„Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!“ Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!“ Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust“ (Lk 15:1–7).
Eilse pühapäeva teemaks meie kirikukalendris oli „Kadunud ja jälle leitud“. Luuka evangeeliumi 15. peatükis on ära toodud kolm Jeesuse tähendamissõna kadunutest: kadunud lambast, kadunud rahast ja kadunud pojast. Need kolm lugu kõneles Jeesus vastuseks variseridele ja kirjatundjatele, kui nood hakkasid nurisema selle üle, et Jeesus seltsis tölnerite ja patustega ning sõi koos nendega.
Lugudes kadunud lambast ja kadunud rahast vaadatakse kadunutele veidi teisest seisukohast kui kadunud poja loos. Kui kadunud poja loos noorem poeg ise pöördus isakoju tagasi, sest ta teadis teed koju, ta oli suuteline ise koju minema, siis teistes lugudes näidatakse seda, kuidas Jumal võtab algatuse enda kätte, pöördub nende poole, kes ise tema juurde enam tulla ei saa või isegi ei tea, et nad on kadunud, et nad kujutavad endast kellegi jaoks mingit väärtust, et neid vajatakse. See mõte, et mitte patune ei otsi Jumalat, vaid Jumal alandab ennast otsimaks patust, läheb ise tema juurde, oli variseride ja kirjatundjate jaoks midagi revolutsioonilist. Rabid uskusid küll, et Jumal võtab kahetseva patuse sõbralikult vastu, kuid nende jaoks oli uus mõte, et Jumal on otsiv Jumal, kes võtab algatuse suhtes patuse inimesega enda kätte.
Esmalt meenutab Jeesus oma kuulajatele muistset tava, et kui ka üksainus lammas sajapealisest karjast peaks ära eksima, siis jätab hea karjane 99 lammast kindlasse kohta koerte valve alla ja läheb kadunut otsima. Jeesus kõneleb sajast lambast – see on suur kari, jõuka inimese kari, kelle jaoks ilmselt ei ole ühe lamba kadumine eriti suur kaotus.
Arvan, et enamik meist kuulub veel sellesse põlvkonda, kes on oma silmaga lambaid näinud. Näinud koos ka rohkem kui ühte lammast, tervet lambakarja. Ja küllap teame, et väliselt on ühe tõu lambad väga sarnased. Kuid hea karjane suudab märgata, kui üks on puudu. Tal on iga oma hoolealusega isiklik suhe, ta on pannud igale loomale nime, mitte inventarinumbri, ja oskab teda kutsuda – nõnda on ta suuteline ka nende üle arvet pidama.
Enamikul meist ilmselt pole lambaid. Kuid olles inimesed, peaksid meil olema sõbrad. Kui paljudel meist on sada sõpra, sada lähedast inimest – ma mõtlen tõelist, mitte Facebooki sõpra? Iga sõber ütleb: „Minagi olen sõber,“ mõni sõber on aga sõber ainult nime poolest (Srk 37:1). Me ei saa olla lammaste karjased, kuid oma sõprade ja lähedaste eest peaksime siiski hoolt kandma. Meie lähedased, meie inimesed, on meie kari. Inimene ei suuda üksi eksisteerida, me vajame teisi enda kõrvale. Me oleme või vähemalt me peaksime üksteisele olema karjased, ka hingekarjased. Me peaksime hoolima nagu muistsed karjased.
Inimesed erinevad üksteisest palju rohkem kui lambad. Peaks olema lihtne märgata, kui keegi on puudu. Kas me aga märkame, kui nad meie kõrvalt kaovad? Millal taipame, et pole neid juba nädalaid, kuid või aastaid näinud, nendega suhelnud? Kas hakkame neid otsima? Kui tõsiselt me neid tegelikult otsime? Kas teeme ühe telefonikõne ja kui telefon ei vasta, loobume edasistest püüetest neid leida?
Aasta-aastalt aina suureneb inimeste hulk, kes tunnevad end üksikuna. Keda keegi ei märka. Kelle üksijäämist ja sellega seotud hingehädasid keegi ei märka. Keda keegi ei otsi. Aina rohkem suureneb nende hulk, kes pöörduvad kõiksugustesse ametiasutustesse – mitte sellepärast, et neile sealt midagi eriti vaja oleks, vaid pseudoprobleemidega, lihtsalt selleks, et kellegagi rääkida. Et keegigi neile natuke tähelepanu pööraks. Et leiaks mingigi karja, millega ühineda. Nad arvavad, et ajavad vajalikku ja tähtsat asja, kuid tegelikult otsivad nad abi, hüüavad appi nii, nagu nemad seda suudavad.
Ega kadunud, karjast eemale eksinud lammaski inimkeeli appi hüüa. Ta määgib, teeb häält, annab märku nii, nagu tema seda oskab. Kui ta oskaks inimkeeli öelda, mida tahab, siis ta ütleks: „Tahan oma karja hulka, tahan koju.“ Paljude inimeste probleemid saab kokku võtta sama lausega: „Tahan tagasi oma karja hulka, inimeste hulka, kes minust hoolivad.“
Inimesed võivad kaotada sideme oma karjaga, nendega, kellega nad on olnud väga lähedased, väga erinevatel põhjustel. Sageli ka omaenda süül: ühinedes võõra karjaga, pidades seda uudishimust omaks, otsides rohelisemat rohtu. Kuid kus on siis need sõbrad ja lähedased, kes peaksid nende eemaldumist märkama ja kui nad tõesti silmist kaovad, neid otsima hakkama? Kes peaksid andestama, esimesena käe ulatama ja koju tagasi kutsuma?
Lihtne on öelda: ise on süüdi, et ära eksis. Oleks pidanud hoidma rohkem oma karja hulka, olema nii nagu teised, mitte minema omapäi mujalt paremat otsima. Oleks pidanud seda ja teist. Kuid kas lammas oskab nii mõelda? Kas ta oskab kahetseda pattu ja parandada meelt, et võiks leebuda ja kaaluda tema otsima hakkamist? Ilmselt mitte. Isegi paljud inimesed pole patukahetsuseks ega meeleparanduseks suutelised – vähemalt mitte kiiresti.
Kui jääda ootama, millal eksinud kahetsevad ja meelt parandavad, et neid siis otsima ja päästma hakata, pole varsti enam kedagi otsida ega päästa. Hundid panevad nad vahepeal nahka. Kuid karjane, kes hoolib, ei aruta lamba süü või süütuse, tema meeleparanduse küsimuse üle. Ta läheb teda otsima ja toob lamba tagasi koju, omade hulka. Ta loodab, et kogetu on lamba ettevaatlikumaks ja targemaks muutnud.
Tavaliste lammastega, keda karja hulka tagasi tuuakse, õnneks suuri probleeme ei ole – pärast paaripäevast võõrastamist ja nuhutamist võtab kari tagasi toodud lamba enda hulka tagasi. Palju raskem on inimestega. Teised, need nn õiged ja korralikud, karja juurde hoiduvad inimlambad, tunnevad sageli ennast solvatuna, et ka isepäistest reeglite rikkujatest hoolitakse, neile tähelepanu pööratakse, enamasti rohkemgi kui õigetele.
Küllap ei olnud variseridele ja kirjatundjatele eriti meele järgi Jeesuse sõnad: „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ Samas pidanuksid nad seda mõistma. On ju inimloomusele omane, et liiga kergelt kättesaadava, liiga kerge võidu üle tuntakse vähem rõõmu kui selle üle, mille saamiseks on vaja olnud vaeva näha ja võidelda.
Jumal hoolib kõikidest, armastab kõiki, aga küllap Temagi tunneb rohkem rõõmu raskete võitude üle: selle üle, kui patused parandavad meelt ja jõuavad tagasi Tema rahva, Tema karja hulka, kui nende üle, kes kunagi pole proovinudki karja juurest jalga lasta, kes on alati ja iseenesestmõistetavalt olnud turvaliselt Tema juures.
Pole mõtet tunda kadedust teiste jumalasuhte üle, Jumalat jätkub meile kõigile. Temal jätkub aega ja tähelepanu kõigile, kes vaid tahavad Temaga suhelda, Temaga palvetes kõnelda. Olgem tänulikud, et meil on selline Jumal. Jumal, kes tunneb iga oma loodut, märkab igaüht, märkab, kui keegi teelt eksib, karja juurest kaugele satub ja üksi jääb. Jumal, kes jätab teised turvalisse paika ootama ja läheb ise otsima kadunut. Jumal, kes on armastav ja hooliv Jumal ka isepäistele ja patustele. Jumal, kes on valmis nende päästmise nimel vaeva nägema. Jumal, kelle puhul saame kindlad olla, et kui me peaksime Temast eemale eksima, Tema meid kunagi maha ei jäta – Ta tuleb meid otsima, leiab meid ja kannab meid koju.
Issand, aita meil õppida olema sama hoolivad oma elu kaasteeliste suhtes nagu Sina oled meie suhtes. Kingi armastust nende vastu. Aita märgata, kui keegi hakkab eemalduma ja üksi jääma. Kingi tarkust kadunud üles otsida, tagasi kutsuda ja Sinu juurde juhatada. Aga aita meil ka Sinu kombel olla olemas nende jaoks, kes seda vajavad.
