Alanud nädalat raamivad kaks teemat: „Kutse Jumala riiki“ – Kristus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28) ja „Kadunud ja jälle leitud“ – Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut (Lk 19:10).
Timo Ligel on laul, mis käib umbes nii:
Sa natukene käia kitsal teel ei saa
ja valima pead, kuhu
sa oma elusammud sead.
Seda mõtet mõtlen siin selle alanud nädala puhul, sest see on kõikidele oluline. Ja miks? Sest Jumal on igaühe kutsunud (1 Kr 7:17). Kuidas ja kes saab käia Jumala teedel ja kuidas ning kas on võimalik teada, et käiakse õigel teel? Vaja on valgust, et näha teed, millel käiakse. Ja see valgus paistab meile: „Tulge, käigem Issanda valguses“ (Js 2:5).
Me eksime sellelt teelt. Sageli. Mõnikord enda uute ambitsioonide, mõnikord lihtsalt valede valikute tõttu. Aga kas siis on meil igal juhul võimalik õigele rajale tagasi pääseda? Vaja on ainult kõigest südamest Isa appi kutsuda: „Anna meile armu, Issand! Anna meile armu!“ (Ps 125:3).
Isegi kui selle palveni jõudmiseks peame minema läbi pimeda oru ja katsumuste raja, siis on hea teada, et Jumal taastab ja tervendab murtud südameid. Ja veel – Jumal ei otsi, ei oota ega armasta väliseid vagadussümboleid, eriti ei taha ta, et nendega väljapaistmises omavahel võisteldakse. Ta kutsub meid käristama lõhki oma südant, aga mitte oma riideid, ja pöörduma Issanda, oma Jumala poole, sest Tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest (Jl 2:13).
Ta aitab meid igal juhul – me ei pruugi saada sellist lahendust oma kitsikustes, mida ise ette kujutasime või Jumalalt palusime, kuid kindel on, et vastuseta ei jää ükski palve, mida tões ja siiruses palume. Jumala tingimus meile meid aidates on meiepoolse absoluutse truuduse ja tänulikkuse nõue. Jumal ütleb: „Oma au ma teistele ei anna! Kuule mind, Jaakob, ja Iisrael, mu kutsutu! See olen mina! Mina olen esimene, mina olen ka viimne“ (Js 48:11–12).
Jumalale ei saa olla natuke truu. Jumala teel ei saa natuke käia, Jumalale ei saa natuke vastata. Igal juhul Tema häält ja kutset kuuldes on meil vaja valida – kas vastame Talle või ei. Ta ise ütleb meile toredasti ette, millist vastust Ta meilt ootab: „Täna, kui kuulete Ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant“ (Ps 95:7–8).
On täiesti okei, kui me Jumala kutset kuuldes pisut või üsna palju kardame. Vaja on teada ja järgida lihtsat põhimõtet: Jumala kutset kuuldes on vaja see vastu võtta! Kui Ta küsib: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“, siis võta julgus kokku ja ütle: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ (Js 6:8).
Ära karda – Issand on su hinge tugi (Ps 54:6). Aamen!
(Foto: Urmas Roos)
