Nädala mõte

„Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! Ülistage mängides Tema nime au. Andke Temale au ja kiitus!“ (Ps:66:1–2).

Ülestõusmisaja neljanda pühapäeva nimi „Jubilate“ kutsub meid Jumalat tänama, aga mitte lihtsalt vaikselt ja otsekui mokaotsast ütlema „aitäh“, vaid juubeldavalt, hõisates, kogu südamest tänama taevaste ja maa Loojat, meile ja kogu maailmale Elu Kinkijat ja Lunastajat.

Kas oskame seda?

Oleme põhjamaa rahvas ja varjame oma tundeid sageli veidi murelik-karmi näo ja vaikuse taha. Oleme need, kes on pidanud karmi talve vastu valmistama, kogudes ja konserveerides toitu, et rasked ajad üle elada, ja nii teevad paljud meie hulgast ka tänuga, mida peaksime väljendama neile, kes meile on teinud head – me otsekui kogume seda, konserveerime selle ja ütleme selle parimal juhul välja alles peielaudades.

Üks vana lugu räägib sellest, kuidas Elu kutsunud oma lossi peole kõik Voorused. Pidu olnud lõbus. Ainult kaks Voorustest istunud mõtlike nägudega saali eri nurkades. Elu küsinud, kes nad on ja miks nad ei tunne peost rõõmu. Nad vastanud: „Oleme Heategu ja Tänu – istume ja mõtleme ega suuda meenutada, kus ja millal me küll teineteist kohanud oleme.“

Tänulikkus Jumala vastu?

Kas oleme pannud tähele, kuidas algavad alati kirikupalved? Neljast osast on esimene alati tänupalve. Kui suure osa moodustab meie palvetest tänu? Kas on sellega nii, nagu Jeesuse poolt tervendatud pidalitõbistega – kümnest vaid üks tuli tänama. Jeesus märkas seda ja küsis, kus on ülejäänud üheksa. Kui suure osa moodustab meie palvetest tänu – kas vaid ühe neljandiku või kümnendiku või kas sedagi?

Üks leerilaps ütles mulle hiljuti, et selle aasta kevad on kuidagi eriliselt imeline, päikeseline. Kas oleme märganud või näeme kõike seda, millega end aina murelikumaks muuta?

Mõtleme kõigele sellele, mida oleme Jumalalt vastu võtnud oma elurännakul, ja oma vähesele tänulikkusele. Küllap leiame põhjust täna ka selle pärast paluda: Jumal, ole mulle, vaesele patusele, armuline!

„Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga“ (Ps 23:4).

„Ma ei saa lahti tundest, nagu elaksin ma painajalikus nõiutud maailmas, sest inimeste terve mõistus on niivõrd alla käinud, et eitatakse kõige ilmsemaid tõdesid. Olen pikka aega asjata oodanud sellise olukorra lõppemist. Nüüd on mu kannatus katkenud.“ Nii kirjutas astrofüüsik UNDO UUS 30 aastat tagasi. Mis põhjusel? „Olen veendunud, et praegusaja tunnustatuimaks maailmavaateks tõusnud nn teaduslik materialism on vastuolus vahetu kogemusega, sisendab primitiivset valekujutlust looduse ja inimese olemusest“ ning läheb „inimkonna ajalukku inimmõistuse allakäigu masendava perioodina.“*

Kas oleme 30 aastat hiljem teistsugused? Millest räägime praegu pandeemia ajal? Selgub, et majandus ei ole enam kõige tähtsam, nagu õpetas KARL MARX. Majandusest tähtsam on inimelu, mida tuleb igal juhul üritada hoida. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks tuleb elu seisma panna, mis tähendab ka majanduse ulatuslikku seiskamist, et haigus ei leviks ega inimelusid ära ei viiks. Jumal tänatud, oleme marksismist paranemas – majanduse nimel ei ole enam sünnis tuua ohvriks inimesi. Ühiskond ei ole enam ebajumalaks, mis neelaks inimkonna arengu kindlustamiseks üksikisikuid.

Kuid vaimselt leidub palju vildakusi. Torkab silma, et peaaegu üldse ei räägita igavesest elust. Alles hiljuti on kurdetud, et kirikus ei taheta enam kõnelda igavesest hukatusest, sest seda hästi ei usuta või et see hirmutavat ilmaasjata inimesi. Nüüd ei taheta eriti rääkida ka igavesest õndsusest. Kas ka seda enam ei usuta? Piirangute kehtestamise puhul nakkuse tõkestamiseks käib kogu jutt ainult maise elu pikendamise ümber. On neid, kes kinnitavad, et materialism on vargsi tunginud isegi kirikusse.

Piiblisse pilku heites on ühelt poolt selge: Jumal tahab, et inimene elaks vanaks ja elatanuks – nii, nagu oli usuisa Aabraham. „Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde“ (1Ms 25:8). Teisalt aga öeldakse siinsamas, et on olemas Jumala rahvas, kelle juurde lahkunud viiakse. Selgitades saduseridele ülestõusmist, ütles Jeesus: „Surnute kohta aga, et nad üles äratatakse – kas te ei ole lugenud“, et „Jumal ütles Moosesele: „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal?“ Tema ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Te eksite rängalt!“ (Mk 12:26j). Sama rängalt eksivad ka kõik saduseride järglased, ükskõik millist nime nad ei kannaks.

Täna on hea karjase pühapäev. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Nii ütleb kuningas Taavet oma kuulsas karjase psalmis (Ps 23:1), lisades ülal esitatud read: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga!“ Kus Jumal on meie juht ja karjane, seal pole meil puudust kõige tähtsamast – ka kõige tõsisemates raskustes, kui meid ähvardab surm, päästab Jumal kurja käest.

Heebreakeelne sõna, mida siin kasutatakse (tsalmavét), tähendab ühtaegu pimedust (Am 5:8, Ii 3:5, 12:22, 16:16, 24:17, 28:3, 34:22), hüljatust (Js 9:1, Jr 13:16, Ps 107:10, 14), surmaohtu (Jr 2:6, Ps 23:4, 44:20) ning pimeduse maad ja surmavalla väravaid (Ii 10:21j, 38:17). Nii on seda kohta ka tõlgitud kahel viisil: kui ma kõnniksin „surmavalla orus“ või kui ma kõnniksin „pimedas orus“ (vastavalt eesti 1968. a ja 1997. a piiblitõlgetes). Vihjatud võib olla kuningas Taaveti isiklikule eluseigale, mil ta põgenes oma mässulise poja Absaloni eest läbi Kidroni oru, mis lahutab Templimäge Õlimäest Jeruusalemmas (2Sm 15:23). Juba Vana Testamendi aegu oli seal juudi surnuaed, kust arvati algavat surnute ülestõusmine. Taavetit ähvardas surm selles „pimedas orus“, kuid Jumal päästis tema.

Sarnaselt võib juhtuda ka meie eluteekonnal. Mis tahes pimeduses või surmavarju orus võib meilegi saatjaks ja karjaseks saada Jumal, kes surnud üles äratab ja kingib igavese elu, mis võtab meilt hirmu igavese surma ees. Jumala juurde juhib meid Jeesus, kes on juba surnuist üles äratatud ja kes ütleb iseenda kohta: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest“ (Jh 10:11). Hea karjane valmistab ka meile taevaseid eluasemeid, selgitab Ta oma missiooni jüngritele ning lisab julgustavalt: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1jj).

Head sõbrad! Võib-olla on praeguse pandeemia üks positiivseid aspekte see, et see võib kaasa aidata materialismihaiguse taandumisele meie elust. Jumal on olemas, taevane karjane ei tuku. Tukkuda võivad maised karjased, kui nad ei tunnista jumalikku Karjast enda üle. Prohvetid Jeremija ja Hesekiel räägivad tõsiselt halbadest karjastest, mõeldes omaaegsetele poliitikutele. Kuningas Taavet oli hea karjane – kui tema elulukku pilku heita, siis selgub, et ta tegi aeg-ajalt juhtumisi ka pattu, kuid tegi seda teadmatult ja pärast kahetses sügavalt. Põhjuseks, miks võib teda õnnestunud poliitikuks ja heaks karjaseks pidada, on viimselt see, et ta tunnustas Jumalat taevase karjasena endast kõrgemal.

See kehtib ka praegu: poliitikute headus või halbus sõltub sellest, kas nad tunnustavad tõsiselt Jumalat ülemkarjasena või mitte. Väga ilusasti on aga öelnud RENÉ LEJEUNE (häälda: Rönee Löžöön) eestpalve kohta poliitikute eest, et „see on kristlaste jaoks üks ligimesearmastuse vorme“. Ta lisab: „Palveta tihti, et Jumala Riik edeneks poliitika vallas – Ta on seal alles alustamas.“ Kui põlatakse jumalikke seadusi ja austust inimelu vastu, mis on püha, siis taandub Jumala Riik. „See põlgus juhib nii paljud inimesed eemale Jumala õnnistusest.“ ** Kuid meie palvetagem, et võiksime austusest inimelu vastu minna oma taevase karjase juhtimisel läbi mis tahes raskuse, haiguse, pimeduse või surmavarju oru.

Õnnistatud jätkuvat pandeemianädalat!
-----
* Undo Uus, „Materialistlik vaimupimedus kui teaduse arenguid pärssiv tegur“. – Tähetorni Kalender 1990: 29, 54.
** René Lejeune, „365 päeva oma kaitseingliga“. Tallinn 2018: Gallus. Lk 59.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop URMAS VIILMA

Selle nädala teema „Ülestõusnu tunnistajad“ on seotud ka pühapäevale ladinakeelse nime andnud sõnaga quasimodogeniti – 'nagu äsjasündinud lapsed'. See mõte pärineb apostel Peetruselt: „Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole“ (1Pt 2:2).

Meie mõistmine Jumalast, kristlikust usust ja ka Jeesuse ülestõusmisest on pidevas täiustumises. Kord olime ka meie oma usuteel äsjasündinud lapsed, kes vajavad kasvamiseks emapiima. Koos õppimisega, koos Jumala Sõna lugemise ja kuulamisega, koos palvega saabub ka üha suurem mõistmine taevasist asjust. Kes jõuab usu juurde usu- ja kirikuvõõrast keskkonnast, peab alustama teadmistest, ja teadmiste peale ehitub ka usk ja veendumus. Vahel tähendab see ka tunnistamist, et me ei tea midagi või et teadmistest uskumiseks ei piisa. Me arvame, et teame, mida elult tahame, mida Jumalalt ootame. Jumala tahtmine on aga ikka suurem kui inimese oma ning Jumal teab paremini, mida me tegelikult enim vajame või kuidas Ta meid kõige paremini aidata otsustab. Enamasti on ikka nii, et kui inimene arvab, et kõik on lõpetatud, siis Jumal astub järgmise sammu.

Jeesuse ülesäratamine oli üks sellistest sammudest. Jeesuse ristilööjad ei leppinud sellega. Nad keeldusid seda uskumast ja see uskmatu sugupõlv elab tänaseni. Millegipärast on selle uskmatu sugupõlve eriti tihe kontsentratsioon just siin Eestimaa pinnal. Kuid selle üle ei maksa ka liiga palju juurelda, sest see on kõiki asjaolusid arvesse võttes päris loomulik.

Ühiskond, mis järjepidevalt ehitab oma tulevikku ainult teadmistepõhisele vundamendile, ei oska surnuist ülestõusmise küsimusele mõistuspäraselt läheneda. Sõnum armastusest, mis suudab murda füüsikaseaduste reeglipära, ei tundu mõõta, kaaluda ja välja arvutada harjunud inimestele tõsiseltvõetavana. Kõige lihtsam on sellist sõnumit eirata, jätta sellest uutele sugupõlvedele kõnelemata, neile need teadmised koolis edastamata. Tulemuseks on teadmised, mida ei ole, kuna neist ei räägita.

Kristlaseks ei tee meid mitte see, kas usume Jeesuse sündimist, Tema ristilöömist või isegi surnuist ülestõusmist. Seda peab uskuma ka kurat! Kristlaseks teeb meid usk sellesse, et Jeesus taevase valitsejana – tõelise Jumalana – valitseb ka praegu maailma üle, ka elu ja surma üle – ka meie elu ja surma üle. Ta ei ole lihtsalt keegi tegelane ajaloost.

Jeesus on meie Isand ka täna – Issand, kes meid meie mõtteis ja palveis kuuleb ning ka kuulda võtab. Ja mitte ainult siis, kui me Tema poole pöördume. Jumal on kohalolev ja tegutsev nii meie maa ja rahva juures kui ka meie isiklikes eludes, kas me seda tahame või mitte. Mõistlik on seda tunnistada ehk teisisõnu uskuda ja sellest oma elus juhinduda.

Tark inimene joondub Jumala antud juhtnööride järgi, sest isegi Jumala kõige suuremad vastased, Tema eitajadki ei saa kuidagi väita, et usklikud inimesed oleksid ühiskonnale kahjulikud, et nad teevad halba või elavad kuritegelikku elu. Vastupidi! Ühiskondades, kus kristlikud väärtused on hinnas ja neid rakendatakse ka ilmalikus õiguses, on inimesed õnnelikumad ning elu turvalisem. Sellistes ühiskondades pole inimestelt võetud ära lootust õnnelikumale elule nii ajalikus kui ka eriti just ajatus maailmas.

Kristuse ülestõusmine oli kahe tuhande aasta eest ja on ka praegu sündmus, mis laseb vastanduda ajalikul ja ajatul, surelikul ja igavesel. Usk Jeesusesse on pääsetee, sild kahe maailma vahel. Tema on uks ja tee, ülestõusmine ja elu! Kõik, kes otsustavalt julgevad uskuda ülestõusmissündmust ja Jumala vahetut tegutsemist ka tänases maailmas kogu oma südamest, võivad olla kindlad, et ka nemad ise võivad Kristusele toetudes ületada ühel päeval aja ja igaviku kuristiku, millest esimesena astus üle ristilöödud ja surnuist üles tõusnud Jeesus. Jeesus on ise öelnud: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).

*

(Foto: Urmas Roos)

Jh 20:11–14a: „Maarja seisis väljas haua juures ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valgeis riideis inglit istumas, ühe peatsis ja teise jalutsis seal, kus Jeesuse ihu oli olnud. Ja need ütlevad temale: „Naine, miks sa nutad?“ Ta ütleb neile: „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud!“ Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust.“

Maarja Magdaleena nutab!

Ühed pisarad pole veel jõudnud kuivada, kui ta põskedele voolavad uued.

Üks julm löök järgneb teisele.

Kas sellest polnud veel küll, et inimesed – need mõistusetud ja julmad – tapsid Tema, kelles oli põhjatut armastust, imelist mõistmist ja halastust? Nad olid lasknud naeltega puu külge lüüa need käed ja jalad, mida Maarja Magdaleena oli pesnud oma pisaratega ja kuivatanud oma juustega.

Naine mäletas hästi seda hetke. See oli ju vaid kuus päeva enne Jeesuse ristisurma.

Tema – põhjavajunu – oli läinud mingi kummalise selgusega majja, kus Jeesus oli külaliseks. Naine oli möödunud kõikidest teistest ja langenud Jeesuse jalgade ette, võtnud kalli nardisalvi ja võidnud sellega Tema jalgu. Ja siis kuivatas ta need jalad oma juustega. Keegi oli sosistanud Jeesusele: „Kas sa ei näe, et see naine on hoor – lükka ta eemale!“ Keegi oli nurisenud, et targem olnuks see Maarja kallis salv maha müüa ja selle eest vaeseid toita. Aga Jeesus ei lükanud teda eemale. Ta kaitses teda. Tema – Jeesus – hoolis kõlvatust. Ja ihaldatud ja põlatud Maarja Magdaleena elu muutus. Jeesus tõstis ta porist ja põlgusest. Tõstis varjust valgusesse. Surmast ellu, niisamuti nagu samas majas olnud Laatsaruse. Nagu armastav isa oma kadunud poja.

Maailm ei muutunud, aga Maarja Magdaleena sai uued silmad selle nägemiseks – armastuse ja lootuse silmad, mille Jumal kingib kõigile neile, kes vastu võtavad Tema andeksanni, halastuse ja armastuse.

Viis imelist päeva.

Ja siis nad tapavad Jeesuse – Tema, kelles oli imeline armastus põlatute, vaevatute, mahavajutatute, mõranenud hingedega inimeste vastu. Nad löövad Ta risti.

Pühapäeva varahommikul – on veel pime – ruttab Maarja Magdaleena esimesel võimalusel hauale. Inimesed on tapnud Jeesuse, aga nad ei saa tappa Magdala Maarja armastust.

Aga haud on tühi! Jeesust ei ole hauas! Ja Maarja silmad vajuvad pisaraid täis.

Ja siis küsib keegi temalt: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Ja Maarja vastab: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud!“ Maarja teab oma pisarate põhjust: „Nad on minult võtnud mu Jumala!“

Maailmas on lõpmata palju pisaraid – liiga palju. Nutvad lapsed, mehed ja naised: haiget saanud, eemale tõugatud, sõdades, avariides, haigustes, õnnetustes sandistunud, kodutud, lootuse kaotanud, valust vaevatud inimlapsed.

Kui palju on aga neid, kes teavad oma pisarate tegelikku põhjust, seda, et neilt on võetud see, kes võiks neid ka nende ränkrasketes hetkedes armastada, kinkida neile lootuse, kuivatada nende pisarad?

Jeesus – lootusetute lootus, haigete arst, pimeduses ekslejate valgus, armastus ja lootus.

Esimene, kes ülestõusnut näeb, on Magdala Maarja.

Esimene, kes leiab uue elu, uue lootuse, uue rõõmu, on naine, kelle elu oli veerenud allamäge seni, kuni Jeesus ta langemise oma halastuse ja armastusega peatas.

Ja selline on Jeesuse vastus selle naise muutusele, piiritule armastusele ja ohvrimeelsusele – temale, kelle silmad on pisaraid täis, kui ta ütleb: „Nemad on mu Issanda ära viinud!“

Millepärast ja millal nutame meie? Kas ka siis, kui meile tundub, et oleme kaotanud ühenduse oma Jumalaga? Kas oma patu pärast? Kas ka siis, kui taipame, et haavates oma ligimest, eemale tõugates seda, kes meist hoolib, mööda minnes neist, keda võiksime aidata, oleme oma elust välja lükanud Jumala – tapnud armastuse, halastuse? Kas nutame, seda mõistes? Või siis, kui meile armsad inimesed lahkuvad ja me taipame, et me hoolisime nendest liiga vähe? Ja siis, kui meil surma ees seistes pole lootust ... sest nemad on meie Issanda ära viinud ... või me ise oleme Ta eemale tõuganud ...

Magdala Maarja elu sai uueks.

Jeesus – surmast üles tõusnud Jumala Poeg – on uude ellu toonud miljoneid, kinkides uue ja ilusa lootuse, pannes õitsema armastuse ja halastuse paljude südametes.

Maailmas on ülekohut, valu, pimedust ja pisaraid. Aga see maailm pole enam endine pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Mitte keegi, kes on kogenud ülestõusnud Jumala Poja armastust ja väge, ei ole enam endine.

Kristus on üles tõusnud ja Temas on uus elu kõigil, kes Temasse usuvad. Imeline elu ja imeline lootus, uuestisünd, uus elu, mida meilt keegi ei saa võtta.

„Vaigista mind, rahusta mind,

tee mind tüüneks kui sügisjärv

mahedal pilvitul päeval.

Puhasta mind, tuuluta mind

nagu tormi-iil, mis laiali puhub

varahommikuse udu.

Sütita mind, uuenda mind

Sinu vaimu loitva leegiga.

Hoia mind, puuduta mind

nagu ema last oma rinnal.

Emba mind, toeta mind

Oma igikestva armastusega.“

„Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“ (Js 53:5).

Kirjanik Mark Twain, kes olevat olnud veendunud ateist, on oma noorsooromaani „Prints ja kerjus“ toonud tegelase, meenutanud üht iidset ametit, mille tausta teades on võimalik paremini mõista ja lihtsamini seletada Jeesust ja tema ülesannet maa peal. Ta on nimelt toonud oma romaani sisse peksupoisi.

Peksupoisi (whipping boy) amet oli kasutusel 15. ja 16. sajandil Inglise õukonnas. Selliste tegelaste teke tuli sellest, et kuningatel arvati olevat jumalikud õigused, kuna Jumal paneb nad paika, ja see tähendas ka seda, et keegi peale kuninga ei tohtinud karistada kuningapoega, noort printsi. Kuid kuna kuningas viibis sageli kodunt eemal ja tal polnud võimalik operatiivselt noort printsi karistada, siis oli kasvatajatel raske tagada printsi sõnakuulelikkust ja koostöövalmidust õpingute käigus. Nii hakati kasutama peksupoisse. Peksupoiss oli poiss, keda karistati printsi asemel, kui prints oli end halvasti üleval pidanud või halvasti õppis. Peksupoisid olid tavaliselt kõrgest soost, kuigi sugugi mitte alati. Nendeks võidi valida ka orbe. Selleks, et karistus oleks mõjus, pidi prints tundma suurt empaatiat peksupoisi vastu, too pidi olema printsi parim sõber. Seetõttu kasvatati peksupoissi väikesest peale koos printsiga, ta oli tema kaaslaseks nii mängudes kui õpingutes.

Hiljem sai väljend „peksupoiss“ uue tähenduse. See hakkas tähendama inimest, kes peab kannatama, karistust kandma võõra süü eest.

Prohvet Jesaja kirjutab Jumala Poja Jeesuse kohta: „Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.“

Jumal on kohelnud meid, inimesi, nagu printse, tõeliselt kuninglikke persoone. Ta teadis, et inimesed ei suuda alati tunda Tema ligiolekut, märgata Teda, ei taha mõnikord kuulata Tema õpetusi ja juhatust, on sõnakuulmatud ja kangekaelsed. Nii saatis Ta oma Poja inimeste keskele, saatis meile õpetajaks, aga ka kaaslaseks ja sõbraks. Kuid mis veelgi hämmastavam – saatis ka peksupoisiks. Romaanis „Prints ja kerjus“ vahetavad mõneks ajaks kohad kaks välimuselt teineteisest eristamatut, kuid erinevasse seisusesse kuuluvat poissi: prints ja kerjus. Nad seiklevad mõnda aega ringi – kerjuspoiss kuninglikus õukonnas, prints kerjuste ja kurjategijate keskel – ja siis vahetavad taas kohad. Ja kõik on nii nagu enne: prints jääb printsiks, kerjus küll mitte enam kerjuseks, vaid printsi ametnikuks, kuid temast ei saa kuningapoega.

Kaks tuhat aastat tagasi juhtus maailma ajaloos aga midagi palju imelisemat kui selles romaanis. Jumala poeg, Tema kuningriigi prints Jeesus tuli inimeste keskele, et kerjustest, kes seda tõeliselt igatsevad ja on valmis selle nimel ka ise pingutama, võiksid saada Jumala lapsed, printsid ja printsessid, kusjuures see seisus ei ole mitte ajutine, vaid igavesti jääv. Jumala Poeg Jeesus kasvas üles koos inimestega, sai nende kaaslaseks rõõmudes ja muredes. Oli neile sõbraks. Ja – võttis enda kanda karistuse meie pattude eest, võttis enda peale peksupoisi staatuse, kuigi oli printsi seisuses. Peksupoisi mõte Inglise õukonnas oli panna noored printsid õppima armastamist ja hoolimist, armastusest sõbra vastu oma käitumist muutma, õppima, paremaks saama. Saama tõelisteks kuningateks, väärikateks valitsejateks oma alamate üle. See oli ka Jeesuse kannatuste mõte: võtta karistus meie pattude pärast enda peale, et meie saaksime võimaluse õppida, õppida kuninglikkust, mis on vaid Jumalal. Kas aga meie üldse soovime saada kuninglikku seisust, soovime saada Jumala riigi printsideks või printsessideks, Jumala lasteks? Kas meie hoolime piisavalt Jeesusest, meie pärast peksupoisiks saanud Jumala Pojast, et püüda hoiduda sellest, mis põhjustab talle kannatusi? Kas meie oleme valmis uurima pühakirja, omandama teadmisi, mida on vaja kuulumaks Jumala perekonda, olemaks Jumala tõeline laps, oma Isa töö jätkaja maa peal?

Issand, halasta meie peale. Anna andeks, et meiegi patud on lisanud Sulle valusaid hoope. Aita meil parandada meelt. Aita elada nii, et Sina võiksid meie elu peale vaadates rõõmu tunda, et Sinu kannatused ei ole olnud asjatud.

Piibli Iiob ütles kord väga võimsa tõdemuse: „See, mida ma kartsin, see tabas mind“ (Ii 3:25).

„Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse“ (Jh 12:37).

Need sõnad on otsekui resümee Jeesuse tegevuse kohta. Tema Jeruusalemma minek, mida meenutame kannatusajal, lõpeb silmanähtava läbikukkumisega. Temasse ei usutud. Oli küll neid, kes uskusid, kuid valdav osa mitte.

Ometi oli Jeesusel tohutu imetegija kuulsus. Mitte ühtegi teist isikut ei ole antiikmaailmas, kellega oleksid seotud nii rohked ja võimsad imepärimused. Mitte keegi ei ole rajanud nii mõjukat ja arvukat kogukonda kui Jeesus ja Tema evangeelium. Need faktid on sama reaalsed kui see, et Temasse ei usuta.

Miks ei usuta? Johannes põhjendab seda, tsiteerides prohvet Jesajat: Jumal on „pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks“.

Esiteks takistavad uskumist „pimestatud silmad“, mis ei ole võimelised nägema. Jumal teeb meile seda, mida me ise soovime olla – nende silmad, kes näha ei taha, Ta pimestab, ja nende silmad, kes on valmis nägema, Ta avab. Miks ütleb Jeesus alalõpmata, et „sulle sünnib su usu järgi“? Sest Jumal suhtlebki inimesega just sellisel moel, millised me ise kavatseme olla. Ja osa inimesi nimelt ei tahagi uskuda.

Selline inimtüüp olid tollal saduserid, kes andsid tooni võimuringkondades: nemad ei uskunud üldse vaimumaailma, vaid järgisid ainult Seadust. Need on inimesed, kes ei näe ega usu, ja kõik! Nagu praegused materialistid. Religioossed teemad ei ärata neis mingit vastukaja, nad teavad juba ette, et see kõik on jama – ja nad ei märkagi, kuidas nad oma piiratud maailmataju on seadnud kõiksuse mõõdupuuks.

Teiseks takistab inimesel uskumast „kõva süda“, mis tõrjub tagasi selle, mida näeme. Seda heitis Jeesus ette variseridele, kes olid küll võimelised nägema, kuidas Ta kurje vaime välja ajas, kuid keeldusid tunnustamast. „Ta ajab kurjade vaimude ülema abil kurje vaime välja,“ kõlas nende vastuargument – hoolimata sellest, et nõnda ei saaks ju kurjade vaimude maailm püsida, nagu selgitas Jeesus.

Variseride hoiak ja nimetus on laienenud kõikidele omataolistele ka kirikus. Jeesus ei heitnud neile ette liigset käsutäitmist või religioossust, vaid seda, et nad olid kõva südamega Jumala ja ligimese suhtes. Südamekõvadusest inimeste suhtes on palju räägitud – see on hoiak, mis ei võta kaasinimest päriselt inimesena. Vähem kõneldakse südamekõvadusest Jumala vastu, mis on hoiakult analoogne – see ei võta Jumalat tõeliselt Jumalana. Jumal on kogu aeg sekkunud meie ellu, tehes tunnustähti. Jeesus ajab Püha Vaimu läbi endiselt kurje vaime välja, ehkki vaimutegevus on enamasti nähtamatu.

Kolmandat põhjust, mis segab uskumast, mainitakse allpool: „Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele“ (Jh 12:42j). Tunnustusvajadus on kõigil, samuti kartus saada „heast seltskonnast“ välja visatud – selle regulaatoriks võib olla ka näiteks meile kõigile tuntud „mood“.

Ma mäletan, kuidas mu isa vahel irooniliselt pahandas: „Mood!“ Kas moenarrusi saab millalgi mõistlikuks pidada? Kuid mõelgem moe üle laiemalt. Millal on Jeesus moes? Millal on moes olla kristlane? Millal on moekas järgida häid kombeid, mis on kasvanud usust Jumalasse? Ikka on „moes“ olla „vaba“, kergemeelne, snooblik, ehkki kõik „uus“ on enamasti hästiunustatud vana. Kui midagi tõeliselt uut on siin maailmas, siis on see evangeelium Jeesusest Kristusest, Tema ristisurmast ja ülestõusmisest.

Kuid Jeesus kukkus läbi. Temasse ei usutud. Edaspidi lõi kristlus küll pikaks ajaks läbi, kuid talle on üritatud ka uuesti hauda kaevata. Siiski on neid, kelle meelest kristlus alles algab ja kõik vastuolud on „üksnes lastehaigus; hambad on alles tulekul“, nagu kirjutab CLIVE STAPLES LEWIS. Kuid ta lisab: „Maailm arvab kahtlemata vastupidist. Ta arvab, et me oleme vanadusse suremas. Aga seda on ta varemgi arvanud. Ikka ja jälle on mõeldud, et kristlus sureb välja, sureb välja tagakiusamiste ja seesmise laostumise, muhameedluse leviku, teaduse arengu ning suurte antikristlike revolutsioonide tagajärjel. Aga alati on maailm pidanud pettuma. Esimene pettumus sai talle osaks seoses ristilöömisega. Inimene ärkas uuesti ellu.“ See elluärkamine toimub ikka ja uuesti ajaloos. „Nemad püüavad tema tööd hävitada, aga iga kord, kui nad on tampinud kõvaks mulla tema haual, kuulevad nad äkki, et ta elab ja on üles ärganud mõnes teises kohas. Pole ime, et nad teda vihkavad.“*

Lõpetagem rahusõnumiga! Kristlus toob rahu Jumalaga. Seetõttu ongi teda saatnud pigem läbikukkumiste läbikukkumine ja pidev uuenemine. Lewis kirjutas teise maailmasõja aegu. Pärast seda on kristlus jõudsalt levinud Aafrikas, tänapäeval Hiinas ja kuuldavasti ka Tiibetis. Hiinast algas ka see kole koroonaviiruse pandeemia, mis meid praegu kummitab. Aidaku Jumal meil sellega toime tulla, paraneda haigetel ja takistagu haigestumist! Sellel haigusel on aga kindel ja vääramatu sõnum: see peab tugevdama meie usku Jumalasse ning Jeesusesse Kristusesse, ristilöödusse ja ülestõusnusse.

Olgu meil nägijad silmad, pehme süda ja ärgem kartkem inimeste arvamust! Võib-olla oleme alguses arad – nagu Nikodeemos, üks juutide ülemaid, kes julges Jeesust külastada ainult öösel (Jh 3:1jj). Hiljem ta uskus Temasse (Jh 7:50) ja aitas Teda matta (Jh 19:39) ning küllap kuulus ta ka nende kolme tuhande hulka, kes ristiti esimesel nelipühal Jeruusalemmas. Jeesuse sõnad „Kes mind tunnistab inimeste ees, seda tunnistan ka mina oma Isa ees“ kehtivad kõigi nende kohta, kes on hakanud uskuma.

Jumal on väga armuline neile, kes meelt parandavad. Ta ravib meie tõved ning unustab kõik meie konarused ja vead.

Õnnistatud nädalat kõigile!

-----

* Clive Staples Lewis, „Lihtsalt kristlus“. Tallinn 1991: Logos, lk 117j.

(Foto: Tarmo Tilsen)

Js 40:28: „Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; Tema ei väsi ega tüdi, Tema mõistus on uurimatu.“

Mt 25: 40: „Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“

Mt 5:48 Jeesus: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“

KIRI JUMALALE

Vabanda palun, kas Sa oled veel seal, kas Sa kuuled veel palveid või oled läinud kaugele ja kaotanud lootuse meisse?

Tegelikult oleks see suurim ime, kui Sa ikka veel suudaksid, ikka veel loodaksid, ikka veel oleksid olemas – meie jaoks. Meie, inimeste jaoks, kes oleme nii visad mõistma, nii visad muutuma – kes me nii kangekaelselt end õigustame ja teisi hukka mõistame – teisi ja teiste hulgas ka Sind, kes elad, kannatad, kurvastad ja ootad igas inimeses, et äkki meie saame targemaks ja võtame vastu selle armastuse, mida Sina meisse valada tahad. Seda on Sinus nii lõpmata palju – niisama palju kui andestust, halastust.

Vabanda palun, kas Sa suudad veel kuulata meie palveid, nähes, kuidas meie nii sageli sulgeme oma kõrvad ja teeme oma südame kõvaks, kui taipame, et keegi vajab meie abi?

Kas Sa ikka veel jaksad tähele panna seda, kuidas meil siin Sinu loodud maailmas läheb, kui Sa näed, kuidas meie nii sageli sulgeme silmad, et mitte näha oma ligimeste silmades kurbust, meeleheidet?

Äkki ma taipan, et kõik need küsimused on mõttetud, sest Sina oled tõotanud olla omade juures iga päev kuni maailma ajastu otsani. Sina oled lubanud, et ei jäta oma lapsi orbudeks – et oled seesama eile, täna ja igavesti.

Andesta meile, kui meiegi püüame olla need, kes ei muutu. Sina ootad, et meie muutuksime, sest oleme veel väga kaugel täiuslikkusest. Sina ei peagi muutuma, sest Sa oled täiuslik, kuid meie teame, et meie aeg siin pole lõpmata pikk. Me teame, et see saab varsti otsa ja siis pole meil võimalik muutuda ega midagi muuta. Seepärast me palume Sind – aita meil seda mõista – anna tarkust taibata, et on asju, mida ei tohi lükata homsesse, sest mida me teame oma homsest ... Ava meie silmad nägema, meie kõrvad kuulma Sind oma ligimestes.

Sina, kes oled armastus, ootad, et meiegi Sinu sarnasteks muutuksime, et me vähemalt püüaksime hoolida, armastada neid, keda Sina oled saatnud ja saadad meie teele – andestada ja halastada neile, kes seda meilt ootavad.

Peagi lõpeb meie aeg siin ja siis ei küsita meilt, kui palju me oleme jõudnud siin midagi teha, vaid küsitakse seda, kui palju on olnud meie tegudes ja sõnades armastust.

Aga usk?

Issand, kas usk siis ei loe?

Mulle tundub, et Sa räägid nüüd mulle kurvalt sellest, kui palju on usu nimel tehtud. Tundub, et Su hääles on ahastus, kui Sa seda meenutad. Sa ütled, et paljud ei ole mõistnud seda, milleks Sa kord saatsid siia oma ainusündinud Poja – Tema, kes oma sõnade ja tegudega ja isegi tegematajätmise ja vaikimisega ütles meile, kes Sa oled. Et Jumal on armastus.

Kummaline, et Sa ikka veel meid kuuled, et Sa ei ole loobunud lootmast, et meie ehk kunagi saame aru ja püüame saada Sinu sarnaseks.

Andesta meile, Issand. Kingi meile veel aega ja tarkust see aeg siin täita armastusega. Jah, sest nüüd jääb usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus.

(Foto: Sven Tupits)

„Me tahame Jeesust näha“ (Jh 12:21).

Kannatusaja teemaks on „Jumala armastuse ohvritee“. „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast,“ kinnitas Jeesus oma jüngritele (Lk 18:31). Mida Jeesus Jeruusalemmas tegi, sellest jutustavad kolm esimest evangeeliumi: Ta lükkas ümber rahavahetajate lauad, õpetas templis ja kuulutas suures kõnes Õlimäe nõlval ette tulevasi sündmusi.

Teisiti talitab neljas evangeelium: Johannes loobub kordamast, millest Matteus, Markus ja Luukas olid juba kõnelnud, ning jutustab loo Jeesuse kohtumisest kreeklastega. Ainult kaks korda mainitakse evangeeliumides kreeklasi. Kui Jeesus ütles, et Ta läheb ära ja Teda ei leita enam, kostsid juudid isekeskis: „Ega Ta ometi lähe nende juurde, kes elavad kreeklaste seas, ja hakka õpetama kreeklasi?“ (Jh 7:35).

Teisel korral otsivad kreeklased ise Jeesust. „Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased. Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha!““ Ilmselt olid nad juutluse omaks võtnud kreeklased, kes saabusid Jeruusalemma, suhtlesid kreekapärase nimega jüngri Filippusega ja palusid ka Jeesusega kohtumist.

Selgub aga, et evangeeliumi üleminek paganate maailma ei ole alati nii idülliline, kui paistab kolmekuningapäeva hommikumaa tarkade loost, kes kummardasid esimeste mittejuutidena Jeesuse hälli ette. Kreeklased võisid oma mõjuvõimsa hellenistliku kultuuriga ka vastupidist mõju avaldada ja enda poole kiskuda.

STANLEY JONES näitab oma raamatus „Kristus ja inimkonna kannatus“, et kreeklaste soovis Jeesusega kontakteeruda peitus ühtlasi kiusatus. „See hetk on oma tähtsuse poolest võrreldav kiusatustega kõrbes. See on mitmes suhtes isegi teravam ja raskem kui esimene, sest too oli tegevuse algul, kuid teine on tegevuse keskel. Tegevuse keskel on kiusatus teha kompromisse, jätta kõrvale teravad nõudmised ja minna kergemat teed.“

Mis sundis Jeesust kohe pärast kreeklaste kohtumissoovi kuulmist ütlema: „Nüüd on mu hing ehmunud /.../ Isa, päästa mind sellest tunnist. /---/ Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi?“ Isegi vihjeid kiusajale leidub piiblitekstis. Kui seejärel taevast kostis mürin, kostis Jeesus: „See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst“ (Jh 12:27–31).

Milles seisnes kiusatus? „Nähtavasti tulid kreeklased saadikutena tegema ettepanekut, et Ta jätaks maha juudid ja tuleks nende juurde. See pole kaugeleulatuv fantaasia, sest traditsioon jutustab, et Edessa prints saatis saadikud Jeesuse juurde, kutsudes Teda Edessasse. Kreeklased nägid arvatavasti hädaohtu, mis Teda ähvardas; nad said aru, et juudid tapavad Ta, kui Ta jääb kauemaks nende juurde. Sellepärast on kujuteldav, et nad tulid kutsuma Teda välja juutide seast Ateenasse, kus inimesed on sallivad ja vabameelsed, kus Tema õpetuse sarnasest õpetusest osatakse lugu pidada ja kus Ta võiks elada kaua austatud õpetajana.“ Ateenat võib võtta ka kreeka kultuuripiirkonna tähenduses.

Valik on selge: Ateena või Jeruusalemm? „Kõik süsteemid ja kõik inimesed jagunevad siin kaheks,“ kinnitab Jones*. Nad võtavad omaks kas Ateena meetodi ja põgenevad kannatuste eest, annavad elule ja surmale filosoofilisi selgitusi – või Jeruusalemma tee, mis viib vastu kannatusele, mille kaudu Jumal võidab surma ja kingib igavese elu. Jeesus nägi seda erinevust ja tõrjus kreeklaste kutse: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ Sellega viitab Ta surnuist ülestõusmisele, kreeklased aga arvestasid ainult hinge surematusega.

Mitu korda oli Jeesus öelnud, kui juudid tahtsid Teda kinni võtta, et tund ei ole veel tulnud (Jh 7:30, 8:20, 2:4). Nüüd Ta ütleb, et „tund on tulnud Inimese Poja kirgastamiseks“, st Jumala kirkuse riiki minekuks, mis toimub ristiohvri ja ülestõusmise kaudu. Kreeklased otsisid maist Jeesust ning olid ka hiljem huvitatud Tema õpetusest. Kui Paulus jõudis Ateenasse ja kõneles areopaagil, olid kreeklased temaga üsna samal meelel Jumala suhtes: „Tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ Jumal on nähtamatult lähedal! Kui aga apostel lõpetas sõnumiga surnute ülestõusmisest, naerdi ta välja (Ap 17:28,32).

Ateena või Jeruusalemm? Selle valiku ees on seisnud inimkond läbi aegade ja selle valiku ees seisame meie kõik. Kas ilmalik kultuur või usuline tunnetus? Kas endast heal arvamusel olev mõtteteadus või südamealandlikkuse läbi jumalatundmine? Kas nn paganlik maailm, kus kõik keerleb Inimese ümber, kes on kõigi asjade mõõt, ja religiooni tunnustatakse üksnes inimese vajaduste projektsioonina? Selline suhtumine tähendab antiikse paganluse taaselustamist. Või kristlik kultuur, kus kõik tiirleb Jumala ümber, kes on Looja ja ilmutab meile õige religiooni, mis pole illusioon, vaid viib osadusse taevase kirkuseriigiga? Ateena tee on lai tee, mis kulgeb kõikjal kättesaadavalt läbi maailma. Jeruusalemma tee on kitsas tee, mida mööda kõnnivad jüngrid läbi kõikide ajastute.

Kas tõesti peame valima kaunite kunstide ja karmi usuraja vahel? Kaugeltki mitte. Algusest peale on kristlus levinud kõiki antiiktsivilisatsiooni võimalusi kasutades. Kristlik maailm on loonud ainulaadseid kultuuriväärtusi: kunstis, arhitektuuris, muusikas, kirjanduses, teaduses ja tehnikas. Kuid mateeria peab teenima vaimu, mitte vastupidi, ning Jumalaga suhtlemisel tuleb valida kitsas tee, kaasa minemata mööda laia teed. Selleks tuleb meilgi osata õigel viisil JEESUST NÄHA, ütleb tänane sõnum.

Mis on Jumala armastuse ohvritee? See on Jumala tee Kristuse kaudu läbi surma sügaviku, et muuta ülestõusmisega kogu maailma eksistentsi. Jeesuse võrdlust nisuiva suremisest ja taas ärkamisest kasutab ka Paulus, selgitades surnuist ülestõusmist (1Kr 15:35–41). Vana loomus peab surema, et tärkaks uus elu. Millal kõnnime meie mööda seda teed? Siis, kui seda usume, sisimas muutume ja oma elu selle poole pöörame.

Õnnistatud uut nädalat!

*) Stanley Jones „Kristus ja inimkonna kannatus“. Tartu 1935: Kristlik Kaitsja. Lk 113jj.