Nädala mõte

Alanud nädala juhtmõtteks meie kiriku kalendris on palve ja usk. Vangistatud Ristija Johannes laseb oma jüngritel Jeesuselt küsida: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ (Mt 11:3)

Olla see, kelle lootus ei kustu ka siis, kui sind viiakse tõe kuulutamise eest kõrbeavarusest pimedasse vangikongi.

Olla see, kes ei lakka uskumast, et see, kes lubas tulla, tuleb! Isegi siis, kui peab ootama kaua, kas või elu lõpuni – Tema tuleb. Ja täidab oma tõotused.

Rääkisin Kanadas naisega, kes oli kord Saksamaal sõjapõgenikuna olnud oma paljude lastega ühe saksa naise juures korteris. Ühel päeval jäi ta väga haigeks. Kõige väiksem lastest vajas veel rinda, aga haigus oli ema murdnud voodisse. Korteriperenaine kutsus arsti. Arst teatas, et tegemist on kopsupõletikuga, aga ta ei saa aidata, kuna ravimeid on vähe ja sellel põgenikul pole raha, et rohu eest maksta. Saksa naine võtnud kõik oma säästud, andnud arstile ja teatanud, et ravigu ta see haige terveks, sest need lapsed vajavad oma ema. Kui terveks saanud ema imestanud võõra sakslanna ohvrimeelsuse üle, öelnud too, et tema ainus poeg viidi sõtta ja ta ei tea, mis on temast saanud, sest kaua pole Venemaalt tulnud enam ühtegi kirja. Ema ütles, et ta arvab, et poeg sattus vangi, ja lisas: „Ma aitasin sind ja sinu lapsi ja ma loodan, et äkki seal kaugel Venemaal aitab mõni vene ema minu poega.“ Läksid aastad. Eesti ema jõudis oma kuue lapse ja mehega Kanadasse. Ühel päeval sai ta kirja Saksamaalt. See saksa ema kirjutas oma aastatepikkusest lootmisest ja ootusest, ilma et oleks saanud pojalt ühtki elumärki. Ühel päeval aga koputas keegi ta kodu uksele. Seal seisis tema vangilaagrist koju jõudnud poeg, kes kõneles oma emale ühest vene emast, kes oli talle iga päev toonud ühe viilu leiba. Poeg uskus, et just need leivaviilud aitasid tal üle elada ränkrasket laagrielu.

See on lugu emast, kes ei lakanud lootmast ja ootamast, kes lootes ja oodates tegi head neile, kes vajasid tema abi. Lugu sellest, kuidas üks ema süda tundis, et see, keda ta üle kõige armastas, on kusagil kaugel elus ja tuleb tagasi tema juurde.

Igaüks meist teab lugusid sellest, kuidas keegi jõudis kellegi tulemise ära oodata, aga ka teistsuguseid lugusid, kus oodati asjata. Lood inimeste ootamisest. Lood ootajate rõõmust või kurbusest.

Kas meis on usku ja lootust või oleme pettunud inimestes ja Jumalas? Väsinud lootmast ja ootamast?

Ristija Johannes oli kogu oma elu pühendanud Jumala teenimisele. Ta oli mõelnud vaid sellele, mida tahab Jumal, ja elanud ise nii askeetlikku elu kui võimalik. Kas Jumal oli teda selle eest kuidagi premeerinud? Mõni parem kaamel või valitsejate poolehoid? Ei midagi sellist. Oma elu viimased päevad veedab see kõrbeavarustega harjunud mees Heroodese vangla keldrikongis, sest ta on kritiseerinud valitsejat. Sealt maa alt saadab see oma hukkamist ootav mees oma jüngrid Jeesuselt küsima, kas Tema on see, kelle tulemisest on muistsed prohvetid kõnelenud, või tuleb neil oodata kedagi teist. Ta ei küsi, kas ootamisel on üldse mõtet. See, kes käib oma teed koos Jumalaga, ei küsi nii. Kristlus ei taga meile siin maailmas paremaid kaameleid, tasuvamaid töökohti, au ega hiilgust. Ta kingib meile lootuse, mis iial ei lõpe, ja rahu, mida keegi ei suuda meilt röövida. Usk Jumalasse, kes on armastus, muudab meid rõõmsateks ja tänulikeks teekäijateks.

PALUGEM: Issand, Sina oled tõotanud, et Sa ei jäta oma lapsi orbudeks. Sa tead meie vajadusi, näed kurbade kurbust ja rõõmsate rõõmu. Sina tead, millist elu me elame, milliseid koormaid me kanname. Sina tead. Seepärast me palume Sind, vala valgust ja rahu meie südameisse. Kasvata meie usku ja süüta meie südametes armastuse tuli. Aita meil muutuda innukateks palvetajateks. Seda palume Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.

*

(Foto: Sven Tupits)

„Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata“ (Mt 4:1).

Kristuse kannatusaeg algab Jeesuse kiusatuslooga. See paik kõrbes, kus Teda kiusati, asus Jeeriko lähedal kaljumägede koopais.

Miks pidi Jeesus minema kõrbesse? Kõrb kujutab endast tühja paika, kus inimene on eemal välistest segajatest ning iseenda ja Jumalaga üksi. Kreekakeelne sõna kõrbe kohta „eremos“ tähendab tühja ja üksildast paika. Seepärast kutsuti ka kõrbesse tõmbunud üksiklasi eremiitideks. Kõrbesse on mindud ikka selleks, et olla eemal maailmakärast ja pühenduda jumalaotsinguile. Meie laiuskraadil mindi sel puhul metsa – sõna „kõrb“ tähendab eesti keeles ka suurt asustamata (soodega) metsaala. Vargamäe Andres rügas aastakümneid KÕRVEmaa metsade ja soode keskel, nagu kirjutab Anton Hansen Tammsaare, ning andis sellegagi omamoodi sõnumi, mis puudutab meie suhet Jumalaga.

Kõrb võib olla kaunis, kuid ka kõle paik. Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta mööda põuaseid paiku ja otsib asjatult hingamist, kirjeldab Jeesus oma tervendaja-tegevust. Puudulikul puhastusel võib kurivaim tagasi pöörduda inimesse ja võtta kaasa veel kurjemaid vaime, nii et asi läheb hullemakski (Mt 12:43jj Lk 11:24jj). Põuased ja kõledad paigad ehk kõrbed tunti olevat kurjade vaimude pesitsuspaigad. Muide, eestikeelne sõna „tont“ tuleneb rootsi sõnast „tomt“, mis tähendab tühja maja või krunti. Tühjades paikades kummitavad tondid ja kurjad vaimud kõikjal maailmas.

Kõrbes asus kurat Jeesust kiusama – Piibel käes. Kolm kiusatust, mille ta esitas, põhinevad Piiblil. Mõistagi püüab kuri ennast varjata, et teda ära ei tuntaks. Kõrbekiusatuse puhul ei kirjeldata kuradi välimust. On küsitud, kas tal ongi välimust ... Ta on ju vaim, kuri vaim, kes ilmub varjukujude kaudu. Pauluse sõnul moondab saatan end valguse ingliks (2Kr 11:14). Eedeni aias rääkis ta mao kaudu (1Ms 3:1jj).

Jeesuse kolm kiusatust – muuda kivid leibadeks, hüppa alla templiharjalt, võta võim maailma üle – meenutavad Eeva kiusatusi. „Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema“ (1Ms 3:6). Jeesuse puhul sihib kurat samale: söögivajadusele, silmahimule ja võimu- ehk tarkuseihale. Ta üritab ikka Piiblit väänata endale kasulikus suunas.

Praegusel ajal oleme meie kuradi kiusata. Maailm meie ümber on vaimulikus mõttes kõrb, kus pole toitu nälgivale hingele ega vett kuivale kurgule. Kõrbetühjus – üksilduse ja hirmu paik – võib pugeda ka meie sisse koos kurjade isekusvaimude, ahnusvaimude, masendusvaimude ja teiste deemonitega. Kurat kasutab ikka sama relva: Piibli tsiteerimine ja moonutamine. Ta on olemas. Ta on nähtamatu, kuid tema tegevuse jälgi võib märgata maailmas ja inimeste hinges. Meidki võib tabada Jeesuse-sarnane kiusatus: klammerduda oma egosse ning aineliste vajaduste rahuldamisse, unustades oma jumaliku kutsumuse. Kui õpime Jeesuselt, siis võime meiegi saada võitu kiusatustest.

Kuidas õigesti lugeda Piiblit? Vargamäe Andres luges pühakirja üksi ja tõlgendas oma mõtete kohaselt. Pole ime, et ta muutus kurjaks, nagu märgati. Kui inimene tiirleb oma mina ümber ja võitleb OMA õiguse eest, siis mõjub Piibelgi pigem ego suurendades. Ei aidanud vägiteod, mida Andres tegi tööpõllul – ta ei leidnud armastust, mida otsis. Kiusatus toetuda endale isegi Piiblit lugedes ei saanud kanda head vilja ka Kõrvemaa tühjuses. Pühakiri avab armastuse siis, kui seda armastusega lugeda – mitte üksi, vaid „koos teistega“, koos esivanematega, kirikus ja kodus, ning oma kaasinimeste heaks.

Jeesus võitis kuradit ega tõlgendanud Piiblit ümber. Meilgi ei tule kummardada kurja ette ega lasta end vaimus kaasa vedada. Kas mitte Jeesuse kiusatuslugugi ei toimunud „vaimus“? Et just Vaim ajas Jeesuse kõrbe ja sama nähtamatult kiusas teda ka kurivaim, siis võib küsida: kas lendamine templi harjale ja mäetipule ei võinud samuti toimuda „vaimus“, nägemuses? Ilmutusraamatus kirjeldab Johannes, kuidas ta kanti Vaimus kõrbe (Ilm 17:3) ja kõrgele mäele (Ilm 21:10). Paulus ei saanud ühes nägemuses aru, kas ta oli ihus või ihust väljas (2Kr 12:2jj). Vaim lennutas korduvalt prohvet Hesekielit (Hs 11:1,23j 37:1 40:2). Kui Jeesuse kiusatusloo puhul oli tegemist nägemusega kõrbekoopas kuristiku kohal, siis oleks kurat tal kuuletumise korral lasknud ilmselt lihtsalt surnuks kukkuda.

Piiblis on veel öeldud, et Jumal ei kiusa kedagi, vaid inimest kiusavad tema enda himud ja valed eluhoiakud (Jk 1:13jj). Õpetagu Kristuse kiusatus- ja kannatuslugu meidki oma elu raskustega hakkama saama, leidma Jumalat ja armastust, mida kõige rohkem vajame ja mis kingib meile igavese elu.

Õnnistatud uut nädalat!

„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus“ (Rm 12:1).

Paastueelse pühapäeva juhtmõte kannab nimetust „Jumala armastuse ohvritee“. Kõrvuti on pandud kaks nii erinevat mõistet nagu armastus ja ohver. Kõrvuti on see, mis meie kõrvu paitab, ning see, millest kuuldagi ebameeldiv. Väljendit „ohver“ seostatakse enamasti millegi negatiivsega. Ja eks see seda ka on, kui ohver tähendab meie jaoks ainult millestki loobumist, enda oma äraandmist – kusjuures tõeliselt hea, vajaliku ja väärtusliku äraandmist, mitte üleliigsest ja väärtusetust kolast vabanemist ohverdamise sildi all. Mõistega „ohver“ seostatakse ka füüsilisi kannatusi, eriti just Jeesuse ristisurma kontekstis. Ristija Johannes on Jeesust nimetanud ohvritalleks, kes kannab ära maailma patud. Kas tõeline armastus siis tõesti on vältimatult seotud kahjutundega loobumisest ja kannatustega, kas teisiti ei saa?

Tegelikult saab küll. On ju nõnda, et vahel tunneb inimene rõõmu isegi kannatades ega mõtlegi sellele, et ta hirmsasti kannatab, see ei ole tema jaoks üldse teema – näiteks naine kannatab rõõmuga valu, mis kaasneb väga kaua igatsetud ja oodatud lapse ilmaletoomisega. Ka andmisest tunneme vahel suurt rõõmu, tunneme isegi tänulikkust võimaluse eest midagi anda, ei tunneta seda ohvrina isegi siis, kui anname väga palju ja väga väärtuslikku. See on nõnda siis, kui anname, kingime midagi sellele, kes on meie jaoks väga oluline, keda me armastame. Või siis mingi eesmärgi heaks, mis on meie jaoks väga oluline, hingelähedane. Armastatule andmist ei pea me ohverdamiseks, vaid saamiseks. Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis me ei rehkenda, me ise ei märkagi antava suurust. Nende eest, nende heaks, keda tõeliselt armastame, oleme valmis andma kõik, mis meil on – isegi elu. Apostel Pauluse poolt kirja pandud kaunis ülemlaul armastusele (Kr 13) ütleb: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, ei kelgi ega hoople, ei otsi omakasu, ei ärritu. Ta lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike.“ Mitte ilmaasjata ei loeta seda pühakirjateksti laulatustel, kus inimesed paluvad oma abielule Jumala õnnistust. See tekst tuletab meelde, et armastus, mis ju enamasti on abielu alustamisel aluseks, jääb püsima vaid siis, kui suudame loobuda oma isekusest, oma ülisuurt ego piirata, kinkida oma armastatule kõige väärtuslikumat – iseennast, parimat osa iseendast. Kui me suudame anda, tuua ohvreid.

Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis oleme valmis andma väga palju, oleme valmis andma tõeliselt väärtuslikku selle nimel, et meie armsal oleks hea. See aga tähendab, et ohverdamine ei ole lihtsalt andmine, vaid kingituste tegemine, andmine, millel on eesmärk – armastatu heaolu. Ja kui armastatul tõesti on hea, tal läheb hästi, muutub ohverdamine ja andmine saamiseks – saame rõõmu ja tänulikkuse sellest, et armastatu on õnnelik.

Jumal on toonud ohvriks oma kõige kallima, oma Poja. Jeesus on toonud ohvriks oma elu. Isa ohverdab Poja, Poeg ohverdab elu. Kas saab keegi tuua suuremaid ohvreid, tõestada selgemini oma hoolimist, oma armastust? Jumal oma Poja kaudu on ennast piiranud, on kannatanud valu, kannatanud mõistmatust, käinud läbi surmastki, selle nimel, et meie, Tema loodud inimlapsed, võiksime elada julgelt, vabana hirmust surma lõplikkuse ees. Et meil oleks ilus lootus, lootus igavesele elule oma taevase Isa õigluse ja armastuse kuningriigis – lootus, mille poole vaadata ka kõige raskematel aegadel.

Apostel kutsub meid üles ohverdama oma elu Jumalale. Ei – ta ei oota meie ennetähtaegset surma, ei oota, et me kannataksime ristilöömise valu. Meie elu ohver on lihtsam. Elades nõnda, nagu Jumal ja Tema Poeg Jeesus meid on õpetanud, käies Tema jälgedes läbi maailma katsumuste ja kiusatuste, jäädes talle ustavaks, näitame, et me oleme Tema ohvrit, Jumala suurt ohvrit, mõistnud, selle vastu võtnud. Et see ohver on saanud meiegi päästeks. Elu Jeesuse poolt tõlgendatud Jumala käske järgides on Jumalale meelepärane ohver – näitab, et meie oleme Tema ohvri vastu võtnud. See ohver on võtmeks igavesse ellu.

Mõelgem siis algaval paastuajal, kas me elame nii, nagu peaksime. Kas käime oma Issanda jälgedes? Kas meie elu näitab, et Jumala armastuses toodud ohvril on olnud mõte? Kas see on meid parandanud, äratanud meiski armastust oma kaasinimeste vastu, armastust ja ustavust Temale, tahet Tema järel Tema õpetuse kohaselt oma elurada rännata?

Palugem, et me suudaksime mõista Jumala armastust ja ohvrit ning elada oma elu nii, et meie elu puhul poleks Jumala ohver meie eest tühja läinud.

Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)

Vabariigi aastapäeval meenutagem Jumala vägevat sõna: „See ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin“ (Js 55:11). Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, nii on ka Jumala sõnaga: see annab maale sigivust, külvajale seemet ja sööjale leiba.

Ometi ei ole Jumala sõna kõikvõimas igas tähenduses. Ta ei saavuta oma eesmärki inimeste juures, kes ennast Temale sulgevad. Jeesus jutustas tähendamissõna külvajast ja seletas, et see tähendab sõna külvamist. Seal pudenes osa seemet tee äärde ja tallati ära. Osa kukkus kaljule ja kuivas ära. Osa kukkus ohakate keskele, mis lämmatasid selle. Ja ainult see osa, mis kukkus heasse mulda, kandis head vilja (Lk 8:4jj).

Seepärast võtkem tõsiselt kuuldud kirjasõna: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!“ Kui meil on süda kõva, siis põrkuvad sellelt tagasi kõik head ja väärt asjad. Uues Testamendis on südamekõvaduse tähistamiseks olemas tore kreekakeelne sõna „sklerokardía“ („sklerós“ = kõva, „kardía“ = süda). See oleks otsekui „kardioloogiline skleroos“, mis tabab südamekangusse tardunud indiviide. Kes ei oleks märganud arrogantseid persoone kusagil meie ümber? Veelgi hullem, kui selline raskelt haige tegelane istub meie sees. Piibli sõnum on, et temast saab vabaneda. Jumala vägev sõna suudab kurjad vaimud välja ajada – ka vastu nende tahtmist. Meie käest küsitakse, kas oled valmis kuulma Jumala häält, kes soovib kivise südame asemele panna lihase südame, kurdist teha kuulja, pimedast nägija ning külma kalkuse asemele anda sooja inimlikkuse.

Vabariigiga olevat asjad korrast ära! Poliitika, majandus, välissuhted, sisesuhted jne. Kirikus tasub meenutada, et me olevat maailma ilmalikumaid maid. Häbiasi! Mõne aasta eest selgitas Praha ülikooli dotsent Pavel Hošek, miks Tšehhi olevat üheks kõige sekularistlikumaks riigiks kujunenud (Eesti Kirik, 13.01.2016). See olevat seotud rahvusliku ärkamisajaga XIX sajandil, mis pöördus austerlastega seotud institutsionaliseeritud religiooni vastu. Siiski väärtustavat tšehhid katoliku kiriku eetilisi maksiime.

Kas pole nii ka Eestis? Ärkamisajast peale nähti kirikus saksa isandate tööriista, edaspidi peeti seda tagurlikuks ja nüüd kõnnib uus usklikkus või religioossus – või esoteerikalembus või mis nimedega soovitakse seda kaunistada? – mööda mis tahes institutsionaliseeritud religioonist. Ühiskond aga on hoolimata kõikidest vastupidistest prohvetihäältest tunnustanud kirikut ja kristlasi eetika ehk moraali kandjaina.

Taas mõne aasta vanuste uuringute põhjal soovivat ligi 70% meie kaasmaalastest just kiriku olemist moraalieeskujuks, kirjutab Lea Altnurme. Ta seletab seda sooviga, et moraalinormid oleksid ühiskonnas tagatud, aga ka lihtsalt teadlikkusega kultuurilistest juurtest, mis kaoksid tulevikus, kui keegi enam ei oleks kristluse reaalseks kandjaks (Eesti Ekspress, 22.12.2015). Sellist hoiakut ja nähtust, kus toetatakse teatava distantsiga kristlust, ise kristlane olemata, on nimetatud asenduskristluseks.

Nüüd mõned protestivad. Ühtedele ei meeldi sõna „asenduskristlus“, sest see pole ju veel mingi kristlus. Teistele ei meeldi arvamus, nagu võiksid kirikuinimesed olla teistest moraalsemad – kustkohast, ei ole ju, patused nagu kõik! Kolmandad ei taha üldse tunnistada, et me oleme väidetavalt ateistlikumaid maid ...

Aga mulle tundub isiklikust kogemusest, et kirikusüsteem ei käitu nii karmilt kui ilmalikud institutsioonid. Olgu riigiasutused või erafirmad. Kirikutes võidakse teha peaaegu kõike, mis puudutab inimlikke pahesid, aga jõuvõtteid on vähem. Keskajal loodi nn kahe mõõga teooria, mis toetub sellele, et Jeesuse arvates oli küllalt kahest mõõgast, mis neil kaitseks kaasas olid, kui asuti teele Jeruusalemma (Lk 22:38). „Hea, kui riigi mõõk kiriku mõõka tugevdab, ja hea, kui kiriku mõõk riigi mõõka pehmendab,“ kõlas keskaegne õpetus. Arvan, et kui kirik tõesti suudaks olla moraalieeskujuks, siis rahujuhina – ja mitte karmi meediasõnaga kaaskodanikke nuheldes, vaid Jumala sõna kasutades.

Milline võiks siis olla Eesti Jumala sõna valguses? Paulus ütleb, et Jumal on seadnud inimeste jaoks „asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat“ (Lk 17:26j). Teisisõnu: maa, kus Jumalat enam ei otsita, läheb valet teed mööda. Jüngritele aga ütles Jeesus, et ei muretsetaks selle üle, kuidas inimestele meeldida, vaid kuidas meeldida Jumalale. Meenuvad sõnad, mida ütles Petseri kloostri ülem isa Tihhon Ševkunov, kui temalt küsiti, kas kirikul peaks olema Venemaa elus suurem osa. „Meil pole eesmärki suurendada populaarsust või mõju. /---/ Meie ülesanne on avada inimestele Jumalat“ (Postimehe nädalalõpulisa Arter, 16.02.2019).

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks! Leidkem oma elule ja meie Eestile Jumala tee, käigem ise seda mööda ja avagem seda ka teistele. Õnnistatud uut nädalat!

„Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“ (1Pt 5:5).

See nädal algas kolmanda paastuajaeelse pühapäevaga ja selle üle on mõte teenimatust armust. Juhtsalmiks lause Taanieli raamatust 9:18: „Issand, me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast.“

Alandlikkus ja arm. Kui saaks nendest valida ühe, valiks vist paljud meist armu ja sedagi tahaks, et Jumal meid ülendaks ja kannaks meie eest hoolt, aga tundub, et valida ei ole võimalik. Alandlikud leiavad armu. Alandlikke ülendatakse. Alandlike eest kantakse hoolt. Kuid äkki piisaks sellest, kui püüad olla alandlik kõigeväelise Jumala ees? Olla alandlik ekslike inimeste suhtes – kas pole see hukatuslik, rumal roomamine ja Jumal ei ole meid ju roomajaiks mõelnud! Aus peab olema! Tõde tuleb välja öelda! Asju tuleb nimetada õigete nimedega! Halb on halb, vale on vale, rumalus ja ülekohus on rumalus ja ülekohus! Asju tuleb nimetada õigete nimedega – vähemalt teiste puhul! Kuid enda eksimusi me vist vabandame välja, leiame palju põhjusi, selgitusi oma vigadele, eksimustele. Oma laste puhul ehk ka. Vaenlastega, kui neid meil juhtub olema, on aga vist alati asi selge. Nende puhul tuleb tõde halastamatult välja öelda, vähemalt siis, kui see ohtlik ei ole, ja kui on ohtlik, siis vähemalt vaikselt mõtetes kiruda.

Kummaline, et just Peetrus, lihtsast ja äkilisest, ekslikust kalurist Jeesuse poolt esimeseks apostlite hulgas tõstetu, kirjutab muutunud mehena sellest, et me kõik peaksime end „rüütama alandlikkusega“, ka üksteise vastu. Kui ta oli kord hakanud Jeesust manitsema, oli Jumala Poeg talle käratanud: „Tagane minust, saatan!“ Kui ta hetk pärast arusaamist, et on Jeesuselt oma kolmekordse salgamise andeks saanud ja kinnitanud, et armastab Jeesust, oli hakanud huvi tundma, mis saab ühest teisest jüngrist, kellesse Jeesus kuidagi erilise armastusega suhtus, oli ta saanud vastuseks, et see ei ole tema asi, mis saab teisest. „Järgi sina mind!“ Lähevad aastad. Jumal lihvib Peetruse, selle teravate nurkadega kõva kalju tundlikuks apostliks, kes kirjutab: „Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu. Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et Tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!“ Nendes selgetes sõnades on tema enda elukogemus.

Aga tänases maailmas ei ole vist lihtne olla alandlik. Alandlikkus pole ju moes. Enda eksponeerimine on moes. Kritiseerimine ja mahategemine ka. Teed teised maha, vaatad neid – sinna madalale maasse tambituid – ja arvad, et oled nendest palju kõrgemal. Ei peagi midagi enda juures muutma. Kuid nii tehes me ei taipa, et mahatehtul pole võimalik enam kusagile kukkuda, aga meil oma näilisest kõrgusest on päris suur oht korralikult ninali prantsatada.

Mungad on pidanud alandlikkust millekski nii oluliseks, et selle poole tuleb pidevalt püüelda. Ilma selleta pole usk usk, armastus pole armastus ja isegi enesepiiramisel ei ole mingit mõtet. See, kes kiitleb oma usuliste saavutustega – näiteks oma paastumise päevade arvuga –, võib vabalt oma saavutused korstnasse kirjutada. Kuid kaheks kõige selgemaks märgiks sellest, et inimeses pole alandlikkust, on see, kui inimene aina kõneleb oma saavutustest ja teeb teisi maha. Alandlik teab oma piire – teab Jumala suurusest, pühadusest ja armust ja omaenese nõrkusest, pattudest. Alandlik ei võrdle ennast teisega.

Üks vanake kloostris ütles: kui näed, et vend teeb pattu, ära pane seda eksimust tema arvele, vaid selle arvele, kes tema vastu võitleb, ja ütle: nii nagu saadi temast võitu, samamoodi saadakse võitu ka minust. Nuta ja otsi Jumala abi ja kannata koos temaga, kes kannatab Jumala headusest hoolimata, sest mitte keegi ei taha Jumala vastu patustada, vaid me laseme end kuritarvitada.

Me igatseme armastust ja Jumala armu, aga me ei saa neid endale haarata, neid välja teenida. Need on kingitused, mida antakse alandlikele. Vahel on need ka nagu avanss, mille kinkija ootab, et need muudaksid meid alandlikuks ja tänulikuks.

Muide, paljude alandlike ja tarkade arvamus on see, et üheks alandlikkuse selgeks tunnuseks on tänulikkus, ja mitte ainult Jumala, vaid ka ligimeste tänamine, kiitmine. Kui me ei leia Jumalas ja teistes midagi, mille eest neid tänada, kiita, on see selgeks märgiks, et oleme kõrgid, et oleme alandlikkusest ja sellega ka Jumalast ja oma ligimestest väga kaugel.

Me vajame alandlikkust ja kogu maailm vajab seda nagu hapnikku. Ilma alandlikkuseta oleme meie ja on kogu maailm määratud hukule. Mitte keegi ei suuda meid päästa. Ka meie väike riik võib maailmakaardilt uhkuses ja eneseimetluses õhku tõusta ja olematusse lahkuda, kui alandlikkus ja usk meid Jumala ja teineteise läheduses ei hoia. Kuid ärgem rutakem seda otsima teistest. Alustagem iseendast ja küllap siis, kui meie veidigi muutume, muutub ka meid ümbritsev maailm.

Lugege, mida Paulus meile soovitab: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“

Muide, üheks alandlikkuse märgiks arvavad vanad ja targad mungad ka oskust vaikida – teha enam kui rääkida –, imestunult, hämmastunult vakatada Jumala lõputu armu ja helduse ees.

Millegipärast tunnen, et pean nüüd lõpetama.

PALVE: Issand, ole meile armuline – juhi meid alandlikkuseni, Sinu tundmiseni. Aamen.

*

(Foto: Sven Arbet)

„Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!“ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled. Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?“ Ja tema vastas: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära.“ Siis Ta küsis: „Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?“ Ja Aadam vastas: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.“ Ja Issand Jumal küsis naiselt: „Miks sa seda tegid?“ Ja naine vastas: „Madu pettis mind, ja ma sõin.“ (1Ms 3:1–13)

Kas pole kummaline: pärast seda, kui Aadam ja Eeva on Jumala keelust üle astunud ning hea ja kurja tundmise puu viljaga maiustanud, ei ole Jumala esimesed sõnad üleastujatele mitte kõmiseva häälega üle paradiisiaia kärgatatud: „Mida te, nurjatud, ometi teinud olete!“, vaid hoopis kutse hirmuga põõsastesse peitu pugenud Aadamale: „Kus sa oled?“ Jumal tunneb muret selle pärast, kes on Tema vastu eksinud.

Jah, varem pole Aadam Jumala eest peitu pugenud. Miks inimene üldse poeb peitu, püüab ennast kellegi eest varjata? Kokkuvõttes võib öelda, et inimene tunneb ennast olevat milleski süüdi või ta tunneb häbi. Need kaks asja, süü ja häbi, on erinevad, kuid tihti, ja jällegi mitte alati, omavahel tihedalt seotud. Süü on seotud mingi kindla halva või keelatud tegevusega, see on alati väga konkreetne. Häbi on inimese sisemine tunne, et ta ei kõlba teistele inimestele, ta ei kõlba Jumalale, on halb, mõttetu, ei peaks üldse elama. Selline tunne ei pruugi olla seotud süütundega mingi konkreetse halva teo toimepanemise pärast.

Inimene läks proovima hea ja kurja tundmise puu vilja, sest madu oli lubanud, et siis saab ta Jumala sarnaseks. Miks peaks keegi tahtma saada kellegi teise sarnaseks? Küllap sellepärast, et ta hindab ennast madalalt, tunneb ennast teistega võrreldes kõlbmatuna. Tänapäeval paljud, eriti just noored inimesed, rõhutavad oma individuaalsust, oma kordumatust – oma riietusega, oma välimusega –, kuid tegudes püüavad kõik sulanduda ühtsesse massi, julgedes teistest erineda vaid mõne tühise pisidetaili poolest ja halvustades neid, kes massist tõesti erinevad. Saades teiste moodi, ennast maha salates, loodab inimene, et ta vabaneb teda vaikselt sisemuses närivast kõlbmatustundest, häbitundest.

Tänasest loost kuulsime, et inimene tahtis saada selliseks nagu Jumal. Iseenesest ilus ja hea eesmärk – saada selliseks nagu Jumal. Isegi Jeesus ju kutsub üles: „Teie olge siis täiuslikud, nagu teie taevane isa on täiuslik!“(Mt 5:48). Kuid paraku pole võimalik saada Jumala sarnaseks, eirates Tema käske ja juhiseid. Olles astunud üle Jumala konkreetsest keelust, maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja, lisandub inimese häbitundele veel süütunne, lisandub patt – vastuhakk Jumalale. Kui ta varem kujutas vaid ette, et Jumal temast küllalt palju ei hooli, kuna ta pole selline, nagu peaks, ei tee vahet hea ja kurja vahel, ja et Jumal on temast kaugel, siis nüüd muudab ta ise selle kujutuse tegelikkuseks. Õppides tundma head ja kurja, saab ta aru, et on kurja teinud, on ära teeninud karistuse, on ise Jumala endast eemale tõuganud ja seega ei saagi Jumal temast hoolida. Ta on tõesti üksi ja on selle üksioleku ise ära teeninud.

Kuid nagu me juba alguses märkisime, Jumala esimeseks reaktsiooniks pole mitte raevunud röögatus „Millega te nüüd hakkama olete saanud!“, vaid kutse peitu pugenud, ennast süüdi tundvale inimesele: „Kus sa oled?“ See on meie lootus. Jumal hoolib, Ta tunneb muret oma loodud inimlaste pärast. See, et inimesed ei ole kõik ühesugused, et nad on erinevad, nii välimuselt kui ka võimetelt, on Tema tahe. Looja armastab kõike oma loodut, hoolib igaühest, kõigi tema iseärasustega. Mõtleb inimesele ka siis, kui too end ise oma tunnete ja tegudega Temast lahutada püüab. Jumal küll karistab pattu langenud inimest ja saadab ta paradiisiaiast välja, kuid ei kanna teda maha. Pärast elurännaku läbimist maistel teedel on inimlapsel võimalus taas jõuda Tema riiki, Tema juurde. Sinna, kus pole hirmu, valu, pisaraid, ebaõiglust, vahetegemist. Sinna, kus surmalgi pole viimset sõna.

PALVE: Issand, tänu Sulle, et Sina meist hoolid. Hoolid igast oma loodust. Hoolid ka siis, kui me ise tunneme, et me pole sellised, nagu tahaksime olla, sellised, nagu me enda meelest peaksime olema ja endast ise hoolida ei suuda. Anna meile tunda oma ligiolekut palves ja armulauasakramendis, puuduta meid, kingi meie südamesse rahu. Vabasta oma armukuulutava sõnaga meid meie pattudest, vabasta meid kõigest sellest halvast, mis ei lase meil tunda Sinu ligiolekut. Aita meil tunda rõõmu sellest elust, mille Sa meile oled kinkinud.

Mt 14:22–33: „Ja Jeesus sundis sedamaid oma jüngreid astuma paati ja sõitma vastaskaldale Tema eele, sel ajal kui Ta laseb rahvahulgad minema. Kui Ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks Ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli Ta seal üksinda. Paat aga oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Neljandal öövahikorral aga tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!“ Peetrus aga vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!“ Tema ütles: „Tule!“ Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes ta lõi kartma ja uppuma hakates kisendas: „Issand, päästa mind!“ Jeesus aga sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!““ Aamen.

Matteus kirjutab, et Jeesus tõmbub kahe väga võimsa teo vahel üksildusse. Ta vajab üksiolemist, selget, segamatut suhet oma Taevase Isaga. Ja sealt tulles kannab Teda isegi tormine meri. Aga meid? Vahel on vist tunne, et isegi maa meid ei kanna ja veidi tugevamad tuulehood on meie liikumisele tõsiseks takistuseks. Kas oleme osanud tõmmata seost oma palveelu ja jaksamise ning väsimise vahel? Kui oleme pidevalt väsinud, siis ehk usume, et meie organismil on millestki puudu: unest, puhkusest, rauast või D-vitamiinist või on südamega halvad lood või on mingi muu haigus meilt jõudu röövimas. Kui väsime vaimselt, võib põhjus olla selles, et meie side suurima jõuallikaga on katkenud. Süütunne sööb seestpoolt. Püüame olla tublid, teha palju, anda palju – jätta teistele endast head muljet. Ehk hävitame oma energiat ka negatiivsete mõtete, teiste kritiseerimisega. Seda kinnist kihutavat ringi saaks peatada patukahetsuse, meeleparanduse ja regulaarse palveeluga, kuid paljud lükkavad selle olematusse ülehomsesse. Mürarikkalt edasi kuni lõpuni – ja lõpp pole siis kuigi kaugel.

„Kui päevakära aega ei andnud palvele, siis astu õhtul õue ja vaata taevasse.“ Nii soovitavad Johansonid ühes ilusas vanas laulus. Kuid kas kuuleme seda soovitust või korraldame endale päevakära järel ka õhtu- ja öökära? Abiks televiisor, raadio, muusikamasin. Põgeneme vaikuse eest, sest ei oska, ei julge vaikuses olla. Jeesus läks pärast mäejutlust ja tuhandete imelist söötmist üksildusse, et olla üksi koos oma Taevase Isaga. Jüngrid saatis Ta merele. Küllap Ta teadis, millise vastutuule ja lainetega tuleb neil seal võidelda, aga millegipärast pidas Ta nende paadiga järveleminekut oluliseks. Kui nad ei oleks läinud, oleksid nad jäänud pärast toitmisimet, milles ka nemad olid tegijad, rahvahulkade keskele ja see oleks võinud olla ohtlikum. Hullem kartusest, et tormine meri võib uputada, on uhkusesse uppumine, õhku täis minemine, Jumala kohale kerkimine ja sealt kõrgusest hukatusse langemine.

„Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale Tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna. Kui Ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks Ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli Ta seal üksinda.“

Siis, kui Jeesuse jüngrid paadiga merele või õigemini suurele ja sügavale järvele sõudsid, ei olnud vist veel seda tugevat vastutuult. Vaevalt et nad siis oleksid läinudki. Iga asi omal ajal. Kalda ääres on vaiksem. Lained tõusevad siis, kui Jeesuse jüngrid on paadiga keset suurt järve. „Paat aga oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Neljandal öövahikorral aga tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!““

Tuul on vastu. Nii tundub vist aeg-ajalt meilegi. „Jumal, ole mu vastu armuline, sest meri on nii suur ja mu lootsik nii väike!“ Mulle meeldib see bretooni kaluri lihtne palve, mida ta oli iga kord oma viletsa vana ja väikese paadiga merele minnes palvetanud. Vahel võib see olla hea, kui tuul on elumerel vastu ja lained räsivad paati. Nii mõnigi on just sellistel hetkedel hakanud Jumalat otsima, Tema poole palvetama. Pärituul ja vaikne meri panevad paljusid Jumalat unustama ja allhoovused triivivad su elupaati kaugele kaldast. „Elu on kui meri, mis mul hirmu teeb, kui ta lainehari vahutab ja keeb. [---] Kust ma troosti leian, kui hing rahutu? Keda appi hüüan, olles õnnetu?“ Nii küsisime ühes ilussügavas laulus. Selles laulus on ka vastus. Nii nagu ka tänases pühakirjatekstis. Tema, kes võib tulla ka mööda vett, astuda läbi lainete, Tema, keda ei takista torm, on võimeline meid päästma, vaigistama tormi, kandma teisele kaldale ka siis, kui meil viimnegi jõud on lõppenud.

„Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!““ Jeesus ei lase omasid pikalt hirmu tunda. Ta teab, et see võib meid hävitada, võtta viimsegi aruraasu. Hirm on üks suurimaid hävitajaid – vaimne vähk, kohutav kasvaja, mis võib hävitada oleviku ja tuleviku. Jeesus kõnetab oma hirmunud jüngreid kohe. „Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!““

Ma ei tea, millisel elumerel sina täna sõidad, kas võitled juba pikemat aega vastutuulega või püüad tormides ellu jääda. Üks on selge, Tema, kes kord ütles: „Olge vaprad, see olen mina, ärge kartke!”, on seesama ka täna ja igavesti. Ta ütleb seda täna ka meile. Olen Teda kuulnud seda ütlemas, kui minu ümber on lained kõrgele tõusnud, kui mõnedki kõrvaltvaatajad arvasid, et nüüd läheb minu pisike paat ümber. Kuid ka keset kõike seda oli inimesi, kes mind julgustasid, kes ei loobunud toetamast, kes ei kartnud kinnitada, ja ma kuulsin väga selgesti üht häält, mis ütles: „Ole vapper, ära karda!“ Ja olen mõistnud veel midagi – see, mida on öelnud selle kiriku kaitsepühak Johannes, on töötav tõde: „Armastus ajab kartuse välja!“

Peeter Sink on kord kirjutanud:

Issand hüüdis ja ma tulin ... üle vahuselt mässava vee.
Kuigi eel ootas okkane tee – ma tulin.
Läbi sõprade naeru ja pilke,
läbi põrguväe lõukoerte kilke – ma tulin ...
Issand hüüdis ja ma tulin.

Peetrus on hulljulge. Ta läheb kaugemale kui teised. Astub Jeesuse kutse peale üle paadi serva ja kõnnib vee peal. Ta ei vaju nii kaua, kuni ta pilk on kutsujal. Ta jõuab Jeesuse juurde, kuid siis äkki kõik muutub. See julge mees on uppumas. Mis juhtus? Mis muutus? Pühakiri ütleb: „Ta vaatas tuult ja täitus hirmuga.“

Meiegi teeme aeg-ajalt sedasama. Vaatame tuult ja tunneme hirmu. Eesti keeles on sõnade „tuul“ ja „tulevik“ algused sarnased ja eks see tulevikku vaatamine võibki saada tuulevaatluseks. Kujutame endale ette, mis kõik võib meiega ja meie lähedastega ja Eestiga ja maailmaga juhtuda, milline torm võib tõusta, milline sõda puhkeda, millised haigused tabada ... Aga äkki vaataks Temale, kellele kuuletuvad tuul ja lained, kelle käes on kõik meie ajad, kellel on surmastki väljapääsutee? Elu koos Temaga on lõputult põnev seiklus – värviderohke ja imeline. See on pidev hüpe Isa käte vahele ja aina kindlamaks muutumine selles, et iga kord, kui Tema ütleb: „Hüppa!“, siis Ta püüab sind täiesti kindlasti oma käte vahele. See ei ole elu, milles pole valu ega muret, oma risti kandmist. See on ristiusk ka oma ristidega ja oma risti kandmise usk, kuid see ei ole mõttetu minemine, eikuhugi ekslemine. See on elutee.

Dave Benton laulab koos oma tütrega üht kaunist laulu. Selles on sõnad:

Kõik hetked on head, mu Looja, ka need, kust õppima peab
ja anna mul jõudu, et teha saaks heaks, kõik ammused vead.
Eilne on möödas, Looja, ja kes homset mul lubada võib,
kuid Isa, vaid Sind tänama pean, kõik hetked on head.

Hiljuti ilmus teade: „Tuumafüüsikud nihutasid viimsepäevakella osutit pool minutit keskööle ehk maailma lõpule lähemale.“ Millegipärast on mulle teoloogiaõpingutest kõige enam süüvinud meelde üks mõte, mida ütles kord Evald Saag: „Kui Jumal on sellele maailmale andnud 12 tundi, siis on täna kell üks öösel.“ Selle kummalise lause kõrvale sätin ma Maret Kaiki mõtte: „Ei ma karda surma, elu kardan pigem – olla eluvääritu.“

Mul on väga sageli olnud tunne, et maailma lõpp tuleb juba homme ja ma ei tohi lükata kõige olulisemat sellesse siinolematusse homsesse. Tunne, et täna, siin ja praegu tuleb teha kõik oluline, armastada ja anda Jumalale kõik, mida Tema tahab, ja see on ime, kui Tema, kellele kuulub kõik, annab minule – tühisele – võimaluse teha midagi Temale. Ma tean, et vaid see, milles on armastust ja mis on Tema kätesse antud, läheb alati õitsema ja kannab vilja ka pärast maailma lõppu. Kui Jumal on maailmale andnud 12 tundi, siis on praegu kell üks öösel – on armuaeg ja me ei tea, kui kaua seda armuaega veel on, aga ma usun, et meil on lootust, kui märkame tulla paati ja olla siin koos ja uskuda, et meid paati palunu tuleb siia iga kord ka ise, rahustab meie ümbert tormise mere ja meie rahutud hinged ja koos Temaga jõuame me pärale. Tema on tõotanud: „Kes kuulab mind, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.“

Meil kõigil on oma tee. On neid, kes lähevad merele kõndima vaid siis, kui see on kaetud korraliku paksu jääga. Teised teavad, kus on kõrgemad kivid, ja kivilt kivile astudes tekitavad kaugelt vaatajates tunde, et nad on vee peal käijad. Aga nad vähemalt lähevad, mitte ei jää kaldale unistama sellest, mis küll võiks neid oodata seal veel ja teisel kaldal. On neidki, kes lähevad oma pisikese paadiga ka vastutuulega merele, kuid kui nad kuulevad Jumala kutset, ei julge nad üle paadi ääre astuda, ja mõned neist ehk kritiseerivad neid, kes julgevad, pobisevad mingist lubatu ja lubamatu piiride ületamisest, kuid nad on vähemalt koos teistega läinud Jeesuse juhatusel paati ja püüavad üheskoos jõuda teisele kaldale. On ka hulljulgeid. Kõiki on vaja, et jumalariigi töö siin maa peal tehtud saaks. Me oleme erinevad, aga me kõik võime kuulda Tema sõnu, kes ütleb: „Olge vaprad, olge julged, see olen mina, ärge kartke!“

„Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.“

Kas pole see, mis juhtub siis, kui astume sellese pühakotta, sarnane sellega, mida ütleb pühakiri: „Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.“? Kuid keset seda välise tuule raugemist võib Jumal tekitada tuule või isegi tormi meie südames ja me taipame, et me vajame muutust, et peame senisest enam hakkama usaldama Jumalat, rändama Tema juhatusel.

Armsad, tulge ikka kirikusse, siia, kus Kõigeväeline meile ütleb, et me pole üksi, et Tema hoolib meist – siia, kus Ta armulaua andides kingib meile oma lõppematut armastust. Tulge sellesse paati, mis on teel teisele kaldale! Vaadake, kui ilusaks on aastatega see paat muutunud! Kuulake, kui kaunilt kõlab siin muusika! Taibake, kui imeliselt on Jumal seda pühakoda ja siin olevat kogudust üle 150 aasta hoidnud, kaitsnud ja õnnistanud. Kuulake, mida kõneleb psalmist kiriku Issandast: „Tema muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained vaikseks jäid, ja Ta viis nad igatsetud sadamasse. Tänagu nad Issandat Ta helduse eest ja Tema imeliste tegude eest inimlastele.“

Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: „Tõesti, Sina oled Jumala Poeg!“ Seda on mõistlik teha ka meil. Siis, kui oleme paadisolijad ja kui oleme seal, kus on ka Tema, siis tuleb see nii loomulikult. Me kummardame Teda ja tunnistame Teda oma elu Issandaks, sest me teame, et Tema on õnnistamas meie elu, vaigistamas meie valu, valgustamas meile teed ja me pole iialgi üksi. Aamen.

Nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! (Mt 8:10)

Kui palju on meil usku? Mis on üldse usk? Ühes leksikonis öeldakse, et usk on „mõistuse vaba nõustumine“ Jumala poolt ilmutatuga, olles toetatud Tema armust. Usk eeldab Jumala autoriteedi ja ilmutuse fakti kindlat äratundmist ning ilmutuse sisust kinnipidamist. Usk on „kõigile, kes on tulnud mõistuse kasutamisele, õndsuseks hädavajalik“.

Selline usk on midagi konkreetsemat, võrreldes usuga igapäevases tähenduses. Tuntud väide „Usku peab olema!“ ei pruugi tähendada seda usku, millest täna juttu. Inimene võib uskuda ka midagi muud kui Jumala poolt ilmutatut. Paljusid asju tehakse usule toetudes, mõistusega veel nägemata, kuidas täpselt on.

Täna on keskmes Jeesuse sõnad Rooma väeülemale, kelle sulane oli jäänud haigeks ja kes tuli Temalt abi paluma. Lugu juhtus Kapernaumas, kus Jeesus elas koos jüngritega külalistena Peetruse majas. Selles paari tuhande elanikuga paigas oli väike Rooma garnison, kelle ülema puhul selgub ootamatult, et ta oli usklik mees.

Milles seisnes tolle sõjamehe usk – nii suur usk, et Jeesus ei olnud seda veel iisraellaste seas kohanud? Kuidas tuli ta usule ja kuidas reageeris?

Esiteks oli too ohvitser juba varem näinud Jeesuse imelisi tervendamisi või vähemalt nendest kuulnud. Ta pidi sooritama vaba mõistusliku otsustuse – uskuda või mitte. Sellise otsustuse ees seisavad kõik, kes Jeesusega – tänapäeval piiblisõna vahendusel – kohtuvad. Sellest, kas usume Teda või mitte, sõltub kõik edasine. Kui oleme Temas ära tundnud Jumala ilmutuse fakti ja uskuma hakanud selle sisu, siis saame Jeesuselt omandada kõike edasist, mida Tal on rohkesti pakkuda endasse uskujaile.

Teiseks tunnustas väeülem Jeesuse autoriteeti Jumala esindajana kõige avaramas tähenduses: „Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid!“ Nende sõnadega väljendas ta äratundmist, kui küündimatu on ta Jumala ees, keda ilmutas Jeesus. Samade sõnadega tunnustas ta Jumala poolt juba varem ilmutatud usupärimust Iisraelile, mida esindas Jeesus, kellesse ta oli hakanud uskuma. Nimelt nägi juudi seadus ette, et juut muutub rituaalselt ebapuhtaks, kui ta külastab pagana maja (Jh 18:28).

Ka meil tuleb Jeesusesse uskudes tunnustada usupärimust Jumala ilmutusest, mida kannavad edasi Piibel ja nüüd juba Jeesuse poolt ellu kutsutud jumalarahvas ehk kirik. Vastasel korral hakkame uskuma omaleiutatud Jeesust, tõendades sellega, et me ei ole veel jõudnud usule Temasse. Jeesusesse tuleb uskuda sellisena, milline Ta on, mitte sellisena, nagu tundub meile õige. Ainult tõeline Jeesus saab meid aidata!

Kolmandaks tunnustab väepealik Jeesust Jumala ilmutajana lausa piiramatus ulatuses: „Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!“ Pole vaja kohale tulla – ainsast sõnast piisab! Jutustuse Luuka versioonis koguni ei kohtunud ohvitser isiklikult Jeesusega, vaid saatis vahemeeste läbi edasi oma palve (Lk 7:3jj). Samuti tõi kaanani naise usk kaasa tütre kaugtervenemise, ilma et Jeesus ise kohale läinuks (Mt 15:28).

Tähelepanuväärne on, et mõlemal juhul ei nimetata haige enda, vaid eespalvetajate usku! Ka seal, kus haige kanti kanderaamil Jeesuse ette, ei räägita lamaja, vaid kandjate usust (Mt 9:2). Mõnikord seostuvad imeteod asjaosalise usuga: „Mine, sinu usk on sind aidanud!“ Teinekord aga – ja seda ei olnud ma iial enne märganud ega kelleltki teiselt lugenud – ei mainita üldse usku: nõnda tervendas Jeesus Peetruse ämma (Mt 8:14j) ning ülempreestri sulase kõrva, mille Peetrus oli maha raiunud (Lk 22:51), ilma et oleks vihjetki kellegi usule. Jumal näeb, vaatab ja tegutseb avaramalt, kui mõistame meie.

Mida ütleb see kõik meile? See ütleb, et kristlik usk on usk Jeesuse jumalikkusesse – selline usk oli Rooma ohvitseril, kes ei takerdunud nagu juudid oma usulisse „haritusse“, pidades Jumala inimesekssaamist võimatuks. Väepealiku suurele usule vastandab Jeesus ka jüngrite nõrga usu: „Te nõdrausulised!“ Nood elasid küll Temaga koos, kuid ei suutnud uskuda, et Ta võib leiba paljundada või tuult vaigistada.

Usk Jumalasse on alati usk imedesse, sest Jumal teeb imesid. Kuid Ta teeb neid viisil, kuidas Ta õigeks peab, ja neid viise on palju – seepärast on ka usk seotud Tema imetegudega kõige erinevamal moel. Meil ei ole võimalik kohtuda maise, vaid ainult taevase Jeesusega, seepärast lasub suurem rõhk nähtamatutel kui nähtavatel imedel. Kuid Jumal teeb endiselt imesid, seda ka eestpalvetajate kaudu ja distantsilt. „Kui mina Jumala Vaimu abil ajan kurje vaime välja, küllap siis on Jumala riik jõudnud teie juurde,“ selgitab Jeesus (Mt 12:28). Jumala Vaim aga tegutseb endiselt kõikjal maailmas.

Kas usume Jeesuse jumalikkust? Nii nagu jüngrid jõudsid selle mõistmiseni üksnes samm-sammult, võib see meiegi juures võtta aega, kuni taipame. Kuid ärgem piirdugem igapäevase „usuga“ ehk usuga ükskõik millesse (tavaliselt oma minasse) – valeusk on niisamuti usk, kuid see toob kurvad tagajärjed. Jumalal on piisavalt võimalusi teha imetegusid, nii nagu Jeesus neid tegi – kord küsides inimese usku, teinekord küsimata, teades omast tarkusest, et Ta tervendab meid juba oma kohaloluga.

Olgem ikka valmis märkama Jumala kohalolu! Õnnistatud uut nädalat!

Jh 4:5–30: „Jeesus tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile; seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd allika äärde. Oli keskpäeva aeg. Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle: „Anna mulle juua.“

Jeesus ütles talle: „… Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.“

Naine ütles temale: „Ma tean, et tuleb Messias, keda nimetatakse Kristuseks. Kui tema tuleb, siis ta kuulutab meile kõik.“

Jeesus ütles talle: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.“

Ja sel hetkel tulid ta jüngrid tagasi ja panid imeks, et Jeesus kõneles naisega. Ometi ei öelnud keegi: „Mis sa temalt tahad?“ või „Mida sa temaga räägid?“ Siis jättis naine oma veekannu sinna ning läks tagasi külla ja ütles inimestele: „Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?“ Ja nad tulid külast välja Jeesuse juurde.“ Aamen.

Teekäimisest väsinuna jõudis Jeesus kord allikale ja keskpäeva kuumuses jõuab sinna veel keegi. Tundub, et tema tuleb sinna teadlikult just sel ajal, kui teised inimesed ja isegi paljud loomad hoiduvad varjulistesse paikadesse. Miks? See selgub vist siis, kui Jeesus talle ütleb: „Sul on õigus, kui sa ütled: „Mul ei ole meest,“ sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees. Seda sa oled õigesti ütelnud.“

Kõigil ei lähe elus hästi. Kõigil ei ole plekitut minevikku ja olevikku. Inglitel on, aga meie ei ole inglid. Kuid me ei taha, et meie plekkidest räägitakse. Kui me just kalestunud ei ole – nii kalestunud, et oleme oma plekkide üle uhked ja mõistame teisi nende plekkide pärast hukka – uurime neid teiste omi suurendusklaasi abil, endal suured palgid silmades.

Tundub, et päevakuumuses allikale tulnud naine häbeneb oma plekke. On midagi, millega tema oma elus ei ole hakkama saanud. See, kuidas tal meestega on läinud, ei sõltunud ainult temast, kuid ta elas ajas ja ühiskonnas, kus nendes asjades süüdistati vaid naisi. Meeste poolt tehtud reeglitega maailm. Abielurikkumistelt tabasid mehed tavaliselt vaid naisi. Naised visati kividega või sõnadega surnuks või vigaseks ja viskajad olid mehed, kes oleksid pidanud oma kivid enda pihta viskama.

Kummaline, et Samaaria naine ei põgene allikalt, kui Jeesus talle tema meestest räägib! Kui Jeesus räägib, ei ole tema käes kive. Tema sõnades ei ole teravust. Öeldakse, et piitsaga lüüakse vermeid, aga sõnadega sügavaid haavu. Küllap oleme seda tundnud, kuidas mõned sõnadega löödud haavad kuidagi meie hinges ei parane, ei unune. Või oleme ise selliseid haavu löönud.

„Sinule laulan ja sina saad aru – oled nii lahke ja hea …“

Nii on kord keegi laulnud ülistust pihlapuule. Kas meie oleme leidnud mõne inimese, kellele julgeme rääkida oma muredest, oma häbist, oma valust, või oleme meiegi leidnud selleks vaid mõne puu või haua või nutame oma nutud üksinda patja, kasvatame oma ümber kivise kooriku, läheme pigem puruks, mõraneme, kui avame südame ja suu?

Vahel ütleb mulle mõni inimene, et ta ei saa endast aru – kuidas ta siin kirikus äkki on avanenud ja rääkinud mulle asjadest, mida ta mitte kellelegi pole julgenud rääkida. Küllap see peakski nii olema, et tulles kirikusse, tulles vaimuliku juurde, võib inimene ennast avada, kartmata seda, et teda hukka mõistetaks või tema pihtimisest midagi edasi räägitakse. Turvatunne – usaldus. Kui seda ei ole ka kirikus, kust seda siis veel võiks leida?

Tuletan meelde kahe revolutsionääri kummalist vestlust. Üks ütles teisele, et tal hing valutab. („U menja duša bolit!“) Teine kukkus teda manitsema, et seltsimees peaks ju teadma, et olemas on ainult mateeria ja mitte mingisugust hinge ei ole olemas. Esimene vastas: „Kui valutab – järelikult on olemas.“ („Jesli bolit, znatšit jest.“)

Hinge võib valutama panna ka süütunne, ja see on hea, kui nii läheb, sest hingevaluga võib inimene hakata otsima abi ja kui ta seda õigest kohast otsib, võib ta selle ka leida. Kuid kui abi ei otsi, kui oma valu vaigistad, oma probleemi ignoreerid, selle eest põgened töösse, pudelisse, teiste kirumisse, võib süütunne tekitada raskeid vaimseid ja ka füüsilisi haigusi. Patt võib hävitada meie siinse lühikese elu, kuid hullem on see, et ta võib hävitada ka võimaluse elada igavesti. Keegi on võrrelnud paljude inimeste teadvust inimesega, kes pööningult kummalisi hääli kuuldes põgeneb keldrisse, et seal veenduda, et mingeid hääli ei olnud. Loomulikult me võime oma südametunnistust hingevalus vaigistada. Võime võrrelda ennast teistega ja leida, et meist on ikka palju hullemaid ja meie eksimused on nende omadega võrreldes täiesti tühised. Oma pattu eitades ja teisi maha tehes võime aga hävitada oma elu ja muuta teiste elu maiseks põrguks. Halastuseta ja armastuseta põrguks.

Kas mäletate, mida väitis kord enda kohta apostel Paulus? Ta ütles, et tema on patustest kõige suurem. Kas see oli liialdus – soov ennast alandades kuulda paljudelt, kui tubli ta on olnud, mida kõike head on ta teinud, kui sügavalt usklik ta on? Ei! Paulus mõistis ühel hetkel, et suurim patt on see, kui inimene hakkab arvama, et ta võib ise ennast lunastada. Jumala erilise poolehoiu välja teenida oma heategudega, pühakirja põhjaliku tundmisega, religioossete ja inimlike reeglite täitmisega, ning tema meelest valel teel olijate vaenamisega. Saatan on kaval ja tema võrku langevad vahel ka sügavalt religioossed inimesed, kes asuvad oma kaasinimeste suhtes kohtumõistja troonile – kohale, mis kuulub vaid Kristusele.

Jumal näeb igas inimeses midagi sellist, mis on nii väärtuslik, et seda inimest tasub armastada. Jumala kohale trügiv usklik näeb aga paljudes inimestes seda, mille pärast tuleb nad hukka mõista. Üks võimas baptisti teoloog Osvald Tärk on öelnud, et „tõtt nõudes on kerge eksida armastuse reeglite vastu“ ja ta lisab, et „kui jumalalapsed hakkavad ise üksteist karistama, siis ei jää Jumalal muud üle kui karistada karistajaid“.

Jumala Poeg kõneleb Samaaria naisega elavast veest. Ta ei ütle, et naine peab esmalt oma plekilise mineviku ja olevikuga lõpparve tegema ja kui ta on korralikuks hakanud, siis võib ta ehk tagasi tulla ja kuulata, mida Jumal võib talle anda. Jumal tunneb oma loodut. Ta teab, et me laseme lahti mõnest hukatavast oksast alles siis, kui taipame, et on midagi palju paremat, kindlamat, millest kinni hoida.

Peeter Sink on kord soovitanud:

Väsinud matkaja murede maal. Allikal jahuta janu.
Tõuse siis jälle ja kiirusta teel, kuulata kutsuvaid sõnu.
Inglid su paremal, vasakul käel kõrvest ka saadavad läbi ...

Elava vee allikas on avatud ka meile ja Tema, kes teab meist kõike, kutsub meid sellele allikale.

Meil on lootust, kui julgeme tulla eluallikale. Meid kutsutakse sellele allikale ja kutsuja ütleb, et me ei pea kartma. Tema teab meist kõike ja seepärast Ta kutsubki meid, sest Temal ja Temas on see, mis võib meie elu muuta, meid terveks teha, meie südamesse tuua rahu ja rõõmu. Tema ütleb: „Tulge, sest kõik on valmis.“ Ja see on ime.

Mt 3:13-17: „Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!“ Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!“ Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!““ Aamen.

Ühel suvepäeval lahkub Jeesus Naatsaretist, oma kodust, oma lähedaste juurest. Vaikne aeg on läbi saamas. Jordani jõe ääres valmistab üks karm mees ette Tema tulemist. Kunagi on see mees olnud oma ema Eliisabeti südame all ja kui tema sugulane Maarja ta emale külla tuli, hüppas tema rõõmust oma ema ihus. Nüüd, 30 aastat hiljem valmistab ta oma rõõmustajale teed. Ta teeb seda nii, nagu tema oskab. Kuulutab taevariigi tulekust. Kutsub inimesi üles parandama meelt, tegema korda oma suhted ligimeste ja Jumalaga. Kuid siis jõuab Jordani äärde Jeesus. Ta näeb neid inimesi, kes on Ristija Johannese kuulutust tõsiselt võtnud. Osad küllap ka sellepärast, et nad on hirmul, et Jumal võib neid nende valesti elatud elu pärast oma peagi saabuvast taevariigist välja jätta. Paljud tulevad, igatsedes Jumala armu ja halastust. Jeesus vaatab neid inimesi ja Johannest. Ta teab, et Tal on aeg alustada oma armukuulutust. Loomulikult näeb Ta Johannese tegevuses ebatäiuslikkust, taipab, millised on tema juurde tulijate motiivid, kuid Ta ei lammuta seda kõike. Ta kummardub täiuslikuna ebatäiuslike keskele ja ütleb sellega selgesti, et nende inimeste liikumise suund on õige. Meeleparandus on vajalik. Igatsus Jumala järele on oluline. Soov muutuda on vajalik.

Kui Jeesus astus Jordani jõkke, patuste, meeltparandavate inimeste keskele, asetas Ta ennast sellega meie poolele. Kõige erilisem ja täiuslikum astus ennast mittetäiuslikuks pidavate inimeste keskele ja lasi endale teha seda, mida lasid endale teha end patustena tundvad.

Jeesuse hilisemast avalikust tegevusest jutustavates lugudes liigub Ta sageli mägedes. Ta läheb sinna, et seal palvetada. Ta peab oma tuntuima jutluse mäel ja seda nimetatakse mäejutluseks. Kuid enne, kui Ta alustab, liigub Ta alla orgu. Läheb jõe äärde, kummardub ekslike, patuste keskele ja annab sellega selge sõnumi ka meile – ma olen Jumal, kes pole omadega vaid mäetippudel, teie elu parimatel, säravamatel silmapilkudel, vaid ka siis, kui te olete veerenud alla orgu, kas või päris põhja. „Ma olen teiega iga päev – IGA PÄEV – kuni maailma ajastu otsani.“

Ristija Johannes oli hakanud tegema midagi ennekuulmatut, varemnägematut. Ta võttis tseremoonia, mille läbi teistest rahvastest judaismi pöörduda soovinud inimesi judaismi vastu võeti – proselüütide ristimise – ja pööras selle oma rahva – juutide, Jumala omandrahva, väljavalitud rahva – poole. Sina, kes oled oma pattudega Jumalale selja pööranud, oled selle rahva keskelt ära langenud, saad tulla tagasi. Saad tulla Jumala juurde kahetsusega ja sooviga parandada meelt. Sind valatakse üle Jordani voolava veega – see on sümboolne puhastusriitus ja selle läbi taastad sa omalt poolt oma rikkiläinud suhte Jumalaga ja Tema rahvaga.

Ja kui tuleb Jeesus ja kummardub Tema ette, taipab Johannes, et see, mida Ta teeb, võib sobida paljudele, aga mitte Jeesusele. „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!“ ütles Johannes Jeesusele.

Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!“

Jeesus ei tulnud lammutama kõike vana. Ta tuli täitma, mitte lammutama. Igal inimlikul institutsioonil ja igal rahval on juured tema minevikus – paljudel väga sügavad juured. Neid juuri läbi lõigates tapame taime – olgu ta pealpool juuri nii vägev, suur ja ilus kui tahes. Juurtetu kaob.

Jeesus ei hävita vana, vaid annab sageli paljule sellest vanast uue tähenduse. Ta näeb ka ristimist palju laiemalt ja sügavamalt kui Ristija Johannes, kes näeb selles vaid pattude mahapesemise sümbolit. Jeesus näeb selles taevariigi ust – ust täiuslikumasse, elusamasse ellu, armastusse, halastusse – Jumala lapseks saamist.

Kui püüaksime ühe lausega vastata küsimusele, miks Jeesus laseb end Johannesel ristida, võime ehk appi võtta Pauluse lause „Armastus on seaduse täitmine!“. Jeesus astus oma kuulutustööd alustades end Johannesel ristida lastes patuste keskele, samastus nende murelike, hirmul olevatega, kelle pärast Ta oli ju tulnud, et juhatada neid ja meid Jumala juurde. Oma maise elu viimastel tundidel oli Ta kahe kurjategija vahel ristil ja suri inimlaste pattude pärast. Jumala inimeseks saamine on suurim kõikidest imedest.

„Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!““

Esmakordselt kõneleb pühakiri siin selgelt Jumala kolmainsusest. Jumal-Isa ütleb Jeesusest, et see on Tema armas Poeg, kellest Temal on hea meel, ja Püha Vaim laskub otsekui tuvi Jeesuse peale. Kas olete mõelnud, miks saadab Jumal oma Võimsa Vaimu Jeesuse peale tuvina? Miks mitte vägeva kotkana, kondorina või mõne muu suurema linnuna? Miks on tuvi Jumala Püha Vaimu sümbol? See on vist sarnane küsimus, et miks sünnib Jeesus Jeruusalemma lähedal oleva väikese ja üsna tähtsusetuks peetud Petlemma linna laudas ja miks ei sõida Ta enne oma hukkamist Jeruusalemma kuningana sisse mitte sõjaratsul, vaid eeslil. Kõik need detailid jutustavad Jumala ja Tema Poja olemusest. Jumal annab inimesele, kes ootab võimsat ja vägevat vabastajat – vabastajat, kes hävitaks teised ja hooliks vaid oma rahvast –, hoopis teistsuguse sõnumi Messiast. See on alandlik ja halastav Päästja – Lunastaja, kes läheb patuste eest ristile, et Temasse uskujad pääseksid igavesse ellu. Meil on Päästja, kes tuleb ka kõige madalamal olija juurde, laskub alla, alandub, kuuleb ka kõige vaiksemate, mahasurutute palveid. Kui Jeesus õpetab meid selles maailmas elama, soovitab Ta meil olla tasased nagu tuvid. Tuvi on vagaduse ja sõbralikkuse sümbol. Tuvi tõi pärast seda, kui inimese patt pani Jumala oma loodud maailma hävitama, allesjäänutele sõnumi, et elu läheb siiski edasi ja Jumal on halastanud kogu loodu peale ja annab meile uue võimaluse.

Armsad, kui me soovime, et see uus aasta, mis ei ole veel kindlasti 14 esimese päevaga vanaks läinud, toob meile head, on hea meile ja meie armsatele, siis tasub meil hoida Jeesuse lähedusse, teha kõik, mis meist sõltub, et seal oleksid ka meie armsad. Tema – Jumala Poeg – on see, kellest on Jumalal hea meel, ja Tema tahtes liikudes oleme meiegi need, kellest on Jumalal hea meel. Õnnistatud uut Issanda aastat! Avatud taevast ja selle märkamist, armastuse tuld ja Püha Vaimu juhatust!

(Foto: Sven Arbet)