Palvetage püsivalt, valvake tänupalves! Palvetage ühtlasi ka meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust (Kl 4:2-3).
Eile oli rogate-pühapäev – rogate tähendab 'palvetage'! See meenutab meile, et iga usu, iga religiooni, spirituaalsuse (või kuidas nimetada?) keskpunktiks ja südameks on palve. Kõigel muul, mida tehakse – õpetamine, laulmine, majandamine, kultuuri edendamine jms – on mõte ainult siis, kui see kasvab välja palvest, juurdub palves ja jõuab tagasi palvesse. Kõik muud „tähtsad asjad“ – poliitikas, sotsiaaltöös, avalikus elus – ei kuulu kiriku ülesannete hulka, need ei käi hädavajalikult kokku Kristuse evangeeliumi edasiandmisega. Ka Kristuse saladust tuleb selgitada, kaotamata palvedimensiooni.
Kuid mis on palve? See on vaimuosadus ja südamepõhjas toimuv kõnelus Jumalaga. Palvest võib rääkida väga palju. Võimatu on seda kirjeldada ammendavalt – sama võimatu, kui üritada kirjeldada mingit muusikapala, seda ise kuulamata ja teistele kuulda andmata. Muusikat tuleb kuulata ja palves tuleb kindlasti osaleda.
Täna öeldakse, et palve tähendab valvamist: „Palvetage püsivalt, valvake!“ Palve on hinge ja vaimu valvelolek, tavaline seisund on magamine. Kogu maailm magab, märkamata Jumalat – nii nagu magati maha ilmutus Kristuses ja löödi Ta risti. Öiseid palveteenistusi nimetatakse vigiiliateks, mis toob jälle välja palve tegeliku iseloomu: ladina sõna „vigilia“ tähendab ʽöine ärkvelolek, valvamineʼ. Palvetamine tähendab valvelolekut pimedaimas öös. Tavaline, ilma palveta eluviis on hämamine pimedas, kus silmad ei näe valgust, või magamine olukorras, kus varitsevad ohud. Olla palvetaja tähendab olla nägija keset pimedust ja pimedaid, sest ainult palve vaimsel tasandil saab kohtuda Jumalaga.
Palvetamine tähendab seega ärkvelolekut: „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder“ – ütles Jeesus oma raskesse unne suikunud jüngritele (Mt 26:41). Paulus aga kirjutas oma sõpradele: „Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained“ (1Ts 4:5–6). Kõik suured usumehed ja -naised on rõhutanud vajadust olla ärkvel, olla valvel, et Jumala suured teod meist mööda ei läheks, et me maha ei magaks oma võimalust leida Jumalat.
Kuidas võime leida Jumalat? Sellele osutab teine oluline element, mida nimetab apostel: palve kaudu avab Jumal meile „Sõna ukse“. Piiblis öeldakse, et alguses oli Sõna, kelle läbi kõik on loodud (Jh 1:1–18). Seesama Jumala Sõna kõneleb lakkamatult edasi Pühakirjas ja tahab olla meile ukseavajaks jumalariiki. Uks aga seostub Jeesuse kui hea karjasega, kes ütleb iseenda kohta: „Mina olen lammaste uks“ (Jh 10:7). Kujund uksest, mis juhatab teispoolsusse või Teise Maailma, on laialt levinud.
Meile öeldakse seega, et Jumala Sõna on ukseks nähtamatusse tegelikkusse – sinna, kus me kohtume Jumalaga. Kuid enne peab inimene Sõna endasse sisse laskma. See toimub palves, milles avatakse uks teise maailma.
Mis juhtub, kui meile avatakse uks? Juhtub see, et meie ellu siseneb valgus, mille kaudu alles näeme, et eelnev oli pimedus. Juhtub see, et meile näidatakse „Kristuse saladust“ – sõna-sõnalt müsteeriumi, nagu seisab Pauluse originaaltekstis. Alles palvetama soostudes hakkame mõistma Jeesuse Kristuse ilmutust sündimisest kuni ülestõusmiseni. Vähe sellest, palvemaailmas meie tunnetust aina kasvatatakse, nii et võime Püha Vaimu kaudu saada osa „Jumala saladusse peidetud tarkusest“, kirjutab mujal Paulus. „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud“ (1Kr 2:7jj).
Paljud inimesed on kirjeldanud seda, mida nad on kogenud, kui seisid Teise Maailma väraval ja tohtisid uksest sisse vaadata selle müsteeriumidesse. Üks meie koguduse liige, kes nüüd on juba surnud, kirjutas mulle kord oma nägemusest, kuidas ta siirdus läbi toru kirka valguse poole ja kuulis sealt Jumala häält. Teine nägemus, millest ta kirjutas, on seotud uksega, nagu on jutuks olnud täna:
„Olin toas kamina ees, kaminas põles tuli, oli soe ja hea. Laual põles kaks küünalt, nende vahel oli avatud raamat. Minu meelest oli see nagu kogu maailm, rohkem ei saanudki enam midagi olla. Tõusin ja läksin avatud raamatu juurde, seda lugedes sain teada, et on olemas veel teine maailm. Kobasin siis mööda seinu nagu midagi otsides ja leidsin akna. Tõmbasin akna eest kardina, nägin õues puid, sinist taevast ja rohelist muru. Minu jaoks oligi see teine maailm.
Otsisin siis ust, et minna sinna uude maailma, kuid ei leidnud. Läksin uuesti laual oleva raamatu juurde ja seda raamatut lugedes sain teada, kustkohast leida uks. Läksin ukse juurde, avasin selle ja ukse tagant voogas vastu eredat valgust, kostis kaunist muusikat ja linnulaulu. Ma muutusin ise ka valgeks, valgus tõmbas mind endasse ja ma hakkasin tõusma ülespoole. Seepeale ma ärkasin. Raamat laual oli Piibel.
Mida taheti sellega öelda? Kas seda, et meie maailmaga koos (või peale meie maailma) eksisteerib ka teine maailm, mis on reaalsem kui meie oma maailm, mida meie ei tunne ega oska leida ja et ma pean rääkima oma tuttavatele ja lähedastele sellest?“
Mul on hea meel, et see mees mulle sellest nägemusest teatas.
Kahtlused on mõistetavad. Paulus palus koguni eestpalvet selle eest, et Jumal avaks Sõna ukse kuulutada teistele edasi Jumala saladust ja Kristuse müsteeriumit, mida on vaja tunda taevatee leidmiseks. Inimesed, kes magavad, pahandavad, kui neid ootamatult unest üles raputatakse. Evangeeliumi Kristuse ülestõusmisest peab aga edasi andma, Jumala saladusest ei või vaikida, et need, kes magavad, võiksid ärgata.
„Palvetage püsivalt!“ Ainult selles teeme edu, millega tegeleme püsivalt, lakkamatult. Sama kehtib Jumalaga suhtlemise puhul. Palve hoiab meid ärkvel, et me magama ei jääks ja Jumala tähtsaid sündmuseid oma elus maha ei magaks.
Head kevadenädalat kõigile!
