Taaveti laul (Enn Kivinurme tõlkes): „Issand on karjaseks mulle – ei ole mul millestki puudust. Haljastel aasadel laseb mind puhata, tüüneile vetele juhatab mind – lubab hinge mul tõmmata, juhib mind õiguse roobasteel oma nime pärast. Kui kõnnin ka Toonela varjude orus, ei karda ma kurja, Sa oled ju minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind. Mulle katad sa laua mu vastaste silma all; õliga salvid mu pead, mu peeker on pilgeni täis. Vaid headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad, saan tulla Issanda kotta, kuni on päevi“ (Ps 23).
Selles kaunis psalmis on üks kummaline ütlus. Laulik ütleb Issandale: „Su kepp ja su sau, need trööstivad mind.“
Kepp ja sau trööstivad? Mis mõttes? Ei tundu just nunnude, soojade, pehmete ega karvaste esemetena, mida kaissu võtta, et lohutust leida. Pigem tekib hirm, et ühel päeval võid ise kuuluda nende hulka, kes nendelt „trööstijatelt“ mõne valusa vopsu saavad. Palestiina karjasekepp oli tavaliselt meetripikkune sitkest tammepuust malakas, mille üks ots oli jämedam. See meenutas oma välimuselt veidi pesapallikurikat, mida 1990-ndatel mõni kurjade kavatsuste ja kandilise soenguga tegelane armastas aksessuaarina kaasas kanda. Palestiina karjane kandis sellist keppi ehk nuia, et kaitsta end ja oma karja röövlite ja metsloomade eest. See oli nende relv.
Sau, mida karjane kasutas, oli veidi pikem ning varustatud kaare-või T-kujulise käepidemega. Sau oli mõeldud lammaste tagantsundimiseks ja juhtimiseks. Saua kaarekujulise käepidemega oli hea kitsasse kaljulõhesse kukkunud ja sinna lõksu jäänud lambatalle välja aidata.
Heebrea sõna, mis tähendas nii keppi kui ka saua, tähistas aga ka valitsuskeppi, valitseja ametitunnust, kohut mõistva võimu sümbolit. Küllap on enamik meist muistset karjasesaua ka näinud: seda kannavad ameti ja võimu tunnusena pidulikel jumalateenistustel meie kirikujuhid: peapiiskop ja piiskopid, keda nimetatakse kirikus ka ülemkarjasteks. Teistel vaimulikel, õpetajatel ja diakonitel, keda vahel samuti nimetatakse karjasteks – hingekarjasteks –, selliseid võimuatribuute ei ole.
Niisiis kepp ja sau: relv, tööriist ja valitseja tunnus.
Taavet ütleb oma laulus: „Kui kõnnin ka Toonela varjude orus, ei karda ma kurja, sa oled ju minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind.“
Maailm meie ümber ei ole alati turvaline. Paljud inimesed tegelevad enesekaitsetreeningutega. Osa on soetanud relva. Mõni on palganud turvamehed. Õiguskaitsestruktuurid ning paljud head ja vaprad inimesed on valmis asuma nende kaitsele, keda rünnatakse ja kellele tehakse liiga. Hättasattunutele tõttavad appi päästeameti ja sotsiaalsüsteemi töötajad. Hoidjaid ja kaitsjaid justkui peaks jätkuma. Kuid nende jõud ja oskused on abiks vaid teatud piirini. Astudes üle surma piiri, kaotavad maine tarkus ja jõud kogu oma väe.
Jah, tõesti – kui sa rändad, poeetiliselt väljendudes, Toonela varjude orus, otse öeldes Surmavallas, maise rännaku lõpetanud inimese jaoks kurjakuulutavas ja hirmutavas tundmatuses, kus kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui seni, on hea teada, et sa ei ole sealgi üksi. Sinu rännukaaslaseks, su kaitsjaks on keegi, kellel on vägi, keegi, kes on suuteline vastu astuma isegi Surmavalla valitseja ja tema teenrite rünnakule, on suuteline oma hoolealuseid kaitsma. Kui peaksid õigelt rajalt kõrvale sattuma või kukkuma kaljulõhesse, siis tõmbab Ta oma sauaga su tagasi õigele teele, ei lase sul eksida, ei jäta sind maha. Juhatab su turvaliselt koju. Laulik ütleb, et see keegi on Issand, kes hea karjase kombel hoolitseb omade eest nii nende maise elurännaku päevade jooksul kui ka pärast Surmavalla piiri ületamist.
Meil on Hea Karjane, Issand Jeesus Kristus – elu ja igaviku valitseja. Teeniv valitseja, kes on kord andnud omade eest oma elu. Valitseja, kes on võitnud surma ja jätkab oma rahva teenimist ustava, hooliva ja hoolitseva karjasena nii siin maises elus kui ka sealpoolsuses.
Mõeldes oma heale ja ustavale karjasele, meid teenivale valitsejale, mõelgem aga ka sellele, kas meie, Tema rahvas, Tema lambad, Tema karjamaa kari, oleme suutnud olla head ja ustavad karjased neile, kelle karjasteks, kelle eest hoolitsejateks on elu meid seadnud: oma lastele, oma alluvatele, oma ligimestele?
Kas me oleme Issandalt, oma healt karjaselt, kelle armu ja headust me ju igal oma elupäeval oleme tunda saanud, ka midagi õppinud? Kas me oleme saanud paremaks, kas oleme oma eluga, oma tegude ja sõnadega pakkunud kellelegi tuge ja tröösti? Olnud oma karjase kepiks ja sauaks kaasinimeste hulgas? Või oleme hoopis olnud need, kes tekitavad maailma juurde hirmu ja valu, ning saanud põhjuseks, miks meie kaasinimesed Healt Karjaselt tuge ja tröösti otsima peavad hakkama?
PALVE: Issand Jeesus Kristus, kes Sa oled võrrelnud ennast hea karjasega ja oled tõotanud olla omade juures iga päev kuni ajastute otsani, me oleme ise näinud ja kogenud oma elus Sinu ligiolekut, Sinu armastust, Sinu teenimist. Sina kõnetad meid pühakirja sõnas, Sina toidad meid armulaual elu leivaga. Tänu Sulle, Hea Karjane, Sinu armastuse ja ustavuse eest. Toida ikka meie südametes usku, aita sellel kasvada ja tugevamaks muutuda. Kingi jõudu, et me elurännakul ei väsiks ega tüdiks. Ära lase meil oma karjast, oma hoole alt, liiga kaugele ja kauaks eemale eksida. Õpeta meid vaatama ja nägema maailma enda kombel, hea ja hooliva karjase silmadega, et märkaksime neid, keda Sina meie eluteele, meie kõrvale saadad, ja kingi südameheadust ja tarkust, et meiegi tahaksime ja oskaksime Sinu kombel heade karjastena nende eest hoolitseda.
(Foto: Heidi Tooming)
