„Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:8).
Palmipuudepühaga algab kannatusnädal, mida nimetatakse ka vaikseks või suureks nädalaks. Jeesus siseneb eesli seljas Jeruusalemma ja lükkab ümber rahavahetajate lauad. See ei tähenda templi põlgamist, kus kristlik algkogudus käis ka veel hiljem palvetamas. Jeesus ei võtnud omale ka poliitilist võimu, nagu Messialt oodati. Ta täitis ettekuulutuse kohtupäeva kohta: kohus toimub äkitselt, kui ootamatult tuleb oma templi juurde Issand (Ml 3:1). Kohus algab Jumala kojast (1Pt 4:17). Nii toimub kohus ootamatult kõigil aegadel, kui Issand meie uksele koputab ja meie Talle vabatahtlikult ei ava (Ilm 3:20).
Kuid Jeesus ei ole poliitiline ega ka sotsiaalne messias, kes kivid leibadeks muudaks. Võimu võtmine ning majandussuhetele keskendumine ei too jumalariiki, mis nõuab inimese loomuse muutmist, mitte väliste asjade muutmisega piirdumist. Jeesus ei ole revolutsionäär, jumalariik ei tule revolutsiooni – rahalaudade ümberlükkamise – kaudu. Marksistid on korduvalt rahalaudu ümber lükanud, kuid ikka on tugevamad ja usinamad veerevaid münte otsekohe enda taskusse toppinud. Nad on haaranud endale võimu ning kasutanud seda veel hullemini kui need, kellelt see võeti. Jumalariigi tulekuks peab toimuma midagi rohkemat kui pööre ühiskondlikus elus. Midagi peab murduma ja uuenema meie loomuses.
Seetõttu kõndiski Jeesus hoopis alanduse teed, saades kuulekaks kuni piinarikka ristisurmani. Mis tähendus on Tema risti- ja surmateel?
Lühivastus Kristuse ristisurma kohta näib lihtne. Seni oli surmavald olnud pimedaks paigaks, kuhu ei ulatunud Jumala valgus. Jeesuses on vahesein inimese ja Jumala vahelt kõrvaldatud, mistõttu Tema suremisel sisenes ka Jumal oma valgusega surnute riiki. Kõik need, kes Jumala vastu võtavad, saavad õndsaks ülestõusmises. Jeesust oma Issandaks võttes inimene pöördub (ära endisest), tema identiteet muutub ning ta „sünnib uuesti“, st jumalariik saab alguse tema südames. Sisemine uuenemine avaldub ka käitumises, mistõttu kristlik ühiskond saab tulevase jumalariigi – ehkki puudulikuks – eelkujuks.
Aga miks pidi Jeesus kannatama? Kevadine paastuaeg on Tema kannatusaeg, mis lõpeb suure ehk vaikse või kannatusnädalaga. Miks on nähtud Kristuse kannatuses vajalikku elementi, et meie võiksime üldse Jumala juurde pääseda?
Selle selgitamiseks on loodud kirikus nn satisfaktsiooniõpetus ehk rahuldamisteooria. Ilmselt ei saatnud Isa oma Poega ristile mitte selleks, et Ta „rahuldaks“ Jumala viha või õiglustunnet, et inimkonna patt peab saama karmilt karistatud. Nii on mõnikord vääriti aru saadud. Pigem saatis Jumal oma Poja kannatustesse seetõttu, et oleksid „rahuldatud“ kõik need tingimused, mille kaudu patt ja kurjus, surm ning ebaõiglus hävitatakse. Jumal pidi oma Poja kaudu läbi käima kõigist kõiksuse tsoonidest, et teostada kogu loodu lunastuse hävingujõududest ning lepituse kui taas suhtlema hakkamise iseendaga.
Seega ei pidanud Kristus kannatama mitte põhimõtteliselt, nagu oleks kannatus olemuslikult vajalik, vaid faktiliselt, kuna Jumal pidi Tema kaudu läbima ja ületama kõik, sh kannatuse ja valu, mis on tingitud kurjusest ja vastuoludest, mis lihtsalt on olemas ning ainult seetõttu, et need on olemas. Meile aga on vajalik täita Jumala tahet, et loobuda kannatuste põhjustamisest nii palju kui võimalik. Jah, maistes tingimustes ilma kannatusteta elada ei saa – need tulevad läbi käia ja ses mõttes nendega ka leppida.
Kannatuste faktiga leppimise teeb talutavamaks teade Kristuse ülestõusmisest. Jumal on valu, kurjuse ja surma Kristuse risti ja ülestõusmise kaudu võitnud. Häda kirikule, kes seda sõnumit ei kuuluta. Kohus algab Jumala kojast! Õndsus ja õnnistus aga kirikule ja inimestele, kes selle sõnumi suhtes kindlaks jäävad ja seda edasi kannavad.
Õnnistatud suurt nädalat!
