„Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mt 20:28).
Algab kannatusaja viimane nädal. Järgmisel pühapäeval on palmipuudepüha, mil meenutame Jeesuse sissesõitmist Jeruusalemma. Aga Kristuse kannatuses on nähtud vajalikku elementi, et meie võiksime Jumala juurde pääseda.
Vanasti võeti valu ja kannatusi loomulikena. 1901. aastal kirjutas selle kohta William James: „Möödunud [st 19.] sajandil leidis läänemaailmas aset üks oluline moraalne muutus. Me ei arva enam, et peaksime rahulikult suhtuma füüsilisse valusse. Inimeselt ei oodata, et ta peaks valu taluma, rääkimata selle põhjustamisest teistele. Teiste kannatustest kuulmine paneb meid võpatama nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Meid hämmastab, kuidas meie esivanemad käsitlesid valu maailmakorra igavikulise koostisosana ning põhjustasid seda teistele ja kannatasid ise valu sama enesestmõistetavusega, kui tegid oma igapäevatööd. Meid paneb imestama, kuidas võisid inimesed nii kalgid olla.“
James kirjeldab, kuidas keskaja vagad ennast piinasid, et patuseid himusid kerest välja saada. Enamasti asjatult, kuid tähelepanuväärse tõsidusega. Alates Prantsuse revolutsioonist on aga teisiti. „Kõne all oleva muutuse tulemusel on askeetlik distsipliin hääbumas (kui mitte lausa halba kuulsust omandamas) isegi kirikuringkondades, kus seda on traditsiooniliselt peetud vooruse tingimuseks. Usklik, kes ennast piitsutab, põhjustab tänapäeval pigem hämmeldust ja hirmu kui jäljendamissoovi.“ Katoliiklasedki tunnistavad, et „püüdlus kerge ja meeldiva poole näib olevat inimesele loomuomane, teadlik otsus raske ja piinarikka kui niisuguse kasuks vaid nende endi pärast võib aga jätta inimesest mulje kui ebanormaalsest.“ * Neid rohkem kui sada aastat tagasi öeldud sõnu võime tänapäeval üle korrata. Pragmatistlik filosoof William James kehtib ühtlasi religiooniteaduse klassikuna.
Me oleme tõepoolest distantseerunud kannatusest ja püüdnud valu võimalikult vähe tekitada. Veel 20. sajandil tahtsid kommunistid inimesest välja juurida pahesid (ahnus, egoism jne), mis segavad õiglase ja õnneliku ühiskonna tulekut. Enesepiinamise asemel keskaja askeetide kombel asuti kõlbmatu elemendi väljaselgitamisele teiste juures, et saata see väljasuremisele erinevatesse hävituspaikasesse. Jumal tänatud, et me kõige sellise tingimatult hukka mõistame ja püüame head heaga saavutada. Pigem võib keskaegseid inimesi mõista: kui piiname ennast, siis piiname ka teisi – loomulikult pole kumbki õige!
Miks aga mineviku inimesed võtsid valu ja kannatust nii paratamatuna ja lausa loomulikuna? Tavaliselt väidetakse, et nad olid primitiivsemad, vähem suutlikud võitluses looduse vastu või ei olnud veel metsikutest kommetest lahti saanud. Tänapäeval väärtustatakse metsi ja loodust, kuid sõna „metslane“ peegeldab kunagist barbaarsust, mida vastupidi ei taluta. Vägivalda ei tohi õigustada mingite argumentidega.
Kas aga muistsed inimesed ei võinud meist ka midagi selgemini tunnetada? Seda, et maistest puudustest lahti saada ning jumalariiki siirduda ei ole võimalik ilma kannatusteta! Kõik, mis muutub ja kasvab, põhjustab ka valu. Pingutustest loobumine viib allakäigule. Ilma vaeva ega valuta ei saavutata elus mitte midagi.
Kristuse kannatusele mõeldes avanevad ka ülemaised dimensioonid. Fanny de Sivers osutab, kuidas loomad kannatavad, ja küsib: „Miks kardab iga elav olevus surma, kuigi surm paistab olevat bioloogiliselt normaalne? Oleks absurdne süüdistada Jumalat.“ Piibel ju ütleb: „Jumal ei ole teinud surma ega tunne rõõmu elavate hukkumisest. Tema on ju kõik loonud, et see jääks, ja mis maailmas on sündinud, on tarvilik“ (Trk 1:13–14). Alguses, enne pattulangemist, oli kõik hea, kuid nüüd on maailm täis õnnetust.
Veel mõistatuslikum on süütute kannatamine – kannatamine teiste asemel, teistest tingituna. Kannatajateks võivad olla nii inimesed kui ka loomad. „Eriti kohutav paistab mulle see, mida nimetatakse ohvriseaduseks. Inimkonna pattude eest tuleb maksta ja maksjateks võetakse kõigepealt need, kel pole pattu. Ohver, kannatus, võib olla päästev, seletab kirik. Aga miks? See jääb ähmaseks. Arvatavasti peitub kannatuses mingi energia, mida saab kuskil positiivselt rakendada, negatiivsetele jõududele vastu seada.“
Kas tõesti pidid Petlemma poisikesed tundmatu energia vabastamiseks surema mõnekuiselt? „Loomade ohverdamine, kes ju ka on süütud, kestab juba mitu tuhat aastat ja läheb kindlasti edasi kuni maailma lõpuni. Kristuse veri on küll ainus, mis peseb patu, ja tema ristisurm lõpetab põhimõtteliselt kogu religioosse ohverdamise. Kuid süütute tapmine jätkub ikkagi ja sellel on kindlasti ka oma tähendus, mida saame teada veel kunagi hiljem. Inimese teadvus on vahepeal küllaltki arenenud, et barbaarsusega mitte leppida ja tunnistada, et ei tohi silmi kinni pigistada seal, kus keegi elav olevus kannatab.“ ** Sivers osutab filosoofidele, kes on õppinud loomade silmades nägema kogu maailma kannatusvalu.
Lühivastus Kristuse ristisurma kohta näib lihtne. Seni oli surmavald olnud pimedaks paigaks, kuhu ei ulatunud Jumala valgus. Jeesuses on vahesein inimese ja Jumala vahelt kõrvaldatud, mistõttu Tema suremisel sisenes ka Jumal oma valgusega surnute riiki. Kõik need, kes Jumala vastu võtavad, saavad õndsaks ülestõusmises.
Aga milleks kannatus? Tundmatu metafüüsiline energia? Keegi peale Jumala ei saa vaadata oma isikut, näha ega mõista lõpuni iseennast. Kannatus on väga isiklik, mistõttu me ei suuda sedagi põhjani mõista. Kuid valu tuntakse kõikjal, kus toimub muutumine – ja muutumine on vajalik, sest tabab meie isiksuse tuuma, südamepõhja. Sisemine muutus on vajalik Jumala juurde jõudmiseks, jumalariiki pääsemiseks. Kuidagi seostub sellega ka kogu „süütu“ loodu, loomad ja kosmos, kirjutab Paulus (Rm 8:19jj).
Valu ja kannatuse ülistamine aga on keelatud. Sellele arengutasemele oleme jõudnud praegu. Võib rõõmustada, et Kristus on surnud meie eest, nagu väljendatakse vanades kirikulauludes, kuid valu ja kannatuse põhjustamisest tuleb hoiduda.
Head kannatusaja lõppu!
* William James „Usulise kogemuse mitmekesisus“. 2013: 309–310.
** Fanny de Sivers „Inimeste ja loomade maailm“. 2019: lk 518–519.
