„Meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale“ (2Kr 2:15).
Piiblis räägitakse sageli nägemisest ja kuulmisest – koguni kompimisest. Nii kirjutab näiteks Johannes oma esimese kirja alguses Kristuse kohta, osutades endale kui pealtnägijale: „Mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud /---/ ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame“ (1Jh 1:1). Psalmides osutatakse ka maitsmismeelele, kõneldes Jumalast: „Maitske ja nähke, et Issand on hea“ (Ps 34:9).
Tänases sõnas aga öeldakse, et me oleme „hea lõhn Jumalale“. Kui kummaline kõneviis, ning mõistagi sümboolne. Kuid nõnda nagu mõtted ja tunded, igatsused ja tahted, puudutavad meie elu realiteeti ka meie meeled – kõik viis meelt.
Mida ütleb too haruldane väljend „lõhn“? Lõhn pole juhuslik, vaid iseloomulik tunnistus selle kohta, kellest see lähtub. Lõhn toimib vahetult ja tahtmatultki. Igal lillel on oma lõhn, nagu ka igal inimesel. Sarnaselt on lõhnu, mis reedavad halba ehk mida me ei salli – need on kõiksugused haisud, mida ei hakka loetlema. Et needki levivad, iseloomustades tahtmatultki oma allikat, siis leiutatakse rohkesti parfüüme, et haise varjata.
Kui Paulus kirjutab: „Meie oleme Kristuse hea lõhn Jumalale,“ siis ütleb ta, et Kristuse lõhn meeldib Jumalale. Ka Noa ohvri puhul pärast veeuputust öeldakse, et Jumal „tundis meeldivat lõhna“ (1Ms 8:21). See pole endastmõistetav, sest ka meie patt võib haiseda taevasse. Apostel ütleb ühes teises kohtas, et Kristus „on iseenese loovutanud meie eest roaohvriks ja magusaks lõhnaks Jumalale“ (Ef 5:2). Sellega on piltlikult öeldud, et Kristuses võib ometi ükskord näha inimest, kes ei haise, vaid kelle hea lõhn meeldib Jumalale. Et Jeesus on inimene, siis on Tema puhtusel tähendus kõigi inimlaste jaoks.
Paulus iseloomustab oma väljendeid veel täpsemini. „Tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna.“ Apostli kirjeldus kristlaste võidukäigust koos Kristusega meenutab antiikaja triumfimarsse, kus rikkurite hinnaliste parfüümide edvistavat hõngu oli tunda kaugele eemalt vaatava haisva alamrahva sekka. Kristlaste „parfüümiks“ on aga Kristus, kes kiirgab välja, nii nagu inimeste olek veenvalt nendest enesest.
Ümbruskonna suhtes toob apostli sõnul „kristlik parfüüm“ endaga kaasa kahesuguse tagajärje. Meie oleme Kristuse hea lõhn Jumalale – „nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad: ühtedele lõhn surmast surma, teistele aga lõhn elust ellu!“. Need, kes Kristuse lõhna võõristavad, ei tunne Tema elulõhna, sest nad ei ole veel läinud surmast ellu. Kristuse elulõhna tunnevad need, kes on Kristuse omad.
Meie enda sisemise elu suhtes ilmneb see „parfüüm“ samuti kahetisel viisil. Lõhnaained on ju leiutatud haisude tõrjumiseks. On olemas spetsiifiline „kristlik parfüüm“ koos oma tavade ja kommetega, et varjata meie elu haisvaid külgi. Sellistest inimestest räägib apostel kui nendest, „kes Jumala sõnaga hangeldavad“. Inimene võib mingitel põhjustel pidada kasulikuks käituda kristlasena. Sel puhul võib parfüümi vähesus paljastada halbu lõhnu, nii nagu ka lõhnaainega liialdamine ütleb midagi inimese kohta – Jumalat mõistagi ei saa keegi petta. Tõeline kristlane seevastu ei ela näivuste maailmas, vaid elab ning kõneleb „selgest meelest, Jumalast lähtudes, Jumala palge ees!“. See toob kaasa hea lõhna.
Viimaks küsib apostel: „Kes selleks kõlbab?“ See on küsimus ka meile. Kas meist hoovab välja „Kristuse hea lõhn“ teistele? Küllap selle põhjal, kuidas inimesed meile reageerivad, võime järeldada midagi enda kohta. Ei hea ega halb lõhn saa jääda varjule. Kui meil on sõpru ja heatahtlikke tuttavaid, siis võime tänada Jumalat nende eest! Kui meie juures veel Kristuse lõhnagi tuntakse (ise ju teame ka oma puudusi), siis tänagem Teda enamgi. Hea lõhn mõjub nagu kevadine päike, mis paistab ja soojendab nagu Jumal.
Head kevadenädalat kõigile!
