„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga“ (Ilm 3:20).
Noor kirikuõpetaja vaatas ühel päeval kirikuaknast välja ja nägi, et otse tema poole sammub Jeesus Kristus. Õpetaja läks ähmi täis – mida nüüd teha? Pärast hetkelist kõhklust otsustas ta küsida piiskopilt nõu, kuidas sellises olukorras käituda. Ta haaras telefoni, valis värisevate kätega numbri ning sai piiskopiga ühenduse. „Püha isa, mul on kohe teie nõu ja abi vaja. Issand Jeesus kõnnib mööda teed ja tuleb kiriku poole. Mida teha?“ „Tee, nagu sul oleks kiire,“ vastas piiskop. („Õpetajat otsimas“. „Tee, nagu sul oleks kiire“.)
Too piiskop oli ilmselt elu näinud ja inimesi hästi tundev tark mees. „Tee, nagu sul oleks kiire.“ Kas ei toimi meiegi oma igapäevaelus sageli tolle piiskopi soovituse järgi? Kas ei poe meiegi sageli peitu ajapuuduse taha, et mitte kohtuda inimestega, kellega suhtlemine võib olla tüütu ja ebameeldiv? Eriti osavad oleme endale aega täitvat asendustegevust leidma siis, kui teame, et kellegagi kohtumine võib meid valusalt puudutada, võib äratada meis süütunnet meie tehtud ülekohtu ja põhjustatud valu pärast, ebamugavustunnet tegemata tegude ja ütlemata sõnade pärast.
Huvitaval kombel leiame me alati küllaldaselt aega, kui meil endal on oodata kelleltki kiitust või tänu või kui me vajame kelleltki häid ja toetavaid sõnu. Samuti eeldame, et kiituse ja tänu jagajatel, toetajatel ja aitajatel peab just meie jaoks aega jätkuma igal juhul. Niisiis: milleks endale valetada, milleks otsida vabandusi iseenda jaoks? Kui keegi või miski on meie jaoks tõesti oluline, siis me leiame tema jaoks aja, me lihtsalt võtame selle vähemtähtsate tegevuste arvelt.
Saabumas on jõulupühad, Jumala poja Jeesuse sünni tähistamise pühad. See on aeg, mis on tihedalt täis askeldusi. Pühad tuleb ju korralikult ette valmistada: toad peavad olema puhtad, jõulupuud ehitud, kõigile lähedastele kingitused varutud. Ja eks oma igapäevatöö tuleb ju ka askelduste kõrvalt ära teha. Paljude jaoks on see aeg, mis on tihedalt täis kokkusaamisi armsate inimestega. Ehk ainus aeg aastas, millal nendega üldse kokku saadakse.
Kõik see on ju tore ja vajalik. Aga kas me leiame jõuluajal aega, kas me võtame endale aega ka jõulupühade peakangelase, sünnipäevalapse enda, Jeesuse jaoks? Kas võtame aega Temaga tänupalves kohtumiseks, Temaga kõnelemiseks? Või toome pühadesagina ajanappuse endale ettekäändeks, et mitte Jumala Poja, meie Issanda Jeesusega omavahele jääda? Kardame Temaga kõnelda südamest südamesse, kartes et Ta oma sünnipäeva ära rikub – meie jaoks ära rikub? Ehk kardame Temalt kuulda küsimusi: „Miks sina neid pühi, minu sünnipäeva, õieti pead? Kas sa tõesti armastad mind? Kas sa tõesti oled mind oodanud?“ Kui meil on neile küsimustele head vastused olemas, ei pea me neid kartma. Ei pea kartma kõnelust oma Issandaga. Võime koputamise peale – ja isegi juba enne seda – avada Talle oma südame ukse, et Ta saaks tulla, olla Vaimu läbi meie sees, tuua meile rahu ning rõõmu, ja meie kaudu ka kõigile neile, kellega meie kokku puutume.
Kas meil aga on Jeesuse küsimustele head vastused olemas? Mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes, ka elus? Kas oleme neid vastuseid elanud, olnud nende taga oma mõtete, sõnade, tegude ja tegematajätmistega? Veel on pühadeni aega, meil on võimalus võtta endale aega, leida ja anda vähemalt mõnele Jeesuse küsimusele õiged vastused – vastused, millest Ta tunneks, et me tõesti oleme Teda väga oodanud. Jätkugu meil taipu neid vastuseid otsida ja jõudu neid elada, et jõulupühad oleksid meiegi pühad ja meil poleks kunagi vaja ennast oma Issanda eest lukus uste või välja mõeldud toimetuste taha peitma hakata.
