Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas (Sk 9:9).
Advendiajal mõtleme Jeesuse tulemisele (ld adventus = 'tulemine'). Ta „tuli“ ehk sisenes oma viimsel teekonnal eesli seljas Jeruusalemma, nii nagu prohvet Sakarja oli ette kuulutanud. Kui enne oli Ta ennast varjanud võimude eest, et esitada takistamatult oma sõnumit jumalariigist, siis nüüd astus Ta otse suurele lavale.
Korduvalt kerkib Jeesuse puhul esile arv kaks. See oli juba teine kord, kui Ta lükkas templis ümber rahavahetajate lauad – Johannese teatel tegi Ta seda ka oma avaliku tegevuse alguses (Jh 2:14jj). Kaks korda tabas Jeesust avalik triumf: esmalt juba siis, kui rahvahulk tahtis Teda pärast 5000 mehe imelist söötmist kuningaks tõsta (Jh 6:15). Galilea päevil saatis Ta jüngreid paari kaupa jumalariiki kuulutama ja haigeid terveks tegema – nüüd saadab Jeesus kaks jüngrit oma viimset teekonda ette valmistama. Ta laskis tuua kaks eeslit – emaeesli ja sälu (Mt 21:2). Kaks korda aastas, palmipuudepühal ja advendiajal, meenutatakse kirikus Jeesuse saabumist Jeruusalemma. Number kaks kerkib ka Vana Testamendi ettekuulutuses Messia sisenemise puhul templimäele: „Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla“ (Ps 24:7).
Mida tähendab arv kaks? Pentti Lempiäinen annab oma raamatus „Arvude sümboolika“ selle tunnuseks: „Usaldusväärsuse garantii.“ * Kui midagi üle korratakse, siis kinnitatakse, et see ei ole juhuslik, vaid kindel tõde. Vandudes pannakse kaks sõrme Piiblile. Kohtuistungitel peab olema vähemalt kaks tunnistajat – seda nõuti juba Vanas Testamendis (4Ms 35:30, 5Ms 17:6 19:5). Ka see polnud juhus, et Mooses sai kaks käsutahvlit ja kutsus tõrksale rahvale kõneldes tunnistajaks „taeva ja maa“ – jälle kaks (5Ms 4:26). Jeesuse jüngrite eeskujul käivad praegugi mõnede rühmituste misjonärid paari kaupa ukselt uksele. Sageli liiguvad ka politseinikud ringi koos paarilisega – vahel koeraga. Ka ingleid oli Jeesuse hauas kaks, et rõhutada tühja haua tunnistuse kindlat usaldusväärsust. Et kogu Jeesuse „tulemine“ on usaldusväärne tõde, seda toonitab Uus Testament lakkamatult.
Kuid „kaks” on ka valikute tegemise number. Jeesus meenutab, et keegi ei saa teenida kahte isandat (Mt 6:24). Igaühe ees on kaks väravat ning vastavalt kitsas või lai tee, mis viivad ellu või surma (Mt 7:13). Tuleb valida, kas palvetada nagu uhke variser ennast ülistades või nagu tagasihoidlik tölner ennast madaldades. Ajastu lõpul saab Messias olema ka „vägev sõjas“ (Ps 24:8), et teha kurjusele ja sõdadele jäädav lõpp. Nii teatab Jumal taas Sakarja kaudu: „Mina hävitan /---/ sõjavankrid ja sõjaratsud Jeruusalemmast. /---./ Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni /---/ ilmamaa ääreni“ (Sk 9:10). Kuid maisel teekonnal Pühasse Linna sõites valib Jeesus rahumeelse ning tagasihoidliku viisi, et meie südameid Jumala rahuks ette valmistada. Ei ole võimalik mingit rahuriiki, mis oleks kehtestatud ainult väliste vahenditega – meie sees peab algama Jumala rahu!
Leidub veelgi huvitavaid detaile. Miks valis Jeesus kahe looma – emaeesli ja sälu – seast välja just noorema, kelle selga Ta Matteuse evangeeliumi kirjelduse kohaselt arvatavasti istus? Nad „tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna“ (Mt 21:7). Sest ehkki teised evangeeliumid nimetavad ainult ühte looma, täpsustavad Markus ja Luukas, et Jeesuse kandjaks pidi olema eesel, „kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene“, s.t sälg (Mk 11:2; vrd Lk 19:30). Ilmselt pidi kandeloom Jeesuse soovil olema kõlblik pühaks ettevõtteks. Kui Issanda seaduselaegast transporditi, siis pidi selleks tarvitatama vankrivedajana lehmi, „kelle peal veel iket ei olnud“ (1Sm 6:7). Ka templis ohverdamisel oli nõutud kasutada punast veatut lehma, „kelle peale veel ei ole iket pandud“ (4Ms 19:2). Nüüd tuli transportida Jeesust, kes ohverdas oma elu meie kõigi õndsuseks.
Mis sai aga emaeeslist? Ilmselt pidi ta nööri otsas kaasa kõmpima, sest muidu ei nimetataks kahte looma. Seda on tõlgendatud näidisena inimese kahe loomuse kohta, vana ja uue inimese vahekorra kohta. Nii võrdles näiteks August Gottlieb Spangenberg, kes oli krahv Zinzendorfi järglane Herrnhuti vennastekoguduses, „vana inimest emaeesliga, kelle jüngrid tõid Jeesuse juurde, ja uut inimest säluga, kes oli selle emaeesli varss ja toodi koos emaga Jeesuse juurde. Jeesus ei istunud vana emaeesli selga, sest Ta ei käi iial vana inimesega, vaid Ta istus noore sälu selga, sest Ta käib ikka uue inimesega. „Aga kuhu jäi vana eesel, kui Jeesus sõitis säluga Jeruusalemma?” küsib Spangenberg. Ning vastab: „See pidi säluga kaasa kõmpima – ja kui ta ei tahtnud, anti talle valu!“ Nii on lugu vana inimesega, kui Jeesus uuega edasi läheb: ta peab kaasas käima – ja kui ta ei taha, peab talle valu antama. Uus inimene peab valitsema vana üle ega tohi tal lasta teha, mis ta tahab. Kõige enam peab uus inimene valvama selle järele, et vana inimese patuhimud ei saaks patutegudeks. Kui aga vana inimene siiski vahel kuidagi aisade vahelt välja hüppab, ei ole asi sellega veel rikkis. Meie ei tohi pattu teha, aga kui keegi (liha nõtrusest siiski) „teeb pattu, siis on meil eestkostja Jumala juures, Jeesus Kristus, kes on õige. Ja tema on meie pattude lepitus“ (1Jh 2:1-2). **
Teisisõnu meenutatakse meile advendiaja alguses tuntud tõde, et uuel elul, kristlikul elul, peab meie elus olema juhtpositsioon. Meie patune pool, mille puhul Martin Luther ütleb, et kristlane on „ühtaegu õige ja patune“ (simul isutus et peccator), peab kaasa kõmpima – ja kus ta sõgeda eesli kombel vastu hakkab, seal tuleb teda sundida. See tähendab: vana inimese patuvarjud saadavad iga ristiinimest, teisiti ei ole meie psühhofüüsilise konstitutsiooni juures võimalik, kuid ülekaal peab olema uue elu käes. Jeesus valis eesli, selle aeglase ning tobeda eluka, oma transportloomaks võibolla ka seetõttu, et meis suudaksime kaasa kõmpida – nii nagu jüngrid maisesse, meie taevasesse Pühasse Linna.
Täna oli juttu arvust kaks, mis kinnitab tõde ja seab meid valiku ette. Inimesed jagunesid ka Jeesuse suhtes kaheks: ühed, kes soovisid Teda kõrvaldada, ja teised, kes rõõmustasid Tema üle. Meilgi tuleb valida, kelle hulka meie kuulume!
Õnnistatud advendiaega kõigile!
* Pentti Lempiäinen, Arvude sümboolika nullist miljonini. 1996: lk 63jj.
** Harald Põld / Arne Hiob „Luterlusest“. 2015: lk 83.
