Nädala mõte

Sellel, lõikustänupühale järgneval nädalal kutsun sind, hea lugeja, mõtisklema mõnele lühikesele kirjakohale: Lk 11: 34–35, Kl 3:15, psalm 107:1, Koguja 11:1.

„Jeesus: Su silm on ihu lamp. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta on aga haige, siis on ka su ihus pimedus. Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!“
„Teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“
„Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!“
„Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!“

Heaoluriikide kümnete tuhandete psühhiaatrite ooteruumides istub iga päev sadu tuhandeid inimesi, kellest võiks arvata, et neil pole millestki puudust, aga nende hingeline olukord annab tunnistust, et paljud neist on kaotanud midagi väga olulist – nimelt elu õigesti mõistmise ja hindamise. Nende nägemine, kuulmine, mälu on muutunud moonutatuks ja valikuliseks. Nagu Ukuaru Minnal, kes pärast mehe surma heidab voodisse ega soovi sealt enam üles tõusta, vaatamata väiksele lapsele, kes nälja pärast muudkui karjub ja karjub. Siis põrutab eit kepiga vastu maad – jälle on ta selle nurgast üles otsinud –, põrutab ja lõikab sõnadega: „Tahad tast lahti saada, et sa teda näljutad? Häbi peaks sul olema.“ Minna liigub ringi nagu udus, leidmata elule pärast mehe surma mingitki mõtet. Ta ütleb, et tahaks ka surra, aga ema ei lase. „Vokinöör viskub rattalt maha, osav käsi lööb värtna seisku. „Surra,“ sisiseb eit. „Jah, hakka aga surema, mis sa veel ootad ... Ja lapsed võta ühes, tahad, ma kihutan nad teisest toast välja“.“ Kepiga põrutamine ja karmid sõnad aitavad. Udu kaob ja Minna hakkab taas elama, nähes kõike seda, mille nimel, mille pärast tuleb elada ka siis, kui on lõpmata raske. Peatüki lõpus on sõnad: „Minna silmad on selged. Ta näeb ...“

Kas meie silmad on selged? Kuidas näeme meie oma elu ja iseennast, oma lähedasi, oma maad ja rahvast, oma Jumalat? Mida näeme me enam, kas head või halba? Seda, mille eest on põhjust olla tänulikud, või seda, mille pärast on tõepoolest mõtet kurta?

Maakera elanikkond kasvab 1,5 miljonit inimest, st Eesti rahvaarvu võrra nädalas ja üle 80 miljoni aastas. Kui nii jätkub, siis Maa elanikkond neljakordistuks vaid saja aastaga. Vilja kandvat maad jääb aga järjest vähemaks. Kõrb tungib peale. Me ei tea, kui kauaks veel jätkub inimlastele selles tohutu kiirusega kasvavas maailmas igapäevast leiba. Aga täna on meil põhjust tänada Jumalat kõige selle hea eest, mis meile on kingitud. Muretsemiseks leiab ikka põhjust, aga on vaja, et me näeksime, taipaksime seda, et meil on tuhat põhjust olla tänulikud: selle eest, mis olnud ja mis on, ning lootuse eest, mida kingib Jumal oma lastele. Ta on lubanud, et ei jäta oma jüngreid iialgi vaeslasteks. Seega võiks meil olla vaid üks tõeline mure – et me ise ja meie armsad oleksime need, keda Jumala Poeg ei peaks jätma vaeslasteks. Et siis, kui Ta paljude leigeksjäänute peale vaadates küsib kord meilt, kas meiegi tahame minna Ta juurest, et me kogu südamest võiksime Talle vastata sarnaselt, nagu vastas talle Peetrus: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.“

Seda taibanu saab olla vaid tänulik teekäija. Ta leiab olnust ja olevast ja tulevast alati seda, mille eest olla tänulik.

Tänulike teekäijate kõrval on kergem ka paljudel teistel. Tänulikkus avab taevaluugid ja arvan, et tänulike kohta kehtib tõotus: kellel on, sellele antakse. Ja need, kes ei mõista olla tänulikud, nende kohta kehtib tõotus: kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis ta arvab enesel olevat.

Nii lõpmata palju on kõike seda, mille tõelist väärtust me taipame ehk alles siis, kui seda enam ei ole. Liiga palju on ilusat, mida me nagu laps liblikat taga ajades tallame maha ja hiljem nutame taga.

Lõikustänupühale järgneval nädalal tasub meil Jumalalt paluda, et ta meie silmad tervendaks, et hakkaksime õigesti nägema, et meist saaksid tänulikud ja abivalmis teekäijad.

Aga armsad, meie tänulikkus Jumala vastu peaks väljenduma praktilises abis neile, keda me suudame aidata. Tänupalvetele ja tänulauludele peavad järgnema heateod, sest vaid see, kes head vastu võttes oskab olla tänulik ja annab temale kingitut edasi, on tõeliselt rikas ja lootusrikas.

On lõikustänupühale järgnev nädal. On aeg möödunule tagasi vaadata ja olla tänulik kõige hea eest, mida meile on kingitud. Taibata sedagi, et kõik see raskegi, millest oleme läbi läinud, ja see hea, millest oleme ilma jäänud, võib meile midagi väga tähtsat õpetada.

„Tänu Sulle õiekestest, mida teelt ma kogunud,
tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud.“

Nii on kord laulusõnu tõlkinud läbi lõpmata ilusate vabaduse ja lõpmata raskete Siberi aastate rännanud vaimulik Harri Haamer.

Tark taipab tänada kõige eest. Tark taipab ka seda, et iga antud anne on ülesanne ja iga kogetud hea on selleks, et meil oleks, mida jagada.

Olla rõõmus, olla tänulik Loojale!
Eks ole see omane neile, kelle silmad on avanenud,
kes on taibanud elu imelist saladust – seda:
kes annab mullale väe;
kes laseb paista päikesel, sadada vihmal, puhuda tuulel;
kes seadnud on aastaajad, päeva ja öö;
kes hoiab inimlast oma peopesa kumeruses, nii et see sealt minnagi ei taha;
kes on inimese südamesse pannud igatsuse tõusta kõrgemale, ehitada taevastesse sirutuvate tornitippudega pühakodasid;
kes on vabastanud oma rahva orjusest;
kes on tulnud kõige kõrgemast kõrgusest alla inimese juurde, hoolinud, armastanud ja juhatanud teed Jumala enese juurde.
Jumal, kes on saanud inimeselapseks, et meie võiksime saada jumalalasteks;
Jumal, kes on saanud vaeseks, selleks, et meie võiksime saada rikkaks;
Jumal, kes on kannatanud ja surnud, selleks, et meie võiksime igavesti elada;
Jumal, kes on kõnelenud meile, et saame armastada Teda, hoolida Temast sellega, kui armastame oma ligimest, hoolime sellest, keda Tema me teele saadab.
Olla rõõmus ja tänulik oma Loojale. Jah, see on omane neile, kes on taibanud Jumalat; Jumalat, kes on ülim hea, kes on armastus.

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. (Jeremija 17:14)

Noored mõtlevad ilmselt vähem tervisele kui vanemad inimesed. Inimene mõtleb ikka sellele, kust king pigistab. Kui tervis on hea ja vastupidavus suur, pole eriti põhjust mõlgutada keha ja hinge hooldust puudutavate kõrvaliste asjade üle. Parem tegelda peaasjaga: kaasajooksmisega kirevas maailmas, läbilöömisega elus ja töös.

 Noored mõtlevad ilmselt ka Jumalale vähem kui vanem rahvas. Inimene mõtleb sellele, kuhu küünib ta pilk. Kuni meeli ja mõtteid täidavad ainult maised asjad üha heitlikumaks muutuvas maailmas, võib sünnipärane Jumala-aimdus üldse taanduda. Siis kerkivad üles tuntud kujud, kes taovad uhkelt rusikaga rinnale: „Mina olen ateist!“

 Aga kui elatud aastate arv aina kasvab, liikumine muutub juba aeglasemaks ja terviski hakkab logisema, siis enam ei pääse kaugemale mõtlemisest. Siiski võib inimene endiselt teha üsnagi kummalisi mõttekäike. On neid, kes mitte ainult ei usu Jumalat, vaid nad ei usu arstegi – ehkki tohtreid võib täiesti silmaga näha ja käega katsuda. Õigem olevat alternatiivmeditsiin jms. Nii upitatakse endiselt omaenese ego: mina tean paremini kui arstid, tean Jumala suhtes kõike paremini ja tean üldse kõike paremini. Nii elades ei näe me ikkagi veel iseendast ega oma maisest maailmanatukesest kaugemale.

 Alles seal, kus meie tunded ja mõtted tormavad sõna otseses mõttes lõpmatusse ning hüüame siis kogu südamest: „Tee mind terveks, Issand!“, võime saada abi. Jumala-kogemust on õigesti määratletud kui lõpmatusekogemust. Nii nagu lõpmatust, ei suuda me Jumalat määratleda, ent järele mõeldes võime möönda: nagu lõpmatus pole paljas tühjus, ei ole ka Jumal olematus. See, kes on valmis oma piiratud maailmast kaugemale kaema, muutub võimeliseks märkama ka igaviku imelisi jälgi meie elus.

 Kuidas võib siis Jumal teha meid terveks? Vahest teeb usk meid terveks? Öeldakse ju vahel, taas sõrme üleval hoides: „Usku peab olema!“ Inglise kirjanik ja mõtleja Gilbert Chesterton on seisukohal, et juba müstilised kogemused, kus aimame salapärast teispoolsust, teevad meid terveks. Pole sugugi nii, nagu sageli arvatakse, et need olevat inimese vaimsele tasakaalule ohtlikud. Faktid ja ajalugu räägivad sellele risti vastu.

 „Müstika hoiab meid vaimselt tervetena. Niikaua kui teil on müsteeriume, olete terve; kui te müsteeriumid hävitate, jääte haigeks. Tavaline inimene on alati vaimselt terve olnud, sest ta on ikka müstik. Ta möönab, et maailm on mõistatuslik.“ Ta jätab endale vabaduse kahelda, kuid ka vabaduse uskuda, arvestada nii religiooni kui ka teadust. „Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel. Tema vaimne nägemine on stereoskoopiline nagu füüsilinegi nägemine: ta näeb kaht erinevat asja korraga, seetõttu näeb ta paremini.“

 Kas seega usk Jumalasse võib meid teha terveks? Kahtlemata, sest usk läheb müstikast veel kaugemale, omandades kogemuse tihenemise kaudu veendumuse Temast. Usu kaudu – ehk täpsemalt: usus antud kontakti läbi – teebki Jumal meid terveks, nagu palub prohvet Jeremija. Sest me näeme avaramalt ja leiame sellist abi, millele me omas – olgu nooruslikus või üldse lapsikus – piiratuses enne ei olnud osanud mõeldagi.

 Ei tule arvata, et nüüd tuleb ainult eestpalve abil Jumala poole võidelda haiguste vastu, mis nii või teisiti tabavad inimesi. Ei, Jumal ise on andnud meile kultuurikohustuse, kui ta käskis valitseda muu looduse üle ja teha seda heaperemehelikult „rohuaeda hoides“ (1 Ms 1:28 ja 1 Ms 2:15). Kultuuri hulka kuuluvad ka arstid, keda tasub heade spetsialistidena usaldada. Aga viimselt on meie kõigi elu ja oskused Issanda käes. Seepärast tuleb ka Tema abi paluda, Teda kiita ja tänada. Siis oleme vaimselt terved ja leiame ihulikkugi abi.

Ei suutnud nad meile presidenti ära valida! Eks ongi raske valida, kui kandidaate palju ja igal neist palju häid omadusi ja ükski pole ka ilma puudusteta. Palusin valimiste eel Jumalalt, et Tema tahtmine sünniks, ja kui kuulsin, et seekord jäi jälle president valimata, võtsin seda nii, et küllap seegi võis olla Tema tahtmine.

See, et inimesed peavad tegema valikuid erinevate inimeste vahel, on mõistetav. On oluline, et selliste valikute juures ei kaoks armastus. Imestasin, kui kuulsin möödunud nädalal mitmeid inimesi, keda olin pidanud sügavalt usklikeks, üliteravalt kritiseerimas mitmeid presidendikandidaate. Neil olid oma lemmikud ja tundus, et nende lemmikud olid nende jaoks kui veatud, ideaalsed inglid, aga teised nagu rumalad kuradid. Kritiseerides muututi kurjaks. Mõtlesin, kas nii olid mõned mõistnud eelmise nädala juhtmõtet kristlase vabadusest. Tuli meelde üks Uku Masingu karm väide, et eestlaste jaoks on vabadus sageli vaid vabaduseks tabada ja rabada.

Millest soovitab mõtelda alanud nädal? Armastusest. Juhtsalmiks on 1. Johannese kirja 4:21. See käsk on meil Temalt endalt – et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.

Kutsun Sind mõtisklema Pauluse sõnade üle. I Kor 13:13 ja 8a. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Armastus ei hääbu kunagi. Aamen.

Smürna piiskop Polykarpos, armastuseapostel Johannese õpilane, on kirjutanud kristlastele: „Usk on meie kõikide ema. Lootus kõnnib tema jalajälgedes ning viimaks tuleb armastus Jumala ja inimeste vastu. Kui keegi tõesti järgib neid põhimõtteid, siis vastab ta kõikidele pühaduse nõudmistele, sest kellel on armastus, see on patu haardeulatusest väljas. Tulge kokku, hoidke tõde ja armastage üksteist nagu vennad ja õppige üksteise teelt kõrvale astuma. See on tee, mille andis teile Kristuse vaim, kes ei kohelnud kedagi teisiti kui lahkuse ja armastusega, sõltumata sellest, kui vaene, patune või kõrvalejäetu keegi oli. Aidaku Jumal meil usus ja tões kasvada lahkuses, mis kunagi ei hälbi, ja igasugusest raevust hoidumises. Õpetagu Ta meile kannatlikkust ja sallivust teiste vastu ning rahulikku ja puhast elu. Andku Jumal teile ja kõikidele, kes Temasse nüüd ja tulevikus usuvad, koht oma pühade hulgas.

On kõneldud, et enne 1917. aasta laastavat revolutsiooni toimunud viimasel õigeusu kirikukogul olid kokkutulnud kirikute juhid ja koguduste esindajad vaielnud tuliselt preestrite rüü värvide ja kuju üle. Mõne aja pärast tapeti tuhanded preestrid, hukkusid miljonid usklikud ja uskmatud, hävitati kümned tuhanded kirikud. Ainuüksi Peterburis, kus enne revolutsiooni oli 400 tegutsevat kirikut, oli kaheksakümnendatel alles vaid 14 pühakojana tegutsevat kirikut.

Vahetevahel ma imestan ka täna – mis on see, mida peetakse tähtsaks, mille pärast kakeldakse, ollakse valmis ka pikaajalist sõprust üles ütlema? Olgu see vanematest jäänud võsastunud maatükk, mis ajab õed-vennad tülli, või kirikus vaidlus selle üle, kas vaimulik peaks kandma musta või valget ametirüüd, või jumalateenistusel veidi häält tegev laps, kelle vanemale öeldakse väga valusaid sõnu. Hetke pärast heliseb halvasti ütleja kotis mobiiltelefon ja ta ei suuda seda kuidagi vaigistada.

Meil kõigil on oma puudused. Meist keegi ei ole veatu ingel ja sageli läheb nii, et need, kes teisi mõne pisikese komistamise eest kõige karmimalt paika panevad, komistavad ise nii, et paljud killud on taga. Kui õiget usku kaitstes kaotatakse armastus, siis pole kaitsjatel varsti ka lootust, et nende usk neid päästab. Lõpuks taipavad kaklejad, et nad on üksi – isegi nende lähedased hakkavad nendest eemale hoidma. Kuulame uuesti Smürna Polykarpost: „Tulge kokku, hoidke tõde ja armastage üksteist nagu vennad ja õppige üksteise teelt kõrvale astuma. See on tee, mille andis teile Kristuse vaim, kes ei kohelnud kedagi teisiti kui lahkuse ja armastusega, sõltumata sellest, kui vaene, patune või kõrvalejäetu keegi oli. Aidaku Jumal meil usus ja tões kasvada lahkuses, mis kunagi ei hälbi, ja igasugusest raevust hoidumises. Õpetagu ta meile kannatlikkust ja sallivust teiste vastu ning rahulikku ja puhast elu.“

Mis on meile oluline? Meie tervis? Mida me selleks teeme, et tervist hoida? Mida ja millal sööme, joome, kui palju jalgsi liigume, ennast liigutame? Paljude jaoks on tervis väga oluline, kuid osad teevad või jätavad tegemata kõik, et see oluline võimalikult kiiresti kaoks. Paljud väidavad, et nende jaoks on tähtsaim nende perekond, aga kui vaadata, kuidas nad elavad ja millele aega kulutavad, teevad osad nendest nii vähe kui võimalik, et olla oma lähedastega koos. Pole aega isegi kord päevas koos söögilauas istuda ja mõned sõnad juttu ajada.

Paljude inimeste jaoks on ülitähtis see, mida teised inimesed nendest arvavad. Nad teevad kõik, et võõraste inimeste arvamus nendest oleks hea. Need arvamuste pärisorjad lihvivad fassaadi ja kulutavad sellele liiga palju. Keegi tähelepanelik on öelnud: „Mu ümber on nii palju minu eluga kursis olevaid inimesi, et vahel tahaks neile juurde astuda ja küsida: „Vabandage palun, kas te võiksite mulle öelda, kuidas mul läheb?“.“

Kas nad teavad? Vaevalt. Kas see on tähtis, mida nad teavad ja arvavad? Vaevalt. Kui me kulutame liiga palju oma lühikesest maisest elust fassaadi lihvimisele, soovides võimalikult paljudele meeldida, võib meil see elu siin jääda elamata, armastus kogemata ja kinkimata. Elame siin igavat elu ja igavik jääb igavesti tulemata.

Kas me oleme mõelnud, miks ütlevad Uues Testamendis väga kõrge enesehinnanguga inimesed, kellest ka paljudel teistel on arvamus kui eeskujulikest, laitmatutest usklikest, et Jeesus on patuste ja tölnerite sõber? Äkki Ta ongi nende sõber, kelle fassaad ei ole laitmatu, kes ei suuda kaasinimeste eest oma vigu varjata, keda kritiseeritakse, maha tehakse, sõnade ja tegudega oma ligimeste poolt hävitatakse? Üks osa nendest vajavad Jeesust Tema armastuse pärast, Tema halastuse pärast, Tema tervendavate, vabastavate sõnade pärast: „Su patt on sulle andeks antud!“ Ja kui nad ei suuda uskuda, et need võimsad sõnad ka nende kohta käivad, võivad nad vaadata ristile – sellele suurimale tõestusele, et Jumala Poeg on jätnud oma elu selleks, et meie süütunne ei saaks meid enam närida, meid pidevalt hirmu all hoida, et meie patt ei saaks meid hävitada. Jumal ütleb meilegi täna oma prohveti läbi: „Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!“ (Vt Jes 44:21–23.)

Täna me võime kindlalt väita, et loodu lunastamine on toimunud, kuid selleks, et meie võiksime sellest osa saada, tuleb meil pöörduda selle armulise Jumala poole, see lunastus usus vastu võtta ja lunastatuna ka nii elama hakata, et Lunastaja tahe hakkab meie elus sündima. Ja veel – kui Jumal laseb oma prohvetil kuulutada oma rahvale rõõmusõnumit, siis Ta ei ütle, et Ta on otsustanud meile mõned patud andeks anda, mõned meie eksimustest unustada. Ei! Ta teab, et meie üleastumisi on palju, meie pattusid on palju, ja ta teatab: „Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse.“ Ta kaotab need kõik. Ta lunastab meid kõigest, mis võiks meid hävitada, igavesse hukatusse viia. Ta lunastab, ostab vabaks ja unustab selle kõik, mille Ta meile on andestanud. KÕIK! Miks? Sest Tema on meid valmistanud. Tema on meile kinkinud elu ja Tema tahab, et me ei hukkuks. Tema tahab, et me pääseksime, elaksime igavesti. Ta hoolib lõpmata palju oma loodust. Kas me usume sellesse? Kas see üldse huvitab meid? Või on meie jaoks kordades tähtsam see, kellest saab mõneks ajaks meie president või mis saab meie pensionitest ja muu ajutine?

Üks meie koguduse liige rääkis mulle hetkest, mis pani teda imestama. Tema ligi saja-aastane ema oli ristsõnade lahendamisel hätta jäänud. Ta ei teadnud vastust küsimusele, kuidas võib nimetada Jeesus Kristust. Poeg ei osanud ka kohe öelda ja äkki vastanud selle memme pojapoeg: „Lunastaja“. See sobiski. Vastaja isa imestas, sest tema meelest ei olnud tema muidu tark, tubli ja edukas poeg siiani kiriku ja kristluse vastu mingit huvi üles näidanud. Ja ometi tema teadis – Jeesus Kristus on Lunastaja. Küllap teame ka meie, aga kas see teadmine ka muudab midagi meie elus? Mis on meie jaoks tähtis? Kas selle hulgas on koht ka lunastusele ja selle usus vastuvõtmisele? Nii kaua, kui see on meie jaoks veel võimalik.

Paulus ütleb (Gal.5:6), et Kristuses Jeesuses maksab ainult usk, mis on tegev armastuse läbi. Tähtsaima silmis, Tema silmis, kellest sõltub meie elu iga hetk ja igavik, on tähtis ainult usk, mis on tegev armastuse läbi. Ja prohvet annab Jumala rahvale teada, et uks, mis sellise teotseva armastusega usuni viib, on meile avatud. Jumal ei unusta, ei hülga oma rahvast – Ta ei unusta oma looduid.

Läbi ristimise muutub inimese suhe Jumalaga lapse ja isa suhteks. Meid on lunastatud. Läbi ristimise oleme me saanud selle Jumala lasteks, kes on oma loodud inimlapsi nii armastanud, et on meie päästmiseks lasknud ristil surra oma ainusündinud Pojal.

Prohvet ütleb: „Hõisake, taevad, et Issand seda teeb, hüüdke, maa sügavused, rõkatage rõõmust, mäed, metsad ja kõik metsapuud, et Issand lunastab Jaakobi ja ilmutab Iisraelis oma au!“

Kõige enam kurvastavad mind inimesed, kes võtavad kõike head ja ilusat kui enesestmõistetavat. See on normaalne – nad oleksid selle nagu välja teeninud. Ja nad näevad vaid halba, märkavad vaid seda, mille pärast vinguda, viriseda, kritiseerida, maha teha. Sellised suudavad oma suhtumisega isegi pilvitu taeva pahameele ja kriitikapilvedega katta.

Ma usun, et üheks hea ristiinimese tunnuseks on hästi arenenud tänulikkuse ja imestamise võime. Mõtlesin, miks kutsub prohvet taevaid hõiskama, maa sügavusi hüüdma, mägesid, metsi ja kõiki metsapuid rõõmust rõkatama selle pärast, et Issand lunastab oma rahva ja ilmutab oma au, kaotades nende üleastumised nagu paksu pilve ja patud nagu pilvituse. Äkki selle pärast, et inimesed ei oska selliste asjade üle rõõmustada, tänulikud olla. Kõigega on võimalik ära harjuda. Ka kõige heaga.

Prohvet on hämmastunud sellest sõnumist, mida Jumal laseb tal oma rahvale kuulutada. Ta kutsub taevaid hõiskama, maa sügavusi hüüdma, mägesid, metsi ja kõiki metsapuid rõõmust rõkatama selle pärast, et Issand lunastab oma rahva ja ilmutab oma au, kaotades nende üleastumised nagu paksu pilve ja patud nagu pilvituse. See ongi hämmastav ime, millega me ei tohiks iial ära harjuda, tuimaks muutuda, seda normaalseks pidama hakata. See on hämmastav arm! Ja kui seda nii vastu võtame, toimub vabanemine. Orjast saab vaba. Patu orjast saab vaba inimene, kes jagab seda armastust, mida ta on Jumalalt vastu võtnud, inimestele, kellega ta kokku puutub. Eelkõige oma lähedastele. Ta ei karda armastada, ütelda head, teha head, hoolida nendestki, kelle fassaad pole laitmatu. Ta ei halvusta neid, ei tuleta mingilgi moel neile meelde eksimusi, mida tema on neile andestanud. Ja tema jaoks on andeksandmine lõpmata lihtne. Ta teab, et kõigeväeline Jumal, kõige loodu Looja on talle andestanud täielikult, absoluutselt, lõplikult. Jumala Poeg on andnud ristil meie eest oma elu – seda kõike on nii lõpmata palju, et see ajab andekssaanul üle äärte. Ta ei oska olla andeksandmise, armastuse ja hoolimisega kitsi.

Kõik algab meie suhtest Jumalaga. Kui see suhe on korrast ära, katkenud, rikkis, on ääretult raske hoida korras ka suhteid kaasinimestega ja kogu muu Jumala looduga. Jumala andestuse kogemine, vastuvõtmine muudab kogu maailma. Isegi tähed on seejärel teistsugused kui enne seda. Rääkimata inimestest.

Süütunne kibestab, muudab negatiivseks, suurendab kriitikameelt. Idas öeldakse, et teiste patud on su omaenda meeleplekkide peegeldus. Kui sa ei suuda uskuda, et sinu patud on sulle andestatud, siis muutud sa eriti nõudlikuks teiste suhtes. Sa pole millegagi ega kellegagi rahul. Kuid kui me tunneme, et need sõnad võivad kõnelda ka meist, siis tasub meil mõelda Jeesuse hoiatavale ütlusele Meie Isa palve seletuses, et kui meie ei suuda andestada oma võlglastele, siis ei andesta Jumal, meie Taevane Isa, ka meile.

Pühakirja sõnum on aga rõõmusõnum absoluutsest lunastusest, täielikust andestusest, hämmastavast armust. Ja see on rõõmusõnum sulle ja mulle! See on ime!

„Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks. Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks. Kristuski ei taotlenud iseenesele meelepärast, vaid nagu on kirjutatud: „Nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.“ Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust. Kannatlikkuse ja julgustuse Jumal aga andku teile, et te mõtleksite sedasama omavahel Kristuse Jeesuse eeskuju kohaselt, et te ühel meelel ja ühest suust ülistaksite Jumalat ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa.“ (Rm 15:1–6)

Seoses religiooniga, usuga Jumalasse, on tänapäeva inimeste seas sageli levinud arvamus, et usk ja kirik on eeskätt nõrkade jaoks, nende jaoks, kes on eluheidikud, kes ei suuda oma eluga ise toime tulla ja kellel lisaks sellele pole ka piisavalt sõpru, kelle peale hädas ja mures loota, neilt abi ja tuge oodata. Ühe tavalise, täies jõus inimese üldine suhtumine on see, et “ma olen piisavalt tubli ja tugev, et ise oma eluga hakkama saada. Jäägu Jumal ja usk Temasse uskujatele, nõrkadele“.

Kui aga lugeda Uut Testamenti, eriti kirjade osa, ja loetu üle natuke järele mõelda, siis tuleb välja, et usk, kristlus, on hoopis väga tugevatele inimestele, vapratele inimestele. Nõrkadel tuleks sellest pigem eemale hoida. Miks nii?

Kui me hakkame vaatama, mida oodatakse neilt, kes soovivad olla Jeesuse järelkäijad, Tema jüngrid, siis mida me avastame? Me näeme, et eelkõige oodatakse neilt valmisolekut raskeimaks võitluseks – võitluseks iseendaga, oma puudustega, oma nõrkustega, oma pattudega. Lihtne on süüdistada kõigis oma hädades teisi inimesi, nende tegematajätmisi, nende kurjust. Ja lihtsama vastupanu teed inimene tavaliselt ka läheb, kui tal tekivad probleemid. Jumal aga ootab, et Tema omad Tema ette astudes tunnistaksid üles oma patud, oma tegematajätmised. Võtaksid vastutuse oma tegude ja nende tagajärgede eest enda peale, mitte ei veeretaks seda teistele. Ja mitte ainult ei möönaks oma vigu, vaid teeksid ka kõik, et neid heastada ja enam neid mitte korrata. Jumal ei oota oma järgijatelt suuri sõnu, vaid tegusid. Kes tahab maailmas midagi muuta, peab alustama iseenese muutmisest. Ainult isikliku eeskujuga, ainult oma tegudega on võimalik aidata muutuda teistelgi ja maailmas midagi paremaks muuta.

Apostel kirjutab: „Meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetumate nõrkusi.“ Galaatia kirjas on ta öelnud :„Kandke üksteise koormaid, sest nõnda te täidate Kristuse seadust.“ (Gl 6,2) Lihtne on headel aegadel end tugevana ja jõulisena tundes üksi edasi tormata sihtmärgi poole. Aga võtta endale vastutus ka oma kaasinimeste tuleviku eest, aidata neil kanda nende koormaid, et nemadki võiksid kord sihile jõuda – kui paljud on valmis selleks? Seegi on üks kristlase tunnus: vastutuse võtmine endale ka teiste eest. Teiste koormale õla allapanek. Kõik see vajab jõudu – eeskätt muidugi vaimujõudu, kuid sageli ka füüsilist. Niisiis – kas usk ikka on vaid nõrkade jaoks?

Jah, tõesti, ristiinimene alandub Jumala ette, sageli põlviligi laskudes, pöördub palves Tema poole, palub Temalt jõudu ja abi. Kuid kas see on nõrkuse märk? Ükski auto ei liigu tankimiseta. Ükski inimene ei liigu söömata-joomata. Lastele on kombeks öelda: „Söö putru, siis kasvad suureks ja tugevaks.“ Jumala Sõna tundmaõppimine, sakramendid, palve – need on ristiinimese söök ja jook, mis muudavad ta tugevaks. Just need teevad ta suuteliseks kandma lisaks oma koormale teistegi koormaid. Õigel ajal ja õigest kohast õige abi palumine ja selle vastuvõtmine ei ole mitte nõrkuse, vaid tarkuse märk. Jätkugu siis meil tarkust otsida, paluda ja võtta vastu abi oma Jumalalt, et meiegi võiksime olla tugevad – tugevad Temas ja Tema armus, nõnda et meil jätkuks jõudu oma ristiinimese teed edasi käia ja teistelegi ränduritele toeks olla.

Mis on see, mis muudab meie elu elamisväärseks, annab sellesse ilusaid värve, rõõmu, kõike seda, mis toob meie näole naeratuse ka siis, kui seda aastakümneid hiljem meenutame? Mille eest oleme tänulikud?

Äkki me leiame sellele küsimusele vastuse pühapäevaks jutluse aluseks antud kirjakohast: Jesaja 38:16–20.

Saatsime siit laupäeval üht ilusat loojat – kunstnik Leili Muugat. Ühes leeritunnis meenutas ta mulle, kuidas talle maalimist õpetanud õppejõud oli kord vaadanud seda, kuidas ta maalis, ja oli talle siis vaikselt kõrva sosistanud: „Selle anni oled sa saanud Jumalalt.“ Ja selle Jumalalt saadud anniga maalis ta imelisi ja sageli väga helgeid maale: valget valgust, pilvi, taevast, õitsvat õunapuud, lilli, lapsi ja palju muud. Looja loomingut nii kujutades muutis ta seda maailma omalt poolt väga ilusaks.

Mäletan, kuidas ta kord vana ja viletsana mulle kurtis, et ta elu on muutunud üsna halliks. Leidsin paberi ja värvilised pliiatsid ning palusin, et ta joonistaks midagi ilusat. Kui läksin talle järgmisel korral külla, kinkis ta naeratades mulle enda joonistatud imeilusad sinililled.

Ühe oma maalidest kinkis ta kord meie kirikule. See on juba aastaid olnud kiriku käärkambri seinal. „Vaikuse heli. Vestlus“. Sellel on kiriku võlvid ja nende alla tõusev sädelus. Hiljuti seletas ta mulle, et see kujutab seda, kuidas kirikusse tulnud inimeste rahutud mõtted tõusevad siin võlvide alla ja Jumal täidab siia jääja oma rahuga. Tema tuli siia ikka ja jälle seda rahu otsima.

Teine maal, mis oli tema matusepäeval ja ka pühapäeval meie kirikus altari kõrval, kannab pealkirja „Elutee“. Leili Muuga ütles, et see looklev elurada koosneb peamiselt hallikatest kildudest – nii nagu paljude inimeste elu –, kuid nende vahel on ka helgeid, valgeid, ilusaid, meenutamisväärseid hetki. Kuid on oluline, et teerada läheks ülesse, et jõuaksime Looja armastuse hõlma ja et ka hallis argipäevas tunneksime me Tema imelist ligiolu.

Arvan, et viimast korda võttis Leili Muuga pliiatsi pihku siis, kui nägi pilti Anu Raua poolt Tartu Jaani kirikusse kootud altarikattest – vanameister joonistas sealt siis maha ühe väikese lambatalle. Elul on imeline väärtus ka siis, kui tunned end viletsa ja vaevatuna, kuid tead, et sind ei ole maha jäetud, et on keegi, kes sinust ka sellisena hoolib. Ka siis, kui oled terve ja tugevana heades aegades Tema unustanud ja rohelisemat rohtu ja põnevamat elu otsides Temast päris kaugele kepsutanud ja siis äkki taibanud, kuidas sa vajad Tema halastust, andeksandi ja armastust. Ja sa imestad, et Ta ei ole löönud käega, ei ole pööranud sulle selga, vaid on sind otsinud ja sinu tagasitulekut igatsenud. Tema, kes on Hea Karjane, kannab hoolt ka oma väetite lambatallede eest.

Prohvet ütleb: „Nii jäädakse elama. Selles kõiges on mu vaimu elu!“ Millest ta räägib? Küllap valust ja vaevast, rünnakutest – elutee hallidest, tumedatest teravatest kildudest, mis teevad ka haiget. Kuid kuidas saab selles olla kellegi vaimu elu? Paljud meist teavad, et saab. Me võime kaotada tõelise elu keset kergeid aegu, milles unustame Jumala, palvetamise, tänulikkuse. Just halli taeva all, tormides, ohtudes oleme ehk hakanud hüüdma Tema poole, igatsema Tema lähedust. Oleme taibanud, et vajame väga Tema andeksandvat armu ja halastust. Vajame tõelist elu.

Elu on ELU siis, kui selles on need kolm: usk, lootus ja armastus. Või nii, nagu ütleb Lev Tolstoi: „Tunda Jumalat ja elada – see on üks ja seesama.“

Keegi on öelnud, et materiaalsete ja vaimsete väärtuste vahel on oluline vahe. Materiaalsed väärtused on alati piiratud. Tihti on nii, et kui keegi neist midagi saab, jääb keegi teine ilma. Kõigile ei jätku ja nende pärast käib pidev võitlus. Materiaalsete väärtuste pärast peetakse sõdu, hävitatakse ja varem või hiljem need kaovad. Materiaalsed väärtused on ajalikud, ajutised. Tõelised vaimsed väärtused on piiramatud. Tõeliselt kaunist, hingepuudutavat, Loojani juhatavat muusikat, kunsti, lauseid jagub väga paljudele ja hämmastavalt kaua. Laulik, kes on hetk tagasi olnud suures ahastuses, lõpmata kurb, taipab äkki: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Isegi surmavarjude orus ei karda ma kurja, sest see Hea Karjane on minuga ka seal ja ma tulen Issanda kotta, kuni on päevi. Ja kui ka päevad siin lõpevad, ei lõpe elu, ei lõpe valgus, ei lõpe rõõm.

„Kuid mina ei tunne nii!“ mõtleb nüüd keegi. „Minu elutee koosneb vaid hallidest kildudest!“ lisab teine ja kahtleb, kas tema tee viib teda ülespoole. Ma tean, et ka kristlase elu võib olla kui lõputuna tunduv hall argipäev; tee, mis väsitab ja millel liikuja hinges on väga harva rõõmu. Usun, et see juhtub siis, kui Jumala Sõna ei puuduta inimest, kui need sõnad ei saa eluks, valguseks, mis juhatab ellu. Kui need on lihtsalt sõnad, jutustus kord olnust, midagi, mis ei kõneta, ei pane tahtma seda, mis on Jumala tahe. Kui armulaualeib ei saa selle vastuvõtjale Jumala ihuks ja -vein ei saa Kristuse vereks. Kui ei taipa, et see on sinu eest antud elu, sinu eest valatud veri – selgeim märk sellest, kuidas on Jumal sind ja mind armastanud. Kui see, mis meile valmistab veel rõõmu, annab meile rahulduse, tekitab hetkelise heaolutunde, viib meid Jumalast – Elu Allikast – kaugemale, siis pole mõtet imestada, et meie elus pole peagi enam elu, et me ei leia enam tõelist rõõmu.

Kuulsin Kose kiriklas kummalist lugu isast, kes igal vabal hetkel oli istunud arvutis. Ühel päeval kuuleb ta, kuidas ta poeg ütleb talle: „Tere, isa!“ Isa tõstab silmad ekraanilt poja poole ja küsib: „Ja kus sina siis vahepeal olnud oled?“ Poeg vastab vaikselt: „Olin sõjaväes.“

Kuulen pidevalt lugusid noortest, kes ehitavad pangalaenuga valmis ühise ilusa kodu ja kui see kodu on täidetud ilusate asjadega ja peaks algama ilus ühine elu selles ilusas kodus, minnakse lahku, sest pikki päevi ja takkaotsa öidki pangalaenu maksmiseks raha teenides on jäädud nii võõraiks, et ei ole enam midagi, mis neid kahte seal ilusas kodus ühendaks. Elutu elu.

Elu muutub tõeliseks, kui usk Jumalasse saab meie elu vundamendiks – vundamendiks, mis kannab. Kui usk, religioon on vaid elu ilustus, siis pole vaja imestada, et käid küll kirikus, loed vahel ka Piiblit ja teed mõne palvegi, kuid elu on elutu. Ükski ilustus ei kanna. Vundament kannab.

Tulen tagasi ühe oma vana mõtte juurde. Religioon on liim. Kuid küllap oleme kuulnud, et on ka neid, kes kasutavad liimi selleks, et saada kaifi – hetkelist imelikku, reaalsusest põgeneda aitavat, halba unustada aitavat naudingut. Liiminuusutajad. Aga liim ei ole mõeldud nuusutamiseks. Liim on selleks, et sellega katkiläinut terveks teha, et kokku liimida seda väärtuslikku, mis on kildudeks läinud: meis, meie hinges, meie suhetes, meie perekonnas, klassis, töökollektiivis, meie ühiskonnas, maailmas.

Jeesuse kannatustes ja surmas on elu. Ta suri täiesti isetult, et meid päästa meie isekusest; päästa sellest, mis lammutab olulist, muudab terviku kildudeks. Katkist ei saa nuusutades terveks. Katkine tuleb kokku liimida. Ma tean nii mõndagi sellest, kuidas suhted purunevad. Tavaliselt tasapisi, esialgu üsna märkamatult kasvatakse lahku, hakatakse ajama oma olulisi asju – loobudes sellest, mis hoiaks koos, mis ühendab. Aeg-ajalt käiakse ehk isegi kirikus – liimi nuusutamas –, kuid ei lasta liimil teha seda, mis on selle mõte – ühendada, terveks teha, eraldi kukkunud killud kokku liimida ...

Suur kibedus muutub rahuks ja vaimuelu algab seal, kus süütundest lõhestatud hingega inimene võtab usus vastu selle imelise sõnumi, et tema patt on talle andeks antud. Nii, nagu ütles prohvet: „Issand, nõndamoodi jäädakse elama ja selles kõiges on mu vaimu elu: sina teed mind terveks ja hoiad mind elus. Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks: sina kiindusid mu hinge hukatuse augus, sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.“

Kuid mis on tundemärk, et see on juhtunud? Tänulikkus ja rõõm. Need on elusama ELU selged tunnused. Ka igatsus tulla Jumala kotta, et siin koos teistega tänada oma Jumalat. Prohvet ütles: „Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: isa kuulutab lastele sinu ustavust. Issand oli valmis mind päästma, seepärast mängigem mu keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas!“

Franz Schubertil on laul ühest vanast mehest, kes võrdleb end eluhoonega ja ütleb, et kuigi lumi on matnud katuseharja ja ta juuksed on nüüd hallid, on ta elutoas jäänud kõik päikesepaisteliselt kevadiseks. Soovin täna, enne paljude koolide algust meile kõigile seda, et meil oleks tarkust elada nii, et meie elutoas – meie hinges – oleks pidevalt päikesepaistet, kevadet, rõõmu, rahu, tänulikkust ja meil oleks tarkust kuulutada oma järeltulevatele põlvedele Jumala ustavust.