Nädala mõte

Nädala juhtsalmiks meie kirikukalendris on Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumist. Jeesus ütleb : „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)

Tulge minu juurde kõik vaevatud ja koormatud! Kõlab tänapäeval kuidagi valesti, kuidagi imelikult. Kellele on vaja vaevatuid ja koormatuid? Nõrku ja abivajajaid? Nendega tegelemine ei too ju tulu, ainult kulu. Saada ei ole neilt midagi, neile on vaja ainult anda. Niigi on omaenese murede ja probleemidega enam kui küll tegemist, milleks veel võõraid muresid lisaks vaja. Endal on vaja jõudu säilitada, et eluvõitluses pinnale püsima jääda ja parem positsioon kätte võidelda. Kui on vaja võtta kedagi oma tiimi, oma kampa, siis tuleb valida ikka tugevamaid, tervemaid, isiklike probleemideta inimesi. Nemad saavad pühenduda ainult eesmärgi saavutamisele, toodangu andmisele, neile võib esitada suuremaid nõudmisi, nende peale ei ole vaja raisata liiga palju tähelepanu ja vahendeid. Ja siis, kui inimene on andnud endast kõik, kui ta on tühjaks pigistatud nagu sidrun, kui tal hakkavad tekkima probleemid või õigemini – kui ta hakkab välja näitama, et tal on probleeme, siis kuulub ta väljavahetamisele tervema ja tugevama vastu. Edu juurde kuulub oma koormate ja valu eitamine, nende varjamine. Aga kui kauaks jätkub jõudu probleeme eitada? Kui kauaks veel jätkub maailmas probleemideta inimesi, neid, kellega vahetada välja väsinuid, tüdinuid, käega löönuid? Selliseid inimesi, kes veel suudavad anda ja ise minimaalselt vastu nõuavad? Kord väsivad nemadki.

Kui meid pannakse valima, keda võtta kampa – keda valime meie? Ilmselt ikka neid, kes meie arvates on tublimad ja tugevamad, neid, kelle peale me ei pea liiga palju oma jõudu ja tähelepanu kulutama. Inimesed otsivad instinktiivselt tugevamate lähedust. Sellega saab kompenseerida oma nõrkusi. Tugevamatele toetudes jõuab kiiremini ja kaugemale. Kuid mida ütleb selline valik valija kohta? Seda, et ta ise on nõrk, on seesmiselt ebakindel oma jõus ja võimetes. Vaid see, kes on tõeliselt tugev, julgeb enda kõrvale võtta endast nõrgema. Julgeb võtta endale vastutuse talle toeks olla. Julgeb oma jõust loovutada, et kaaslast tugevamaks muuta ja teda edasi aidata.

Jeesus valib teisiti. Tema kutsub: „Tulge minu juurde, vaevatud ja koormatud – mina annan teile hingamise.“ Tema ei kutsu selleks, et saada, vaid selleks, et ise anda. Jumala jõuvarud on ammendamatud. Tema ei vaja meie tuge, Tema pakub meile tuge. Tema suudab oma varudest anda kõigile, kes vajavad – kui nad vaid on valmis vastu võtma. Oma poja, Jeesuse Kristuse kaudu kutsubki ta enda juurde kõiki neid, kes on väsinud, tunnevad end vaevatuna, tunnevad, et nende elukoorem hakkab käima või juba käibki üle jõu. Ei – Jumal ei võta meilt ära kõiki meie koormaid, kuid osadus Temaga annab meile uut jõudu, annab jõudu oma koormat edasi kanda. Tema suudab muuta nõrga tugevaks, selle, kes vajab abi, selleks, kes ise suudab aidata.

Ja muide – Jeesus ei eelista nõrgemaid, ta ei tõrju selle kutsega eemale neid, kes end vaevatute ja koormatutena ei tunne, neid, kes peavad end tugevaks. Vastupidi – nad on vägagi teretulnud. Lihtsalt neile on määratud teine roll, aitaja roll. Jeesus ootab neid, et läkitada nad tööle, olemaks tema käteks maailmas abivajajate keskel. Tegutseb ju Jumal abivajajate juures just teiste inimeste kaudu: nende suu kaudu ta kõneleb ja nende käed, mis tõstavad kukkunu üles, teda abistavad ja toetavad, annavad edasi Jumala puudutust.

Jumal kutsub oma Poja, Jeesuse Kristuse kaudu enda juurde meid kõiki, ükskõik kui tugevate või nõrkadena me ennast ka tunneme. Me kõik oleme kutsutud ja väga oodatud, sest me kõik oleme Jumala jaoks olulised.

Nädala sõna kirikukalendris:
Jeesus ütleb: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu.” (Lk 10:16)

Kõige sagedamini kohtame Jumalat ligimeste kaudu. Jumal, kes Jeesuse sõnul on Vaim (Jh 4:24), kasutab sõnumi edastamiseks elavaid inimesi. Ükskõik, kas märkame kedagi hädalist, keda südametunnistus kohustab aitama? Või ütleb mõni sõna kaasinimeselt õigust meie enda olukorra kohta? Igatahes kohtame Jumalat seal, kus meid midagi puudutab ning meile märku annab, mida enda juures peaksime muutma.

Sa lugesid õigesti: muutused algavad endast, mitte teistest! Ainult sel juhul saab Jumal sind aidata. Miks hoitakse kirikute uksi külastajaile lahti? Loomulikult selleks, et pühas ruumis võiksime kohtuda Jumalaga. Ära karda, sind ei tulda kirikus tüütama ega tagant kiirustama. Kirikuruumis istudes võid avastada, et meie enda sees olev hingeruum võib järsku tühjaks saada ja Jumala märguandest helisema hakata.

Teiste inimeste vahendusel on jõudnud meieni ka sõnum Jeesusest Kristusest, inimesest, kelles Jumala kohalolu on saanud püsivaks. Tema nimelt on saatnud oma jüngreid, et Vaim võiks ka meid võita Jumalale. Seesama rõõmusõnum, mis on hõlvanud suuri hulki kogu maailmas, tahab täna leida ka sind. Ainult sellepärast on lahti Tallinna Jaani kiriku uksed, et me kõik inimestena võiksime leida Jumala.

„Otsas valu, otsas piin – Ta ei ole enam siin,
Aga Ta on igal pool – kõikjal Tema arm ja hool.“

Nii on kirjutanud oma uue vaiba juurde kunstnik Anu Raud. Ilushelge vaip „Issaristike“ on jõudnud Jaani kirikusse väga kiiresti ja imeliselt. Seal, kuhu vaipa kooti, ei võetud seda vastu. Kaks vaiksel laupäeval Jaani kirikus ristitut leidsid, et nemad on kirikult ja Jumalalt nii palju head saanud, et nad tahaksid midagi ka omalt poolt kinkida. Nad kinkisid selle vaiba.

Kuidas meie vaatame oma elu? Kas märkame, kui palju on meile kingitud, või hädaldame ja muretseme? Kas teadsid, et lätlased ei ütle „maailm“, vaid „päikesealune“? Ainult veidi meist lõuna poole, ja seal taibatakse, et elatakse päikesealuses. Tegelikult ju nii ongi. Me elame päikesealuses ja võime kõikjal kogeda Tema armu ja hoolt. Soovin Sulle, et Sinagi võiksid seda tajuda. Soovin, et Jaani koguduse FB-leht saaks meie kirikut toetavaks kohaks, kust paljud võiksid leida head ja sügavat – sellist, mis aitaks uskuda, et elame päikesealuses ning Tema armu ja hoole ulatuses.

Ole hoitud!
Õpetaja Jaan

Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“ Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?“ Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!“ Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?“ Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.“ Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti! (Lk 10:25–37)

Lugu halastajast samaarlasest on vist üks tuntumaid piiblilugusid üldse ja sellest on kuulnud isegi kirikust ja usust kaugel seisvad inimesed. On ju väljendist „halastaja samaarlane“ või lühidalt „samaarlane“ saanud lausa käibeväljend. Tõsi: eri inimestele tähendab see eri asju. Nii sümboliseerib samaarlane kirikuinimestele halastust, eemalseisjatele aga enamasti hoopis inimest, kes on veidi imelik, kuna tegeleb vaeste ja hüljatutega, nendega, kellest ei hoolita, kellega ei taheta tegemist teha.

Arenenud ühiskondades on olemas organisatsioonid, kes täidavad halastaja samaarlase rolli palga eest, kellele on töökohustuseks aidata kõiki, ka neid, kellega teised tegelda ei taha: kiirabi, päästeteenistus, politsei. Meilgi on kõik need asutused olemas. Nad täidavad oma kohustusi nii hästi, nagu oskavad ja suudavad. Aga elus võib sageli ette tulla olukordi, kus palgalisi samaarlasi pole käepärast. Tuntud telenägu Maire Aunaste kirjutas kord loo sellest, kuidas ta oli murdnud tervisejooksu tehes jalaluu. Ta oli sunnitud neli kilomeetrit selle murtud jalaluuga käima, sest keegi ei peatunud, kui ta tee ääres püüdis hääletada. Peale võttis ta alles 13. auto, kui ta oli juba lootuse kaotanud ja hääletamisest loobunud.

Eks tule tuttav ette? Jõhker, aga paraku meie ajale tüüpiline. Hädaline jäetakse abita. Kusjuures antud juhul ei otsinud abi mitte viina- või narkouimas asotsiaal, kellega oleks juba puhtfüüsiliselt ebameeldiv kokku puutuda. Ei otsinud abi turske, vilava pilguga mehepoeg, kellelt võiks kõiki kuuldud õuduslugusid meelde tuletades oodata, et ta tunneb rohkem huvi autoomaniku rahakoti või mobiiltelefoni oma valdusse saamise kui teevaeva lühendamise vastu. Ei – abi otsis habras naisterahvas, kõiki turvariske silmas pidades täiesti ohutu, silmanähtavalt vigastatud ja tõesti abi vajav. Ei usu, et kõik möödakihutajad olid teel lennujaama või kiirustasid kohtumisele, kuhu minutiline hilinemine toonuks kaasa katastroofi. Ja ikkagi nad ei peatunud. Inimesed meie hulgast, meie kõrvalt. Needsamad inimesed, kes võib-olla isegi on koos teistega ja ehk teistest valjeminigi kurtnud, et aeg on raske ja julm, et me vajame halastust, armastust ja hoolivust. Ja ikkagi – nad ei peatunud.

Jeesus küsis seadusetundjalt, kes on saanud ligimeseks sellele, kes oli sattunud röövlite kätte. Seadusetundja vastas: „See, kes tema peale halastas.“

Kas tõesti võime oma ligimesteks pidada vaid umbes iga 13. inimest nende hulgast, kellega me oma riiki jagame? Kas tõesti väärib meie tähelepanu, meie hoolimist, meie lugupidamist ainult iga kolmeteistkümnes? Ja küsimus meist igaühe enda jaoks: kelle hulka meie kuulume? Kas esimese 12 hulka või oleme 13-ndad?

Elu kesk võõraid, hoolimatuid inimesi on kurb ja sünge. See on elu täis lootusetust ja usaldamatust, võitlust ja vihkamist. Selline ei pea elu olema. Kust aga võtta ligimesi, kes kingivad lootust, osutavad halastust ja armastust? Ainult meie endi hulgast. Kuidas neid leida? Ainult muutudes ise ligimeseks: võites oma mugavuse, laiskuse ja ükskõiksuse, mõnikord ka hirmu. Jeesus ütles seadusetundjale, kes otsis endale ligimesi ja kellele Jeesus tõi näiteks halastaja samaarlase: „Mine ja tee sina nõndasamuti.“ Sedasama tahab ta öelda ka meile, kes me tahame nimetada ennast ristiinimesteks.

Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära. (Jesaja 42:3)

Meie elus võib esineda palju torme, mis loovad tunde, nagu oleks elu ise meie sees kustumas. Jumal aga ei taha kustutada meie elusädet ja teeb kõik, et tormid meid ei murraks. Seda tahab öelda see prohvetisõna kõikidele aegadele: nimelt kui SÕNAL on midagi sees, siis ei kõnele ta ainult omale ajale, vaid kõigile aegadele. Jumal, meie Looja, seisab viimse võimaluseni elu eest, hoolimata meie poolikustest ja vigadest. Ja ta ilmutab ennast inimeste juures, kes ise ei pruugi olla sellest täiesti teadlikud.

Lugesin hiljuti armastuslugu „Aga roosi nimi oli Consuelo“, mille on kirjutanud Fanny de Sivers. Artiklis on juttu prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupéry ja tema naise Consuelo tormilisest abielust, millest Consuelo on jutustanud oma mälestusteraamatus „Roosi memuaarid“. Need, kes on lugenud tema kuulsa abikaasa „Väikest printsi“, mäletavad arvatavasti habrast lapselikku roosikest, kes nõuab hoolt ja armastust ning kaitset külmade tuulte eest. Tegelikus elus oli selle roosi nimi Consuelo.

Consuelo ja Antoine de Saint-Exupéry armulugu on üks värvikamaid prantsuse kirjanduses. Populaarse sulemeistri 100. sünniaastapäevaks (2000. a) trükis ilmunud mälestused, mis ta elukaaslane kirjutas, aga mõneti varjutasidki mehe aupaistet. Kirjanikku oli teatud piloodina ja teise maailmasõja kangelasena, kes hukkus, kui sakslased tema lennuki 1944. aastal alla tulistasid. Nüüd kinnitati mälestusraamatus leiduvaga taas kord tõsiasja, et kirjanikudki on inimesed ning võivad evida igati inimlikke voorusi ja puudusi.

Consuelo ja Tonio kohtusid 1930. aastal Buenos Aireses. Koos sõpradega sooritati õhusõit, mis jäi seltskonnale kogu eluks meelde. Mindi Saint-Exupéry korterisse, kus magati ja joodi kohvi. Argentinas toimus samal ajal revolutsioon, millest õhulaevalt naasnud sõbrad välja ei teinud. Peeti pidu ja tantsiti tänavailgi.

Kuna Tonio pidas kinni perekondlikest traditsioonidest, otsustati pulmi pidada Prantsusmaal. Mõni sõber küll ironiseeris värsket abikaasat, kuid Consuelo jäi oma mehele asendamatuks toeks vaatamata raskustele, arusaamatustele, mehe egoismile ning põikpäisusele. Consuelo oli ka ise sisemiselt rikas, oskas kirjutada ja tegi skulptuure.

Kooselu Saint-Exupéryga polnud kerge. Suurema osa ajast oli mees kodust ära, kusagil õhus, merede ja mägede kohal. Kui ta mõneks päevaks maa peale jäi, tõi ta sõpru ja kambamehi kaasa: teisi lendureid, kunstnikke ja kirjanikke. Vahel ka võõraid naisi. Siis oli majas mürtsu terve öö, nii et Consuelo ei saanud magada.

Kui elu muutus väljakannatamatuks, sõitis Consuelo kuhugi mujale. Kuid iga kord, kui Toniol oli teda vaja, tuli naine jälle ning hoolitses mehe eest kannatliku armastusega. Kui abikaasa Guatemalas haavata sai, istus ustav naine ööd ja päevad uljaspea voodi kõrval. Aga kui too haiglast välja lasti, kinni seotud nagu muumia, kuulutas ta, et peab kohe New Yorki lendama. Jälle jäi Consuelo üksi ja sõitis nukralt Pariisi tagasi.

„Roosi memuaaride“ eessõnast võime lugeda, et kogu nende elu oli „rida suhete purunemisi ja taaselustamisi, mille tagapõhja moodustasid juhuslikud retked, aadressimuutused, üllatused, kriisid, karjumine ning vaikus, äkilised ärasõidud ja idüllilised silmapilgud“. Seetõttu viitabki Fanny de Sivers tõigale, et Saint-Exupéry hollywoodlik rüütlikuju kaotas naise memuaarides osa oma särast. Samas aga muutus kirjanik sellega inimlikumaks, kui ta senini oli legendaarse teise maailmasõja õhukangelasena olnud.

„Tee mulle mantel oma armastusest,“ ütles ta Consuelole viimasel kohtumisel, „siis ei hakka mulle ükski kuul külge!“ Kuid vaenlase lennukitel oli päike selja tagant, nii et ohver ei näinud nende tulekut, kui ta 31. juulil 1944 Vahemere kohal alla lasti. Consuelo oli vastanud: „Selle mantli ma teen sulle, kallim. Katku ta sind igavikuks!“ 35 aastat hiljem, 28. mail 1979, läks naine Toniole igavikku järele (Elukiri 2000/7–8: lk 56–58).

Meenutagem alguses öeldut! Jumal, meie Looja, seisab viimse võimaluseni meie elu eest – hoolimata meie poolikustest ja vigadest. Ja ta ilmutab ennast inimeste juures, kes ise ei pruugi olla sellest täiesti teadlikud.

Ma ei tea, kui teadlikud kristlased Saint-Exupéryd olid, järgides abiellumisel perekondlikke, st katoliiklikke traditsioone. Kuid nad olid siirad – oma armastuses, aga ka oma inimlikkuses. Kirjanik oli juba esimesel kohtumisel naise vastu veendunult otsekohene ja hiljem ei varjanud ta oma inimlikke külgi. Consuelo arvatavasti ei varjanud alati oma pahameelt, kui mees jälle koos kambaga sisse vajus ja öö läbi pummeldati.

Aga nende lugu on kasvatanud head vilja. Antoine de Saint-Exypéry raamatud on näidanud paljudele inimestele teed tõe ja armastuse poole. Tänaste ridade põhjal ei imesta ma enam, et ka kirikuõpetajatele meeldib viidata „Väikesele printsile“. Jumal, kes meid armastab, annab endast anonüümselt märku ka tõelises inimlikus armastuses.

Nende südamlik armastuslugu aga on pannud inimesi nutma. Consuelo mälestused on sellele alust andnud. Ortodoksi isad ütlevad, et seal, kus on südamest tulev nutt, toimub ka tõeline uuenemine, mis meeldib Jumalale. Ka Jeesus nuttis (Jh 11:35), kui leinati, ehkki ta teadis, et peagi järgneb Laatsaruse ülesäratamine. Meiegi elus on võimalikud loendamatud pöörded ja ülesäratamised, kui tõeliselt armastame.

Teadkem, et rudjutud pilliroogu ei murra Jumal katki ega kustuta hõõguvat tahti – ka praegu mitte! Mõne inimese elu võib olla tormidest räsitud ja tema elusädemeke veel ainult vilkuda, kuid Jumal armastab meid kõiki, st Ta tahab endiselt, et me elaksime. Jumal, kui Teda tõeliselt kogetakse, osutub ka suuremeelseks ega taha vaadata meie vigade peale: Ta näeb ja otsib meis viimse võimaluseni lootust elule.

Õnnistatud uut nädalat!

Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud! (2Kr 13:5)

Taas hakkab kätte jõudma sügis. Ilmad halvenevad, sajab, on jahedamaks muutunud. Koos sellega hakkab meie ümber laienema aevastavate ja köhivate inimeste hulk. Me näeme, et nad on haiged. On haigusi, mis on kõrvalseisjatele ja ka inimesele endale hästi märgavatavad ja tuntavad. Seetõttu on need reeglina ka kergesti ravitavad, kuna kohe, esimeste tundemärkide avastamisel saab raviga pihta hakata, takistada haiguse levikut. Kuid on haigusi, mis tekivad organismi varjatult, need närivad ja tegutsevad meie organismis, nii et me ise ei tunnegi ja kui ükskord nende olemasolu märkame, võib olla juba liiga hilja, et midagi ette võtta. Üks selliseid haigusi on vähkkasvajad, mille tõttu üha rohkem inimesi tänapäeval juba noorena sureb. Üheks noorte naiste surma sagedaseks põhjuseks on rinnavähk. See on ravitav, kui õigel ajal jaole saada, kuid probleem ongi selles, et see ei anna endast reeglina märku, inimene tunneb ennast hästi, kuni tekivad esimesed sümptomid, siis aga on juba liiga hilja, et ravi annaks tulemusi. Selleks, et õigel ajal seda ränka haigust märgata, soovitavad arstid naistel aeg-ajalt oma rindu kontrollida, neid kombata, et avastada kahtlaste kühmukeste või sõlmede teke. Piltlikult öeldes soovitatakse ennast läbi katsuda.

Lisaks ihulikele haigustele on inimestel aga ka hingelised haigused, mis on sama varjatud kui vähk, aga mis tapavad sama efektiivselt või efektiivsemaltki. On ju paljude ihulike haiguste alged just inimese hinges. Hinges, mis ei leia rahu, hinges, mis piinleb pattude käes, oma eksimuste tagajärgede, mineviku halastamatus haardes. Ja kui hing on haige, siis ei pea inimese ihugi kõiksugustele välistele mõjudele kaua vastu. Augustinus on kord kirjutanud Jumalale mõeldes: „Rahutu on meie hing, kuni ta ei leia rahu sinus.“ Rahutu on meie hing, kuni ta ei leia rahu Jumalas. Meie selle nädala juhtmõtteks kirikukalendris on „Enese läbikatsumine“.

Kas meie suhted Jumalaga on korras? Kas meis elab Tema rahu? Ristiinimestena me usume, et Jumala Poeg Jeesus Kristus on ristil surres kandnud ära ka meie patud. Kas oleme mõelnud, et meie, igaüks meist, elame Tema elu, elame Tema asemel? Tema suri, võttis meie asemel vastu karistuse pattude eest, surma, et meie võiksime julgesti elada, tundmata hirmu surma ees. Me elame tegelikult laenatud elu. Aga kas me elame nõnda, et võime viimsel kohtupäeval Jeesusele otsa vaadates öelda: „Issand, ma olen Sinu elu, mis Sa mulle kasutamiseks andsid, elanud hästi, nii nagu Sa ise oleksid elanud. Olen teinud seda, mida Sinagi oleksid teinud.“?

Jumal näeb ja teab varjatut, näeb ja teab, mis toimub meie hinges. Aga kas meie ise teame? Kahjuks on paljudel inimestel nii palju tegemist teiste inimeste läbikatsumise, nende varjatud ja ka ilmsete haigusnähtude otsimise ja osundamisega, et enda läbikatsumiseni ja oma varjatud probleemideni, oma olukorra teadvustamiseni ei jõutagi. Pühapäevaks antud evangeeliumitekst (Mt 21:28–32), Jeesuse poolt räägitud lugu kahest pojast, just sellest kõnelebki.

Ristiinimestena on meil suur oht muutuda sellisteks nagu need, kellele Jeesus oma tähendamissõna kõneles. Meil on suur oht muutuda tolle poja sarnaseks, kes küll teab, mida tema isa tahab, on vastanud isa käsule lubadusega tema soov täita, kuid ei ole seda teinud. Lootes ainult oma ristimise peale, oma äravalituse peale, on ristiinimestel suur oht muutuda upsakaks, kritiseerida teisi, neid, kes pole meiega ühinenud ristiinimese teel, nende eksimusi ja patte, ja samal ajal ise väliseid usukombeid täites elada sisimas ikkagi ka ise lahus Jumalast, täites omaenese või siis täpsemalt öeldes meid kiusatusse viia püüdva hingevaenlase soove. Kui keegi on valinud ristiinimese tee, valguse, õigluse, headuse ja lootuse tee, peab ta muutuma, tema elu peab muutuma, et ta suudaks Jumala poolele püsima jääda. Elada Jumala poolel, elada ristiinimesena, see tähendab seda, nagu me juba eespool rääkisime, et me elame Jeesuse asemel, elame nii nagu Tema, et Tema elab meis ja me teeme Tema tegusid. Kas me teeme Jeesuse tegusid? Ütleme oma kaasinimestele sõnu, mida Temagi oleks öelnud?

Võimalik, et me ise ei märkagi, et meie ristiinimese elu on korrast ära, et meid närib seestpoolt varjatud patu vähk, tirides meid Jumalast eemale igavese surma poole. Seepärast katsugem ennast sagedamini läbi. Pole aega? Maailm hindab kiirust ja tormamist. Ärgem olgem nende sarnased, kes koos maailmaga hukatusse tormavad. Võtkem endale aega. Ja aega meil ju tegelikult on, sest kui me jääme ustavaks oma Loojale, jääme tema omadeks, siis ei ole surmal meie üle võimust ja meie päralt on ees ootamas mitte loetud aastad, vaid terve igavik. Mõelgem siis sagedamini oma elule, oma mõtetele, sõnadele, tegudele ja tegematajätmistele. Mõelgem sellele, lugedes pühakirja, kõneledes Jumalaga oma palvetes. Ja kui me märkame patumügarikku oma hinges, siis toogem see võimalikult kiiresti, enne kui see jõuab kasvada ja selle mürk meie hinge lõplikult mürgitada ja Jumalast eemale tõugata, pihis Jumala ette, et Tema oma andeksandmise kuulutusega vabastaks meid sellest. Ärgem unustagem ka armulauda, kus võttes vastu Jumala poja ihu ja verd, pestakse meid puhtaks kõigist meie pattudest ja liidetakse meid taas Jumala rahvaga, kes rändab läbi maise elu, läbi rõõmude ja raskuste, läbi meeleheite ja lootuse, sinna, kus ootab ees taevane isakodu.
Tarkust ja julgust enese läbikatsumiseks!

Möödunud pühapäeva ja kogu nädala teemaks on „Soosinguajad“. Juhtsalmiks Ps 33:12: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks.“ Kummalisel kombel langes selle pühapäeva peale ka taasiseseisvumispäev. Meil on, millele mõtelda. Soosinguaegade eest on mõistlik olla tänulik ja loomulikult paluda, et soosija soosing ei mööduks, et me meile kingitud imelist kingitust kildudeks ei lööks.

Laulik ütleb psalmis 31:15,16,25: „Kuid ma loodan Sinu peale, Issand. Ütlen: „Sina oled mu Jumal!“ Sinu käes on minu ajad.
Olge kindlad, saagu tugevaks teie südamed, kes Issandat ootate!“ Aamen.

Kas mäletate kahte lauset, mis kord kaikusid üle Eestimaa: „Me võidame niikuinii!“ ja „Eestimaa on meie kätes!“

Meil laulud aitasid elada, võita ja ka need laused, millega üksteist ja iseennastki siis julgustati.

„Usk edasi viib! On vaba peagi Eesti!“ Nii laulis Tõnis Mägi siis oma „Koidus“ ja palus „Palves“ koos sadade tuhandetega: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead.“ Ja Looja andestas ja hoidis ja kinkis meie rahvale lootust ja julgust. Palved tõusid tuhandetest südametest ja suudest kui suits taeva poole. Sündis ime ja Eestimaa sai taas iseseisvaks.

Kindlasti on selles iseseisvas riigis täna ka palju sellist, mis teeb kurvaks või paneb häbenema, kuid selle kohta võib vist öelda, et töö on ju tellija materjalist. Ebatäiuslike ja pikalt orjusega harjunud inimestega on raske teha täiuslikku riiki.

Sellises kohas paikneva väikese maa ja rahva ja riigi iseseisvuse tulek ja püsimine on Jumala ime, arm, palve vastus. Tean, et paljudes väliseesti kogudustes on 60 aastat igal pühapäevasel jumalateenistusel pärast jutlust kirikulised tõusnud ja palvetanud kodumaa ja siin elavate inimeste pärast – palunud Jumalalt oma kodumaale ja rahvale vabadust ja selle vabaduse püsimist. Tean, et ka Eestimaal oli ka kõige pimedamatel aegadel neid, kes ei lakanud Jumalalt palumast vabaduse imet. Kuid tean ka seda, et paljudel majadel ei lehvi täna ega vabariigi aastapäevalgi meie oma riigi lippu, ja seda, et siin maal kostab aeg-ajalt üsna valjuhäälselt nõue Eesti hümnist viimane kolmas salm välja võtta.

„Olen uurinud paljude maailma rahvaste ajalugu ega ole leidnud ühtegi, kes oleks elanud ilma religioonita ja jumalata.“ Nii on kord väitnud üks tark psühhiaater ja lisanud, et „kui mõni selline rahvas on maailmas kunagi ka olnud, siis tänaseks pole temast enam lõhnagi alles“.

Meie oleme veel alles. Vaatamata kõigele oleme me veel alles riigi ja rahvana. Tänu Jumalale veel oleme! Me ei tea midagi homsest ja on asju, mille vastu me midagi ei suuda, kuid on midagi lõpmata olulist, mida me saame kristlastena teha. Loota Issanda peale ja oodata Tema tõotuste täitumist. Häbenemata tunnistada seda, et oleme ristiinimesed ja elada ristiinimese moodi. Me ei ole eksimatud ja täiuslikud, aga me saame olla tänulikud palverändurid, kes ei häbene oma usku, kes ei häbene hoolida ja armastada, tunnistada oma vigu ja paluda andestust, öelda tunnustavaid sõnu, käia kirikuteed, heisata pidu- ja leinapäevadel oma riigi lippu ja laulda kogu südamest ka oma riigi hümni viimast salmi.

Vana Testamendi laulik on hädas, kuid ta ei süüdista oma hädas kedagi teist. Ta tunneb oma süüd. Ta taipab, et on oma Jumalast kaugenemisega andnud vaenlastele võimaluse teda vaenata. Kuid ta ei kaota lootust. Ta teab, et Jumal ei jäta oma lapsi ka siis, kui need oma süüd tunnistades Tema poole palvetavad. Mäletate, mida öeldi Jeesuse kohta, kui Ta kinni võeti, Teda süüdistati ja ristisurma mõisteti? „Kõik jätsid ta maha“. Meil on Jumal, kes teab, mida tähendab hülgamine, mahajätmine, rasketes aegades üksijäämine. Tema mõistab, saab aru, ruttab appi, halastab, tõstab langenu üles.

Laulik valab oma valu, süütunde ja üksilduse Jumala ette. Ta teab, et Jumal on ustav. Jumal on ustav ja armuline ka meie maa ja rahva vastu. Kui vaid oleks neid, kes Ta poole palvetavad, Tema halastust anuvad. Tema käes on kõik meie ajad. Nii paremad kui halvemad, nii kergemad kui raskemad ajad. Kõik meie ajad on Tema käes. Jumal tänatud, et see on nii! Meie ajad ei ole ajalike, ekslike inimeste, teiste riikide ja isegi mitte meie enese kätes, vaid kõigeväelise ja armulise Jumala kätes. Jumalal on headuse küllus – see on lõppematu varaait. Jumalal on alati rohkem anda, kui me oskame paluda ja suudame vastu võtta. Oleks meil ja meie rahval vaid tarkust Tema teedel käia, Tema tahtes elada! Aidaku meid Tema, et me ei lööks meile kingitud iseseisvust kakeldes, ahnitsedes, üksteist süüdistades ja Jumalast ja Tema tahtest eemaldudes kildudeks, ei mängiks oma vabadust maha, loobudes ühendusest Temaga, kelles on meie jõud ja õnnistus, vabadus ja tõde.

Me ei võida niikuinii. Me võidame vaid koos Jumalaga. Lahus temast me kaotame niikuinii. Kui Eestimaa on meie kätel – palvekätel –, siis on sellel maal ja rahval tulevikku.

PALVE:

„Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa. Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista!“

Halastaja Jumal ja Isa, me oleme võinud rahvana kogeda Sinu imelist armu ja Sinu vägevat juhtimist. Sa oled meid kandnud läbi raskuste ja olnud meie ligi igal ajal. Issand, Sulle olgu kiitus ja tänu! Anna meile andeks, kui me pole alati käinud Sinu tahtes, kui oleme unustanud selle, kuidas Sina meid oled läbi ajaloo keeruliste aegade kandnud, ja kui oleme ekselnud oma teedel. Sinus on meie jõud ja tugevus, aita meil käia Sinu teedel ja teha oma elus õigeid valikuid. Õnnista meie rahva elu ja tööd! Juhi oma vaimu läbi vabariigi presidenti, valitsust, riigikogu ja kohalikke omavalitsusi. Õnnista õpetajaid. Hoia meist eemal hädaohud ja õnnetused. Aita meil teha hoolsalt igapäevast tööd ja täita oma ülesandeid. Toeta kõiki, kelle elus on raskusi ja probleeme, kes on eluhammasrataste vahele jäänud. Lase meil märgata oma ligimest tema muredes ja teda aidata. Aita meid elada nii, et meie maal võiks olla alati rahu ja vabadus. Õnnista neid, kes on meie maa ja rahva ja riigi iseseisvuse eest võideldes kaotanud tervise või isegi elu. Seda kõike me palume Jeesuse nimel. Aamen.

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)

Kui jälgida elu meie ümber, siis kõikjal kutsutakse meid rohkem saavutama. Ja seda püütakse aina teostada. Kes panustab suuremale rahateenimisele, kes edukale karjäärile, kes eluaegsele püsiõppele, kes hangib endale suurema elamu, kallima auto vms – numbrid peavad igal juhul tõusma ja mitte mingil juhul langema.

Suurem hulk ei tee meid aga alati õnnelikuks, sest sellega kaasneb ka suurem vastutus. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse! Mitte ainult et teised inimesed muutuvad nõudlikumaks, jälgides, kas me oleme oma ülesande kõrgusel. Kogu elukorraldus on Jumala loodud maailmas nii üles ehitatud, et mida suuremad on kellegi koormad (kasvõi n-ö kullakoormad), seda raskem on neid kanda. Proportsioon kandja ja kantava vahel peab olema paigas. Puu ei kasva ainult kõrgemaks, vaid ükskord ta vananeb ja kukub. Meilgi on võimalik oma „kullakoormate“ all kokku variseda. Suurem hulk maist vara nõuab ka suuremat ajakulutamist oma korrashoiuks ja see võib meie hinge tühjaks jätta. On inimesi, kes viimaks tunnevad, et neist on saanud oma uhkelt rajatud eluviisi orjad.

Vanad targad on kutsunud inimesi pigem loobumisele. Rikas ei ole mitte see, kellel on palju vara, kuid kes sellegipoolest tahaks üha rohkem, vaid see, kellel on kõik olemas, ehkki tema omand võib olla piskuvõitu. Munga- ja nunnaordudes on mindud loobumuses lausa äärmusse, andes kolm tõotust: vaesus ehk loobumine varandusest, kasinus ehk loobumine perekonnast ja kuulekus ehk loobumine iseendast.

Ent ka selline täieliku loobumise katse ei tee inimesi alati õnnelikuks. See on mõeldud ikkagi ainult vähestele. Ajaloost on küllalt teada tigedate kristlaste portreesid, kes süüdistavad teisi moraalituses, kuid kelle enda tusameel näitab, et nad on salamisi ise kadedad teiste suhtes, kes võtavad endale õiguse püherdada patu porimülkas. Samuti võib juhtuda inimesega, kes loobub kõigest, et ta muutub kõrgiks ja edevaks ning hakkab ennast alateadlikult ülitähtsaks pidama, minetades Jumala nõutud alandlikkuse.

Mida tegelikult ootab meilt Jumal? Seda, et me järgiksime Jeesuse sõna „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem!”. Teisalt aga tahab Jumal, et kuulaksime muidki sõnu, mida Issand on öelnud – ja arvestaksime, mida nõutakse Tema poolt igaühelt meist isiklikult, vastavalt meie iseärasustele. Selle kohta jutustas Jeesus ühes tähendamissõnas, kuidas isand (ehk Jumal) jagas oma sulastele erineval hulgal talente: ühele viis, teisele kaks, kolmandale ühe. Ta eeldas tegutsemist vastavalt sellele, kui palju kellelegi anti – palka maksis Issand aga võrdselt ja palk jäi maksmata ainult laisale, kes üldse ei tegutsenud (Mt 24:14–30).

Seepärast, armas inimene: uuri, mida Jumal sinult ootab, ja püüa seda teostada. Kui sulle on antud palju, siis on vastutust rohkem, kuid ka Jumala abi on seda suurem, kui Teda usaldame. Kui sulle on antud vähem, siis võid rõõmsalt leppida, tänades Issandat, et Ta on andnud sulle – sinu kandevõimet teades – just parajal määral, et saaksid olla õnnelik. Olulised puudujäägid meie elus pärinevad meie isiklikest vigadest, mitte Jumalalt. See, kas me üldse suudame rõõmustada ja õnnelikud olla, sõltub väga palju meist endist, sest Jumal on eeldused selle tarvis meile igal juhul kinkinud. Isegi märtrid, kellel on tulnud oma usu eest eluga maksta, on oma ülesannet täites ilmutanud imelist rõõmu, sõltumata raskustest, mis inimliku mõõdupuu järgi peaksid tähendama ainult õnnetust.

Ärgem unustagem: Jumal ei nõua kelleltki rohkem, kui Ta on andnud – ka kõndides Jeesuse näidatud kitsast teed! Kuid Ta nõuab ustavust igal juhul – ja ustavust vastavalt sellele, nagu Ta on meile jaganud oma talente. Ta on tõotanud, et keegi ei jää ilma omast palgast. Ta soovib seda kõike, et meid rõõmsaks ja õnnelikuks teha.

Head saabuvat nädalat meile kõigile!

Jeesus: „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.“ (Ps 1. Mt 10:13–14)

Lai värav ja avar tee on kutsuvad. Tundub, et nendest läbi minejatel ja nendel rändajatel on palju võimalusi, ahvatlevaid pakkumisi, palju põnevam-avaram elu kui kitsast väravast läbi minejatel ja ahtal teel kõndijatel. Miks muidu on laiast väravast läbi minejaid, avaral teel kõndijaid palju! Rahva hääl pidi olema ju jumala hääl. Samas, nii ütlejad ei täpsusta, millise jumala hääl.

Kuid kitsas ja ahtake hirmutab paljusid. Pole palju ju neidki, kes mingi ilusa eesmärgi nimel palju pingutada viitsivad. Massid on valmis sellistele pikalt pingutajatele plaksutama, kui nad peaksid kuulsaks saama, medaleid tooma, kõrgeid kohti noppima. Paljud on isegi nõus uskuma, kui kõneldakse suurtest pingutustest, paljudest loobumistest, mis maisesse kõrgusesse jõudmine on nõudnud. Üks kunagi Eesti koondises võistelnu rääkis mulle hiljuti, kui tänulik ta on, et oskas õigel ajal lõpetada. Lisas, et need, kes jätkasid, ei saa lennujaamade turvakontrollidest lihtsalt läbi, sest nad on rauda täis – väga paljude luumurdude, ränkraskete vigastuste paratamatus.

Ettevaatlik hoiab eemale. Tark ei torma. Kitsas ja lai värav seisavad lähestikku. Ka kitsas ja lai tee. Liiga kaua on liiga paljud arvanud, et elu, millest Jeesus siin räägib, algab siis, kui kitsast väravast läbiläinu on mööda kitsast teed oma maise elu otsani korralikult rännanud. Jeesus ei ütle nii. Ta on just kõnelenud sellest, et me peaksime oma ligimestele tegema seda, mida me soovime, et nemad meile teeksid. Jeesus ei ütle, et siin maa peal pole ELU võimalik. Isegi igavesest elust ei räägi Jeesus kui elust pärast surma.

Kitsast väravast läbi minejad jõuavad ellu viivale teele – eluteele. Elada on võimalik ka täna ja just praegu. Tunda rõõmu, armastust, armastada ja rõõmustada teisi, muuta teiste elu elamisväärsemaks, naerda koos naerjatega ja nutta koos nutjatega, olla tundlik ja hooliv. Igavene elu algab juba siin ja kui see siin ei alga, siis vaevalt jõuab elutuna elanu sellesse sealpool surma lävepakku.

Uku Masingut osundades: „Kes usub Jeesust, selle elu saab jälle õigesse korda. Seetõttu on ta õnnis, st õnnelik ja rahul juba siin maailmas, ja kui seda pole siin, siis ta vaevalt saab seda tulevases ilmas. Eestlasele pole meeleparandamine mitte mingi järsk suunamuutmine ... vaid meele parandamine. Meel ei tähenda yht kylge, vaid kõiki psyyhilisi omadusi inimeses: mõistust, tundeid ja tahet. Ja parandada tähendab teha tugevaks, seada korda, mis on lagunenud või unarule jäänud. On vaja kõrvaldada ylearune ning see, mis on nõrk, teha tugevamaks, s.o paremaks.“

Jah, seda parandustööd tehes, rännates sellel kitsal rajal, mida mööda meie eel on kõndinud Jumala Poeg, me elame aina elusamat elu ja kord aidatakse meid sellelsamal teel siinse ja sealse vahelisest lävepakust üle ja öeldakse meile, et oleme olnud ustavad pisku üle ja seepärast pannakse meid palju üle – oleme need, kes pärivad kuningriigi.

Õige asja pärast vaevanägemine, enese piiramine parema pärast pole asjatu. Selleks, et poleks kord piinavalt valus asjatult elatud aastate pärast, on mõistlik valida õige värav ja tee igal hommikul, igal ristteel seistes ja seal, kus taipame, et me oleme õigelt rajalt eksinud, on mõistlik tunnistada oma vigu, paluda andeks, pöörata ümber ja rännata elurajal. Sest eksimine on inimlik, aga uhkusest eksitusse jäämine on kuratlik. Kui elu on kingitud, on mõistlik elada – täna, homme ja igavesti.

PALVE: Issand, vaata Sina, kas me oleme valuteel, ja juhata meid igavesele teele. Aita leida kitsas värav ja ahtake tee, millel rändajad leiavad jäädava rõõmu. Aita meil elada.

„Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees, ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada. Ja Eelija koos Moosesega näitas ennast neile, ja need kõnelesid Jeesusega. Peetrus vastas ning ütles: „Rabi, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.“ Ta ju ei teadnud, mida öelda, sest neid valdas suur hirm. Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!“ Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.“ (Mk 9:2–8)

See kirjakoht kõneleb ühest väga imelisest juhtumist, mille tunnistajateks ja millest osavõtjateks said Jeesuse kolm jüngrit olla. Kirgastumisloost, mille on ära toonud nii Markus, Luukas kui ka Matteus ja mida on põgusalt maininud ka Johannes, nähtub, et Jeesuse kirgastumist, Tema imelist muutumist nägi pealt ainult kolm jüngrit ja Jeesus keelas neil sellest enne tema surnuist ülestõusmist teistele rääkida.

Kas see vaatemäng, selle kohtumise pealtnägemine oli üldse neile määratud või sattusid nad selle sündmuse tunnistajateks juhuslikult? Võib kindlalt öelda, et kui küsimus puudutab Jumala ja inimese kokkupuudet, siis ei toimu mitte miski juhuslikult. See kohtumine ja sellega kaasnev, mida on hakatud nimetama kirgastamiseks, oli mõeldud suures osas just jüngrite, mitte niivõrd Jeesuse jaoks. Ka meie jaoks, kelleni nende kogemus evangeeliumitekstide kaudu on jõudnud.

Mitte juhuslikult ei kõnele kõik evangelistid kirgastamissündmuse toimumise ajast: see sündmus toimus kuus päeva pärast üht teist väga olulist sündmust. Seega on need kaks omavahel seotud. Kuus päeva enne kirgastamissündmust oli Jeesus oma jüngritelt küsinud, keda nemad arvavad Ta olevat. Ja jüngrite eestvedaja Peetrus ütles: „Sina oled Messias, elava Jumala poeg. Matteuse evangeelium toob ära Jeesuse sõnad Peetrusele, milles Ta kiidab teda õndsaks, sest mitte omast peast pole ta aru saanud, kes Jeesus tõeliselt on, vaid Isa taevas on Talle seda ilmutanud. Jeesus nimetas Peetrust ka kaljuks, millele Ta rajab oma koguduse, ja andis talle võtmete meelevalla. Kõik oli justkui ilus, aga vaadakem, mis juhtus edasi. Jeesus hakkas seejärel jüngritele rääkima, et Inimese Poeg peab palju kannatama, Ta tapetakse ja kolmandal päeval Ta tõuseb surnuist üles. Ja kohe reageeris sellele jutule Peetrus, kes viis Jeesuse kõrvale ja hakkas Teda noomima, et Ta sellist juttu ei räägiks.

Mis juhtus? Millest see kõneleb? Jumala Poeg kiidab inimest, tunnustab tema taipu, usaldab talle vastutusrikkad ülesanded. Ja inimene? Muutub upsakaks. Kui Jumal tuleb inimesele väga lähedale, suhtleb Temaga väga lihtsalt ja sõbralikult, siis võib juhtuda, et inimene kaotab distantsitunde, kaotab arusaamise oma positsioonist. Hakkab Jumalat pidama n-ö omaks poisiks ja hakkab sättima end positsioonile, mis ei ole temale määratud, hakkab end pidama Jumalaga üheväärseks, hakkab Teda õpetama, kuidas on õige ja hea. Eks selline oht valitse usklikke tänapäevalgi. Ei olnud Peetrus mingi erand, kuigi väljendas end ehk otsesemalt ja impulsiivsemalt, kui teised oleksid seda teinud.

Jeesus, kes on jüngritele saanud väga lähedaseks, vähemasti jüngrite enda arvates, viib nad kohtumisele, mis peab neile näitama, neile meelde tuletama, kust Tema õieti pärit on, kes Ta õieti on. Mooses ja Eelija, keda jüngrid nägid Jeesusega kõnelemas, Jumal, kes nendega pilvedest kõneles, panid jüngrid taas mõistma oma kohta. Ja Jumal ise ütleb neile: „See on mu armas poeg, teda kuulake.“ Teda kuulake – mitte ärge hakake teie teda õpetama, kuigi teil võib tekkida tunne, et mõnikord ta vajab teie õpetusi.

Jeesus, Jumala Poeg, ei erinenud välimuselt ega riietuselt millegi poolest oma õpilastest. Tuntud noorsooromaan „Prints ja kerjus“ kõneleb loo sellest, kuidas kaks välimuselt väga sarnast poissi, üks prints teine kerjus, vahetavad natukeseks ajaks riided, et pisut lõbutseda. Lugu räägib sellest, et printsi riietes kerjuspoiss jääb ikkagi hingelt kerjuseks, kes kuningliku riigipitsatiga ei oska paremat peale hakata kui pähkleid puruks taguda. Kerjuse kaltsudes prints jääb aga ka kõige raskemates katsumustes südamelt ja kasvatuselt printsiks. Jeesuse tõeline olemus tuli kaltsude alt välja just selles kirgastumissündmuses. Kerjuse riiete all peitus Taevase Kuninga, Jumala Poeg. Seda, mida Peetrus oli kuus päeva varem oma suuga tunnistanud, nägid jüngrid mäel oma silmaga. Jeesuse tõeline olemus tuli ilmsiks selles erilises säras, mis Teda ümbritses. Selline eriline sära ehk kirkus saab silmale nähtavaks vaid siis, kui keegi on Jumalale väga lähedal, nii lähedal, et nende hinged on saanud peaaegu üheks. Jüngrid, kes koos Jeesusega mäel viibisid, ei hakanud särama. Jumal oli neile küll füüsiliselt lähedal, kuid neisse polnud veel asunud Jumala Püha Vaim, mis Jumalat ja inimest võib ühendada ja inimest seesmiselt ja ka väliselt kirgastada.

Pühakirja rõõmusõnum, evangeelium, kõneleb sellest, et Jumal on tulnud ja tahabki tulla inimesele väga lähedale, oma Vaimu kaudu lausa tema sisse, et kirgastada tedagi nõnda, nagu Ta kirgastas kord oma poega. Kuid Ta ise ei muutu kunagi inimeseks, alati jääb nende vahele vahe, mis ei luba kunagi inimesel Jumalat õpetama-kasvatama hakata. Jumal ei lasku inimese juurde porri mitte selleks, et sinna jääda, vaid et inimene sealt välja, enda juurde kõrgustesse tõmmata. Kui inimene seda vahet mõistab ja austab, siis suudab ta tänuliku ja rõõmsa südamega vastu võtta seda, mida Jumal talle kingib, ja ustavalt täita ülesandeid, mida Looja oma loodule tema elus annab. Ja siis – siis läheb temassegi ja paistab temastki välja Jumala kirkus. Aidaku Jumal, et meiegi võiksime kord särada Jumala kirkuses.