Nädala mõte
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Mis on see, mis muudab meie elu elamisväärseks, annab sellesse ilusaid värve, rõõmu, kõike seda, mis toob meie näole naeratuse ka siis, kui seda aastakümneid hiljem meenutame? Mille eest oleme tänulikud?
Äkki me leiame sellele küsimusele vastuse pühapäevaks jutluse aluseks antud kirjakohast: Jesaja 38:16–20.
Saatsime siit laupäeval üht ilusat loojat – kunstnik Leili Muugat. Ühes leeritunnis meenutas ta mulle, kuidas talle maalimist õpetanud õppejõud oli kord vaadanud seda, kuidas ta maalis, ja oli talle siis vaikselt kõrva sosistanud: „Selle anni oled sa saanud Jumalalt.“ Ja selle Jumalalt saadud anniga maalis ta imelisi ja sageli väga helgeid maale: valget valgust, pilvi, taevast, õitsvat õunapuud, lilli, lapsi ja palju muud. Looja loomingut nii kujutades muutis ta seda maailma omalt poolt väga ilusaks.
Mäletan, kuidas ta kord vana ja viletsana mulle kurtis, et ta elu on muutunud üsna halliks. Leidsin paberi ja värvilised pliiatsid ning palusin, et ta joonistaks midagi ilusat. Kui läksin talle järgmisel korral külla, kinkis ta naeratades mulle enda joonistatud imeilusad sinililled.
Ühe oma maalidest kinkis ta kord meie kirikule. See on juba aastaid olnud kiriku käärkambri seinal. „Vaikuse heli. Vestlus“. Sellel on kiriku võlvid ja nende alla tõusev sädelus. Hiljuti seletas ta mulle, et see kujutab seda, kuidas kirikusse tulnud inimeste rahutud mõtted tõusevad siin võlvide alla ja Jumal täidab siia jääja oma rahuga. Tema tuli siia ikka ja jälle seda rahu otsima.
Teine maal, mis oli tema matusepäeval ja ka pühapäeval meie kirikus altari kõrval, kannab pealkirja „Elutee“. Leili Muuga ütles, et see looklev elurada koosneb peamiselt hallikatest kildudest – nii nagu paljude inimeste elu –, kuid nende vahel on ka helgeid, valgeid, ilusaid, meenutamisväärseid hetki. Kuid on oluline, et teerada läheks ülesse, et jõuaksime Looja armastuse hõlma ja et ka hallis argipäevas tunneksime me Tema imelist ligiolu.
Arvan, et viimast korda võttis Leili Muuga pliiatsi pihku siis, kui nägi pilti Anu Raua poolt Tartu Jaani kirikusse kootud altarikattest – vanameister joonistas sealt siis maha ühe väikese lambatalle. Elul on imeline väärtus ka siis, kui tunned end viletsa ja vaevatuna, kuid tead, et sind ei ole maha jäetud, et on keegi, kes sinust ka sellisena hoolib. Ka siis, kui oled terve ja tugevana heades aegades Tema unustanud ja rohelisemat rohtu ja põnevamat elu otsides Temast päris kaugele kepsutanud ja siis äkki taibanud, kuidas sa vajad Tema halastust, andeksandi ja armastust. Ja sa imestad, et Ta ei ole löönud käega, ei ole pööranud sulle selga, vaid on sind otsinud ja sinu tagasitulekut igatsenud. Tema, kes on Hea Karjane, kannab hoolt ka oma väetite lambatallede eest.
Prohvet ütleb: „Nii jäädakse elama. Selles kõiges on mu vaimu elu!“ Millest ta räägib? Küllap valust ja vaevast, rünnakutest – elutee hallidest, tumedatest teravatest kildudest, mis teevad ka haiget. Kuid kuidas saab selles olla kellegi vaimu elu? Paljud meist teavad, et saab. Me võime kaotada tõelise elu keset kergeid aegu, milles unustame Jumala, palvetamise, tänulikkuse. Just halli taeva all, tormides, ohtudes oleme ehk hakanud hüüdma Tema poole, igatsema Tema lähedust. Oleme taibanud, et vajame väga Tema andeksandvat armu ja halastust. Vajame tõelist elu.
Elu on ELU siis, kui selles on need kolm: usk, lootus ja armastus. Või nii, nagu ütleb Lev Tolstoi: „Tunda Jumalat ja elada – see on üks ja seesama.“
Keegi on öelnud, et materiaalsete ja vaimsete väärtuste vahel on oluline vahe. Materiaalsed väärtused on alati piiratud. Tihti on nii, et kui keegi neist midagi saab, jääb keegi teine ilma. Kõigile ei jätku ja nende pärast käib pidev võitlus. Materiaalsete väärtuste pärast peetakse sõdu, hävitatakse ja varem või hiljem need kaovad. Materiaalsed väärtused on ajalikud, ajutised. Tõelised vaimsed väärtused on piiramatud. Tõeliselt kaunist, hingepuudutavat, Loojani juhatavat muusikat, kunsti, lauseid jagub väga paljudele ja hämmastavalt kaua. Laulik, kes on hetk tagasi olnud suures ahastuses, lõpmata kurb, taipab äkki: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Isegi surmavarjude orus ei karda ma kurja, sest see Hea Karjane on minuga ka seal ja ma tulen Issanda kotta, kuni on päevi. Ja kui ka päevad siin lõpevad, ei lõpe elu, ei lõpe valgus, ei lõpe rõõm.
„Kuid mina ei tunne nii!“ mõtleb nüüd keegi. „Minu elutee koosneb vaid hallidest kildudest!“ lisab teine ja kahtleb, kas tema tee viib teda ülespoole. Ma tean, et ka kristlase elu võib olla kui lõputuna tunduv hall argipäev; tee, mis väsitab ja millel liikuja hinges on väga harva rõõmu. Usun, et see juhtub siis, kui Jumala Sõna ei puuduta inimest, kui need sõnad ei saa eluks, valguseks, mis juhatab ellu. Kui need on lihtsalt sõnad, jutustus kord olnust, midagi, mis ei kõneta, ei pane tahtma seda, mis on Jumala tahe. Kui armulaualeib ei saa selle vastuvõtjale Jumala ihuks ja -vein ei saa Kristuse vereks. Kui ei taipa, et see on sinu eest antud elu, sinu eest valatud veri – selgeim märk sellest, kuidas on Jumal sind ja mind armastanud. Kui see, mis meile valmistab veel rõõmu, annab meile rahulduse, tekitab hetkelise heaolutunde, viib meid Jumalast – Elu Allikast – kaugemale, siis pole mõtet imestada, et meie elus pole peagi enam elu, et me ei leia enam tõelist rõõmu.
Kuulsin Kose kiriklas kummalist lugu isast, kes igal vabal hetkel oli istunud arvutis. Ühel päeval kuuleb ta, kuidas ta poeg ütleb talle: „Tere, isa!“ Isa tõstab silmad ekraanilt poja poole ja küsib: „Ja kus sina siis vahepeal olnud oled?“ Poeg vastab vaikselt: „Olin sõjaväes.“
Kuulen pidevalt lugusid noortest, kes ehitavad pangalaenuga valmis ühise ilusa kodu ja kui see kodu on täidetud ilusate asjadega ja peaks algama ilus ühine elu selles ilusas kodus, minnakse lahku, sest pikki päevi ja takkaotsa öidki pangalaenu maksmiseks raha teenides on jäädud nii võõraiks, et ei ole enam midagi, mis neid kahte seal ilusas kodus ühendaks. Elutu elu.
Elu muutub tõeliseks, kui usk Jumalasse saab meie elu vundamendiks – vundamendiks, mis kannab. Kui usk, religioon on vaid elu ilustus, siis pole vaja imestada, et käid küll kirikus, loed vahel ka Piiblit ja teed mõne palvegi, kuid elu on elutu. Ükski ilustus ei kanna. Vundament kannab.
Tulen tagasi ühe oma vana mõtte juurde. Religioon on liim. Kuid küllap oleme kuulnud, et on ka neid, kes kasutavad liimi selleks, et saada kaifi – hetkelist imelikku, reaalsusest põgeneda aitavat, halba unustada aitavat naudingut. Liiminuusutajad. Aga liim ei ole mõeldud nuusutamiseks. Liim on selleks, et sellega katkiläinut terveks teha, et kokku liimida seda väärtuslikku, mis on kildudeks läinud: meis, meie hinges, meie suhetes, meie perekonnas, klassis, töökollektiivis, meie ühiskonnas, maailmas.
Jeesuse kannatustes ja surmas on elu. Ta suri täiesti isetult, et meid päästa meie isekusest; päästa sellest, mis lammutab olulist, muudab terviku kildudeks. Katkist ei saa nuusutades terveks. Katkine tuleb kokku liimida. Ma tean nii mõndagi sellest, kuidas suhted purunevad. Tavaliselt tasapisi, esialgu üsna märkamatult kasvatakse lahku, hakatakse ajama oma olulisi asju – loobudes sellest, mis hoiaks koos, mis ühendab. Aeg-ajalt käiakse ehk isegi kirikus – liimi nuusutamas –, kuid ei lasta liimil teha seda, mis on selle mõte – ühendada, terveks teha, eraldi kukkunud killud kokku liimida ...
Suur kibedus muutub rahuks ja vaimuelu algab seal, kus süütundest lõhestatud hingega inimene võtab usus vastu selle imelise sõnumi, et tema patt on talle andeks antud. Nii, nagu ütles prohvet: „Issand, nõndamoodi jäädakse elama ja selles kõiges on mu vaimu elu: sina teed mind terveks ja hoiad mind elus. Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks: sina kiindusid mu hinge hukatuse augus, sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.“
Kuid mis on tundemärk, et see on juhtunud? Tänulikkus ja rõõm. Need on elusama ELU selged tunnused. Ka igatsus tulla Jumala kotta, et siin koos teistega tänada oma Jumalat. Prohvet ütles: „Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: isa kuulutab lastele sinu ustavust. Issand oli valmis mind päästma, seepärast mängigem mu keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas!“
Franz Schubertil on laul ühest vanast mehest, kes võrdleb end eluhoonega ja ütleb, et kuigi lumi on matnud katuseharja ja ta juuksed on nüüd hallid, on ta elutoas jäänud kõik päikesepaisteliselt kevadiseks. Soovin täna, enne paljude koolide algust meile kõigile seda, et meil oleks tarkust elada nii, et meie elutoas – meie hinges – oleks pidevalt päikesepaistet, kevadet, rõõmu, rahu, tänulikkust ja meil oleks tarkust kuulutada oma järeltulevatele põlvedele Jumala ustavust.
- Üksikasjad
- Toomas Paul
Möödunud pühapäeva jutluse tekstis vastandatakse annid Jumalale ja inimeste kiiduväärne käitumine. Prohvet väidab, et Jumalale ei meeldi põletusohvrid aastaste mullikatega, tuhanded jäärad ega kümned tuhanded õlijõed. Jumal tahab hoopis, et inimene teeks, mis on õige, armastaks headust ning oleks alandlik (Mi 6:6-8). Sellega harmoneerub evangeeliumi näitejutustus, kus preester ja leviit ruttavad teeröövlite kätte langenust mööda oma töökohuseid täitma, kuid samaarlane, kes pole juudi meelest õiget uskugi, halastab läbipekstu peale ning osutub seetõttu ta ligimeseks (Lk 10:30-37).
Kui prohvet Miika oma hoiatuskõne pidas, oli see uus ja ootamatu. Selles heideti suur osa Moosese seadusest tarbetu ning otse väärana kõrvale. Meie jaoks on see tuttav ja endastmõistetav. Tarbetut Jeruusalemma templitki ei ole ammu enam. Meie teame: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud ega lase ennast ka inimkätega teenida, otsekui oleks Tal midagi vaja, kuna Tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik“ (Ap 17:24j). Jumalale ei ole inimesel vaja ega võimalik midagi anda.
Ainus, mida Jumal soovib, on inimeste omavaheline armastus. Nagu ütleb pühapäeva juhtsalm: „Kristus ütles: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.““ (Mt 25:40). Viimsel kohtupäeval ei küsita kellegi usu või uskmatuse järele, vaid üksnes halastustegude järele. Kuningriiki, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale, pääsevad vaid need, kes on Issandat teeninud ilma seda ise teadmata näljasena ja janusena, kodutuna, alasti või haigena või vangis (Mt 25:35-40).
Kord oli uudne, et Jumal laseb prohvetil anda teada: „Sest ustavus/halastus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid“ (Ho 6:6; Mt 9:13). Kuid kristluse ning sellest välja kasvanud humanismi jaoks on see endastmõistetav, otse ainuvõimalik.
„Hingamispäev on seatud inimese jaoks, ei mitte inimene hingamispäeva jaoks“ (Mk 3:27). Jah, aga kui inimene võtab seda nii, et hingamispäeva pidamist pole Jumalale tarvis, kas siis võib enda tööga ära tappa?
Kui misjonärid läksid eskimote juurde, ei saanud nad rääkida, et põrgus on palav. See oleks olnud liiga ahvatlev. Nad pidid teispool polaarjoont oma kuulutust kohandama.
Praegu on käimas Lääne maailma vabanemine lummusest (pr e désenchantement du monde) ja sotsioloogid ütlevad, et ristiusk on religioonist väljumise religioon (pr la religion de la sortie de la religion). Kui vaadata paari viimase sajandi arengutele, tuleb tunnistada, et selline järeldus on õigustatud.
Võib-olla peaks praegust tausta – et heaoluriigis kantakse kõigi eest hoolt ning kodanike ülim kohus on üksteise sallimine – arvestama ning prohveti kombel hoopis kuulutama, et ilma transtsendentse dimensioonita kirik ei ole jätkusuutlik?
- Üksikasjad
- Arne Hiob
Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära. (Jesaja 42:3)
Need sõnad meenutavad mulle, kuidas astusin kord kirikuraamatukogu pimedasse hoidlasse ja avasin gooti kirjas raamatu. Silme ette sattusid ühe vana kirikuisa read, mis edastasid juba 2. sajandil esinenud kahtlusi. Kuidas saab Vana Testamendi Jumal olla tõeline Jumal, kui Ta on ka kurjust täis maailma loojaks? Sama küsimus on kõlanud teisiti sõnastatult läbi aegade. Kuidas lubab Jumal nii palju kurja ja kannatusi?
See küsimus on silmapaistev vähemalt kahel põhjusel.
Esiteks näitab see selle väite paikapidamatust, et kõik maailmas muutub. Ei muutu. Vähemalt küsimus, miks Jumal, kes peaks olema hea, lubab vohada kurjal, ei ole muutunud. Vastupidi, mõistmatus Jumala suhtes paistab olevat muutumatult minevikku kinni jäänud.
Teiseks aga äratab see vastuküsimuse: kas saab sellistel kahtlustel Jumala suhtes olla mingit tõelist jõudu, kui need ei ole suutnud midagi kummutada? Pole ju seetõttu usk Piibli Jumalasse vähenenud. Vastupidi, alates 2. sajandist on kristlus levinud suurimaks usundiks. Ja juutluski on endiselt elujõus.
Võime küsida pigem teisiti: miks on Jumal inimestele, kes on usust kaugenenud, kuid tagasi pöörduvad, jätkuvalt armuline? Seda ju ütleb tänane sõna: „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära!“ Vastus on: sest Jumal on tõesti väga hea. Kus vähegi midagi päästa annab, seal teeb Ta seda kindlasti! Jumal võib inimesi proovile panna, kuid Ta ei murra kedagi. Ta võib jääda varjatuks, kuid ei kustuta ususädet.
Miks Jumal lubab kurja? Sest Ta tahab meid näha sellistena, nagu inimesed peavad olema, kui nad on inimesed – vabade isikutena. Me ei oleks seda, vaid paljad rikkiläinud automaadid, kui Jumal iga rikke puhul hakkaks mehaanikuna sekkuma. Jumal on jätnud maailmaprotsessi suurelt osalt vabaks, et saavutada teatud tulemust – sekkudes läheks kõik nurja. Kuid Tema abi õpime mõistma Jeesusega seotud imeliste sündmuste läbi, kus Jumal sai lõplikult ilmsiks oma väes. Ükski kannatus ega rist ei ole seega lootusetu.
Olgem siis julged ja ärgem kartkem! Jumal ei murra murduvat ega kustuta kustuvat. Ta tahab meid püsti tõsta ja uuesti tuliseks puhuda. Paljugi võib vahel olla viltu – kõik pole kaugeltki kadunud. Saatku meid Jumala õnnistus!
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid! (2Kr 13:5)
Küllap on meil kõigil olemas selline kogemus, et kui mingi koht meie kehal saab haiget, kui me näiteks põlve vastu teravat nurka ära lööme, siis esimene asi, mida me teeme, ise sellele mõtlemata, seda teadlikult planeerimata, on see, et me haarame valusaanud kohast kinni, me katsume seda, puudutame. Me tahame justkui veenduda, et oleme ellu jäänud, ja avastada need vigastused, muhud ja mõlgid, mis kukkumise tagajärjel on tekkinud. Huvitaval kombel areneb see instinktiivne liigutus välja just inimese vanemaks saades – väikelaps reeglina nii ei toimi. Tema hakkab valu tundes lihtsalt nutma ja näitab kohta, kust valutab, alles siis, kui temalt seda küsida. Ehk on see valutava koha puudutamine täiskasvanute puhul meenutus lapsepõlvest, mil ema tegi valutavale kohale pai, puhus peale ja siis tundus, et valu läkski minema?
Elu on üldse üks ohtlik ja tervisele kahjulik protsess ning selle käigus saame me pidevalt mükse ja vopse, saame haiget – ja seda mitte ainult füüsiliselt. Meie ihust sagedamini saab haiget, tunneb valu meie hing. Kui apostel soovitab meil ennast läbi katsuda, siis ei soovita ta katsuda mitte seda, kas meie ihu on veel terve, vaid katsuda läbi oma vaim ja hing – kontrollida, kas need on terved.
Inimese hing, tema vaim on terved siis, kui inimese elu on lahutamatus seoses oma Looja, Jumalaga, kui tema elu juhatab Jumala Püha Vaim – teiste sõnadega kui inimene on usus. Usus olek peaks inimese jaoks, kes nimetab end ristiinimeseks, olema nii normaalne, et me isegi ei mõtle sellele, ei märka seda: nagu me ei märka näiteks õhku, et see on meie ümber. Kui õhk kaoks, märkaksime seda kohe, sest õhuta ei saaks me elada. Usu kadumine, erinevalt õhu kadumisest, võib aga mõnikord märkamata jääda nagu raske haigus, mis inimese organismi vaikselt seestpoolt närib ja hävitab, nii et inimene ise seda alguses tähelegi ei pane. Kui inimene hakkab end lõpuks ebamugavalt tundma, valu tundma, haigust märkab, võib olla juba liiga hilja, et haigusele vastu saada.
Kui inimene lõpuks märkab, et ta on oma Loojast eemaldunud – ükskõik siis, mis põhjusel –, võib olla väga raske, mõnikord võimatugi tagasi pöörduda. Apostel õhutab meid ikka ja jälle kontrollima, kas me oleme usus või on meis vaikselt ja salakavalalt hakanud juuri ajama kurjuse ja patu vägi, mis püüab meid meie Loojast lahutada. Kuidas aga kontrollida, kuidas ennast läbi katsuda, et kindlaks teha, kas Jumala Vaim ikka veel elab meis? Kuidas kontrollida, kas me elame veel usus?
Mõelgem, millist osa Jumal meie elus omab ja kas tal üldse on meie elus ka praktilist tähendust. Ehk oleme Ta asetanud suveniiri, ilusa sümboli staatusesse, millelt aeg-ajalt tolmu pühime ja vahetevahel imetleme, et Ta taas kõrvale panna ja järgmise nostalgiahooni unustada? Millal me pöördusime viimati palves Jumala poole? Millal lubasime ja palusime viimati Temal oma ellu sekkuda, seda juhtida? Kas oleme raskustesse sattudes usaldanud oma Taevast Isa, Tema kõigeväelisust, halastust ja armu, nõnda et oleme oma mured ja probleemid, ka eksimused ja patud toonud palves Tema ette ja palunud Temalt abi lahenduse leidmiseks? Või oleme lootnud vaid iseenese ja oma sõprade jõule ning tarkusele ja kandnud Jumala ette uhkusega vaid selle, mis me oma jõuga oleme saavutanud? Kas oleme tänulikud Jumalale ja Tema armule? Kas oskame näha, et kõik hea, mis meil on, kõik meie saavutused on vaid Jumala armust, või imetleme iseennast, täname omaenese jõudu, tarkust ja head õnne?
Kui nendele küsimustele mõtlemine meis ebamugavust ja valu tekitab, siis on see meie jaoks ohusignaal. Siis on meil ülim aeg astuda Jumala ette palvega, et Tema ise kõrvaldaks meie seest valu, et Ta eemaldaks meist selle, mis meid Temast lahutada püüab, meie tegemise ja tegematajätmise patud, aga eelkõige meie upsakuse patu.
Võtkem siis alanud nädalal aega enese jaoks, enese läbikatsumiseks. Võtkem aega enese jaoks, et võiksime olla usus, võiksime olla vaimulikult terved.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Alanud nädala juhtsõnaks on soosinguajad. Kutsun sind, hea lugeja, mõtlema kirjakohale, mis on Luuka evangeeliumis.
Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.“ (Lk 19:41–42)
„Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu. Ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu.“ Nii on kirjutanud Hando Runnel. Küllap on mõistlik jätta mineviku ilusa ja oleviku vähem ilusa võrdlemine. Nii nagu me ei peaks enda võimalusi võrdlema meist rikkamate ja pidevalt vabaduses elanud rahvaste omadega. Peaks hoopis hakkama elama olevikus omaenese elu, sest kui me ei jõua olevikku, võime me olla nagu olematute Pokemonide otsijad, kes astuvad oma olematus maailmas rännates reaalsete autode ette ja kukuvad üle reaalsete piirete reaalsele maale ja saavad reaalselt haiget.
Jeesus nägi ja nuttis. Ta nägi, et paljud ei näe. Ta taipas, et paljud ei taipa. Tema nägi ja taipas. Igal teol on tagajärg ja tagajärjed on ka tegematajätmistel. Me ei imesta, et meie arvel ei ole midagi, kui me oleme sealt vaid võtnud ja pole midagi selleks teinud, et keegi teine tahaks sinna midagi panna. Miks me imestame, kui tunneme, et see, kellega oli kord hämmastavalt palju armastust, vaatab meile hallkurbade silmadega otsa? Peaksime ehk imestama, et ta üldse veel meie poole vaatab, sest pole omalt poolt enam ammu midagi teinud selleks, et armastus võiks jääda. Me ei imesta, kui sügisel pole peenralt midagi head võtta, kui me kevadel sinna midagi ei pannud ega kulutanud ka rohimise peale oma aega.
Minu ametiristile lasi selle kinkija, hea sõber Mårten Andersson graveerida frantsiskaanide tervituse „Pax et bonum!“, „Rahu ja headust!“. Jeesus nutab linna pärast, millest vaid 40 aastat hiljem jääb järele vaid üks Nutumüür. Ta ütleb: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja!“
Jeruusalemma sisenedes Ta nuttis. Ta nägi ette seda, kuidas selle linna elanikud Ta hülgavad, kuidas rahvahulgad valivad Pilatuse poolt rahvale pakutud valikul vabaduse röövlile ja hüüavad valitsejale, et ta laseks Jumala Poja risti lüüa. Ta nuttis nende valikute pärast.
Millised on meie valikud? Mõtleme oma sõnadele ja vaikimistele, tegudele ja tegematajätmistele, lahkusele ja kitsidusele, hoolimisele ja hoolimatusele. Kas me näeme kedagi nutmas? Oleks hea, kui näeksime. Oleks hea, kui meie silmad avaneksid ja me nutaksime ka ise selle nutja ees seistes ja paluksime Temalt rahu. Veel on see võimalik.
Aga linnana, rahvana? Euroopa Liidu vähim religioosse rahvana? Rahvana, kellest suurem osa on lõiganud end lahti oma esivanemate usulistelt juurtelt ja asendanud selle erinevatest usunditest ja vaimsetest teooriatest kokku segatud kokteilidega ... Mis saab sellest juurteta rahvast, kes peab ennast oma naabritest paremaks ja näitab hädasolijatele ust?
Me ei tea. Saame vaid paluda, et Jumal halastaks meie peale ega lööks käega. Saame muutuda, paluda ka nende eest, kes ise ei oska.
Evangeeliumid kõnelevad ainult kahel korral Jeesuse nutmisest: siis, kui ta viimast korda sisenes Jeruusalemma ja nuttis seal elavate inimeste pärast, ja ka siis, kui ta seisis oma külalislahke sõbra Laatsaruse hauakambri ees. Ta nuttis ja siis tõi Ta oma sõbra tagasi ellu.
Palugem, et meiegi võiksime olla Tema sõbrad. Palugem, et selleks võiks saada ka meie rahvas.
PALVE: Issand, me täname Sind, et Sind liigutab pisarateni see, kuidas me elame ja kuhu me oleme teel. Me palume Sind oma linna ja kogu meie maa pärast – ole meile armuline. Ole meiega kannatlik. Aita meid muutuda!
Issand, kui Sa nutad meie pärast, siis aita meid, et meiegi võiksime nutta oma patu pärast, nii et võiksime saada nendeks, kellele Sina tahad kinkida elu.
- Üksikasjad
- Toomas Paul
Selle nädala juhtsalmid räägivad rahast. Jeesus ütles: „[Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem.] Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (Lk 12:48) ning: „[Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.] Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse“ (Lk 16:9).
Jeesus kasutab tihti elust enesest võetud näiteid. Investeerida tuleb agressiivselt, pika perspektiivitundega. Ei mingit argpüksidele armu andmist! Kui igale on antud vastavalt ta võimetele, on vastav ka kohtlemine: „„Eks sa teadnud, et ma olen vali mees: võtan, mida ma ei ole paigale pannud, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud? Mispärast sa ei ole siis andnud mu raha panka? Küll ma siis oleksin selle tagasi tulles kasuga kätte nõudnud.“ Ja ta ütles juures seisjaile: „Võtke nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme naela!“ Ja nemad ütlesid talle: „Isand, tal on kümme naela!“ – „Ma ütlen teile, igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära ka see, mis tal on.““ (Lk 19:22–26). Kogu lugu.
Nagu Jeesuse käitumine (lähedane suhtlemine lõbunaiste ja rahamaiaste tölneritega) ärritas tolleaegseid „korralikke“ kodanlasi, nii ka Tema tähendamissõnade tegelaste teod. Meie ajal pahandavad need veelgi rohkem. Jeesus ei ütle sõnagi orjapidamise sobimatusest inimõigustega, vaid vastupidi, eeldab, et see on endastmõistetav: „Aga kes teie seast, kellel on sulane (originaalis „ori“ – kr doulos, nagu Jh 8:34j; 1Kr 7:21–23 jm) kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!“? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!“ Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi?“ (Lk 17:7–9). Sedapuhku oli tegemist üpris tühise härraga, kellel oli üksainus majaori. Vaesekene pidi tühja kõhuga ootama, kuni ori jõuab põllult koju ning talle midagi süüa valmistab! Rikkal oli rohkem, igal oma töö (Mk 13:34 on eraldi uksevalvur). Ka kadunud poja loos oli too, kellelt väsinud vanem poeg pärib peo põhjust, „üks sulaspoistest“ (kr paidos, Lk 15:26), kes sugugi ei pidanud päeval põllul rassima.
Mõneti vastupidine näib kiiduväärsena serveeritud tegutsemine vallandamist vääriva tegevdirektori loos. Kui peremees kavatseb teda pillamise (kr diaskorpizein ‘ära pillama, läbi lööma’ Lk 15:13) pärast lahti lasta, hakkab ta energiliselt endale „sõpru“ ehk tänuvõlglasi vorpima veksleid võltsides. Sellise arukuse, st ettenägelikkuse eest eest saab ta isandalt (kr kyrios võib olla nii „isand“ kui ka „Issand“) kiita. Jeesus rõhutab ta tegude ebaeetilisust, kui nimetab mammonat ülekohtuseks (kr adikia ‘ülekohtune, ebaõiglane’ nagu Lk 13:27; Apt 1:18 jm). Mis niikuinii maha jääb. Raiskamine on arukas tegu.
Tähendamissõnades juhtuva põhjal ei saa kokku seada moraalikoodeksit, selge see. Aga mis selles loos mind kõige rohkem riivab, on heauskse isanda usalduse külmavareline kuritarvitamine. Mõistan küll, et selline tuleviku kindlustamine on loo sisemise loogika jaoks vajalik, aga ikkagi.
Mis mind leplikuks muudab, on sama motiiv Tooma Aktides. Jeesus läkitab 12 apostlit maailma laiali: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad“ (Mt 29:19). Teised on kuulekad, ent Jeesuse vend Toomas, kes määrati India misjonäriks, tõrgub sinna minemast, ning Jeesus müüb ta kuningas Gundaphorile orjaks. Ega antiikse aja kuninglikud „orjad“ ei olnud sugugi ainult kõige alama töö jaoks, nad võisid olla väga kõrgel positsioonil, ja nii ka ehitusmehe (kr tekton on avaram – ‘ehitusmees’, Mk 6:3; 13:55) Joosepi poeg on meister, „arhi-tekt“, kellele antakse ülesanne ehitada kuningale uus ja uhke palee. Kuningas usaldab ta kätte suured rahasummad, mis Toomas jagab laiali vaestele. Kui tuleb välja, et paleed pole ollagi, heidetakse suli vangi. Kuningas näeb öösel unes hiiglama vägevat lossi ning kui ta küsib, kelle oma see on, saab vastuseks, et tema – Toomas on selle temale taevasse ehitanud. Tol ajal võeti unenägusid väga tõsiselt ning Gundaphor laseb Tooma vabaks ning temast saab ristiinimene.
Hea Näoraamatu lugeja! „Nädala mõtte“ maht ei luba mul pikemalt heietama jääda. Aga soovitan Sul soojalt lugeda ise kogu lugu – selleks ei ole vaja süüria (originaali) keelt, aitab inglise keelest, mida Sa oskad: www.newadvent.org/fathers/0823.htm.
Tooma puhul lõpeb asi nii ilusasti, et parem ei saakski enam olla (märtrisurm tuleb omal ajal). Mõtlemist rohkem kui nädalaks.
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Aga minu õnn on see, et ma olen Jumalale ligi, Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse. (Ps 73:28)
Tee ääres istus almust paluv kerjus. Möödasõitev ratsanik lõi kerjusele piitsaga näkku. Kerjus vaatas kaugenevale ratsanikule järele ja ütles : „Ole õnnelik!“ Talumees, kes seda pealt nägi, küsis kerjuselt : „Kas sa tõesti oled nii leplik?“ „Kui see ratsanik olnuks õnnelik, poleks ta mind piitsaga löönud,“ vastas kerjus. („Ajatud lood“)
Kellelegi meist ei meeldi valu, ei meeldi haiget saada, ei meeldi, et tema suhtes vägivalda kasutatakse, ei meeldi, et talle öeldakse kurje, õelaid ja inetuid sõnu. Kui see kellelegi ei meeldi, siis miks ometi teeb inimene teisele inimesele kurja, põhjustab talle valu? Küllap sageli tõesti just seetõttu, et ta ise on südamepõhjas õnnetu. Ma arvan, et me kõik teame, mida tähendab olla õnnelik, ja oleme vähemasti mõned korrad oma elus õnnelikud olnud. Kui me sellistele hetkedele või perioodidele tagasi mõtleme, siis märkame, et kui me õnnelikud oleme, ei tule meil pähegi kellelegi tahtlikult haiget teha, näiteks kedagi lüüa või kellelegi midagi inetut või kurja nähvata. Vastupidi: aegadel, mil oleme olnud väga õnnelikud, oleme püüdnud oma õnne jagada, kinkida ka teistele midagi head ja ilusat, muuta ka teisi õnnelikumaks ja paremaks, tuua neile rõõmu. Oleme tavalisest enam teinud kingitusi, öelnud tavalisest enam häid ja ilusaid sõnu. Oleme märganud meis ümbritsevas eeskätt ilu ja head, nii et seda mingi halva või kurjusega reostada tundus mõeldamatu.
Aga kindlasti on meil kõigil olemas ka vastupidine kogemus. Aegadel, mil oleme olnud õnnetud ja rahulolematud, oleme muutunud tavapärasest kurjemaks: oleme olnud kärsitud, öelnud kergemini ja rohkem kurje ja solvavaid sõnu. Mõned on muutunud vägivaldsekski – mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Püüame enda sees valitsevat tuska, rahulolematust ja valu teiste peale välja valada, lootes et endal läheb kergemaks, kui teistel ka valus on, kui ka nemad peavad kannatama. Meid ümbritsevas suudame sellistel aegadel näha peamiselt halba ja inetut, nii et omalt poolt sellele veel halba lisada ei tundu isegi imelik ega piinlik.
Me kõik oleme mõnikord halvas tujus ja õnnetud. Põhjuseid on väga erinevaid – mõnikord ei suuda me isegi tegelikku põhjust välja tuua. Kuid meie halb tuju ei saa olla põhjuseks muuta õnnetuks teisi meie ümber, tekitada neile valu ja kannatusi.
Ühes tuntud Eesti filmi populaarses laulusalmis on rida „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne rajaja“. Vana Testamendi laulik ütleb: „Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi.“ Meiegi oleme oma saatuse sepad, ristiinimestena on meil võimalus rajada oma õnn kõigeväelisele Jumalale, sellele, et oleme Tema lapsed. Tema on meie lootuse kalju, millele saame alati toetuda. Tema näeb meie muresid. Tema suudab vabastada meid meie koormatest, ka nendest, mis on meie hinges, mis meid rõhuvad ja meid õnnetuks ning oma kaasinimeste vastu kurjaks muudavad. Tema kingib neile, kes Teda paluvad, tarkust, jõudu, rahu ja julgust.
Lähenegem siis oma Jumalale ja pangem oma lootus Tema armu ja halastuse peale. Palugem Temalt, et Ta meid meie hingekoormatest vabastaks, kingiks meile rahu, tarkust, jõudu ja julgust. Palugem, et meil jätkuks tarkust rajada oma elu ja õnn Tema armule.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
On nädal, mil mõeldakse sellele, kuidas Jumal on end ilmutanud ja ilmutab inimestele. Peamine tekst on 2 Ms 3:1–6, mis kõneleb sellest, kuidas Mooses näeb põlevat põõsast, mis küll põleb, kuid ei põle ära. Mooses on asjast vägagi huvitatud ja Jumal kutsub ja annab just seal Moosesele vägevad ülesanded.
Igas kõrbes ja igal haljal aasal on selliseid põõsaid, millest Jumal või Tema ingel meiega kõneleb. Igaüks, kes kannab kellegi eest hoolt, jõuab varem või hiljem sellise põõsa juurde. Pole ime, et kõrbekuumuses mõni põõsas otsekui iseenesest põlema süttib. Ime on see, et Kõigeväeline Jumal ennast ekslikele inimestele ilmutab, ja seegi on ime, kui inimene seda märkab.
Kutsun Sind mõtlema vaid mõnele lõigule selles tekstis.
Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!“. Jumal tunneb meid. Nii, nagu ta kõneleb ebatäiusliku Moosesega, tundes teda nimepidi, nii tunneb ta ka meid ja kõneleb meiega. Ta teab, et ka meil on puudused, kuid ta pole käega löönud. Ta kõneleb ka sinuga! Kunagi oli üks Abraham Lincolni abilistest imestades küsinud, miks president tegeleb nii palju ühe täiesti tavalise inimesega. Lincoln oli vastanud: „Teate, mulle tundub, et Jumal armastab täiesti tavalisi inimesi. Muidu ta poleks neid siia maailma nii palju loonud!“
Ja Mooses vastas: „Siin ma olen!“ Ta ei põgenenud. Ta vastas. Ära sinagi põgene! Tema võib sinuga kõneleda nii nagu Moosesega. Ja Ta teeb seda iga päev. Võta aega ja seisatu. Mine ja tule nii, nagu Mooses läks läbi kõrbe Jumala mäe juurde. Mine ja tule paikadesse, kus Jumal on ka varem inimestega kõnelenud. Ja kohale jõudes ole kohal, keskendu, võta aega, et kuulata, kogeda, vastu võtta.
Siis ta ütles: „Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!“ Ja ta jätkas: „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!“ Seegi paik siin on püha. See on pühakoda, kus Jumal on kõnelenud väga paljudega, julgustanud, andestanud, lohutanud ja ülesandeid andnud. Tema on ka meie vanemate, meie paljude esivanemate Jumal. Ära lõika end ära oma juurtelt! Ära arva, et kusagil mujal on parem kui seal, kus sa oled andnud oma leeritõotuse. Ühel päeval võid sinagi saada põõsaks, mis põleb, kuid ei põle ära. Siis, kui Jumala Püha Vaim sind pilgeni täidab ja ta sinu kaudu hakkab tegema oma imelist tööd.
Jumal ütleb Moosesele, et ta on tema vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Nimetades kolme nime, ei kõnele Jumal mitte vaid Moosese kolmest ustavast, usklikust esiisast, vaid kolmest väga erinevast inimtüübist. Aabraham – usklik ja ustav ja kõiges lõpuni kuulekas Jumala teener, kes on valmis minema turvalisest, mugavast ja harjumuspärasest tundmatusse ja andma kõik, kui ta usub, et Jumal seda tahab. Iisak, tema poeg – alandlik, alluv, vaikne mees. Ja Jakob – mees, kelles oleks nagu kaks täiesti erinevat inimest: aus ja kelm, vaga ja salakaval.
Igaüks meist võib ennast ehk vähemalt ühes kirjeldatud inimtüübis ära tunda. Kui nii, siis tea, Jumal on ka sinu Jumal. Kui sa arvad, et sinusugusest ta ei hooli, siis sa eksid. Meie esivanemate, Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal on ka sinu Jumal. Ta on andnud oma Poja ristisurma, et sulle ja mulle öelda: „Ma olen ka sinu Jumal.“ Ja nii nagu Jumal kord kolme väga erineva mehega kolmel ääretult erineval moel kõneles ja neid väga erinevatele radadele juhtis, nii teeb ta ka igaühega meist. Igal meist on oma tee, omad ülesanded, omad katsumused, oma elukool, kuid need, kes Teda usaldavad, ei jää iialgi häbisse. Tema jääb nende Jumalaks kõiges – nii heas kui halvas, nii kergetel kui rasketel aegadel, nii selgelt märgistatud teedel kui kõrberännakul, nii elus kui surmas.
Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata. Meie ei pea oma nägu katma. Võime ehk oma pea oma käte vahele võtta ja imestada selle hämmastava ime üle ja paluda, et Jumal jääks meiega kõnelema, meile ilmuma meie elurännakul oma Sõnas ja sakramendis pühakojas ja kõikjal oma imelises loomingus.
- Üksikasjad
- Toomas Paul
Eilse pühapäeva tekst oli lõik mäejutlusest, kus Jeesus kritiseerib Moosese seaduse 5. ja 6. käsu – sina ei tohi tappa ega abielu rikkuda – sõnasõnalist tõlgendamist (Mt 5:20–30). „Tapmine“ (kr phonos ‘tapmine, mõrv’) ei ole teise inimese eluküünla kustutamine, vaid juba halvustava sõna kasutamine temaga kõneldes, ja „abielurikkumine“ (kr moiheia) ei ole seksuaalsuhe teise mehe naisega, vaid himustav pilk tema poole.
Moosese seadust on võimalik täita, kuigi see nõuab pingutamist. Vana seaduse ajal oli neid, kes sellega korda said, nagu Ristija Johannese vanemad Sakarias ja Eliisabet, kelle kohta Luukas ütleb: „Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, käies laitmatult kõigis Issanda käskudes ja nõudmistes“ (Lk 1:6).
Täitmine oli mõeldav seni, kuni korraldused käisid konkreetsete tegude kohta. Tunnete taltsutamisega on lood täbaramad. Eesti Piiblis on 684 korda mainitud kellegi viha või vihastamist (väga sageli Jumala viha) ja see emotsioon on midagi, millest inimolend ei pääse. Paulus on realist, soovitab Ps 4.5 kommenteerides: „Kui vihastate, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastamise üle!“ (Ef 4:26). Galaatlasi ta manitseb sarkastiliselt: „Kui te aga üksteist purete ja lõhki kisute, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!“ (Gl 5:15).
Eks need asjad ole tegelikus elus omavahel seotud ja Piiblist võib leida rohkesti õpetlikke lugusid kirgede koosmängu kohta.
Taavet ei pannud vastu ahvatlusele, kui hett Uurija seksikas naine Batseba end katusel pestes talle oma ihu võlusid demonstreeris (2 Sm 11:2). Kuigi kuninga haaremis oli naisi küllalt, tuli talle peale kange himu just selle kaunitariga magada. Ja kui tal ei läinud korda jumalakartliku ja pedantselt Jumala käske pidava (2 Sm 11:9–13) mehe pessa käomuna sokutada, laskis ta väeülem Joabil korraldada tema JOKK-mahalöömise tapluses (2 Sm 11:14–25).
Ent noor mees Joosep suutis testosteroonist hoolimata Pootifari naise võrgutamiskatsetele vastu seista, kuigi see tõi talle kättemaksu rahuldamata jäetud emandalt, kes lavastas vägistamiskatse, ja vihane abielumees heitis Joosepi vangi (1 Ms 39:10–20).
Me palume: „Ära saada meid kiusatusse!“ Tolle aja juudid teadsid, kui kerge on kiusatusse langeda, kui oled olukorras, kus instinktid ja hormoonid jms võtavad ajult juhtimise üle, ja kiskusid – piltlikult – oma pahandust tekitavad silmad (Mt 5:29) välja, igaks juhuks mõlemad: käisid avalikes kohtades, kus võis kohata ka võõraid naisi, mahalöödud pilguga. Tulemusena tagusid nad oma pead pidevalt vastu poste ja majanurki muhklikuks ja veriseks ning teised tögasid selliseid vagu mehi „veripeaga variserideks“.
Ka muhamedlased on probleemi lahendanud radikaalselt. Kõik naised peavad, kui nad üldse kodunt lahkuvad, käima, seljas lotakad kotid, mis varjavad täielikult keha kumerused, ja nägu kinni kaetud. Parandžaa poole vaadates ei kerki muidugi mingit lihahimu.
Lääne postkristlik maailm on Jeesuse õpetuse teistpidi ja veelgi radikaalsemalt eluga kooskõlla viinud. Jumalat ei ole olemas. Ja kui ikka on, siis on ta nimi Halastus. Ühtviisi viimseni kõigi vastu. Kui KÕIK on pattu teinud ja Jumala armust ilma, „ei ole õiget, ei ühtainsatki“ (Kg 7:20, Rm 3:10), kui himur pilk on võrdne vahekorras olemisega, ühtviisi oled süüdi Jumala ees, kes näeb ka südamesse ja varjatut (Mt 6:4), siis ei ole põhjust mõnust loobuda ja pelgalt pidevalt piinelda oma suguiha käes. Nagu püha Antonius kõrbes.
Pealegi, bioloogiliselt võttes – kui naine vaatab mehele ihara pilguga otsa, ent mees pöörab pea, siis on ta mõrtsukas. Ta on tapnud veel sündimata elu.
Ristija Johannes oli karm mees. Käratas variseridele, kes tulid tema juurde meeleparandust otsima: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?“ (Mt 3:7).
Nii enam ei sobi. Infot, et kellelegi „raka“ (P 1997 „tola“)[i] ütlemine viib ülemkohtu alla ja „sina jäle“ (P 1997), „sa igavene lollpea“ (P 2014)[ii] tulepõrgusse, võetakse praegu maru tõsiselt. Nii tõsiselt, et „vihakõne“ eest nuhtlemist ei ole vaja oodata enam viimse kohtupäevani. Selle eest saad juba maises kohtus piisavalt karmi karistuse, kui ei suuda suud kinni pidada (või poliitkorrektset uuskeelt kasutada).
Jeesus lausus neid teemasid käsitlema asudes: „Sest ma ütlen teile: kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!“ (Mt 5:20). Asja tuum on, et meie „õigus“ peab olema „märksa suurem“ kui millist tahes marki maistel moralistidel. Variseridega vooruslikkuses võistlemisest ei tule midagi välja. Ikka ja jälle on selgunud, et mäejutluse „radikaliseeritud eetos“ ei ole täidetav, vaid on meeleheitele ajamiseks.
Jumala „õigus“ (kr dikaiosynē), mida tasub taotleda, ei ole siit maailmast. Rääkisin sellest natukene oma jutluses (kuula heliarhiivist).
[i] Kõvema mõjuga sõnad laenatakse mõnest naaberkeelest, ja nii on Mt 5:22 kreeka sõna raka (mida enamik tõlkeid jätab UT teksti alles) talmudi heebreakeelses tekstis kasutatud tihti tõlkimata sõimusõnana, nagu seda on eesti keeles „turakas“ (vn durak ja duratšok on deminutiivid sõnast „dura“) ja „tolvan“ (vn bolvan ‘ebajumalakuju, puuslik’, figuratiivselt ka ‘lollike, hulluke’), mis tšuhnaa suus kõlavad palju krõbedamalt.
[ii] Kr mōros on kõige tavalisem sõna rumala kohta. Jeesus nimetab mäejutluse lõpul jutustatud loos aruka mehe kõrval totakat, kes ehitas oma koja liivale (Mt 7:26j), ja vastandab tarku tüdrukuid tobudele, kes ei varunud piisavalt lambiõli, kasutades siis täpselt sama sõna „mōros“ (Mt 25:2j.8). Vahe on vist selles, et ka leebeid negatiivseid hinnanguid ei tohi teisele näkku öelda, kuid muidu võib (praegu on asi kurjem: mitmeid tavakeele sõnu ei tohi ka kolmandate isikute kohta kasutada). Midagi ei ole teha: Piiblit tuleks lugeda algkeeles, sest kõik tõlked on tõlgendused (P 1997 on kr mōria ‘rumalus, totrus’ mujal mitte „jäledus“, vaid „narrus“, vt 1 Kr 1:18.20.23.25.27 3:18).
*****
(Foto: Krõõt Tarkmeel)
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
On alanud suvi ja nädal, mil kirikutes mõeldakse apostlitele ja üldisemalt Issanda teenistuses olemisele. Mina aga kutsun Sind, hea lugeja, mõtlema puhkusele kui Jumala ilusale kingitusele. Jumal ei taha, et me end ära rebestaksime, enne õiget aega hauda ajaksime.
Ja apostlid kogunesid Jeesuse juurde ja teatasid talle, mida kõike nad olid teinud ja mida kõike õpetanud. Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“, sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi. Ja nad lahkusid paadiga üksildasse paika omaette (Markuse 6:31).
Apostlid tulevad tagasi Jeesuse juurde. Nad on käinud kuulutusretkel ja räägivad Jeesusele õhinal sellest, mida kõike olid nad teinud ja õpetanud. Mida teeb nüüd Jeesus? Ta ütleb neile hämmastavalt lihtsa soovituse. Ta hoolib omadest, sest nii võib rääkida vaid see, kes armastab ja hoolib. Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“
Jumal on meile kinkinud elu. Me oleme Looja looming. Tema teab, mida me vajame. Me vajame ka puhkust, omaette olemist.
Võime siis, kui väsime, valada end kohvi täis või turgutada end energiajookidega, taipamata, et see on märguanne, et peaksime puhkama. Vananedes võib meid ehk ärritada see, et me ei suuda enam kõike niisama kiiresti kui nooremana, kuid äkki me ei peagi. Maailm jätkub küllap ka pärast seda, kui me oleme siit läinud. Jeesus hoolib inimlastest ja meiegi võiksime hoolida endast ja teistest.
Jumala Sõnagi ei ütle meile igas olukorras: „Tõuse ja sära!“
Ta kõneleb hingamispäevast ja puhkamise vajalikkusest. Evangeeliumid – need rõõmusõnumid – kõnelevad sageli sellest, kuidas Jeesus kandis hoolt inimeste füüsiliste vajaduste eest. Olgu see tuhandete toitmine või haigete tervendamine, öö otsa asjatult järvel olnud kalurite juhatamine kalarikkasse paika või seegi, kuidas Ta pärast ülestõusmist ootab järvelt tagasi sõudvaid jüngreid põleva lõkke ja toiduga.
Inimese ihu ja hing on teineteisega nii tihedalt seotud, et oleks suur rumalus rääkida, et me peaksime ristiinimestena hoolt kandma vaid oma hinge eest.
Keldi kristlust uurinud vaimulik ütles mulle, et hiljuti on avastatud, et liturgilised viisid, mida kord lauldi keldi kristlaste jumalateenistustel, on oma meloodiakäikudes väga sarnased erinevate lindude lauluga. Küllap osati tol kaugel ajal kuulata lindude laulmist ja toodi kauneim sellest oma jumalateenistustele. Kuid see on võimalik vaid siis, kui ristiinimestel on aega olla looduses. Iga kord, kui vaatan fotosid, mida Lahemaa rahvuspargi kauaaegne juht Arne Kaasik on teinud Eestimaa loodusest, täitub mu hing hämmastuse ja tänuga. Kui mõtlesin, mis võiks saada meie sügisel ilmuva ühise raamatu pealkirjaks, millesse oleme tekstid kirjutanud koos Ahvenamaa praosti Mårten Anderssoniga, tuli pealkiri kuidagi väga lihtsalt: „Looja loomingu lummuses“.
Kuid aeg-ajalt ma küsin endalt, miks olen ma nii vähe võtnud aega minna vaatama seda imelist, mis siinsamas mu läheduses on? Miks ma vaatan pilte ja mitte paiku, kus need pildid on tehtud?
Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“ Jeesus ei saada neid minema. Ta ei ütle apostlitele: MINGE! Ta ütleb: TULGE! Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut! Puhake KOOS TEMAGA. Leidke võimalusi rahva keskelt eemale tõmbumiseks ja olemiseks koos Temaga.
Kui Jeesus kõneleb õigest palvetamisest, soovitab ta sedasama: minna omaette üksildasse paika ja olla seal koos Temaga. Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle.
Paljud inimesed imestavad, et vabad päevad ja isegi pikk puhkus ei võta neilt nende väsimust. Loomulikult on tähtis, kus puhata ja kui kaua puhata, aga ehk olulisim on, kellega puhata. Jeesus ütleb: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“ Tulge koos minuga.
Ja veel: elu ja töö võib muutuda rutiiniks ja selle keskel tegutseja oravaks rattas. Jeesus kutsub meid sellest rattast välja astuma.
Lõpuks.
On veel üks oluline sõnapaar selles loos. Jeesus ütleb: „Puhake PISUT!“
Kas oleme mõelnud sellele, miks paljudes lääne kalendrites ei ole nädala esimene päev mitte esmaspäev, vaid pühapäev? Sellele võib anda vähemalt kaks vastust. Esimene on see, et kristlik maailm on üle võtnud Piibli maailma loomise loost seitsmepäevase nädala ja hingamispäevaks ei lugenud juudid mitte pühapäeva, vaid laupäeva. Nädala esimesel päeval – s.o pühapäeval, läksid kord naised Jeesuse hauale ja leidsid selle tühjana. See sündmus paneb valdavat osa kristlikust maailmast andma pühapäevale – ülestõusmise mälestuspäevale – hingamispäeva koha. Samas võib seda võtta ka nii, et iga puhkehetk on selleks, et suudaksime selles kogutud jõu ja tarkusega taas midagi teha. Esmalt puhake pisut, et siis taas uue jõu ja tarkusega alustada oma ülesannete täitmist.
Soovin sulle, et nii kaua, kui see on võimalik, oleks meil tarkust pühitseda iga hingamispäeva, leida aega, et minna pühakotta, jumalateenistusele, armulauale ja leida aega, et seista ka Looja loomingu lummuses.
*****
(Fotol: Õp Tammsalu Viljandimaa piiril Kääriku talus oma hea sõbra, tekstiilikunstnik Anu Raua juures.)