Nädala mõte

Kandke üksteise koormaid, ja nõnda te täidate Kristuse käsku (Gl 6:2).

Kristuse käsu või seaduse all mõistetakse armastuse seadust või käsku. See peab olema meie saatjaks järgmisel nädalal. Iseenesest pole selles midagi uut: seda, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast ja Jumalat üle kõige, teati juba Kristuse-eelsel ajal. Jeesus rõhutas armastuse vastastikusust: ligimesearmastust peab ületama vennaarmastus. „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:33–34).

Kristlikult vennameelelt on õpitud ka ilmalikus elus. Olen kuulnud pulmade isamehi ütlemas, et kahekesi kantud koorem on poole kergem koorem ja üheskoos kantud rõõm poole suurem rõõm. Õige! Mõnes mõttes on armastuseasjad meile vägagi selged. Kes ei teaks, et teistest hoolimine ja abistamine peaksid olema kõikjal eesmärgiks? Samuti aga teame, et need kõikjal sugugi ei ole saanud tõeluseks.

Küsimus on pigem Kristuse käsuga seoses: kas armastust saab käskida? Kas armastusest saab teha mingit seadust, milleks kohustada? Kas meie spontaansed emotsioonid on ikkagi sellised, mida saab suunata? Paraku ei ole emotsioon veel kogu armastus – pigem on see õieks millegi palju sügavama kohal. Armastuse juur on nähtamatu, nii nagu taime juur maa all. Tüvi ehk vars võib olla üsna igapäevane – kuid ainult igapäevaelus püsiv kannab! Tundeid ei saa otseselt käskida, küll aga kaudselt.

Nii saab ka armastust käskida – teha meile seaduseks ja kohustuseks, et hoolime ning aitame oma ligimest. Mis ülesanne üldse on käskimisel? See näitab, et meil on midagi veel puudu või puudulikult – ja tahab meid panna õiges suunas liikuma. Vahel õhutab meid tegutsema sügav tunne, teinekord kasvab tunne välja tegudest. Kuid me saame alati head tahta ning teha selle endale lausa eluseaduseks.

Koormakandmisel Kristuse käsuna on veel üks iseäralik mõte. Mõeldud on patukoormaid – seda, et oleme puudulikud inimesed. Kas ei ole? Meil tuleb teineteist toetada meie puudustes ja kanda üksteise koormaid, mis on seotud meie vigadega. Kui sageli hävitatakse kellegi elu, tuues välja tema eksimused! Kuid meie asi on aidata ligimestel ka eksimusi kanda ja ületada – meil tuleb üksteise elu vastastikku koos kanda.

Selle mõttega astugemgi algavasse nädalasse: kandkem üksteise koormaid! Nõnda me täidame Kristuse käsku. See olgu meile seaduseks, et mitte süüdistamine, vaid koormate kandmine ja eksimuste ületamine peab olema meie elu eesmärgiks.

Rohket Jumala rahu ja õnnistust kõigile koormakandjaile!

Möödunud pühapäeva evangeelium lõppes Jeesuse sõnadega „Ma ütlen teile: nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ (Lk 15:6j).

Kui tavaliselt on tähendamissõnad dubleeritud – põllusse peidetud aardest ja pärlikaupmehest, sinepiivakesest ja haputainast jne –, siis Luukas on pidanud kadumaläinu kättesaamist nii oluliseks, et jutustab järgemööda kolm sarnast lugu: kaotatud drahmist, lambast ja pojast. Ühest äärmusest teise: mees ja naine, elus ja elutu, vaene ja rikas, tühine drahm ja isa lemmikpoeg.

Üks asi, mida vist peaks püüdma meeles pidada, on see, et rõõmustatakse hetke üle – „n ü ü d aga oli tarvis pidutseda“. Me teame, kui õnnelikuks leidmine teeb, ka siis, kui kadunu ei olnudki teab kui suur väärtus. See teeb mõistetavaks ka hüperboolse väite, et ühe kadumaläinud lamba pärast on rohkem rõõmu kui 99-st allesolevast. Sellised otsused on emotsionaalsed, sest – majanduslikult on sajakordne vahe siiski päris suur.*

Kadunud lamba loo esitab ka evangelist Matteus, kuid teises kontekstis. Luuka puhul on konflikt vagadega: „Kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele Teda kuulama, variserid ja kirjatundjad aga nurisesid: „Seesinane võtab vastu patuseid ja sööb ühes nendega!““ (Lk 15:1j). Variserid on väljaspool. Matteusel aga on tegemist koguduseliikmete omavaheliste suhetega: „Jeesus küsis: „Mis te arvate? Kui ühel inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut? Ja kui ta selle üles leiab, tõesti, ma ütlen teile: ta rõõmustab tema pärast enam kui nende üheksakümne üheksa pärast, kes ei olnud eksinud. Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisukesist hukkuks.““ (Mt 18:12–14). Täitsa teine olukord.

Seepärast tasub korraks seisatada ja küsida: kui kaua saab olla leitust sulaselge ja ülevoolav rõõm? Eks see õnnetu lammas, kes päästeti hukkumisest, lisandu nüüd ülejäänud karjale? Ja on nüüd pelgalt üks nendest.

Ei tea, kas tohib lõigata lõppu ära. Kui tahes suur ja vägev rõõmupidu saab otsa ning tuleb edasi elada. Lammaste puhul on asi ehk lihtne – kui too hälbinu on kord kätte saadud, on ta edaspidi hoolsam ega ukerda üksipäini järsaku kaldal. Aga kuidas on kahe vennaga? Tol õhtul, kui vanem vend tuli rampväsinult põllult ning leidis eest vägeva peo, läks tal süda täis. Tuletame meelde, kuidas seda kirjeldatakse: „Isa ütles oma sulastele: „Tooge kähku kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle (pitsat)sõrmus sõrme ja kingad jalga ja tooge nuumvasikas, tapke ja rõõmustagem süües, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elusaks, ta oli kadunud, ja on leitud.“ Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema. Vanem poeg aga oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis kodu lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist. Ta kutsus ühe poistest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See aga ütles: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud poja tagasi täies tervises.“ Tema aga vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui seesamune su poeg, kes su vara on pordikutega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa veristasid temale nuumvasika!“ Isa ütles: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd oli tarvis rõõmsasti pidutseda ja lõbutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elusaks, ning oli kadunud ja on leitud.““ (Lk 15:22–32).

On üsna kindel, et vanema poja pahameel läks üle. Selline kuulekas ja lõpmata leplik laps, nagu ta oli, vihastas ta esimest korda elus ning häbenes pärast oma silmad peast oma jultumatuse pärast.

Aga kuidas läks elu edasi nooremal vennal järgmisel hommikul? Vanem läheb jälle tunkedes põllule, ent tema oma kõige kallimas kuues ja uhkete kingadega ning sõrmusega – mida tema teeb? Vägev vastuvõtt oli midagi ta südame järele olnud – ega ta oma pärandiosa ei olnud kaotanud mingi väära investeerimisotsuse tõttu, vaid lihtsalt pidevalt pidu pannes. Ta ainuke kogemus tööga oli viimases hädas seakarjuseks olemine – muud tööd ta ei osanud ning keegi teda ei tahtnud –, sest ta oli mänginud laia lehte, ilmselt oli kodunt saadud raha olnud päris palju. Lihaseid tal pole, tööoskusi pole – kas ta nüüd ikka on ühtäkki valmis koos vennaga „orjama“ majapidamises?

Ma ei tea. Teatavasti lõpevad kõik korralikud lood happy end'iga „ja kui nad surnud ei ole, elavad nad õnnelikult edasi“. Aga kas elavad? Prints armus Tuhkatriinusse ta ilu ja kaunite jalakeste pärast. Aga kuidas sai lörtsitud lapsepõlvega vaeslapsest kuninganna, kes ei tee häbi rahva isale? Milline oli tema ja millised ta poolõed üheksa või 19 aasta pärast? Paul-Eerik Rummo kirjutas 1969. aastal näidendi „Tuhkatriinumäng“. Prints eksleb ringi lossis ning teda vaevab küsimus: kas ta ikka on abielus „õige“ Tuhkatriinuga või hoopis peretütrega?

Pulmad on kuramaaži lõpp, kuid ühise elu algus. Kui tuleb üheskoos päev päeva kõrval elada – kui paljud peiud vastavad neidude lootustele? Äkki oled armudes sisse kukkunud ning vale valiku teinud? Kui palju on ilmas selliseid, kes oma kaine mõistuse kaotamist ei jõua ära kahetseda ega taha meelde tuletada neid kaugeid päevi, mis olid täis taevalikku õnne? Paul-Eeriku näidend on igal juhul mõtlemapanev, ja seda jätkuvalt – mullu mängiti seda Polygon Teatris.

Kui nüüd tagasi tulla Jeesuse kadunu leidmise lugude juurde, siis peab kartma, et kadunud ja jälle leitud poeg on kaasa toonud oma raisatud elu kombed ja eluhoiaku. Kui paljud vanemad leinavad oma lapsi, kes on kodunt välja lennanud ja ise, vabana keelavatest ja käskivatest esivanematest, oma elu alustanud, ent kelle elu on nüüd nässus! Raha ei ole, sõpru ei ole. Kummatigi, ka sekulariseerunud maailmas on kindel kalju, millele võib toetuda: „Kui kõik sind põlg’vad, vihkavad, kui usk ja arm sust langevad, – siis ema süda ilmsiks lä’eb, siis veel üks paik sull’ üle jääb, kus nutta julged igal a’al – truu, kindla ema rinna na’al!“

Jah, ema rind on truu ja kindel. Ent kui poeg viimases hädas koju tuleb, sest ükski teine naine ei taha teda enam näha: kas ta suudab paugupealt paiks hakata? Kui tegelikku elu vaadata, siis – parem ärme räägime.

Otsesõnu, selle nädala teema juurde naastes: kui sügavale ulatub patust pöördumine? Kahtlemata on Sauluseid, kellest saavad Paulused. Aga isegi Pauluse puhul jäi temperament sama ägedaks, kuigi maailmapilt ja siht teisenes täielikult. Ent enamikul on Jumala lapseks saamine palju pealispindsem. Ja midagi ei ole teha. Kui Jumal oleks õiglane, ei leiaks keegi armu. Aga Ta tunneb meid. Paganate apostel Paulus võtab jube rahulikult, kui ta kirjutab kristlikele õdedele ja vendadele Galaatia koguduses: „Kui te aga üksteist purete ja lõhki kisute, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!“ (Gl 5:15).

Kahju küll, et taevas on rõõmu vaid patuse meele parandamise hetkel. Aga kui siiski üritaks iga päev, ka täna, ikka ja jälle, ka armu leidnuna meelt parandada, taibates ja nähes, mis valesti? Ehk on ka 99-l õigel natukene lootust?

****

*) Eesti suurima pindalaga omavalitsusüksus on Märjamaa vald, selle suurus on 867,43 ruutkilomeetrit. Märjamaa vald on Eesti väikseima pindalaga Tootsi vallast (1,78 ruutkilomeetrit) 487 korda suurem.

Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)

Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,
ütleb Issand.
Kuigi teie patud on helepunased,
saavad need lumivalgeks;
kuigi need on purpurpunased,
saavad need villa sarnaseks! (Js1:18)

 Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)

„Tule“ – see on kaunis sõna, rõõmus sõna, sest see tähendab kutset. Tähendab, et keegi märkab, keegi hoolib, keegi tahab sinuga suhelda. „Tule“ – see on kõlaliselt sarnane kauni sõnaga „tulevik“. „Tule“ tähendab, et sinu ja kutsuja vahel on midagi ees ootamas, et teie suhtlus jätkub, sellel on tulevikku. „Tule!“ Selles sõnas on lootust. Selles peituvad võimalused. Hoopis teisti kõlab sõna „mine“. See on kõlalt sarnane sõnaga „minevik“. See tähendab, et suhe on läbi, see, mis on olnud, on selja taha jäetud.

„Tulge minu juurde. Tulge tagasi, inimlapsed.“ See Jumala kutse pattulangemisega oma Loojast eemaldunud ja võõrdunud inimestele on kõlanud juba läbi tuhandete aastate. See kutse on kunagi kõlanud otse Jumala enda suu läbi. Hiljem on see kõlanud läbi pühakirja sõna, prohvetite kuulutuse kaudu. On kõlanud Kõigeväelise Jumala Poja, Jeesuse Kristuse, meie Issanda suust. See kutse kõlab tänapäevalgi, kõlab kiriku kaudu, kõlab nende suu läbi, kes on Jumala kutse juba vastu võtnud, asunud ristiinimese teele, saanud ise kutsujaks ja kuulutajaks.

„Tulge!“ – see kutse tähendab, et Jumal hoolib inimestest ja ootab ikka veel. Ootab ja loodab, et inimene võtab seda kutset kuulda ja tuleb. Tuleb oma Taevase Isa, oma Looja juurde. Tuleb, et paluda ja saada andestust ning taastada oma Jumalalapse seisus. Tuleb, et tunda ennast taas Jumala lapsena, elada Jumala lapsena ja pärida kord Tema taevases riigis igavene elu.

„Tulge kõik!“ Jumal kutsub inimest sellisena, nagu ta hetkel on, ei sea talle eeltingimusi, milline ta peaks olema. Jumal teab, et iga inimene on eksinud, on pattu teinud. Ta teab, et inimene on Tema kutset kuuldes kahevahel, kõhkleb, sest tema hing on lõhki kistud hea ja kurja vahel. Inimene ise, omal jõul, ei suuda ennast muuta selliseks, nagu Jumal teda luues oli mõelnud: enesenäoliseks, väärt olema loodu kaasvalitsejaks. Ta teab seda, häbeneb ja pelgab oma Loojat. Ja nii ütleb Jumal prohveti suu läbi kutsutavale julgustuseks: „Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.“ „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,“ kutsub kõigeväeline ja igavene Jumal armetut ja ajalikku inimlast. Jumal, kes võiks olla range kohtumõistja, näidata näpuga seadusetähte, määrata Tema käskude vastu eksinuile rangeid karistusi, on valmis inimesega seletama, temaga kõnelema, teda õpetama. On temaga lõputult kannatlik. Kas see pole ime?

Eilse pühapäeva teemaks oli „Kutse Jumala riiki“. Meie siin Eestis elame praegu väga soodsal ajal, võiks öelda, et Jumala soosinguajal. Kuigi maailm oma askelduste ja müraga püüab Jumala kutset summutada, kõlab see siiski veel selgelt. Kõlab pühakodades, mille uksed on kõigile avatud, kõlab meedias, kõlab inimeste suust. Veel ei ole meie riigis kurjuse ja pimeduse jõud valmis aktiivseks füüsiliseks võitluseks nende vastu, kes Jumala kutsele vastavad ja selle vastu võtavad. Teame ju, et paljudes paikades maailmas tähendab oma usu järgimine, evangeeliumi kuulutamine tänapäeval ohtu elule. Meil seda ohtu ei ole. Meil on võimalus Jumala kutset kuulda, sellele kutsele vastata. Meil on võimalus tulla ise ristimisele ja tuua ristimisele ka oma lapsed. Meil on võimalus tulla pühakotta, kuulata Jumala sõna, saada osa sakramentidest. Meil on võimalus tuua pihitalituses Jumala ette oma patud ja võtta vastu kuulutus pattude andeksandmisest. Meil on võimalus alandlikult paluda Jumalat, paluda Temalt oma ellu õnnistust, tarkust ja jõudu. Meil on võimalus, sest veel on soosinguaeg, veel kõlab Jumala kutse, veel Ta ootab meid. Veel võime seda kutset ohutult järgida. Kasutagem siis targalt meile Jumala poolt kingitud soosinguaega ja võimalusi.

Kui vana ja vaga Chaim oli surnud, kogunes sugukond ta voodi juurde. Põnevusega, et saada kuulda, mida ta oma testamendis kellelegi pärandab. Chaim oli olnud jõukas mees, igatahes elas ta laialt, aga ta käsi oli lahtine ka kõigi hädaliste vastu. Ju ta oli nii päratult rikas, et ei pidanud koonerdama.

Testament oli lühikene: „Annan teada, et täie mõistuse juures olles ning teades, et ma ei saa hauda midagi kaasa võtta, kulutasin ma kogu oma varanduse ise ära. Rahakotist leiate 300 dollarit, millest peaks mu matmiseks piisama. Elage hästi!“ Ei ole vist vaja hakata kirjeldama leinajate nägusid ...

Rabi Chaim võttis tõsiselt Koguja sõnu „Nii nagu ta alasti tuli oma ema ihust, nii läheb ta ära, ja midagi oma töö viljast ei saa ta kaasa võtta. Nii kui ta tuli, nii ta ka läheb, ning mis kasu ta on saanud tuule tagaajamisest?“ (Kg 5:14j).

Ta teadis Talmudi hoiatuslugu äkksurmast, mida ka rabi Ješua’ kordas (Lk 12:17–20), rumalast rikkast, kellel oli olnud erakordselt hea põllusaak, nii et see ei mahtunud vanasse aita (vrd 1 Ms 41), ja kes arutles endamisi: „Mis ma võtan teha? Mul ei ole ju kohta, kuhu oma vilja koguda!“ Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: „Hing, sul on tagavaraks palju häid asju mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“.“ Jumal aga ütles talle: „Sina narr! Selsamal ööl nõutakse sinult tagasi su hing! Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“

Kellele jääb see, mille sa oled vaevaga kokku kraapinud? Veel totram on muidugi see, kes kraapimist järele ka ei jäta. Rabi Ja’akob hurjutab: „Nõndaks nüüd, kes te ütlete: „Täna või homme siirdume sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!“ Teie sihukesed, kes ei tea homsest päevast sedagi, milline on teie elu! Te olete ju aur, mis pisut aega paistab ja siis haihtub. Selle asemel, et öelda: „Kui Issand tahab ja me veel elame, siis me teeme seda või teist,“ teie kiitlete oma kõrkuses! Iga säherdune kiitlemine on kurjast. Nõndaks nüüd, rikkad, nutke ja ulguge oma tulevaste õnnetuste pärast! Teie rikkus on pehkinud ja teie rõivad koitanud, teie kuld ja hõbe on roostes ning nende rooste saab tunnistuseks teie vastu ja sööb teie liha nagu tuli“ (Jk 4:13–5:3).

Ei ole me mitte midagi toonud maailmaega või me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.Kes tahavad rikastuda, langevad kiusatusse ja silmusesse ning paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse (1 Tm 6:7–9).

Õndsad on vaesed, sest nende päralt on Jumala riik (Lk 6:20). „Kummatigi, häda teile rikkaile, sest teil on oma lohutus juba käes! Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie saate nälgida! Häda, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta!” (Lk 6:24j).

Eelmise pühapäeva evangeeliumis oli vana Egiptuse jutt, mida ka Iisraelis tunti, surnute õiglasest saatusest. Põrgus praetava rikka mehe palve peale, et isa Aabraham saadaks Laatsaruse oma sülest, „et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis“, tuletatakse talle meelde, et ta on oma hea põlve elus kätte saanud ja nõndasamuti Laatsarus halva (Lk 16:19–31). Taevas ei ole halastust, vaid õiglus. Iga inimese teod lähevad temaga kaasa (Ilm 14:13).

Mida siis teha? Ei ole vaja olla viie kõige rikkama riigi kodanik, ka Eestimaa kõige vaesemad on üsna jõukad meie globaalküla tõeliselt vaeste kõrval. 80% inimkonnast peab toime tulema vähem kui 10 dollariga päevas, mida loetakse absoluutse vaesuse piiriks.

Mis on sellest kasu, kui ma jooksen Jeesuse juurde ja küsin Temalt Ta ette põlvili heites: „Hea õpetaja, mida ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“ Ta vastaks: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole kedagi muud head kui üks – Jumal. Käske sa tead: sa ei tohi tappa; sa ei tohi rikkuda abielu; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valetunnistust anda; sa ei tohi petta; austa oma isa ja ema.“ Ja mina lausuks Talle: „Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorusest saadik.“ Jeesus aga ütleks mulle: „Üks asi puudub sul. Mine, müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ (Mk 10:17„21).

Paraku, küsimuste küsimus on sügavamal: kas igavese elu taotlemine iseendale ei ole loomult egoistlik? Seda ta on. Kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi (1 Kr 13:3).

On, millele mõtelda.

See nädal on alanud Kolmainu Jumala pühaga.

Üks leerilaps kirjutas kord oma mõtiskluses: Ma arvan, et olen olnud selle suure enamiku hulgas, kes on Jumala mõistet valesti mõistnud.

Kas meie mõistame Jumala mõistet õigesti? See, et Jumal on Looja. See, et Jumal on armastus ja palju muudki sarnast, on ehk paljudele mõistetav. Kuigi kui hakkaksime selgitama, mida see kõik meie jaoks tähendab, räägiksime väga erinevaid jutte. Me oleme erinevad ja me seletame asju erinevalt. Kui peaksime aga kellelegi selgitama, mida tähendab see, et kristluses usume me Kolmainu Jumalasse, jääksime ehk hätta.

Üks lugu räägib kuningas Hierost ja vanast targast Simonidesest. See lugu räägib ka inimliku mõtlemise piiratusest. Kuningas küsib targa käest, kes see Jumal niisugune on. Simonides palub kaheksa päeva mõtlemisaega. Pärast tähtaja möödumist tahab kuningas vastust kuulda, aga tark palub temalt veel 14 päeva mõtlemisaega ning pärast seda veel neli nädalat. Siis katkeb kuninga kannatus ning ta küsib vihaselt, kui kaua tahab tark tal veel oodata lasta. Simonides aga vastab: Mida rohkem ma järele mõtlen, seda vähem ma aru saan.

Kas meie oleme sellest vanast targast targemad? Vaevalt. Mida ütleksime väikesele lapsele, kes küsib meilt siiralt, kui oleme rääkinud sellest, et Jumal on võimas ja suur: „Kui suur on Taevaisa nina?“ Kas hakkame seletama, et Jumalal ei ole nina? Aga Jeesusel? Kardan, et paljud meist jookseksid oma seletamisega ummikusse. Loomulikult on ka Jumala kolmainsuse kohta palju ilusaid seletusi, kuid vaevalt et ükski neist suudaks täpselt edasi anda Jumala olemuse lõputut sügavust. Kaugete aegade taga elanud iirlased on kõnelenud Jumala kolmainsusest väga lihtsal moel, tuues selliseid võrdlusi:

Kolme lüliga sõrm on ometi üksainus sõrm.
Kolmetine ristikhein on ometi üksainus ristik.
Härm, lumi ja jää on üksainus külmunud vesi.
Kolm isikut ühes on Kolmainu Jumalas,
oma palves me pöördume aga Ainuma poole.

Jumala kolmainsusest kõnelevat apostlikku usutunnistust on kokku võetud kolme lihtsasse lausesse:

Mina usun Jumalasse Isasse, kes mind on loonud.
Mina usun Jeesusesse Kristusesse,
kes mind on lunastanud.
Mina usun Pühasse Vaimusse, kes mind pühitseb.

Kas usume? Usk Jumalasse peakski olema see, mis muudab uskujat paremaks, hoolivamaks, andestavamaks. See ei tähenda, et ta enam iial ei eksi. Ei! Kuid kui inimene käib oma teed koos Jumalaga, ammutades Temast armastust, andestust, usku ja lootust, siis suudab ta taibata, kui on eksinud valele rajale, suudab ümber pöörata, andestada endale ja teistele. Kuid usk Jumalasse ei ole vaid õige elu filosoofia – see ei ole käskude ja keeldude rägastik. See ei peaks olema kuiv targutamine Jumala üle, vaid elu Jumalas, elu armastuses.

Pöördun veel kord ühe leerilapse mõtiskluse juurde. Ta kirjutab kahest talle lähedasest inimesest. Üks neist oli teinud väga palju tööd ja kritiseerinud teist, kelle maailma mahtus tööde kõrval ka Jumal. Leerilaps meenutab: Kui ma nüüd panen mõttes need kaks vana naist, kes on juba aastaid siit ilmast lahkunud, kõrvuti pingile istuma ja vaatan neile otsa, siis ühe naise silmis on otsatu väsimus ja teise silmist kiirgab rahu. Lapsena ma seda ei osanud tähele panna, kuid nüüd ma näen. Ja ma usun teadvat, millest see rahu: kui on elatud ja aega võetud ka endale, kui on olnud armastust enda ja lähedaste vastu. Kui on elatud maailmaga rahus. Ma olen siiani vältinud kasutamast sõna „Jumal“, sest see on ikka minu jaoks võõras või kauge, aga pean lõpuks tunnistama, et küllap üht neist naistest aitas selle väljapoole kiirgava rahu saavutamisel just Jumal.

Armsad, kes on aitamas meid? Kas meile tundub, et peame kõigega täiesti üksi hakkama saama, või on meil keegi, kelle abi ja tuge, kelle juhtimist aina tajume? Jeesus ütleb oma õpilastele – nii neile, kes usuvad siiralt ja kogu südamest, kui ka kahtlejatele: Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.

Me ei ole iialgi üksi, kui käime oma teed koos Jumalaga. Me ei pea kõigega ise hakkama saama. Me ei pea alati olema tugevad. Kui meid ristiti Kolmainu Jumala – Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu – nimesse, siis me oleme saanud Jumala lasteks ja See, kellel on kõik meelevald taevas ja maa peal, ei jäta meid, kui meie temast ei loobu. Ta on iga päev kuni maailma ajastu otsani kõigi nendega, kes kuulutavad rõõmusõnumit Tema armastusest. Me ei pea kõigest aru saama, aga me võime usaldada ja uskuda ning olla kindlad, et me ei rända oma teed iialgi üksi. Looja, lunastaja ja pühitseja ei jäta neid, kes Temale oma lootuse panevad.

Soovin Sulle Kolmainu õnnistust Valda Raua poolt tõlgitud keldi palvete ja õnnistussoovide sõnadega:

Olgu sul Jumala õnnistus, olgu sul Kristuse õnnistus,
olgu sul Püha Vaimu õnnistus.
   Olgu sul Jumala rahu, olgu sul Kristuse rahu,
   olgu sul Püha Vaimu rahu
   kogu sinu elu jooksul, kõik sinu elupäevad.

Elava Jumala kaitse olgu sinuga,
armastava Kristuse kaitse olgu sinuga,
Püha Vaimu kaitse olgu sinuga igal sinu elupäeva ööl
   sind aitamas ja hoidmas, sinu elu igal päeval ja ööl.

Jumal sind kaitsku, Jumal sind juhtigu,
Jumal sind hoidku, Jumal sind varjaku
   oma põues nüüd ja igavesti.
Poeg sind valvaku, Poeg sind harigu,
Poeg sind aidaku, Poeg sind ravigu
  oma eluga, oma valatud verega.

Püha Vaim olgu sinuga, Püha Vaim sinu sees,
Püha Vaim sinu läbi, Püha Vaim sulle teed näitamas,
   et Jumala arm on sinuga nüüd ja igavesti.

Kaitsku teid elu Jumal, kaitsku teid armastav Kristus,
kaitsku teid Püha Vaim teie elu igal ööl,
et aidata ja oma hõlmas hoida teie elu igal päeval kui ööl.

Hoidku sind oma hoole all elu Jumal,
hoidku sind oma hoole all armastav Kristus,
hoidku sind oma hoole all armulik Püha Vaim.
Olgu nad sulle sõbraks ja abiks, sa mu südame armas laps.

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. (Sk 4:6)

Nõnda ütles Jumal kord Iisraeli rahvale, kuid see kehtib kõikjal ja alati. Väe ja võimuga ei saavutata iial midagi püsivat, vaid ainult vaimse tegevusega, kus arvestatakse Jumalaga, kes on Vaim. Poliitiliselt on mitte ainult juudid, vaid kõik impeeriumid võtnud vastu purustavaid lööke. Kui neil midagi on pärandada, siis vaimselt.

Hiljuti võisime seda kogeda järjekordsel reisil Lutheri ja Bachi radadel (5.–12. mail). Saksamaa on korduvalt püüdnud oma ajaloos muskleid näidata, kuid kaks maailmasõda on kummutanud nende imperiaalsed plaanid. Natsiriiki ei käsitleta praegu mitte ainult Euroopa anastajana, vaid räägitakse ka Saksamaa puhul natside okupatsioonist. Nii väljendas igatahes Speyeri katedraali endine organist, kes oli Nõukogude Liidu langemise aegu istunud ühes lauas nii Helmuth Kohli kui ka Mihhail Gorbatšoviga.

Ükski sõda ega okupatsioon ei ole aga suutnud purustada saksa rahva kultuuriliselt keskset osa Euroopa ja maailma ajaloos. Speyeri riigipäeval kujunes omal ajal (1529. a) opositsioon, mis avaldas protesti katoliikliku keisri suhtumise vastu Martin Lutherisse. Sellest pärineb nimetus „protestandid“ – protestantlike kirikute hulka kuuluvad peale luterlaste ka Šveitsi reformaatori Johann Calvini järgi nime saanud kalvinistid (nende hulka loetakse ka meile tuntud nn vabakirikud). Wormsis väisasime samuti katedraali ja mõtlesime Lutherile, kes ei taganenud oma seisukohtadest selles linnas 1521. aastal toimunud riigipäeva ees.

Reformatsioon sai eelduseks kogu uusaegsele ajaloole, kus loomulikult leidub positiivse kõrval ka negatiivset. Ent kehtib sama põhimõte: purustusi ja kahjustusi on põhjustanud ikka peamiselt väe ja võimu rakendamine, kaasa arvatud vaimne terror, mida on kasutanud mitmed poliitilised süsteemid. Kuid Euroopa vaimukultuur, mis järgnes keskaegsele, on pärandanud jätkuvalt püsiväärtusi, kus alati on arvestatud Jumalaga ja tegutsetud Tema Vaimu eeldades (olgu või teadmatult ja anonüümselt).

Mida oli vaadata Mühlhausenis, kus oli usupuhastuseaegse talupoegade sõja juhi Thomas Müntzeri staap? Toda meeleheitlikult võidelnud meest meenutas ainult talle pühendatud mälestussammas. Nad ei saavutanud vägivallaga kaugeltki seda, mida Luther tegi puhtalt vaimset võitlust pidades. Mühlhausenis tegutses aga ka noor Johann Sebastian Bach, kelle ausammas seisab püsti kiriku ees, kus ta töötas. Linn ja kirikud on igati ilusad, nagu enamasti teisteski Saksamaa väikelinnades.

Lisaks nimetatutele külastasime esimest korda ka Lutheri lapsepõlvelinna Mansfeldti. Eriti võimsa mulje jättis lossivaade, mis tuletas meelde, et ootamatult n-ö rahvusvaheliseks meheks tõusnud Luther oli oma kodukohas nii lossihärra kui ka rahva silmis kuni surmani oma poiss Martin. Väisasime uue reisigrupiga muidugi ka varem külastatud paiku, mida ei saa vältida: Eisleben, Marburg, Eisenach, Erfurt, Leipzig, Wittenberg jt. Wittenbergi pargis leidsime üles ka vahtra, mille on teiste sarnaste sekka istutanud meie peapiiskop Andres Põder.

Saksamaa lõhuti väe ja võimu abil peaaegu täielikult teises maailmasõjas, kuid tema suurus paistab välja vaimsest elust. Tema geeniuste rida usu, teaduse, muusika, kirjanduse ja muus vallas on väga pikk. Piisab, kui piirduda siin nimetatutega, kes olid pöördepunktiks oma valdkonna ajaloos. Nii nagu räägitakse ajastutest enne ja pärast Lutherit ja reformatsiooni, räägitakse ka muusikast enne ja pärast Bachi, kes on „rahvusvaheline mees“ vahest rohkemgi kui usupuhastuse algataja.

Kõigile meie reisidele on iseloomulik, et need täidavad ka misjoneerivat iseloomu. Tänapäeva misjon seisneb eelkõige kristliku usu tutvustamises ja selgitamises, õpetades palvehetkede ja jutluste kaudu ühtlasi tunnetama vaimseid dimensioone, mis ühendavad iga inimest Jumalaga (oleme mõelnud analoogsetele vaimulikele kultuurireisidele Austrias ja Itaalias). Ka misjoni puhul kehtib Jumala Sõna: „Mitte väe ja võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi!“ Vägisi ei juhita kedagi usule, küll aga Jumala Vaimu läbi.

Olgu meie suhted algaval nädalalgi rohkem vaimset ja sõbralikku laadi, arvestades Jumalaga, sest väe ja võimu kaudu toome ainult pahandusi ja rahutusi enda ning teiste ellu. Rõõmsat ja rahulikku töönädalat kõigile!

*****

Bachi ja Lutheri radadel käis seekord ka fotograaf Endel Apsalon. Tema tehtud reisifotosid saab näha siit:

1. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1091409507569258.1073741900.100001006567951&type=3&pnref=story

2. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1091505104226365.1073741901.100001006567951&type=3&pnref=story

3. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1091904337519775.1073741902.100001006567951&type=3&pnref=story&__mref=message_bubble

4. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1092652997444909.1073741903.100001006567951&type=3&pnref=story&hc_location=ufi

5. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1093221370721405.1073741904.100001006567951&type=3

6. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1093880773988798.1073741905.100001006567951&type=3

7. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1094444607265748.1073741906.100001006567951&type=3

8. päev: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.1095316570511885.1073741907.100001006567951&type=3 

Maikuu teisel pühapäeval tähistatakse emadepäeva. Emadel on loomulikult hea meel, kui nad kas või paar korda aastas võsukestele meelde tulevad. Nad ootavad kannatlikult, ja on väga tänulikud.

Kuigi selleks aastaks on lilled emale (või ta hauale) viidud, võiks korraks mõtlema jääda – missugune on spetsiifiline emaarmastus?

Juut Erich Fromm, süvapsühholoog, analüüsib põhjalikult oma traktaadis „Armastuse kunst“ (LR 1989, 27/28) inimhakatise east sõltuvaid suhteid vanematega. „Laps on esimestel elukuudel ja -aastatel kõige tugevamini kiindunud emasse. See kiindumus saab alguse juba enne lapse sündi, kui ta on emaga küll üks, kuigi neid on kaks. Sünd muidugi mõnes mõttes muudab olukorda, ent mitte nii oluliselt, kui võiks arvata. Laps, kes nüüd elab väljaspool emaüska, on ikkagi temast täielikus sõltuvuses“ (lk 35). „Laps alustab elu kiindumusega emasse kui „kõige oleva alusesse“. Ta tunneb end abituna ja vajab ema piiritut armastust. Seejärel saab uueks kiindumuskeskuseks isa – isa on mõtte ja teo juhiks: sel perioodil kannustab last vajadus teenida ära isa kiitust ja vältida tema pahameelt“ (lk 58).

Fromm kõrvutas 60 aastat tagasi (originaal ilmus 1956. a) sellega inimese ja Jumala suhteid. Täitsa halastamatult. „Religioossetes kultuurides – näiteks keskajal – vaatas keskmine inimene Jumalale kui abistavale isale või emale. Aga samal ajal võttis ta Jumalat ka tõsiselt, tema elu ülim eesmärk oli elada vastavalt Jumala põhimõtetele, muuta „lunastus“ kõrgeimaks kohustuseks, allutades sellele kõik teised toimingud. Tänapäeval midagi sellist ju pole. Igapäevane elu on täiesti lahus religioossetest väärtustest. [---] Tõeliselt religioossete kultuuride inimesi võib võrrelda kaheksa-aastaste lastega, kes vajavad isa kui abistajat, aga hakkavad juba tema õpetusi ja põhimõtteid ise elus rakendama. Tänapäeva inimene on pigem kui kolmeaastane, kes nutab, kui isa vaja; kui ta aga mängida saab, on ta eluga üsna rahul“ (lk 72).

Koguja nendib, et igal asjal on oma aeg. Nii inimese kui vist ka inimkonna elus. Ja ei ole lineaarset progressi, vaid mõnigi asi või aeg võib tulla tagasi. Pendel on hetke paigal ja siis hakkab liikuma kasvava hooga vastassuunas. Paari nädala eest ilmus paavst Franciscuse vestlus Andrea Tornielliga, „Jumala nimi on Halastus“ (Gallus, 2016). Paavst on välja kuulutanud Püha Halastuse Aasta. Ajakirjanik päris, miks just nüüd. Paavst selgitas: „Jah, ma usun, et meil on praegu halastuse aeg. Kirik näitab oma emalikku poolt, oma emapalet inimkonnale, mis on haavatud. Kirik ei oota, et haavatud inimesed koputaksid ta ustele, ta otsib neid tänavalt, ta toob nad kokku, ta võtab nad avasüli vastu, ta hoolitseb nende eest, ta laseb neil tunda, et neid armastatakse“ (lk 4). Tingimusi esitamata: „Ma mõtlen selle ema väsinud silmade peale, kes tapab end tööga, et muretseda süüa narkosõltlasest pojale. Ta armastab teda tema vigadest hoolimata“ (lk 83).

Raamat on lõpmata lohutav – mitte keegi ei jää taevalikust emaarmastusest väljapoole: „Ükski inimese patt – olgu kui suur tahes – ei saa kaaluda üles halastust või seada sellele piiri“ (lk 49). „Halastuse Issand annab mulle alati andeks, Ta pakub mulle alati võimaluse uuesti alustada. Ta armastab mind sellena, kes ma olen, Ta tahab mind püsti aidata ja Ta ulatab mulle käe. Üks Kiriku ülesandeid on abistada inimestel ära tunda, et pole olemas olukordi, millest ei ole pääsu“ (lk 56).

Kas siis Viimset Kohut ei olegi? On küll, ja kohus kirjatundjate üle tuleb karm. „Kristus on ise meile öelnud, kui seletas eeskirja, mille järgi hakatakse meie üle kohut mõistma: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!“ (Mt 25:40). [---] Kui võtame omaks kõrvale jäetud inimese, kellel on haavatud keha, ja patuse, kellel on haavatud hing, näitame avalikult, et meid võib kristlasena tõsiselt võtta. Jäägem alati meeles pidama püha Risti-Johannese sõnu: „Eluõhtul hakatakse meie üle kohut mõistma ainult armastuse põhjal.““ (lk 95).

*****

(Foto: Krõõt Tarkmeel)

Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! (Jk 4:8)

Hädavaresest juut pöördub Jumala poole. „Armas Jumal, ma pole sinult siiani mitte midagi palunud. Nüüd olen ma aga kohutavalt raskes olukorras. Ole nii hea ja korralda mulle üks asjalik loteriivõit!“ Ja kohe kuuleb mees vastust: „Olgu pealegi. Aga osta siis vähemalt üks loteriipilet. Anna mulle ka šanss!“ /Kogumikust „Juudid naeravad“/

Väliselt naljakate lugude taga peitub sageli väga tõsine mõte. On iseenesestmõistetav, et selleks, et loteriil võita, peab kõigepealt loteriipileti muretsema. Kuid kahjuks unustame mõnikord sama enesestmõistetava tõe: selleks, et kellelegi läheneda, tuleb minna tema poole, mitte tema lähenemiskatseid ignoreerida või temast eemale põgeneda. See kehtib ka inimese ja Jumala vahelise suhte kohta.

Mõnigi kord, kui avastame end sattunud olevat raskesse olukorda, hakkame meeleheitlikult ringi vaatama ja otsima, kes võiks aidata. Kes saaks ristiinimese jaoks olla parem ja õigem abimees kui mitte tema Taevane Isa Jumal, kelle rahva hulka ta on ristimises vastu võetud? Kuid arvan, et üsna sageli on Jumal see viimane, kelle poole hädas pöördutakse, viimane õlekõrs, millest kinni haaratakse. Miks? Küllap seetõttu, et nii mõnigi kord on mõni ristiinimene avastanud, et Jumal on temast nõnda kaugele jäänud, et tema poole on nagu pisut imelik juba pöörduda ja ega teagi, kuidas seda teha.

Jumal on kaugele jäänud? Kas see on võimalik? Jah, on küll võimalik. Meil pole kiires elutempos liikudes olnud aega Jumalaga tegeleda, temale läheneda: lugeda pühakirja, palvetada, osaleda jumalateenistustel, palvustel, pühal õhtusöömajal. Kui meie ristiinimese staatus meile vahel meelde tuleb, oleme lohutanud end sellega, et püüame olla tublid ja ise oma elu ja probleemidega hakkama saada, et mitte Jumalat tülitada ja tüüdata oma igapäevase tühja-tähjaga – Tal ju tähtsamaidki tegemisi. Igati kiiduväärt püüdlus. Meie igapäevase eluga pole Tal sel juhul aga enam asja – me ei lase Teda sellesse. Kui aga Jumal on meie jaoks olemas ainult mõnikord, pidupäevadel, siis oleme oma Jumalast teinud puusliku, ehisasja, kelle ainult pidupäevadel välja võtame ja eemalt imetleme.

Kui inimene on tõsisesse hätta või õnnetusse sattunud, siis hakkab ta otsima süüdlasi. Kes otsib, see leiab. Tihti, kui inimsüüdlast ei leita või ta pole kättemaksuks kättesaadav, leitakse süüdlane Jumalas. Miks Jumal mind ei kaitsnud, ei aidanud? Ta on ju kõiketeadja ja kõikvõimas, Ta võinuks ju ilma palumatagi aidata! Ta ju teab, mida meile on vaja! Nõnda see on. Kuid Jumal armastab inimest, austab tema püüet iseseisvalt hakkama saada. On muidugi juhtumeid, mil Ta sekkub palumata inimeste ellu, isegi sunnib tegutsema inimesi vastu nende tahtmist, kuid reeglina on Ta jätnud otsustuse inimesele – kas inimene soovib osa saada Jumala poolt pakutavast või mitte, kas ta laseb end juhtida või läheb isepäiselt oma teed. Selleks, et Jumal läheneks inimesele, saaks teda tõesti aidata – mitte ainult imedega ja erakorralistel juhtudel, vaid jooksvalt, igapäevases elus, nõnda et erakorralisi päästvaid imetegusid polekski vaja –, peab inimene lähenema Jumalale või vähemasti mitte tema eest põgenema. Kui Jumal ise inimesele läheneb, peab inimene jääma Tema juurde, elama Temaga tihedas Isa ja lapse suhtes. Ajapuudus ei ole vabanduseks sellele, et laps hülgab oma vanemad, ei suhtle nendega, võõrdub nendest. On asju, milleks tuleb aega leida. Aega juurde ei anna meile keegi – see tuleb ise võtta. Võtta selleks, mis on tõeliselt oluline lähenemiseks oma Jumalale, kõneluseks temaga.

Käesoleva nädala teema meie kirikukalendris on „Südame kõne Jumalaga“. Kui meil pole võimalust tulla pühapäeval kirikusse jumalateenistusele, siis leidkem igas päevas vähemasti see aeg, et palves astuda oma Looja, oma taevase Isa ette, läheneda temale, kõneleda temaga. Kõneleda oma rõõmudest ja muredest. Paluda abi, paluda tarkust. See on meie loteriipilet, mis toob meile alati võidu.

Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast. Sest ta ütles: „Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust.“ Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil. (Jes 63:7–9)

Kunagi ma pidin müüma oma korraliku fotoaparaadi. Olin kurb, et teisiti ei olnud enam võimalik, aga veel kurvemaks sain siis, kui kutseline fotograaf, kes selle minult ostis, mulle näitas, millised võimalused sellel aparaadil olid – olid kogu aeg olnud, ka siis, kui see oli olnud mitu aastat minu oma. Mina ei olnud neid kasutanud. Ma lihtsalt ei teadnud! Minu pildistatud pildid oleksid võinud olla palju paremad, kui oleksin teadnud, oleksin osanud kasutada pooltki selle aparaadi võimalustest. Mul oli häbi ja kahju.

Mida näitavad igatsused meie elus? Need paljastavad seda, millest tunneme puudust. Igatsused reedavad, kes me oleme ja mis on meile tähtis.

Kõik igatsused ei peagi täituma. Vahel oleme soovinud midagi, mis hiljem tundub mõttetu ja rumal. Võib juhtuda, et liialdame oma tahtmistega.

Ilmselt igatsevad kõik inimesed elus edasi jõuda. Seda soovisid ka eestlased, kes tulid juba keskajal linnadesse, kuid ei mahtunud linnamüüride vahele, sest rääkisid maakeelt ja neil ei olnud raha. Teenijaid ei võetud ka linnamajadesse lõpmatult. Nad pidid hankima endale eluaseme väljapoole müüre, eeslinnadesse, kus asusid linnarahva aiamaad, millele olid püstitatud kerged majakesed ehk hütid (saksa keeles Katen). Need pidid olema üsna lihtsad puulobudikud, sest seadus keelas sõjaohu korral hävitamisele kuuluvatesse eeslinnadesse midagi kapitaalset ehitada. Aiamaa hooldamise eest renditi hütte välja, nende elanikke nimetati Katensassen (hütisistujad ehk hütielanikud), hütid ise olid eesti keeles katakad. Need eestlased saksastusid ja neid kutsuti katakasaksteks. Hiljem unustati algne tähendus ja sõna omandas vormi kadakasaks, sest „kadakas“ on eestlastele arusaadav, ehkki ei mõistetud, mis võiks sellel okaspuul olla ühist saksastunud eestlastega (Malle Salupere „Kui segatud on Eesti veri?“, Eesti Ekspress, 21.02.2008).

Kindlasti ei olnud elu katakates kerge. Hüttidest ei õnnestunud kõigil kaugemale pääseda ja päris sakslaseks maskeerununa linnaelanike sekka sulanduda. Paljude igatsused parema elu järele ei täitunud. Eestlased aga pilkasid isehakanud saksu, kutsudes neid katakasaksteks, st hütihärradeks, kes erinevalt kivimajades elutsevatest päris sakstest pidid leppima onnisaksaks olemisega. Viimased aga tegid näo, nagu nad ei oskakski eesti keelt, ja suhtusid üleolevalt oma rahvuskaaslastesse, et rõhutada oma erinevust.

Sõna „katakas” aga omandas Tallinna Jaani kirikus uue tähenduse. Võib-olla kerkis see esile alateadlikust ajaloomälust? Siin väljendas see aga pigem igatsust taevase elu järele. Nimelt hakkasid noored nimetama kiriku maa-aluseid ruume katakombideks, mis kreeka keeles tähendab algselt hauakambreid. Kristlastel ei ole hirmu haua ees, sest meie n-ö näidishauaks on Jeesuse tühi haud. Surm on võidetud! Roomas peeti tagakiusamisaegadel katakombides jumalateenistusi. Meie katakanoored leidsid nendes ruumides lahenduse põnevuseigatsusele – ikkagi maa all! Seal suheldi, tehti süüa, vahel magati jne. Mis aga palju tähtsam: katakates leidsid noored ka lahenduse kõigile inimestele omasele usulisele igatsusele. Tallinna Jaani kiriku katakombides peeti mitu aastat hommikuti enne kooliminekut Taizé palvusi. Hiljem jätkusid need palvused õhtuti ja harvemini.

Kirikukalendrisse on selle nädala kohta kirjutatud juhtmõtteks „Jumala rahva koduigatsus“. See ei tähenda mitte niivõrd kojuigatsust, mil maailmast lahkume, vaid pigem koduigatsust, mil maailmas elame. Me vajame isakodu juba praeguses elus, et leida rahu Jumalaga – ja võime seda jätkuvalt leida Jeesuse Kristuse läbi.
Õnnistatud nädalat ja heade igatsuste täitumist kõigile!