Nädala mõte

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. (1Ms 1:1)

Piibli esimene lause on antud loosungiraamatus tänase päevasõnana. Mis põhjusel? Võib-olla vajame meenutamist, et on olemas Looja ja et meie oleme loodud? Läbi sajandite teati Jumala olemasolu ja et maailm on temast alguse saanud. Tänapäeval võidakse seda unustada ja nõuda tõestusi Looja ning loomise kohta. Kas inimkonna tunnetusvõime on uusajal kahanenud, olles suunatud valdavalt nähtava maailma poole? Ajalugu näitab, et pole olnud rahvastki, kellel ei olnuks religiooni, st teispoolsusega arvestamist.

Seepärast ei vaevu Piibel Jumala olemasolu üldse põhjendama. See on selge aegade algusest peale. Ainult lollid arvavad, et Jumalat ei ole. „Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!“ Need on kõik tema mõtted“ (Ps 10:4). „Meeletu ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!“ Nad talitavad riivatult ja jõledasti“ (Ps 14:1). Saalomoni tarkuseraamatus kirjeldatud inimesed väljendavad otsekui tänapäevaseid kahtlusi ja meeleheidet: „Meie elu on lühike ja kurb, ei ole rohtu inimese surma vastu ega ole teada, kes päästaks surmavallast. Sest me oleme sündinud juhuse läbi ja pärast seda elu oleme, otsekui ei oleks meid olnudki.“ Jumalatunnetuse kadumisel tekib läbi aegade tuntud üleskutse hedonismile: „Nautigem innuga maailma nagu nooruspäevil!“ (Trk 2:1j, 6). „Ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9), ütleb selle kohta Saalomon elutarkuste kogujana (Kg 1:1).

Ateismis pole midagi uut – uudne oli ainult selle massiline levitamine kahel eelmisel sajandil. Argumendid Jumala olemasolu vastu on jõuetud. Uusaegne klassik Ludwig Feuerbach arvas asjatult, et ta tõestas Jumala olematuse, kui ta väitis, et Jumal olevat inimese projektsioon. See on ainult hüpotees, mis veenab vaid neid, kelle jumalakogemus on hääbunud. „Kõik kristlikus kultuuris üleloomulikule omistatav on Feuerbachi meelest meie enda ideaalide, unistuste, soovide ja ambitsioonide paigutamine millessegi, mis jääb meist ja käegakatsutavast maailmast väljapoole. Kuid luust ja lihast inimestena ei ole me võimelised hoomama midagi sellist, mis paikneb meist nõnda radikaalselt väljaspool. Religioon on inimese olemuse asetamine väljapoole iseennast,” selgitab Indrek Peedu tema põhiväiteid.

Feuerbachi seisukohad, millele toetusid ka Marx ja Freud, olid küll „põhimõtteline väljakutse kristlikule teoloogiale“, võttes „väga radikaalse positsiooni“, kuid pole õige arvamus, nagu oleks suurem osa teolooge neid kummutamatuna eiranud. Pigem saadi aru, et tunnetuses on „projitseerimine paratamatu: me teeme seda tahtmatult“ ka maiste asjade puhul, mille vormid, nagu neid tajume, tekivad tagasipeegelduse teel meie tunnetusest. „Jumala tundmine ei erine niiviisi kellegi või millegi muu tundmisest“, toetudes tagasiprojektsioonile. „Projektsioonide abil saame midagi uut teada nii iseenda kui ka Jumala kohta“ – või mis tahes esemete kohta välismaailmas. Peedu ütleb õigesti, et nii „ei ole ka Feuerbachi religioonikriitika tänapäeva seisukohalt enam ülemäära veenev“. Seepärast selle vastu ei väideldagi (Vt Indrek Peedu, „Feuerbach, religioon ja unistus uuest filosoofiast“. Sirp 31.03.2017: www.sirp.ee/…/feuerbach-religioon-ja-unistus-uuest-filosoo…/).

Sarnaselt kirjeldab privaatsete ilmutuste vastuvõtmist paavst Benedictus XVI (Joseph Ratzin-ger), osutades projektsiooniprotsessile: „Juba välispidise nägemise juures on alati osaliseks ka subjektiivne faktor: me ei näe iial puhast objekti, vaid see tuleb meie juurde läbi meelte filtri, mis teostavad tõlkeprotsessi. See on veel ilmsem sisemise nägemise juures, eelkõige siis, kui meil on tegemist objektidega, mis juba iseenesest meie horisonti ületavad“, st teispoolsusega, Jumalaga jne. „Seepärast pole sellised nägemused iial puhas „fotograafia“ teispoolsusest, vaid nad kannavad ka tunnetava subjekti võimalusi ja piire iseeneses.“ Taevase maailma kirjeldus on tulvil sümboleist (Joseph Ratzinger, „Öffentliche Offenbarung und Privatoffenbarungen“. Katholische Nachrichten 13.05.2010: www.kath.net/news/26686).

Armas kaasmaalane! Jumala ja usu kohta on uusajal (eriti kommunistlikus süsteemis) nii palju rumalusi kokku räägitud, et viimane aeg on neist loobuda. See ei ole ainult mõistuse küsimus, vaid puudutab kogu meie ellusuhtumist ja tundeid, rõõmu või selle puudumist. Martin Luther on öelnud oma väikeses katekismuses: „Mina usun, et Jumal on loonud minu koos kõige muu looduga, et Ta on andnud mulle kõik, mis mul on, ja peab neid alal. Ja Ta teeb seda kõike selgest isalikust, jumalikust headusest ja armastusest.“ Võin kinnitada: seal, kus avastame oma elus, et Jumal, kes lõi alguses taeva ja maa, peab meidki omaks ja ülal, ei ole elu kunagi mõttetu ega tühi, sest tajume, et teispoolsus pole tühi. Saatku see kogemus meid veelgi rohkem ja mõtestagu meie elu käesoleval kaunil suvel.

Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. (Luuka 15:20)

Kadunud poeg on koduteel. Kord, kodust minnes oli ta kindel, et siia tagasi ta enam ei tule. Ta võttis kaasa kõik, mida pidas endale kuuluvaks, lõi ukse kinni, sulges värava ja läks. Saaks vaid kaugemale! Saaks paikadesse, millest räägitakse põnevaid lugusid, eemale isast ja vennast, kelle läheduses tunned end vahel nii ebamugavalt. Lihtsalt tundub, et isa näeb ja kuuleb ja teab seda, milles sa eksid – lihtsalt vaatab su peale ja taipab. Ja vend, kes on nii tubli ja töökas, et sulle tundub, nagu tema kõrval oled sa vaid üks ebaõnnestunud eksemplar. Saaks minema, nii, et koju jääjate silmad enam ei näeks ja nende kõrvu ei ulatuks midagi sellest, kuidas ma elan. Olla vaba, ka ebamugavast süütundest vaba.

Ja ta läks. Läks kaugele maale. Esialgu oli kõik hästi. Nii kaua, kui jätkus seda, mis isakodust kaasa sai võetud. Nii kaua oli sõpru ja lõbusat elu. Kuid siis tulid teistsugused ajad ja seesama inimene, kes nii väga oli igatsenud vabadust, eemalolekut isast, vendadest ja õdedest, loodab vaikselt, et äkki keegi tuleb, leiab ta üles ja kutsub tagasi koju. Kadunud poeg.

Millal on inimene päriselt kadunud? Siis, kui keegi teda enam ei otsi. Millal lõpeb kadunute viimane lootus? Siis, kui nad taipavad, et nad on täiesti üksi ja mitte keegi mitte kuskil neid enam ei oota.

Iga aasta novembris läheme me eri konfessioonide vaimulike ning Tallinna linnavalitsuse ja kalmistu töötajatega Pärnamäe kalmistule ning peame seal matusetalituse neile, kelle tuhk on peagi mööduval aastal puistatud ühishauda. Neile pole peetud matusetalitust. Lihtsalt keegi läks, tõstis restilt kivi ja puistas nende tuha ühte suurde auku. Suur osa nendest, umbes 70 inimesest, on maetud nii, et ühtegi lähedast pole olnud nende kõrval ei siis, kui nad surid, ega matusepäeval. Kord aastas – hingedeajal – peavad vaimulikud neile selle ühishaua juures hingepalve. Iga kord seal seistes ma mõtlen, kuidas on võimalik, et linnas, kus elab nii palju inimesi, on nii palju üksikuid, kadunuid. Nii palju kadunuid! Meie läheduses.

Kadunud pojal on, kuhu minna. Temal on, kes teda ootab. Meil kõigil on. Igal kadunulgi on. Paljud ei suuda seda uskuda, et neidki keegi ootab.

Üks poiss, kellelt küsiti, mis teeb kodu eriliseks paigaks, vastas: „Kodu on see koht, kuhu ma võin alati tulla – ka siis, kui olen eksinud. Sellest kuuldes kirjutasin kord Viljandi Jaani kiriku teadetetahvlile lause: „Kirik on kodu, kuhu võib tulla ka siis, kui oled eksinud.“ Nüüd mõtlen, et selle lause peaks kirjutama iga kiriku uksele.

Kadunud poeg on koduteel. Ta on väsinud ja veidi hirmul. Mäletan, kuidas mulle räägiti mehest, kes oli sõjaväljal saanud teate sellest, et paljud Tallinna majad on pommitamisel hävinud. Ta kirjeldas oma koduteel olekut, seda suurt igatsust kodu ja armsate järele ja suurt hirmu, kas neid üldse enam on. Nii oli ta viimase käänaku taga istunud kohvri peale, julgemata astuda neid mõnda sammu kohani, kust tema kodu paistab. Lõpuks ta tõusis ja läks. Tema kodu oli alles ja tema armsad ootasid teda.

Meilgi on kodu ja armastav Isa. Kui oleme koduteel, siis ei pea me pettuma. Meid oodatakse. Taevasel isal on igatsev süda. „Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.“

PALVE: Sina, Issand, tead, kus ma olen – kas Sinu käte vahel või Sinust väga kaugel. Sina igatsed ja ootad, hoolides igast oma lapsest. Juhata meid koduteele – Sinu armastuse hõlma. Ja kui kord tuleb see hetk, mil meie aeg siin saab otsa, siis kanna Sina meid koju, sinna, kus oled omadele eluasemeid valmistanud maailma ajastu algusest – isakoju taevas –, sinna, kus on igavene rõõm.

Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ (Mt 11:28)

Mida kauem inimene on ilmas elanud, seda paremini ta taipab, et kõige suurem väärtus on inimese jaoks aeg. Mõõdetakse ju just ajaga elu, seda ainsat ja kordumatut. Iga minut, iga tund, iga päev, iga aasta lühendavad meile antud eluaega ja me teame, et ei saa seda mingi hinna eest ega kusagilt juurde osta. Elu muudab meie jaoks eriti hinnaliseks seegi, et me keegi ei tea, kui palju meile on seda kingitud ja kui palju sellest veel on alles.

Nõnda püüamegi aega võita kavalusega: haarata võimalikult kiiremini võimalikult rohkemat, et jõuaks võimalikult enamat ära proovida, ära teha. Püüame ühte inimellu mahutada mitut. Ja nii muutub meie elu üha rohkem kiirrongi sarnaseks, millelt maha astumine on võrdne peaaegu enesetapuga. Rong ei oota, see kihutab minema ja meie jääme maha. Ajast maha jäämine tähendab probleeme, tähendab konkurentsivõime vähenemist, tähendab võimaluste vähenemist, pidevat muret homse pärast, oma toimetuleku pärast. Nõnda siis rabeleme me viimse võimaluseni, ikka kiiremini ja kiiremini, püüdes ajast maksimaalset välja pigistada, seda maksimaalselt kasulikult kulutada. Suure rabelemisega pole aga enam aega tunda rõõmu sellest, nautida seda, mille saamiseks me oleme aega kulutanud. Rahulikumad hetked me lihtsalt kulutame pingest taastumisele, väsimuse väljahingeldamisele. Tänapäeva inimene on praktiline – elu ise sunnib selleks.

Kuid ometi võtavad – just võtavad, mitte ei leia, sest aega pole võimalik leida, see ei vedele niisama – väga paljud inimesed endale aega ja lähevad pühakotta. Nad ei lähe sinna mitte ainult pühapäevadel, vaid ka argipäeviti. Kevadest sügiseni on avatud väga paljude pühakodade uksed, et inimesed saaksid ka väljaspool jumalateenistuste aega sisse astuda, palvetada, vaikselt elu üle järele mõelda või ka lihtsalt olla niisama, olla vaikuses, lasta oma ajul tühjeneda, puhata maailma mürast. Jaani kirikus käib keskmiselt 200 inimest päevas, mõnikord rohkem, mõnikord vähem.

Miks nad tulevad? Ilmselt ei ole argiaskelduste müra suutnud kunagi summutada Jeesuse kutset, mis on kõlanud läbi kahe aastatuhande: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ Jeesus lubab anda hingamise. Hingamine on üks elu tunnuseid. Hingeldamine on haige, ohus oleva elu tunnus. Jeesus pakub meile tervet elu, me võime Tema abil vabaneda hingeldamisest. Jeesuse ligiolu on enamiku inimeste jaoks kõige paremini tunda pühakodades.

Hetkedel, kui elu muutub liiga kiireks ja keeruliseks, vajame me meeldetuletust, et elus on oma tõed, ajal on oma reeglid.

Istudes vaikses pühakojas, eemal plärisevatest telefonidest ja siia-sinna sebivatest inimestest, võime natukeseks ajaks vabaneda aja survest. Meid ümbritsevad müürid, mis on näinud eelmiste põlvede võitlust ajaga, on näinud mitmete põlvkondade muresid ja rõõme, naeru ja pisaraid. Pühakotta on tuldud rõõmude ja muredega, abi otsima ja abi eest tänama. Pühakojas tajume, et kui suured meie mured meie jaoks ka poleks, on need ometi nagu meie isegi, need on meie elu, pisitilluke osake igavikust. Meie ja meie mured ei ole maailma keskpunktiks. Maailm ei alga ega lõpe meiega. Kuidas me ka ei rabeleks, ei suuda me ometi kõike haarata, kõike kontrollida. Seega ei pea me võtma endale üle jõu käivat koormat, lootusetut, juba ette kaotusele määratud võitlust ajaga, ainsaks relvaks vaid kiirustamine. Kui me suudame end näha ja aktsepteerime ennast nendena, kes me tõeliselt oleme – Jumala lapsed selles igavikuhetkes, milles meil on määratud oma elutee läbi käia –, siis ei ole aeg enam meie vaenlane, vaid sellest saab ustav liitlane. Me ei pea muretsema, et seda on liiga vähe, et seda ei jätku, et me jääme millestki väga olulisest ilma. Jumala lastena on meie päralt igavene elu ja me võime siin, maises elus rahulikult tempot maha võtta ja kasutada meile eluks kingitud aega, et nautida seda head ja ilusat, mida Jumal on meile kinkinud. Ja seda pole sugugi vähe. Seda on tohutult rohkem, kui me suudame vastu võtta – kui me vaid tahame seda märgata.

Jätkugu meil tarkust võtta endale see aeg, et kuulata Jeesuse, Jumala Poja kutset ja minna Tema juurde. Minna, et saada tagasi hingamine, saada tõeline ja täisväärtuslik elu. Elu, millest saab rõõmu tunda.

Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Lk 12:15)

Selle nädala kirjakohad juhatavad meid maise vara kogumise tühisuse juurde ehk kui mõttetu on koguda aardeid maa peale ja kui oluline taevasse. Seega võiks arutada pikalt rahateema üle à la rikkus on päh ja raha pole üldse oluline. Ega see olegi sellele, kel seda on.

Kuid mind meelitab nende aarete juurde, mis meil tuleb taevasse koguda, ja selleks, et koguma hakata, on vaja mõista, mis aarded need sellised on, mida taevas vaja läheb. Niisiis valime nädala kirjakohtadest hoopis Õpetussõnad 2:1–6: „Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad ja mu käsud enesele talletad, lased oma kõrval tarkust tähele panna, pöörad südame arukuse poole, jah, kui sa mõistuse appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus. Aamen.“

„Kui sa mu käsud vastu võtad ja enesele talletad ...“ Me teame hästi Jumala suurimat käsku „Armasta Jumalat kõigest oma südamest, kõigest oma hingest ja väest!“, millele Jeesus lisas: „... ja ligimest kui iseennast.“ Seda viimast käsku me täidame hoolega, armastame oma ligimest sama palju kui iseennast, õigemini sama vähe. Ja ligimesearmastus on Jeesusel väga inimlik nõuanne – tulla välja iseenesest, sest armastuses Jumala vastu polnud seda saavutatud. Armasta Jumalat kõigest oma südamest ..., polnud mõjunud ei enne ega pärast Jeesuse aega, nüüd tegi Jeesus puust ja punaseks: armasta ligimest. Aga selleks, et ligimest armastada, on vaja ära teha suur töö – meeleparandustöö. Inimene on alati arvanud ja arvab endiselt, et meeleparandusega peaks tegelema naabrinaine, mehest ei hakka rääkimagi, töökaaslased on nõks hullem seltskond pimedaid, no ja sugulaste meeleparandustöö võiks olla ikka nii ränk, et ei tea, kas eluajast piisabki. Aga meie endiga on õnneks kõik korras.

"Parandage meelt, sest taevariik on lähedal." Kas me mõistame seda? Taevariik tuleb üllatavalt lähedale, kui usaldame oma elu Jumalale, täielikult. Kas me mõistame seda? Aga tegelikult? Jah, muidugi me palvetame: „Armas Jumal, aita mul saada parem töökoht, rohkem raha, tervist, sõpru, armastust jne.“ Aga mida meie teeme Jumala usaldamise asemel? Hakkame tegutsema. Lappame vabu töökohti kuulutuskülgedel läbi, avame kogumiskonto, investeerime raha, mida meil pole, üritame kõigile meele järele olla jmt. Ah jaa, Jumal pidavat aitama seda, kes end ise aitab. Me aitamegi endid iga päev, kui me seda ei teeks, siis ei tõuseks me hommikul voodistki.

Kuid kui oleme üritanud mingit probleemi lahendada ja ikka kukub välja nii kui alati või veel hullemini, kas see ei peaks siis arukat inimest veenma, et ta ei oska, ei saa hakkama? Saadame palve teele ja edasi ... hakkame jälle tegutsema või? Aga Jumal on meie palvet KUULDA võtnud ja asub TEGUTSEMA. Või arvame me endiselt, et Jumalal on meie abi vaja? Meie ei ole Jumala abimehed, asjad on vastupidised. Ja kui oled esitanud palve Ülimale, siis täna, et Ta on sinu palvele juba vastanud: jah, kui sa mõistuse appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus.

Ja siis hakkab Jumala riik lähemale tulema. Kas siis läheb paremaks? Ei, hullemaks läheb! Iga pisemgi äpardus tundub patuna, iga asja pärast on vaja andeks paluda, süütunne on jätkuv, piinav. Ükskõik, mida teed, ikka süüdi, süüdi, süüüüüdiiii! Siis on aeg esitada endale küsimus, kes tahab, et me end süüdi tunneksime. Jumal? Kindlasti mitte, see „au“ kuulub, nagu Arved Paul teda nimetas, Jumala vastasmängijale. Oi, kuidas meeldib tollele vastasmängijale, kui tunneme end süüdi! Ta teeb kõik selleks, et tunneksime end väikeste, mannetute ebaõnnestujatena.

Vene õigeusu arhimandriit Benedikt (Knjazev) on oma raamatus „Piibli ajalugu“ öelnud: „Mitte see pole kurb, et inimesed ei usu Jumalt, vaid see, et nad ei usu, et saatan on olemas.“

Miks too vastasmängija eriti siis tegutsema asub, kui teeme ränka meeleparandustööd? Aga miks ta peaks kiusama neid, kes ikka veel naabrinaisi parandavad? Vastasmängija panused tõusevad, mida lähemale Jumalale jõuame. Jumalale ei taha ta kedagi anda! Ja ära hellita lootust, et suudad Jumala vastasmängijat võita, ta on palju kavalam tegelane, kui oskame ette kujutada.

Seegi etapp on vaja läbi käia kindlas usalduses Jumalasse, sest Jumal ei nõua meilt muud aaret kui täielikku usaldust. Jumalal ei ole vaja meie süüd, Tal on vaja meie elu. Oma elu Jumalale andes muutub meie meeleparandus automaatseks ja sellega on rõõm tegeleda, sest asjad, mis häirisid, loksuvad paika.

Ulatame oma elu Jumalale täielikult, karta pole midagi, see on heades kätes. „Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus.“ Aamen.

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)

Läbi aegade on aimatud Jumala olemasolu ja tajutud Tema auhiilgust looduse kaudu. Ühtlasi on kõiki aegu saatnud küsimus, miks peidab Jumal, kõige elu allikas, end inimeste eest. Miks ta ei õnnista oma lapsi ennast näha andes?“

Kuulus India kristlane Sadhu Sundar Singh on vastanud sellele järgmiselt: „Tõelist õnne ei nähta ainult ihulike silmadega. Selleks on vaja vaimulikke silmi, sest need asuvad südames. Tuhanded inimesed nägid Issandat Jeesust, aga see ei olnud neile õnneks, sest surelike silmadega võib näha ainult surelikku. Sa ei või näiteks isegi oma hinge näha. Kuidas võid sa tema Loojat näha! Surematut Jumalat ja surematuid vaimusid ei saa surelike silmadega näha. Kui meie vaimusilmad avatakse, siis muidugi võime me näha Jumalat, kes on Vaim“ (Jh 4:24). Jeesuse ainulaadsus seisneb selles, et Jumal, kes on Vaim, sidus end Tema ihulikkusega ses ulatuses, et „muudeti ka tema surelikkus surematuseks; ning ainult need, kellel olid vaimusilmad, võisid teda pärast tema ülestõusmist näha” (Ap 10:40–41).

Kuidas kujutelda siis Jumala ja maailma vahekorda? Sadhu kirjeldab seda järgmiselt: „Vesi on käsnas ja käsn vees, aga vesi ei ole käsn ja käsn ei ole vesi, sest mõlemad on erinevad asjad. Nii on Jumala lapsed maailmas ja Jumal elab nendes. See ei ole panteism, vaid Jumala riik, mis asub inimeste südametes, kuigi nad elavad maailmas (Lk 17:21). Nagu vesi käsnas, nii on Jumal igas paigas ja igas asjas, aga ta erineb neist ometi.“

Kas on inimeste jaoks, kes on oma loomult piiratud ja iseloomult patused, ületatav kuristik, mis lahutab neid Jumalast? „Puusütt võib kaua pesta, ilma et must värv muutuks. Aga niipea, kui me selle tulle viskame, kaob selle must värv. Samuti juhtub inimesega, kui teda ristitakse Püha Vaimuga, kes lähtub Isast ja Pojast, kes mõlemad on üks (Jh 10:30). Siis võetakse ära tema pattude mustus ning ta on valguseks maailmale (Mt 5:14-16). Nagu tuli söes ja süsi tules, nii on Jumal oma lastes ja need temas.“

Jumala kohta kõlanud kolm-kord-püha – „Püha, püha, püha on vägede Issand“ – on peetud viiteks Kolmainsusele. Sundar Singh selgitab: „Jeesus, Isa ja Püha Vaim on üks, nagu päikeses on kuumus ja valgus, ehkki kuumus ei ole valgus ja valgus ei ole kuumus; aga mõlemad on siiski üks, ainult nende ilmumine väljaspool päikest sünnib eri kujul. Nõnda lähtuvad Poeg ja Püha Vaim Isast ning annavad maailmale valgust ja soojust. Vaimu ristimine on tuli, mis iga patu ja halbuse usklike südamest välja põletab ja valmistab neid taevale, neid puhastades ning pühitsedes. Jeesus, see on tõeline valgus, tõmbab patused välja pimedusest ja sügavusest ning juhib neid tõeteel taeva poole igavesele õndsusele. Sellest hoolimata ei ole mitte kolm Jumalat, vaid ainult üks. Samuti nagu päikeses pole kolm, vaid on ainult üks” („Meistri jalgade juures“ – Eesti Kirik 1926, nr 28–29: lk 219j, 227).

Tänapäeval küsitakse, kas ei tuleks Jumalast lihtsamini rääkida. Kes saaks praegu enam aru Kolmainsuse keerulisest müsteeriumist? Kuid vastu tuleb küsida: kui meie arusaamisvõime võrreldes varasemate aegadega on nõrgenenud, kas oleme siis muutunud rumalamaks? Kõige lihtsam oleks Jumalast rääkida, ignoreerides igasuguseid saladusi, kuid seeläbi lõpeks meie kõnelemine Temast viimaks niivõrd lapsikustega, et neid ei usuks enam lapsedki. Kui kristlik sõnum peab olema mõeldud ainult lastele, siis jääb ta muinasjutu tasemele, mida täiskasvanud õigustatult ei usu.

Eile oli kolmainupüha. Selle püha ülesandeks on meenutada elava Jumala lõpmatut saladust, mida on väljendatud Kolmainsusena – et me mõttelaiskadena oma praegustesse teadmistesse (ja teadmatustesse) magama ei jääks. Jumal ei ole ühetaoline „mass“, vaid dimensioonirohke elav vaimne struktuur: ühel Jumalal on kolm palet: Isa, Poeg ja Püha Vaim (sõna „persona“ on ebatäpselt tõlgitud isikuks, eelkõige tähendab see palet). Jumal, kes on Vaim, on avanud meile oma personaalse palge Isana, Pojas ja Püha Vaimu kaudu. Ta soovib, et me jätkuvalt süveneksime Tema saladusse ja õpiksime tundma, et meie Eluandja ise ja tema antud elu on püha, märgates selle auhiilgust kogu looduses. Ta soovib meid enda tundmise läbi juhatada õnnele maa peal ja õndsusele igavesti.

Esimese Moosese raamatu kuuendas ja Johannese evangeeliumi 14. peatükis on kirjutatud: „Aga Issand ütles: „Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!“ Jeesus ütleb oma jüngritele: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde“.“

Kõik muutub. Isegi inimesed. Kes leebemaks, mõistvamaks, tundlikumaks, kes karmimaks, kibedamaks, tundetumaks. Keegi, kes lubas kord kuu , päikese ja tähed taevast alla tuua, ei viitsi ehk aastate pärast enam prügiämbritki välja viia. Kõik muutub. Meid kõiki muudab aeg. On neid, keda muudab raha ja võim, muudab armastus või arvamus, et seda ei ole. Ka tugevamaid meie hulgast võivad muuta haigused, pidev ülepinge. Mõni Siberisse küüditatu, peaaegu kõik kaotanu, tuli aga vaeva, valu ja alanduste aastatepikkuselt teelt tagasi hämmastavalt hoolivana, teistega arvestavana. Teist muudab kibedaks kirujaks mõni väikene vintsutus. Üks arvab, et ta peab ise kõigega hakkama saama, et keegi ei hooli ega aita. Teine teab, et ta ei ole iialgi üksi, et kellegi kaitse ja arm on teda saatmas igal hetkel. Teab, et lahus Temast ei oleks ta midagi suutnud, et ilma Temata ei oleks teda olnudki. Teab ja on tänulik.

Kõik muutub. Kord, tuhandeid aastaid tagasi vaatas Jumal inimest ja otsustas, et Ta paneb tema olemisele piiri. Esmalt 120 aastat, seejärel 70 ja neile, kes tugevad, 80. Ta arvas, et rohkem ei ole inimlapsele vaja. Ühel päeval see muutus: Jumala Poeg palub oma Taevast Isa, et see kingiks inimesele igaviku. Ja Ta väidab, et Tõe ja Lohutuse Vaim jääb neisse, kes Teda armastavad ja Tema käskusid täidavad.

Tahaks kõndida tões, kõnelda seda, mis tõde. Mitte korrata etteütlejate hüütud valesid, mitte saada teiste arvamuste hädiseks selgrootuks orjaks. Ei tahaks omalt poolt valede lisamisega suurendada valu, põhjustada pisaraid. Ei tahaks korrata sama, mida ütlevad need, kelle hääl on teiste omast kõvem. Ei tahaks korrata vanu vigu. Ei tahaks olla kurjuse mängukann. Tahaks saada armastuse tööriistaks – ilmutada Jumala tahet.

Palun Vaimu, mis muudaks mindki lohutajaks, kildude kokkukogujaks, katkitehtute tervekstegijaks. Palun Vaimu, mis jääb, on minu juures ja minu sees, nii kaua, kui ma olen siin; Vaimu, mida minult ei võeta isegi siis, kui pean minema siit; Lohutajat, kes jääb igavesti nendega, kes jäävad kõndima Tõe teel. Sellel teel rändamine ei ole kerge, aga neil, kes püsivad sellel teel, muutuvad kergeteks hing ja süda. Nad taipavad peagi, et vaid nii on mõtet rännata – puhta südamega tõe lookleval rajal.

Ja nemad ei ole iialgi üksi. Teistele vahel tundub, et nad on üksi, aga kui nad vaid vaataksid nende silmadesse, siis nad taipaksid, et mahajäetu silmad ei saa nii särada, et orvud ei saa olla nii rõõmsad ja lootusrikkad.

PALVE: Issand, aita mul taibata, et Sa kõnelesid neid imelisi sõnu ka meile – et Sa ei jäta meid orbudeks, et Sa annad meile Lohutaja, kes jääb meiega igavesti. Sa ei võta meilt ära oma Vaimu. Sina oled täitnud oma tõotuse – oled tulnud meie juurde. Aita meil rännata meie osa sellest teest ja jõuda Sinu juurde. Vabasta meid hirmust, mis paneb meid aina küsima ekslike inimeste arvamuse järele ja salgama oma tõelist olemust. Juhi meid Tõe teele, armastuse rajale. Aita meil saada nendeks, kes julgevad armastada, lohutada, ütelda head. Aamen.

Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud. (Jh 7:37–39)

Seda nädalat alustava pühapäeva teema kannab nimetust „Püha Vaimu ootus“. Elame taevaminemispüha ja nelipüha vahelises ajas. Pühakirja järgi võttes niisiis ajas, mil Jeesus oli taevasse võetud, kuid Püha Vaimu, keda Ta oli tõotanud enda asemele läkitada, polnud veel saabunud.

Meie, kes me seda mõtisklust loeme, oleme suuremalt jaolt ilmselt ristitud inimesed ja meile on õpetatud, et ristimisel annab Jumal meile ka Püha Vaimu anni. Seega peaks see, mida kord Jeesus lehtmajade pühal rahvale pakkus, meil juba olemas olema. Aga kas tegelikult ka on? Mida saab anda, seda saab ju ka ära võtta, saab ära kaotada, saab ära kulutada. Niisiis: kas meis on ristimisel saadud Püha Vaimu and veel alles?

Jeesus kõneles elavast veest, Püha Vaimu annist, lehtmajade pühal – juutide suurel tänupühal. Miks just siis? Aga millest või kust tulevad sellised kaunid tunded nagu rõõm ja tänulikkus? Kes omistab kõik hea, oma saavutused ainult iseenda tublidusele, sel pole ju põhjustki tänulik olla. Iseendale tänulik olla, iseendale aitäh ütelda tundub kuidagi ebaloomulik, skisofreeniline.

Rõõm ja tänulikkus tulevad sellest, kui taipad, et sinu tõelised saavutused ja head tulemused tulevad vaid koostöös Jumalaga, Tema abil; kui oskad märgata heade ja ilusate andide taga Teda, kes need head annid annab. Tänulikkus ja rõõm tulevad sellest, kui taipad, et elus ei peagi lootma ainult endale, ainult oma jõule ja võimetele, vaid me saame loota Kõigeväelisele Jumalale, Loojale, kes on meile elu kinkinud, kes hoolib meist, kes aitab meid meie elus, meie töös ja õnnistab seda. Püha Vaim on otsesidemeks inimese ja Jumala vahel. Just Tema annab meile tarkust, aitab meil mõista meie osa ja kohta elus, aitab märgata Jumalat, suhelda Temaga, loota Temale, ka aegadel, kus meil elu igal päeval alati hästi ei lähe. Niisiis: tänulikkus on üks Püha Vaimu olemasolu tunnuseid või vähemalt üks peamisi eeldusi, mis võimaldab seda vastu võtta. Kas meis on tänulikkust? Kas täname Jumalat Tema andide eest? Kas me teeme söögipalvet? Kas täname inimesi, kes meile kingivad kõige kallimat, mis inimesel üldse on – aega oma elust? Inimesi, kes on meie vastu head, kes meid aitavad, meid oma annetega teenivad? On ju just sellised inimesed, kelle kaudu me tunneme Jumala hoolitsust ja abi, Jumala käteks meie juures.

Jeesus kõneleb sellest, et Ta pakub elavat vett. Elav on selline vesi, mis ei püsi paigal, vaid liigub – seda voolab ära, aga seda tuleb pidevalt ka juurde, see liigub, uueneb, muutub, haarab liikudes enesesse hapnikku, toitaineid. Aga see tähendab, et vesi samas kohas ei ole kunagi seesama: voolavas vees ei saa kunagi samasse kohta teist korda astuda. Surnud vett on looduses samuti olemas – näiteks sügavas varjulises lombis, tiigis. See ei liigu, värsket vett tuleb juurde vähe, vaid juhuslikest sademetest. Kui vesi ei uuene, ei liigu, siis see hakkab aegamööda haisema, kaotab oma kasulikud omadused, muutub kõlbmatuks. Seda ei saa millekski kasutada.

Ka vaim, mis peitub inimeses, mis vormib inimese isiksust, võib nagu vesigi olla nii elav kui ka surnud. Püha Vaim, Jumala Vaim, ei ole kunagi surnud Vaim, paigalseisev, liikumatu Vaim. Püha Vaim liigub, tegutseb, muutub ja paneb inimesegi liikuma, tegutsema, muutma ja muutuma. See aga annab see selle omajale lootuse, et kui kõik olukorrad muutuvad, siis ka kõige raskemad, valusamad ja keerulisemad ajad, mis elus ette tulevad, lähevad mööda. See annab jõudu vastu pidada ja edasi minna. Kas meis on tulevikulootust? Kas meis on sisemist jõudu eluraskustes vastu pidada ja edasi minna? Või laseme käed kohe rüppe, kui miski viltu läheb?

Jeesus ütles ka: „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Kes on Jumalalt saanud elavat vett, kelles on see olemas, see ei saa seda varjata, seda endale hoida, vaid ta jagab seda heldesti ka teistele. Kellel on elavat vett, st kelle sees on Jumala Püha Vaim, sellel on alati jagada rõõmu, usku, armastust ja lootust ka teistele. Ta võib seda heldelt jagada, sest kuni ta on usu sidemega ühendatud Jumala ja tema poja Jeesusega, ei saa see otsa. Mida rohkem ta ära kingib, seda rohkem talle juurde antakse, temasse valatakse. See, kas inimesel on jagada rõõmu, usku, lootust ja armastust, on taas üks tunnus, mis näitab, kas inimeses on Püha Vaimu.

Kas meis on veel Püha Vaimu? Kas meis on elavat vett, mis kustutab janu Jumala järele? Kas seda on piisavalt?

Jeesus ütles: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!“ Kui tunneme, et meiegi vajaksime juurde seda imelist vett, seda igavesse ellu voolavat vett, siis mingem Tema juurde, kes seda vett meile pakub, pakub pühakirja sõna kaudu, pakub palves, pakub armulauasakramendis. Ärgem kannatagem janu Jumala järele, ärgem laskem oma hingel kuivada – nii nagu ilma maise veeta ei ole võimalik ajalik elu, nõnda ei ole ilma elava veeta võimalik igavene elu.

Õnnistatud rännakut eluvee allika, Issanda juurde!

„Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!“ (Ps 18:2)

Selles psalmireas on kirjas jäägitu pühendumine. Jumala suurim käsk oma rahvale on viiendas Moosese raamatus: „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma hingest, kõigest oma südamest ja kõigest oma väest,“ ja lisas: „Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!“

Kuidas täitis inimene seda käsku Vana Testamendi ajal? Tolle aja inimene teadis, et Jumal ei lepi mingi väikese osaga inimesest. Teadis, et Jumalal on täiuslikum plaan. Miks muidu tõi Ta Iisraeli välja Egiptuse orjusest ja andis talle Kaananimaa? Miks muidu juhtis ta seda rahvast, päästis mitmel korral hädast ja näljast ning võttis endale lepingulise kohustuse? Rahva lepingupooleks jäi Jumala austus. Aga iisraellane teadis ka, et Jumal on kiivas: Ta on oma südame avanud Iisraelile ja tahab, et Iisrael samuti avaneks ja mitte kellelegi ega millelegi muule. Totaalne truudus ühele ainsale, see on Jumala käsk. Jumal on ainus, Teda tuleb armastada kõigest südamest, hingest ja väest. Jumala jagamatus tingib südame jagamatuse: üheleainsale peab kuuluma kõik. Seda ei tohi mõista nii, nagu nõuaks Jumal midagi võimatut. Jumal ei nõudnud askeetlust, ometi pidi inimese kogu süda kuuluma Jumalale.

Nagu evangelist Markus õpetab: väljastpoolt küürimisest pole kasu, mis inimest rüvetab, see tõuseb seestpoolt, südamest. Ja Jeesuse sõnul: „Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel“.“

Jumalat huvitab ainult, milline on kellegi süda, kõik muu on kõrvaline. Välise rõhutamine viib käsuvagadusse, sisemine on midagi muud. Esimestes Moosese raamatutes räägitakse jumalakartusest ning lepinguliste kohustuste täitmistest, truudusest ja kuulekusest. Viiendas Moosese raamatus selgub midagi uut: Jumal nõuab kogu südant – jagamatult.

Esimeses Moosese raamatus on juttu ka Jumala südamest: „Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad, siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas.“

Issanda süda valutas. Ta küll kahetses, kuid ta süda valutas. See kõlab veel kurvemalt kui inimese valutav süda.

Issandal ja Tema valitud rahval oli eriline suhe. Ja sugugi mitte ainult väljavalituse tõttu. Tundub ehk naeruväärsena väita, kuid Vana Testamendi inimene suhtles Jumala kui kõige lähema sõbraga, vaatamata Jumala vägevusele ja õiglasele vihale.

Psalmides ehk rohkem kui mujal Vana Testamendi raamatutes üritab inimene nii palve, hea teo, enesekiituse kui ka ülistuse kaudu tihtipeale Jumalat „suunata“. Paludes endale ja oma sõpradele tervist ja küllust ning vaenlastele õiglast karistust. Uue Testamendi kaudu vaadates paistab see kindlasti ketserlik. Kuid selline Jumalaga suhtlemine tundub vägagi inimlik ja nagu juba öeldud, ülimalt lähedane. Jumal on iisraellastele küll Suur ja Vägev, kuid ka armsamaist armsaim, kelle ette võib tuua oma häda, viletsuse, närususe jm, kes küll karistab (loodetavasti ka tüli teist osapoolt), kuid lõppkokkuvõttes on alati helduse Jumal, kelle arm on piiritu.

Jumal justkui ei tegele selliste „pisiasjadega“, nagu kas inimene on vahel õel, eksib millegi vastu. Inimene teeb seda niikuinii, temalt rohkem nõuda oleks liig. Olulisem on, millisel kohal on Jumal inimese elus üleüldse. Kas Tal on alati esimene koht? Kas palud eksides andeks kõigepealt Jumalalt ja siis inimeselt, kelle vastu oled eksinud? Kas terveks saades tänad kõigepealt Jumalat ja siis arsti? Me teame, kuidas Jeesus parandas veritõbise naise: teda nähes kutsus Jeesus ta enese juurde ja ütles talle: „Naine, sa oled lahti oma haigusest!” Naine ei pöördunud Jeesuse poole, Jeesus kutsus ise. Teadis, keda kutsuda, kuna naine kiitis pärast tervekssaamist kohe Jumalat. Inimesel, kel tohutus rõõmus tuleb kõigepealt Jumal meelde, on aeg terveks saada.

Keda sina tänad õnnetumise puhul kõigepealt? Keda tahab süda kõigepealt tänada?

Heebrealane mõtles südamega, oskas südamega suhelda, oskas pühenduda täielikult. Need oskused on tänapäeva inimesel kitsa südame tõttu justkui välja arenemata. Paulus juudina tundis Toorat hästi ja tundis ka südant, kui ta rääkis oma kirjas korintlastele: „Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma südames. Ma ütlen teile kui lastele: vastutasuks avarduge teiegi!“

Tallinna vikaarõpetaja Miina Piir

Ülestõusmisaja viienda pühapäeva ladinakeelseks nimeks on Cantate. See kutsub meid üles laulma Jumalale. Seekord langeb sellele pühapäevale ka emadepäev. Pühapäeva teemaks on „Taevariigi kodanikuna maailmas“. Kuidas seda kolme ühendada ja milliste mõtetega selle pühapäevaga alanud nädalas rännata? Nopin oma pühapäevasest jutlusest välja mõned mõtted ja loodan, et need aitavad meid meie mõtterännakul.

Mida vajab inimlaps selleks, et ta südames võiks olla rahu, et seal ei oleks halvavat hirmu? Mida vajab inimlaps selleks, et tema südames oleks ülevoolavat tänu, et ta aina ei hädaldaks, kritiseeriks neid, kes on temast erinevad, julgevad riskeerida, peites teiste mahategemise taha oma hirmu muutuste ees? Mida vajame me selleks, et mõista, et inimesed on erinevad, meil on erinevad vanemad, geenid, võimalused ja meie olulisimaks ülesandeks pole muuta teisi, vaid lasta Jumalal muuta meid? Jah, ka vanematena, sest kui jäik hakkab muutma veel voolitavat, hella ja habrast, võib tulemus olla kohutav. Maailm vajab vanemaid, kes on lasknud Jumalal ennast muuta, kes paluvad Jumalalt juhatust oma laste kasvatamiseks, suunamiseks ja kes Jumalat tundvatena juhatavad oma lapsi Tema juurde.

Tommy Hellsten kirjutab ühest suurest vajadusest, mis on inimese üks põhivajadustest tema maise elu algusest otsani. Imikuna otsib laps naeratavaid silmi. Ta võib nutta ja nutta, kuni märkab, et ema vaatab tema silmadesse ja tema ema silmades on armastus. Vaatamata kõigele, mida laps on teinud või tegemata jätnud, kohtab laps oma ema silmades armasust, mõistmist, hoolimist. Ja mida vähem on neid hetki, mil laps sellist pilku kohtab, seda enam on võimalik see, et ta lööb oma silmad maha ja tormab läbi elu teistele silma vaatamata, suhteid lõhkudes, julgemata erineda ja maha tehes neid, kes seda julgevad.

Jeesus, Jumala Poeg, on tulnud inimesena sellesse maailma, et õpetada Temasse uskujaid oma pilku pöörama Jumala Isa silmadesse. Ta ütleb, et meie Taevane Isa ootab seda ja meie võime nendesse silmadesse vaadates näha sealt seda, mida oleme nii kaua otsinud: aktsepteerimist, mõistmist, armastust, hoolimist. Ja kes selle on leidnud, kes on sellesse uskuma hakanud, suudab samasuguste silmadega vaadata oma vendade ja õdede peale, ka endast erinevate peale.

Ristimise läbi me saime või saame Jumala lasteks. Tema sõnadesse uskumise läbi me püsime Tema läheduses ja seal pole meil midagi karta. Sealt ei lükata meid välja ka siis, kui meist enam asja ei ole. See on kindlaim, kõige turvalisem paik maailmas. Kirik annab sellest aimduse. See rahu, mis hoovab meisse paljudes pühakodades, on märk rahust, milles me võime elada kogu oma elu, kui püsime Jumala armastuse hõlmas. See on piirideta hõlm. Seal tajub inimlaps igavikku. Seal julgeme olla ka nõrgad, sest me teame, et ka nõrkadena meist hoolitakse. See, kelle omad me oleme, hoolib. Tema jaksab, igavesti, sest Tema on armastus – igavesti.

Jeesus on tõotanud: „Minu isa majas on palju eluasemeid!“ Meil kõigil on seal paik. See on igavene eluase – taevase Isa süda. See on suurem, kui me arvata oskame. Selles säravas soojas südames on mure nii kaua, kui meie eemale hoiame, selle südame unustame, selles maailmas oma tähtsaid asju ajades, asju kogudes, muudkui muretsedes, paljudele meeldida püüdes end hingetuks jookseme. Jumala Poeg palub meie eest. Palub lakkamatult, igatseb lakkamata meie maise elu viimase hetkeni, et ükski meist ei kaoks, ei hukkuks nagu hukatuse poeg.

Me vajame Jumala Vaimu – Püha Vaimu, et püsida õigel teel, et sellele tagasi jõuda, kui oleme sellelt eksinud. Me vajame Jumala Püha Vaimu, kes siis, kui tunneme süütunnet, häbi oma eksimuste pärast, juhataks meid meie taevase Isa juurde, kes andestab, halastab, puhastab, vabastab meid meie süükoormast, hingeahastusest. Saame tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Saame paluda andestust, kuulda armukuulutust ja minna pühakojast muutunud inimestena, kes andekssaanutena suudavad andestada oma võlglastele, kes armastust kogenutena armastavad, kes vastuvõetuna võtavad vastu. Ja meie hing muutub kõrbest viljapuuaiaks, meil pole millestki puudust ja me võime olla helded kinkijad. Me muutume muutumisvõimelisteks.

Jah, kõik on võimalik sellele, kes usub Temasse, kellele pole miski võimatu – Temasse, kes on armastus –, Temasse, kes on tõotanud: „Vaata, mina teen kõik uueks!“

Kuid kuidas on see kõik seotud emadepäevaga? Mäletate Tommy Hellsteni mõtet, kuidas need, kes on väeti lapsena näinud oma kohale kummardanud armastava ja hooliva ema armastust, rõõmu ja mõistmist täis silmi, oskavad neid otsida kogu elu, ja paljud leiavad nii Jumala. Saame täna ehk olla tänulikud, kui meid on kord selliste silmadega vaadatud, kui meile on kingitud kogemus, et isegi siis, kui me oleme eksinud, kui oleme väetid, peab olema keegi, kes meist hoolib. Me võime olla ka nõrgad, väetid, ekslikud. On keegi, kes armastab meid ka sellisena. Algusest lõpuni. Alguses ka meie emas, küllap ka isas, ja kui lõpus oleme üsna üksi, ei ole me tegelikult üksi. Meil on meie Jumal.

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud (2Kr 5:17).

Vana möödumist ja uue sündimist vajame me kõik. Õigupoolest räägib sellest kogu Piibel, mis algab maailma loomisega ning lõpeb selle uueksloomisega. Ainult Jumalat võib nimetada „vanaks“ või „iidseks“ igavese tähenduses – ajalikus maailmas vajab vananenu ja iganenu aina uuendamist ja väljavahetamist. Sama kehtib ka meie kohta: ehkki meie kaasasündinud „riistvara“ ei ole vahetatav, tuleb üha uuendada „tarkvara“ – rohkemgi teha restart’i. Uuendamise viisi on pärandanud maailmale Jeesus Kristus.

Kas tõesti? Kas sellega nõustuvad ka mittekristlased? Vähemalt osalt tuleb neilgi nõustuda. Alates Jeesuse ülestõusmisest ja Püha Vaimu langemisest, mida algkristlased selgelt kogesid, on kõikjale levinud kristlik maailm, mis tänapäeval on omandanud globaalse tsivilisatsiooni iseloomu, produtseerinud loendamatuid muutusi. Me ei ole alati teadvustanud, et uuenduste tegijateks on olnud enamasti piiblirahvas – juudid ja kristlased. Teised rahvad ja kultuurid on edasi kasvatanud läänemaailma algatusi.

Tõelised uuendused ei kandu automaatselt edasi. Muudatustega ei oska inimesed, kes ei ole ise valmis muutuma, midagi peale hakata. Seepärast sihib Kristuse kaudu antud uuendamise impulss muutustele meie sisemuses – hinges, südames. Alles siis, kui oleme uuendanud oma senist, vana, iganenud identiteeti (ehk „uuesti sündinud“), leiame uue elu. Uus elu on uus suhe Jumalaga, mistõttu see on ühtlasi igavene elu, mis on meile kingitud Kristuse ülestõusmise ja Temasse uskumise kaudu. Seepärast Paulus ütlebki: „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!“

Kuidas saame aga olla „Kristuses“, täpsemalt „Kristuse sees“? Paulusel esineb see väljend (en Christo) koguni 164 korral. Paistab, nagu oleks Kristus venitatud läbi kogu kõiksuse: „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu,“ kirjutab Paulus. „Kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos tema sees ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist” (Kl 1:15jj). Veidi harvem räägib apostel Paulus ka Vaimus või Jumalas olemisest.

Need väljendid näitavad, et ülestõusmise kaudu teise dimensiooni (taevasse) siirdumisega ei kehti enam piirangud, mille seab maine aegruum. Kaovad segavad tõkked Jumala ja inimese vahel ning inimene võib vaimsel tasandil olla kõikjal. Nii saadakse Jumala kohalolu kaudu kogeda Kristuse lähedalolu ehk Kristuses olemist igal pool, kus Jumala Vaim loob ühenduse siinpoolsuse ja teispoolsuse vahele.

Uskugem Kristuse ülestõusmisesse! Surm on ära võidetud! Seda tuleb uskuda, sest ainult usu ja usalduse kaudu luuakse vaimne osadus Jumalaga. Osadus Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu võimaldab aga kõigile elu uuenemist ja igavest elu. See toob inimesse kirjeldamatu rõõmu ja rahu isegi siis, kui maises elus esinevad raskused.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!