Nädala mõte

Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.“ Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ (Jh 20:24–29)

Mitmed väljendid, mida me oma argielus kasutame, on pärit Piiblist. Täna kuuldud loost on tulnud argiellu väljend „uskmatu Toomas“. See käib inimeste kohta, kes on oma mõtlemises aeglased, põhjalikud, ei jookse niisama lihtsalt teistega kaasa, ei usalda neid palja sõna peale, tahavad kõiges ise veenduda,. Sellistel inimestel on sageli keeruline tulla kirikusse, liituda kogudusega. Neile tundub, et kirikus käib kõik kiiresti ja pealiskaudselt. Mõningaid asju lihtsalt eeldatakse, ei seletata mõistuspäraselt ära.

Sõna „usk“ on samast tüvest sõnaga „usaldus“. Usuliste asjadega on nii, et väga palju selles põhineb usaldusel. Usaldusel selle vastu, mida ei saa otseselt katsuda või teaduslikult seletada. Usuasjades on väga vähe võimalik teaduslikult ja materiaalselt tõestada. Väga paljus tuleb lihtsalt loota sellele, mida teised, kes elasid Jeesuse eluajal ja vahetult pärast seda, kunagi on isiklikult näinud, kogenud ja meile jutustanud.

Jeesus ütleb oma jüngritele: „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse.“ Korduvalt loeme evangeeliumidest, et Ta teeb oma jüngritele etteheiteid nende nõrga usu pärast. Kas siis uskmatu Tooma moodi kahtlejal on üldse mõtet kirikusse tulla, on ta sinna üldse oodatud?

Pangem tähele meie tänast kirjakohta: kui Jeesus ilmus oma jüngrite keskele, siis kõigepealt soovis Ta neile rahu, aga seejärel – seejärel ei läinud ta mitte Peetruse või Johannese juurde, oma kõige lähedasemate ja ustavamate jüngrite juurde, vaid suundus esmalt Tooma poole ja hakkas kõnelema temaga. Ta näitas Toomale, et teab tema kahtlusi, ja lubas tal end puudutada, et neid kahtlusi kõrvaldada. Me ei tea, kas Toomas seda võimalust ka tõesti kasutas, kuid ta hakkas uskuma.

Lugu uskmatust Toomast annab lootuse ka meile. Aus kahtlemine ei tõrju Jumalat inimesest eemale, pigem vastupidi – aus kahtlus, siiraste küsimuste esitamine tõmbab Jumalat ligi, sest see näitab, et inimene võtab usku tõsiselt, süvitsi, et see on talle tõepoolest oluline, et ta tõesti tahab uskuda.

Küllap on meidki mõnikord Tooma kombel vaevanud kahtlused, eriti kui läheme läbi rasketest aegadest, oleme üle elanud mingi õnnetuse – ja see on täiesti normaalne. Me ei suuda alati mõista ja enesele ära seletada, miks mingi halb asi, mingi õnnetus juhtub – keegi ei suuda. Ja on normaalne, kui me sellistel hetkedel usus kahtlema lööme ja seda Jumalale palves ausalt tunnistame. Jumal ei jäta meid maha sellepärast, et me kahtleme, väsime, murdume. Isegi Jeesus väsis ristiteel ja vajus oma risti all kokku – Tema risti pandi tassima Siimon Küreenest. Jeesus väsis ja nõrkes nagu inimene, nagu meie. Ja Jumal ei hüljanud Teda Tema nõrkuses, vaid saatis abi. Inimene abistas ristiteel Jumala poega. Meilegi saadetakse Jumala poolt abilisi meie eluteele. Ja meiegi võime mõnikord olla Jumala poolt saadetud abiks teistele Jumala lastele, aitamaks rasketel hetkedel oma sõnade ja tegudega neid nende risti kandmisel. Meiegi võime mõnikord saada nende usu kinnitajateks ja taastajateks.

Usk pole mitte inimese peas, vaid peitub tema südames. Inimese süda on aga varjatud ja keegi kõrvaline ega ka mitte inimene ise ei tea alati, mis seal peitub, kas seal on usku või mitte. Veel vähem suudab keegi usu suurust ja sügavust mõõta. Seetõttu ei saa inimene kunagi iseenda või kellegi teise kohta väita, et ta on lootusetult uskmatu ja Jumalale lõplikult kadunud. Vaid Jumal näeb südametesse ja vaid Jumal saab südameid muuta, neid kahtlusest puhastada. Ja kui me Temale oma südame avame, kui me julgeme seda Talle avada, siis kastab Ta meie pisukest ususeemet, nii et sellest võib kasvada võimas puu, mis pakub varju ja kinnitust teistelegi.

PALUGEM: Kõigeväeline Jumal, meie Taevane Isa. Sina näed meie usku ja sedagi, kuidas see vahel kõikuma lööb. Me palume sind – ole meie kõrval kahtluste tunnil ja aita meid nendest läbi. Julgusta ja kosuta meid oma sõnaga, tule meie juurde oma Püha Vaimu läbi ja kasvata meie südames peituvat ususeemet. Sina, Jumal, oled ustav – jää meie juurde, aita meid ka meie uskmatuses! Aamen.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)

Armastusest on räägitud väga palju ja räägitakse edasi, sest ilmselt pole seda kunagi liiga palju ega iialgi piisavalt. Inimene räägib ikka sellest, mis on talle kõige tähtsam ja millest ta kõige enam puudust tunneb. Ilmselt on siis armastusel nii kõikehõlmav koht meie elus, et sellest ei saada mööda isegi siis, kui seda soovitakse.

Seepärast on armastus oluline kõigis kultuurides ja usundites, kuid eriti keskseks ja mõjukaks tõuseb see Jeesuse kuulutuses. Kord küsis keegi tõeotsija Jeesuselt: „Milline on kõige esimene käsk?“ Jeesus vastas: „Esimene on: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest ja kogu oma väest!“ Teine on see: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“ (Mk 12:28jj).

Jeesuse väljendatud ligimesearmastuse käsku tuntakse nn kuldse reegli kujul peaaegu kõikjal maailmas. „Seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära tee ka teistele!“ Jeesus sõnastas mäejutluses selle lause järgmiselt: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele“ (Mt 7:12). Kuid erinevalt varasematest sidus Jeesus jumala- ja ligimesearmastuse käsud ÜKSTEISE KÜLGE EHK KOKKU. „See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda,“ meenutab Johannes. See nn armastuse topeltkäsk on iseloomulik kogu Jeesuse sõnumile. Keegi ei suuda armastada tõsiselt Jumalat, kui ta ei armasta endale lähimat ehk ligimest, kuid ka keegi ei suuda tõsiselt armastada ligimest, kui ta ei armasta kõigile ühist Loojat ehk Jumalat.

Jeesuse kuulutuses tõuseb armastuse topeltkäsk ka tõeliselt keskseks, mis aga – erinevalt väärarvamustest – ei tähenda reduktsiooni. Tänapäeval on armastuskäsust vahel nii aru saadud, nagu võiks selle nimel kummutada kõik muud käsud. „Eetilistes küsimustes mängitakse seetõttu sageli ligimesearmastuse käsk välja teiste käskude vastu. Teisisõnu: kõik, mida tehakse armastusest, on lubatud. Sest armastus on ju ülim käsk. Ja vastupidi: kõik, mis näib mulle armastuseta, ei ole kindlasti Jumala tahe,“ selgitab Guido Baltes. „Kes küsimust ülima käsu kohta nii tõlgendab, see on Jeesust ja juudi õpetajaid põhjalikult valesti mõistnud.“ Ülim ehk suurim käsk on Jumala seaduse kokkuvõte (mis sisaldab kõik muud käsud), mitte reduktsioon miinimumile (mis välistab teised Jumala käsud).

Siinkohal tõuseb Jeesuse kuulutuses esile veel üks element, mis eristab teda eelkäijaist. Vanas Testamendis on öeldud: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (5Ms 6:5). Jeesus täiendab seda lauset: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja KOGU OMA MÕISTUSEST ja kogu oma väest!“ Armastus ei ole ainult tunde asi (kogu südamest ja hingest) ega tahte asi (kogu oma väest), vaid ka mõistuse asi! Seda on põhjust esile tõsta, sest tundub, et inimesed just mõistust on valmis armastuse puhul kõige rohkem kaotama – ja seda veel ülistavad, et see olevatki õige armastus, kui kaob mõistus.

Ei, armastus on elu lõputu hoidmine, mis oma kõikehõlmavuses ei välista midagi, vaid pigem sisaldab kõike. Ka mõistust! Sellest, mis mulle tundub armas, ei tohi teha armastuse kui sellise mõõdupuud. Inimene võib „armastust“ järgides komistada iseendasse – samamoodi kui võib juhtuda üksnes mõistust järgides. Nii nagu meie mõistus on inimlikult piiratud, on ka meie armastus inimlikult piiratud. Oma piiratust suurendame seeläbi, kui ühte või teist komponenti hoopis kõrvale jätame. Jumala- ja ligimesearmastus kuuluvad Jeesuse kuulutuses pühakirja tuumana kõige laiemas tähenduses kokku.

Seega kui tahame, et meil armastuses õnnestuks, säilitagem mõistus! Mõistuse kasutamine juba ainuüksi õpetab vaatama peale iseenda ka ligimese peale. See on ju elementaarne, et me ei ela üksi maailmas, mistõttu peame arvestama teistega. Ligimeses hinge ja südamega venna nägemine suunab aga pilku Jumala poole, keda tõelise armastuse Issandana on meile avanud, õpetanud ja ilmutanud Jeesus Kristus.

Head tõelise armastuse leidmist uuel nädalal!

Luuka 12:25–32. „Jeesus ütleb: „Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elueale küünra lisada? Kui te nüüd kõige vähematki ei suuda, mis te siis muu pärast muretsete? Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised! Ja teiegi ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitud, sest kõike seda taotlevad maailma rahvad. Teie Isa ju teab, et te seda vajate. Pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi! Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!“ Aamen.

Vaadake ja otsige! Seda soovitab Jeesus meile. Vaadake loodust oma ümber ja taibake, et meie Taevane Isa kannab hoolt kõige eest. Otsige esmalt Jumala kuningriiki ja kui te seda teete, ei jäta teie Taevane Isa teie eest hoolitsemata. Ärge muretsege homsete materiaalsete vajaduste pärast.

Meie Looja tunneb meid. Tema teab, et me kipume muretsema. Me kogume kõiksuguseid asju, arvates sageli ekslikult, et me vajame neid, või kartes, et äkki tulevad raskemad ajad. Kummaline, et raha koguvad ka need, kes kaotasid kord ühel rahavahetusajal peaaegu kõik oma kogutud säästud, saades vastu vaid 200 krooni, ja said järgmisel rahavahetusel 200 krooni vastu 13 eurot.

Mäletan, kuidas mu kodus muretseti kord ühe hamstri pärast, kes oli puurist plehku pannud. Olime näinud, kuidas ta jooksis trepi all oleva puuriida alla. Muretsesime, et äkki ta sureb seal nälga ja janusse. Panime puuriida ette sööki ja kõik, mis panime, oli igal hommikul kadunud. Lõpuks lappisin puud ümber. Leidsin põgenenud looma. Ta oli endale kena pesa teinud ja sinna tassinud hiigelsuure hunniku toitu. Küllap kogus talvevaru, lootes puuriita elama jääda. Meie muretsesime tema pärast. Tema aga muudkui toimetas ja kogus endale mõne ööga varu, millest oleks jätkunud talle ja ta peagi sündivatele hamstripoegadele mitmeks kuuks.

Miks aga meie, Jumala lapsed, muretseme asju ja asjade pärast?

Imestasin kord Sitsiilias selle üle, kuidas tuhanded sitsiillased nädalalõpu õhtutel vanalinna tänavatel jalutavad. Seal kohtutakse tuttavate ja sõpradega, aetakse juttu, astutakse sisse vanadesse kirikutesse ja istutakse hetke kirikupingis. Neil inimestel oleks nagu palju enam aega kui eestlastel. Nad võtavad aja, et tulla oma kodudest välja, lülitada kinni televiisor ja arvuti ja lihtsalt jalutada, suhelda. Sürakuusa vanalinna tänavatel jalutasid tuhanded inimesed. Siis, ühel päeval sõitsin järgmise linna juures kõrguvatele Etna mägedele. Teel sinna nägime seda hävitustööd, mida 2001. aastal Etna vulkaanist alla voolanud laava oli teinud. Mõnest majast paistis vaid katus. Selle taustal hakkasin nädalalõpu õhtutel Sürakuusa vanalinnas jalutavatel tuhandetele inimestele vaatama uue pilguga. Need inimesed on ehk mõistnud, mis on selles üürikeses maises elus kõige olulisem. Head inimsuhted ja hea suhe Taevase Isaga.

Jeesus soovitab Jumala lastel mitte muretseda oma homse söögi ja rõivaste pärast. Ta rääkis kord loo mehest, kelle põllumaa andis hea saagi ja kes kavatses selle kõik tallele panna – ehitades oma suure varanduse tarvis uued, suuremad aidad. Ta ütleb, et see inimene on arutu ja meeletu, sest ta elule tuleb peagi ots ja ta ei saa kogutust midagi kasutada. Nii Ta siis soovitab mõtelda sellele, mis on olulisim. Soovitab asjad õigesse järjekorda panna. Ega Ta ütle, et me ei peaks tegema tööd, külvama ja lõikama. Ei – Ta vaid ütleb, et on kõige olulisemad asjad ja vähemolulised, ja ütleb, et me alustaksime kõige olulisematest. Ja kui me sellega toime tuleme, siis lähevad paljud muud asjad iseenesest paika. Sellega on nii nagu töö ja unega. Kui keegi hakkab tööd une arvelt tegema, annab peagi midagi järele. Autojuht, kes roolis magama jäänult vaid oma plekist auto lömmi sõidab, on veel kergelt pääsenud.

Jeesus ütleb: „Pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi!“

„Sina inimeseloom! Sina pead oma hinge eest hoolt kandma!“ Nii käratab „Kevades“ köster Tootsile. Seda tulebki igal inimlapsel teha – esmalt kanda hoolt oma hinge eest. Rahvas ja üksikinimene, kes esmalt kannab hoolt selle eest, et tal oleks palju materiaalset vara, ja hinge eest hoolitsemise sootuks unustab, läheb raisku ja kaob.

Martin Luther on öelnud: „Tee tööd, nii nagu ükski palve ei aitaks, ja palveta, nõnda nagu ükski töö ei aitaks.“ Igale asjale on oma aeg. Oleme tulnud pühakotta, et siin kõnelda Jumalaga, paluda Temalt juhatust ja rahu. Oleme tulnud, et seada oma päevas ja nädalas asjad õigesse järjekorda. Võime uskuda, et kui me oleme otsimas Jumala kuningriiki, siis kõik muu laheneb. Me ei pea ennast haigeks muretsema. Saame teha seda, mis meie kohus, ja meie tegemistel on Jumala õnnistus.

PALVE: Issand, siin me oleme. Sina tead, kuidas paljud meist aina muretsevad. Sina näed ka neid, kes on end haigeks muretsenud ja rabanud, tehes üle jõu käivat tööd ja täites ülesandeid, mida nad endale on haaranud enam, kui suudavad täita. Issand, anna meile andeks, sest tihti me ei tea, mida me teeme. Kingi tarkust seisatuda ja mõtelda oma elu paika – panna asjad õigesse järjekorda. Kingi meile rahu, mis on üle inimliku mõtlemise – rahu, milles mõistame, mis on elus oluline ja mis selline, mida me ei pea tegema. Aita meid, et meie ei muutuks meeletuiks, klammerdudes selle maailma külge nii, et homse pärast muretsedes unustame oma ligimese ja Sinu! Sina soovitad meil vaadata Sinu loodut ja näha, kui väga Sa hoolt kannad ka kõige pisemate eest. Sa kannad hoolt ka meie eest. Õpeta meid Sind usaldama. Võta meie mured, meid alla suruvad, tusaseks ja närviliseks muutvad koormad. Täida meid usu, usalduse, tänulikkuse ja armastusega, nii et võiksime saada nendeks, kellest on hea meel meie ligimestel ja Sinul!

******

(Foto: Sven Tupits)

Jeesus ütles: „Maailmas ahistatakse teid, aga olge vaprad: mina olen maailma ära võitnud.“ (Jh 16:33)

Üheks ilusamaks omaduseks inimese juures on vaprus. Vaprusele kutsub oma jüngreid üles ka Jeesus vaid veidi enne oma surma. Ta tunnistab ausalt oma õpilastele, nendele, kes on kolm aastat rännanud ühes Temaga, kes Tema poole alt üles vaatavad, iga Tema sõna püüavad, et nende elu, kes tahavad olla Tema jüngrid, ei saa olema lihtne. Neid ei mõisteta, neid vihatakse, kiusatakse taga. Julgustuseks ütleb Ta nendele, kes õige pea näevad tema kannatusi ja surma, vaid seda, et Tema on maailma ära võitnud. Maailm, karm, vägivaldne, kohati ülekohtune, ei ole suutnud Teda muuta endanäoliseks. Ta on säilitanud halastuse, armastuse, ustavuse Jumalale, oma Isale – on säilitanud lõpuni.

Eile, pühapäeval, seisid meie kiriku altari ees väga erilised inimesed, inimesed, kelle kohta saab öelda, et nad on tõeliselt vaprad.

25 aastat, 50 aastat. Just nõnda palju oli neil, kes seisid altari ees, möödas sellest päevast, mil nad seisid kas siis Jaani kiriku või mõne teise pühakoja altari ees ja andsid tõotuse. Tõotuse, mille andmise kogu sisu ja suurust nad tollal ehk isegi ei taibanud. 50 aastat tagasi, 1967. aastal oli võõras võim meie kodumaal täies jõus ja selle võimu esindajad tegid kõik võimaliku, et hävitada vanu traditsioone ja kasvatada endale ustavaid alamaid. Neil aastatel, mil karjääri tegemiseks oli vaja tõotada ustavust leninlikule parteile, tõotasid meie praegused kuldleeri tulijad ustavust hoopis oma vanemate Jumalale, kelle nimesse neid oli lapsena ristitud. Noorte, ilusate ja teotahteliste inimestena, kellel kõik alles ees, tõotasid nad armastada Jumalat kõigest südamest ja ligimest kui iseennast. Nad lubasid sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia ja kinnitasid avalikult oma usku sellesse, et vaid usu läbi Jeesusesse Kristusesse, meie Õnnistegijasse, võib inimene saada õndsaks – see tähendab, võib jõuda viimaks elu allika, oma Jumala juurde, leida rõõmu ja rahu, mis on ülem, kui inimese mõistus seda taibata suudab. Nad riskisid väga paljuga, rohkemaga, kui nad ise ehk tookord mõistsid ja karta oskasid. Nendesuguseid oli 1960. aastatel väga vähe. Aga just tänu neile polnud vaenulikel võimudel võimalik kinnitada, et usklikud on kadunud ja seega pole enam pühakodasid vaja. Tänu neile jäid meie pühakojad seisma, jäid avatuks. Tänu neile oli ka neil, kes pärast võõra võimu alt vabanemist tahtsid Jumala lasteks saada, alles kohad, kuhu tulla. Tänu neile saame me olla täna pühakodades.

Kuid ei ole vähem vaprad needki, kes oma jah-sõna ütlesid 1980-ndate lõpul, 1990-ndate alguses. Nagu nägite, ei olnud neid, kes pühapäeval altari ette õnnistamisele astusid, eriti palju, kuigi kirikusse leeri tulid neil aastail sajad inimesed. Nad tulid – ja läksid jälle. Elu on paljud eemale viinud. Eluvõitlus vabas riigis, vabana, võib olla karmim kui võõra võimu all. Need, kes seisid eile altari ees, on selles võitluses vastu pidanud. Aga vaprad on needki, kes kirikuga ühinevad tänapäeval. Kõiges halvas ei saa süüdistada võõrast võimu. Inimese peamine vaenlane ei ole ju väline võim, vaid nemad ise. Tähtsaim, otsustav võitlus toimub inimeste südametes, nende hinges. Võõras võim, väline võim, on tänapäevaks kadunud, kuid jäänud on mõistmatus, rumalus, kurjus, ahnus, argus, alatus – needsamad jõud aga olidki peamised vaenlased, millega tuli võidelda ka Jeesusel – ja tuleb võidelda tänapäeva inimestelgi. Kurjus ja rumalus on jäänud ja sellega tuleb kristlastel võidelda ka edaspidi. Võidelda nende nähtustega väljaspool ennast, aga eelkõige omaenese sees. Ja just see võitlus, võitlus südames, võitlus hingevaenlastega, võitlus iseendaga, nõuab väga suurt vaprust. See võitlus otsustab, kas inimene oma elu lõpul saab ütelda nii, nagu ütles kord Issand Jeesus: „Mina olen maailma ära võitnud.“

Kust leida toitu vaprusele? Kuidas vastu pidada, jääda ustavaks? Ehk tuleks meil sagedamini kõnelda nendega, kes on jäänud, jäänud aastakümneteks, kes ikka ja jälle tulevad pühakotta, kes leiavad endale siin tegevust, kes märkavad kaasinimesi ja on valmis nende eest ja nendega koos palvetama ja ka muidu oma jõudumööda abistama.

Mina olen paljudega neist kõnelenud. Ja paljud neist on öelnud, et nad on jõudu saanud jumalasõnast, sakramendist, palvest ja lauludest. Sellest, millest meiegi pühakojas võime osa saada.

Kasutagem siis meiegi rohkem neid jõuallikad, et meiegi võiksime jääda vapraks, seista 25 või 50 aastat pärast oma leeripüha altari ees ja öelda, et oleme suutnud oma Issanda kombel ära võita maailma.

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)

Kes meist ei sooviks saada võimsate kogemuste osaliseks? Miks me käime kinos, vaatame filme, läheme teatrisse või kontserdile? Ikka selleks, et miski meid kõrgemale tõstaks igapäevaelust – et saaksime rikkamaks, leiaksime mõtet ja rahu.

Mitmed inimesed ütlesid, et nad liitusid meie seekordse reisirühmaga, mis suundus Patmose saarele Egeuse meres, leidmaks võimsaid kogemusi seoses Jumalaga. Oli ju sealses Ilmutuskoopas ilmutatud apostel Johannesele terve „Johannese ilmutusraamat“! On hiljemgi saadud sealsamas suurte ilmutuskogemuste osaliseks.

Reis õnnestus väga hästi. Ilmad olid ainult soojad. Vihma ei näinud üldse. Üks paljurännanud reisikaaslane väitis, et Patmos on ilusam kui Madeira, Mallorca või Sardiinia. Teine kaaslane mäletas kellegi paljunäinud giidi kinnitust, et see kõigest kahe Kihnu või Naissaare suurune saareke olevat üks kenamaid paiku ka Kreekas. Kolmas rääkis oma sõbrannast, kes ei teadnud Patmost oma suvituspaigaks valides midagi Johannesest ega ilmutusest, vaid avastas ainuüksi turismindust uurides selle saarekese, kus on head hotellid ja imekaunis miljöö, aga mitte liiga palju inimhulki, nagu on suurematel saartel.

Loodusliku võlu kõrval võivad otsija hingega vaimud avastada muudki huvitavat. Kindlusena saare kohal kõrguvas Johannese kloostris, mis asutati 1088. aastal, asub apostel Toomase pealuu – fakt, mis pani skeptiliselt kukalt kratsima isegi mu konservatiivsest kristlasest reisikaaslase. Kas ikka saab olla nii tähtis reliikvia lihtsalt vitriinis klaasi all? Kui mõne pühaku säilmed tuuakse austamiseks Eesti või Venemaa kirikuisse, siis on kohal inimhulgad! Kuid reliikviaid on tõesti väga palju ja paljudes kohtades – enamasti mõni osa luudest. Põhimõtteliselt võib ühte inimkeha jagada sadadesse paikadesse. Kõikjal ei saa olla ülisuurt tähelepanu.

Mäetipus asuva kloostri ümber paiknevas taevalikult valges linnakeses, kus vaevalt võib elada mõnisada inimest, olevat 37 tähtsamat kirikut. Nii seisis märgituna linnakaardil – ent kus nad on, kui pole näha kõrgumas kirikutorne? Läbi tänavate kõndides taipasin, milles asi. Kreeka kirikud on väikesed, mõnikord tibatillukesed. On osalt õige, et ortodoksi kirik on algkristluse otseseks järglaseks. Igatahes kirikuhooned ei ole kaasa teinud arengut, mis algas riigikiriku tekkega IV sajandil, mil hakati rajama suuri basiilikaid. Kreeka kirikutüüp pärineb esimestest sajanditest, mil kirikud kasvasid välja kodustest pühamutest.

Hoolimata oma väiksusest ei ole Patmose saar välja jäänud üldkultuurilistest arengutest. Siia tuli Bütsantsi põgenikke, kui Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Kaubandussuhted sidusid saart isegi USA-ni – see peegeldus kaupmehe majamuuseumist, mida külastasime. Aja jooksul on kreeklaste hulka segunenud ka itaalia ja teiste meresõitjate verd. Kreeklasest giid, kes tutvustas meile senitundmatut saare põhjaosa, oli millalgi käinud Tallinnas laulupeo aegu. Meie külastasime Patmosel muusikafestivali, kus esinesid kreeka rahvatantsijad – oli ülimalt tore märgata, et paljud traditsioonielemendid, mis on pärit Türgist, Palestiinast või Jordaaniast, kajastuvad kreeka rahvarõivais.

Saime ka ühe võimsa kogemuse osaliseks, kuid see oli võimas pigem sel moel, nagu ilmutati kunagi Eelijale. Oodatud tormituule ja maavärisemise asemel, mis lõhestas maad ja purustas kaljusid, ilmus Issand prohvetile vaikses, tasases sahinas (1Kn 19:11–12). Ka kedagi meist ei tabanud selline suur ilmutus nagu möödunud sajandil püha Porfiriost, kes elas nägemuses läbi seda, kuidas Johannesele kunagi oli ilmutatud. Kuid meiegi kohta kehtis Porfiriose sõna, mis osutab Jeesusele: „Kui tahad Jumalaga ühineda ja ootad seda, kui sa Jumalat sunnid, siis Ta ei tule. Ta tuleb pigem päeval, mil sa Teda ei oota, ja tunnil, mida sa ei tea“ (vrd Mt 24:50). Ta tuleb ka viisil, nagu sa ei oska arvata.

Meilgi juhtus väike sündmus, mille puhul võisime tajuda Issanda märguannet. Keegi meist kaotas oma ilusa õlarätiku või -salli – see jäi istumispaika kloostri kõrval, kus piiblitundi pidasime. Järgmisel päeval ta seda paika enam ei leidnud. Kuid kolmandal päeval sattusime juhuslikult ühte teise kohta, kuhu polnud plaaniski minna, ent kust selle rätiku leidsime. Sain aru, et seda ei saa kellelegi tõestada, kuid nõnda just antakse meile märku: on Keegi, kes teab igat su sammu ja on sulle märkamatult ligi, enne kui sa üldse taipad. Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!

Sama võisime kogeda seoses kadunud dokumentidega. Need ei olnud jäänud Vene kirikusse Ateenas, kuhu Patmoselt siirdusime, keegi oli need tee peal varastanud. Huvitaval kombel on Vene kirik vanimaks tegutsevaks pühamuks Kreeka pealinnas. Jumala kohalolu õhkus selle müüridest ja katakombidest, mida meile näidati. Olgu Kreeka või Vene – ortodoksi kirikutes muutub vaim mateeriaks! Kuid Jumala abi võisime taas ära tunda endagi saatjana, sest juhtus see, mida ainult vaikselt julgesime loota: reisidokumentideta inimene lasti siiski lennukisse – loeti piisavaks pensionitunnistust.

Jumala nähtamatule kohalolekule viitab ka Pauluse sõna, mida luges Piiblist ette peapiiskop Andres Põder (kes oli kaasas koos oma abikaasaga) – seistes Ateenas Areopaagi kaljul, nagu kunagi apostel: „Jumal ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ (Ap 17:27–28) Seegi lause ütleb, et me pole iial üksi – ja see on parim kogemus, mida vajame. Kõike muud võtame tänuga lisaks.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!

(Fotol: Peapiiskop Andres Põder loeb Piiblit Areopaagil.)

Alanud nädal kutsub meid olema tänulikud.

Paulus kirjutas kord filiplastele: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“

Paljud meist on küllap korduvalt küsinud oma lastelt või lastelastelt ühe lihtsa küsimuse: „Kas sa ka tänasid? Kas sa ütlesid aitäh?“ Mis oli see, mille eest meie meelest nad oleksid pidanud tänama? Sageli olid need väikesed materiaalsed asjad, kuid ometi pidasime me enesestmõistetavaks, et üks normaalne inimene tänab ka väikeste asjade eest. Aga me ise? Kas me oleme tänulikud rändurid või peame ütlema oma lastele ja lastelastele, väikestele sugulastele ja sõpradele: „Ärge tehke minu tegude järgi – see pole hea eeskuju –, vaid tehke minu ilusate nõuannete järgi.“

Paulus kutsub kristlasi üles olema rõõmsad ja tänulikud. Kiri filiplastele, kus ta sellest kõneleb, on tal kirjutatud vanglas, teadmata, kas teda homme ootab ees elu või surm, kannatused või vabanemine. Paulus ei kirjuta kogudusele haledaid lugusid. Ta ütleb: „Olge rõõmsad ja tänulikud!“

Piibel kõneleb tänamatusest kui ühest patu suurimast nähtavast viljast. Kui Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele inimkonna traagilisest moraalset langusest, alustab ta sõnadega: „Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks.“ (Rm 1:21–22) Kuidas me näeme iseennast, Jumala loodud maailma ja Jumalat? Üks võimalus sellele küsimusele õiget vastust saada on see, kui mõtleme, kui palju on meis tänulikkust ja kui sageli seda väljendame. Kas kogume seda kokku ja ütleme inimestele tänu siis, kui nad kirstus lebavad, või väljendame oma tänu iga päev?

Oma kirjades väljendab Paulus taas ja taas oma tänu Jumalale ja pidevalt kutsub ta nende kirjade lugejaid üles tänulikkusele. Olge tänulikud, valvake tänupalves, olge ülevoolavad tänus, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale – kirjutab ta koloslastele.

Palve on kui hingamine ja elugi on kui hingamine. Me ei saa kaua ainult sisse hingata. Inimlaps, kes Jumalalt vaid midagi palub – Teda tänamata –, ja inimlaps, kes Temalt vaid head vastu võtab – seda edasi kinkimata –, on nagu lämbuja, kes on unustanud välja hingamise.

Peagi on lõikustänupüha. On aeg avada silmad ja vaadata kõike seda head, mida Jumal on meile kinkinud. On aeg näha Tema lõputut heldust, headust, halastust ja armu. On aeg küsida: kui mina olen olnud see, kellele Jumal on kinkinud lõpmata palju head, kellele saan siis mina kinkida osa sellest, mida mulle on kingitud?

On sügis. Loodus on imelises muutumises. Sügis oma rohkete andide ja säravate värvidega. Jumala loodud maailm. Laps, käes kimp värvilisi lehti, jookseb isa juurde, silmad säramas, ja ütleb: „Vaata, kui ilus!“ Aga isal pole aega vaadata. Ta mõtleb tähtsate asjade peale, ta räägib tähtsat juttu. Telefon on helisenud ja tähtsad asjad tahavad ajamist. Tähtsate suurte inimeste tähtsad asjad – kõik ju laste õnne nimel! Et oleks rohkem uusi asju, paremaid võimalusi, et oleks vähemalt samapalju ja natuke rohkem kui teistel. Sära lapse silmadest kustub. Lehed liuglevad maa poole. Peagi on ka lapsel oma telefon ja temagi ajab oma tähtsaid asju ja ta arvab, et selleks, et näha midagi ilusat, tuleb sõita kaugele-kaugele, ja et sinna jõuda, tuleb teha palju tööd. Kui nii elad, siis polegi aega näha kõike seda ilusat, mis on lähedal – siinsamas su juures. Ja inimlaps liigub aina kaugemale ja kaugemale taevariigist siin ja seal ja nendestki, kes ta kõrvale on kingitud selleks, et hoolida ja armastada ja kogeda hoolimist ja armastust. Kas see on elu? Kas sellisel elul on mõte?

Pilliroog sahiseb sügistuules – kummardub vee kohale ja tõuseb taas. Meie, ristitud, vee kohale kummardunud – kas tõstame pilgu taevasse, kas kummardume maa ja taevaste Looja ette tänus igal Tema poolt meile kingitud päeval oma elus?

PALVE: Issand, ava meie silmad, et me näeksime, kui palju on meil põhjust olla tänulikud palverändurid.

Nädala juhtsalmiks meie kirikukalendris on Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumist. Jeesus ütleb : „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)

Tulge minu juurde kõik vaevatud ja koormatud! Kõlab tänapäeval kuidagi valesti, kuidagi imelikult. Kellele on vaja vaevatuid ja koormatuid? Nõrku ja abivajajaid? Nendega tegelemine ei too ju tulu, ainult kulu. Saada ei ole neilt midagi, neile on vaja ainult anda. Niigi on omaenese murede ja probleemidega enam kui küll tegemist, milleks veel võõraid muresid lisaks vaja. Endal on vaja jõudu säilitada, et eluvõitluses pinnale püsima jääda ja parem positsioon kätte võidelda. Kui on vaja võtta kedagi oma tiimi, oma kampa, siis tuleb valida ikka tugevamaid, tervemaid, isiklike probleemideta inimesi. Nemad saavad pühenduda ainult eesmärgi saavutamisele, toodangu andmisele, neile võib esitada suuremaid nõudmisi, nende peale ei ole vaja raisata liiga palju tähelepanu ja vahendeid. Ja siis, kui inimene on andnud endast kõik, kui ta on tühjaks pigistatud nagu sidrun, kui tal hakkavad tekkima probleemid või õigemini – kui ta hakkab välja näitama, et tal on probleeme, siis kuulub ta väljavahetamisele tervema ja tugevama vastu. Edu juurde kuulub oma koormate ja valu eitamine, nende varjamine. Aga kui kauaks jätkub jõudu probleeme eitada? Kui kauaks veel jätkub maailmas probleemideta inimesi, neid, kellega vahetada välja väsinuid, tüdinuid, käega löönuid? Selliseid inimesi, kes veel suudavad anda ja ise minimaalselt vastu nõuavad? Kord väsivad nemadki.

Kui meid pannakse valima, keda võtta kampa – keda valime meie? Ilmselt ikka neid, kes meie arvates on tublimad ja tugevamad, neid, kelle peale me ei pea liiga palju oma jõudu ja tähelepanu kulutama. Inimesed otsivad instinktiivselt tugevamate lähedust. Sellega saab kompenseerida oma nõrkusi. Tugevamatele toetudes jõuab kiiremini ja kaugemale. Kuid mida ütleb selline valik valija kohta? Seda, et ta ise on nõrk, on seesmiselt ebakindel oma jõus ja võimetes. Vaid see, kes on tõeliselt tugev, julgeb enda kõrvale võtta endast nõrgema. Julgeb võtta endale vastutuse talle toeks olla. Julgeb oma jõust loovutada, et kaaslast tugevamaks muuta ja teda edasi aidata.

Jeesus valib teisiti. Tema kutsub: „Tulge minu juurde, vaevatud ja koormatud – mina annan teile hingamise.“ Tema ei kutsu selleks, et saada, vaid selleks, et ise anda. Jumala jõuvarud on ammendamatud. Tema ei vaja meie tuge, Tema pakub meile tuge. Tema suudab oma varudest anda kõigile, kes vajavad – kui nad vaid on valmis vastu võtma. Oma poja, Jeesuse Kristuse kaudu kutsubki ta enda juurde kõiki neid, kes on väsinud, tunnevad end vaevatuna, tunnevad, et nende elukoorem hakkab käima või juba käibki üle jõu. Ei – Jumal ei võta meilt ära kõiki meie koormaid, kuid osadus Temaga annab meile uut jõudu, annab jõudu oma koormat edasi kanda. Tema suudab muuta nõrga tugevaks, selle, kes vajab abi, selleks, kes ise suudab aidata.

Ja muide – Jeesus ei eelista nõrgemaid, ta ei tõrju selle kutsega eemale neid, kes end vaevatute ja koormatutena ei tunne, neid, kes peavad end tugevaks. Vastupidi – nad on vägagi teretulnud. Lihtsalt neile on määratud teine roll, aitaja roll. Jeesus ootab neid, et läkitada nad tööle, olemaks tema käteks maailmas abivajajate keskel. Tegutseb ju Jumal abivajajate juures just teiste inimeste kaudu: nende suu kaudu ta kõneleb ja nende käed, mis tõstavad kukkunu üles, teda abistavad ja toetavad, annavad edasi Jumala puudutust.

Jumal kutsub oma Poja, Jeesuse Kristuse kaudu enda juurde meid kõiki, ükskõik kui tugevate või nõrkadena me ennast ka tunneme. Me kõik oleme kutsutud ja väga oodatud, sest me kõik oleme Jumala jaoks olulised.

Nädala sõna kirikukalendris:
Jeesus ütleb: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu.” (Lk 10:16)

Kõige sagedamini kohtame Jumalat ligimeste kaudu. Jumal, kes Jeesuse sõnul on Vaim (Jh 4:24), kasutab sõnumi edastamiseks elavaid inimesi. Ükskõik, kas märkame kedagi hädalist, keda südametunnistus kohustab aitama? Või ütleb mõni sõna kaasinimeselt õigust meie enda olukorra kohta? Igatahes kohtame Jumalat seal, kus meid midagi puudutab ning meile märku annab, mida enda juures peaksime muutma.

Sa lugesid õigesti: muutused algavad endast, mitte teistest! Ainult sel juhul saab Jumal sind aidata. Miks hoitakse kirikute uksi külastajaile lahti? Loomulikult selleks, et pühas ruumis võiksime kohtuda Jumalaga. Ära karda, sind ei tulda kirikus tüütama ega tagant kiirustama. Kirikuruumis istudes võid avastada, et meie enda sees olev hingeruum võib järsku tühjaks saada ja Jumala märguandest helisema hakata.

Teiste inimeste vahendusel on jõudnud meieni ka sõnum Jeesusest Kristusest, inimesest, kelles Jumala kohalolu on saanud püsivaks. Tema nimelt on saatnud oma jüngreid, et Vaim võiks ka meid võita Jumalale. Seesama rõõmusõnum, mis on hõlvanud suuri hulki kogu maailmas, tahab täna leida ka sind. Ainult sellepärast on lahti Tallinna Jaani kiriku uksed, et me kõik inimestena võiksime leida Jumala.

„Otsas valu, otsas piin – Ta ei ole enam siin,
Aga Ta on igal pool – kõikjal Tema arm ja hool.“

Nii on kirjutanud oma uue vaiba juurde kunstnik Anu Raud. Ilushelge vaip „Issaristike“ on jõudnud Jaani kirikusse väga kiiresti ja imeliselt. Seal, kuhu vaipa kooti, ei võetud seda vastu. Kaks vaiksel laupäeval Jaani kirikus ristitut leidsid, et nemad on kirikult ja Jumalalt nii palju head saanud, et nad tahaksid midagi ka omalt poolt kinkida. Nad kinkisid selle vaiba.

Kuidas meie vaatame oma elu? Kas märkame, kui palju on meile kingitud, või hädaldame ja muretseme? Kas teadsid, et lätlased ei ütle „maailm“, vaid „päikesealune“? Ainult veidi meist lõuna poole, ja seal taibatakse, et elatakse päikesealuses. Tegelikult ju nii ongi. Me elame päikesealuses ja võime kõikjal kogeda Tema armu ja hoolt. Soovin Sulle, et Sinagi võiksid seda tajuda. Soovin, et Jaani koguduse FB-leht saaks meie kirikut toetavaks kohaks, kust paljud võiksid leida head ja sügavat – sellist, mis aitaks uskuda, et elame päikesealuses ning Tema armu ja hoole ulatuses.

Ole hoitud!
Õpetaja Jaan

Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“ Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?“ Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!“ Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?“ Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.“ Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti! (Lk 10:25–37)

Lugu halastajast samaarlasest on vist üks tuntumaid piiblilugusid üldse ja sellest on kuulnud isegi kirikust ja usust kaugel seisvad inimesed. On ju väljendist „halastaja samaarlane“ või lühidalt „samaarlane“ saanud lausa käibeväljend. Tõsi: eri inimestele tähendab see eri asju. Nii sümboliseerib samaarlane kirikuinimestele halastust, eemalseisjatele aga enamasti hoopis inimest, kes on veidi imelik, kuna tegeleb vaeste ja hüljatutega, nendega, kellest ei hoolita, kellega ei taheta tegemist teha.

Arenenud ühiskondades on olemas organisatsioonid, kes täidavad halastaja samaarlase rolli palga eest, kellele on töökohustuseks aidata kõiki, ka neid, kellega teised tegelda ei taha: kiirabi, päästeteenistus, politsei. Meilgi on kõik need asutused olemas. Nad täidavad oma kohustusi nii hästi, nagu oskavad ja suudavad. Aga elus võib sageli ette tulla olukordi, kus palgalisi samaarlasi pole käepärast. Tuntud telenägu Maire Aunaste kirjutas kord loo sellest, kuidas ta oli murdnud tervisejooksu tehes jalaluu. Ta oli sunnitud neli kilomeetrit selle murtud jalaluuga käima, sest keegi ei peatunud, kui ta tee ääres püüdis hääletada. Peale võttis ta alles 13. auto, kui ta oli juba lootuse kaotanud ja hääletamisest loobunud.

Eks tule tuttav ette? Jõhker, aga paraku meie ajale tüüpiline. Hädaline jäetakse abita. Kusjuures antud juhul ei otsinud abi mitte viina- või narkouimas asotsiaal, kellega oleks juba puhtfüüsiliselt ebameeldiv kokku puutuda. Ei otsinud abi turske, vilava pilguga mehepoeg, kellelt võiks kõiki kuuldud õuduslugusid meelde tuletades oodata, et ta tunneb rohkem huvi autoomaniku rahakoti või mobiiltelefoni oma valdusse saamise kui teevaeva lühendamise vastu. Ei – abi otsis habras naisterahvas, kõiki turvariske silmas pidades täiesti ohutu, silmanähtavalt vigastatud ja tõesti abi vajav. Ei usu, et kõik möödakihutajad olid teel lennujaama või kiirustasid kohtumisele, kuhu minutiline hilinemine toonuks kaasa katastroofi. Ja ikkagi nad ei peatunud. Inimesed meie hulgast, meie kõrvalt. Needsamad inimesed, kes võib-olla isegi on koos teistega ja ehk teistest valjeminigi kurtnud, et aeg on raske ja julm, et me vajame halastust, armastust ja hoolivust. Ja ikkagi – nad ei peatunud.

Jeesus küsis seadusetundjalt, kes on saanud ligimeseks sellele, kes oli sattunud röövlite kätte. Seadusetundja vastas: „See, kes tema peale halastas.“

Kas tõesti võime oma ligimesteks pidada vaid umbes iga 13. inimest nende hulgast, kellega me oma riiki jagame? Kas tõesti väärib meie tähelepanu, meie hoolimist, meie lugupidamist ainult iga kolmeteistkümnes? Ja küsimus meist igaühe enda jaoks: kelle hulka meie kuulume? Kas esimese 12 hulka või oleme 13-ndad?

Elu kesk võõraid, hoolimatuid inimesi on kurb ja sünge. See on elu täis lootusetust ja usaldamatust, võitlust ja vihkamist. Selline ei pea elu olema. Kust aga võtta ligimesi, kes kingivad lootust, osutavad halastust ja armastust? Ainult meie endi hulgast. Kuidas neid leida? Ainult muutudes ise ligimeseks: võites oma mugavuse, laiskuse ja ükskõiksuse, mõnikord ka hirmu. Jeesus ütles seadusetundjale, kes otsis endale ligimesi ja kellele Jeesus tõi näiteks halastaja samaarlase: „Mine ja tee sina nõndasamuti.“ Sedasama tahab ta öelda ka meile, kes me tahame nimetada ennast ristiinimesteks.