Nädala mõte

Selle nädala juhtsalmid räägivad rahast. Jeesus ütles: „[Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem.] Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (Lk 12:48) ning: „[Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.] Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse“ (Lk 16:9).

Jeesus kasutab tihti elust enesest võetud näiteid. Investeerida tuleb agressiivselt, pika perspektiivitundega. Ei mingit argpüksidele armu andmist! Kui igale on antud vastavalt ta võimetele, on vastav ka kohtlemine: „„Eks sa teadnud, et ma olen vali mees: võtan, mida ma ei ole paigale pannud, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud? Mispärast sa ei ole siis andnud mu raha panka? Küll ma siis oleksin selle tagasi tulles kasuga kätte nõudnud.“ Ja ta ütles juures seisjaile: „Võtke nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme naela!“ Ja nemad ütlesid talle: „Isand, tal on kümme naela!“ – „Ma ütlen teile, igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära ka see, mis tal on.““ (Lk 19:22–26). Kogu lugu.

Nagu Jeesuse käitumine (lähedane suhtlemine lõbunaiste ja rahamaiaste tölneritega) ärritas tolleaegseid „korralikke“ kodanlasi, nii ka Tema tähendamissõnade tegelaste teod. Meie ajal pahandavad need veelgi rohkem. Jeesus ei ütle sõnagi orjapidamise sobimatusest inimõigustega, vaid vastupidi, eeldab, et see on endastmõistetav: „Aga kes teie seast, kellel on sulane (originaalis „ori“ – kr doulos, nagu Jh 8:34j; 1Kr 7:21–23 jm) kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!“? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!“ Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi?“ (Lk 17:7–9). Sedapuhku oli tegemist üpris tühise härraga, kellel oli üksainus majaori. Vaesekene pidi tühja kõhuga ootama, kuni ori jõuab põllult koju ning talle midagi süüa valmistab! Rikkal oli rohkem, igal oma töö (Mk 13:34 on eraldi uksevalvur). Ka kadunud poja loos oli too, kellelt väsinud vanem poeg pärib peo põhjust, „üks sulaspoistest“ (kr paidos, Lk 15:26), kes sugugi ei pidanud päeval põllul rassima.

Mõneti vastupidine näib kiiduväärsena serveeritud tegutsemine vallandamist vääriva tegevdirektori loos. Kui peremees kavatseb teda pillamise (kr diaskorpizein ‘ära pillama, läbi lööma’ Lk 15:13) pärast lahti lasta, hakkab ta energiliselt endale „sõpru“ ehk tänuvõlglasi vorpima veksleid võltsides. Sellise arukuse, st ettenägelikkuse eest eest saab ta isandalt (kr kyrios võib olla nii „isand“ kui ka „Issand“) kiita. Jeesus rõhutab ta tegude ebaeetilisust, kui nimetab mammonat ülekohtuseks (kr adikia ‘ülekohtune, ebaõiglane’ nagu Lk 13:27; Apt 1:18 jm). Mis niikuinii maha jääb. Raiskamine on arukas tegu.

Tähendamissõnades juhtuva põhjal ei saa kokku seada moraalikoodeksit, selge see. Aga mis selles loos mind kõige rohkem riivab, on heauskse isanda usalduse külmavareline kuritarvitamine. Mõistan küll, et selline tuleviku kindlustamine on loo sisemise loogika jaoks vajalik, aga ikkagi.

Mis mind leplikuks muudab, on sama motiiv Tooma Aktides. Jeesus läkitab 12 apostlit maailma laiali: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad“ (Mt 29:19). Teised on kuulekad, ent Jeesuse vend Toomas, kes määrati India misjonäriks, tõrgub sinna minemast, ning Jeesus müüb ta kuningas Gundaphorile orjaks. Ega antiikse aja kuninglikud „orjad“ ei olnud sugugi ainult kõige alama töö jaoks, nad võisid olla väga kõrgel positsioonil, ja nii ka ehitusmehe (kr tekton on avaram – ‘ehitusmees’, Mk 6:3; 13:55) Joosepi poeg on meister, „arhi-tekt“, kellele antakse ülesanne ehitada kuningale uus ja uhke palee. Kuningas usaldab ta kätte suured rahasummad, mis Toomas jagab laiali vaestele. Kui tuleb välja, et paleed pole ollagi, heidetakse suli vangi. Kuningas näeb öösel unes hiiglama vägevat lossi ning kui ta küsib, kelle oma see on, saab vastuseks, et tema – Toomas on selle temale taevasse ehitanud. Tol ajal võeti unenägusid väga tõsiselt ning Gundaphor laseb Tooma vabaks ning temast saab ristiinimene.

Hea Näoraamatu lugeja! „Nädala mõtte“ maht ei luba mul pikemalt heietama jääda. Aga soovitan Sul soojalt lugeda ise kogu lugu – selleks ei ole vaja süüria (originaali) keelt, aitab inglise keelest, mida Sa oskad: www.newadvent.org/fathers/0823.htm.

Tooma puhul lõpeb asi nii ilusasti, et parem ei saakski enam olla (märtrisurm tuleb omal ajal). Mõtlemist rohkem kui nädalaks.

Aga minu õnn on see, et ma olen Jumalale ligi, Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse. (Ps 73:28)

Tee ääres istus almust paluv kerjus. Möödasõitev ratsanik lõi kerjusele piitsaga näkku. Kerjus vaatas kaugenevale ratsanikule järele ja ütles : „Ole õnnelik!“ Talumees, kes seda pealt nägi, küsis kerjuselt : „Kas sa tõesti oled nii leplik?“ „Kui see ratsanik olnuks õnnelik, poleks ta mind piitsaga löönud,“ vastas kerjus. („Ajatud lood“)

Kellelegi meist ei meeldi valu, ei meeldi haiget saada, ei meeldi, et tema suhtes vägivalda kasutatakse, ei meeldi, et talle öeldakse kurje, õelaid ja inetuid sõnu. Kui see kellelegi ei meeldi, siis miks ometi teeb inimene teisele inimesele kurja, põhjustab talle valu? Küllap sageli tõesti just seetõttu, et ta ise on südamepõhjas õnnetu. Ma arvan, et me kõik teame, mida tähendab olla õnnelik, ja oleme vähemasti mõned korrad oma elus õnnelikud olnud. Kui me sellistele hetkedele või perioodidele tagasi mõtleme, siis märkame, et kui me õnnelikud oleme, ei tule meil pähegi kellelegi tahtlikult haiget teha, näiteks kedagi lüüa või kellelegi midagi inetut või kurja nähvata. Vastupidi: aegadel, mil oleme olnud väga õnnelikud, oleme püüdnud oma õnne jagada, kinkida ka teistele midagi head ja ilusat, muuta ka teisi õnnelikumaks ja paremaks, tuua neile rõõmu. Oleme tavalisest enam teinud kingitusi, öelnud tavalisest enam häid ja ilusaid sõnu. Oleme märganud meis ümbritsevas eeskätt ilu ja head, nii et seda mingi halva või kurjusega reostada tundus mõeldamatu.

Aga kindlasti on meil kõigil olemas ka vastupidine kogemus. Aegadel, mil oleme olnud õnnetud ja rahulolematud, oleme muutunud tavapärasest kurjemaks: oleme olnud kärsitud, öelnud kergemini ja rohkem kurje ja solvavaid sõnu. Mõned on muutunud vägivaldsekski – mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Püüame enda sees valitsevat tuska, rahulolematust ja valu teiste peale välja valada, lootes et endal läheb kergemaks, kui teistel ka valus on, kui ka nemad peavad kannatama. Meid ümbritsevas suudame sellistel aegadel näha peamiselt halba ja inetut, nii et omalt poolt sellele veel halba lisada ei tundu isegi imelik ega piinlik.

Me kõik oleme mõnikord halvas tujus ja õnnetud. Põhjuseid on väga erinevaid – mõnikord ei suuda me isegi tegelikku põhjust välja tuua. Kuid meie halb tuju ei saa olla põhjuseks muuta õnnetuks teisi meie ümber, tekitada neile valu ja kannatusi.

Ühes tuntud Eesti filmi populaarses laulusalmis on rida „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne rajaja“. Vana Testamendi laulik ütleb: „Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi.“ Meiegi oleme oma saatuse sepad, ristiinimestena on meil võimalus rajada oma õnn kõigeväelisele Jumalale, sellele, et oleme Tema lapsed. Tema on meie lootuse kalju, millele saame alati toetuda. Tema näeb meie muresid. Tema suudab vabastada meid meie koormatest, ka nendest, mis on meie hinges, mis meid rõhuvad ja meid õnnetuks ning oma kaasinimeste vastu kurjaks muudavad. Tema kingib neile, kes Teda paluvad, tarkust, jõudu, rahu ja julgust.

Lähenegem siis oma Jumalale ja pangem oma lootus Tema armu ja halastuse peale. Palugem Temalt, et Ta meid meie hingekoormatest vabastaks, kingiks meile rahu, tarkust, jõudu ja julgust. Palugem, et meil jätkuks tarkust rajada oma elu ja õnn Tema armule.

On nädal, mil mõeldakse sellele, kuidas Jumal on end ilmutanud ja ilmutab inimestele. Peamine tekst on 2 Ms 3:1–6, mis kõneleb sellest, kuidas Mooses näeb põlevat põõsast, mis küll põleb, kuid ei põle ära. Mooses on asjast vägagi huvitatud ja Jumal kutsub ja annab just seal Moosesele vägevad ülesanded.

Igas kõrbes ja igal haljal aasal on selliseid põõsaid, millest Jumal või Tema ingel meiega kõneleb. Igaüks, kes kannab kellegi eest hoolt, jõuab varem või hiljem sellise põõsa juurde. Pole ime, et kõrbekuumuses mõni põõsas otsekui iseenesest põlema süttib. Ime on see, et Kõigeväeline Jumal ennast ekslikele inimestele ilmutab, ja seegi on ime, kui inimene seda märkab.

Kutsun Sind mõtlema vaid mõnele lõigule selles tekstis.

Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!“. Jumal tunneb meid. Nii, nagu ta kõneleb ebatäiusliku Moosesega, tundes teda nimepidi, nii tunneb ta ka meid ja kõneleb meiega. Ta teab, et ka meil on puudused, kuid ta pole käega löönud. Ta kõneleb ka sinuga! Kunagi oli üks Abraham Lincolni abilistest imestades küsinud, miks president tegeleb nii palju ühe täiesti tavalise inimesega. Lincoln oli vastanud: „Teate, mulle tundub, et Jumal armastab täiesti tavalisi inimesi. Muidu ta poleks neid siia maailma nii palju loonud!“

Ja Mooses vastas: „Siin ma olen!“ Ta ei põgenenud. Ta vastas. Ära sinagi põgene! Tema võib sinuga kõneleda nii nagu Moosesega. Ja Ta teeb seda iga päev. Võta aega ja seisatu. Mine ja tule nii, nagu Mooses läks läbi kõrbe Jumala mäe juurde. Mine ja tule paikadesse, kus Jumal on ka varem inimestega kõnelenud. Ja kohale jõudes ole kohal, keskendu, võta aega, et kuulata, kogeda, vastu võtta.

Siis ta ütles: „Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!“ Ja ta jätkas: „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!“ Seegi paik siin on püha. See on pühakoda, kus Jumal on kõnelenud väga paljudega, julgustanud, andestanud, lohutanud ja ülesandeid andnud. Tema on ka meie vanemate, meie paljude esivanemate Jumal. Ära lõika end ära oma juurtelt! Ära arva, et kusagil mujal on parem kui seal, kus sa oled andnud oma leeritõotuse. Ühel päeval võid sinagi saada põõsaks, mis põleb, kuid ei põle ära. Siis, kui Jumala Püha Vaim sind pilgeni täidab ja ta sinu kaudu hakkab tegema oma imelist tööd.

Jumal ütleb Moosesele, et ta on tema vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Nimetades kolme nime, ei kõnele Jumal mitte vaid Moosese kolmest ustavast, usklikust esiisast, vaid kolmest väga erinevast inimtüübist. Aabraham – usklik ja ustav ja kõiges lõpuni kuulekas Jumala teener, kes on valmis minema turvalisest, mugavast ja harjumuspärasest tundmatusse ja andma kõik, kui ta usub, et Jumal seda tahab. Iisak, tema poeg – alandlik, alluv, vaikne mees. Ja Jakob – mees, kelles oleks nagu kaks täiesti erinevat inimest: aus ja kelm, vaga ja salakaval.

Igaüks meist võib ennast ehk vähemalt ühes kirjeldatud inimtüübis ära tunda. Kui nii, siis tea, Jumal on ka sinu Jumal. Kui sa arvad, et sinusugusest ta ei hooli, siis sa eksid. Meie esivanemate, Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal on ka sinu Jumal. Ta on andnud oma Poja ristisurma, et sulle ja mulle öelda: „Ma olen ka sinu Jumal.“ Ja nii nagu Jumal kord kolme väga erineva mehega kolmel ääretult erineval moel kõneles ja neid väga erinevatele radadele juhtis, nii teeb ta ka igaühega meist. Igal meist on oma tee, omad ülesanded, omad katsumused, oma elukool, kuid need, kes Teda usaldavad, ei jää iialgi häbisse. Tema jääb nende Jumalaks kõiges – nii heas kui halvas, nii kergetel kui rasketel aegadel, nii selgelt märgistatud teedel kui kõrberännakul, nii elus kui surmas.

Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata. Meie ei pea oma nägu katma. Võime ehk oma pea oma käte vahele võtta ja imestada selle hämmastava ime üle ja paluda, et Jumal jääks meiega kõnelema, meile ilmuma meie elurännakul oma Sõnas ja sakramendis pühakojas ja kõikjal oma imelises loomingus.

Eilse pühapäeva tekst oli lõik mäejutlusest, kus Jeesus kritiseerib Moosese seaduse 5. ja 6. käsu – sina ei tohi tappa ega abielu rikkuda – sõnasõnalist tõlgendamist (Mt 5:20–30). „Tapmine“ (kr phonos ‘tapmine, mõrv’) ei ole teise inimese eluküünla kustutamine, vaid juba halvustava sõna kasutamine temaga kõneldes, ja „abielurikkumine“ (kr moiheia) ei ole seksuaalsuhe teise mehe naisega, vaid himustav pilk tema poole.

Moosese seadust on võimalik täita, kuigi see nõuab pingutamist. Vana seaduse ajal oli neid, kes sellega korda said, nagu Ristija Johannese vanemad Sakarias ja Eliisabet, kelle kohta Luukas ütleb: „Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, käies laitmatult kõigis Issanda käskudes ja nõudmistes“ (Lk 1:6).

Täitmine oli mõeldav seni, kuni korraldused käisid konkreetsete tegude kohta. Tunnete taltsutamisega on lood täbaramad. Eesti Piiblis on 684 korda mainitud kellegi viha või vihastamist (väga sageli Jumala viha) ja see emotsioon on midagi, millest inimolend ei pääse. Paulus on realist, soovitab Ps 4.5 kommenteerides: „Kui vihastate, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastamise üle!“ (Ef 4:26). Galaatlasi ta manitseb sarkastiliselt: „Kui te aga üksteist purete ja lõhki kisute, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!“ (Gl 5:15).

Eks need asjad ole tegelikus elus omavahel seotud ja Piiblist võib leida rohkesti õpetlikke lugusid kirgede koosmängu kohta.

Taavet ei pannud vastu ahvatlusele, kui hett Uurija seksikas naine Batseba end katusel pestes talle oma ihu võlusid demonstreeris (2 Sm 11:2). Kuigi kuninga haaremis oli naisi küllalt, tuli talle peale kange himu just selle kaunitariga magada. Ja kui tal ei läinud korda jumalakartliku ja pedantselt Jumala käske pidava (2 Sm 11:9–13) mehe pessa käomuna sokutada, laskis ta väeülem Joabil korraldada tema JOKK-mahalöömise tapluses (2 Sm 11:14–25).

Ent noor mees Joosep suutis testosteroonist hoolimata Pootifari naise võrgutamiskatsetele vastu seista, kuigi see tõi talle kättemaksu rahuldamata jäetud emandalt, kes lavastas vägistamiskatse, ja vihane abielumees heitis Joosepi vangi (1 Ms 39:10–20).

Me palume: „Ära saada meid kiusatusse!“ Tolle aja juudid teadsid, kui kerge on kiusatusse langeda, kui oled olukorras, kus instinktid ja hormoonid jms võtavad ajult juhtimise üle, ja kiskusid – piltlikult – oma pahandust tekitavad silmad (Mt 5:29) välja, igaks juhuks mõlemad: käisid avalikes kohtades, kus võis kohata ka võõraid naisi, mahalöödud pilguga. Tulemusena tagusid nad oma pead pidevalt vastu poste ja majanurki muhklikuks ja veriseks ning teised tögasid selliseid vagu mehi „veripeaga variserideks“.

Ka muhamedlased on probleemi lahendanud radikaalselt. Kõik naised peavad, kui nad üldse kodunt lahkuvad, käima, seljas lotakad kotid, mis varjavad täielikult keha kumerused, ja nägu kinni kaetud. Parandžaa poole vaadates ei kerki muidugi mingit lihahimu.

Lääne postkristlik maailm on Jeesuse õpetuse teistpidi ja veelgi radikaalsemalt eluga kooskõlla viinud. Jumalat ei ole olemas. Ja kui ikka on, siis on ta nimi Halastus. Ühtviisi viimseni kõigi vastu. Kui KÕIK on pattu teinud ja Jumala armust ilma, „ei ole õiget, ei ühtainsatki“ (Kg 7:20, Rm 3:10), kui himur pilk on võrdne vahekorras olemisega, ühtviisi oled süüdi Jumala ees, kes näeb ka südamesse ja varjatut (Mt 6:4), siis ei ole põhjust mõnust loobuda ja pelgalt pidevalt piinelda oma suguiha käes. Nagu püha Antonius kõrbes.

Pealegi, bioloogiliselt võttes – kui naine vaatab mehele ihara pilguga otsa, ent mees pöörab pea, siis on ta mõrtsukas. Ta on tapnud veel sündimata elu.

Ristija Johannes oli karm mees. Käratas variseridele, kes tulid tema juurde meeleparandust otsima: „Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?“ (Mt 3:7).

Nii enam ei sobi. Infot, et kellelegi „raka“ (P 1997 „tola“)[i] ütlemine viib ülemkohtu alla ja „sina jäle“ (P 1997), „sa igavene lollpea“ (P 2014)[ii] tulepõrgusse, võetakse praegu maru tõsiselt. Nii tõsiselt, et „vihakõne“ eest nuhtlemist ei ole vaja oodata enam viimse kohtupäevani. Selle eest saad juba maises kohtus piisavalt karmi karistuse, kui ei suuda suud kinni pidada (või poliitkorrektset uuskeelt kasutada).

Jeesus lausus neid teemasid käsitlema asudes: „Sest ma ütlen teile: kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!“ (Mt 5:20). Asja tuum on, et meie „õigus“ peab olema „märksa suurem“ kui millist tahes marki maistel moralistidel. Variseridega vooruslikkuses võistlemisest ei tule midagi välja. Ikka ja jälle on selgunud, et mäejutluse „radikaliseeritud eetos“ ei ole täidetav, vaid on meeleheitele ajamiseks.

Jumala „õigus“ (kr dikaiosynē), mida tasub taotleda, ei ole siit maailmast. Rääkisin sellest natukene oma jutluses (kuula heliarhiivist).

[i] Kõvema mõjuga sõnad laenatakse mõnest naaberkeelest, ja nii on Mt 5:22 kreeka sõna raka (mida enamik tõlkeid jätab UT teksti alles) talmudi heebreakeelses tekstis kasutatud tihti tõlkimata sõimusõnana, nagu seda on eesti keeles „turakas“ (vn durak ja duratšok on deminutiivid sõnast „dura“) ja „tolvan“ (vn bolvan ‘ebajumalakuju, puuslik’, figuratiivselt ka ‘lollike, hulluke’), mis tšuhnaa suus kõlavad palju krõbedamalt.

[ii] Kr mōros on kõige tavalisem sõna rumala kohta. Jeesus nimetab mäejutluse lõpul jutustatud loos aruka mehe kõrval totakat, kes ehitas oma koja liivale (Mt 7:26j), ja vastandab tarku tüdrukuid tobudele, kes ei varunud piisavalt lambiõli, kasutades siis täpselt sama sõna „mōros“ (Mt 25:2j.8). Vahe on vist selles, et ka leebeid negatiivseid hinnanguid ei tohi teisele näkku öelda, kuid muidu võib (praegu on asi kurjem: mitmeid tavakeele sõnu ei tohi ka kolmandate isikute kohta kasutada). Midagi ei ole teha: Piiblit tuleks lugeda algkeeles, sest kõik tõlked on tõlgendused (P 1997 on kr mōria ‘rumalus, totrus’ mujal mitte „jäledus“, vaid „narrus“, vt 1 Kr 1:18.20.23.25.27 3:18).

*****

(Foto: Krõõt Tarkmeel)

On alanud suvi ja nädal, mil kirikutes mõeldakse apostlitele ja üldisemalt Issanda teenistuses olemisele. Mina aga kutsun Sind, hea lugeja, mõtlema puhkusele kui Jumala ilusale kingitusele. Jumal ei taha, et me end ära rebestaksime, enne õiget aega hauda ajaksime.

Ja apostlid kogunesid Jeesuse juurde ja teatasid talle, mida kõike nad olid teinud ja mida kõike õpetanud. Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“, sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi. Ja nad lahkusid paadiga üksildasse paika omaette (Markuse 6:31).

Apostlid tulevad tagasi Jeesuse juurde. Nad on käinud kuulutusretkel ja räägivad Jeesusele õhinal sellest, mida kõike olid nad teinud ja õpetanud. Mida teeb nüüd Jeesus? Ta ütleb neile hämmastavalt lihtsa soovituse. Ta hoolib omadest, sest nii võib rääkida vaid see, kes armastab ja hoolib. Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“

Jumal on meile kinkinud elu. Me oleme Looja looming. Tema teab, mida me vajame. Me vajame ka puhkust, omaette olemist.

Võime siis, kui väsime, valada end kohvi täis või turgutada end energiajookidega, taipamata, et see on märguanne, et peaksime puhkama. Vananedes võib meid ehk ärritada see, et me ei suuda enam kõike niisama kiiresti kui nooremana, kuid äkki me ei peagi. Maailm jätkub küllap ka pärast seda, kui me oleme siit läinud. Jeesus hoolib inimlastest ja meiegi võiksime hoolida endast ja teistest.

Jumala Sõnagi ei ütle meile igas olukorras: „Tõuse ja sära!“

Ta kõneleb hingamispäevast ja puhkamise vajalikkusest. Evangeeliumid – need rõõmusõnumid – kõnelevad sageli sellest, kuidas Jeesus kandis hoolt inimeste füüsiliste vajaduste eest. Olgu see tuhandete toitmine või haigete tervendamine, öö otsa asjatult järvel olnud kalurite juhatamine kalarikkasse paika või seegi, kuidas Ta pärast ülestõusmist ootab järvelt tagasi sõudvaid jüngreid põleva lõkke ja toiduga.

Inimese ihu ja hing on teineteisega nii tihedalt seotud, et oleks suur rumalus rääkida, et me peaksime ristiinimestena hoolt kandma vaid oma hinge eest.

Keldi kristlust uurinud vaimulik ütles mulle, et hiljuti on avastatud, et liturgilised viisid, mida kord lauldi keldi kristlaste jumalateenistustel, on oma meloodiakäikudes väga sarnased erinevate lindude lauluga. Küllap osati tol kaugel ajal kuulata lindude laulmist ja toodi kauneim sellest oma jumalateenistustele. Kuid see on võimalik vaid siis, kui ristiinimestel on aega olla looduses. Iga kord, kui vaatan fotosid, mida Lahemaa rahvuspargi kauaaegne juht Arne Kaasik on teinud Eestimaa loodusest, täitub mu hing hämmastuse ja tänuga. Kui mõtlesin, mis võiks saada meie sügisel ilmuva ühise raamatu pealkirjaks, millesse oleme tekstid kirjutanud koos Ahvenamaa praosti Mårten Anderssoniga, tuli pealkiri kuidagi väga lihtsalt: „Looja loomingu lummuses“.

Kuid aeg-ajalt ma küsin endalt, miks olen ma nii vähe võtnud aega minna vaatama seda imelist, mis siinsamas mu läheduses on? Miks ma vaatan pilte ja mitte paiku, kus need pildid on tehtud?

Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“ Jeesus ei saada neid minema. Ta ei ütle apostlitele: MINGE! Ta ütleb: TULGE! Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut! Puhake KOOS TEMAGA. Leidke võimalusi rahva keskelt eemale tõmbumiseks ja olemiseks koos Temaga.

Kui Jeesus kõneleb õigest palvetamisest, soovitab ta sedasama: minna omaette üksildasse paika ja olla seal koos Temaga. Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle.

Paljud inimesed imestavad, et vabad päevad ja isegi pikk puhkus ei võta neilt nende väsimust. Loomulikult on tähtis, kus puhata ja kui kaua puhata, aga ehk olulisim on, kellega puhata. Jeesus ütleb: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“ Tulge koos minuga.

Ja veel: elu ja töö võib muutuda rutiiniks ja selle keskel tegutseja oravaks rattas. Jeesus kutsub meid sellest rattast välja astuma.

Lõpuks.

On veel üks oluline sõnapaar selles loos. Jeesus ütleb: „Puhake PISUT!“

Kas oleme mõelnud sellele, miks paljudes lääne kalendrites ei ole nädala esimene päev mitte esmaspäev, vaid pühapäev? Sellele võib anda vähemalt kaks vastust. Esimene on see, et kristlik maailm on üle võtnud Piibli maailma loomise loost seitsmepäevase nädala ja hingamispäevaks ei lugenud juudid mitte pühapäeva, vaid laupäeva. Nädala esimesel päeval – s.o pühapäeval, läksid kord naised Jeesuse hauale ja leidsid selle tühjana. See sündmus paneb valdavat osa kristlikust maailmast andma pühapäevale – ülestõusmise mälestuspäevale – hingamispäeva koha. Samas võib seda võtta ka nii, et iga puhkehetk on selleks, et suudaksime selles kogutud jõu ja tarkusega taas midagi teha. Esmalt puhake pisut, et siis taas uue jõu ja tarkusega alustada oma ülesannete täitmist.

Soovin sulle, et nii kaua, kui see on võimalik, oleks meil tarkust pühitseda iga hingamispäeva, leida aega, et minna pühakotta, jumalateenistusele, armulauale ja leida aega, et seista ka Looja loomingu lummuses.

*****
(Fotol: Õp Tammsalu Viljandimaa piiril Kääriku talus oma hea sõbra, tekstiilikunstnik Anu Raua juures.)

Kandke üksteise koormaid, ja nõnda te täidate Kristuse käsku (Gl 6:2).

Kristuse käsu või seaduse all mõistetakse armastuse seadust või käsku. See peab olema meie saatjaks järgmisel nädalal. Iseenesest pole selles midagi uut: seda, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast ja Jumalat üle kõige, teati juba Kristuse-eelsel ajal. Jeesus rõhutas armastuse vastastikusust: ligimesearmastust peab ületama vennaarmastus. „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:33–34).

Kristlikult vennameelelt on õpitud ka ilmalikus elus. Olen kuulnud pulmade isamehi ütlemas, et kahekesi kantud koorem on poole kergem koorem ja üheskoos kantud rõõm poole suurem rõõm. Õige! Mõnes mõttes on armastuseasjad meile vägagi selged. Kes ei teaks, et teistest hoolimine ja abistamine peaksid olema kõikjal eesmärgiks? Samuti aga teame, et need kõikjal sugugi ei ole saanud tõeluseks.

Küsimus on pigem Kristuse käsuga seoses: kas armastust saab käskida? Kas armastusest saab teha mingit seadust, milleks kohustada? Kas meie spontaansed emotsioonid on ikkagi sellised, mida saab suunata? Paraku ei ole emotsioon veel kogu armastus – pigem on see õieks millegi palju sügavama kohal. Armastuse juur on nähtamatu, nii nagu taime juur maa all. Tüvi ehk vars võib olla üsna igapäevane – kuid ainult igapäevaelus püsiv kannab! Tundeid ei saa otseselt käskida, küll aga kaudselt.

Nii saab ka armastust käskida – teha meile seaduseks ja kohustuseks, et hoolime ning aitame oma ligimest. Mis ülesanne üldse on käskimisel? See näitab, et meil on midagi veel puudu või puudulikult – ja tahab meid panna õiges suunas liikuma. Vahel õhutab meid tegutsema sügav tunne, teinekord kasvab tunne välja tegudest. Kuid me saame alati head tahta ning teha selle endale lausa eluseaduseks.

Koormakandmisel Kristuse käsuna on veel üks iseäralik mõte. Mõeldud on patukoormaid – seda, et oleme puudulikud inimesed. Kas ei ole? Meil tuleb teineteist toetada meie puudustes ja kanda üksteise koormaid, mis on seotud meie vigadega. Kui sageli hävitatakse kellegi elu, tuues välja tema eksimused! Kuid meie asi on aidata ligimestel ka eksimusi kanda ja ületada – meil tuleb üksteise elu vastastikku koos kanda.

Selle mõttega astugemgi algavasse nädalasse: kandkem üksteise koormaid! Nõnda me täidame Kristuse käsku. See olgu meile seaduseks, et mitte süüdistamine, vaid koormate kandmine ja eksimuste ületamine peab olema meie elu eesmärgiks.

Rohket Jumala rahu ja õnnistust kõigile koormakandjaile!

Möödunud pühapäeva evangeelium lõppes Jeesuse sõnadega „Ma ütlen teile: nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ (Lk 15:6j).

Kui tavaliselt on tähendamissõnad dubleeritud – põllusse peidetud aardest ja pärlikaupmehest, sinepiivakesest ja haputainast jne –, siis Luukas on pidanud kadumaläinu kättesaamist nii oluliseks, et jutustab järgemööda kolm sarnast lugu: kaotatud drahmist, lambast ja pojast. Ühest äärmusest teise: mees ja naine, elus ja elutu, vaene ja rikas, tühine drahm ja isa lemmikpoeg.

Üks asi, mida vist peaks püüdma meeles pidada, on see, et rõõmustatakse hetke üle – „n ü ü d aga oli tarvis pidutseda“. Me teame, kui õnnelikuks leidmine teeb, ka siis, kui kadunu ei olnudki teab kui suur väärtus. See teeb mõistetavaks ka hüperboolse väite, et ühe kadumaläinud lamba pärast on rohkem rõõmu kui 99-st allesolevast. Sellised otsused on emotsionaalsed, sest – majanduslikult on sajakordne vahe siiski päris suur.*

Kadunud lamba loo esitab ka evangelist Matteus, kuid teises kontekstis. Luuka puhul on konflikt vagadega: „Kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele Teda kuulama, variserid ja kirjatundjad aga nurisesid: „Seesinane võtab vastu patuseid ja sööb ühes nendega!““ (Lk 15:1j). Variserid on väljaspool. Matteusel aga on tegemist koguduseliikmete omavaheliste suhetega: „Jeesus küsis: „Mis te arvate? Kui ühel inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut? Ja kui ta selle üles leiab, tõesti, ma ütlen teile: ta rõõmustab tema pärast enam kui nende üheksakümne üheksa pärast, kes ei olnud eksinud. Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisukesist hukkuks.““ (Mt 18:12–14). Täitsa teine olukord.

Seepärast tasub korraks seisatada ja küsida: kui kaua saab olla leitust sulaselge ja ülevoolav rõõm? Eks see õnnetu lammas, kes päästeti hukkumisest, lisandu nüüd ülejäänud karjale? Ja on nüüd pelgalt üks nendest.

Ei tea, kas tohib lõigata lõppu ära. Kui tahes suur ja vägev rõõmupidu saab otsa ning tuleb edasi elada. Lammaste puhul on asi ehk lihtne – kui too hälbinu on kord kätte saadud, on ta edaspidi hoolsam ega ukerda üksipäini järsaku kaldal. Aga kuidas on kahe vennaga? Tol õhtul, kui vanem vend tuli rampväsinult põllult ning leidis eest vägeva peo, läks tal süda täis. Tuletame meelde, kuidas seda kirjeldatakse: „Isa ütles oma sulastele: „Tooge kähku kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle (pitsat)sõrmus sõrme ja kingad jalga ja tooge nuumvasikas, tapke ja rõõmustagem süües, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elusaks, ta oli kadunud, ja on leitud.“ Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema. Vanem poeg aga oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis kodu lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist. Ta kutsus ühe poistest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See aga ütles: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud poja tagasi täies tervises.“ Tema aga vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui seesamune su poeg, kes su vara on pordikutega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa veristasid temale nuumvasika!“ Isa ütles: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd oli tarvis rõõmsasti pidutseda ja lõbutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elusaks, ning oli kadunud ja on leitud.““ (Lk 15:22–32).

On üsna kindel, et vanema poja pahameel läks üle. Selline kuulekas ja lõpmata leplik laps, nagu ta oli, vihastas ta esimest korda elus ning häbenes pärast oma silmad peast oma jultumatuse pärast.

Aga kuidas läks elu edasi nooremal vennal järgmisel hommikul? Vanem läheb jälle tunkedes põllule, ent tema oma kõige kallimas kuues ja uhkete kingadega ning sõrmusega – mida tema teeb? Vägev vastuvõtt oli midagi ta südame järele olnud – ega ta oma pärandiosa ei olnud kaotanud mingi väära investeerimisotsuse tõttu, vaid lihtsalt pidevalt pidu pannes. Ta ainuke kogemus tööga oli viimases hädas seakarjuseks olemine – muud tööd ta ei osanud ning keegi teda ei tahtnud –, sest ta oli mänginud laia lehte, ilmselt oli kodunt saadud raha olnud päris palju. Lihaseid tal pole, tööoskusi pole – kas ta nüüd ikka on ühtäkki valmis koos vennaga „orjama“ majapidamises?

Ma ei tea. Teatavasti lõpevad kõik korralikud lood happy end'iga „ja kui nad surnud ei ole, elavad nad õnnelikult edasi“. Aga kas elavad? Prints armus Tuhkatriinusse ta ilu ja kaunite jalakeste pärast. Aga kuidas sai lörtsitud lapsepõlvega vaeslapsest kuninganna, kes ei tee häbi rahva isale? Milline oli tema ja millised ta poolõed üheksa või 19 aasta pärast? Paul-Eerik Rummo kirjutas 1969. aastal näidendi „Tuhkatriinumäng“. Prints eksleb ringi lossis ning teda vaevab küsimus: kas ta ikka on abielus „õige“ Tuhkatriinuga või hoopis peretütrega?

Pulmad on kuramaaži lõpp, kuid ühise elu algus. Kui tuleb üheskoos päev päeva kõrval elada – kui paljud peiud vastavad neidude lootustele? Äkki oled armudes sisse kukkunud ning vale valiku teinud? Kui palju on ilmas selliseid, kes oma kaine mõistuse kaotamist ei jõua ära kahetseda ega taha meelde tuletada neid kaugeid päevi, mis olid täis taevalikku õnne? Paul-Eeriku näidend on igal juhul mõtlemapanev, ja seda jätkuvalt – mullu mängiti seda Polygon Teatris.

Kui nüüd tagasi tulla Jeesuse kadunu leidmise lugude juurde, siis peab kartma, et kadunud ja jälle leitud poeg on kaasa toonud oma raisatud elu kombed ja eluhoiaku. Kui paljud vanemad leinavad oma lapsi, kes on kodunt välja lennanud ja ise, vabana keelavatest ja käskivatest esivanematest, oma elu alustanud, ent kelle elu on nüüd nässus! Raha ei ole, sõpru ei ole. Kummatigi, ka sekulariseerunud maailmas on kindel kalju, millele võib toetuda: „Kui kõik sind põlg’vad, vihkavad, kui usk ja arm sust langevad, – siis ema süda ilmsiks lä’eb, siis veel üks paik sull’ üle jääb, kus nutta julged igal a’al – truu, kindla ema rinna na’al!“

Jah, ema rind on truu ja kindel. Ent kui poeg viimases hädas koju tuleb, sest ükski teine naine ei taha teda enam näha: kas ta suudab paugupealt paiks hakata? Kui tegelikku elu vaadata, siis – parem ärme räägime.

Otsesõnu, selle nädala teema juurde naastes: kui sügavale ulatub patust pöördumine? Kahtlemata on Sauluseid, kellest saavad Paulused. Aga isegi Pauluse puhul jäi temperament sama ägedaks, kuigi maailmapilt ja siht teisenes täielikult. Ent enamikul on Jumala lapseks saamine palju pealispindsem. Ja midagi ei ole teha. Kui Jumal oleks õiglane, ei leiaks keegi armu. Aga Ta tunneb meid. Paganate apostel Paulus võtab jube rahulikult, kui ta kirjutab kristlikele õdedele ja vendadele Galaatia koguduses: „Kui te aga üksteist purete ja lõhki kisute, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!“ (Gl 5:15).

Kahju küll, et taevas on rõõmu vaid patuse meele parandamise hetkel. Aga kui siiski üritaks iga päev, ka täna, ikka ja jälle, ka armu leidnuna meelt parandada, taibates ja nähes, mis valesti? Ehk on ka 99-l õigel natukene lootust?

****

*) Eesti suurima pindalaga omavalitsusüksus on Märjamaa vald, selle suurus on 867,43 ruutkilomeetrit. Märjamaa vald on Eesti väikseima pindalaga Tootsi vallast (1,78 ruutkilomeetrit) 487 korda suurem.

Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)

Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,
ütleb Issand.
Kuigi teie patud on helepunased,
saavad need lumivalgeks;
kuigi need on purpurpunased,
saavad need villa sarnaseks! (Js1:18)

 Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)

„Tule“ – see on kaunis sõna, rõõmus sõna, sest see tähendab kutset. Tähendab, et keegi märkab, keegi hoolib, keegi tahab sinuga suhelda. „Tule“ – see on kõlaliselt sarnane kauni sõnaga „tulevik“. „Tule“ tähendab, et sinu ja kutsuja vahel on midagi ees ootamas, et teie suhtlus jätkub, sellel on tulevikku. „Tule!“ Selles sõnas on lootust. Selles peituvad võimalused. Hoopis teisti kõlab sõna „mine“. See on kõlalt sarnane sõnaga „minevik“. See tähendab, et suhe on läbi, see, mis on olnud, on selja taha jäetud.

„Tulge minu juurde. Tulge tagasi, inimlapsed.“ See Jumala kutse pattulangemisega oma Loojast eemaldunud ja võõrdunud inimestele on kõlanud juba läbi tuhandete aastate. See kutse on kunagi kõlanud otse Jumala enda suu läbi. Hiljem on see kõlanud läbi pühakirja sõna, prohvetite kuulutuse kaudu. On kõlanud Kõigeväelise Jumala Poja, Jeesuse Kristuse, meie Issanda suust. See kutse kõlab tänapäevalgi, kõlab kiriku kaudu, kõlab nende suu läbi, kes on Jumala kutse juba vastu võtnud, asunud ristiinimese teele, saanud ise kutsujaks ja kuulutajaks.

„Tulge!“ – see kutse tähendab, et Jumal hoolib inimestest ja ootab ikka veel. Ootab ja loodab, et inimene võtab seda kutset kuulda ja tuleb. Tuleb oma Taevase Isa, oma Looja juurde. Tuleb, et paluda ja saada andestust ning taastada oma Jumalalapse seisus. Tuleb, et tunda ennast taas Jumala lapsena, elada Jumala lapsena ja pärida kord Tema taevases riigis igavene elu.

„Tulge kõik!“ Jumal kutsub inimest sellisena, nagu ta hetkel on, ei sea talle eeltingimusi, milline ta peaks olema. Jumal teab, et iga inimene on eksinud, on pattu teinud. Ta teab, et inimene on Tema kutset kuuldes kahevahel, kõhkleb, sest tema hing on lõhki kistud hea ja kurja vahel. Inimene ise, omal jõul, ei suuda ennast muuta selliseks, nagu Jumal teda luues oli mõelnud: enesenäoliseks, väärt olema loodu kaasvalitsejaks. Ta teab seda, häbeneb ja pelgab oma Loojat. Ja nii ütleb Jumal prohveti suu läbi kutsutavale julgustuseks: „Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.“ „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,“ kutsub kõigeväeline ja igavene Jumal armetut ja ajalikku inimlast. Jumal, kes võiks olla range kohtumõistja, näidata näpuga seadusetähte, määrata Tema käskude vastu eksinuile rangeid karistusi, on valmis inimesega seletama, temaga kõnelema, teda õpetama. On temaga lõputult kannatlik. Kas see pole ime?

Eilse pühapäeva teemaks oli „Kutse Jumala riiki“. Meie siin Eestis elame praegu väga soodsal ajal, võiks öelda, et Jumala soosinguajal. Kuigi maailm oma askelduste ja müraga püüab Jumala kutset summutada, kõlab see siiski veel selgelt. Kõlab pühakodades, mille uksed on kõigile avatud, kõlab meedias, kõlab inimeste suust. Veel ei ole meie riigis kurjuse ja pimeduse jõud valmis aktiivseks füüsiliseks võitluseks nende vastu, kes Jumala kutsele vastavad ja selle vastu võtavad. Teame ju, et paljudes paikades maailmas tähendab oma usu järgimine, evangeeliumi kuulutamine tänapäeval ohtu elule. Meil seda ohtu ei ole. Meil on võimalus Jumala kutset kuulda, sellele kutsele vastata. Meil on võimalus tulla ise ristimisele ja tuua ristimisele ka oma lapsed. Meil on võimalus tulla pühakotta, kuulata Jumala sõna, saada osa sakramentidest. Meil on võimalus tuua pihitalituses Jumala ette oma patud ja võtta vastu kuulutus pattude andeksandmisest. Meil on võimalus alandlikult paluda Jumalat, paluda Temalt oma ellu õnnistust, tarkust ja jõudu. Meil on võimalus, sest veel on soosinguaeg, veel kõlab Jumala kutse, veel Ta ootab meid. Veel võime seda kutset ohutult järgida. Kasutagem siis targalt meile Jumala poolt kingitud soosinguaega ja võimalusi.

Kui vana ja vaga Chaim oli surnud, kogunes sugukond ta voodi juurde. Põnevusega, et saada kuulda, mida ta oma testamendis kellelegi pärandab. Chaim oli olnud jõukas mees, igatahes elas ta laialt, aga ta käsi oli lahtine ka kõigi hädaliste vastu. Ju ta oli nii päratult rikas, et ei pidanud koonerdama.

Testament oli lühikene: „Annan teada, et täie mõistuse juures olles ning teades, et ma ei saa hauda midagi kaasa võtta, kulutasin ma kogu oma varanduse ise ära. Rahakotist leiate 300 dollarit, millest peaks mu matmiseks piisama. Elage hästi!“ Ei ole vist vaja hakata kirjeldama leinajate nägusid ...

Rabi Chaim võttis tõsiselt Koguja sõnu „Nii nagu ta alasti tuli oma ema ihust, nii läheb ta ära, ja midagi oma töö viljast ei saa ta kaasa võtta. Nii kui ta tuli, nii ta ka läheb, ning mis kasu ta on saanud tuule tagaajamisest?“ (Kg 5:14j).

Ta teadis Talmudi hoiatuslugu äkksurmast, mida ka rabi Ješua’ kordas (Lk 12:17–20), rumalast rikkast, kellel oli olnud erakordselt hea põllusaak, nii et see ei mahtunud vanasse aita (vrd 1 Ms 41), ja kes arutles endamisi: „Mis ma võtan teha? Mul ei ole ju kohta, kuhu oma vilja koguda!“ Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: „Hing, sul on tagavaraks palju häid asju mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“.“ Jumal aga ütles talle: „Sina narr! Selsamal ööl nõutakse sinult tagasi su hing! Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“

Kellele jääb see, mille sa oled vaevaga kokku kraapinud? Veel totram on muidugi see, kes kraapimist järele ka ei jäta. Rabi Ja’akob hurjutab: „Nõndaks nüüd, kes te ütlete: „Täna või homme siirdume sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!“ Teie sihukesed, kes ei tea homsest päevast sedagi, milline on teie elu! Te olete ju aur, mis pisut aega paistab ja siis haihtub. Selle asemel, et öelda: „Kui Issand tahab ja me veel elame, siis me teeme seda või teist,“ teie kiitlete oma kõrkuses! Iga säherdune kiitlemine on kurjast. Nõndaks nüüd, rikkad, nutke ja ulguge oma tulevaste õnnetuste pärast! Teie rikkus on pehkinud ja teie rõivad koitanud, teie kuld ja hõbe on roostes ning nende rooste saab tunnistuseks teie vastu ja sööb teie liha nagu tuli“ (Jk 4:13–5:3).

Ei ole me mitte midagi toonud maailmaega või me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.Kes tahavad rikastuda, langevad kiusatusse ja silmusesse ning paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse (1 Tm 6:7–9).

Õndsad on vaesed, sest nende päralt on Jumala riik (Lk 6:20). „Kummatigi, häda teile rikkaile, sest teil on oma lohutus juba käes! Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie saate nälgida! Häda, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta!” (Lk 6:24j).

Eelmise pühapäeva evangeeliumis oli vana Egiptuse jutt, mida ka Iisraelis tunti, surnute õiglasest saatusest. Põrgus praetava rikka mehe palve peale, et isa Aabraham saadaks Laatsaruse oma sülest, „et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis“, tuletatakse talle meelde, et ta on oma hea põlve elus kätte saanud ja nõndasamuti Laatsarus halva (Lk 16:19–31). Taevas ei ole halastust, vaid õiglus. Iga inimese teod lähevad temaga kaasa (Ilm 14:13).

Mida siis teha? Ei ole vaja olla viie kõige rikkama riigi kodanik, ka Eestimaa kõige vaesemad on üsna jõukad meie globaalküla tõeliselt vaeste kõrval. 80% inimkonnast peab toime tulema vähem kui 10 dollariga päevas, mida loetakse absoluutse vaesuse piiriks.

Mis on sellest kasu, kui ma jooksen Jeesuse juurde ja küsin Temalt Ta ette põlvili heites: „Hea õpetaja, mida ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?“ Ta vastaks: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole kedagi muud head kui üks – Jumal. Käske sa tead: sa ei tohi tappa; sa ei tohi rikkuda abielu; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valetunnistust anda; sa ei tohi petta; austa oma isa ja ema.“ Ja mina lausuks Talle: „Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorusest saadik.“ Jeesus aga ütleks mulle: „Üks asi puudub sul. Mine, müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ (Mk 10:17„21).

Paraku, küsimuste küsimus on sügavamal: kas igavese elu taotlemine iseendale ei ole loomult egoistlik? Seda ta on. Kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi (1 Kr 13:3).

On, millele mõtelda.

See nädal on alanud Kolmainu Jumala pühaga.

Üks leerilaps kirjutas kord oma mõtiskluses: Ma arvan, et olen olnud selle suure enamiku hulgas, kes on Jumala mõistet valesti mõistnud.

Kas meie mõistame Jumala mõistet õigesti? See, et Jumal on Looja. See, et Jumal on armastus ja palju muudki sarnast, on ehk paljudele mõistetav. Kuigi kui hakkaksime selgitama, mida see kõik meie jaoks tähendab, räägiksime väga erinevaid jutte. Me oleme erinevad ja me seletame asju erinevalt. Kui peaksime aga kellelegi selgitama, mida tähendab see, et kristluses usume me Kolmainu Jumalasse, jääksime ehk hätta.

Üks lugu räägib kuningas Hierost ja vanast targast Simonidesest. See lugu räägib ka inimliku mõtlemise piiratusest. Kuningas küsib targa käest, kes see Jumal niisugune on. Simonides palub kaheksa päeva mõtlemisaega. Pärast tähtaja möödumist tahab kuningas vastust kuulda, aga tark palub temalt veel 14 päeva mõtlemisaega ning pärast seda veel neli nädalat. Siis katkeb kuninga kannatus ning ta küsib vihaselt, kui kaua tahab tark tal veel oodata lasta. Simonides aga vastab: Mida rohkem ma järele mõtlen, seda vähem ma aru saan.

Kas meie oleme sellest vanast targast targemad? Vaevalt. Mida ütleksime väikesele lapsele, kes küsib meilt siiralt, kui oleme rääkinud sellest, et Jumal on võimas ja suur: „Kui suur on Taevaisa nina?“ Kas hakkame seletama, et Jumalal ei ole nina? Aga Jeesusel? Kardan, et paljud meist jookseksid oma seletamisega ummikusse. Loomulikult on ka Jumala kolmainsuse kohta palju ilusaid seletusi, kuid vaevalt et ükski neist suudaks täpselt edasi anda Jumala olemuse lõputut sügavust. Kaugete aegade taga elanud iirlased on kõnelenud Jumala kolmainsusest väga lihtsal moel, tuues selliseid võrdlusi:

Kolme lüliga sõrm on ometi üksainus sõrm.
Kolmetine ristikhein on ometi üksainus ristik.
Härm, lumi ja jää on üksainus külmunud vesi.
Kolm isikut ühes on Kolmainu Jumalas,
oma palves me pöördume aga Ainuma poole.

Jumala kolmainsusest kõnelevat apostlikku usutunnistust on kokku võetud kolme lihtsasse lausesse:

Mina usun Jumalasse Isasse, kes mind on loonud.
Mina usun Jeesusesse Kristusesse,
kes mind on lunastanud.
Mina usun Pühasse Vaimusse, kes mind pühitseb.

Kas usume? Usk Jumalasse peakski olema see, mis muudab uskujat paremaks, hoolivamaks, andestavamaks. See ei tähenda, et ta enam iial ei eksi. Ei! Kuid kui inimene käib oma teed koos Jumalaga, ammutades Temast armastust, andestust, usku ja lootust, siis suudab ta taibata, kui on eksinud valele rajale, suudab ümber pöörata, andestada endale ja teistele. Kuid usk Jumalasse ei ole vaid õige elu filosoofia – see ei ole käskude ja keeldude rägastik. See ei peaks olema kuiv targutamine Jumala üle, vaid elu Jumalas, elu armastuses.

Pöördun veel kord ühe leerilapse mõtiskluse juurde. Ta kirjutab kahest talle lähedasest inimesest. Üks neist oli teinud väga palju tööd ja kritiseerinud teist, kelle maailma mahtus tööde kõrval ka Jumal. Leerilaps meenutab: Kui ma nüüd panen mõttes need kaks vana naist, kes on juba aastaid siit ilmast lahkunud, kõrvuti pingile istuma ja vaatan neile otsa, siis ühe naise silmis on otsatu väsimus ja teise silmist kiirgab rahu. Lapsena ma seda ei osanud tähele panna, kuid nüüd ma näen. Ja ma usun teadvat, millest see rahu: kui on elatud ja aega võetud ka endale, kui on olnud armastust enda ja lähedaste vastu. Kui on elatud maailmaga rahus. Ma olen siiani vältinud kasutamast sõna „Jumal“, sest see on ikka minu jaoks võõras või kauge, aga pean lõpuks tunnistama, et küllap üht neist naistest aitas selle väljapoole kiirgava rahu saavutamisel just Jumal.

Armsad, kes on aitamas meid? Kas meile tundub, et peame kõigega täiesti üksi hakkama saama, või on meil keegi, kelle abi ja tuge, kelle juhtimist aina tajume? Jeesus ütleb oma õpilastele – nii neile, kes usuvad siiralt ja kogu südamest, kui ka kahtlejatele: Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.

Me ei ole iialgi üksi, kui käime oma teed koos Jumalaga. Me ei pea kõigega ise hakkama saama. Me ei pea alati olema tugevad. Kui meid ristiti Kolmainu Jumala – Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu – nimesse, siis me oleme saanud Jumala lasteks ja See, kellel on kõik meelevald taevas ja maa peal, ei jäta meid, kui meie temast ei loobu. Ta on iga päev kuni maailma ajastu otsani kõigi nendega, kes kuulutavad rõõmusõnumit Tema armastusest. Me ei pea kõigest aru saama, aga me võime usaldada ja uskuda ning olla kindlad, et me ei rända oma teed iialgi üksi. Looja, lunastaja ja pühitseja ei jäta neid, kes Temale oma lootuse panevad.

Soovin Sulle Kolmainu õnnistust Valda Raua poolt tõlgitud keldi palvete ja õnnistussoovide sõnadega:

Olgu sul Jumala õnnistus, olgu sul Kristuse õnnistus,
olgu sul Püha Vaimu õnnistus.
   Olgu sul Jumala rahu, olgu sul Kristuse rahu,
   olgu sul Püha Vaimu rahu
   kogu sinu elu jooksul, kõik sinu elupäevad.

Elava Jumala kaitse olgu sinuga,
armastava Kristuse kaitse olgu sinuga,
Püha Vaimu kaitse olgu sinuga igal sinu elupäeva ööl
   sind aitamas ja hoidmas, sinu elu igal päeval ja ööl.

Jumal sind kaitsku, Jumal sind juhtigu,
Jumal sind hoidku, Jumal sind varjaku
   oma põues nüüd ja igavesti.
Poeg sind valvaku, Poeg sind harigu,
Poeg sind aidaku, Poeg sind ravigu
  oma eluga, oma valatud verega.

Püha Vaim olgu sinuga, Püha Vaim sinu sees,
Püha Vaim sinu läbi, Püha Vaim sulle teed näitamas,
   et Jumala arm on sinuga nüüd ja igavesti.

Kaitsku teid elu Jumal, kaitsku teid armastav Kristus,
kaitsku teid Püha Vaim teie elu igal ööl,
et aidata ja oma hõlmas hoida teie elu igal päeval kui ööl.

Hoidku sind oma hoole all elu Jumal,
hoidku sind oma hoole all armastav Kristus,
hoidku sind oma hoole all armulik Püha Vaim.
Olgu nad sulle sõbraks ja abiks, sa mu südame armas laps.