Nädala mõte

Jeesus ütles: „Maailmas ahistatakse teid, aga olge vaprad: mina olen maailma ära võitnud.“ (Jh 16:33)

Üheks ilusamaks omaduseks inimese juures on vaprus. Vaprusele kutsub oma jüngreid üles ka Jeesus vaid veidi enne oma surma. Ta tunnistab ausalt oma õpilastele, nendele, kes on kolm aastat rännanud ühes Temaga, kes Tema poole alt üles vaatavad, iga Tema sõna püüavad, et nende elu, kes tahavad olla Tema jüngrid, ei saa olema lihtne. Neid ei mõisteta, neid vihatakse, kiusatakse taga. Julgustuseks ütleb Ta nendele, kes õige pea näevad tema kannatusi ja surma, vaid seda, et Tema on maailma ära võitnud. Maailm, karm, vägivaldne, kohati ülekohtune, ei ole suutnud Teda muuta endanäoliseks. Ta on säilitanud halastuse, armastuse, ustavuse Jumalale, oma Isale – on säilitanud lõpuni.

Eile, pühapäeval, seisid meie kiriku altari ees väga erilised inimesed, inimesed, kelle kohta saab öelda, et nad on tõeliselt vaprad.

25 aastat, 50 aastat. Just nõnda palju oli neil, kes seisid altari ees, möödas sellest päevast, mil nad seisid kas siis Jaani kiriku või mõne teise pühakoja altari ees ja andsid tõotuse. Tõotuse, mille andmise kogu sisu ja suurust nad tollal ehk isegi ei taibanud. 50 aastat tagasi, 1967. aastal oli võõras võim meie kodumaal täies jõus ja selle võimu esindajad tegid kõik võimaliku, et hävitada vanu traditsioone ja kasvatada endale ustavaid alamaid. Neil aastatel, mil karjääri tegemiseks oli vaja tõotada ustavust leninlikule parteile, tõotasid meie praegused kuldleeri tulijad ustavust hoopis oma vanemate Jumalale, kelle nimesse neid oli lapsena ristitud. Noorte, ilusate ja teotahteliste inimestena, kellel kõik alles ees, tõotasid nad armastada Jumalat kõigest südamest ja ligimest kui iseennast. Nad lubasid sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia ja kinnitasid avalikult oma usku sellesse, et vaid usu läbi Jeesusesse Kristusesse, meie Õnnistegijasse, võib inimene saada õndsaks – see tähendab, võib jõuda viimaks elu allika, oma Jumala juurde, leida rõõmu ja rahu, mis on ülem, kui inimese mõistus seda taibata suudab. Nad riskisid väga paljuga, rohkemaga, kui nad ise ehk tookord mõistsid ja karta oskasid. Nendesuguseid oli 1960. aastatel väga vähe. Aga just tänu neile polnud vaenulikel võimudel võimalik kinnitada, et usklikud on kadunud ja seega pole enam pühakodasid vaja. Tänu neile jäid meie pühakojad seisma, jäid avatuks. Tänu neile oli ka neil, kes pärast võõra võimu alt vabanemist tahtsid Jumala lasteks saada, alles kohad, kuhu tulla. Tänu neile saame me olla täna pühakodades.

Kuid ei ole vähem vaprad needki, kes oma jah-sõna ütlesid 1980-ndate lõpul, 1990-ndate alguses. Nagu nägite, ei olnud neid, kes pühapäeval altari ette õnnistamisele astusid, eriti palju, kuigi kirikusse leeri tulid neil aastail sajad inimesed. Nad tulid – ja läksid jälle. Elu on paljud eemale viinud. Eluvõitlus vabas riigis, vabana, võib olla karmim kui võõra võimu all. Need, kes seisid eile altari ees, on selles võitluses vastu pidanud. Aga vaprad on needki, kes kirikuga ühinevad tänapäeval. Kõiges halvas ei saa süüdistada võõrast võimu. Inimese peamine vaenlane ei ole ju väline võim, vaid nemad ise. Tähtsaim, otsustav võitlus toimub inimeste südametes, nende hinges. Võõras võim, väline võim, on tänapäevaks kadunud, kuid jäänud on mõistmatus, rumalus, kurjus, ahnus, argus, alatus – needsamad jõud aga olidki peamised vaenlased, millega tuli võidelda ka Jeesusel – ja tuleb võidelda tänapäeva inimestelgi. Kurjus ja rumalus on jäänud ja sellega tuleb kristlastel võidelda ka edaspidi. Võidelda nende nähtustega väljaspool ennast, aga eelkõige omaenese sees. Ja just see võitlus, võitlus südames, võitlus hingevaenlastega, võitlus iseendaga, nõuab väga suurt vaprust. See võitlus otsustab, kas inimene oma elu lõpul saab ütelda nii, nagu ütles kord Issand Jeesus: „Mina olen maailma ära võitnud.“

Kust leida toitu vaprusele? Kuidas vastu pidada, jääda ustavaks? Ehk tuleks meil sagedamini kõnelda nendega, kes on jäänud, jäänud aastakümneteks, kes ikka ja jälle tulevad pühakotta, kes leiavad endale siin tegevust, kes märkavad kaasinimesi ja on valmis nende eest ja nendega koos palvetama ja ka muidu oma jõudumööda abistama.

Mina olen paljudega neist kõnelenud. Ja paljud neist on öelnud, et nad on jõudu saanud jumalasõnast, sakramendist, palvest ja lauludest. Sellest, millest meiegi pühakojas võime osa saada.

Kasutagem siis meiegi rohkem neid jõuallikad, et meiegi võiksime jääda vapraks, seista 25 või 50 aastat pärast oma leeripüha altari ees ja öelda, et oleme suutnud oma Issanda kombel ära võita maailma.

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)

Kes meist ei sooviks saada võimsate kogemuste osaliseks? Miks me käime kinos, vaatame filme, läheme teatrisse või kontserdile? Ikka selleks, et miski meid kõrgemale tõstaks igapäevaelust – et saaksime rikkamaks, leiaksime mõtet ja rahu.

Mitmed inimesed ütlesid, et nad liitusid meie seekordse reisirühmaga, mis suundus Patmose saarele Egeuse meres, leidmaks võimsaid kogemusi seoses Jumalaga. Oli ju sealses Ilmutuskoopas ilmutatud apostel Johannesele terve „Johannese ilmutusraamat“! On hiljemgi saadud sealsamas suurte ilmutuskogemuste osaliseks.

Reis õnnestus väga hästi. Ilmad olid ainult soojad. Vihma ei näinud üldse. Üks paljurännanud reisikaaslane väitis, et Patmos on ilusam kui Madeira, Mallorca või Sardiinia. Teine kaaslane mäletas kellegi paljunäinud giidi kinnitust, et see kõigest kahe Kihnu või Naissaare suurune saareke olevat üks kenamaid paiku ka Kreekas. Kolmas rääkis oma sõbrannast, kes ei teadnud Patmost oma suvituspaigaks valides midagi Johannesest ega ilmutusest, vaid avastas ainuüksi turismindust uurides selle saarekese, kus on head hotellid ja imekaunis miljöö, aga mitte liiga palju inimhulki, nagu on suurematel saartel.

Loodusliku võlu kõrval võivad otsija hingega vaimud avastada muudki huvitavat. Kindlusena saare kohal kõrguvas Johannese kloostris, mis asutati 1088. aastal, asub apostel Toomase pealuu – fakt, mis pani skeptiliselt kukalt kratsima isegi mu konservatiivsest kristlasest reisikaaslase. Kas ikka saab olla nii tähtis reliikvia lihtsalt vitriinis klaasi all? Kui mõne pühaku säilmed tuuakse austamiseks Eesti või Venemaa kirikuisse, siis on kohal inimhulgad! Kuid reliikviaid on tõesti väga palju ja paljudes kohtades – enamasti mõni osa luudest. Põhimõtteliselt võib ühte inimkeha jagada sadadesse paikadesse. Kõikjal ei saa olla ülisuurt tähelepanu.

Mäetipus asuva kloostri ümber paiknevas taevalikult valges linnakeses, kus vaevalt võib elada mõnisada inimest, olevat 37 tähtsamat kirikut. Nii seisis märgituna linnakaardil – ent kus nad on, kui pole näha kõrgumas kirikutorne? Läbi tänavate kõndides taipasin, milles asi. Kreeka kirikud on väikesed, mõnikord tibatillukesed. On osalt õige, et ortodoksi kirik on algkristluse otseseks järglaseks. Igatahes kirikuhooned ei ole kaasa teinud arengut, mis algas riigikiriku tekkega IV sajandil, mil hakati rajama suuri basiilikaid. Kreeka kirikutüüp pärineb esimestest sajanditest, mil kirikud kasvasid välja kodustest pühamutest.

Hoolimata oma väiksusest ei ole Patmose saar välja jäänud üldkultuurilistest arengutest. Siia tuli Bütsantsi põgenikke, kui Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Kaubandussuhted sidusid saart isegi USA-ni – see peegeldus kaupmehe majamuuseumist, mida külastasime. Aja jooksul on kreeklaste hulka segunenud ka itaalia ja teiste meresõitjate verd. Kreeklasest giid, kes tutvustas meile senitundmatut saare põhjaosa, oli millalgi käinud Tallinnas laulupeo aegu. Meie külastasime Patmosel muusikafestivali, kus esinesid kreeka rahvatantsijad – oli ülimalt tore märgata, et paljud traditsioonielemendid, mis on pärit Türgist, Palestiinast või Jordaaniast, kajastuvad kreeka rahvarõivais.

Saime ka ühe võimsa kogemuse osaliseks, kuid see oli võimas pigem sel moel, nagu ilmutati kunagi Eelijale. Oodatud tormituule ja maavärisemise asemel, mis lõhestas maad ja purustas kaljusid, ilmus Issand prohvetile vaikses, tasases sahinas (1Kn 19:11–12). Ka kedagi meist ei tabanud selline suur ilmutus nagu möödunud sajandil püha Porfiriost, kes elas nägemuses läbi seda, kuidas Johannesele kunagi oli ilmutatud. Kuid meiegi kohta kehtis Porfiriose sõna, mis osutab Jeesusele: „Kui tahad Jumalaga ühineda ja ootad seda, kui sa Jumalat sunnid, siis Ta ei tule. Ta tuleb pigem päeval, mil sa Teda ei oota, ja tunnil, mida sa ei tea“ (vrd Mt 24:50). Ta tuleb ka viisil, nagu sa ei oska arvata.

Meilgi juhtus väike sündmus, mille puhul võisime tajuda Issanda märguannet. Keegi meist kaotas oma ilusa õlarätiku või -salli – see jäi istumispaika kloostri kõrval, kus piiblitundi pidasime. Järgmisel päeval ta seda paika enam ei leidnud. Kuid kolmandal päeval sattusime juhuslikult ühte teise kohta, kuhu polnud plaaniski minna, ent kust selle rätiku leidsime. Sain aru, et seda ei saa kellelegi tõestada, kuid nõnda just antakse meile märku: on Keegi, kes teab igat su sammu ja on sulle märkamatult ligi, enne kui sa üldse taipad. Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!

Sama võisime kogeda seoses kadunud dokumentidega. Need ei olnud jäänud Vene kirikusse Ateenas, kuhu Patmoselt siirdusime, keegi oli need tee peal varastanud. Huvitaval kombel on Vene kirik vanimaks tegutsevaks pühamuks Kreeka pealinnas. Jumala kohalolu õhkus selle müüridest ja katakombidest, mida meile näidati. Olgu Kreeka või Vene – ortodoksi kirikutes muutub vaim mateeriaks! Kuid Jumala abi võisime taas ära tunda endagi saatjana, sest juhtus see, mida ainult vaikselt julgesime loota: reisidokumentideta inimene lasti siiski lennukisse – loeti piisavaks pensionitunnistust.

Jumala nähtamatule kohalolekule viitab ka Pauluse sõna, mida luges Piiblist ette peapiiskop Andres Põder (kes oli kaasas koos oma abikaasaga) – seistes Ateenas Areopaagi kaljul, nagu kunagi apostel: „Jumal ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ (Ap 17:27–28) Seegi lause ütleb, et me pole iial üksi – ja see on parim kogemus, mida vajame. Kõike muud võtame tänuga lisaks.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!

(Fotol: Peapiiskop Andres Põder loeb Piiblit Areopaagil.)

Alanud nädal kutsub meid olema tänulikud.

Paulus kirjutas kord filiplastele: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: „Olge rõõmsad!“ Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“

Paljud meist on küllap korduvalt küsinud oma lastelt või lastelastelt ühe lihtsa küsimuse: „Kas sa ka tänasid? Kas sa ütlesid aitäh?“ Mis oli see, mille eest meie meelest nad oleksid pidanud tänama? Sageli olid need väikesed materiaalsed asjad, kuid ometi pidasime me enesestmõistetavaks, et üks normaalne inimene tänab ka väikeste asjade eest. Aga me ise? Kas me oleme tänulikud rändurid või peame ütlema oma lastele ja lastelastele, väikestele sugulastele ja sõpradele: „Ärge tehke minu tegude järgi – see pole hea eeskuju –, vaid tehke minu ilusate nõuannete järgi.“

Paulus kutsub kristlasi üles olema rõõmsad ja tänulikud. Kiri filiplastele, kus ta sellest kõneleb, on tal kirjutatud vanglas, teadmata, kas teda homme ootab ees elu või surm, kannatused või vabanemine. Paulus ei kirjuta kogudusele haledaid lugusid. Ta ütleb: „Olge rõõmsad ja tänulikud!“

Piibel kõneleb tänamatusest kui ühest patu suurimast nähtavast viljast. Kui Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele inimkonna traagilisest moraalset langusest, alustab ta sõnadega: „Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks.“ (Rm 1:21–22) Kuidas me näeme iseennast, Jumala loodud maailma ja Jumalat? Üks võimalus sellele küsimusele õiget vastust saada on see, kui mõtleme, kui palju on meis tänulikkust ja kui sageli seda väljendame. Kas kogume seda kokku ja ütleme inimestele tänu siis, kui nad kirstus lebavad, või väljendame oma tänu iga päev?

Oma kirjades väljendab Paulus taas ja taas oma tänu Jumalale ja pidevalt kutsub ta nende kirjade lugejaid üles tänulikkusele. Olge tänulikud, valvake tänupalves, olge ülevoolavad tänus, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale – kirjutab ta koloslastele.

Palve on kui hingamine ja elugi on kui hingamine. Me ei saa kaua ainult sisse hingata. Inimlaps, kes Jumalalt vaid midagi palub – Teda tänamata –, ja inimlaps, kes Temalt vaid head vastu võtab – seda edasi kinkimata –, on nagu lämbuja, kes on unustanud välja hingamise.

Peagi on lõikustänupüha. On aeg avada silmad ja vaadata kõike seda head, mida Jumal on meile kinkinud. On aeg näha Tema lõputut heldust, headust, halastust ja armu. On aeg küsida: kui mina olen olnud see, kellele Jumal on kinkinud lõpmata palju head, kellele saan siis mina kinkida osa sellest, mida mulle on kingitud?

On sügis. Loodus on imelises muutumises. Sügis oma rohkete andide ja säravate värvidega. Jumala loodud maailm. Laps, käes kimp värvilisi lehti, jookseb isa juurde, silmad säramas, ja ütleb: „Vaata, kui ilus!“ Aga isal pole aega vaadata. Ta mõtleb tähtsate asjade peale, ta räägib tähtsat juttu. Telefon on helisenud ja tähtsad asjad tahavad ajamist. Tähtsate suurte inimeste tähtsad asjad – kõik ju laste õnne nimel! Et oleks rohkem uusi asju, paremaid võimalusi, et oleks vähemalt samapalju ja natuke rohkem kui teistel. Sära lapse silmadest kustub. Lehed liuglevad maa poole. Peagi on ka lapsel oma telefon ja temagi ajab oma tähtsaid asju ja ta arvab, et selleks, et näha midagi ilusat, tuleb sõita kaugele-kaugele, ja et sinna jõuda, tuleb teha palju tööd. Kui nii elad, siis polegi aega näha kõike seda ilusat, mis on lähedal – siinsamas su juures. Ja inimlaps liigub aina kaugemale ja kaugemale taevariigist siin ja seal ja nendestki, kes ta kõrvale on kingitud selleks, et hoolida ja armastada ja kogeda hoolimist ja armastust. Kas see on elu? Kas sellisel elul on mõte?

Pilliroog sahiseb sügistuules – kummardub vee kohale ja tõuseb taas. Meie, ristitud, vee kohale kummardunud – kas tõstame pilgu taevasse, kas kummardume maa ja taevaste Looja ette tänus igal Tema poolt meile kingitud päeval oma elus?

PALVE: Issand, ava meie silmad, et me näeksime, kui palju on meil põhjust olla tänulikud palverändurid.

Nädala juhtsalmiks meie kirikukalendris on Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumist. Jeesus ütleb : „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)

Tulge minu juurde kõik vaevatud ja koormatud! Kõlab tänapäeval kuidagi valesti, kuidagi imelikult. Kellele on vaja vaevatuid ja koormatuid? Nõrku ja abivajajaid? Nendega tegelemine ei too ju tulu, ainult kulu. Saada ei ole neilt midagi, neile on vaja ainult anda. Niigi on omaenese murede ja probleemidega enam kui küll tegemist, milleks veel võõraid muresid lisaks vaja. Endal on vaja jõudu säilitada, et eluvõitluses pinnale püsima jääda ja parem positsioon kätte võidelda. Kui on vaja võtta kedagi oma tiimi, oma kampa, siis tuleb valida ikka tugevamaid, tervemaid, isiklike probleemideta inimesi. Nemad saavad pühenduda ainult eesmärgi saavutamisele, toodangu andmisele, neile võib esitada suuremaid nõudmisi, nende peale ei ole vaja raisata liiga palju tähelepanu ja vahendeid. Ja siis, kui inimene on andnud endast kõik, kui ta on tühjaks pigistatud nagu sidrun, kui tal hakkavad tekkima probleemid või õigemini – kui ta hakkab välja näitama, et tal on probleeme, siis kuulub ta väljavahetamisele tervema ja tugevama vastu. Edu juurde kuulub oma koormate ja valu eitamine, nende varjamine. Aga kui kauaks jätkub jõudu probleeme eitada? Kui kauaks veel jätkub maailmas probleemideta inimesi, neid, kellega vahetada välja väsinuid, tüdinuid, käega löönuid? Selliseid inimesi, kes veel suudavad anda ja ise minimaalselt vastu nõuavad? Kord väsivad nemadki.

Kui meid pannakse valima, keda võtta kampa – keda valime meie? Ilmselt ikka neid, kes meie arvates on tublimad ja tugevamad, neid, kelle peale me ei pea liiga palju oma jõudu ja tähelepanu kulutama. Inimesed otsivad instinktiivselt tugevamate lähedust. Sellega saab kompenseerida oma nõrkusi. Tugevamatele toetudes jõuab kiiremini ja kaugemale. Kuid mida ütleb selline valik valija kohta? Seda, et ta ise on nõrk, on seesmiselt ebakindel oma jõus ja võimetes. Vaid see, kes on tõeliselt tugev, julgeb enda kõrvale võtta endast nõrgema. Julgeb võtta endale vastutuse talle toeks olla. Julgeb oma jõust loovutada, et kaaslast tugevamaks muuta ja teda edasi aidata.

Jeesus valib teisiti. Tema kutsub: „Tulge minu juurde, vaevatud ja koormatud – mina annan teile hingamise.“ Tema ei kutsu selleks, et saada, vaid selleks, et ise anda. Jumala jõuvarud on ammendamatud. Tema ei vaja meie tuge, Tema pakub meile tuge. Tema suudab oma varudest anda kõigile, kes vajavad – kui nad vaid on valmis vastu võtma. Oma poja, Jeesuse Kristuse kaudu kutsubki ta enda juurde kõiki neid, kes on väsinud, tunnevad end vaevatuna, tunnevad, et nende elukoorem hakkab käima või juba käibki üle jõu. Ei – Jumal ei võta meilt ära kõiki meie koormaid, kuid osadus Temaga annab meile uut jõudu, annab jõudu oma koormat edasi kanda. Tema suudab muuta nõrga tugevaks, selle, kes vajab abi, selleks, kes ise suudab aidata.

Ja muide – Jeesus ei eelista nõrgemaid, ta ei tõrju selle kutsega eemale neid, kes end vaevatute ja koormatutena ei tunne, neid, kes peavad end tugevaks. Vastupidi – nad on vägagi teretulnud. Lihtsalt neile on määratud teine roll, aitaja roll. Jeesus ootab neid, et läkitada nad tööle, olemaks tema käteks maailmas abivajajate keskel. Tegutseb ju Jumal abivajajate juures just teiste inimeste kaudu: nende suu kaudu ta kõneleb ja nende käed, mis tõstavad kukkunu üles, teda abistavad ja toetavad, annavad edasi Jumala puudutust.

Jumal kutsub oma Poja, Jeesuse Kristuse kaudu enda juurde meid kõiki, ükskõik kui tugevate või nõrkadena me ennast ka tunneme. Me kõik oleme kutsutud ja väga oodatud, sest me kõik oleme Jumala jaoks olulised.

Nädala sõna kirikukalendris:
Jeesus ütleb: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu.” (Lk 10:16)

Kõige sagedamini kohtame Jumalat ligimeste kaudu. Jumal, kes Jeesuse sõnul on Vaim (Jh 4:24), kasutab sõnumi edastamiseks elavaid inimesi. Ükskõik, kas märkame kedagi hädalist, keda südametunnistus kohustab aitama? Või ütleb mõni sõna kaasinimeselt õigust meie enda olukorra kohta? Igatahes kohtame Jumalat seal, kus meid midagi puudutab ning meile märku annab, mida enda juures peaksime muutma.

Sa lugesid õigesti: muutused algavad endast, mitte teistest! Ainult sel juhul saab Jumal sind aidata. Miks hoitakse kirikute uksi külastajaile lahti? Loomulikult selleks, et pühas ruumis võiksime kohtuda Jumalaga. Ära karda, sind ei tulda kirikus tüütama ega tagant kiirustama. Kirikuruumis istudes võid avastada, et meie enda sees olev hingeruum võib järsku tühjaks saada ja Jumala märguandest helisema hakata.

Teiste inimeste vahendusel on jõudnud meieni ka sõnum Jeesusest Kristusest, inimesest, kelles Jumala kohalolu on saanud püsivaks. Tema nimelt on saatnud oma jüngreid, et Vaim võiks ka meid võita Jumalale. Seesama rõõmusõnum, mis on hõlvanud suuri hulki kogu maailmas, tahab täna leida ka sind. Ainult sellepärast on lahti Tallinna Jaani kiriku uksed, et me kõik inimestena võiksime leida Jumala.

„Otsas valu, otsas piin – Ta ei ole enam siin,
Aga Ta on igal pool – kõikjal Tema arm ja hool.“

Nii on kirjutanud oma uue vaiba juurde kunstnik Anu Raud. Ilushelge vaip „Issaristike“ on jõudnud Jaani kirikusse väga kiiresti ja imeliselt. Seal, kuhu vaipa kooti, ei võetud seda vastu. Kaks vaiksel laupäeval Jaani kirikus ristitut leidsid, et nemad on kirikult ja Jumalalt nii palju head saanud, et nad tahaksid midagi ka omalt poolt kinkida. Nad kinkisid selle vaiba.

Kuidas meie vaatame oma elu? Kas märkame, kui palju on meile kingitud, või hädaldame ja muretseme? Kas teadsid, et lätlased ei ütle „maailm“, vaid „päikesealune“? Ainult veidi meist lõuna poole, ja seal taibatakse, et elatakse päikesealuses. Tegelikult ju nii ongi. Me elame päikesealuses ja võime kõikjal kogeda Tema armu ja hoolt. Soovin Sulle, et Sinagi võiksid seda tajuda. Soovin, et Jaani koguduse FB-leht saaks meie kirikut toetavaks kohaks, kust paljud võiksid leida head ja sügavat – sellist, mis aitaks uskuda, et elame päikesealuses ning Tema armu ja hoole ulatuses.

Ole hoitud!
Õpetaja Jaan

Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“ Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?“ Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!“ Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?“ Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.“ Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti! (Lk 10:25–37)

Lugu halastajast samaarlasest on vist üks tuntumaid piiblilugusid üldse ja sellest on kuulnud isegi kirikust ja usust kaugel seisvad inimesed. On ju väljendist „halastaja samaarlane“ või lühidalt „samaarlane“ saanud lausa käibeväljend. Tõsi: eri inimestele tähendab see eri asju. Nii sümboliseerib samaarlane kirikuinimestele halastust, eemalseisjatele aga enamasti hoopis inimest, kes on veidi imelik, kuna tegeleb vaeste ja hüljatutega, nendega, kellest ei hoolita, kellega ei taheta tegemist teha.

Arenenud ühiskondades on olemas organisatsioonid, kes täidavad halastaja samaarlase rolli palga eest, kellele on töökohustuseks aidata kõiki, ka neid, kellega teised tegelda ei taha: kiirabi, päästeteenistus, politsei. Meilgi on kõik need asutused olemas. Nad täidavad oma kohustusi nii hästi, nagu oskavad ja suudavad. Aga elus võib sageli ette tulla olukordi, kus palgalisi samaarlasi pole käepärast. Tuntud telenägu Maire Aunaste kirjutas kord loo sellest, kuidas ta oli murdnud tervisejooksu tehes jalaluu. Ta oli sunnitud neli kilomeetrit selle murtud jalaluuga käima, sest keegi ei peatunud, kui ta tee ääres püüdis hääletada. Peale võttis ta alles 13. auto, kui ta oli juba lootuse kaotanud ja hääletamisest loobunud.

Eks tule tuttav ette? Jõhker, aga paraku meie ajale tüüpiline. Hädaline jäetakse abita. Kusjuures antud juhul ei otsinud abi mitte viina- või narkouimas asotsiaal, kellega oleks juba puhtfüüsiliselt ebameeldiv kokku puutuda. Ei otsinud abi turske, vilava pilguga mehepoeg, kellelt võiks kõiki kuuldud õuduslugusid meelde tuletades oodata, et ta tunneb rohkem huvi autoomaniku rahakoti või mobiiltelefoni oma valdusse saamise kui teevaeva lühendamise vastu. Ei – abi otsis habras naisterahvas, kõiki turvariske silmas pidades täiesti ohutu, silmanähtavalt vigastatud ja tõesti abi vajav. Ei usu, et kõik möödakihutajad olid teel lennujaama või kiirustasid kohtumisele, kuhu minutiline hilinemine toonuks kaasa katastroofi. Ja ikkagi nad ei peatunud. Inimesed meie hulgast, meie kõrvalt. Needsamad inimesed, kes võib-olla isegi on koos teistega ja ehk teistest valjeminigi kurtnud, et aeg on raske ja julm, et me vajame halastust, armastust ja hoolivust. Ja ikkagi – nad ei peatunud.

Jeesus küsis seadusetundjalt, kes on saanud ligimeseks sellele, kes oli sattunud röövlite kätte. Seadusetundja vastas: „See, kes tema peale halastas.“

Kas tõesti võime oma ligimesteks pidada vaid umbes iga 13. inimest nende hulgast, kellega me oma riiki jagame? Kas tõesti väärib meie tähelepanu, meie hoolimist, meie lugupidamist ainult iga kolmeteistkümnes? Ja küsimus meist igaühe enda jaoks: kelle hulka meie kuulume? Kas esimese 12 hulka või oleme 13-ndad?

Elu kesk võõraid, hoolimatuid inimesi on kurb ja sünge. See on elu täis lootusetust ja usaldamatust, võitlust ja vihkamist. Selline ei pea elu olema. Kust aga võtta ligimesi, kes kingivad lootust, osutavad halastust ja armastust? Ainult meie endi hulgast. Kuidas neid leida? Ainult muutudes ise ligimeseks: võites oma mugavuse, laiskuse ja ükskõiksuse, mõnikord ka hirmu. Jeesus ütles seadusetundjale, kes otsis endale ligimesi ja kellele Jeesus tõi näiteks halastaja samaarlase: „Mine ja tee sina nõndasamuti.“ Sedasama tahab ta öelda ka meile, kes me tahame nimetada ennast ristiinimesteks.

Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära. (Jesaja 42:3)

Meie elus võib esineda palju torme, mis loovad tunde, nagu oleks elu ise meie sees kustumas. Jumal aga ei taha kustutada meie elusädet ja teeb kõik, et tormid meid ei murraks. Seda tahab öelda see prohvetisõna kõikidele aegadele: nimelt kui SÕNAL on midagi sees, siis ei kõnele ta ainult omale ajale, vaid kõigile aegadele. Jumal, meie Looja, seisab viimse võimaluseni elu eest, hoolimata meie poolikustest ja vigadest. Ja ta ilmutab ennast inimeste juures, kes ise ei pruugi olla sellest täiesti teadlikud.

Lugesin hiljuti armastuslugu „Aga roosi nimi oli Consuelo“, mille on kirjutanud Fanny de Sivers. Artiklis on juttu prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupéry ja tema naise Consuelo tormilisest abielust, millest Consuelo on jutustanud oma mälestusteraamatus „Roosi memuaarid“. Need, kes on lugenud tema kuulsa abikaasa „Väikest printsi“, mäletavad arvatavasti habrast lapselikku roosikest, kes nõuab hoolt ja armastust ning kaitset külmade tuulte eest. Tegelikus elus oli selle roosi nimi Consuelo.

Consuelo ja Antoine de Saint-Exupéry armulugu on üks värvikamaid prantsuse kirjanduses. Populaarse sulemeistri 100. sünniaastapäevaks (2000. a) trükis ilmunud mälestused, mis ta elukaaslane kirjutas, aga mõneti varjutasidki mehe aupaistet. Kirjanikku oli teatud piloodina ja teise maailmasõja kangelasena, kes hukkus, kui sakslased tema lennuki 1944. aastal alla tulistasid. Nüüd kinnitati mälestusraamatus leiduvaga taas kord tõsiasja, et kirjanikudki on inimesed ning võivad evida igati inimlikke voorusi ja puudusi.

Consuelo ja Tonio kohtusid 1930. aastal Buenos Aireses. Koos sõpradega sooritati õhusõit, mis jäi seltskonnale kogu eluks meelde. Mindi Saint-Exupéry korterisse, kus magati ja joodi kohvi. Argentinas toimus samal ajal revolutsioon, millest õhulaevalt naasnud sõbrad välja ei teinud. Peeti pidu ja tantsiti tänavailgi.

Kuna Tonio pidas kinni perekondlikest traditsioonidest, otsustati pulmi pidada Prantsusmaal. Mõni sõber küll ironiseeris värsket abikaasat, kuid Consuelo jäi oma mehele asendamatuks toeks vaatamata raskustele, arusaamatustele, mehe egoismile ning põikpäisusele. Consuelo oli ka ise sisemiselt rikas, oskas kirjutada ja tegi skulptuure.

Kooselu Saint-Exupéryga polnud kerge. Suurema osa ajast oli mees kodust ära, kusagil õhus, merede ja mägede kohal. Kui ta mõneks päevaks maa peale jäi, tõi ta sõpru ja kambamehi kaasa: teisi lendureid, kunstnikke ja kirjanikke. Vahel ka võõraid naisi. Siis oli majas mürtsu terve öö, nii et Consuelo ei saanud magada.

Kui elu muutus väljakannatamatuks, sõitis Consuelo kuhugi mujale. Kuid iga kord, kui Toniol oli teda vaja, tuli naine jälle ning hoolitses mehe eest kannatliku armastusega. Kui abikaasa Guatemalas haavata sai, istus ustav naine ööd ja päevad uljaspea voodi kõrval. Aga kui too haiglast välja lasti, kinni seotud nagu muumia, kuulutas ta, et peab kohe New Yorki lendama. Jälle jäi Consuelo üksi ja sõitis nukralt Pariisi tagasi.

„Roosi memuaaride“ eessõnast võime lugeda, et kogu nende elu oli „rida suhete purunemisi ja taaselustamisi, mille tagapõhja moodustasid juhuslikud retked, aadressimuutused, üllatused, kriisid, karjumine ning vaikus, äkilised ärasõidud ja idüllilised silmapilgud“. Seetõttu viitabki Fanny de Sivers tõigale, et Saint-Exupéry hollywoodlik rüütlikuju kaotas naise memuaarides osa oma särast. Samas aga muutus kirjanik sellega inimlikumaks, kui ta senini oli legendaarse teise maailmasõja õhukangelasena olnud.

„Tee mulle mantel oma armastusest,“ ütles ta Consuelole viimasel kohtumisel, „siis ei hakka mulle ükski kuul külge!“ Kuid vaenlase lennukitel oli päike selja tagant, nii et ohver ei näinud nende tulekut, kui ta 31. juulil 1944 Vahemere kohal alla lasti. Consuelo oli vastanud: „Selle mantli ma teen sulle, kallim. Katku ta sind igavikuks!“ 35 aastat hiljem, 28. mail 1979, läks naine Toniole igavikku järele (Elukiri 2000/7–8: lk 56–58).

Meenutagem alguses öeldut! Jumal, meie Looja, seisab viimse võimaluseni meie elu eest – hoolimata meie poolikustest ja vigadest. Ja ta ilmutab ennast inimeste juures, kes ise ei pruugi olla sellest täiesti teadlikud.

Ma ei tea, kui teadlikud kristlased Saint-Exupéryd olid, järgides abiellumisel perekondlikke, st katoliiklikke traditsioone. Kuid nad olid siirad – oma armastuses, aga ka oma inimlikkuses. Kirjanik oli juba esimesel kohtumisel naise vastu veendunult otsekohene ja hiljem ei varjanud ta oma inimlikke külgi. Consuelo arvatavasti ei varjanud alati oma pahameelt, kui mees jälle koos kambaga sisse vajus ja öö läbi pummeldati.

Aga nende lugu on kasvatanud head vilja. Antoine de Saint-Exypéry raamatud on näidanud paljudele inimestele teed tõe ja armastuse poole. Tänaste ridade põhjal ei imesta ma enam, et ka kirikuõpetajatele meeldib viidata „Väikesele printsile“. Jumal, kes meid armastab, annab endast anonüümselt märku ka tõelises inimlikus armastuses.

Nende südamlik armastuslugu aga on pannud inimesi nutma. Consuelo mälestused on sellele alust andnud. Ortodoksi isad ütlevad, et seal, kus on südamest tulev nutt, toimub ka tõeline uuenemine, mis meeldib Jumalale. Ka Jeesus nuttis (Jh 11:35), kui leinati, ehkki ta teadis, et peagi järgneb Laatsaruse ülesäratamine. Meiegi elus on võimalikud loendamatud pöörded ja ülesäratamised, kui tõeliselt armastame.

Teadkem, et rudjutud pilliroogu ei murra Jumal katki ega kustuta hõõguvat tahti – ka praegu mitte! Mõne inimese elu võib olla tormidest räsitud ja tema elusädemeke veel ainult vilkuda, kuid Jumal armastab meid kõiki, st Ta tahab endiselt, et me elaksime. Jumal, kui Teda tõeliselt kogetakse, osutub ka suuremeelseks ega taha vaadata meie vigade peale: Ta näeb ja otsib meis viimse võimaluseni lootust elule.

Õnnistatud uut nädalat!

Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud! (2Kr 13:5)

Taas hakkab kätte jõudma sügis. Ilmad halvenevad, sajab, on jahedamaks muutunud. Koos sellega hakkab meie ümber laienema aevastavate ja köhivate inimeste hulk. Me näeme, et nad on haiged. On haigusi, mis on kõrvalseisjatele ja ka inimesele endale hästi märgavatavad ja tuntavad. Seetõttu on need reeglina ka kergesti ravitavad, kuna kohe, esimeste tundemärkide avastamisel saab raviga pihta hakata, takistada haiguse levikut. Kuid on haigusi, mis tekivad organismi varjatult, need närivad ja tegutsevad meie organismis, nii et me ise ei tunnegi ja kui ükskord nende olemasolu märkame, võib olla juba liiga hilja, et midagi ette võtta. Üks selliseid haigusi on vähkkasvajad, mille tõttu üha rohkem inimesi tänapäeval juba noorena sureb. Üheks noorte naiste surma sagedaseks põhjuseks on rinnavähk. See on ravitav, kui õigel ajal jaole saada, kuid probleem ongi selles, et see ei anna endast reeglina märku, inimene tunneb ennast hästi, kuni tekivad esimesed sümptomid, siis aga on juba liiga hilja, et ravi annaks tulemusi. Selleks, et õigel ajal seda ränka haigust märgata, soovitavad arstid naistel aeg-ajalt oma rindu kontrollida, neid kombata, et avastada kahtlaste kühmukeste või sõlmede teke. Piltlikult öeldes soovitatakse ennast läbi katsuda.

Lisaks ihulikele haigustele on inimestel aga ka hingelised haigused, mis on sama varjatud kui vähk, aga mis tapavad sama efektiivselt või efektiivsemaltki. On ju paljude ihulike haiguste alged just inimese hinges. Hinges, mis ei leia rahu, hinges, mis piinleb pattude käes, oma eksimuste tagajärgede, mineviku halastamatus haardes. Ja kui hing on haige, siis ei pea inimese ihugi kõiksugustele välistele mõjudele kaua vastu. Augustinus on kord kirjutanud Jumalale mõeldes: „Rahutu on meie hing, kuni ta ei leia rahu sinus.“ Rahutu on meie hing, kuni ta ei leia rahu Jumalas. Meie selle nädala juhtmõtteks kirikukalendris on „Enese läbikatsumine“.

Kas meie suhted Jumalaga on korras? Kas meis elab Tema rahu? Ristiinimestena me usume, et Jumala Poeg Jeesus Kristus on ristil surres kandnud ära ka meie patud. Kas oleme mõelnud, et meie, igaüks meist, elame Tema elu, elame Tema asemel? Tema suri, võttis meie asemel vastu karistuse pattude eest, surma, et meie võiksime julgesti elada, tundmata hirmu surma ees. Me elame tegelikult laenatud elu. Aga kas me elame nõnda, et võime viimsel kohtupäeval Jeesusele otsa vaadates öelda: „Issand, ma olen Sinu elu, mis Sa mulle kasutamiseks andsid, elanud hästi, nii nagu Sa ise oleksid elanud. Olen teinud seda, mida Sinagi oleksid teinud.“?

Jumal näeb ja teab varjatut, näeb ja teab, mis toimub meie hinges. Aga kas meie ise teame? Kahjuks on paljudel inimestel nii palju tegemist teiste inimeste läbikatsumise, nende varjatud ja ka ilmsete haigusnähtude otsimise ja osundamisega, et enda läbikatsumiseni ja oma varjatud probleemideni, oma olukorra teadvustamiseni ei jõutagi. Pühapäevaks antud evangeeliumitekst (Mt 21:28–32), Jeesuse poolt räägitud lugu kahest pojast, just sellest kõnelebki.

Ristiinimestena on meil suur oht muutuda sellisteks nagu need, kellele Jeesus oma tähendamissõna kõneles. Meil on suur oht muutuda tolle poja sarnaseks, kes küll teab, mida tema isa tahab, on vastanud isa käsule lubadusega tema soov täita, kuid ei ole seda teinud. Lootes ainult oma ristimise peale, oma äravalituse peale, on ristiinimestel suur oht muutuda upsakaks, kritiseerida teisi, neid, kes pole meiega ühinenud ristiinimese teel, nende eksimusi ja patte, ja samal ajal ise väliseid usukombeid täites elada sisimas ikkagi ka ise lahus Jumalast, täites omaenese või siis täpsemalt öeldes meid kiusatusse viia püüdva hingevaenlase soove. Kui keegi on valinud ristiinimese tee, valguse, õigluse, headuse ja lootuse tee, peab ta muutuma, tema elu peab muutuma, et ta suudaks Jumala poolele püsima jääda. Elada Jumala poolel, elada ristiinimesena, see tähendab seda, nagu me juba eespool rääkisime, et me elame Jeesuse asemel, elame nii nagu Tema, et Tema elab meis ja me teeme Tema tegusid. Kas me teeme Jeesuse tegusid? Ütleme oma kaasinimestele sõnu, mida Temagi oleks öelnud?

Võimalik, et me ise ei märkagi, et meie ristiinimese elu on korrast ära, et meid närib seestpoolt varjatud patu vähk, tirides meid Jumalast eemale igavese surma poole. Seepärast katsugem ennast sagedamini läbi. Pole aega? Maailm hindab kiirust ja tormamist. Ärgem olgem nende sarnased, kes koos maailmaga hukatusse tormavad. Võtkem endale aega. Ja aega meil ju tegelikult on, sest kui me jääme ustavaks oma Loojale, jääme tema omadeks, siis ei ole surmal meie üle võimust ja meie päralt on ees ootamas mitte loetud aastad, vaid terve igavik. Mõelgem siis sagedamini oma elule, oma mõtetele, sõnadele, tegudele ja tegematajätmistele. Mõelgem sellele, lugedes pühakirja, kõneledes Jumalaga oma palvetes. Ja kui me märkame patumügarikku oma hinges, siis toogem see võimalikult kiiresti, enne kui see jõuab kasvada ja selle mürk meie hinge lõplikult mürgitada ja Jumalast eemale tõugata, pihis Jumala ette, et Tema oma andeksandmise kuulutusega vabastaks meid sellest. Ärgem unustagem ka armulauda, kus võttes vastu Jumala poja ihu ja verd, pestakse meid puhtaks kõigist meie pattudest ja liidetakse meid taas Jumala rahvaga, kes rändab läbi maise elu, läbi rõõmude ja raskuste, läbi meeleheite ja lootuse, sinna, kus ootab ees taevane isakodu.
Tarkust ja julgust enese läbikatsumiseks!

Möödunud pühapäeva ja kogu nädala teemaks on „Soosinguajad“. Juhtsalmiks Ps 33:12: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks.“ Kummalisel kombel langes selle pühapäeva peale ka taasiseseisvumispäev. Meil on, millele mõtelda. Soosinguaegade eest on mõistlik olla tänulik ja loomulikult paluda, et soosija soosing ei mööduks, et me meile kingitud imelist kingitust kildudeks ei lööks.

Laulik ütleb psalmis 31:15,16,25: „Kuid ma loodan Sinu peale, Issand. Ütlen: „Sina oled mu Jumal!“ Sinu käes on minu ajad.
Olge kindlad, saagu tugevaks teie südamed, kes Issandat ootate!“ Aamen.

Kas mäletate kahte lauset, mis kord kaikusid üle Eestimaa: „Me võidame niikuinii!“ ja „Eestimaa on meie kätes!“

Meil laulud aitasid elada, võita ja ka need laused, millega üksteist ja iseennastki siis julgustati.

„Usk edasi viib! On vaba peagi Eesti!“ Nii laulis Tõnis Mägi siis oma „Koidus“ ja palus „Palves“ koos sadade tuhandetega: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead.“ Ja Looja andestas ja hoidis ja kinkis meie rahvale lootust ja julgust. Palved tõusid tuhandetest südametest ja suudest kui suits taeva poole. Sündis ime ja Eestimaa sai taas iseseisvaks.

Kindlasti on selles iseseisvas riigis täna ka palju sellist, mis teeb kurvaks või paneb häbenema, kuid selle kohta võib vist öelda, et töö on ju tellija materjalist. Ebatäiuslike ja pikalt orjusega harjunud inimestega on raske teha täiuslikku riiki.

Sellises kohas paikneva väikese maa ja rahva ja riigi iseseisvuse tulek ja püsimine on Jumala ime, arm, palve vastus. Tean, et paljudes väliseesti kogudustes on 60 aastat igal pühapäevasel jumalateenistusel pärast jutlust kirikulised tõusnud ja palvetanud kodumaa ja siin elavate inimeste pärast – palunud Jumalalt oma kodumaale ja rahvale vabadust ja selle vabaduse püsimist. Tean, et ka Eestimaal oli ka kõige pimedamatel aegadel neid, kes ei lakanud Jumalalt palumast vabaduse imet. Kuid tean ka seda, et paljudel majadel ei lehvi täna ega vabariigi aastapäevalgi meie oma riigi lippu, ja seda, et siin maal kostab aeg-ajalt üsna valjuhäälselt nõue Eesti hümnist viimane kolmas salm välja võtta.

„Olen uurinud paljude maailma rahvaste ajalugu ega ole leidnud ühtegi, kes oleks elanud ilma religioonita ja jumalata.“ Nii on kord väitnud üks tark psühhiaater ja lisanud, et „kui mõni selline rahvas on maailmas kunagi ka olnud, siis tänaseks pole temast enam lõhnagi alles“.

Meie oleme veel alles. Vaatamata kõigele oleme me veel alles riigi ja rahvana. Tänu Jumalale veel oleme! Me ei tea midagi homsest ja on asju, mille vastu me midagi ei suuda, kuid on midagi lõpmata olulist, mida me saame kristlastena teha. Loota Issanda peale ja oodata Tema tõotuste täitumist. Häbenemata tunnistada seda, et oleme ristiinimesed ja elada ristiinimese moodi. Me ei ole eksimatud ja täiuslikud, aga me saame olla tänulikud palverändurid, kes ei häbene oma usku, kes ei häbene hoolida ja armastada, tunnistada oma vigu ja paluda andestust, öelda tunnustavaid sõnu, käia kirikuteed, heisata pidu- ja leinapäevadel oma riigi lippu ja laulda kogu südamest ka oma riigi hümni viimast salmi.

Vana Testamendi laulik on hädas, kuid ta ei süüdista oma hädas kedagi teist. Ta tunneb oma süüd. Ta taipab, et on oma Jumalast kaugenemisega andnud vaenlastele võimaluse teda vaenata. Kuid ta ei kaota lootust. Ta teab, et Jumal ei jäta oma lapsi ka siis, kui need oma süüd tunnistades Tema poole palvetavad. Mäletate, mida öeldi Jeesuse kohta, kui Ta kinni võeti, Teda süüdistati ja ristisurma mõisteti? „Kõik jätsid ta maha“. Meil on Jumal, kes teab, mida tähendab hülgamine, mahajätmine, rasketes aegades üksijäämine. Tema mõistab, saab aru, ruttab appi, halastab, tõstab langenu üles.

Laulik valab oma valu, süütunde ja üksilduse Jumala ette. Ta teab, et Jumal on ustav. Jumal on ustav ja armuline ka meie maa ja rahva vastu. Kui vaid oleks neid, kes Ta poole palvetavad, Tema halastust anuvad. Tema käes on kõik meie ajad. Nii paremad kui halvemad, nii kergemad kui raskemad ajad. Kõik meie ajad on Tema käes. Jumal tänatud, et see on nii! Meie ajad ei ole ajalike, ekslike inimeste, teiste riikide ja isegi mitte meie enese kätes, vaid kõigeväelise ja armulise Jumala kätes. Jumalal on headuse küllus – see on lõppematu varaait. Jumalal on alati rohkem anda, kui me oskame paluda ja suudame vastu võtta. Oleks meil ja meie rahval vaid tarkust Tema teedel käia, Tema tahtes elada! Aidaku meid Tema, et me ei lööks meile kingitud iseseisvust kakeldes, ahnitsedes, üksteist süüdistades ja Jumalast ja Tema tahtest eemaldudes kildudeks, ei mängiks oma vabadust maha, loobudes ühendusest Temaga, kelles on meie jõud ja õnnistus, vabadus ja tõde.

Me ei võida niikuinii. Me võidame vaid koos Jumalaga. Lahus temast me kaotame niikuinii. Kui Eestimaa on meie kätel – palvekätel –, siis on sellel maal ja rahval tulevikku.

PALVE:

„Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa. Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista!“

Halastaja Jumal ja Isa, me oleme võinud rahvana kogeda Sinu imelist armu ja Sinu vägevat juhtimist. Sa oled meid kandnud läbi raskuste ja olnud meie ligi igal ajal. Issand, Sulle olgu kiitus ja tänu! Anna meile andeks, kui me pole alati käinud Sinu tahtes, kui oleme unustanud selle, kuidas Sina meid oled läbi ajaloo keeruliste aegade kandnud, ja kui oleme ekselnud oma teedel. Sinus on meie jõud ja tugevus, aita meil käia Sinu teedel ja teha oma elus õigeid valikuid. Õnnista meie rahva elu ja tööd! Juhi oma vaimu läbi vabariigi presidenti, valitsust, riigikogu ja kohalikke omavalitsusi. Õnnista õpetajaid. Hoia meist eemal hädaohud ja õnnetused. Aita meil teha hoolsalt igapäevast tööd ja täita oma ülesandeid. Toeta kõiki, kelle elus on raskusi ja probleeme, kes on eluhammasrataste vahele jäänud. Lase meil märgata oma ligimest tema muredes ja teda aidata. Aita meid elada nii, et meie maal võiks olla alati rahu ja vabadus. Õnnista neid, kes on meie maa ja rahva ja riigi iseseisvuse eest võideldes kaotanud tervise või isegi elu. Seda kõike me palume Jeesuse nimel. Aamen.