Nädala mõte

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!“.“ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. (1Ms 3:1–6)

Elu igas päevas kerkivad meie ette valikud: kas toimida nii või teisiti. Kusjuures reeglina on meile ka teada, et üks valik on soovitatav, teine mitte. Sageli on teine valik, kusjuures meie silmis just ahvatlevam valik, ka mingi autoriteedi poolt keelatud. Ühte valikut loetakse üldiselt õigeks, teist mitte. On hea, kui meie endi soov, tõekspidamised ja soovitatav valik kokku langevad. Aga kui ei lange? Ja seda, et need kokku ei lange, juhtub paraku sageli. Kuidas siis talitada? Kuidas toimida, kui mingi keelu põhjus jääb meile arusaamatuks? Kui keeld tundub meile tobeda, mõttetu ja isegi ülekohtusena? Kuidas toimida, kui sellisest keelust on võimalik üle astuda nõnda, et keegi seda ei takista, mõnikord ehk ei märkagi? Tahaks ja oleks ka võimalus – kas kasutada võimalust või mitte? Kui oleme jõudnud selle küsimuseni, kui me juba kaalume võimalusi keelust või käsust üleastumise poolt ja vastu ning astuda on jäänud veel vaid üksainus, viimane samm – tähendab oleme juba sattunud kiusatusse. Üks sellise kiusatuse tee kirjeldus, vast kõige tuntum kogu maailmas ja päris kindlasti üks kahest kõige rohkem inimkonna ajalugu muutnud kiusatuse loost on ära toodud Piiblis 1. Moosese raamatu 3. peatükis. Selle loo kiusatuse tee lõppes kiusatusele järeleandmisega – pattulangemisega, Jumala, Looja ja inimese, loodu võõrdumisega, nendevahelise barjääri tekkimisega.

Öeldakse, et põrgutee olevat sillutatud heade kavatsustega. Võib-olla oleks aga õigem öelda, et see on sillutatud kiusatustega. Pole ju kiusatuse puhul kiusatuses olijal tavaliselt kavatsust kellelegi halba teha. See halb kukub välja kuidagi iseenesest – tegude, üleastumiste tagajärgedest, mida ei osata ega suudeta ette näha.

Millest aga kiusatus tekib? Inimestena püüame ikka ajada oma süü, oma üleastumised kellegi teise kaela: kas siis naise, mehe, sõbra või äärmisel juhul isegi mao kraesse. Nemad on süüdi, nemad ütlesid, nemad ahvatlesid. Kuid see on vaid osa, kusjuures väga väike osa tõest. Ja ei olnud ju pattulangemisloos tegelikult viimselt mao sõnad need, mis ajasid inimese kiusatusse ja sellele alistuma. Kiusatuse allikas peitub iga inimese enda sisemuses.

Näib nõnda, et kiusatus tekib usaldamatusest – usaldamatusest selle vastu, kes mingi käsu või keelu on kehtestanud. Kui me astume Jumala antud käsu või keelu vastu, siis tähendab see, et me ei suuda küllalt usaldada Jumalat, Tema otsuste õigsust. Kuigi me vahel endale sellest aru ei anna, tahaksime ise kõike tunda ja teada, ise anda keelde ja käske, ise otsustada, mis on õige ja vale, ise olla kui Jumal. Täpselt nii nagu pattulangemisloos Eeva. Ja mis on selles soovis halba? Meid ju õhutatakse pürgima Jumala poole, isegi olema nagu Jumal. Meid lausa nimetatakse Jumala lasteks. Selles aga asja võti ongi. Me pole jumalad, ehkki püüame oma otsuste tegemisega Teda matkida. Me oleme alles Tema lapse seisuses. Ei lasta ju lapsi, kuni nad veel väiksed on, teha kõike, mis neile hea ja meelitav tundub. Nad lihtsalt ei tea veel, mis on õige ja mis vale, mis hea ja mis halb. Kui laps kasvab, kasvab ka tema arusaamisvõime – siis saab ta juurde õigusi ja väheneb keeldude arv. Ta saab juurde vabadusi vastavalt vastutusvõime kasvule, sest vabadus toob kaasa ka vastutuse. Nõnda on see ka Jumala perekonnas.

Kiusatused, millele inimesed pole suutnud vastu seista ja mis on kasvanud üle pattudeks, on inimkonna tema Loojast lahutanud. Need on müürina inimese ja Jumala vahel ja hoiavad neid lahus. Kuid igal päeval meile ette tulevaid kiusatusi ära võites, astudes ja jäädes kuulekaks Jumala tahtele, on võimalik jõuda tagasi teele, mis viib inimese taas kokku oma Jumalaga. Seda kuulekuse teed näitas meile Jeesus, sellele teele on Ta meidki kutsunud ja juhatanud. Ja sellel teel on Tema, Jumala Poeg Jeesus Kristus, kes ainsana on suutnud ära võita kõik kiusatused ja jääda Jumalale kuulekaks ning ustavaks, oma sõna ja sakramendi kaudu ise meie kõrval. Üksi, ilma Tema toe ja abita ei suudaks me kindlaks jääda ja oma maise rännaku lõpul jõuda pärale Jumala, meie Looja juurde, sinna, kus on meie tõeline kodu, kuhu Looja on meid loomisel määranud elama.

Palugem siis, et Tema ise oma sõna ja sakramendi kaudu kasvataks meie usaldust, kingiks tarkust ja hoiaks meid eemale kiusatuste rajalt, hoiaks teel, mis viib tagasi Isakoju, kust inimkonna esivanemad sõnakuulmatuse pärast kord ära saadeti.

Johannes kirjutab oma esimese kirja neljanda peatüki seitsmenda salmi alguses: „Armsad, armastage üksteist!“ Aamen.

Kes ta on, et jagab selliseid käske? Olen kuulnud, et nooruses oli ta kiiresti süttiv karm mees. Kord oli tulnud ta oma õpetaja juurde ja teatanud, et ühes külas ei taheta teda öömajale võtta. Johannes oli olnud siis valmis paluma, et taevane tuli selle küla maatasa põletaks. Kas sellisel on õigust jagada mingeid käske ja mitte lihtsalt mingeid, vaid et meie üksteist armastaksime?

Tegelikult kirjutab ta selle käsu ka endale, öeldes: „Armsad, armastagem üksteist!“ Ja veel on midagi väga olulist. Selle kirja kirjutaja muutus. Vanemaks saades muutus see kõuepoeg armastuse apostliks. Tema nime kannab ka see kirik. Armastuse apostli nime. Äkki seepärast värvisidki selle kiriku ehitajad selle kiriku kord nendesse heledatesse helgetesse toonidesse, mille asjatundjad ligi 14 eri värvikihi alt üles leidsid ja mille järgi viimase remondi käigus oma kiriku uuesti üle värvida lasime.

Kuid kas selline inimese põhjalik muutumine on võimalik? Paljud on proovinud ja vanasse tagasi vajunud. Selline totaalne muutumine pole lihtne. Selleks on vaja tohutut tahtejõudu, kuid kust seda võtta? Lihtsam on süüdistada teisi ja jääda endiseks.

Muutumine vajab soojust, valgust, armastust – vajab teadmist, et vaatamata kõigele keegi hoolib, armastab, pole kaotanud lootust. Vajab usku, et muutumisel on mõtet. Külmast kange taim ja inimene on jäigad. Paindlikkus tuleb siis, kui nad saavad soojust, valgust ja armastust. Ilma selleta võib muuta püüdmine tekitada tõsiseid vigastusi. See võib ka surmaga lõppeda.

Taim sirutub hämaras toas sinnapoole, kust tuleb rohkem valgust. Inimesega võib olla teisiti. Kui teda on palju painutatud, alla surutud või on silmad häbi täis, võib süütunde alla looka vajunu hakata sirutuma allapoole – otsida hämarust, isegi pimedust. Ta ei usu, et tal on ülespoole asja. Ei usu, et seal teda keegi ootab.

Vibuna pingul olnud noor ja äkiline kõuepoeg Johannes oli kiirelt valmis lennutama nooli nende suunas, kes keeldusid täitmast tema soove. Jeesuse läheduses sirutus ta tasapisi ülespoole. Pinge jäi, energia ei kadunud kusagile, aga hukkamõistja muutus mõistjaks, kättemaksja andestajaks. Armastuse ja mõistmise soojuses paindus see taim alt ülesse, hakkas õitsema ja kandis ning kannab tänini imeilusaid vilju. Kannab ka siin, temanimelises pühakojas. Kui see oli võimalik temaga, äkki on see võimalik ka meiega? Kuid kuidas? Ühel vanal ja targal inimesel oli kõigile, kes tema juurde tarkust otsima tulid, vaid üks lühike soovitus: „Hoia ennast Jeesuse lähedusse!“

Armastuse apostel andis käsu, kuid lisas sellele midagi ääretult olulist: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.“ Armastus on märk Jumala tundmisest, Tema mõistmisest, ülaltsündimisest – inimese püsiühendusest Jumalaga, kes on armastus. Me võime olla kui tahes head piiblitundjad, kuid vähene armastus kaasinimeste vastu on selgeim märk sellest, et inimese ühendus Jumalaga on peaaegu olematu.

Meie kiriku altarimaalil on Johannes ainsa apostlina Jeesuse risti all. Just nii kõneleb temast ka pühakiri. Jumal on armastus. Altarimaal kõneleb armastuse suurimast väljendusest: „Pole suurimat armastust kui see, et keegi annab oma elu oma sõprade eest.“ Jumala Poeg, Johannese õpetaja, andis oma elu nii oma sõprade kui ka vaenlaste eest – minu ja sinu – meie kõikide eest! Tema ootab, et meiegi suudaksime armastada, andestada. Tema lähedus, Tema armastuse ja andestuse kogemine muudab meid muutumisvõimelisteks. Aga see ei ole lihtne ning armastuse ja andestuse puudumine ja vähesus vähendavad päevast päeva ristikiriku mõju ja viivad maailma järjest lähemale kuristiku servale.

Miljonid inimesed on vaadanud videot, milles üks naine võtab kerge kepi, asetab selle peale risti järgmise ja selle otsa üle kepi linnusule. Seejärel lisab ta ettevaatlikult uusi ja uusi keppe ja see kõik seisab ta käes tasakaalus. Iga element on pandud täpselt õigele kohale, nii et püsib tasakaalus ja lisamine ei riku kogu ehituse tasakaalu. Lõpuks võetakse ära alguses pandud linnusulg ja kogu suur ehitis kukub korraga kokku. Tegelikult on see ime, et inimene pole veel seda maailma kokku kukkuma pannud. Looja tasakaalustab seda, mille meie tasakaalust välja viime. Õhkõrn, peaaegu kaalutu armastus on nagu kaunis linnusulg, mille äravõtmine laseb laguneda ka lõpmata suurtel konstruktsioonidel.

Aeg-ajalt on aga ränkraske armastada, kaunis keeruline endast erinevat mõista. Aeg-ajalt oleme ehk ülaltpoolt vaatajale nagu inimesed, kes istuvad teine teisel pool lauda. Nende vahel on paber, millele on kirjutatud üks number. Nad vaidlevad, hääled tõusevad, vandesõnadki lendavad. Üks karjub, et see number on 6. Teine teatab, et pole see mingi kuus – see on 9. Kui nad ometi mõistaksid tõusta ja minna sinnapoole, kus istub teine. Nad taipaksid, et sealtpoolt vaadates võibki näha kuut üheksana ja teiselt poolt vaadates üheksat kuuena.

„Armasta oma ligimest, sest tema on nagu sina.“ Nii soovitab üks tark inimene – Martin Buber. „Armasta oma ligimest, sest tema on nagu sina.“ See ei tähenda, et ta teeb kõike täpselt niisama kui sina, et talle meeldivad samad asjad mis sulle. See tähendab, et temagi on sama Jumala looming kui sina. Temagi tunneb kurbust ja rõõmu, valu ja armastust. Temagi vajab mõistmist, armastust, andeksandmist, lohutust ja tähelepanelikkust. Temagi eksib. Temagi pole täiuslik. Ja see Jumal, kes on sinuga olnud lõpmata kannatlik, ootab, et sina oleksid kannatlik sinust erinevaga.

„Armasta oma ligimest, sest tema on nagu sina.“ Armasta, sest armastades ekslikku inimest, armastad sa tema loojat. Armasta, sest see on ainus, mis jääb – igavesti ja mis võib viia ajutise igavesse.

PALVE: Jumal, kes Sa oled armastus, aita meid, et meis oleks veidigi enam seda, mis lõpuks jääb, ka siis, kui kaovad usk ja lootus – armastus. Aita meid algaval paastuajal loobuda sellest, mis takistab meid vastu võtmast Sinu armastust ja armastada.

******

(Foto: Sven Tupits)

Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel. (Mt 13:31–32)

Kas pole kummaline – võrrelda taevariiki millegagi, mida vaevalt on näha, mis tähelepanelikul vaatlemiselgi on vaid üks lihtne ja tilluke seeme? Miks Jeesus ei võrdle taevariiki millegi atraktiivsemaga, millegi suure ja vägevaga – kõuemürina või pikselöögiga, särava päikese või lõputu taevaga?

Taevariik ei olegi alati selline, nagu inimesed seda endale ette kujutavad. See võib olla meie läheduses, meie käeulatuses, aga me ei pruugi seda ära tunda, kuna see ei vasta meie ettekujutusele. See, mida temast näeme, tunneme, võib meile tunduda liiga väike, liiga tähtsusetu, liiga armetu. Meil tasub paluda, ikka ja jälle paluda, et meiegi sama viga ei teeks, mida tegid Jeesuse kaasaegsed, kes oodates Päästjat, lasid Ta risti lüüa, sest Ta ei vastanud nende ettekujutusele. Meil tasub paluda: „Jumal, ava mu silmad ja tee, et ma jälle näeksin – näeksin ka imetillukeses ja pealtnäha armetus Sind ja Sinu riiki!“

Kui Jeesus võrdleb jumalariiki sinepiivakesega, siis pole Ta jutus aga tähtis vaid selle sinepiseemne väiksus, vaid ka selles väikeses, pea märkamatus seemnes peidus olev vägev kasvujõud. Kui Jeesus oleks tahtnud vaid öelda, et taevariik on väike, oleks ta võinud seda võrrelda liivatera või tolmukübemega. Ei. Ta kõneleb väikesest, milles on väga suur vägi – potentsiaal – ja mis seetõttu kasvab väga suureks. Jumala riigil, taevariigil, on ebatavaline kasvujõud ja oma kasvuseadused, mis ületavad inimeste arvamused, lootused. Nii on see ka Jumala riigiga igas inimeses – ka sinus ja minus. Selles on tohutu potentsiaal, aga see tuleb vastu võtta ja selle arenguks tuleb luua soodsad tingimused. Usku ei tohi peale suruda – seda ei tohi suurendada vägivaldselt. Alati, kui seda on püütud teha, on see osutunud kohutavaks veaks. Tõeline usk ja religioon peavad kasvama, levima oma seesmise kasvujõu abil.

Taevariik sarnaneb sinepiseemnega. Galilea aladel oli sinepiseeme väikseim seal mulda pandavatest seemnetest. See maailm hindab suurust, vägevust ja seda, mis on suureks ja vägevaks räägitud. Need, kes lasevad end selle maailma voolul, kiirustamisel, tühisusel kaasa kiskuda, ei tunne tõeliselt suurt ära ka siis, kui see on nende nina all, käeulatuses. Seepärast soovitab Jeesus meil eralduda selle maailma mürast, mürinal allavoolu langemisest, et me hakkaksime tegema vahet olulise ja ebaolulise vahel. Nüüd aga ütleb Ta, et olulisim võib olla vahel oma väljanägemiselt selline, et selle märkamiseks ja olulisuse taipamiseks tuleb veidi vaeva näha. Suur baptisti vaimulik Osvald Tärk on väitnud: „Jumal viib oma töö väikese alguse suurele võidule nende jõudude kaudu, mis ei allu inimeste kontrollile.“

Jeesus ütles pidevalt oma järgijatele, oma kaastöölistele: „Ärge kartke!“ Ta nägi kaugemale. See võrdlus, millega Jeesus kord võrdles taevariigi kasvu, on osutunud tõeks. Kristlus on saanud religiooniks, mis on maailmas suurim, puuks, mille oksad on laotunud üle maailma. Miljonid pühakojad on nagu taevalindude pesad üle maailma – paigad, kust võib leida rahu, jõudu, selgust. 12 lihtsast mehest, kelle Jeesus saatis külvama Jumala Sõna seemet, on saanud kirik, millel on ligi miljard liiget ja mis on seda maailma muutnud enam kui miski muu. Sama võib olla ka usuga igas inimeses. Üks vaevumärgatav seeme võib saada kogu inimese elu haaravaks puuks. Samas ei ole ristiusk midagi sellist, mis kasvades hävitaks oma ümbert kõik ülejäänu. „Ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.“

Laps Petlemma sõimes, kurjategijana hukatud põlatu, kes suri, langes otsekui seeme mulda ja tõusis surmast ja kasvas suurimaks puuks – elupuuks. Elu andvaks ja hoidvaks puuks. Seda elupuud kujutatakse ka meie kiriku uutel altari- ja kantslikatetel.

„Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule.�See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.“

Sinep kasvab tavaliselt umbes 1,2 meetri kõrguseks põõsakujuliseks taimeks, kuid mõned taimed sirutavad end kuni 4,6 meetri kõrguseks. Kindlasti ei ole sinep aga ka siis mitte puu. Ta on ja jääb taimeks. Miks aga Jeesus ütles, et sinepiseemnest võib saada selline puu, mille okstel saavad pesitseda taevalinnud? Jeesus kasutab vahel näiteid, võrdpilte, mis panevad kuulajad vaidlema – Ta vist tahabki seda –, neid ja meid üles ärkama. Ta on öelnud, et kergem on kaamelil minna või jämedat köit saada läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala riiki. Selliseid võrdlusi ei pea hakkama kuidagi üks ühele võtma. Need ongi küllap mõeldud vaid selleks, et öelda, kui raske miski on või vastupidi, et Jumala jaoks pole midagi võimatut. Me ütleme ju, et usume kõigeväelisesse Jumalasse, taeva ja maa Loojasse … Inimene lahus sellest kõigeväelisest Jumalast, kõige loojast, on tühisus ja seesama inimene võib koos Jumalaga saada enamaks, kui keegi iial oskaks loota, arvata. Inimene koos Jumalaga, Jumalas võib ületada kõik inimlikud piirid. Mitte miski pole võimatu sellele, kes on Temas, kellele mitte miski pole võimatu. Armastus andvat tiivad. Usk kõigeväelisse Jumalasse annab jõu neid tiibu kasutada, nii et lend pole vaid hetkeline üles sööstmine ja seejärel allaprantsatamine. Me ei tohiks kunagi unustada Tema tõotust neile, kes on Tema õpilased, jüngrid, kes püüavad elada Tema Sõnas.

Kuid veel sinepist: sinepist tehakse õli ja maitseainet, mis toidule lisamisel muudab tuntavalt toidu maitset. Taevariik meis muudab meid ja maailma. Keskpärasest saab eriline. Igaühest meist võib saada keegi, kes suudab seda, mida me ise ega keegi teine peale Jumala meist iialgi uskunud ei oleks. Meie küsimus on täna vaid selles, kas laseme sellel pealtnäha tillukesel ja ehk mitte väga atraktiivselgi seemnel endas juurduda ja kas anname sellele kasvuruumi, loome head kasvutingimused ja kas siis, kui see seeme on meis juba kasvama hakanud, oleme need, kelle kätte saab Jumal usaldada oma imepisikeste usu- ja sõnaseemnete külvamise.

PALVE: Tänu Sulle, Issand, et Sinu riik võib olla kui vaevumärgatav sinepiiva. Siis mahub see ju ka meisse ja võib meis kasvada suureks – täita meid rahu ja armastusega. Muuda Sina meid nägijaiks ja kasvata meie usku ja igatsust Sinu taevase riigi järele.

Ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab. Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab!“ Kes saab vastu panna tema tahtmisele? Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? (Rm 9:18–20).

Jumal halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab! Sellised väited või tähelepanekud on tõstnud ikka küsimusi Jumala õigluse kohta. Miks Jumal lubab kurja? Miks Ta soosib või näib soosivat ühtesid, ilma et hooliks teistest? Kus oli Jumal siis, kui küüditati süütuid inimesi? Kus Ta redutas, kui töötasid gaasikambrid? Kus on Jumal praegu, kui kuuleme terroriaktidest kogu maailmas? Ta näis ja näib olevat kadunud.

Teisalt ei ole Jumalast lahti saanud isegi need, kes sooviksid teda kas või vägisi hävitada. Ikka ja jälle kerkib Jumala nimi suhu ateistidele – või ka näiteks loodusteadlastele, kes sooviksid universumi tekkimisest rääkida Loojat välja jättes. Ilma Jumalata lihtsalt ei saa! Ta poeb ikka kusagilt sisse. Keegi ei ole iial tõestanud, et Teda ei ole olemas. Vastupidi, teatud Keegi, kes on väljaspool, annab endast märku loendamatul viisil. Mõnikord meie mõistusele, teinekord südamele või mõnel muul moel.

Ent miks Ta lubab kurja? Miks Jumal eelistab ühtesid teistele? Üldine vastus on – etteteadmise alusel! Piibellikes kirjeldustes on Jumal algusest peale ette näinud, et täit ilmutust, mille Ta on andnud Jeesuses Kristuses, ei võeta kõigi poolt vastu, vaid see on saanud „komistuskiviks ja pahanduskaljuks“ (Rm 9:33; vrd Js 8:14) – õigupoolest kuni tänapäevani. Samal moel näeb ta ette, kuidas reageeritakse, määrates inimeste hoiaku põhjal nende enda valitud saatuse: kes on soovinud Jumalast eemalduda, see võib oma hukatusteekonda jätkata, kes aga võtab Jumala vastu, selle osaks saab õndsus.

Jumal käitub otsekui suurettevõtte peadirektor, kes näeb suurt pilti või suurt plaani, mida üksikinimesed ei näe, süüdistades Loojat ekslikult ebaõigluses. Jumal lubab kurja, sest seda kaotades Ta hävitaks ka inimesed kui isikud ja rikuks maailmaplaani kui terviku. Ta näeb aga ette või teab ette (muidugi tuleb arvestada, et inimlikke väljendeid saame me kasutada ainult sümboolselt), kes osutub tema maailmaplaanile vastavaks ja kes astub selle vastu – vastavalt sellele langetab Ta ka inimese kohta otsuse. Lühidalt öeldes: inimene ise mõistab otsustes enda üle kohut, Jumal ainult n-ö kinnitab selle.

Nii juhtus näiteks Egiptuse vaaraoga, kes takistas Iisraeli rahval Moosese juhtimisel maalt lahkuda. Vanas Testamendis jutustatakse, kuidas Jumal korduvalt kalgistab vaaraod, olles ta välja valinud negatiivseks ülesandeks, et ta takistaks Moosest, kelle positiivne ettevõte seeläbi eriliselt särama hakkab. Ent kõige ees seisab jumalik ettenägemine, mida väljendatakse lausa sõna-sõnalt: „Ma tean, et Egiptuse kuningas ei lase teid minna!“ Jumal ütles seda Moosesele ette juba tema kutsumisel Siinail (2Ms 3:19).

Lisandub veel üks element. Kui täpselt jälgida sõnade kasutamist Piiblis, siis selgub, et Jumal määrab „ette“ ainult õndsuseks ja teeb seda – oma etteteadmise põhjal – juba enne maailma loomist: „Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist“ (Ef 1:4). „Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud“ (Rm 8:29). Kui aga räägitakse hukatusse määramisest, siis ei kasutata sõna „ette“. Nii on Pauluse sõnul ühed „juba enne valmistatud kirkuseks“, teiste kohta ta ütleb aga ainult, et nad on „valmistatud hukkumiseks“ (Rm 9:22j), mis ei toimunud „ette“, vaid pigem „järel“.

Mida on siis Jumalal meile ette heita? Seda, et me Teda ega Tema sõnumit vastu ei võta. Kõigest etteteadmisest hoolimata pöördub Jumal endiselt kõigi poole, sest Ta „tahab, et kõik inimesed pääseksid“ (1Tm 2:4). See tähendab, et see, kuhu me kuulume, ilmneb alles meie käitumisest – enne teab seda Jumal, mitte meie. Seega sõltub meie õndsakssaamine või hukkaminek meist endist, kuidas otsustame! Tahtevabaduse filosoofiline probleem, et kuipalju on meil seejuures vabadust, on siiamaani ilma lahenduseta. Ka Paulus, kes rõhutab usaldust Jumala vastu, ütleb: „Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda?“ Me ei tunneta ju tema tarkuse ja ettenägelikkuse lõputuid sügavikke.

Lõppjäreldus on lihtne: kuulgem siis Jumala kutset ja järgnegem sellele. Kui seda teeme, siis ei saa me enam kahelda, kas oleme õndsuseks „ette määratud“, sest juhul, kui me seda ei oleks, siis me Jumalale usalduslikult ka ei reageeriks. Tema teedel käies aga leiame selle elu ja rahu, mida oleme igatsenud ning mis ei lõpe iialgi.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!

Vana aasta lõpus jagavad paljud lubadusi. Kes oma armsatele, kes iseendale. Osad asetavad oma lubaduste lati nii kõrgele, et lati alt läbijooksmine on juba ette kindlustatud. Teised pingutavad pisut ja loobuvad vaikselt. Kolmandad otsivad vabandusi, miks mitte pisutki pingutada – ja kes otsib, see leiab. Mõned lubavad, pingutavad ja jõuavad sihile.

Tähetargad nägid üht erilist tähte või harukordset tähtede kombinatsiooni ja läksid üheskoos teele. Nende tee oli pikem kui Petlemma karjastel, aga nemadki jõudsid pärale. Hämmastav – nad ei leidnud ju midagi väga erilist, kuid uskusid kindlalt, et see laps, kelle ette nad kummardasid, on just see, kelle juurde oli tähistaevas neid juhatanud.

Kuhu rändame selle aasta teedel meie? Kas jõuame pärale? Kas leiame Tema, kelle ette rõõmuga kummardada? Kas kingime Talle kõige kallimat, paremat sellest, mida Tema meile on kinkinud, või näitame oma kingitustega Talle seda, kui vähe me Temast hoolime?

Tähetargad ei olnud täiuslikud. Ei ole seda ka meie. Ikka ekslikud, aeg-ajalt komistavad, oma ekslikes arvamustes kramplikult kinni.

Millal tähetargad oma teelt eksisid? Üsna oma eesmärgi lähedal. Mõned kilomeetrid enne Petlemma. Pealinna lähistel. Võime vaid aimata, et nähes seda linna, langesid nende pilgud taevast allapoole. Võimas tempel, kuningapalee, kaunid majad, rahvahulgad. Kus veel saaks sündida kuningas kui mitte kuningakojas? Pealinnas on kerge eksida. Meiegi oleme pealinnas. Meilgi on siin lihtne eksida. Liiga palju võimalusi, ahvatlusi, kunstlikke tulesid, reklaame. Linnade kohal on vaid harva võimalik näha tähistaevast. Kuid ka siin saab näha märke, mis juhivad rändureid, otsijaid õiges suunas, õigele teele.

Tähetargad pidid olema mõjukad mehed, kui nende jutt vastsündinud juutide Kuningast pani paljud pealinna elanikud kohkuma ja kuningas Heroodes lasi nad salaja enda juurde kutsuda. Või oli Messia ootus – rahva igatsus Päästja järele – nii suur, et võõramaalaste jutt uue Kuninga sünnist mõjus kui kui vesi kuumale kerisele? See oli aeg, kui sellised jutud veel mõjusid. Nüüd on teistsugune aeg. Mõni asi hetkeks ehk ehmatab. Näiteks teade mõne üsna noore inimese ootamatust surmast või ränkraskest haigusest. Samuti riigitelevisiooni hümnita uusaasta algus. Taipad, et elu on ääretult habras ja oluliste asjade edasilükkamine, kellegi mahategemine võivad olla parandamatud vead või et me võime oma uskmatusega ja isamaalisuse üle vilistades oma iseseisvuse ja rahva edasikeskmise maha mängida ... kuid siis saab jälle tähtsaks see, et Lätis on alkohol veidi odavam ja muu niisama ääretult vähetähtis ... ja olulisima vanker võib veereda rahulikult kraavi poole.

Tähetargad kaotasid silmist tähe ja jõudsid kuningakotta. Õnneks ei kaotanud nad seal huvi olulisima vastu ja küsisid oma küsimust nii kaua, kuni leidus neid, kes oskasid nad sealt juhatada õigele teele. Pühakiri ütleb, et see oli Heroodes, kes küsis nõu oma tarkadelt pühakirjatundjatelt, kutsus tähetargad salaja enda juurde ja saatis nad Petlemma. Jumal võib meid juhatada ka selliste inimeste ja isegi jumalatute süsteemide läbi, kannatuste ja valu, läbikukkumiste ja pettumuste läbi oma Poja juurde – oma armastuse ja halastuse hõlma. Oleks meilgi uue aasta teedel tähetarkade tarkust! Nad usaldasid pühakirja selget sõnumit.

„Tähetargad /…/ asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga.“ Nii võib sündida ka meie eluteel, kui meie jaoks on oluline see, mida me taas ja taas meie Isa palves ju palume: „Jumal, meie Taevane Isa, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.“ Kuidas Martin Luther seda seletades kord, kirjutas: „Jumala hea ja armuline tahe sünnib küll ka ilma meie palveta, aga me palume selles palves, et see sünniks ka meie juures.“ Oleme vist palju seda palvet palunud. Ehk oleks mõistlik sel alanud aastal seda palvet senisest palju tõsisemalt võtta ja kogu südamest igatseda, et me märkaksime tähetarkade kombel Jumala juhtimist ja jõuaksime taas ja taas Kristuseni ka armulaua sakramendis. Kummardaksime tänulike tähetarkade kombel Tema ette ega kulutaks oma kiirelt mööduvat lühikest maist aega mõttetule, tühisele, hävitavale, meid Jumalast kaugemale kiskuvale. Jah, tähetarkade kombel tasub ka meil oma pilgud üles tõsta, oma elule õige siht seada ja minna teele ja käia nii kaua, kuni saame kummardada Kristust – elu, rõõmu ja lootuse, armastuse ja halastuse lõputut allikat. Ja sellel teel ei saa meie hing enne rahu, kui ka need, kes on meile armsad, on leidnud tee, mis jõuab Temani – on ristitud ja eluraamatus kirjas. Uskuge, kui nad taipavad, kuidas Jumala tahtes rändamine, Tema andestuse vastuvõtmine, südamepuhtus, Tema armastust kogedes hirmude kadumine meid muudavad, hakkavad nad ise igatsema seda ääretut aaret, mille leidmine paistab selgelt välja meie eludest.

Sinagi võid minna tähetarkade kombel rõõmsana teele, sellele teele, millel juhatab sind Jumal ja millel rännates pole sul vaja karta. Soovin sulle õnnistatud uut aastat! Ilusat rännakut valguses valgusesse!

*****

(Foto: Tarmo Tilsen)

Heitke kõik oma mure Jumala peale, sest tema kannab hoolt teie eest!“ „Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! Ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda. (1Pt 5:7 ja Ef.2:4–6, 10)

Araabia müstik Saadi on kord jutustanud järgmise loo:

Mees kõndis läbi metsa ja nägi seal rebast, kes oli kaotanud jalad. Mees imestas, kuidas see rebane hinges püsib, kuid siis nägi ta tiigrit, kes tuli rebase juurde, saakloom hambus.
Tiiger sõi esmalt kõhu täis, aga ülejäägi jättis ta rebasele.

Ka järgmisel päeval toitis Jumal rebast sellesama tiigri vahendusel. Mees imetles Jumala suuremeelsust ja arutles omaette: „Minagi otsin enesele puhkuseks rahuliku paiga ja loodan kindlalt selle peale, et hea ja suuremeelne kõikenägev Jumal ka kõigi minu vajaduste eest hoolitseb.“ Nõnda ta toimiski, ootas kannatlikult, kuid pikka aega ei juhtunud midagi. Kui mees oli juba nälga suremas, kuulis ta häält talle ütlemas: „Sina, kes sa kõnnid eksiteel, ava oma silmad ja märka tõde. Järgi tiigri eeskuju ja lakka jäljendamast jalutut rebast.“

Kas ma märkan, et keegi on läbi kogu mu elu minu eest hoolt kandnud? Andnud mulle elu – miljardite teistsuguste võimaluste keskel olin just mina see, kellele kingiti elu – inimelu? Tema andis mulle võimaluse sündida sellesse aega, sellesse paika, kus mul pole vaja kannatada lakkamatult nälga ja janu, kus abi on paljudes hädades mulle nii lähedal, nii kättesaadav. Sain hariduse ja ma tean, et selles maailmas ka täna on see väga paljudele kättesaamatu. Mu kõrval on olnud ja küllap on tänagi inimesi, kes on minust hoolinud, mind aidanud, armastanud, hoolivad, aitavad, armastavad. Miks ma seda ei märka? Miks ei ole ma selle eest tänulik? Miks ei taha ma seda endale tunnistada, et mul on nii palju põhjust olla tänulik selle eest, mis mul on olnud ja mis mul on, ja nende imeliste tõotuste eest, mida Jumal on tõotanud neile, kes armastavad?

Veel üks lugu: Pargipingil istus naine ja nuttis. Mööda läks poiss. Tal hakkas naisest kahju, tuli ta juurde ja küsis: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine kohmas vastuseks: „Ah, poiss, sina ei saa sellest aru!“ Kuid poiss ei lahkunud, vaid küsis uuesti: „Tädi, miks sa nutad?“ Naine hakkas veel ägedamalt nutma ja ütles siis läbi pisarate: „Ah, poiss, mitte keegi mind ei armasta, ma pole mitte kellelegi vajalik!“ Poiss vaatas naisele suurte silmadega otsa ja ütles: „Aga tädi, oled sa ikka kõigilt küsinud?“

Miks paljudele meist meeldib end aeg-ajalt haletseda, endale valetada? Miks sulgeme silmad, kõrvad ja südame, unustame kõik hea ja mõtleme oma elu haledaks, pilviseks, lootusetuks?

Nii on Jumal armastanud maailma, ka mind, selle maailma üht osa, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et meil oleks igavene elu. Seda ei saa keegi olematuks muuta. Nii lõpmata palju, nii piiritult on Jumal meid, mind ja sind, armastanud. Tema on kandnud ja kannab hoolt meie eest. Ta andestab eksinuile, annab jõudu väsinuile, lohutab leinajaid, kingib lootust. Kui me vaid laseme Ta enda ligi. Kui me ei sulge silmi, ei kata kõrvu, ei tee kõvaks oma südant. Nii palju on sellist meie ümber, milles Jumal ütleb meile: see on sulle! Palun võta see vastu, tunne rõõmu, ela elusamat elu – tänuliku inimese elusamat elu. Ära uuri silte, vala endasse sisu, lõppematu armastuse sillerdavat sisu. Ja hoolitse, armasta, kingi – kas või naeratus, hea sõna, tunnustus neile, kes ehk arvavad nii nagu see nuttev naine, et neid ei armasta keegi. Ära kujuta end jalutuks rebaseks. Järgi tiigri eeskuju.

Meid on lõputu armu läbi päästetud, asetatud juba siin taevasesse olukorda – imelise lootuse olukorda, Jumala armastuse hõlma. Me oleme armulise ja armastava Jumala teos ja Jumal on meile juba ammu seadnud tee, mis viib ellu – Ta on meid loonud heade tegude tegemiseks ja see, kes taipab, kui palju ta on saanud ja saab Jumala lõputust rikkusest, suudab tänulikuna teha head, kinkida armastust, jagada Jumala lõputust rikkusest, mida Tema on kinkinud meile. See ei lõpe jagades. See lõpeb endale hoides.

PALVE: Issand, ava mu silmad, et ma näeksin, kõrvad, et ma kuuleksin, mu meeled, et ma taipaksin, kui palju on seda, mille eest võiksin olla tänulik.

*****

(Foto: Sven Arbet)

Ahvenamaa praost MÅRTEN ANDERSSON:

Tuul puhub. Külmalt, olgugi et on ebaharilikult soe.

Pime. Paljud meist on väsinud. Mõni on nädalate viisi teinud kõike vajalikku jõulu tarvis. Vahel ilma abita. Igas peres on ju enamasti üks juhtiv isik, kes teab ja oskab kõike. On mul nüüd kõik korras? Vanaema inglikene vaatab riiuli otsast. Vanaisa treitud küünlajalg on fooliumiga kaetud, sest kord see süttis põlema, kui keegi unustas küünalde kustutamise.

Meid kurnavad paljud asjad. Ohkame majanduse ja poliitika üle. Midagi muutub kehvemaks. Maailm on ebakindel. Kuid keset kõike seda on jõulud ikkagi käes! Lapsed muudkui mängivad arvutimänge ega taha ühtegi salmi pähe õppida. Neid luuletusi leiab ju internetist, kui keegi vajab ... Kuhu kadusid traditsioonid? Tundub, et mitte keegi ei taha nendest mitte midagi kuulata. Ja keset kõike seda – jälle jõulud. Praegu.

Ma ütlen sulle: jäta hetkeks oma muretsemine ja tule koos minuga Petlemma! Just nii! Jätame salmid ja praed ja jõulutulede rägastiku oma kohale ja hakkame astuma. Hetkeks.

Petlemm ei ole suurlinn. Seda paneme kohe tähele. Ta on väike, armetu, pime. Öö on sellele lisaks külm ja tähed on sellised, nagu oleksid ka nemad külma säraga. Vaesus tõttab vastu igal sammul. Inimesed on nukrate nägudega. Poliitika on täitsa segane, Rooma keiser tahab rahva üles kirjutada, et hakata nende käest tulumaksu võtma. See ka veel! Nagu muret ei oleks ilma selleta piisavalt! Ja igaüks peab minema oma pärissuguvõsa linna, et seda teha.

Keset väsimust, virisemist ja nurisemist paneme äkki tähele, et rahvas voolab kuhugi. On kõiksuguseid samme. Inimesi pole pimedas eriti näha, aga kõikjal on kuulda samme. Kuhu nad ruttavad? Mina küll ei tea. Vist ei tea sina ka. Aga, äkki peaksime kaasa minema? Vist juhtub midagi põnevat. On siin linnas mingi suur maja, palee või midagi taolist? Ei, sinna, kus ülemused elavad, sinna ei suundu ükski samm. Mööda, kaugemale. Trügime rahvamassist läbi, et näha, mis siin sünnib. Äkki mingi värskendav skandaal? Midagi, millest inimesed räägivad pärast aastaid?

Mingi armetu tall, tallis väsinud ema ja tema väsinud silmadega mees. Loomad söövad rahulikult. On see nüüd mingi ime? Millepärast nad siin on? Millepärast väikse lapsega tallis? Ja kes on need kolm, kes trügivad läbi kingikottidega? Kulda, viirukit, mürri ... Kummaline, et rahvas vaikib, olgugi et väljamaa rahvas enamasti lärmab hirmsat moodi ...

„Mis hääl see on?“ küsid sina. Ja mina kehitan õlgu, sest kust mina tean. Kuid siis kuulen ka mina – mingi laul nagu kostaks kusagilt kaugelt ... ja läheneb. Kes on need valged olendid, kes laulavad? „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu ja inimestest hea meel.“ Mis rahu? Mis hea meel? Ja siis sa näed: uus täht süttib kõrgel öösinise taevalae all. Ja tundub, et keegi ei tunneta praegu külma. Tuul vaikib hetkeks ja kogu loodus nagu tõmbaks hinge. Seisame siin hetkekese, ja siis tagasi koju. Jätame Petlemma, inimesed, loomad, lapse ja vanemad.

Aga meie nägime seda kõike! Imestame – imetleme isegi. Imelik tunne kõigest sellest.

Ja siis oleme jälle kodus. Akendel säravad küünlad. Pliidi all praksub tuli. Keegi ootab meid koju. Mõni sõbralik isik on laua katnud – ilma meieta. Olgugi et laudlina on täiesti vale. Meil peaks ju olema vanaema telgedega kootud linane laudlina! Aga ei viitsi sellest probleemi teha ... Istume maha, oleme koos, sööme.

Aga midagi peame ju teistele rääkima sellest, mida kogesime. Olgugi et arvutimäng oleks mõnele palju põnevam, aga võtame hoo sisse ja räägime. Petlemmast, inimestest, lapsukese sinistest silmadest, kirjeldame inglilaulu ja nägude hella naeratust – hetkeks. Tundub, et keegi vist kuulab meid ka.

Anna endale hetkeke rahu. Jõulurahu. Tähe julgustavat sära. Lapse silmasinist. Inglilaulu. Taeva kõrgust.

Sa elad. Oled õnnelik. Said kirikusse tulla – nagu Petlemma ikka. Ja siis saad siit midagi olulist kaasa võttes ehk minna oma koju.

On aeg lõpetada Ellen Niidu luuleridadega:

Rookatuse taga meri magab.
Mündi ja kummeli hõngu hingavad heinad.
Kuupaiste valgus on karedais linades.
Vaatab meid taevas põhjatult sinades.
Ja igavik meile lahti seab oma suletud seinad.

Nagu äsjasündinud lapsed, igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde. Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: „Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.“ Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks“, ning „komistuskiviks“ ja „pahanduskaljuks“. Uskmatud komistavad, sest nad on sõnale allumatud ja selleks nad ongi määratud. Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust“, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on (1Pt 2:2–10).

Armsad tähtpäevalised, õed ja vennad Kristuses!

Äsjakõlanud kirjakoht oli seesama, mille õpetaja Theodor Luther võttis oma jutluse aluseks kolmandal Kristuse tulemise pühal ehk kolmandal advendipühapäeval 17. detsembril 1867. aastal Tallinna Jaani kiriku pühitsemise jumalateenistusel. Nüüd, 150 aastat hiljem kattub see kuupäev ja advendipühapäev tänasega. Õpetaja Luther oli valinud kirjakoha, kus Peetrus kõneleb hoone ehitamisest, templi rajamisest, kuid seda mitte materiaalses, vaid vaimulikus tähenduses.

Olgugi et kogudus oli 150 aasta eest astunud esimest korda üle omale ehitatud pühakoja läve ning kogunenud väidetavalt ligi 6000-pealise hulgana siia võlvide alla, ei soovinud õpetaja Theodor Luther rääkida niivõrd uuest, just maarahva ehk eestlaste jaoks valminud pühakojast, vaid Jumala Vaimu templist, milleks igaüks meist ristiinimesena ise on. Nõnda võttis ta jutluse aluseks Peetruse esimese kirja teise peatüki, mille alguses Peetrus kirjutab: „Nagu äsjasündinud lapsed, igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole“ (1Pt 2:2).

Täna, 150 aastat hiljem ei ole asjad oluliselt muutunud. Vajadus „vaimuliku selge piima järele“, millest Peetrus räägib, on suur. Aga kas sama suur, kui on vajadus, on ka janu selle järele? See „vaimulik selge piim“ on Pühakirja sõna – puhas ja täiuslik, see ei peta, valeta ega eksita. Pühakirja sõna on tõde. Peetrus kirjutab, et seda tõde peame me vaimuliku selge piimana igatsema äsjasündinud laste kombel. Samas teame, et seda, mida tegelikult vajatakse, ei pruugi inimene osata tahta või igatseda. Inimene kipub ikka oma rikutuses ja patus tahtma pigem seda, mida ta ei vaja, ning see, mida ta vajab, jääb ebahuvitava või väheatraktiivsena tagaplaanile.

Kuidas on lood „vaimuliku selge piimaga“? Tõega? Palju räägitakse praegu tõejärgsest ühiskonnast ja sellest, et raske on teha vahet tõe ja ebatõe, uudise ja libauudise vahel. Meid eksitatakse vastuoluliste sõnumitega sellest, mis maailmas toimub, ja ka sellest, mis meie endi ümber toimub. Meile räägitakse pidevast arengust, edasiliikumisest, muutumisest, pidevast reformimisest, uuenemisest. Seda nimetatakse ka progressiks.

Meie ei saa üleüldise progressi vastu, kuid see ei ole midagi, mis oleks omane Kristuse kirikule või saaks iseloomustada Pühakirja õpetust. Progress on läbinisti maailma päralt ja meil selle maailma kodanikena ei jää muud üle, kui olla sellega kaasa kulgevaks osaks, kuid me ei pea progressi kõigi komponentidega nõustuma, kõiki muutusi ülistama või muutma progressi eraldi eesmärgiks, veel vähem uueks religiooniks või tõeks.

Tänapäeval tähistab areng enamasti elusa ja loomuliku asendamist kunstlikuga, isegi inimeste asendamist robotitega. Juba sõidavad autod ja bussid ise ilma juhita, suhkrut asendab suhkruasendaja, jõulukuused asenduvad plastmassist koopiatega ning ka rinnapiima asemel saab juba ammu lapsele anda piimaasendajat.

Kirikus ei saa me aga pakkuda „vaimuliku selge piima asemel“ „piimaasendajat“, seda ühekülgset inimkeskset armastust ja hoolivust ilma, et sellega ei käi kaasas kuulutus ülestõusnud Kristusest, kes suri küll armastusest meie vastu, kuid selleks, et lunastada meie patud. „Vaimulik selge piim“, mida ühiskond vajab (kuigi selle järele ise ei janune), on puhas ja lahjendamata kuulutus Kristusest, kes on surnud ristil meie pattude eest ning tõusnud surnuist üles, et meiegi Temasse uskudes võiksime pärida igavese elu.

Küllap me oskame kujutada ette, kuidas üks äsjasündinud laps emapiima järele igatsust tunneb. Ta januneb selle järele niivõrd, et ta asub seda häälekalt nõudma. See on ju tema peatoidus, millest saab ta kustutatud nii oma nälja kui ka janu ning ammutatud kõik vajalikud toitained ja vitamiinid.

Kas aga meie ahmime Jumala sõna samasuguse innukuse ja nõudlikkusega, et Peetrus võiks ka meie kohta öelda „et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde“ (1Pt 2:3)? Kas see kogemus Issanda heldusest ja headusest ongi põhjuseks, miks Jaani kirik on enamasti, kui siin midagi toimub, rahvast täis? On see „puhas vaimulik piim“, mis siit kantslist ja altarist koguduseni jõuab?

Peaaegu 150 aastat tagasi kirjeldas ungari keeleteadlane Pál Hunflvy oma raamatus „Reis Läänemere provintsides“ oma külaskäiku Eestisse 1869. aastal, sealhulgas jumalateenistust ülerahvastatud Tallinna Jaani kirikus. Ungarlane kirjutab: „Kirikulisi on tuubil täis mitte ainult pingid all ja rõdudel, vaid vahekäigud. Noored istuvad koguni kivipõrandal ja pingialustel, pinkides aga on iseäranis tütarlapsed kahte ritta surutud, üks rida istub, teine seisab, siis vahetatakse kohad.“

Ajad on muutunud ja progress on teinud oma töö. Ma isegi ei suuda päris hästi mõista, kuidas see päriselt välja näeks, kui täna siin kirikus mõnes pingivahes oleks nii palju inimesi, et nad mahuksid sinna kahte ritta nõnda, et kordamööda iga natukese aja tagant ühed seisavad ja teised istudes puh-kavad, et siis teha vahetust ...

Olgugi et siin kirikus pole täna 6000 inimest, nagu väidetavalt oli 150 aastat tagasi, on see siiski kirik Tallinna südalinnas, kus õpetaja ei pea kunagi, kui siin midagi toimub, kurtma kirikuliste vähesuse üle. Vastupidi, linnapea Taavi Aas on ise kirjeldanud, kuidas ta kord oma kabineti aknast välja vaadates nägi Jaani kiriku ukse taga inimesi lausa järjekorras seismas. Selline vaatepilt on kirikukauges Eestis erakordne.

Siiski ei saa ükski hoone, ka mitte see valgusküllane ja värskelt renoveeritud Jaani kirik, olla meie isikliku usuelu eesmärgiks ja kulminatsiooniks. Võime õppida selle kohta ehk midagi Jeesuse ajast.

Jeesuse kuulutustegevuse ajaks oli Jeruusalemma tempel pisut üle 40 aasta kestnud ümber- ja ülesehitustööde käigus saavutanud hiilguse, millesarnast ei olnud Jahve templil isegi siis, kui Saalomon oli valmis saanud esimese templi. Tempel, mis oma suursugususe ja kullatud kaunistustega säras üle Jeruusalemma, ei olnud Jeesuse silmis sel hetkel, kui ta sealt rahavahetajaid ja kaubitsejaid piitsaga välja ajas, midagi muud kui kaunilt ehitud „röövlikoobas“. Jeesusele oli tollane tempel võrdpilt patusest inimesest, kes pöörab oma enesekeskuses üha enam ja enam tähelepanu vaid iseenese himude ja tahtmiste rahuldamisele, olles samal ajal keeranud selja nii Jumalale kui ka abi vajavale ligimesele.

„Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!“ (Jh 2:19) ütles Jeesus. Et kõik muutuks, pidi tempel hävima – lakkamatu ohvrisuits kustuma, sest see ei olnud see ohver, mida Jumal igatses. Evangelist Johannes, kellele pühitsetud pühakojas me täna viibime, selgitab lugejatele, mida Jeesus silmas pidas, kui Ta templi hävitamisest kõneles. Johannes kirjutab: „Aga tema mõtles templi all oma ihu“ (Jh 2:21).

Viimane ja tõeline lepitusohver oli ristilöödud Jeesus Jumala Pojana. See ohver oli vabatahtlik ega olnud eneseõigustamist põhjustav teene Jumala ees. Jeesuse ohver muutis kõik. Jeesusest sai „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks“ (1Pt 2:7), nagu tsiteerib Peetrus tänases kirjakohas Pühakirja.

Peetrus ütleb ka oma kirja saajatele, sealhulgas meile: „Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks“ (1Pt 2:4–5).

Jeesus oli Jumala, oma Isa poolt välja valitud ja hinnaline. Jeesusesse Kristusesse uskumise ja Tema järgimise kaudu saame ka meie „elavateks kivideks“, kellest valmib vaimulik koda, mille kohta apostel Paulus ütleb: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!” (1Kr 6:19-20).

See pühakoda, milles täna viibime, ei ole Jeruusalemma tempel. See on kogudusekoda, kus koguneb „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas“ (1Pt 2:9), nagu Peetrus nimetab neid, kes on saanud ka ise „elavatest kividest vaimulikuks kojaks“ (1Pt 2:5). Nõnda on Jaani kirik Jumala koda, mis on maiseks templiks ja ajutiseks peavarjuks Jumala rahvale, kes ise pakub peavarju Jumala Vaimule, kes igaühes meis elab – meie Jumala templis, Jumala Vaim meis kui Püha Vaimu templis.

Iga hoone on Jumala koda seni, kuni seal elab kogudus. Nõnda on ka Kristuse kogudus ja Tema Kirik elus seni, kuni on usku, mis omakorda tuleb kirikutes kuulutatud Jumala Sõnast ja jagatud sakramentidest. Nõnda on hoone ja kogudus omavahelises sõltuvuses. Ja see on hea sõltuvus! Just seda head sõltuvust tahan soovida tänasel pidupäeval Tallinna Jaani kogudusele. Soovin, et siin võlvide all elaks aktiivne, innukas, oma eluga Kristust järgiv ja tunnistav kogudus, mida teenivad ustavad, haritud ja aktiivselt palvetavad karjased.

Palju õnne teile kõigile möödunud pooleteist sajandi eest!

Palju õnnistust eesootavateks Issanda päevadeks!

Aamen.

******

(Selle nädala mõtteks on jutlus, mille peapiiskop pidas Tallinna Jaani kiriku 150. aastapäeva jumalateenistusel 17. detsembril 2017 Jaani kirikus.)