Nädala mõte

Ülestõusmisaja viienda pühapäeva ladinakeelseks nimeks on Cantate. See kutsub meid üles laulma Jumalale. Seekord langeb sellele pühapäevale ka emadepäev. Pühapäeva teemaks on „Taevariigi kodanikuna maailmas“. Kuidas seda kolme ühendada ja milliste mõtetega selle pühapäevaga alanud nädalas rännata? Nopin oma pühapäevasest jutlusest välja mõned mõtted ja loodan, et need aitavad meid meie mõtterännakul.

Mida vajab inimlaps selleks, et ta südames võiks olla rahu, et seal ei oleks halvavat hirmu? Mida vajab inimlaps selleks, et tema südames oleks ülevoolavat tänu, et ta aina ei hädaldaks, kritiseeriks neid, kes on temast erinevad, julgevad riskeerida, peites teiste mahategemise taha oma hirmu muutuste ees? Mida vajame me selleks, et mõista, et inimesed on erinevad, meil on erinevad vanemad, geenid, võimalused ja meie olulisimaks ülesandeks pole muuta teisi, vaid lasta Jumalal muuta meid? Jah, ka vanematena, sest kui jäik hakkab muutma veel voolitavat, hella ja habrast, võib tulemus olla kohutav. Maailm vajab vanemaid, kes on lasknud Jumalal ennast muuta, kes paluvad Jumalalt juhatust oma laste kasvatamiseks, suunamiseks ja kes Jumalat tundvatena juhatavad oma lapsi Tema juurde.

Tommy Hellsten kirjutab ühest suurest vajadusest, mis on inimese üks põhivajadustest tema maise elu algusest otsani. Imikuna otsib laps naeratavaid silmi. Ta võib nutta ja nutta, kuni märkab, et ema vaatab tema silmadesse ja tema ema silmades on armastus. Vaatamata kõigele, mida laps on teinud või tegemata jätnud, kohtab laps oma ema silmades armasust, mõistmist, hoolimist. Ja mida vähem on neid hetki, mil laps sellist pilku kohtab, seda enam on võimalik see, et ta lööb oma silmad maha ja tormab läbi elu teistele silma vaatamata, suhteid lõhkudes, julgemata erineda ja maha tehes neid, kes seda julgevad.

Jeesus, Jumala Poeg, on tulnud inimesena sellesse maailma, et õpetada Temasse uskujaid oma pilku pöörama Jumala Isa silmadesse. Ta ütleb, et meie Taevane Isa ootab seda ja meie võime nendesse silmadesse vaadates näha sealt seda, mida oleme nii kaua otsinud: aktsepteerimist, mõistmist, armastust, hoolimist. Ja kes selle on leidnud, kes on sellesse uskuma hakanud, suudab samasuguste silmadega vaadata oma vendade ja õdede peale, ka endast erinevate peale.

Ristimise läbi me saime või saame Jumala lasteks. Tema sõnadesse uskumise läbi me püsime Tema läheduses ja seal pole meil midagi karta. Sealt ei lükata meid välja ka siis, kui meist enam asja ei ole. See on kindlaim, kõige turvalisem paik maailmas. Kirik annab sellest aimduse. See rahu, mis hoovab meisse paljudes pühakodades, on märk rahust, milles me võime elada kogu oma elu, kui püsime Jumala armastuse hõlmas. See on piirideta hõlm. Seal tajub inimlaps igavikku. Seal julgeme olla ka nõrgad, sest me teame, et ka nõrkadena meist hoolitakse. See, kelle omad me oleme, hoolib. Tema jaksab, igavesti, sest Tema on armastus – igavesti.

Jeesus on tõotanud: „Minu isa majas on palju eluasemeid!“ Meil kõigil on seal paik. See on igavene eluase – taevase Isa süda. See on suurem, kui me arvata oskame. Selles säravas soojas südames on mure nii kaua, kui meie eemale hoiame, selle südame unustame, selles maailmas oma tähtsaid asju ajades, asju kogudes, muudkui muretsedes, paljudele meeldida püüdes end hingetuks jookseme. Jumala Poeg palub meie eest. Palub lakkamatult, igatseb lakkamata meie maise elu viimase hetkeni, et ükski meist ei kaoks, ei hukkuks nagu hukatuse poeg.

Me vajame Jumala Vaimu – Püha Vaimu, et püsida õigel teel, et sellele tagasi jõuda, kui oleme sellelt eksinud. Me vajame Jumala Püha Vaimu, kes siis, kui tunneme süütunnet, häbi oma eksimuste pärast, juhataks meid meie taevase Isa juurde, kes andestab, halastab, puhastab, vabastab meid meie süükoormast, hingeahastusest. Saame tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Saame paluda andestust, kuulda armukuulutust ja minna pühakojast muutunud inimestena, kes andekssaanutena suudavad andestada oma võlglastele, kes armastust kogenutena armastavad, kes vastuvõetuna võtavad vastu. Ja meie hing muutub kõrbest viljapuuaiaks, meil pole millestki puudust ja me võime olla helded kinkijad. Me muutume muutumisvõimelisteks.

Jah, kõik on võimalik sellele, kes usub Temasse, kellele pole miski võimatu – Temasse, kes on armastus –, Temasse, kes on tõotanud: „Vaata, mina teen kõik uueks!“

Kuid kuidas on see kõik seotud emadepäevaga? Mäletate Tommy Hellsteni mõtet, kuidas need, kes on väeti lapsena näinud oma kohale kummardanud armastava ja hooliva ema armastust, rõõmu ja mõistmist täis silmi, oskavad neid otsida kogu elu, ja paljud leiavad nii Jumala. Saame täna ehk olla tänulikud, kui meid on kord selliste silmadega vaadatud, kui meile on kingitud kogemus, et isegi siis, kui me oleme eksinud, kui oleme väetid, peab olema keegi, kes meist hoolib. Me võime olla ka nõrgad, väetid, ekslikud. On keegi, kes armastab meid ka sellisena. Algusest lõpuni. Alguses ka meie emas, küllap ka isas, ja kui lõpus oleme üsna üksi, ei ole me tegelikult üksi. Meil on meie Jumal.

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud (2Kr 5:17).

Vana möödumist ja uue sündimist vajame me kõik. Õigupoolest räägib sellest kogu Piibel, mis algab maailma loomisega ning lõpeb selle uueksloomisega. Ainult Jumalat võib nimetada „vanaks“ või „iidseks“ igavese tähenduses – ajalikus maailmas vajab vananenu ja iganenu aina uuendamist ja väljavahetamist. Sama kehtib ka meie kohta: ehkki meie kaasasündinud „riistvara“ ei ole vahetatav, tuleb üha uuendada „tarkvara“ – rohkemgi teha restart’i. Uuendamise viisi on pärandanud maailmale Jeesus Kristus.

Kas tõesti? Kas sellega nõustuvad ka mittekristlased? Vähemalt osalt tuleb neilgi nõustuda. Alates Jeesuse ülestõusmisest ja Püha Vaimu langemisest, mida algkristlased selgelt kogesid, on kõikjale levinud kristlik maailm, mis tänapäeval on omandanud globaalse tsivilisatsiooni iseloomu, produtseerinud loendamatuid muutusi. Me ei ole alati teadvustanud, et uuenduste tegijateks on olnud enamasti piiblirahvas – juudid ja kristlased. Teised rahvad ja kultuurid on edasi kasvatanud läänemaailma algatusi.

Tõelised uuendused ei kandu automaatselt edasi. Muudatustega ei oska inimesed, kes ei ole ise valmis muutuma, midagi peale hakata. Seepärast sihib Kristuse kaudu antud uuendamise impulss muutustele meie sisemuses – hinges, südames. Alles siis, kui oleme uuendanud oma senist, vana, iganenud identiteeti (ehk „uuesti sündinud“), leiame uue elu. Uus elu on uus suhe Jumalaga, mistõttu see on ühtlasi igavene elu, mis on meile kingitud Kristuse ülestõusmise ja Temasse uskumise kaudu. Seepärast Paulus ütlebki: „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!“

Kuidas saame aga olla „Kristuses“, täpsemalt „Kristuse sees“? Paulusel esineb see väljend (en Christo) koguni 164 korral. Paistab, nagu oleks Kristus venitatud läbi kogu kõiksuse: „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu,“ kirjutab Paulus. „Kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos tema sees ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist” (Kl 1:15jj). Veidi harvem räägib apostel Paulus ka Vaimus või Jumalas olemisest.

Need väljendid näitavad, et ülestõusmise kaudu teise dimensiooni (taevasse) siirdumisega ei kehti enam piirangud, mille seab maine aegruum. Kaovad segavad tõkked Jumala ja inimese vahel ning inimene võib vaimsel tasandil olla kõikjal. Nii saadakse Jumala kohalolu kaudu kogeda Kristuse lähedalolu ehk Kristuses olemist igal pool, kus Jumala Vaim loob ühenduse siinpoolsuse ja teispoolsuse vahele.

Uskugem Kristuse ülestõusmisesse! Surm on ära võidetud! Seda tuleb uskuda, sest ainult usu ja usalduse kaudu luuakse vaimne osadus Jumalaga. Osadus Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu võimaldab aga kõigile elu uuenemist ja igavest elu. See toob inimesse kirjeldamatu rõõmu ja rahu isegi siis, kui maises elus esinevad raskused.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!

„Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“ Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!“ Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!“ Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?“ Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?“ Ja ta ütles temale:„Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid! Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.“ Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!“ (Jh 21:15–19)

Nagu kombeks, tuleb nüüd pidulikult küsida, mida ütleb see tekst meile tänapäeval.

Jeesus küsib lihtsa küsimuse: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Vaevalt et Jeesusele oli kangesti oluline, kes teda armastab ja kes mitte, kuid küsimus oli tõsine, koguni: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“, ja kui vastus käes, ütles Jeesus: „Sööda mu tallesid!“

Miks peaks seda oma jüngrilt üle küsima ja veel kolm korda? Miks peaks seda küsima Peetruselt – salgab teine ju Jeesust koguni kolm korda ja laseb kukel end hingetuks kireda?

Ütlesin kord mehele, kes oli oma eluga rappa läinud, et vahest need probleemid ei kao enne, kui ta hakkab oma sõnade ja tegude eest täielikult vastutama. Üle viiekümnene mees küsis seepeale täiesti siiralt, et mis asi see vastutus on. Ega mind eriti kerge üllatada pole, aga see üllatas tõsiselt. Aga olgu, kui küsida, mis asi on vastutus, kuidas me siis vastame? Kas mäletate veel hiljutist „Suud puhtaks“ saadet, kus ajakirjanik küsis teiselt ajakirjanikult, et mis on meedia vastutus? Ja siis ei osanud temagi vasta muud, kui et kõik liigub meedia poolt ikka paremas suunas. No hea seegi.

Kuid kui natuke terasema pilguga vaadata ümberringi, unustamata iseennast, siis – kes vastutab üldse millegi eest? Kui paljud ütlevad meist, et tegid vea, eksisid, läks valesti, ei mõelnud nii, või veel enam – parandavad ära, teevad korda, andestavad, võtavad süü enesele, on hoolikamad, mõtlevad enne, või, hoidku Jumal, „palun anna andeks“?

Jeesus vaatas terase silmaga enda ümber – enesesse tal polnud vaja vaadata, millegi eest polnud vastutada, Ta oli puhas. Sellegipoolest ei jäänud miski inimlik Tal märkamata, analüüsimata, andeks andmata. Oma jüngrid olid Tal peo peal, polnud midagi, mis oleks jäänud märkamata, teadmata. Teadmata polnud seegi, et keegi neist ei vastuta suurt millegi eest, kuigi sisemisest puhtusest on asi kaugel. Ükskõik, mida ta jüngritele õpetas, pärandas, pühendas, vastutus tuli võtta Tal enesel, täielikult ja kõigi eest.

See aeg sai varsti täis, tuli valida halvimaist parim. Ei saa ju anda võtmeid üle inimestele, kes muretsevad, kummal pool Jeesust nad istuda saavad, ja muud pidulikku. „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!“

Peetrus oli kahtlemata juht – ja üks lähematest. Pärast salgamist ei olnud enam midagi, mis oleks näidanud tema nõrkust veel enam. Peetrus võttis salgamise eest vastutuse ja ta armastas Jeesust siiralt. „Kas sa armastad mind? Hoia mu lambaid kui karjane“, pole midagi muud kui küsimus, kas sa vastutad enese ja teiste eest. Kas Sinu kätte saab võtmed usaldada või unustad sa ukse sulgemata ja su lambad on kõik pilla-palla?

Kes seda siis veel küsima pidi? Jeesus võttis vastutuse kogu inimkonna eest, täielikult. Mille eest vastutame meie? Mis me vastame, kui Ta küsib meie käest: kas sa armastad mind, Jüri, kuidas on sinuga, Mari? Kas me armastame Teda, kas me hoiame Tema lambaid, kas me söödame neid ja millega me neid söödame? Või küsime meiegi, kummal käel olla, ja Jeesus vastab ikkagi: „Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?“ Ehk teisisõnu – kas oled valmis vastutama? Võttes vastutuse enese sõnade ja tegude eest, anname iga kord oma määrdunud hingelt vähemalt osa sinna kogunenud andestamatust ja saame andestuse Temalt endalt.

Ta võttis meie eest vastutuse, et meie võtaksime eneste eest, ja andis andestuse – täieliku.

Karpathose Johannes on öelnud: „Jumal on andnud meile hinge puhta ja kaunina ning meil on kohustus anda see Talle samasugusena tagasi.“ Võiksime pigem mõelda, et see võib peale määrdumise siin maa peal ka ilusamaks muutuda.

Põhiküsimus ongi: mida Jumal tahab, et ma teeksin? Vastutus tuleb võtta, oma sõnad ja teod heastada – milleks meile muidu andestus, mida oskame me sellega peale hakata? Siiani pole ju osanud.

Kõik ei lähe alati nii, nagu oled lootnud. Kõigile pole antud lepast rege ega lakkamatu õnne sepistamise koda. Ja aeg-ajalt on meilgi vist valikuline kuulmine. Nii nagu Jeesuse lähimatel õpilastel. Ta oli neile üsna täpselt kõike seda kirjeldanud, mida Temaga tehakse, ja seletanud, miks Ta peab kannatama ja ristil surema, aga nemad ei tahtnud seda uskuda. See ei sobinud nende ilusatesse tulevikuplaanidesse. Ega nad selle pärast loobunud kord oma igapäevasest, harjumuspärasest elust, tööst, sõpradest, lähedastest, et kolm aastat olla Jeesuse kõrval ja siis kuulda Tema ristisurmast ja jääda nagu karjaseta lambad ilma Temata selle vaenuliku maailma keskele! Ma ei tea, kas mõni neist jõudis kahetseda, et ta kord Jeesusega koos oli teele läinud. Tundub, et ükski neist ei läinud pärast Tema ristisurma tagasi sinna, kust ta kord oli alustanud. Ega see polekski väga lihtne. Mõned meist teavad seda, kui raske on tagasi minna sinna, kust oled kord läinud. Pigem murduda mujal kui tunnistada oma kunagine äraminek valeks.

Jüngrite käitumises pärast Jeesuse ristisurma on midagi väga ilusat. Nad on hirmul, suures segaduses, aga nad hoiavad kokku. Hingevaenlasele on eraldihoidvad eriti kergeks saagiks. Head leeritatud! Mitmed teist – peamiselt mehed –, ütlesid mulle, et nad on otsustanud edaspidi oma elu nii seada, et vähemalt kord kuus pühapäeviti jumalateenistustele tulla. See on hea ja väga õige otsus. Selleks, et meie usk võiks säilida ja kasvada, vajame me teiste omasugustega kokkusaamist, ühiseid palveid, oma patu tunnistamist ja armukuulutuse kuulmist ning armulauaosadust. Oma usuga üksijäämisel võib peagi suur osa usust otsa lõppeda, hingetempel tühjaks jääda või täituda uinutava või hulluksajavaga.

Üks sel pühapäeval leeritatutest on kirjutanud oma leerikooli mõtiskluses „Eile nägin ma kirikut“ nii: „Iga inimene on aed ja iga inimene on tempel Jumalale. Mul on kohutavalt keeruline mõtelda ennast sellise inimese mõttemaailma, kellel puudub Jumal, sest kui pole Jumalat, kellele kuulub siis tempel või kas seda sootuks on?“ Seesama mees kordas oma uues, just leeripäevaks luuletatud laulusõnades:

„Ma pole siia kiirustades tulnud
ja tagasi mul minna puudub rutt.“

Ja ta tõdes ja küsis meilt:

„Mu ümber valgus, selle sisse läen.
Kas Sina sedasama valgust näed?“

Jüngrid näevad vahetult pärast Jeesuse ristisurma väga vähe valgust. Nad on kui hirmunud lambakari ühes lukustatud ruumis. Kuid neil on valgus, mis ei lase neil põgeneda üksildusse, teistest eemalehoidja hukatuslikku meeleheitesse. Nad hoiavad kokku. Naised olid tulnud Jeesuse haualt kummalise sõnumiga: haud on tühi, Jeesus on üles tõusnud. Imelik, et keegi sellist asja uskuda suudab! Need naised! Kuid siis oli see juhtunud ka nendega. Jeesus oli äkki seisnud nende keskel, neile soovinud rahu! Asjalik soov. Võib arvata, et sellistel hetkedel kaob viimnegi rahunatuke, kui see, kes oli surnud, mõned päevad hiljem tuleb tuppa, mille uksed on hoolikalt lukustatud. Toomast ei olnud sel korral seal ja kui ta teistelt Jeesuse ilmumisest kuulis, ei uskunud ta nende juttu. Nagu üks tõeline eesti mees. Ütles, et usub vaid siis, kui ta oma silmaga näeb ja oma käega katsuda saab. Siis tuli ülestõusnu taas ja ütles, et Toomas sirutaks käe ja katsuks. Ja uskmatu Toomas sai tagasi oma usu, usalduse, rahu ja rõõmu.

Seitse jüngrit, ka Toomas, lähevad sinna, kus ülestõusnu on lubanud nendega veel kohtuda, ja seal sünnivad imed. Armsad, paljud inimesed, kes soovivad lasta ristida oma lapsi või saada ristivanemateks, on küsinud, miks peaksid nemad selleks käima leerikoolis. Mõned neist väidavad, et Jumalaga kohtumiseks lähevad nemad hoopis metsa või mere äärde. Kui me ikka Jumalat Jumalaks peame, siis pole vist palju teha temaga kohtumiseks seda, mida Tema meilt ootab ja mitte määrata Temale meile meeldivaid kohtumispaiku. Ta ei pruugi tulla.

Jüngrid jõudsid üheskoos sinna, kuhu ülestõusnu oli nad juhatanud. Neid oli seal üheteistkümnest seitse. Jeesus oli neile öelnud, et nad läheksid selle järve äärde, ja lubas, et Ta ilmub neile seal taas. Ja äkki otsustab kärsitu Peetrus minna kalale ja õnneks ta ütleb seda ka teistele. Ta hoolib omadest! Ta ei pane lihtsalt minema ega jäta teisi muretsema. Ta ütleb neile: „Ma lähen kalale.“ See, mida need teised siis teevad, on imeline. Nad ütlevad talle: „Me tuleme sinuga kaasa.“

Peetrus oli kärsitu mees. Seal järve kaldal ei mallanud ta niisama olla ja oodata, kas ülestõusnu ilmub või mitte. Ta tahtis tegutseda. Aeg-ajalt ongi just töö tegemine parimaks teraapiaks ja mõnedki meist teavad, kuidas kalapüük rahustab.

„Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.“ Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.“ Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi.

Siis, kui päike hakkab tõusma, otsustavad nad lõpetada. Küllap loodavad, et kedagi pole veel kaldal küsimas mõnd piinlikkust tekitavat küsimust. Aeg-ajalt mõned inimesed kohe oskavad küsida kummalisi küsimusi. Mõnele meeldib küsida, kuidas on läinud, kuigi ta peaks isegi taipama, kui halvasti meil on läinud. Tahaks hüüda kui üks eesti laulja: „Vaiki, kui võid!“ Aga mõned ei või. Ja siis näevad tühja paadiga kalda poole sõudvad jüngrid, et keegi seisab kaldal.

Nii vara hommikul. Kes? Miks? See keegi küsib neilt küsimuse, aga teeb seda nii, et see ei pane piinlikkust tundma. See inimene seal kaldal otsekui muretseks nende murelike pärast. Ja siis soovitab ta neil visata võrk vette kohas, kus paadis olevad kalurid ehk kõige vähem loodaksid mõnd kalapoegagi kohata. Kummaline – nad ei vaidle Temaga, vaid teevad just nii, nagu Tema soovitab. Ja siis see sünnib. Kord, kolm aastat tagasi oli sündinud seesama. Jeesus oli siis jutlustanud rahvahulkadele Siimon-Peetruse paadist ja oli siis soovitanud kaluril sõuda kohta, kus sel ajal ei peaks ühtegi kala olema, ja Siimoni võrgud on äkki kaladest rebenemas. Nüüd sünnib see taas. Ja Peetrus hüppab paadist välja ja kahlab kaldale, sest pole kahtlustki, kes seal kaldal on neid läbikukkunuid oodanud. Kas te teate, kes on sõber? Sõber on see, kes tuleb ka siis, kui kõik teised on lahkunud.

Kaldale jõudnuid ootavad Jeesus ja soojendav lõke, kalad ja leib. „Tulge!“ ütlevad vaimulikud tihti altarist, kutsudes inimesi armulauale. „Tulge, sest kõik on valmis.“

Kaks väikest nüanssi. Piibliuurijad on palju pead murdnud, miks kirjutab Johannes, et Jeesuse soovitusel järve visatud võrgus oli 153 kala. Miks 153? Paljude keeruliste vastuste kõrval on see, et tol ajal oskasid kreeklased nimetada just sellise arvu erinevate kalade nimesid. Kui Jeesus saadab apostlid täitma ülesannet, siis ta ütleb neile: minge kogu maailma ja tehke minu jüngriteks kõik maailma rahvad, neid ristides ja neid õpetades. Sellel varajasel hommikutunnil võib kõnelda võrku jäänud kalade arv sellestsamast, kõikidest rahvastest – ka sinust ja minust. Ja nii nagu ühes teises väga olulises evangeeliumiloos, loetletakse siin paadis olevate jüngrite nimed, aga kahe nimed jäetakse ütlemata. Äkki selleks, et meiegi saaksime end mõtelda sellesse tühja paati nende keskele, keda kaldal ootab Jeesus?

Armsad, me tunnistasime ka täna, et usume kõigeväelisesse Jumalasse. Tema ei rahuldu vähemaga kui kõik. Ta igatseb, et kõik pääseksid ja jõuaksid tõe tundmisele. Palugem täna, et meiegi võiksime olla selle kõige hulgas – jääda Tema armastuse hõlma. Palugem, et Tema tahtmine sünniks meie eludes. Mitte meie tihti ekslik tahe. Üks leerilastest kirjutas: „Usk ei ole ju kaubamaja, kus valitakse, mis kõige kenam välja näeb või paremini selga passib. Nii ma olengi oodanud justkui mingit ilmutust, aga küllap on seegi üks mugav poos, millega otsustamine tulevikku lükata.“ Pole mõistlik oluliste otsuste tegemist võib-olla et olematusse homsesse lükata. On mõtet teha õigeid valikuid ja olla tänulik palverändur. Nii nagu üks tänastest leeritatutest, kes ütles: „Ma alustan oma hommikuid mõtisklusega, mis lõpeb sõnadega „Meie Looja külluse ees kummardan.“ Sest seda ma lihtsalt tean, et Looja on ja hoiab!“

Ilusat kaldalejõudmist ja taipamist, et Tema ootab ja hoiab nüüd, ikka ja igavesti! Hoidkem end Tema lähedusse, sest siis pole meil millestki puudust. Aamen.

Kristus on üles tõusnud! „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).

Lapsena mängisin koos teiste poiste ja tüdrukutega üht toredat mängu. Võtsime vana vatiteki ja panime selle kordamööda ühele lapsele üle pea. Siis talutasime teda läbi põõsaste ja majahoovide, läbi tänavate ja metsa. Tiirutasime teda, et ta ei saaks aru, kus me oleme. Nii rändasime läbi kõige kummalisemaid paiku. Ja kui viimaks tal arvata lasksime, kus ta on, siis ütles ta alati valesti. Naljakas oli, et ta ei teadnud meie asukohast midagi. Meie ju nägime ja teadsime kõike.

Ma mäletan selgelt seda tunnet, mis mul endal oli, kui teised lapsed mu teki alt vabastasid. Kõigepealt ei saanud ma üldse aru, kus me oleme. Siis hakkasin märkama tuttavaid värve ja esemeid. Seejärel tundsin ümbruse ära. Viimaks taipasin, et olime hoopis teisele poole läinud, kui mina arvasin. Jahmatus ja imestus oli alati suur. Me kõik tahtsime aina ise teki alla pugeda, et teised talutaksid. Vahel võtsime loosigi, kes on esimene. Praegugi mõtlen vahel, et võiks seda mängu uuesti mängida.

Mis ahvatles meid selles mängus? Eks ikka see, et meile kõigile tuntud maailm oli muutunud tundmatuks, kui tekk meie pealt langes. See oli nagu teine maailm, kus kõik on teisiti. Ja siis avastasime, et see oli ikka seesama maailm, kus kõik on endine.

Mõned inimesed rändavad läbi pool maailma, et leida midagi uut, kuid tulevad tagasi ja on pettunud. Ei olnudki nii huvitav reis, kui ma lootsin! Teised inimesed aga saavad aru: meie ise peame õppima maailma uutmoodi nägema.

Jeesus rändas oma sõpradega mitu aastat mööda koduseid paiku Juudamaal. Ta õpetas neid ja juhatas neid. Jeesus ütles, et Jumal on väga lähedal tema juures. Paljud inimesed aga pahandasid ja küsisid: Jumal on ju taevas, kuidas Ta nüüd sinu juurde sai? Need inimesed ei olnud valmis nägema uut. Nad ei taibanud, et Jumal võib ka meie juurde tulla. Nad said Jeesuse peale väga vihaseks, võtsid Ta kinni ja lõid Ta risti. Jeesus suri ja maeti maha. Jeesuse sõbrad olid aga väga kurvad.

Jeesuse sõbrad mõtlesid nüüd elu üle järele. Neile tundus, nagu oleks neile tekk üle pea pandud, kui nad koos Jeesusega ringi rändasid. Nad olid pimedas ega näinud midagi. Nad ei osanud arvatagi, et inimesed Jeesuse tapavad. Kuid Jumal ei jätnud ka surnud Jeesust maha. Ta oli ikka tema juures. Ja siis ilmus Jeesus oma sõpradele. Nad nägid, et Jeesus elab jälle. Jumal on tema üles äratanud. Jumal tahab, et ka meie seda usuksime. Jumal tahab ka meid üles äratada, kui meie ükskord sureme.

Nüüd langes Jeesuse sõpradel tekk silme eest ja nad nägid järsku kõike hoopis uutmoodi. Maailm nende ümber oli endine. Kõik vanad tuttavad kohad olid seal, kus ennegi. Kuid midagi oli muutunud. Nad olid näinud ülestõusnud Jeesust. Jumal oli oma armsa Jeesuse üles äratanud. Jeesuse sõbrad said aru, et Jumal armastab meidki ja saatis Jeesuse meid õpetama. Nad võisid nüüd elada oma elu, mis oli muutunud rõõmsaks ja huvitavaks. Nad oskasid alati kõikjal näha uut ja tundmatut.

Selle loo kirjutasin ma kunagi ajakirjale Laste Sõber (2001/4), kuid see sobib nädala mõtteks ka täna. Ülestõusmispüha sõnum, kui see inimestele kohale jõuab, on lihtne ja veenev sõnum Jeesuse ülestõusmisest, mis tekitab kirjeldamatut rõõmu. Temasse uskumine annab meile uue vaate elule maa peal ja lootuse igavikuks. Temas leidkem rahu tänagi.

Häid ülestõusmispühi kõigile!

Pärast seda ütles Jeesus jüngritele: „Läki jälle Juudamale.“ Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata ja sina lähed jälle sinna?“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et temaga koos surra.“ (Jh 11: 7, 8, 16)

Suurt Nädalat alustaval palmipuudepühal tuletame meelde Jeesuse saabumist Jeruusalemma, seda, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust nagu vägevat ja võidukat kuningat: laotades Tema teele oma riideid, lehvitades palmiokstega ja hõisates tervitusi. Pole kahtlust, et osa auavaldustest langes ka Jeesuse lähimatele jüngritele, kes Temaga koos olid ja küllap oli see Jeruusalemma sissesõit nende jaoks üheks väga ilusaks ja võimsaks elamuseks. Sellistel ilusatel ja võimsatel hetkedel on uhke olla kuninga kõrval. Tore on osa saada tema aupaiste särast ja hiilgusest, selle paistel mõnuleda. Kuid me teame, et kõigil valitsejatel, kõigil kuningatel, isegi kõige vägevamatel, tuleb läbi minna aegadest, mis ei ole nii hiilgavad, tuleb läbi minna kaotustest, raskustest, katsumustest, valudest, viletsusest, tuleb taluda pilget, mõnitusi, ka füüsilist tagakiusamist, hirmu surma ees. See aga tähendab, et sellestsamast tuleb läbi minna, osa saada neilgi, kes käivad tema kõrval. Selliseid aegu ilmselt ei igatse keegi, kuid just siis tuleb välja see, mis peitub inimese sisemuses: kes on tõeliselt ustav ja kes vaid kaasajooksik.

Jünger Toomas ei oota tulevikult ilmselt midagi head, ta annab endale aru, et jäädes Jeesusega, minnes Temaga kaasa, ootab tedagi ja tema kaaslasi surmaoht. Siiski – siiski on Jeesus, see mida Jeesus tema ellu on kinkinud, tema jaoks nii oluline, et ta on valmis jääma Tema kõrvale lõpuni, surmani. Vaevalt et Toomas või teised jüngrid mõistsid tookord seda, mida Jeesus oli neile rääkinud oma surmast ja ülestõusmisest. Nende ustavus ei põhinenud teoloogilistel teadmistel, vaid sellel, mida nad ise olid näinud ja kogenud, jagades Jeesusega oma maist eluaega, käies tema kõrval oma elurada. Nad olid kogenud midagi sellist, mis oli väärt rohkem kui elu.

Leeritõotuse andmisel küsitakse inimestelt muu hulgas ka seda, kas nad tõotavad alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia. See tähendab: kas nad on valmis selleks, et käia samasugust teed kui Jeesus Kristus, teed, millel käies saab osa paljust imelisest, ilusast ja rõõmsast, kuid millel käies tuleb läbi minna ka raskustest, kannatustest, katsumustest. Kas nad on valmis käima Jeesuse, Aukuninga teed, ristiinimese teed, millel käies nad kuulevad nii tänu ja ülistust kui ka mõnitusi ja sõimu, mõnikord kogevad ehk isegi vägivalda. Küsitakse, kas nad tõotavad jääda ustavaks.

Me teame, et Jeesuse jüngritel, kes alguses olid väga vaprad ja tõotasid, et nad Jeesust mingil juhul maha ei jäta, mingu tee kas või surma, tuli hetk, mil nad kohkusid, hetk, mil nad oma tõotuse unustasid, põgenesid ja Jeesuse maha jätsid. Pühakiri kõneleb põhjalikumalt Peetruse salgamisest, kuid tegelikult ju põgenesid Jeesuse kinnivõtmisel Tema juurest kõik tema jüngrid, mitte ainult Peetrus. Langemise hetki, reetmise hetki, hetki, mil tehakse nägu, et oma Issandat ei tuntagi, tuleb ette igal inimesel. Me hindame ennast, oma vaprust, oma jõudu, oma võimeid sageli üle. Reetmiseks ja salgamiseks pole vaja öelda, et me Jeesust ei tunne ja pole kunagi tundnudki. Jeesus on ütelnud, et Tema sõbrad on need, kes teevad seda, mida Tema on käskinud. Kui oleme enda vastu ausad, peame tunnistama, et me sageli mitte ainult et ei ole teinud seda, mida Tema on käskinud, vaid oleme teinud seda, mida Tema hukka mõistab. Oleme teinud seda, mis meid lahutab Jumalast, meie Taevasest Isast, seda, mis näitab, et tegelikult me oma Issandat ei tunne. Või kui siiski väidame, et tunneme, siis näitavad meie teod, et ütleme Temast lahti.

Palmipuudepühal, aegadel, mil Jeesust ülistatakse, kohtades, kus Teda ülistatakse, on uhke olla Tema kõrval, näidata, et oled Tema õpilane, kuulud Tema sõprade hulka. Kuid elus tulevad ette ka Suure Reede ajad. Palugem, et suudaksime ka sellistel aegadel jääda oma Issanda kõrvale, jääda Talle ustavaks – nõnda, nagu Tema on jäänud ja jääb alati ustavaks neile, jääb alati nende kõrvale, kes Teda armastavad.

Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid. (Lk 13:34)

Tulin äsja Jeruusalemmast, Iisraeli pealinnast, mis tähendab tõlkes „rahu linn“, „pääste linn“ või „õndsuse linn“ (jeru-šalajim). See linn väärib oma nime. Euroopasse tulevad migrandid ja toimuvad terroriaktid. Pühal maal Iisraelis aga on rahulik. Jeruusalemma pärast on ajaloos rohkesti sõditud, kuid praeguseks on õpitud rahu üle valvet pidama, ka karmilt, kui vaja. Selle tagajärjel valitsebki pühas linnas rahulik meeleolu.

Vaimulikult tundliku meelega inimesed on seda jumalikku rahu tundnud aga ka rahutumate aegade Iisraelis, sest Jumala kohalolu ilmneb kõigi juures, kes temasse usuvad – ja selliseid inimesi koguneb Jeruusalemma kogu maailmast. Jumal tahab tulla meie ellu, hoolimata millestki, välised olud ei tee talle takistusi.

Meenuvad Andres Mustoneni sõnad Jeruusalemmast kui maailma pealinnast (juunis 2015): „Ma olen siin sündinud, minu olek on sündinud Iisraelis. Ma tunnen, et kõik minu sügavamad tunded on selle maaga seotud, see on maailma tsentrum, siin linnas tuksub maailma süda.“ Sisemine valmisolek võimaldab seda kogeda.

Pilt, mida püütakse Iisraelist läänemaailmale luua, on äärmiselt kallutatud. „Seda on väga piinlik kuulata, kuidas seda tehakse,“ ütleb Mustonen. Jäetakse mulje, nagu oleks seal eriti ohtlik. Vastupidi: „See on kõige parem koht tulla.“ Iisraeli inimesed on sõbralikud ning nad on ajaloos andnud maailmale tsivilisatsiooni- ja vaimukultuuri. Vähe sellest: „Iisrael on kõige demokraatlikum maa maailmas, siin on absoluutne vabadus kõigil elada, see on hämmastav tunne.“ Erinevad rahvad ja usundid elavad siin üksteise kõrval. „Ei ole inimest maailmas, kes siit ei saaks mitte midagi.“ (Vt http://menu.err.ee/…/andres-mustonen-iisraelist-koik-minu-s….)

Tänases piiblisõnas öeldakse siiski vastupidi. Jeesus väidab, et Jeruusalemm tapab prohveteid. Muidugi mitte kõik märtrid ei surnud pühas linnas, kuid mitmed neist. Võib juhtuda, et isegi seal, kus Jumalaga on õpitud arvestama kui endastmõistetavaga, ei tunta ära tema saadikuid. Sest meile meeldib Jumalat kujutleda oma soovide kohaselt. Kui aga Jumal saab omalt poolt ilmsiks kusagil inimmaailmas ja tajutakse tema lähedaletulekut, siis hakatakse teda tõrjuma. Nii löödi ka Jeesus viimaks risti, kui ta sisenes Jeruusalemma, kritiseeris moonutatud õpetusi ja lükkas ümber rahavahetajate lauad.

Jeruusalemm on tõesti teataval moel funktsioneerinud maailma keskmena. Kuid inimestel on kalduvus Jumalat välja tõrjuda just oma elu keskmest – perifeerias võime teda sallida. Jumalat lausa eitavad vähesed. Elu sõlmpunktidest aga soovitakse teda kõrvaldada. Linnastumisega kerkisid otsekohe inimeste isekus ning pahed, mida märgati Piiblis, tehes muistse suurlinna Babüloni ehk Paabeli üldnimetuseks edaspidistegi patupesade kohta. Jumalat ajas inimeste naiivne suurustlemine muidugi naerma, ta laskis Paabeli tornil, mis pidi ulatuma taevasse, lihtsalt kukkuda.

Prohvetite hukkamine torkab kõige rohkem silma Jeruusalemmas, sest see pidi olema usulises mõttes keskuseks ja sellisena kõige avatum Jumala Sõnale. Kuid elus toimivad asjad teisiti – just siin visatakse Jeesus kui „Jumala püha“ välja (Jh 6:69). Praegugi püütakse usuküsimusi ja kirikut tõrjuda ühiskonna äärealadele, nii nagu Jumal lükatakse eemale isikliku elu keskmest. Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas hoidutakse – Jumal tänatud! – igasugustest tapmistest, ka prohveteid ei lööda enam maha. Kuid hukkamine toimub abstraktsemalt: püütakse lämmatada prohvetlust, kustutada Vaimu, vaigistada Sõna.

Igal inimesel on oma elu Jeruusalemm, püha linn või paik, mis peab olema meie elukeskmeks. Just siin ei tohi me tõrjuda Jumalat ega tappa prohvetlikku sõna, mis tahab meid arvustada ja aidata, et saada meie elu uuendajaks ja valgustajaks. Pühal maal Iisraelis käimine ning tema pealinna Jeruusalemma väisamine võib selleks hästi kaasa aidata, kuid eelkõige tuleb Jumala Sõna kuulamist alustada täna, ükskõik millises paigas. „Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi!“ ütleb apostel Paulus (1Ts 5:19j).

Õnnistatud uut nädalat kõigile!

Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud” (Jh 6:26–27).

Jeesuse kuulajaskonna moodustavad inimesed, kes on hiljuti saanud osa tema imeteost: viie leiva ja kahe kalakesega on ta toitnud ära 5000 meest ja toitu on isegi üle jäänud. Vägev. Kui vaid rahval oleks selline imeliste võimetega kuningas, siis tema alamatel langeks üle poolte muredest ära: poleks enam vaja ennast vaevata raske tööga, hankimaks endale igapäevast kõhutäidet. Ja Galilea rahvas, kelle juures Jeesus imeteo teeb, on valmis kuulutama teda kuningaks. Jeesus aga seda taibates lahkub nende juurest, võiks öelda, et lausa põgeneb kuningliku au eest. Nüüd on nad tulnud talle järele. Miks ei taha Jeesus vastu võtta nende inimeste poolt pakutavat kuninglikku au?

Jeesus ütleb talle järele tulnud rahvale, et nood otsivad teda ainult sellepärast, et nad sõid leiba ja nende kõhud said täis. Mis Jeesust õieti häirib? Kas söömine iseenesest on halb? Kuid paraku on inimene loodud sellisena, et tema ihu vajab sööki – ilma selleta ta eksisteerida ei saa. Juba loomislugudes näeme, et kui Jumal loob inimese, siis Ta määrab talle ka kohe ka söögi – inimene pole mõeldud elama ainult õhust. Tema ihu vajab kütust. Jeesus ise on õpetanud meid paluma: meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Mõiste „söömine“ all võime julgelt rääkida igapäevasest leivast selle laiemas mõttes, nagu seda on katekismuses Meie Isa palvet kommenteerides lahti seletanud Martin Luther. Igapäevase leiva hulka kuulub kõik see, mida inimene vajab oma ihu toiduseks ja vajadusteks: söök, jook, rõivad, eluase, abikaasa, lapsed, hea valitsus, rahu, tervis, kord, sõbrad jne. Tähendab – see kõik on loomulik ja vajalik. On loomulik, et me seda vajalikku oma Jumalalt palume ja selle palve pärast Jumal meid ei tauni. Pigem on küsimus selles, mida tähendab inimese jaoks söömine ehk teisiti sõnastades: mida ta siis peale hakkab, kui tema kõht on täis söödetud.

Vanasõna ütleb: „Kuidas hunti ka ei toida, ikka vaatab metsa poole.“ Kas ka inimene? Jumal toitis oma äravalitud rahvast imelisel viisil taevast tulnud mannaga, kui nood olid teel läbi kõrbe tõotatud maale. Nälga tema rahvas kannatama ei pidanud. Ka turvalisuse pärast ei pidanud nad muret tundma – Jumal ise oli rännakul nendega ja kaitses neid. Kuid: kas see rahvas oli rahul? Oh ei. Ikka ja jälle leidis ta põhjuse nurisemiseks, ikka ja jälle pöördusid tema pilgud oma Jumalalt kohalikele ebajumalatele, keda kohe kummardama asuti, kui arvati, et Jumal on selja pööranud. Kuigi Jumal hoolitses oma rahva eest isalikult, ei tekkinud inimese ja Jumala vahele isa ja lapse suhet. Pigem võiks seda iseloomustada isanda ja looma suhtena. Ka loom, ma mõtlen just inimese poolt kodustatud, temast sõltuvaid loomi, vajab hoolitsust: ta vajab toitmist, vajab eluaset, vajab mõnikord hellitamist. Side inimese ja looma vahel tekib kõige kergemini just toidu kaudu. Ja loom näitab selle eest peremehe suhtes üles mõningat poolehoidu, mida ta võõraste, nende suhtes, kes talle süüa ei anna, üles ei näita – võiksime seda ehk nimetada omamoodi tänulikkuseks. Kuid: loom jääb loomaks ja inimene inimeseks: nende vahel ei saa kunagi tekkida sellist sidet, mis võimaldaks loomal tõusta inimese tasemele, saada inimeseks. Nende eesmärgid, nende mõistmisvõime on ja jäävad erinevaks. Neid ühendab eelkõige toit. Täis kõht on looma ülim eesmärk ja nauding. Looma ja inimese vahel on ja jääb ületamatu barjäär. Nagu taeva ja maa vahel. Jumal ei mõelnud teha inimesest endale lemmiklooma. Tema tahtmine on pakkuda inimesele enamat kui täis kõht, enamat, kui elementaarset eluks vajalikku. Jumala soov on kaotada barjäär taeva ja maa vahel. Selleks saatiski Ta oma Poja, Jeesuse Kristuse inimeste juurde, et pakkuda neile taevast leiba, mis annab selle sööjale igavese elu, see tähendab võidu kaduvuse ja surma üle. See aga tähendab võimalust saada Jumala lapse seisust, pärida igavene elu, mis annab inimesele võimaluse kogeda midagi sellist, mille kohta ütleb pühakiri: „Mida silmad pole näinud ja kõrvad pole kuulnud, mis inimmeelde eales pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda kardavad.“ Kuid: kas inimesed seda kõike üldse igatsevad? Kas nad suudavad üldse mõista, kes nad on, milleks nad on ja mida nad tegelikult vajavad, et olla inimesed? Kas nad söövad selleks, et elada, või elavad selleks, et süüa? Kuidas meie nendele küsimustele vastaksime? Milline on meie vastus küsimusele „Milleks on sulle Jeesust vaja?“? Mida sina Temalt ootad? Mida sina tahad, et Ta sulle annaks? Olgu meil tarkust igatseda enamat, igatseda seda, mida Jumal on inimeste jaoks valmistanud.

Ilmutusraamat koosneb kahest täiesti erinevast osast. Enne nägemusi on otsekui proloog läkitused seitsmele Väike-Aasia kogudusele. Kui jätta kõrvale Filadelfia kogudusele öeldud tunnustus ja lohutus (Ilm 3:7–13), on need läkitused üsna karmid. Seda ka möödunud pühapäeva tekstiks olnud läkitus, Laodikeia koguduse inglile öeldu (Ilm 3:14–19).

Piibel sisaldab väga vähe sellist, mille adressaat on jumalatu maailm. Vanas Testamendis on harva prohvetisõnu, mis on määratud mõnele paganlikule naaberrahvale, – ja needki on ähvardussõnad. Kõik ülejäänu tegeleb Jumala valitud rahvaga, olgu siis selle paremate poegadega või sõnakuulmatutega, aga ikkagi nendega, kes teavad Jumala tahtmist ning keda hoiatatakse tõde ja õiglust eiramast. Ka Jeesuse sõnad on määratud Tema järelkäijatele ning apostlite kirjad on kirjutatud kogudustele. Mäletan, kuidas ma noore mehena, kui ma ei olnud vaimulikus ametis, aga tahtsin kangesti oma töökaaslasi ning sõpru Jumala juurde juhatada, olin nõutuses, sest Piibel oli nii konkreetselt ainult usklikele orienteeritud, et misjoniks tuli leida sõnu ja mõtteid mujalt.

Kui Laodikeia kogudusele öeldakse: „Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum,“ siis see on väga hirmutav diagnoos tegelikult. Et maailm on külm, ükskõikne ja vaenulik Jumala suhtes, on selge. Aga mida siis peab ristiinimene tegema, et mitte olla leige ja lahja? Kui külm olla oleks parem: „Oh oleksid sa ometi külm või keev!“ Kaugel Jumalast ja külm on etem kui kehv kogudus?

Karistus on uskumatult karm: „Nõnda aga, et sa oled leige ega ole külm ega keev, sülitan ma su välja oma suust.“ Piltlik väljend on jube ilmekas – lääged ja leiged lihtsalt sülitatakse suust välja. Ja me teame, kui vastik on kord välja sülitatut uuesti suhu panna.

Aga asjaosalised ise ei saa aru, kui tõsine on nende järg: „Sina ütled: ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.“ Nad ise arvavad, et on rikkad, aga Jumala silmis on nad viletsad ja armetud ennast petjad. Selles loetelus on ilmselt määrava tähendusega pimedad. Kui nad ei oleks pimedusega löödud, ei peaks nad ennast rumalutasa rikkaks ega tähtsaks.

Sellise koguduse pääsemiseks on vaja kolme asja; puhast kulda, valgeid riideid ja silmasalvi: „Ma annan sulle nõu osta minu käest tules hõõgunud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid kuubi, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.“

Paraku, seegi on piltlikult öeldud ja me ei tea, mis viimselt on see ehtne kuld ja puhas rüü ning silmasalv, mis teeb nägijaks. Küllap laokikeialased teadsid, mida need asjad reaalselt tähendavad. Meie peame oletama. Lootma viimselt Jumala armule, kelle armastus võib ka karmuses olla kasuks: „Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!“

Kas Laodikeia kogudus parandas meelt? Küllap too esimene põlvkond tegi seda. Aga praeguseks on kogu Väike-Aasia, kõik need seitse kogudust ja teised, Pauluse rajatud, hävitatud moslemite poolt. Kas seda tähendaski välja sülitamine? Sünge lugu.

Ja ikkagi ei jää meil üle muud kui loota Jumala halastusele. Ehk on ka meie aja leigetel kogudustel võimalik muutuda innukaks ning parandada meelt? Ehk.

Selle nädala teemaks on „Palve ja usk“. Kutsun Sind mõtisklema ühe Matteuse evangeeliumi kirjakoha üle.

Kui Jeesus siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda. (Mt 14:23)

Ta tõmbus üksildasse paika, et palvetada. Tema vajas seda. Ta tegi seda ikka ja jälle, kuigi Ta teadis, kui vähe on Tal veel jäänud aega, et olla inimesena koos inimestega, et neid õpetada, neid tervendada, aidata. Ta tegi seda ka siis, kui Ta oli toitnud mõne kala ja leivaga tuhandeid ja need, kelle kõhud said täis, tahtsid Temast endale kuninga teha. Tema ei lase endast midagi sellist teha, milleks Tema pole tulnud – mis pole kooskõlas Jumala tahtega. Ta lahkub, et palvetada – küsida Jumala tahte järele ja elada selles.

Aga meie? Kui paljude asjade üle oma päevades otsustame me veel ise või oleme nagu oravad rattas, kes lasevad endale teiste poolt ette kirjutada suurema osa sellest, millele kulutame oma aja?

„Mul on täna nii palju vaja teha. See tähendab, et mul tuleb esmalt pikalt palvetada.“ Umbes nii on kord väitnud Martin Luther. Vaadates paljude inimeste – ka ristiinimeste – eludele, tundub mulle, et nende suhtumine on vastupidine: „Mul on nii palju teha, et palveks aega ei jää.“ Pole siis ime, kui paljud nii suhtujatest võiksid oma meeletut tormamist õigustada väitega „Kuigi ma jooksen vist vales suunas, jooksen ma paljudest kiiremini“.

Kuid kuidas taibata seda, milline võiks olla meie rännaku õige suund, milline on Jumala tahe minu elus? Jeesus teadis vastust. Esimene vastus on pühakirja tundmine. Tema tundis, kasutas seda, juhindus sellest. Teine vastus on palves. Ta eraldus aeg-ajalt inimestest, et olla vaid koos Jumalaga ja küsida Temalt Tema tahtmise järgi. Tema jaoks ei olnud palve mahavisatud aeg, autosugestioon, reaalsusest põgenemine. See oli Jumala tahte otsimine, õige suuna ja jõu leidmine. Mis on palve meie jaoks? Anselm Grün kirjutab: „Tõeline palve on alati siiras kohtumine Jumalaga, ilma et oleksin eelnevalt otsuse juba langetanud. Ja Jumalaga kohtudes kuulan ma ka oma sisemist häält. Jumal räägib minuga mu südamehääle kaudu. Sealjuures on aga vaja osata teha vahet, kas minuga räägib Jumal või pelgalt minu ülimina, minu enese auahnus, minu lapsikud vajadused. Ma tunnen Jumala hääle ära selle järgi, millise tunde see minus tekitab. Sisemine impulss, mis tekitab minus rahu, vabadust, elujõudu ja armastust, on Jumala hääl. Sisemine impulss, mis mind hirmutab ja koormab, tuleneb pigem minu enda perfektsionismist ja pärineb üliminalt, kes tahab kõike alati täiuslikult lahendada.“ Ta lisab, et vahel, kui me küsime Jumalalt vastuseid mõnede valikute ees, võime arvata, et meil on valida ainult kahe võimaluse vahel. Jumal võib meile aga palvevastusena näidata kolmanda võimaluse ja kui me oleme Talle avatud, võime leida tee ka kõige pimedamast tupikust välja imelisse valgusesse.

Loetud kirjakoha eel on Jeesus imeliselt toitnud tuhandeid inimesi. Seejärel palub ta oma jüngritel asuda paadiga teele ja läheb ise üles mäele palvetama. Ja kui ta sealt lõpuks alla tuleb, liigub ta tormisel järvel oma jüngriteni. Ta lihtsalt läheb, päästab nad hukkumisest ja selle juures ei peata teda miski. Isegi vesi kannab teda.

Aga meie? Meil on vist vahel tunne, et isegi maapind ei kanna meid päris kindlalt. Ebakindlus. Julguse puudumine. Sihitu askeldamine. Päev veereb õhtusse, elu veereb õhtusse ja midagi olulist ei olegi jõudnud korda saata. Kuhu meie aeg kaob? Kas me oleme vahel mõelnud, millele me selle meile kingitud väärtusliku kingituse kulutame? Ma usun, et ausa vastuse puhul oleks paljudel häbi. Kui palju aega me kulutame sellistele asjadele, mida peame elus kõige olulisemaks? Paljudest uuringutest on selgunud, et valdav osa inimestest panustab sellistele asjadele, mida nad oma elus kõige tähtsamaks peavad, häbiväärselt vähe kvaliteetset aega. Olgu see siis tervis või abielu või muud lähisuhted. Nõnda võib olla ka usuga Jumalasse, armastusega Jumala vastu, Tema usaldamisega, palvetamisega.

Jeesus lahkus rahvahulkadest, kes pärast tema toitmisimet tahtsid temast teha maist kuningat. Ta lahkus sealt, kus inimesed hakkasid tema peale valesid lootusi panema. Ta lahkus ka sealt, kus Teda vastu ei võetud. Ta läks, et palvetada. Milleks kulutada aega suhtlemisele nendega, kes püüavad sinust teha seda, kes sa ei ole, panna sind tegema seda, mis ei ole sinu ülesanne? Milleks muutuda ekslike inimeste isekate soovide orjaks? Kui on võimalus valida, tasub endale valida tark ja hooliv isand – selline isand, kellel on sinu jaoks aega, kellelt saad head nõu, kellega suhtlemine muudab sind paremaks, annab sulle paremaid mõtteid ja jõudu. Jeesusel ei olnud sellega probleemi. Ta teadis, kes Ta on, mis on Tema maise elu mõte ja ka seda, kelle kätesse end usaldada nii elus kui surmas. Tema esimesed sõnad, mida evangelistid meile edasi annavad, on muretsevale Maarjale öeldu: „Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt.“ Luukas, kes on need kirja pannud, kirjutab ka sellest, millised olid Jumala Poja viimased sõnad: „Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!“ Suhtlemine Jumalaga, palves Tema ees seismine, Temale tänu ja palvete ütlemine ja Tema tahte otsimine, Tema vastuste ärakuulamine on olnud Jeesuse maise elu lahutamatu osa. See on kindlasti üks põhjus, miks Ta jõuab väga lühikese aja jooksul ääretult palju teha, ütelda, korda seada, tervendada. Pidev palveelu – pidev ühenduses olemine suurima tarkusega, võimsaima energiaallikaga.

Nobeli preemia laureaat, ameeriklane dr Alexis Carrel rõhutab: „Palve on suurim energiaavaldus, mida suudetakse tekitada. See on niisama reaalne nagu maakera külgetõmbejõud. Arstina olen ma näinud inimesi palve tagajärjel tõusvat tervena oma haigustest ja hingelistest häiretest pärast seda, kui kõik muu ravi ei aidanud.“ Palve on nagu raadium, mis tekitab ise oma energia. Palves otsib inimene võimalust, et täiendada oma piiratud energiat, selleks pöördudes piiramatu ja tühjendamatu energiaallika poole. Kui me palvetame, ühendame me ennast selle ammendamatu jõuallikaga, mis käivitab terve universumi. Me palume, et osa sellest jõust ja väest antakse meile meie vajaduste katteks. Kui me seda palume, saavad meie inimlikud puudujäägid kaetud ja me tõuseme oma põlvedelt tugevamate ja tervematena.“

Nähes jõuetut kristlust, jõuetuid kristlasi, kelles ei ole väge, armastust, lootust, küsin ma ikka ja jälle, äkki on põhjus selles, et palvetatakse väga vähe ja kui palvetatakse, siis vaid kõneldakse Jumalale oma probleemidest, muredest, aga ei tänata ega võeta aega, et kuulata palves vastuseid.

PALVE: Issand, õpeta meid palvetama Sinusse uskudes, Sind usaldades, Sind armastades!

******
(Foto: Sven Tupits)