Selle pühapäeva ja nädala nimeks on „Jumala saadikud“.
Kes need on? Meie. Sina ja mina. Iga ristiinimene. Aga millised me peaksime olema? Äkki leiame vastuse ühe prohveti sõnadest (Miika 6:8). Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?
Nii vastab prohvet küsimusele, kuidas peaks inimene tulema Jumala ette ja mida peaks ta ohverdama Jumalale oma süütegude eest. Jumal vastab, et Ta ei oota meilt ohverdamist. Talle pole vaja tundetut kombetäitmist.
Matsin üht rahvatantsujuhti. Tema nõudmised tantsijatele saab kokku võtta ühte lausesse: „Tehke asju rõõmuga ja ärge lohistage oma susse!“ Ma usun, et sedasama ootab meilt ka Jumal. Ärge lohistage oma susse – ärge tehke asju tüdimusega, vastumeelselt, rõõmutult. Kristlik religioon, usk Kolmainu Jumalasse peaks meid muutma elusamateks, lihast ja luust inimesteks, kelles on tundeid – ka ilusat armastust ja rõõmu. Jumala armastuse kogemine peaks meid muutma tundlikeks, hoolivateks ja see peaks andma meie tegutsemistele ka igavikulise mõõtme. See, kes käib oma elu koos Jumalaga, teab, et oluline pole niivõrd kiirus, millega me oma elus liigume, vaid suund, kuhu poole me liigume, ning see, et me ei kaotaks tundlikkust – et märkaksime neid, kes vajavad meie abi, ja kummarduksime nende kohale, kes elu kuristikust on sirutanud meie poole oma käe.
Jumal ootab, et teeksime seda, mis on õige. Aga kuidas teada, mis on õige? Tänapäeval pidi peaaegu kõik olema suhteline. Kui loeme pühakirja, kuulame jutlust, mis seda seletab, loeme head vaimulikku kirjandust ja oleme palvetavad kristlased, siis saame me teada, mis on see õige, mida Jumal meilt ootab. Me ei kuluta aega targutamisele. Me taipame ja julgeme vastu võtta ka selliseid otsuseid, mis ei pruugi paljudele meeldida. Me tahame olla Sõna kuulelikud ja seepärast uurime seda Sõna, loeme seda, mõtiskleme selle üle ja küsime palves Jumalalt juhatust.
Jumal ootab meilt, et armastaksime headust. Miks on midagi sellist vaja üldse öelda? See peaks ju olema enesestmõistetav, kui inimene on normaalne. Paraku mitte. Vahel võivad leebemadki meie hulgast nautida kurjust, kättemaksu. Vaadake kui populaarsed on ärapanemise saated ja klatšivad ajakirjad! Vaadake, millise mõnuga tormatakse meie maal ka eilsete rahvuskangelaste kallale! Ja küllap paljud meie hulgast teavad, kuidas vahel meil enda üle kontroll otsekui kaob ja Jeesuse palve ristilt käib ka meie kohta: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Isegi Paulus räägib, kuidas inimene teeb vahel halba, mida ta ei taha, ja jätab tegemata hea, mida ta tahaks. Armastada headust! Kas me oleme seda teinud?
Meilt oodatakse, et käiksime alandlikult koos oma Jumalaga. Me ütleme oma usku tunnistades, et me usume Kõigeväelisesse Jumalasse. Kas ei ole aga nii, et vahel me unustame selle? Unustame, et igas oma elu hetkes oleme selle Kõigeväelise Jumala ees. Tahame vist ikka ka ise olla keegi – keegi, kellest hoolitakse, keda hinnatakse. Ootame teistelt ehk tänulikkustki. Kuid me ise? Kas me oleme andnud oma Loojale igas päevas tänu? Kas oleme taibanud, kui suur on tema halastus ja andestus meie vastu? Kas kogu oma eluga Kristuse risti all seistes oleme muutunud alandlikeks Jumala lasteks, kes igatsevad vaid üht – elada oma elu Tema tahtes? Prohvet ütleb: „Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!“ Võta tema suust õpetust ja pane tema sõnad oma südamesse! Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde, sind ehitatakse üles, ja kui sa saadad ülekohtu oma telgist kaugele, siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palge Jumala poole. Kui sa Ta poole palvetad, siis Ta kuuleb sind.
Usun, et meilgi on aeg palvetada. Paluda Jumalalt andestust ja seda, et Tema meil aitaks muutuda.
Ilusat muutumist!
*****
(Foto: Sven Tupits)
