Nädala mõte

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)

Kui jälgida elu meie ümber, siis kõikjal kutsutakse meid rohkem saavutama. Ja seda püütakse aina teostada. Kes panustab suuremale rahateenimisele, kes edukale karjäärile, kes eluaegsele püsiõppele, kes hangib endale suurema elamu, kallima auto vms – numbrid peavad igal juhul tõusma ja mitte mingil juhul langema.

Suurem hulk ei tee meid aga alati õnnelikuks, sest sellega kaasneb ka suurem vastutus. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse! Mitte ainult et teised inimesed muutuvad nõudlikumaks, jälgides, kas me oleme oma ülesande kõrgusel. Kogu elukorraldus on Jumala loodud maailmas nii üles ehitatud, et mida suuremad on kellegi koormad (kasvõi n-ö kullakoormad), seda raskem on neid kanda. Proportsioon kandja ja kantava vahel peab olema paigas. Puu ei kasva ainult kõrgemaks, vaid ükskord ta vananeb ja kukub. Meilgi on võimalik oma „kullakoormate“ all kokku variseda. Suurem hulk maist vara nõuab ka suuremat ajakulutamist oma korrashoiuks ja see võib meie hinge tühjaks jätta. On inimesi, kes viimaks tunnevad, et neist on saanud oma uhkelt rajatud eluviisi orjad.

Vanad targad on kutsunud inimesi pigem loobumisele. Rikas ei ole mitte see, kellel on palju vara, kuid kes sellegipoolest tahaks üha rohkem, vaid see, kellel on kõik olemas, ehkki tema omand võib olla piskuvõitu. Munga- ja nunnaordudes on mindud loobumuses lausa äärmusse, andes kolm tõotust: vaesus ehk loobumine varandusest, kasinus ehk loobumine perekonnast ja kuulekus ehk loobumine iseendast.

Ent ka selline täieliku loobumise katse ei tee inimesi alati õnnelikuks. See on mõeldud ikkagi ainult vähestele. Ajaloost on küllalt teada tigedate kristlaste portreesid, kes süüdistavad teisi moraalituses, kuid kelle enda tusameel näitab, et nad on salamisi ise kadedad teiste suhtes, kes võtavad endale õiguse püherdada patu porimülkas. Samuti võib juhtuda inimesega, kes loobub kõigest, et ta muutub kõrgiks ja edevaks ning hakkab ennast alateadlikult ülitähtsaks pidama, minetades Jumala nõutud alandlikkuse.

Mida tegelikult ootab meilt Jumal? Seda, et me järgiksime Jeesuse sõna „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem!”. Teisalt aga tahab Jumal, et kuulaksime muidki sõnu, mida Issand on öelnud – ja arvestaksime, mida nõutakse Tema poolt igaühelt meist isiklikult, vastavalt meie iseärasustele. Selle kohta jutustas Jeesus ühes tähendamissõnas, kuidas isand (ehk Jumal) jagas oma sulastele erineval hulgal talente: ühele viis, teisele kaks, kolmandale ühe. Ta eeldas tegutsemist vastavalt sellele, kui palju kellelegi anti – palka maksis Issand aga võrdselt ja palk jäi maksmata ainult laisale, kes üldse ei tegutsenud (Mt 24:14–30).

Seepärast, armas inimene: uuri, mida Jumal sinult ootab, ja püüa seda teostada. Kui sulle on antud palju, siis on vastutust rohkem, kuid ka Jumala abi on seda suurem, kui Teda usaldame. Kui sulle on antud vähem, siis võid rõõmsalt leppida, tänades Issandat, et Ta on andnud sulle – sinu kandevõimet teades – just parajal määral, et saaksid olla õnnelik. Olulised puudujäägid meie elus pärinevad meie isiklikest vigadest, mitte Jumalalt. See, kas me üldse suudame rõõmustada ja õnnelikud olla, sõltub väga palju meist endist, sest Jumal on eeldused selle tarvis meile igal juhul kinkinud. Isegi märtrid, kellel on tulnud oma usu eest eluga maksta, on oma ülesannet täites ilmutanud imelist rõõmu, sõltumata raskustest, mis inimliku mõõdupuu järgi peaksid tähendama ainult õnnetust.

Ärgem unustagem: Jumal ei nõua kelleltki rohkem, kui Ta on andnud – ka kõndides Jeesuse näidatud kitsast teed! Kuid Ta nõuab ustavust igal juhul – ja ustavust vastavalt sellele, nagu Ta on meile jaganud oma talente. Ta on tõotanud, et keegi ei jää ilma omast palgast. Ta soovib seda kõike, et meid rõõmsaks ja õnnelikuks teha.

Head saabuvat nädalat meile kõigile!

Jeesus: „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.“ (Ps 1. Mt 10:13–14)

Lai värav ja avar tee on kutsuvad. Tundub, et nendest läbi minejatel ja nendel rändajatel on palju võimalusi, ahvatlevaid pakkumisi, palju põnevam-avaram elu kui kitsast väravast läbi minejatel ja ahtal teel kõndijatel. Miks muidu on laiast väravast läbi minejaid, avaral teel kõndijaid palju! Rahva hääl pidi olema ju jumala hääl. Samas, nii ütlejad ei täpsusta, millise jumala hääl.

Kuid kitsas ja ahtake hirmutab paljusid. Pole palju ju neidki, kes mingi ilusa eesmärgi nimel palju pingutada viitsivad. Massid on valmis sellistele pikalt pingutajatele plaksutama, kui nad peaksid kuulsaks saama, medaleid tooma, kõrgeid kohti noppima. Paljud on isegi nõus uskuma, kui kõneldakse suurtest pingutustest, paljudest loobumistest, mis maisesse kõrgusesse jõudmine on nõudnud. Üks kunagi Eesti koondises võistelnu rääkis mulle hiljuti, kui tänulik ta on, et oskas õigel ajal lõpetada. Lisas, et need, kes jätkasid, ei saa lennujaamade turvakontrollidest lihtsalt läbi, sest nad on rauda täis – väga paljude luumurdude, ränkraskete vigastuste paratamatus.

Ettevaatlik hoiab eemale. Tark ei torma. Kitsas ja lai värav seisavad lähestikku. Ka kitsas ja lai tee. Liiga kaua on liiga paljud arvanud, et elu, millest Jeesus siin räägib, algab siis, kui kitsast väravast läbiläinu on mööda kitsast teed oma maise elu otsani korralikult rännanud. Jeesus ei ütle nii. Ta on just kõnelenud sellest, et me peaksime oma ligimestele tegema seda, mida me soovime, et nemad meile teeksid. Jeesus ei ütle, et siin maa peal pole ELU võimalik. Isegi igavesest elust ei räägi Jeesus kui elust pärast surma.

Kitsast väravast läbi minejad jõuavad ellu viivale teele – eluteele. Elada on võimalik ka täna ja just praegu. Tunda rõõmu, armastust, armastada ja rõõmustada teisi, muuta teiste elu elamisväärsemaks, naerda koos naerjatega ja nutta koos nutjatega, olla tundlik ja hooliv. Igavene elu algab juba siin ja kui see siin ei alga, siis vaevalt jõuab elutuna elanu sellesse sealpool surma lävepakku.

Uku Masingut osundades: „Kes usub Jeesust, selle elu saab jälle õigesse korda. Seetõttu on ta õnnis, st õnnelik ja rahul juba siin maailmas, ja kui seda pole siin, siis ta vaevalt saab seda tulevases ilmas. Eestlasele pole meeleparandamine mitte mingi järsk suunamuutmine ... vaid meele parandamine. Meel ei tähenda yht kylge, vaid kõiki psyyhilisi omadusi inimeses: mõistust, tundeid ja tahet. Ja parandada tähendab teha tugevaks, seada korda, mis on lagunenud või unarule jäänud. On vaja kõrvaldada ylearune ning see, mis on nõrk, teha tugevamaks, s.o paremaks.“

Jah, seda parandustööd tehes, rännates sellel kitsal rajal, mida mööda meie eel on kõndinud Jumala Poeg, me elame aina elusamat elu ja kord aidatakse meid sellelsamal teel siinse ja sealse vahelisest lävepakust üle ja öeldakse meile, et oleme olnud ustavad pisku üle ja seepärast pannakse meid palju üle – oleme need, kes pärivad kuningriigi.

Õige asja pärast vaevanägemine, enese piiramine parema pärast pole asjatu. Selleks, et poleks kord piinavalt valus asjatult elatud aastate pärast, on mõistlik valida õige värav ja tee igal hommikul, igal ristteel seistes ja seal, kus taipame, et me oleme õigelt rajalt eksinud, on mõistlik tunnistada oma vigu, paluda andeks, pöörata ümber ja rännata elurajal. Sest eksimine on inimlik, aga uhkusest eksitusse jäämine on kuratlik. Kui elu on kingitud, on mõistlik elada – täna, homme ja igavesti.

PALVE: Issand, vaata Sina, kas me oleme valuteel, ja juhata meid igavesele teele. Aita leida kitsas värav ja ahtake tee, millel rändajad leiavad jäädava rõõmu. Aita meil elada.

„Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees, ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada. Ja Eelija koos Moosesega näitas ennast neile, ja need kõnelesid Jeesusega. Peetrus vastas ning ütles: „Rabi, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.“ Ta ju ei teadnud, mida öelda, sest neid valdas suur hirm. Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!“ Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.“ (Mk 9:2–8)

See kirjakoht kõneleb ühest väga imelisest juhtumist, mille tunnistajateks ja millest osavõtjateks said Jeesuse kolm jüngrit olla. Kirgastumisloost, mille on ära toonud nii Markus, Luukas kui ka Matteus ja mida on põgusalt maininud ka Johannes, nähtub, et Jeesuse kirgastumist, Tema imelist muutumist nägi pealt ainult kolm jüngrit ja Jeesus keelas neil sellest enne tema surnuist ülestõusmist teistele rääkida.

Kas see vaatemäng, selle kohtumise pealtnägemine oli üldse neile määratud või sattusid nad selle sündmuse tunnistajateks juhuslikult? Võib kindlalt öelda, et kui küsimus puudutab Jumala ja inimese kokkupuudet, siis ei toimu mitte miski juhuslikult. See kohtumine ja sellega kaasnev, mida on hakatud nimetama kirgastamiseks, oli mõeldud suures osas just jüngrite, mitte niivõrd Jeesuse jaoks. Ka meie jaoks, kelleni nende kogemus evangeeliumitekstide kaudu on jõudnud.

Mitte juhuslikult ei kõnele kõik evangelistid kirgastamissündmuse toimumise ajast: see sündmus toimus kuus päeva pärast üht teist väga olulist sündmust. Seega on need kaks omavahel seotud. Kuus päeva enne kirgastamissündmust oli Jeesus oma jüngritelt küsinud, keda nemad arvavad Ta olevat. Ja jüngrite eestvedaja Peetrus ütles: „Sina oled Messias, elava Jumala poeg. Matteuse evangeelium toob ära Jeesuse sõnad Peetrusele, milles Ta kiidab teda õndsaks, sest mitte omast peast pole ta aru saanud, kes Jeesus tõeliselt on, vaid Isa taevas on Talle seda ilmutanud. Jeesus nimetas Peetrust ka kaljuks, millele Ta rajab oma koguduse, ja andis talle võtmete meelevalla. Kõik oli justkui ilus, aga vaadakem, mis juhtus edasi. Jeesus hakkas seejärel jüngritele rääkima, et Inimese Poeg peab palju kannatama, Ta tapetakse ja kolmandal päeval Ta tõuseb surnuist üles. Ja kohe reageeris sellele jutule Peetrus, kes viis Jeesuse kõrvale ja hakkas Teda noomima, et Ta sellist juttu ei räägiks.

Mis juhtus? Millest see kõneleb? Jumala Poeg kiidab inimest, tunnustab tema taipu, usaldab talle vastutusrikkad ülesanded. Ja inimene? Muutub upsakaks. Kui Jumal tuleb inimesele väga lähedale, suhtleb Temaga väga lihtsalt ja sõbralikult, siis võib juhtuda, et inimene kaotab distantsitunde, kaotab arusaamise oma positsioonist. Hakkab Jumalat pidama n-ö omaks poisiks ja hakkab sättima end positsioonile, mis ei ole temale määratud, hakkab end pidama Jumalaga üheväärseks, hakkab Teda õpetama, kuidas on õige ja hea. Eks selline oht valitse usklikke tänapäevalgi. Ei olnud Peetrus mingi erand, kuigi väljendas end ehk otsesemalt ja impulsiivsemalt, kui teised oleksid seda teinud.

Jeesus, kes on jüngritele saanud väga lähedaseks, vähemasti jüngrite enda arvates, viib nad kohtumisele, mis peab neile näitama, neile meelde tuletama, kust Tema õieti pärit on, kes Ta õieti on. Mooses ja Eelija, keda jüngrid nägid Jeesusega kõnelemas, Jumal, kes nendega pilvedest kõneles, panid jüngrid taas mõistma oma kohta. Ja Jumal ise ütleb neile: „See on mu armas poeg, teda kuulake.“ Teda kuulake – mitte ärge hakake teie teda õpetama, kuigi teil võib tekkida tunne, et mõnikord ta vajab teie õpetusi.

Jeesus, Jumala Poeg, ei erinenud välimuselt ega riietuselt millegi poolest oma õpilastest. Tuntud noorsooromaan „Prints ja kerjus“ kõneleb loo sellest, kuidas kaks välimuselt väga sarnast poissi, üks prints teine kerjus, vahetavad natukeseks ajaks riided, et pisut lõbutseda. Lugu räägib sellest, et printsi riietes kerjuspoiss jääb ikkagi hingelt kerjuseks, kes kuningliku riigipitsatiga ei oska paremat peale hakata kui pähkleid puruks taguda. Kerjuse kaltsudes prints jääb aga ka kõige raskemates katsumustes südamelt ja kasvatuselt printsiks. Jeesuse tõeline olemus tuli kaltsude alt välja just selles kirgastumissündmuses. Kerjuse riiete all peitus Taevase Kuninga, Jumala Poeg. Seda, mida Peetrus oli kuus päeva varem oma suuga tunnistanud, nägid jüngrid mäel oma silmaga. Jeesuse tõeline olemus tuli ilmsiks selles erilises säras, mis Teda ümbritses. Selline eriline sära ehk kirkus saab silmale nähtavaks vaid siis, kui keegi on Jumalale väga lähedal, nii lähedal, et nende hinged on saanud peaaegu üheks. Jüngrid, kes koos Jeesusega mäel viibisid, ei hakanud särama. Jumal oli neile küll füüsiliselt lähedal, kuid neisse polnud veel asunud Jumala Püha Vaim, mis Jumalat ja inimest võib ühendada ja inimest seesmiselt ja ka väliselt kirgastada.

Pühakirja rõõmusõnum, evangeelium, kõneleb sellest, et Jumal on tulnud ja tahabki tulla inimesele väga lähedale, oma Vaimu kaudu lausa tema sisse, et kirgastada tedagi nõnda, nagu Ta kirgastas kord oma poega. Kuid Ta ise ei muutu kunagi inimeseks, alati jääb nende vahele vahe, mis ei luba kunagi inimesel Jumalat õpetama-kasvatama hakata. Jumal ei lasku inimese juurde porri mitte selleks, et sinna jääda, vaid et inimene sealt välja, enda juurde kõrgustesse tõmmata. Kui inimene seda vahet mõistab ja austab, siis suudab ta tänuliku ja rõõmsa südamega vastu võtta seda, mida Jumal talle kingib, ja ustavalt täita ülesandeid, mida Looja oma loodule tema elus annab. Ja siis – siis läheb temassegi ja paistab temastki välja Jumala kirkus. Aidaku Jumal, et meiegi võiksime kord särada Jumala kirkuses.

Millest soovitab mõtelda alanud nädal? Armastuse käsust.

Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde. (Mk 3,13)

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. (1Ms 1:1)

Piibli esimene lause on antud loosungiraamatus tänase päevasõnana. Mis põhjusel? Võib-olla vajame meenutamist, et on olemas Looja ja et meie oleme loodud? Läbi sajandite teati Jumala olemasolu ja et maailm on temast alguse saanud. Tänapäeval võidakse seda unustada ja nõuda tõestusi Looja ning loomise kohta. Kas inimkonna tunnetusvõime on uusajal kahanenud, olles suunatud valdavalt nähtava maailma poole? Ajalugu näitab, et pole olnud rahvastki, kellel ei olnuks religiooni, st teispoolsusega arvestamist.

Seepärast ei vaevu Piibel Jumala olemasolu üldse põhjendama. See on selge aegade algusest peale. Ainult lollid arvavad, et Jumalat ei ole. „Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!“ Need on kõik tema mõtted“ (Ps 10:4). „Meeletu ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!“ Nad talitavad riivatult ja jõledasti“ (Ps 14:1). Saalomoni tarkuseraamatus kirjeldatud inimesed väljendavad otsekui tänapäevaseid kahtlusi ja meeleheidet: „Meie elu on lühike ja kurb, ei ole rohtu inimese surma vastu ega ole teada, kes päästaks surmavallast. Sest me oleme sündinud juhuse läbi ja pärast seda elu oleme, otsekui ei oleks meid olnudki.“ Jumalatunnetuse kadumisel tekib läbi aegade tuntud üleskutse hedonismile: „Nautigem innuga maailma nagu nooruspäevil!“ (Trk 2:1j, 6). „Ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9), ütleb selle kohta Saalomon elutarkuste kogujana (Kg 1:1).

Ateismis pole midagi uut – uudne oli ainult selle massiline levitamine kahel eelmisel sajandil. Argumendid Jumala olemasolu vastu on jõuetud. Uusaegne klassik Ludwig Feuerbach arvas asjatult, et ta tõestas Jumala olematuse, kui ta väitis, et Jumal olevat inimese projektsioon. See on ainult hüpotees, mis veenab vaid neid, kelle jumalakogemus on hääbunud. „Kõik kristlikus kultuuris üleloomulikule omistatav on Feuerbachi meelest meie enda ideaalide, unistuste, soovide ja ambitsioonide paigutamine millessegi, mis jääb meist ja käegakatsutavast maailmast väljapoole. Kuid luust ja lihast inimestena ei ole me võimelised hoomama midagi sellist, mis paikneb meist nõnda radikaalselt väljaspool. Religioon on inimese olemuse asetamine väljapoole iseennast,” selgitab Indrek Peedu tema põhiväiteid.

Feuerbachi seisukohad, millele toetusid ka Marx ja Freud, olid küll „põhimõtteline väljakutse kristlikule teoloogiale“, võttes „väga radikaalse positsiooni“, kuid pole õige arvamus, nagu oleks suurem osa teolooge neid kummutamatuna eiranud. Pigem saadi aru, et tunnetuses on „projitseerimine paratamatu: me teeme seda tahtmatult“ ka maiste asjade puhul, mille vormid, nagu neid tajume, tekivad tagasipeegelduse teel meie tunnetusest. „Jumala tundmine ei erine niiviisi kellegi või millegi muu tundmisest“, toetudes tagasiprojektsioonile. „Projektsioonide abil saame midagi uut teada nii iseenda kui ka Jumala kohta“ – või mis tahes esemete kohta välismaailmas. Peedu ütleb õigesti, et nii „ei ole ka Feuerbachi religioonikriitika tänapäeva seisukohalt enam ülemäära veenev“. Seepärast selle vastu ei väideldagi (Vt Indrek Peedu, „Feuerbach, religioon ja unistus uuest filosoofiast“. Sirp 31.03.2017: www.sirp.ee/…/feuerbach-religioon-ja-unistus-uuest-filosoo…/).

Sarnaselt kirjeldab privaatsete ilmutuste vastuvõtmist paavst Benedictus XVI (Joseph Ratzin-ger), osutades projektsiooniprotsessile: „Juba välispidise nägemise juures on alati osaliseks ka subjektiivne faktor: me ei näe iial puhast objekti, vaid see tuleb meie juurde läbi meelte filtri, mis teostavad tõlkeprotsessi. See on veel ilmsem sisemise nägemise juures, eelkõige siis, kui meil on tegemist objektidega, mis juba iseenesest meie horisonti ületavad“, st teispoolsusega, Jumalaga jne. „Seepärast pole sellised nägemused iial puhas „fotograafia“ teispoolsusest, vaid nad kannavad ka tunnetava subjekti võimalusi ja piire iseeneses.“ Taevase maailma kirjeldus on tulvil sümboleist (Joseph Ratzinger, „Öffentliche Offenbarung und Privatoffenbarungen“. Katholische Nachrichten 13.05.2010: www.kath.net/news/26686).

Armas kaasmaalane! Jumala ja usu kohta on uusajal (eriti kommunistlikus süsteemis) nii palju rumalusi kokku räägitud, et viimane aeg on neist loobuda. See ei ole ainult mõistuse küsimus, vaid puudutab kogu meie ellusuhtumist ja tundeid, rõõmu või selle puudumist. Martin Luther on öelnud oma väikeses katekismuses: „Mina usun, et Jumal on loonud minu koos kõige muu looduga, et Ta on andnud mulle kõik, mis mul on, ja peab neid alal. Ja Ta teeb seda kõike selgest isalikust, jumalikust headusest ja armastusest.“ Võin kinnitada: seal, kus avastame oma elus, et Jumal, kes lõi alguses taeva ja maa, peab meidki omaks ja ülal, ei ole elu kunagi mõttetu ega tühi, sest tajume, et teispoolsus pole tühi. Saatku see kogemus meid veelgi rohkem ja mõtestagu meie elu käesoleval kaunil suvel.

Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. (Luuka 15:20)

Kadunud poeg on koduteel. Kord, kodust minnes oli ta kindel, et siia tagasi ta enam ei tule. Ta võttis kaasa kõik, mida pidas endale kuuluvaks, lõi ukse kinni, sulges värava ja läks. Saaks vaid kaugemale! Saaks paikadesse, millest räägitakse põnevaid lugusid, eemale isast ja vennast, kelle läheduses tunned end vahel nii ebamugavalt. Lihtsalt tundub, et isa näeb ja kuuleb ja teab seda, milles sa eksid – lihtsalt vaatab su peale ja taipab. Ja vend, kes on nii tubli ja töökas, et sulle tundub, nagu tema kõrval oled sa vaid üks ebaõnnestunud eksemplar. Saaks minema, nii, et koju jääjate silmad enam ei näeks ja nende kõrvu ei ulatuks midagi sellest, kuidas ma elan. Olla vaba, ka ebamugavast süütundest vaba.

Ja ta läks. Läks kaugele maale. Esialgu oli kõik hästi. Nii kaua, kui jätkus seda, mis isakodust kaasa sai võetud. Nii kaua oli sõpru ja lõbusat elu. Kuid siis tulid teistsugused ajad ja seesama inimene, kes nii väga oli igatsenud vabadust, eemalolekut isast, vendadest ja õdedest, loodab vaikselt, et äkki keegi tuleb, leiab ta üles ja kutsub tagasi koju. Kadunud poeg.

Millal on inimene päriselt kadunud? Siis, kui keegi teda enam ei otsi. Millal lõpeb kadunute viimane lootus? Siis, kui nad taipavad, et nad on täiesti üksi ja mitte keegi mitte kuskil neid enam ei oota.

Iga aasta novembris läheme me eri konfessioonide vaimulike ning Tallinna linnavalitsuse ja kalmistu töötajatega Pärnamäe kalmistule ning peame seal matusetalituse neile, kelle tuhk on peagi mööduval aastal puistatud ühishauda. Neile pole peetud matusetalitust. Lihtsalt keegi läks, tõstis restilt kivi ja puistas nende tuha ühte suurde auku. Suur osa nendest, umbes 70 inimesest, on maetud nii, et ühtegi lähedast pole olnud nende kõrval ei siis, kui nad surid, ega matusepäeval. Kord aastas – hingedeajal – peavad vaimulikud neile selle ühishaua juures hingepalve. Iga kord seal seistes ma mõtlen, kuidas on võimalik, et linnas, kus elab nii palju inimesi, on nii palju üksikuid, kadunuid. Nii palju kadunuid! Meie läheduses.

Kadunud pojal on, kuhu minna. Temal on, kes teda ootab. Meil kõigil on. Igal kadunulgi on. Paljud ei suuda seda uskuda, et neidki keegi ootab.

Üks poiss, kellelt küsiti, mis teeb kodu eriliseks paigaks, vastas: „Kodu on see koht, kuhu ma võin alati tulla – ka siis, kui olen eksinud. Sellest kuuldes kirjutasin kord Viljandi Jaani kiriku teadetetahvlile lause: „Kirik on kodu, kuhu võib tulla ka siis, kui oled eksinud.“ Nüüd mõtlen, et selle lause peaks kirjutama iga kiriku uksele.

Kadunud poeg on koduteel. Ta on väsinud ja veidi hirmul. Mäletan, kuidas mulle räägiti mehest, kes oli sõjaväljal saanud teate sellest, et paljud Tallinna majad on pommitamisel hävinud. Ta kirjeldas oma koduteel olekut, seda suurt igatsust kodu ja armsate järele ja suurt hirmu, kas neid üldse enam on. Nii oli ta viimase käänaku taga istunud kohvri peale, julgemata astuda neid mõnda sammu kohani, kust tema kodu paistab. Lõpuks ta tõusis ja läks. Tema kodu oli alles ja tema armsad ootasid teda.

Meilgi on kodu ja armastav Isa. Kui oleme koduteel, siis ei pea me pettuma. Meid oodatakse. Taevasel isal on igatsev süda. „Aga kui poeg alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.“

PALVE: Sina, Issand, tead, kus ma olen – kas Sinu käte vahel või Sinust väga kaugel. Sina igatsed ja ootad, hoolides igast oma lapsest. Juhata meid koduteele – Sinu armastuse hõlma. Ja kui kord tuleb see hetk, mil meie aeg siin saab otsa, siis kanna Sina meid koju, sinna, kus oled omadele eluasemeid valmistanud maailma ajastu algusest – isakoju taevas –, sinna, kus on igavene rõõm.

Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ (Mt 11:28)

Mida kauem inimene on ilmas elanud, seda paremini ta taipab, et kõige suurem väärtus on inimese jaoks aeg. Mõõdetakse ju just ajaga elu, seda ainsat ja kordumatut. Iga minut, iga tund, iga päev, iga aasta lühendavad meile antud eluaega ja me teame, et ei saa seda mingi hinna eest ega kusagilt juurde osta. Elu muudab meie jaoks eriti hinnaliseks seegi, et me keegi ei tea, kui palju meile on seda kingitud ja kui palju sellest veel on alles.

Nõnda püüamegi aega võita kavalusega: haarata võimalikult kiiremini võimalikult rohkemat, et jõuaks võimalikult enamat ära proovida, ära teha. Püüame ühte inimellu mahutada mitut. Ja nii muutub meie elu üha rohkem kiirrongi sarnaseks, millelt maha astumine on võrdne peaaegu enesetapuga. Rong ei oota, see kihutab minema ja meie jääme maha. Ajast maha jäämine tähendab probleeme, tähendab konkurentsivõime vähenemist, tähendab võimaluste vähenemist, pidevat muret homse pärast, oma toimetuleku pärast. Nõnda siis rabeleme me viimse võimaluseni, ikka kiiremini ja kiiremini, püüdes ajast maksimaalset välja pigistada, seda maksimaalselt kasulikult kulutada. Suure rabelemisega pole aga enam aega tunda rõõmu sellest, nautida seda, mille saamiseks me oleme aega kulutanud. Rahulikumad hetked me lihtsalt kulutame pingest taastumisele, väsimuse väljahingeldamisele. Tänapäeva inimene on praktiline – elu ise sunnib selleks.

Kuid ometi võtavad – just võtavad, mitte ei leia, sest aega pole võimalik leida, see ei vedele niisama – väga paljud inimesed endale aega ja lähevad pühakotta. Nad ei lähe sinna mitte ainult pühapäevadel, vaid ka argipäeviti. Kevadest sügiseni on avatud väga paljude pühakodade uksed, et inimesed saaksid ka väljaspool jumalateenistuste aega sisse astuda, palvetada, vaikselt elu üle järele mõelda või ka lihtsalt olla niisama, olla vaikuses, lasta oma ajul tühjeneda, puhata maailma mürast. Jaani kirikus käib keskmiselt 200 inimest päevas, mõnikord rohkem, mõnikord vähem.

Miks nad tulevad? Ilmselt ei ole argiaskelduste müra suutnud kunagi summutada Jeesuse kutset, mis on kõlanud läbi kahe aastatuhande: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ Jeesus lubab anda hingamise. Hingamine on üks elu tunnuseid. Hingeldamine on haige, ohus oleva elu tunnus. Jeesus pakub meile tervet elu, me võime Tema abil vabaneda hingeldamisest. Jeesuse ligiolu on enamiku inimeste jaoks kõige paremini tunda pühakodades.

Hetkedel, kui elu muutub liiga kiireks ja keeruliseks, vajame me meeldetuletust, et elus on oma tõed, ajal on oma reeglid.

Istudes vaikses pühakojas, eemal plärisevatest telefonidest ja siia-sinna sebivatest inimestest, võime natukeseks ajaks vabaneda aja survest. Meid ümbritsevad müürid, mis on näinud eelmiste põlvede võitlust ajaga, on näinud mitmete põlvkondade muresid ja rõõme, naeru ja pisaraid. Pühakotta on tuldud rõõmude ja muredega, abi otsima ja abi eest tänama. Pühakojas tajume, et kui suured meie mured meie jaoks ka poleks, on need ometi nagu meie isegi, need on meie elu, pisitilluke osake igavikust. Meie ja meie mured ei ole maailma keskpunktiks. Maailm ei alga ega lõpe meiega. Kuidas me ka ei rabeleks, ei suuda me ometi kõike haarata, kõike kontrollida. Seega ei pea me võtma endale üle jõu käivat koormat, lootusetut, juba ette kaotusele määratud võitlust ajaga, ainsaks relvaks vaid kiirustamine. Kui me suudame end näha ja aktsepteerime ennast nendena, kes me tõeliselt oleme – Jumala lapsed selles igavikuhetkes, milles meil on määratud oma elutee läbi käia –, siis ei ole aeg enam meie vaenlane, vaid sellest saab ustav liitlane. Me ei pea muretsema, et seda on liiga vähe, et seda ei jätku, et me jääme millestki väga olulisest ilma. Jumala lastena on meie päralt igavene elu ja me võime siin, maises elus rahulikult tempot maha võtta ja kasutada meile eluks kingitud aega, et nautida seda head ja ilusat, mida Jumal on meile kinkinud. Ja seda pole sugugi vähe. Seda on tohutult rohkem, kui me suudame vastu võtta – kui me vaid tahame seda märgata.

Jätkugu meil tarkust võtta endale see aeg, et kuulata Jeesuse, Jumala Poja kutset ja minna Tema juurde. Minna, et saada tagasi hingamine, saada tõeline ja täisväärtuslik elu. Elu, millest saab rõõmu tunda.

Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Lk 12:15)

Selle nädala kirjakohad juhatavad meid maise vara kogumise tühisuse juurde ehk kui mõttetu on koguda aardeid maa peale ja kui oluline taevasse. Seega võiks arutada pikalt rahateema üle à la rikkus on päh ja raha pole üldse oluline. Ega see olegi sellele, kel seda on.

Kuid mind meelitab nende aarete juurde, mis meil tuleb taevasse koguda, ja selleks, et koguma hakata, on vaja mõista, mis aarded need sellised on, mida taevas vaja läheb. Niisiis valime nädala kirjakohtadest hoopis Õpetussõnad 2:1–6: „Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad ja mu käsud enesele talletad, lased oma kõrval tarkust tähele panna, pöörad südame arukuse poole, jah, kui sa mõistuse appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus. Aamen.“

„Kui sa mu käsud vastu võtad ja enesele talletad ...“ Me teame hästi Jumala suurimat käsku „Armasta Jumalat kõigest oma südamest, kõigest oma hingest ja väest!“, millele Jeesus lisas: „... ja ligimest kui iseennast.“ Seda viimast käsku me täidame hoolega, armastame oma ligimest sama palju kui iseennast, õigemini sama vähe. Ja ligimesearmastus on Jeesusel väga inimlik nõuanne – tulla välja iseenesest, sest armastuses Jumala vastu polnud seda saavutatud. Armasta Jumalat kõigest oma südamest ..., polnud mõjunud ei enne ega pärast Jeesuse aega, nüüd tegi Jeesus puust ja punaseks: armasta ligimest. Aga selleks, et ligimest armastada, on vaja ära teha suur töö – meeleparandustöö. Inimene on alati arvanud ja arvab endiselt, et meeleparandusega peaks tegelema naabrinaine, mehest ei hakka rääkimagi, töökaaslased on nõks hullem seltskond pimedaid, no ja sugulaste meeleparandustöö võiks olla ikka nii ränk, et ei tea, kas eluajast piisabki. Aga meie endiga on õnneks kõik korras.

"Parandage meelt, sest taevariik on lähedal." Kas me mõistame seda? Taevariik tuleb üllatavalt lähedale, kui usaldame oma elu Jumalale, täielikult. Kas me mõistame seda? Aga tegelikult? Jah, muidugi me palvetame: „Armas Jumal, aita mul saada parem töökoht, rohkem raha, tervist, sõpru, armastust jne.“ Aga mida meie teeme Jumala usaldamise asemel? Hakkame tegutsema. Lappame vabu töökohti kuulutuskülgedel läbi, avame kogumiskonto, investeerime raha, mida meil pole, üritame kõigile meele järele olla jmt. Ah jaa, Jumal pidavat aitama seda, kes end ise aitab. Me aitamegi endid iga päev, kui me seda ei teeks, siis ei tõuseks me hommikul voodistki.

Kuid kui oleme üritanud mingit probleemi lahendada ja ikka kukub välja nii kui alati või veel hullemini, kas see ei peaks siis arukat inimest veenma, et ta ei oska, ei saa hakkama? Saadame palve teele ja edasi ... hakkame jälle tegutsema või? Aga Jumal on meie palvet KUULDA võtnud ja asub TEGUTSEMA. Või arvame me endiselt, et Jumalal on meie abi vaja? Meie ei ole Jumala abimehed, asjad on vastupidised. Ja kui oled esitanud palve Ülimale, siis täna, et Ta on sinu palvele juba vastanud: jah, kui sa mõistuse appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus.

Ja siis hakkab Jumala riik lähemale tulema. Kas siis läheb paremaks? Ei, hullemaks läheb! Iga pisemgi äpardus tundub patuna, iga asja pärast on vaja andeks paluda, süütunne on jätkuv, piinav. Ükskõik, mida teed, ikka süüdi, süüdi, süüüüüdiiii! Siis on aeg esitada endale küsimus, kes tahab, et me end süüdi tunneksime. Jumal? Kindlasti mitte, see „au“ kuulub, nagu Arved Paul teda nimetas, Jumala vastasmängijale. Oi, kuidas meeldib tollele vastasmängijale, kui tunneme end süüdi! Ta teeb kõik selleks, et tunneksime end väikeste, mannetute ebaõnnestujatena.

Vene õigeusu arhimandriit Benedikt (Knjazev) on oma raamatus „Piibli ajalugu“ öelnud: „Mitte see pole kurb, et inimesed ei usu Jumalt, vaid see, et nad ei usu, et saatan on olemas.“

Miks too vastasmängija eriti siis tegutsema asub, kui teeme ränka meeleparandustööd? Aga miks ta peaks kiusama neid, kes ikka veel naabrinaisi parandavad? Vastasmängija panused tõusevad, mida lähemale Jumalale jõuame. Jumalale ei taha ta kedagi anda! Ja ära hellita lootust, et suudad Jumala vastasmängijat võita, ta on palju kavalam tegelane, kui oskame ette kujutada.

Seegi etapp on vaja läbi käia kindlas usalduses Jumalasse, sest Jumal ei nõua meilt muud aaret kui täielikku usaldust. Jumalal ei ole vaja meie süüd, Tal on vaja meie elu. Oma elu Jumalale andes muutub meie meeleparandus automaatseks ja sellega on rõõm tegeleda, sest asjad, mis häirisid, loksuvad paika.

Ulatame oma elu Jumalale täielikult, karta pole midagi, see on heades kätes. „Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus.“ Aamen.

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)

Läbi aegade on aimatud Jumala olemasolu ja tajutud Tema auhiilgust looduse kaudu. Ühtlasi on kõiki aegu saatnud küsimus, miks peidab Jumal, kõige elu allikas, end inimeste eest. Miks ta ei õnnista oma lapsi ennast näha andes?“

Kuulus India kristlane Sadhu Sundar Singh on vastanud sellele järgmiselt: „Tõelist õnne ei nähta ainult ihulike silmadega. Selleks on vaja vaimulikke silmi, sest need asuvad südames. Tuhanded inimesed nägid Issandat Jeesust, aga see ei olnud neile õnneks, sest surelike silmadega võib näha ainult surelikku. Sa ei või näiteks isegi oma hinge näha. Kuidas võid sa tema Loojat näha! Surematut Jumalat ja surematuid vaimusid ei saa surelike silmadega näha. Kui meie vaimusilmad avatakse, siis muidugi võime me näha Jumalat, kes on Vaim“ (Jh 4:24). Jeesuse ainulaadsus seisneb selles, et Jumal, kes on Vaim, sidus end Tema ihulikkusega ses ulatuses, et „muudeti ka tema surelikkus surematuseks; ning ainult need, kellel olid vaimusilmad, võisid teda pärast tema ülestõusmist näha” (Ap 10:40–41).

Kuidas kujutelda siis Jumala ja maailma vahekorda? Sadhu kirjeldab seda järgmiselt: „Vesi on käsnas ja käsn vees, aga vesi ei ole käsn ja käsn ei ole vesi, sest mõlemad on erinevad asjad. Nii on Jumala lapsed maailmas ja Jumal elab nendes. See ei ole panteism, vaid Jumala riik, mis asub inimeste südametes, kuigi nad elavad maailmas (Lk 17:21). Nagu vesi käsnas, nii on Jumal igas paigas ja igas asjas, aga ta erineb neist ometi.“

Kas on inimeste jaoks, kes on oma loomult piiratud ja iseloomult patused, ületatav kuristik, mis lahutab neid Jumalast? „Puusütt võib kaua pesta, ilma et must värv muutuks. Aga niipea, kui me selle tulle viskame, kaob selle must värv. Samuti juhtub inimesega, kui teda ristitakse Püha Vaimuga, kes lähtub Isast ja Pojast, kes mõlemad on üks (Jh 10:30). Siis võetakse ära tema pattude mustus ning ta on valguseks maailmale (Mt 5:14-16). Nagu tuli söes ja süsi tules, nii on Jumal oma lastes ja need temas.“

Jumala kohta kõlanud kolm-kord-püha – „Püha, püha, püha on vägede Issand“ – on peetud viiteks Kolmainsusele. Sundar Singh selgitab: „Jeesus, Isa ja Püha Vaim on üks, nagu päikeses on kuumus ja valgus, ehkki kuumus ei ole valgus ja valgus ei ole kuumus; aga mõlemad on siiski üks, ainult nende ilmumine väljaspool päikest sünnib eri kujul. Nõnda lähtuvad Poeg ja Püha Vaim Isast ning annavad maailmale valgust ja soojust. Vaimu ristimine on tuli, mis iga patu ja halbuse usklike südamest välja põletab ja valmistab neid taevale, neid puhastades ning pühitsedes. Jeesus, see on tõeline valgus, tõmbab patused välja pimedusest ja sügavusest ning juhib neid tõeteel taeva poole igavesele õndsusele. Sellest hoolimata ei ole mitte kolm Jumalat, vaid ainult üks. Samuti nagu päikeses pole kolm, vaid on ainult üks” („Meistri jalgade juures“ – Eesti Kirik 1926, nr 28–29: lk 219j, 227).

Tänapäeval küsitakse, kas ei tuleks Jumalast lihtsamini rääkida. Kes saaks praegu enam aru Kolmainsuse keerulisest müsteeriumist? Kuid vastu tuleb küsida: kui meie arusaamisvõime võrreldes varasemate aegadega on nõrgenenud, kas oleme siis muutunud rumalamaks? Kõige lihtsam oleks Jumalast rääkida, ignoreerides igasuguseid saladusi, kuid seeläbi lõpeks meie kõnelemine Temast viimaks niivõrd lapsikustega, et neid ei usuks enam lapsedki. Kui kristlik sõnum peab olema mõeldud ainult lastele, siis jääb ta muinasjutu tasemele, mida täiskasvanud õigustatult ei usu.

Eile oli kolmainupüha. Selle püha ülesandeks on meenutada elava Jumala lõpmatut saladust, mida on väljendatud Kolmainsusena – et me mõttelaiskadena oma praegustesse teadmistesse (ja teadmatustesse) magama ei jääks. Jumal ei ole ühetaoline „mass“, vaid dimensioonirohke elav vaimne struktuur: ühel Jumalal on kolm palet: Isa, Poeg ja Püha Vaim (sõna „persona“ on ebatäpselt tõlgitud isikuks, eelkõige tähendab see palet). Jumal, kes on Vaim, on avanud meile oma personaalse palge Isana, Pojas ja Püha Vaimu kaudu. Ta soovib, et me jätkuvalt süveneksime Tema saladusse ja õpiksime tundma, et meie Eluandja ise ja tema antud elu on püha, märgates selle auhiilgust kogu looduses. Ta soovib meid enda tundmise läbi juhatada õnnele maa peal ja õndsusele igavesti.