Nädala mõte

Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ (Mt 11:28)

Mida kauem inimene on ilmas elanud, seda paremini ta taipab, et kõige suurem väärtus on inimese jaoks aeg. Mõõdetakse ju just ajaga elu, seda ainsat ja kordumatut. Iga minut, iga tund, iga päev, iga aasta lühendavad meile antud eluaega ja me teame, et ei saa seda mingi hinna eest ega kusagilt juurde osta. Elu muudab meie jaoks eriti hinnaliseks seegi, et me keegi ei tea, kui palju meile on seda kingitud ja kui palju sellest veel on alles.

Nõnda püüamegi aega võita kavalusega: haarata võimalikult kiiremini võimalikult rohkemat, et jõuaks võimalikult enamat ära proovida, ära teha. Püüame ühte inimellu mahutada mitut. Ja nii muutub meie elu üha rohkem kiirrongi sarnaseks, millelt maha astumine on võrdne peaaegu enesetapuga. Rong ei oota, see kihutab minema ja meie jääme maha. Ajast maha jäämine tähendab probleeme, tähendab konkurentsivõime vähenemist, tähendab võimaluste vähenemist, pidevat muret homse pärast, oma toimetuleku pärast. Nõnda siis rabeleme me viimse võimaluseni, ikka kiiremini ja kiiremini, püüdes ajast maksimaalset välja pigistada, seda maksimaalselt kasulikult kulutada. Suure rabelemisega pole aga enam aega tunda rõõmu sellest, nautida seda, mille saamiseks me oleme aega kulutanud. Rahulikumad hetked me lihtsalt kulutame pingest taastumisele, väsimuse väljahingeldamisele. Tänapäeva inimene on praktiline – elu ise sunnib selleks.

Kuid ometi võtavad – just võtavad, mitte ei leia, sest aega pole võimalik leida, see ei vedele niisama – väga paljud inimesed endale aega ja lähevad pühakotta. Nad ei lähe sinna mitte ainult pühapäevadel, vaid ka argipäeviti. Kevadest sügiseni on avatud väga paljude pühakodade uksed, et inimesed saaksid ka väljaspool jumalateenistuste aega sisse astuda, palvetada, vaikselt elu üle järele mõelda või ka lihtsalt olla niisama, olla vaikuses, lasta oma ajul tühjeneda, puhata maailma mürast. Jaani kirikus käib keskmiselt 200 inimest päevas, mõnikord rohkem, mõnikord vähem.

Miks nad tulevad? Ilmselt ei ole argiaskelduste müra suutnud kunagi summutada Jeesuse kutset, mis on kõlanud läbi kahe aastatuhande: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ Jeesus lubab anda hingamise. Hingamine on üks elu tunnuseid. Hingeldamine on haige, ohus oleva elu tunnus. Jeesus pakub meile tervet elu, me võime Tema abil vabaneda hingeldamisest. Jeesuse ligiolu on enamiku inimeste jaoks kõige paremini tunda pühakodades.

Hetkedel, kui elu muutub liiga kiireks ja keeruliseks, vajame me meeldetuletust, et elus on oma tõed, ajal on oma reeglid.

Istudes vaikses pühakojas, eemal plärisevatest telefonidest ja siia-sinna sebivatest inimestest, võime natukeseks ajaks vabaneda aja survest. Meid ümbritsevad müürid, mis on näinud eelmiste põlvede võitlust ajaga, on näinud mitmete põlvkondade muresid ja rõõme, naeru ja pisaraid. Pühakotta on tuldud rõõmude ja muredega, abi otsima ja abi eest tänama. Pühakojas tajume, et kui suured meie mured meie jaoks ka poleks, on need ometi nagu meie isegi, need on meie elu, pisitilluke osake igavikust. Meie ja meie mured ei ole maailma keskpunktiks. Maailm ei alga ega lõpe meiega. Kuidas me ka ei rabeleks, ei suuda me ometi kõike haarata, kõike kontrollida. Seega ei pea me võtma endale üle jõu käivat koormat, lootusetut, juba ette kaotusele määratud võitlust ajaga, ainsaks relvaks vaid kiirustamine. Kui me suudame end näha ja aktsepteerime ennast nendena, kes me tõeliselt oleme – Jumala lapsed selles igavikuhetkes, milles meil on määratud oma elutee läbi käia –, siis ei ole aeg enam meie vaenlane, vaid sellest saab ustav liitlane. Me ei pea muretsema, et seda on liiga vähe, et seda ei jätku, et me jääme millestki väga olulisest ilma. Jumala lastena on meie päralt igavene elu ja me võime siin, maises elus rahulikult tempot maha võtta ja kasutada meile eluks kingitud aega, et nautida seda head ja ilusat, mida Jumal on meile kinkinud. Ja seda pole sugugi vähe. Seda on tohutult rohkem, kui me suudame vastu võtta – kui me vaid tahame seda märgata.

Jätkugu meil tarkust võtta endale see aeg, et kuulata Jeesuse, Jumala Poja kutset ja minna Tema juurde. Minna, et saada tagasi hingamine, saada tõeline ja täisväärtuslik elu. Elu, millest saab rõõmu tunda.

Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Lk 12:15)

Selle nädala kirjakohad juhatavad meid maise vara kogumise tühisuse juurde ehk kui mõttetu on koguda aardeid maa peale ja kui oluline taevasse. Seega võiks arutada pikalt rahateema üle à la rikkus on päh ja raha pole üldse oluline. Ega see olegi sellele, kel seda on.

Kuid mind meelitab nende aarete juurde, mis meil tuleb taevasse koguda, ja selleks, et koguma hakata, on vaja mõista, mis aarded need sellised on, mida taevas vaja läheb. Niisiis valime nädala kirjakohtadest hoopis Õpetussõnad 2:1–6: „Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad ja mu käsud enesele talletad, lased oma kõrval tarkust tähele panna, pöörad südame arukuse poole, jah, kui sa mõistuse appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus. Aamen.“

„Kui sa mu käsud vastu võtad ja enesele talletad ...“ Me teame hästi Jumala suurimat käsku „Armasta Jumalat kõigest oma südamest, kõigest oma hingest ja väest!“, millele Jeesus lisas: „... ja ligimest kui iseennast.“ Seda viimast käsku me täidame hoolega, armastame oma ligimest sama palju kui iseennast, õigemini sama vähe. Ja ligimesearmastus on Jeesusel väga inimlik nõuanne – tulla välja iseenesest, sest armastuses Jumala vastu polnud seda saavutatud. Armasta Jumalat kõigest oma südamest ..., polnud mõjunud ei enne ega pärast Jeesuse aega, nüüd tegi Jeesus puust ja punaseks: armasta ligimest. Aga selleks, et ligimest armastada, on vaja ära teha suur töö – meeleparandustöö. Inimene on alati arvanud ja arvab endiselt, et meeleparandusega peaks tegelema naabrinaine, mehest ei hakka rääkimagi, töökaaslased on nõks hullem seltskond pimedaid, no ja sugulaste meeleparandustöö võiks olla ikka nii ränk, et ei tea, kas eluajast piisabki. Aga meie endiga on õnneks kõik korras.

"Parandage meelt, sest taevariik on lähedal." Kas me mõistame seda? Taevariik tuleb üllatavalt lähedale, kui usaldame oma elu Jumalale, täielikult. Kas me mõistame seda? Aga tegelikult? Jah, muidugi me palvetame: „Armas Jumal, aita mul saada parem töökoht, rohkem raha, tervist, sõpru, armastust jne.“ Aga mida meie teeme Jumala usaldamise asemel? Hakkame tegutsema. Lappame vabu töökohti kuulutuskülgedel läbi, avame kogumiskonto, investeerime raha, mida meil pole, üritame kõigile meele järele olla jmt. Ah jaa, Jumal pidavat aitama seda, kes end ise aitab. Me aitamegi endid iga päev, kui me seda ei teeks, siis ei tõuseks me hommikul voodistki.

Kuid kui oleme üritanud mingit probleemi lahendada ja ikka kukub välja nii kui alati või veel hullemini, kas see ei peaks siis arukat inimest veenma, et ta ei oska, ei saa hakkama? Saadame palve teele ja edasi ... hakkame jälle tegutsema või? Aga Jumal on meie palvet KUULDA võtnud ja asub TEGUTSEMA. Või arvame me endiselt, et Jumalal on meie abi vaja? Meie ei ole Jumala abimehed, asjad on vastupidised. Ja kui oled esitanud palve Ülimale, siis täna, et Ta on sinu palvele juba vastanud: jah, kui sa mõistuse appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Issanda kartust ja leiad Jumala tunnetuse. Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus.

Ja siis hakkab Jumala riik lähemale tulema. Kas siis läheb paremaks? Ei, hullemaks läheb! Iga pisemgi äpardus tundub patuna, iga asja pärast on vaja andeks paluda, süütunne on jätkuv, piinav. Ükskõik, mida teed, ikka süüdi, süüdi, süüüüüdiiii! Siis on aeg esitada endale küsimus, kes tahab, et me end süüdi tunneksime. Jumal? Kindlasti mitte, see „au“ kuulub, nagu Arved Paul teda nimetas, Jumala vastasmängijale. Oi, kuidas meeldib tollele vastasmängijale, kui tunneme end süüdi! Ta teeb kõik selleks, et tunneksime end väikeste, mannetute ebaõnnestujatena.

Vene õigeusu arhimandriit Benedikt (Knjazev) on oma raamatus „Piibli ajalugu“ öelnud: „Mitte see pole kurb, et inimesed ei usu Jumalt, vaid see, et nad ei usu, et saatan on olemas.“

Miks too vastasmängija eriti siis tegutsema asub, kui teeme ränka meeleparandustööd? Aga miks ta peaks kiusama neid, kes ikka veel naabrinaisi parandavad? Vastasmängija panused tõusevad, mida lähemale Jumalale jõuame. Jumalale ei taha ta kedagi anda! Ja ära hellita lootust, et suudad Jumala vastasmängijat võita, ta on palju kavalam tegelane, kui oskame ette kujutada.

Seegi etapp on vaja läbi käia kindlas usalduses Jumalasse, sest Jumal ei nõua meilt muud aaret kui täielikku usaldust. Jumalal ei ole vaja meie süüd, Tal on vaja meie elu. Oma elu Jumalale andes muutub meie meeleparandus automaatseks ja sellega on rõõm tegeleda, sest asjad, mis häirisid, loksuvad paika.

Ulatame oma elu Jumalale täielikult, karta pole midagi, see on heades kätes. „Sest Issand annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja arukus.“ Aamen.

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)

Läbi aegade on aimatud Jumala olemasolu ja tajutud Tema auhiilgust looduse kaudu. Ühtlasi on kõiki aegu saatnud küsimus, miks peidab Jumal, kõige elu allikas, end inimeste eest. Miks ta ei õnnista oma lapsi ennast näha andes?“

Kuulus India kristlane Sadhu Sundar Singh on vastanud sellele järgmiselt: „Tõelist õnne ei nähta ainult ihulike silmadega. Selleks on vaja vaimulikke silmi, sest need asuvad südames. Tuhanded inimesed nägid Issandat Jeesust, aga see ei olnud neile õnneks, sest surelike silmadega võib näha ainult surelikku. Sa ei või näiteks isegi oma hinge näha. Kuidas võid sa tema Loojat näha! Surematut Jumalat ja surematuid vaimusid ei saa surelike silmadega näha. Kui meie vaimusilmad avatakse, siis muidugi võime me näha Jumalat, kes on Vaim“ (Jh 4:24). Jeesuse ainulaadsus seisneb selles, et Jumal, kes on Vaim, sidus end Tema ihulikkusega ses ulatuses, et „muudeti ka tema surelikkus surematuseks; ning ainult need, kellel olid vaimusilmad, võisid teda pärast tema ülestõusmist näha” (Ap 10:40–41).

Kuidas kujutelda siis Jumala ja maailma vahekorda? Sadhu kirjeldab seda järgmiselt: „Vesi on käsnas ja käsn vees, aga vesi ei ole käsn ja käsn ei ole vesi, sest mõlemad on erinevad asjad. Nii on Jumala lapsed maailmas ja Jumal elab nendes. See ei ole panteism, vaid Jumala riik, mis asub inimeste südametes, kuigi nad elavad maailmas (Lk 17:21). Nagu vesi käsnas, nii on Jumal igas paigas ja igas asjas, aga ta erineb neist ometi.“

Kas on inimeste jaoks, kes on oma loomult piiratud ja iseloomult patused, ületatav kuristik, mis lahutab neid Jumalast? „Puusütt võib kaua pesta, ilma et must värv muutuks. Aga niipea, kui me selle tulle viskame, kaob selle must värv. Samuti juhtub inimesega, kui teda ristitakse Püha Vaimuga, kes lähtub Isast ja Pojast, kes mõlemad on üks (Jh 10:30). Siis võetakse ära tema pattude mustus ning ta on valguseks maailmale (Mt 5:14-16). Nagu tuli söes ja süsi tules, nii on Jumal oma lastes ja need temas.“

Jumala kohta kõlanud kolm-kord-püha – „Püha, püha, püha on vägede Issand“ – on peetud viiteks Kolmainsusele. Sundar Singh selgitab: „Jeesus, Isa ja Püha Vaim on üks, nagu päikeses on kuumus ja valgus, ehkki kuumus ei ole valgus ja valgus ei ole kuumus; aga mõlemad on siiski üks, ainult nende ilmumine väljaspool päikest sünnib eri kujul. Nõnda lähtuvad Poeg ja Püha Vaim Isast ning annavad maailmale valgust ja soojust. Vaimu ristimine on tuli, mis iga patu ja halbuse usklike südamest välja põletab ja valmistab neid taevale, neid puhastades ning pühitsedes. Jeesus, see on tõeline valgus, tõmbab patused välja pimedusest ja sügavusest ning juhib neid tõeteel taeva poole igavesele õndsusele. Sellest hoolimata ei ole mitte kolm Jumalat, vaid ainult üks. Samuti nagu päikeses pole kolm, vaid on ainult üks” („Meistri jalgade juures“ – Eesti Kirik 1926, nr 28–29: lk 219j, 227).

Tänapäeval küsitakse, kas ei tuleks Jumalast lihtsamini rääkida. Kes saaks praegu enam aru Kolmainsuse keerulisest müsteeriumist? Kuid vastu tuleb küsida: kui meie arusaamisvõime võrreldes varasemate aegadega on nõrgenenud, kas oleme siis muutunud rumalamaks? Kõige lihtsam oleks Jumalast rääkida, ignoreerides igasuguseid saladusi, kuid seeläbi lõpeks meie kõnelemine Temast viimaks niivõrd lapsikustega, et neid ei usuks enam lapsedki. Kui kristlik sõnum peab olema mõeldud ainult lastele, siis jääb ta muinasjutu tasemele, mida täiskasvanud õigustatult ei usu.

Eile oli kolmainupüha. Selle püha ülesandeks on meenutada elava Jumala lõpmatut saladust, mida on väljendatud Kolmainsusena – et me mõttelaiskadena oma praegustesse teadmistesse (ja teadmatustesse) magama ei jääks. Jumal ei ole ühetaoline „mass“, vaid dimensioonirohke elav vaimne struktuur: ühel Jumalal on kolm palet: Isa, Poeg ja Püha Vaim (sõna „persona“ on ebatäpselt tõlgitud isikuks, eelkõige tähendab see palet). Jumal, kes on Vaim, on avanud meile oma personaalse palge Isana, Pojas ja Püha Vaimu kaudu. Ta soovib, et me jätkuvalt süveneksime Tema saladusse ja õpiksime tundma, et meie Eluandja ise ja tema antud elu on püha, märgates selle auhiilgust kogu looduses. Ta soovib meid enda tundmise läbi juhatada õnnele maa peal ja õndsusele igavesti.

Esimese Moosese raamatu kuuendas ja Johannese evangeeliumi 14. peatükis on kirjutatud: „Aga Issand ütles: „Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!“ Jeesus ütleb oma jüngritele: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde“.“

Kõik muutub. Isegi inimesed. Kes leebemaks, mõistvamaks, tundlikumaks, kes karmimaks, kibedamaks, tundetumaks. Keegi, kes lubas kord kuu , päikese ja tähed taevast alla tuua, ei viitsi ehk aastate pärast enam prügiämbritki välja viia. Kõik muutub. Meid kõiki muudab aeg. On neid, keda muudab raha ja võim, muudab armastus või arvamus, et seda ei ole. Ka tugevamaid meie hulgast võivad muuta haigused, pidev ülepinge. Mõni Siberisse küüditatu, peaaegu kõik kaotanu, tuli aga vaeva, valu ja alanduste aastatepikkuselt teelt tagasi hämmastavalt hoolivana, teistega arvestavana. Teist muudab kibedaks kirujaks mõni väikene vintsutus. Üks arvab, et ta peab ise kõigega hakkama saama, et keegi ei hooli ega aita. Teine teab, et ta ei ole iialgi üksi, et kellegi kaitse ja arm on teda saatmas igal hetkel. Teab, et lahus Temast ei oleks ta midagi suutnud, et ilma Temata ei oleks teda olnudki. Teab ja on tänulik.

Kõik muutub. Kord, tuhandeid aastaid tagasi vaatas Jumal inimest ja otsustas, et Ta paneb tema olemisele piiri. Esmalt 120 aastat, seejärel 70 ja neile, kes tugevad, 80. Ta arvas, et rohkem ei ole inimlapsele vaja. Ühel päeval see muutus: Jumala Poeg palub oma Taevast Isa, et see kingiks inimesele igaviku. Ja Ta väidab, et Tõe ja Lohutuse Vaim jääb neisse, kes Teda armastavad ja Tema käskusid täidavad.

Tahaks kõndida tões, kõnelda seda, mis tõde. Mitte korrata etteütlejate hüütud valesid, mitte saada teiste arvamuste hädiseks selgrootuks orjaks. Ei tahaks omalt poolt valede lisamisega suurendada valu, põhjustada pisaraid. Ei tahaks korrata sama, mida ütlevad need, kelle hääl on teiste omast kõvem. Ei tahaks korrata vanu vigu. Ei tahaks olla kurjuse mängukann. Tahaks saada armastuse tööriistaks – ilmutada Jumala tahet.

Palun Vaimu, mis muudaks mindki lohutajaks, kildude kokkukogujaks, katkitehtute tervekstegijaks. Palun Vaimu, mis jääb, on minu juures ja minu sees, nii kaua, kui ma olen siin; Vaimu, mida minult ei võeta isegi siis, kui pean minema siit; Lohutajat, kes jääb igavesti nendega, kes jäävad kõndima Tõe teel. Sellel teel rändamine ei ole kerge, aga neil, kes püsivad sellel teel, muutuvad kergeteks hing ja süda. Nad taipavad peagi, et vaid nii on mõtet rännata – puhta südamega tõe lookleval rajal.

Ja nemad ei ole iialgi üksi. Teistele vahel tundub, et nad on üksi, aga kui nad vaid vaataksid nende silmadesse, siis nad taipaksid, et mahajäetu silmad ei saa nii särada, et orvud ei saa olla nii rõõmsad ja lootusrikkad.

PALVE: Issand, aita mul taibata, et Sa kõnelesid neid imelisi sõnu ka meile – et Sa ei jäta meid orbudeks, et Sa annad meile Lohutaja, kes jääb meiega igavesti. Sa ei võta meilt ära oma Vaimu. Sina oled täitnud oma tõotuse – oled tulnud meie juurde. Aita meil rännata meie osa sellest teest ja jõuda Sinu juurde. Vabasta meid hirmust, mis paneb meid aina küsima ekslike inimeste arvamuse järele ja salgama oma tõelist olemust. Juhi meid Tõe teele, armastuse rajale. Aita meil saada nendeks, kes julgevad armastada, lohutada, ütelda head. Aamen.

Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud. (Jh 7:37–39)

Seda nädalat alustava pühapäeva teema kannab nimetust „Püha Vaimu ootus“. Elame taevaminemispüha ja nelipüha vahelises ajas. Pühakirja järgi võttes niisiis ajas, mil Jeesus oli taevasse võetud, kuid Püha Vaimu, keda Ta oli tõotanud enda asemele läkitada, polnud veel saabunud.

Meie, kes me seda mõtisklust loeme, oleme suuremalt jaolt ilmselt ristitud inimesed ja meile on õpetatud, et ristimisel annab Jumal meile ka Püha Vaimu anni. Seega peaks see, mida kord Jeesus lehtmajade pühal rahvale pakkus, meil juba olemas olema. Aga kas tegelikult ka on? Mida saab anda, seda saab ju ka ära võtta, saab ära kaotada, saab ära kulutada. Niisiis: kas meis on ristimisel saadud Püha Vaimu and veel alles?

Jeesus kõneles elavast veest, Püha Vaimu annist, lehtmajade pühal – juutide suurel tänupühal. Miks just siis? Aga millest või kust tulevad sellised kaunid tunded nagu rõõm ja tänulikkus? Kes omistab kõik hea, oma saavutused ainult iseenda tublidusele, sel pole ju põhjustki tänulik olla. Iseendale tänulik olla, iseendale aitäh ütelda tundub kuidagi ebaloomulik, skisofreeniline.

Rõõm ja tänulikkus tulevad sellest, kui taipad, et sinu tõelised saavutused ja head tulemused tulevad vaid koostöös Jumalaga, Tema abil; kui oskad märgata heade ja ilusate andide taga Teda, kes need head annid annab. Tänulikkus ja rõõm tulevad sellest, kui taipad, et elus ei peagi lootma ainult endale, ainult oma jõule ja võimetele, vaid me saame loota Kõigeväelisele Jumalale, Loojale, kes on meile elu kinkinud, kes hoolib meist, kes aitab meid meie elus, meie töös ja õnnistab seda. Püha Vaim on otsesidemeks inimese ja Jumala vahel. Just Tema annab meile tarkust, aitab meil mõista meie osa ja kohta elus, aitab märgata Jumalat, suhelda Temaga, loota Temale, ka aegadel, kus meil elu igal päeval alati hästi ei lähe. Niisiis: tänulikkus on üks Püha Vaimu olemasolu tunnuseid või vähemalt üks peamisi eeldusi, mis võimaldab seda vastu võtta. Kas meis on tänulikkust? Kas täname Jumalat Tema andide eest? Kas me teeme söögipalvet? Kas täname inimesi, kes meile kingivad kõige kallimat, mis inimesel üldse on – aega oma elust? Inimesi, kes on meie vastu head, kes meid aitavad, meid oma annetega teenivad? On ju just sellised inimesed, kelle kaudu me tunneme Jumala hoolitsust ja abi, Jumala käteks meie juures.

Jeesus kõneleb sellest, et Ta pakub elavat vett. Elav on selline vesi, mis ei püsi paigal, vaid liigub – seda voolab ära, aga seda tuleb pidevalt ka juurde, see liigub, uueneb, muutub, haarab liikudes enesesse hapnikku, toitaineid. Aga see tähendab, et vesi samas kohas ei ole kunagi seesama: voolavas vees ei saa kunagi samasse kohta teist korda astuda. Surnud vett on looduses samuti olemas – näiteks sügavas varjulises lombis, tiigis. See ei liigu, värsket vett tuleb juurde vähe, vaid juhuslikest sademetest. Kui vesi ei uuene, ei liigu, siis see hakkab aegamööda haisema, kaotab oma kasulikud omadused, muutub kõlbmatuks. Seda ei saa millekski kasutada.

Ka vaim, mis peitub inimeses, mis vormib inimese isiksust, võib nagu vesigi olla nii elav kui ka surnud. Püha Vaim, Jumala Vaim, ei ole kunagi surnud Vaim, paigalseisev, liikumatu Vaim. Püha Vaim liigub, tegutseb, muutub ja paneb inimesegi liikuma, tegutsema, muutma ja muutuma. See aga annab see selle omajale lootuse, et kui kõik olukorrad muutuvad, siis ka kõige raskemad, valusamad ja keerulisemad ajad, mis elus ette tulevad, lähevad mööda. See annab jõudu vastu pidada ja edasi minna. Kas meis on tulevikulootust? Kas meis on sisemist jõudu eluraskustes vastu pidada ja edasi minna? Või laseme käed kohe rüppe, kui miski viltu läheb?

Jeesus ütles ka: „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Kes on Jumalalt saanud elavat vett, kelles on see olemas, see ei saa seda varjata, seda endale hoida, vaid ta jagab seda heldesti ka teistele. Kellel on elavat vett, st kelle sees on Jumala Püha Vaim, sellel on alati jagada rõõmu, usku, armastust ja lootust ka teistele. Ta võib seda heldelt jagada, sest kuni ta on usu sidemega ühendatud Jumala ja tema poja Jeesusega, ei saa see otsa. Mida rohkem ta ära kingib, seda rohkem talle juurde antakse, temasse valatakse. See, kas inimesel on jagada rõõmu, usku, lootust ja armastust, on taas üks tunnus, mis näitab, kas inimeses on Püha Vaimu.

Kas meis on veel Püha Vaimu? Kas meis on elavat vett, mis kustutab janu Jumala järele? Kas seda on piisavalt?

Jeesus ütles: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!“ Kui tunneme, et meiegi vajaksime juurde seda imelist vett, seda igavesse ellu voolavat vett, siis mingem Tema juurde, kes seda vett meile pakub, pakub pühakirja sõna kaudu, pakub palves, pakub armulauasakramendis. Ärgem kannatagem janu Jumala järele, ärgem laskem oma hingel kuivada – nii nagu ilma maise veeta ei ole võimalik ajalik elu, nõnda ei ole ilma elava veeta võimalik igavene elu.

Õnnistatud rännakut eluvee allika, Issanda juurde!

„Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!“ (Ps 18:2)

Selles psalmireas on kirjas jäägitu pühendumine. Jumala suurim käsk oma rahvale on viiendas Moosese raamatus: „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma hingest, kõigest oma südamest ja kõigest oma väest,“ ja lisas: „Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!“

Kuidas täitis inimene seda käsku Vana Testamendi ajal? Tolle aja inimene teadis, et Jumal ei lepi mingi väikese osaga inimesest. Teadis, et Jumalal on täiuslikum plaan. Miks muidu tõi Ta Iisraeli välja Egiptuse orjusest ja andis talle Kaananimaa? Miks muidu juhtis ta seda rahvast, päästis mitmel korral hädast ja näljast ning võttis endale lepingulise kohustuse? Rahva lepingupooleks jäi Jumala austus. Aga iisraellane teadis ka, et Jumal on kiivas: Ta on oma südame avanud Iisraelile ja tahab, et Iisrael samuti avaneks ja mitte kellelegi ega millelegi muule. Totaalne truudus ühele ainsale, see on Jumala käsk. Jumal on ainus, Teda tuleb armastada kõigest südamest, hingest ja väest. Jumala jagamatus tingib südame jagamatuse: üheleainsale peab kuuluma kõik. Seda ei tohi mõista nii, nagu nõuaks Jumal midagi võimatut. Jumal ei nõudnud askeetlust, ometi pidi inimese kogu süda kuuluma Jumalale.

Nagu evangelist Markus õpetab: väljastpoolt küürimisest pole kasu, mis inimest rüvetab, see tõuseb seestpoolt, südamest. Ja Jeesuse sõnul: „Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel“.“

Jumalat huvitab ainult, milline on kellegi süda, kõik muu on kõrvaline. Välise rõhutamine viib käsuvagadusse, sisemine on midagi muud. Esimestes Moosese raamatutes räägitakse jumalakartusest ning lepinguliste kohustuste täitmistest, truudusest ja kuulekusest. Viiendas Moosese raamatus selgub midagi uut: Jumal nõuab kogu südant – jagamatult.

Esimeses Moosese raamatus on juttu ka Jumala südamest: „Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad, siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas.“

Issanda süda valutas. Ta küll kahetses, kuid ta süda valutas. See kõlab veel kurvemalt kui inimese valutav süda.

Issandal ja Tema valitud rahval oli eriline suhe. Ja sugugi mitte ainult väljavalituse tõttu. Tundub ehk naeruväärsena väita, kuid Vana Testamendi inimene suhtles Jumala kui kõige lähema sõbraga, vaatamata Jumala vägevusele ja õiglasele vihale.

Psalmides ehk rohkem kui mujal Vana Testamendi raamatutes üritab inimene nii palve, hea teo, enesekiituse kui ka ülistuse kaudu tihtipeale Jumalat „suunata“. Paludes endale ja oma sõpradele tervist ja küllust ning vaenlastele õiglast karistust. Uue Testamendi kaudu vaadates paistab see kindlasti ketserlik. Kuid selline Jumalaga suhtlemine tundub vägagi inimlik ja nagu juba öeldud, ülimalt lähedane. Jumal on iisraellastele küll Suur ja Vägev, kuid ka armsamaist armsaim, kelle ette võib tuua oma häda, viletsuse, närususe jm, kes küll karistab (loodetavasti ka tüli teist osapoolt), kuid lõppkokkuvõttes on alati helduse Jumal, kelle arm on piiritu.

Jumal justkui ei tegele selliste „pisiasjadega“, nagu kas inimene on vahel õel, eksib millegi vastu. Inimene teeb seda niikuinii, temalt rohkem nõuda oleks liig. Olulisem on, millisel kohal on Jumal inimese elus üleüldse. Kas Tal on alati esimene koht? Kas palud eksides andeks kõigepealt Jumalalt ja siis inimeselt, kelle vastu oled eksinud? Kas terveks saades tänad kõigepealt Jumalat ja siis arsti? Me teame, kuidas Jeesus parandas veritõbise naise: teda nähes kutsus Jeesus ta enese juurde ja ütles talle: „Naine, sa oled lahti oma haigusest!” Naine ei pöördunud Jeesuse poole, Jeesus kutsus ise. Teadis, keda kutsuda, kuna naine kiitis pärast tervekssaamist kohe Jumalat. Inimesel, kel tohutus rõõmus tuleb kõigepealt Jumal meelde, on aeg terveks saada.

Keda sina tänad õnnetumise puhul kõigepealt? Keda tahab süda kõigepealt tänada?

Heebrealane mõtles südamega, oskas südamega suhelda, oskas pühenduda täielikult. Need oskused on tänapäeva inimesel kitsa südame tõttu justkui välja arenemata. Paulus juudina tundis Toorat hästi ja tundis ka südant, kui ta rääkis oma kirjas korintlastele: „Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma südames. Ma ütlen teile kui lastele: vastutasuks avarduge teiegi!“

Tallinna vikaarõpetaja Miina Piir

Ülestõusmisaja viienda pühapäeva ladinakeelseks nimeks on Cantate. See kutsub meid üles laulma Jumalale. Seekord langeb sellele pühapäevale ka emadepäev. Pühapäeva teemaks on „Taevariigi kodanikuna maailmas“. Kuidas seda kolme ühendada ja milliste mõtetega selle pühapäevaga alanud nädalas rännata? Nopin oma pühapäevasest jutlusest välja mõned mõtted ja loodan, et need aitavad meid meie mõtterännakul.

Mida vajab inimlaps selleks, et ta südames võiks olla rahu, et seal ei oleks halvavat hirmu? Mida vajab inimlaps selleks, et tema südames oleks ülevoolavat tänu, et ta aina ei hädaldaks, kritiseeriks neid, kes on temast erinevad, julgevad riskeerida, peites teiste mahategemise taha oma hirmu muutuste ees? Mida vajame me selleks, et mõista, et inimesed on erinevad, meil on erinevad vanemad, geenid, võimalused ja meie olulisimaks ülesandeks pole muuta teisi, vaid lasta Jumalal muuta meid? Jah, ka vanematena, sest kui jäik hakkab muutma veel voolitavat, hella ja habrast, võib tulemus olla kohutav. Maailm vajab vanemaid, kes on lasknud Jumalal ennast muuta, kes paluvad Jumalalt juhatust oma laste kasvatamiseks, suunamiseks ja kes Jumalat tundvatena juhatavad oma lapsi Tema juurde.

Tommy Hellsten kirjutab ühest suurest vajadusest, mis on inimese üks põhivajadustest tema maise elu algusest otsani. Imikuna otsib laps naeratavaid silmi. Ta võib nutta ja nutta, kuni märkab, et ema vaatab tema silmadesse ja tema ema silmades on armastus. Vaatamata kõigele, mida laps on teinud või tegemata jätnud, kohtab laps oma ema silmades armasust, mõistmist, hoolimist. Ja mida vähem on neid hetki, mil laps sellist pilku kohtab, seda enam on võimalik see, et ta lööb oma silmad maha ja tormab läbi elu teistele silma vaatamata, suhteid lõhkudes, julgemata erineda ja maha tehes neid, kes seda julgevad.

Jeesus, Jumala Poeg, on tulnud inimesena sellesse maailma, et õpetada Temasse uskujaid oma pilku pöörama Jumala Isa silmadesse. Ta ütleb, et meie Taevane Isa ootab seda ja meie võime nendesse silmadesse vaadates näha sealt seda, mida oleme nii kaua otsinud: aktsepteerimist, mõistmist, armastust, hoolimist. Ja kes selle on leidnud, kes on sellesse uskuma hakanud, suudab samasuguste silmadega vaadata oma vendade ja õdede peale, ka endast erinevate peale.

Ristimise läbi me saime või saame Jumala lasteks. Tema sõnadesse uskumise läbi me püsime Tema läheduses ja seal pole meil midagi karta. Sealt ei lükata meid välja ka siis, kui meist enam asja ei ole. See on kindlaim, kõige turvalisem paik maailmas. Kirik annab sellest aimduse. See rahu, mis hoovab meisse paljudes pühakodades, on märk rahust, milles me võime elada kogu oma elu, kui püsime Jumala armastuse hõlmas. See on piirideta hõlm. Seal tajub inimlaps igavikku. Seal julgeme olla ka nõrgad, sest me teame, et ka nõrkadena meist hoolitakse. See, kelle omad me oleme, hoolib. Tema jaksab, igavesti, sest Tema on armastus – igavesti.

Jeesus on tõotanud: „Minu isa majas on palju eluasemeid!“ Meil kõigil on seal paik. See on igavene eluase – taevase Isa süda. See on suurem, kui me arvata oskame. Selles säravas soojas südames on mure nii kaua, kui meie eemale hoiame, selle südame unustame, selles maailmas oma tähtsaid asju ajades, asju kogudes, muudkui muretsedes, paljudele meeldida püüdes end hingetuks jookseme. Jumala Poeg palub meie eest. Palub lakkamatult, igatseb lakkamata meie maise elu viimase hetkeni, et ükski meist ei kaoks, ei hukkuks nagu hukatuse poeg.

Me vajame Jumala Vaimu – Püha Vaimu, et püsida õigel teel, et sellele tagasi jõuda, kui oleme sellelt eksinud. Me vajame Jumala Püha Vaimu, kes siis, kui tunneme süütunnet, häbi oma eksimuste pärast, juhataks meid meie taevase Isa juurde, kes andestab, halastab, puhastab, vabastab meid meie süükoormast, hingeahastusest. Saame tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Saame paluda andestust, kuulda armukuulutust ja minna pühakojast muutunud inimestena, kes andekssaanutena suudavad andestada oma võlglastele, kes armastust kogenutena armastavad, kes vastuvõetuna võtavad vastu. Ja meie hing muutub kõrbest viljapuuaiaks, meil pole millestki puudust ja me võime olla helded kinkijad. Me muutume muutumisvõimelisteks.

Jah, kõik on võimalik sellele, kes usub Temasse, kellele pole miski võimatu – Temasse, kes on armastus –, Temasse, kes on tõotanud: „Vaata, mina teen kõik uueks!“

Kuid kuidas on see kõik seotud emadepäevaga? Mäletate Tommy Hellsteni mõtet, kuidas need, kes on väeti lapsena näinud oma kohale kummardanud armastava ja hooliva ema armastust, rõõmu ja mõistmist täis silmi, oskavad neid otsida kogu elu, ja paljud leiavad nii Jumala. Saame täna ehk olla tänulikud, kui meid on kord selliste silmadega vaadatud, kui meile on kingitud kogemus, et isegi siis, kui me oleme eksinud, kui oleme väetid, peab olema keegi, kes meist hoolib. Me võime olla ka nõrgad, väetid, ekslikud. On keegi, kes armastab meid ka sellisena. Algusest lõpuni. Alguses ka meie emas, küllap ka isas, ja kui lõpus oleme üsna üksi, ei ole me tegelikult üksi. Meil on meie Jumal.

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud (2Kr 5:17).

Vana möödumist ja uue sündimist vajame me kõik. Õigupoolest räägib sellest kogu Piibel, mis algab maailma loomisega ning lõpeb selle uueksloomisega. Ainult Jumalat võib nimetada „vanaks“ või „iidseks“ igavese tähenduses – ajalikus maailmas vajab vananenu ja iganenu aina uuendamist ja väljavahetamist. Sama kehtib ka meie kohta: ehkki meie kaasasündinud „riistvara“ ei ole vahetatav, tuleb üha uuendada „tarkvara“ – rohkemgi teha restart’i. Uuendamise viisi on pärandanud maailmale Jeesus Kristus.

Kas tõesti? Kas sellega nõustuvad ka mittekristlased? Vähemalt osalt tuleb neilgi nõustuda. Alates Jeesuse ülestõusmisest ja Püha Vaimu langemisest, mida algkristlased selgelt kogesid, on kõikjale levinud kristlik maailm, mis tänapäeval on omandanud globaalse tsivilisatsiooni iseloomu, produtseerinud loendamatuid muutusi. Me ei ole alati teadvustanud, et uuenduste tegijateks on olnud enamasti piiblirahvas – juudid ja kristlased. Teised rahvad ja kultuurid on edasi kasvatanud läänemaailma algatusi.

Tõelised uuendused ei kandu automaatselt edasi. Muudatustega ei oska inimesed, kes ei ole ise valmis muutuma, midagi peale hakata. Seepärast sihib Kristuse kaudu antud uuendamise impulss muutustele meie sisemuses – hinges, südames. Alles siis, kui oleme uuendanud oma senist, vana, iganenud identiteeti (ehk „uuesti sündinud“), leiame uue elu. Uus elu on uus suhe Jumalaga, mistõttu see on ühtlasi igavene elu, mis on meile kingitud Kristuse ülestõusmise ja Temasse uskumise kaudu. Seepärast Paulus ütlebki: „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!“

Kuidas saame aga olla „Kristuses“, täpsemalt „Kristuse sees“? Paulusel esineb see väljend (en Christo) koguni 164 korral. Paistab, nagu oleks Kristus venitatud läbi kogu kõiksuse: „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu,“ kirjutab Paulus. „Kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos tema sees ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist” (Kl 1:15jj). Veidi harvem räägib apostel Paulus ka Vaimus või Jumalas olemisest.

Need väljendid näitavad, et ülestõusmise kaudu teise dimensiooni (taevasse) siirdumisega ei kehti enam piirangud, mille seab maine aegruum. Kaovad segavad tõkked Jumala ja inimese vahel ning inimene võib vaimsel tasandil olla kõikjal. Nii saadakse Jumala kohalolu kaudu kogeda Kristuse lähedalolu ehk Kristuses olemist igal pool, kus Jumala Vaim loob ühenduse siinpoolsuse ja teispoolsuse vahele.

Uskugem Kristuse ülestõusmisesse! Surm on ära võidetud! Seda tuleb uskuda, sest ainult usu ja usalduse kaudu luuakse vaimne osadus Jumalaga. Osadus Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu võimaldab aga kõigile elu uuenemist ja igavest elu. See toob inimesse kirjeldamatu rõõmu ja rahu isegi siis, kui maises elus esinevad raskused.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!

„Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“ Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!“ Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!“ Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?“ Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?“ Ja ta ütles temale:„Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid! Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.“ Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!“ (Jh 21:15–19)

Nagu kombeks, tuleb nüüd pidulikult küsida, mida ütleb see tekst meile tänapäeval.

Jeesus küsib lihtsa küsimuse: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Vaevalt et Jeesusele oli kangesti oluline, kes teda armastab ja kes mitte, kuid küsimus oli tõsine, koguni: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“, ja kui vastus käes, ütles Jeesus: „Sööda mu tallesid!“

Miks peaks seda oma jüngrilt üle küsima ja veel kolm korda? Miks peaks seda küsima Peetruselt – salgab teine ju Jeesust koguni kolm korda ja laseb kukel end hingetuks kireda?

Ütlesin kord mehele, kes oli oma eluga rappa läinud, et vahest need probleemid ei kao enne, kui ta hakkab oma sõnade ja tegude eest täielikult vastutama. Üle viiekümnene mees küsis seepeale täiesti siiralt, et mis asi see vastutus on. Ega mind eriti kerge üllatada pole, aga see üllatas tõsiselt. Aga olgu, kui küsida, mis asi on vastutus, kuidas me siis vastame? Kas mäletate veel hiljutist „Suud puhtaks“ saadet, kus ajakirjanik küsis teiselt ajakirjanikult, et mis on meedia vastutus? Ja siis ei osanud temagi vasta muud, kui et kõik liigub meedia poolt ikka paremas suunas. No hea seegi.

Kuid kui natuke terasema pilguga vaadata ümberringi, unustamata iseennast, siis – kes vastutab üldse millegi eest? Kui paljud ütlevad meist, et tegid vea, eksisid, läks valesti, ei mõelnud nii, või veel enam – parandavad ära, teevad korda, andestavad, võtavad süü enesele, on hoolikamad, mõtlevad enne, või, hoidku Jumal, „palun anna andeks“?

Jeesus vaatas terase silmaga enda ümber – enesesse tal polnud vaja vaadata, millegi eest polnud vastutada, Ta oli puhas. Sellegipoolest ei jäänud miski inimlik Tal märkamata, analüüsimata, andeks andmata. Oma jüngrid olid Tal peo peal, polnud midagi, mis oleks jäänud märkamata, teadmata. Teadmata polnud seegi, et keegi neist ei vastuta suurt millegi eest, kuigi sisemisest puhtusest on asi kaugel. Ükskõik, mida ta jüngritele õpetas, pärandas, pühendas, vastutus tuli võtta Tal enesel, täielikult ja kõigi eest.

See aeg sai varsti täis, tuli valida halvimaist parim. Ei saa ju anda võtmeid üle inimestele, kes muretsevad, kummal pool Jeesust nad istuda saavad, ja muud pidulikku. „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!“

Peetrus oli kahtlemata juht – ja üks lähematest. Pärast salgamist ei olnud enam midagi, mis oleks näidanud tema nõrkust veel enam. Peetrus võttis salgamise eest vastutuse ja ta armastas Jeesust siiralt. „Kas sa armastad mind? Hoia mu lambaid kui karjane“, pole midagi muud kui küsimus, kas sa vastutad enese ja teiste eest. Kas Sinu kätte saab võtmed usaldada või unustad sa ukse sulgemata ja su lambad on kõik pilla-palla?

Kes seda siis veel küsima pidi? Jeesus võttis vastutuse kogu inimkonna eest, täielikult. Mille eest vastutame meie? Mis me vastame, kui Ta küsib meie käest: kas sa armastad mind, Jüri, kuidas on sinuga, Mari? Kas me armastame Teda, kas me hoiame Tema lambaid, kas me söödame neid ja millega me neid söödame? Või küsime meiegi, kummal käel olla, ja Jeesus vastab ikkagi: „Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?“ Ehk teisisõnu – kas oled valmis vastutama? Võttes vastutuse enese sõnade ja tegude eest, anname iga kord oma määrdunud hingelt vähemalt osa sinna kogunenud andestamatust ja saame andestuse Temalt endalt.

Ta võttis meie eest vastutuse, et meie võtaksime eneste eest, ja andis andestuse – täieliku.

Karpathose Johannes on öelnud: „Jumal on andnud meile hinge puhta ja kaunina ning meil on kohustus anda see Talle samasugusena tagasi.“ Võiksime pigem mõelda, et see võib peale määrdumise siin maa peal ka ilusamaks muutuda.

Põhiküsimus ongi: mida Jumal tahab, et ma teeksin? Vastutus tuleb võtta, oma sõnad ja teod heastada – milleks meile muidu andestus, mida oskame me sellega peale hakata? Siiani pole ju osanud.

Kõik ei lähe alati nii, nagu oled lootnud. Kõigile pole antud lepast rege ega lakkamatu õnne sepistamise koda. Ja aeg-ajalt on meilgi vist valikuline kuulmine. Nii nagu Jeesuse lähimatel õpilastel. Ta oli neile üsna täpselt kõike seda kirjeldanud, mida Temaga tehakse, ja seletanud, miks Ta peab kannatama ja ristil surema, aga nemad ei tahtnud seda uskuda. See ei sobinud nende ilusatesse tulevikuplaanidesse. Ega nad selle pärast loobunud kord oma igapäevasest, harjumuspärasest elust, tööst, sõpradest, lähedastest, et kolm aastat olla Jeesuse kõrval ja siis kuulda Tema ristisurmast ja jääda nagu karjaseta lambad ilma Temata selle vaenuliku maailma keskele! Ma ei tea, kas mõni neist jõudis kahetseda, et ta kord Jeesusega koos oli teele läinud. Tundub, et ükski neist ei läinud pärast Tema ristisurma tagasi sinna, kust ta kord oli alustanud. Ega see polekski väga lihtne. Mõned meist teavad seda, kui raske on tagasi minna sinna, kust oled kord läinud. Pigem murduda mujal kui tunnistada oma kunagine äraminek valeks.

Jüngrite käitumises pärast Jeesuse ristisurma on midagi väga ilusat. Nad on hirmul, suures segaduses, aga nad hoiavad kokku. Hingevaenlasele on eraldihoidvad eriti kergeks saagiks. Head leeritatud! Mitmed teist – peamiselt mehed –, ütlesid mulle, et nad on otsustanud edaspidi oma elu nii seada, et vähemalt kord kuus pühapäeviti jumalateenistustele tulla. See on hea ja väga õige otsus. Selleks, et meie usk võiks säilida ja kasvada, vajame me teiste omasugustega kokkusaamist, ühiseid palveid, oma patu tunnistamist ja armukuulutuse kuulmist ning armulauaosadust. Oma usuga üksijäämisel võib peagi suur osa usust otsa lõppeda, hingetempel tühjaks jääda või täituda uinutava või hulluksajavaga.

Üks sel pühapäeval leeritatutest on kirjutanud oma leerikooli mõtiskluses „Eile nägin ma kirikut“ nii: „Iga inimene on aed ja iga inimene on tempel Jumalale. Mul on kohutavalt keeruline mõtelda ennast sellise inimese mõttemaailma, kellel puudub Jumal, sest kui pole Jumalat, kellele kuulub siis tempel või kas seda sootuks on?“ Seesama mees kordas oma uues, just leeripäevaks luuletatud laulusõnades:

„Ma pole siia kiirustades tulnud
ja tagasi mul minna puudub rutt.“

Ja ta tõdes ja küsis meilt:

„Mu ümber valgus, selle sisse läen.
Kas Sina sedasama valgust näed?“

Jüngrid näevad vahetult pärast Jeesuse ristisurma väga vähe valgust. Nad on kui hirmunud lambakari ühes lukustatud ruumis. Kuid neil on valgus, mis ei lase neil põgeneda üksildusse, teistest eemalehoidja hukatuslikku meeleheitesse. Nad hoiavad kokku. Naised olid tulnud Jeesuse haualt kummalise sõnumiga: haud on tühi, Jeesus on üles tõusnud. Imelik, et keegi sellist asja uskuda suudab! Need naised! Kuid siis oli see juhtunud ka nendega. Jeesus oli äkki seisnud nende keskel, neile soovinud rahu! Asjalik soov. Võib arvata, et sellistel hetkedel kaob viimnegi rahunatuke, kui see, kes oli surnud, mõned päevad hiljem tuleb tuppa, mille uksed on hoolikalt lukustatud. Toomast ei olnud sel korral seal ja kui ta teistelt Jeesuse ilmumisest kuulis, ei uskunud ta nende juttu. Nagu üks tõeline eesti mees. Ütles, et usub vaid siis, kui ta oma silmaga näeb ja oma käega katsuda saab. Siis tuli ülestõusnu taas ja ütles, et Toomas sirutaks käe ja katsuks. Ja uskmatu Toomas sai tagasi oma usu, usalduse, rahu ja rõõmu.

Seitse jüngrit, ka Toomas, lähevad sinna, kus ülestõusnu on lubanud nendega veel kohtuda, ja seal sünnivad imed. Armsad, paljud inimesed, kes soovivad lasta ristida oma lapsi või saada ristivanemateks, on küsinud, miks peaksid nemad selleks käima leerikoolis. Mõned neist väidavad, et Jumalaga kohtumiseks lähevad nemad hoopis metsa või mere äärde. Kui me ikka Jumalat Jumalaks peame, siis pole vist palju teha temaga kohtumiseks seda, mida Tema meilt ootab ja mitte määrata Temale meile meeldivaid kohtumispaiku. Ta ei pruugi tulla.

Jüngrid jõudsid üheskoos sinna, kuhu ülestõusnu oli nad juhatanud. Neid oli seal üheteistkümnest seitse. Jeesus oli neile öelnud, et nad läheksid selle järve äärde, ja lubas, et Ta ilmub neile seal taas. Ja äkki otsustab kärsitu Peetrus minna kalale ja õnneks ta ütleb seda ka teistele. Ta hoolib omadest! Ta ei pane lihtsalt minema ega jäta teisi muretsema. Ta ütleb neile: „Ma lähen kalale.“ See, mida need teised siis teevad, on imeline. Nad ütlevad talle: „Me tuleme sinuga kaasa.“

Peetrus oli kärsitu mees. Seal järve kaldal ei mallanud ta niisama olla ja oodata, kas ülestõusnu ilmub või mitte. Ta tahtis tegutseda. Aeg-ajalt ongi just töö tegemine parimaks teraapiaks ja mõnedki meist teavad, kuidas kalapüük rahustab.

„Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.“ Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.“ Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi.

Siis, kui päike hakkab tõusma, otsustavad nad lõpetada. Küllap loodavad, et kedagi pole veel kaldal küsimas mõnd piinlikkust tekitavat küsimust. Aeg-ajalt mõned inimesed kohe oskavad küsida kummalisi küsimusi. Mõnele meeldib küsida, kuidas on läinud, kuigi ta peaks isegi taipama, kui halvasti meil on läinud. Tahaks hüüda kui üks eesti laulja: „Vaiki, kui võid!“ Aga mõned ei või. Ja siis näevad tühja paadiga kalda poole sõudvad jüngrid, et keegi seisab kaldal.

Nii vara hommikul. Kes? Miks? See keegi küsib neilt küsimuse, aga teeb seda nii, et see ei pane piinlikkust tundma. See inimene seal kaldal otsekui muretseks nende murelike pärast. Ja siis soovitab ta neil visata võrk vette kohas, kus paadis olevad kalurid ehk kõige vähem loodaksid mõnd kalapoegagi kohata. Kummaline – nad ei vaidle Temaga, vaid teevad just nii, nagu Tema soovitab. Ja siis see sünnib. Kord, kolm aastat tagasi oli sündinud seesama. Jeesus oli siis jutlustanud rahvahulkadele Siimon-Peetruse paadist ja oli siis soovitanud kaluril sõuda kohta, kus sel ajal ei peaks ühtegi kala olema, ja Siimoni võrgud on äkki kaladest rebenemas. Nüüd sünnib see taas. Ja Peetrus hüppab paadist välja ja kahlab kaldale, sest pole kahtlustki, kes seal kaldal on neid läbikukkunuid oodanud. Kas te teate, kes on sõber? Sõber on see, kes tuleb ka siis, kui kõik teised on lahkunud.

Kaldale jõudnuid ootavad Jeesus ja soojendav lõke, kalad ja leib. „Tulge!“ ütlevad vaimulikud tihti altarist, kutsudes inimesi armulauale. „Tulge, sest kõik on valmis.“

Kaks väikest nüanssi. Piibliuurijad on palju pead murdnud, miks kirjutab Johannes, et Jeesuse soovitusel järve visatud võrgus oli 153 kala. Miks 153? Paljude keeruliste vastuste kõrval on see, et tol ajal oskasid kreeklased nimetada just sellise arvu erinevate kalade nimesid. Kui Jeesus saadab apostlid täitma ülesannet, siis ta ütleb neile: minge kogu maailma ja tehke minu jüngriteks kõik maailma rahvad, neid ristides ja neid õpetades. Sellel varajasel hommikutunnil võib kõnelda võrku jäänud kalade arv sellestsamast, kõikidest rahvastest – ka sinust ja minust. Ja nii nagu ühes teises väga olulises evangeeliumiloos, loetletakse siin paadis olevate jüngrite nimed, aga kahe nimed jäetakse ütlemata. Äkki selleks, et meiegi saaksime end mõtelda sellesse tühja paati nende keskele, keda kaldal ootab Jeesus?

Armsad, me tunnistasime ka täna, et usume kõigeväelisesse Jumalasse. Tema ei rahuldu vähemaga kui kõik. Ta igatseb, et kõik pääseksid ja jõuaksid tõe tundmisele. Palugem täna, et meiegi võiksime olla selle kõige hulgas – jääda Tema armastuse hõlma. Palugem, et Tema tahtmine sünniks meie eludes. Mitte meie tihti ekslik tahe. Üks leerilastest kirjutas: „Usk ei ole ju kaubamaja, kus valitakse, mis kõige kenam välja näeb või paremini selga passib. Nii ma olengi oodanud justkui mingit ilmutust, aga küllap on seegi üks mugav poos, millega otsustamine tulevikku lükata.“ Pole mõistlik oluliste otsuste tegemist võib-olla et olematusse homsesse lükata. On mõtet teha õigeid valikuid ja olla tänulik palverändur. Nii nagu üks tänastest leeritatutest, kes ütles: „Ma alustan oma hommikuid mõtisklusega, mis lõpeb sõnadega „Meie Looja külluse ees kummardan.“ Sest seda ma lihtsalt tean, et Looja on ja hoiab!“

Ilusat kaldalejõudmist ja taipamist, et Tema ootab ja hoiab nüüd, ikka ja igavesti! Hoidkem end Tema lähedusse, sest siis pole meil millestki puudust. Aamen.