Nädala mõte

Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Jh 1:29)

Eile tähistasime oma kodukiriku, Tallinna Jaani kiriku 149. sünnipäeva. Kirikule on selle sissepühitsemisel antud evangelist Johannese (eestipäraselt Jaani) nimi.

Evangelist Johannese sümboliks kunstis on kotkas. Kotka pilt on meie koguduse lipul. Ka meie koguduse ristikujulisel tänumärgil, mille eile said taas viis tublit inimest, kes koguduse heaks on palju teinud, on kotka kujutis. Kotkast on inimesed läbi aegade pidanud jumalikuks linnuks. Tal on uhke ja väärikas välimus, võimsad tiivad. Tiivad, mis kannavad kõrgemale teistest lindudest, taeva avarustesse. Kotkast on peetud ka vabaduse sümboliks – seostub ju taeva avarus, milles kotkas lennul liugleb, vabadusega. Taevas ei ole piire. Kotkas tõuseb kõrgemale kõigist lindudest, ta on suutnud end lahti kiskuda maistest püünispaeltest.

Kas see, et kotkas tõuseb teistest lindudest kõrgemale, on aga iseenesestmõistetav? Lugesin kord üht vana lugu kotkast ja kanast.

Oli kord üks kanakasvataja, kes armastas väga kaljuronimist. Ühel päeval, kui ta turnis eriti keerulisel kaljumürakal, jõudis ta lõpuks suure rahnuni, millel oli suur pesa ja pesas kolm suurt muna. Kotkamunad. Ta teadis, et see oli täiesti ebaökoloogiline ja kahtlemata illegaalne, aga kiusatus sai temast võitu ning olles kõigepealt kontrollinud, et emakotkast ei ole lähedal, pani ta salamisi ühe kotkamuna seljakotti. Seejärel jätkas ta ronimist, sõitis tagasi rantšosse ja pani kotkamuna kanakuuti. Sel ööl istus kana hiigelsuurel munal kõige uhkema kanana, keda kunagi nähtud. Ja ka kukk näis enesega väga rahul olevat. Kui aeg käes, koorus munast kotkabeebi. Ta vaatas ringi ning nägi kana. „Mamma!“ kraaksatas ta.

Ja nii juhtuski, et kotkas kasvas üles koos kanadest-kukkedest õdede-vendadega. Ta õppis tegema kõiki asju, mida kanad-kuked teevad: loksuma ja kaagutama, porist kaeratange ja ussikesi otsima, vihaselt tiibu plaksutama, paar jalga õhku lendama ning seejärel maanduma, prahi- ja sulehunnikusse kukkuma. Ja ennekõike uskuma, et ta on igal juhul ja täiesti kana.

Ühel päeval, juba vanemas eas, juhtus kotkas, kes arvas, et ta on kana, kogemata taevasse vaatama. Kõrgelaubalisena, hõljudes majesteetlikult õhuvooludel, lennates pingutusteta, liigutades õige pisut oma kuldseid tiibu, lendas seal kotkas.

„Kes see on?“ küsis vana kotkas, kes oli kindel, et on kana. „Ta on võimas. Nii palju jõudu ja graatsiat. Missugune liikumise poeesia! Ka mina tahaksin nii!“

„See on kotkas,“ lausus kana. „Ta on lindude kuningas. Tema on õhulind, aga meie, meie oleme kõigest kanad, meie oleme maalinnud.“

Ja juhtuski nii, et see kotkas elas ja suri kanana. Maa peal. Tundmata taeva avarust, vabadust. Saamata hõljuda, tundmata, mida tähendab lasta ennast kanda soojadel õhuvooludel.

Kurb lugu. Kurb, kui keegi jääb ilma sellest, mis talle on määratud, kui ta ei saa selleks, kelleks ta on loodud. Inimene on loodud elama kooskõlas oma Jumalaga ja Jumala juurde, Tema taevasesse riiki peab ta kord, kui tema elurännak maa peal lõpeb, ka jõudma. Mitte kõik ei tea seda, mitte kõik ei suuda seda uskuda. Et saada iseendaks, peab olema keegi, kes juhatab teed. Et kasvada kanade keskel kotkaks, peab olema keegi, kes õhutab tõstma pilku taeva poole, keegi, kes ütleb, et taevas ei ole kättesaamatus kõrguses, ja julgustab taeva poole pürgima.

Eilse pühapäeva, kolmanda advendipühapäeva juhtmõte on „Valmistage Issandale teed“. Sellega seoses tuletasime meelde pühakirjatekste Ristija Johannesest. Mis seob neid kahte Johannest: Ristijat ja evangelisti? Paljugi. Ilma Ristija Johanneseta poleks olnud evangelist Johannest. Ristija Johanneseta poleks kalurist saanud kotkast.

Ristija Johannes kutsus inimesi meeleparandusele, ta kuulutas: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.“ Tema õhutas inimesi oma patte kahetsema, meelt parandama. Vabanema sellest taagast, mis takistab inimest Jumala poole püüdlemast, nende patukoormast. Ta pööras inimeste pilgud taas taeva poole, selle Jumala poole, kelle poole püüdlemisest olid inimesed – oma elu lootusetut patusust tundes – peaaegu loobunud. Ta kinkis inimestele usu, et Jumal ei ole kaugel, ei ole oma rahvast hüljanud, vaid ta tuleb oma rahva juurde õige pea. Tema oli see, kes suunas inimesed seni peaaegu tundmatu, puusepa Jeesuse-nimelise poja juurde, tunnistades esimesena Teda Jumala saadikuks: Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu.

Ristija pööras inimeste pilgud taeva poole, andis neile aimuse, et taevas ei ole nende jaoks suletud, nemadki võivad lennata, võivad sinna jõuda. Jeesus, kellele ta teed valmistas, kinnitas seda sõnumit ja aitas inimestel vabaneda taagast, mis lendamist takistab – oma ristisurmaga võttis Ta ära nende patukoorma, mis muudab inimese nii raskeks, et isegi usutiivad ei jõua teda maast kergitada, taeva poole tõsta. Jeesus hindas Ristijat kõrgelt. Ta on öelnud: „Ma ütlen teile, ei ole naisest sündinute seas kedagi suuremat Johannesest.“

Ka evangelist Johannesest sai Ristija Johannese kombel kuulutaja. Üks nendest, kes läkitati Jeesuse poolt maailma inimesi ristima ja neile evangeeliumi kuulutama. Tema evangeelium on saanud paljudele rajaks Jumala armastuse juurde.

On advendiaeg, Kristuse tulemise aeg. Jaani ehk Johannese koguduse sümboliks on kotkas. Uhke lind, kes püüdleb taeva poole. Meiegi püüdleme taeva poole. Mõelgem tänus neile, kes on meie pilgud pööranud taeva poole, kes on meie jaoks taeva avanud, julgustanud meid sinna pürgima. Toetagem üksteist, et me sellelt teelt, taevateelt, ei eksiks, et me ei väsiks ega tüdiks. Palugem, et meie tiivad saaksid tugevaks nõnda, et me kõik võiksime kord taevariiki pärale jõuda. Aamen.

Kannatlik ootaja või kärsitu loobuja?

Psalmist ütleb (Ps 42:12): Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!

Paulus kirjutab tessalooniklastele (2Ts 3:5): Issand aga suunaku teie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole!

Olla kannatlik ja oodata. Kes seda tänapäeval enam jaksab? „Iga asi omal ajal“ – nii kord öeldi. Kui vaadata paljude inimeste kärsitust või sedagi, kuidas poodidest mis tahes aastaajal võib saada kõike seda, mis kunagi oli siin maal kättesaadav vaid sügisel, siis tahaks vana lause ümber muuta ja öelda: „Iga asi igal ajal ja head asjad paluks kohe!“ Kuid kas see on ikka nii? Mis saaks, kui emad tahaksid lapsi kanda oma südame all üheksa kuu asemel näiteks üheksa päeva? Kui õunapuud puhkeksid õitsele talvel? On endiselt palju sellist, mille jaoks on oma aeg ja mida on vaja kannatlikult oodata. Targaks saadakse aastatega. Osavaks muututakse aastatega.

Ladinakeelne sõna „attendere“ tähendab ‘sirutada ennast ettepoole’, ‘oodata’. Selleks, et suudaksime kannatlikult oodata, on vaja usku ja lootust. Ilma nendeta muutume kärsituks, proovime aina uut, katsetame, tõmbleme ja rikume palju ära. Maailm, millest usk ja lootus välja tõrjutakse, muutub hullumeelseks paigaks.

Miks Jumal ei sekku maailma asjadesse? Miks ta kurje kohe ei karista? Miks ta kohe ei lõpeta maailmas olevat ülekohut? Nii küsivad uskmatud oma kärsituses ja löövad käega. Kui Jumal kohe ei sekku, siis katsetame millegi muuga. Horoskoopide, selgeltnägijate ja new age’iga – erinevatest usunditest ja filosoofiatest kokku segatud uute voolude, õpetustega. Need, kes ei taha uskuda Jumalasse, on valmis uskuma lõpmata paljudesse asjadesse, kuid kahjuks osutub see muu vaid uduks, mis hajub tõsiste katsumuste ja surma ees. Kui Jumal ei tõota kiirelt saabuvat suurt õnne, siis usuvad kergeusklikud poliitikuid, kes enne valimisi lubavad täidetamatut, ja reklaami, mis lubab kohe õnne nende õuele tuua. Ja nii tormavad paljud nagu peata kanad, tallates jalge alla kõik hea ja ilusa ning lõpuks ka iseenda. Neil on kiire! Kuhu? Surnuaeda.

Pühakiri ütleb: Häda teile, kes olete kaotanud kannatlikkuse! Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.

Jumal ei ole kärsitu ega vägivaldne. Tema, selle maailma Looja, teab, et kasvamine ja tervenemine võtavad aega. Tema teab, et me ei ole äädikakärbsed. Me pole merisead, kes oma sündimise päeval suudavad rõõmsalt ringi joosta. Meie inimeseks saamine – jalgadele tõusmine, rääkima hakkamine jne –, kogu meie areng, meie valmis saamine võtab aega. Mõni ei jõuagi selleni. Saada selleks, kelleks Jumal meid on mõelnud, võtab aega. Selleks on vaja kogeda palju, õppida palju, paljust läbi minna. On vaja kannatlikkust, alandlikkust.

Ühes ilusas Inglise kirikulaulus, mille on tõlkinud Siberi vangilaagrites olnud ja palju muid katsumusi läbi käinud vaimulik Harri Haamer, on sõnad: „Tänu Sulle õiekestest, mida teelt ma kogunud, tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud ...“ Tänada Jumalat kõige eest – seda saab siiralt teha vaid see, kes on taibanud tõe inimeseks saamisest ja Jumala armastusest, kannatlikkusest ja armust. Pühakirja sõnadega: „Me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“

Armastus ja kannatlikkus? Kui palju kannatlikkust on meiega olnud nendel, kes on meist tõeliselt hoolinud! Jah, kannatlikkus võibki sageli olla armastuse mõõdupuu. Jumal on meiega väga kannatlik, sest ta armastab meid enam, kui keegi on meid iial armastanud.

 Suunaku Issand meie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole! Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!

Palve: Rahu ja armastuse Jumal, me täname Sind. Sa oled olnud meiega imeliselt kannatlik! Sina oled kannatlikult oodanud, kui oleme põgenenud Su juurest. Oled meid oodanud, kui oleme olnud oma eksirännakutel. Sina, kes oled andnud meile kogu meie aja, oled kannatlikult oodanud neid väheseid hetki, mil oleme leidnud aega, et kõnelda Sinuga, otsida Sinu juhatust, Sinu armu. Oleme toonud Sulle oma väsimust ja kurbust, kurtnud Sulle oma haigustest ja hädadest ja unustanud tänada kõige hea eest, mida oled meile nii palju jaganud! Tänu Sulle ka iga inimese eest, kes on meiega kannatlik olnud, meisse uskunud, meid usaldanud ja armastanud ning selle läbi meid paremaks muutnud. Andesta meile meie kärsitus. Andesta, kui oleme kiirelt loobunud seal, kus oleksime pidanud olema kannatlikud! Anna meile andeks, kui oleme palju oma kiirustamisega ära rikkunud. Kingi meile rahu ja armastust, et meil oleks neid jagada neile, kes seda vajavad, ja et me ei kiirustaks mööda Sinust – oma elu allikast, lõppematust rahust ja rõõmust.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. (Sk 9:9)

Õiglaseid valitsejaid on igatsetud läbi aegade. Nende leidmiseks uuritakse ka praegu meedias läbi riigijuhtide ja valitsuseliikmete elu. Mitte ainult omal maal. Tundub, et Donald Trumpi ei valitud presidendiks mitte ainult USA-le, vaid kogu maailmale, sest teisiti kui varem elati sel korral sealsele valimisvõitlusele kaasa globaalselt. Vahel nõutakse ministritelt õigluse nimel lausa käsuorjuslikku kirjatähe järgimist, ses ulatuses, et paneb ohkama: kas saab üldse keegi inimene olla nii perfektne, nagu nõuavad temalt kõike märkavad kaasmaalased? Küllap Jumal on armulisem, õiglasem ja heatahtlikum.

Kuidas on aga Jumalaga ühiskondlikus plaanis? Ütlesin ühel kontserdiavamisel, et kirikus ma küll veel julgen rääkida Jumalast – ja lisasin, et muidugi julgen ka mujal. Aga kurvaks teeb, et mõnede inimeste arusaamine Kõigevägevamast on nii viltune, kui olla saab. Keegi küsis mult: kus su Jumal on, näita ometi? Vastasin, et hari ennast ometi usuküsimustes ja küllap hakkad siis koguni mõistma, miks religioonid on endiselt täiesti elujõus. Ei tahtnud hakata selgitama, et Jumalat ei saa ju näha, et ta on n-ö nähtamatu vaimne dimensioon, kes elavana ometi on igavene, ehkki meile vaevalt adutav. Ei soovinud lisada, et Jeesuse Kristuse kaudu saame Jumalat tundma nii, nagu ei kusagil mujal, sest tema jumalatunnetus oli ülim, mis olla saab, kuna tolles inimeses oli osadus Loojaga viidud maksimumini jne. Sellistes küsimustes peab inimene ennast ise rohkem harima, et asjale pihta saada. Kiiremini tuleb taipamine, kui on tekkinud südameigatsus Jumala järele. Seesama igatsus võib väljenduda aga ka püüdena tõe ja õiguse või õiglaste juhtide järele.

Kas jõuab siis advendisõnum „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja“ tänapäeva eestlasteni? Küllap jõuab, kui soovitakse järele mõelda. On olemas meie kõigi mure, et riiki juhitaks õiges suunas ja seda teeksid õiged inimesed. Inimlikest vigadest ja ebatäiuslikkusest tuleb mõistliku piirini aru saada. Milline peaks olema õiglane juht või valitseja? „Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas,“ öeldakse sealsamas prohvetisõnas. Nii käitus oma viimsel teekonnal Jeruusalemma sisenedes Jeesus, kes loobus sõjakusest ja sõjaratsust, mis kuulusid tollaste valitsejate profiili juurde. Ta nõudis ka oma jüngritelt, et neil oleks pigem alandlikku meelt hoida tagasihoidlikumat joont.

Minu arvates on sellist alandlikku meelt ilmutanud ka meie uus president, kui ta on loobunud enda ametiga kaasnevate hüvede kasutamisest. Samuti ei ole peapiiskop sugugi üles näidanud „usuvürstide“ kõrkust, kui ta püüdis hoida kiriku ja riigi suhet tänujumalateenistuse kaudu uue presidendi õnnistamiseks, vaid ta on üritanud tasaselt tähelepanu juhtida kohutavale kahjule, mida teeks eestlastele kiriku ja riigi – mis on nagunii juba lahutatud – veel suurem lahkuminek või vähemalt teineteise suhtes tuimaksjäämine (tähelepanu osutamine vajab aga alati kajastamist ka meedias, ehkki teema tundub delikaatne). Meil ei ole riigikirikut ega riigisporti, meil pole riigikunsti ega riigimuusikat – ja ometi elab meie maal palju toredaid poliitikuid, sportlasi, kunstnikke, muusikuid ja koguni kirikutegelasi. Omavahel suheldakse ega peeta tihedamaid traditsioonilisi suhteid lubamatuks.

Võtkem vastu see kuningas, kes tuli tollal Jeruusalemma: Ta on toonud Jumala kohaloleku ja igavese rahu lõputult paljudesse südametesse ning öelnud, et kui te ei leia jumalariiki praegu oma sisimas, siis ei kuulu te jumalariiki selle välispidiselt tulles. Võtkem üksteist vastu ja ärgem keerakem omavahel selga – see on selle Jumala soov, kes kuulutab õiglust ja aitamist.

Õnnistatud advendiaega kõigile!

Möödunud pühapäev, kirikuaasta lõpp, ei olnud surnutepüha nagu möödunud sajandil, vaid Kuningas Kristuse püha. Juhtsalmid rõhutasid Kristuse kohtunikurolli: „[kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma kirkuse troonile ja] Tema ette kogutakse kõik rahvad ja Ta põimendab nad üksteisest, otsekui karjane põimendab lambad sikkudest“ (Mt 25:[31–]32). Kohtupäeval saab selgeks, kes on kes, „sest meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba“ (2Kr 5:20).

Selle pühapäeva tonaalsus oli hoopis teistsugune kui muidu. Hirmutav. „Kole on langeda elusa Jumala kätte!“ (Hb 10:31). Siinsel ajastul kasvab raihein ja luste nisu keskel, kuid lõikuspäeval kogutakse kokku „kõik häirijad ja ülekohtutegijad ja visatakse tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine“ (Mt 13:41j).

Kohtuotsus on karm, kuid õiglane, nagu ühes pühapäeva lektsioonis öeldi: „See on tõepoolest Jumala poolt õiglane, et teie ahistajaile tasutakse ahistamisega [---] leegitsevas tules. Siis Ta karistab neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile. Need saavad karistuseks igavese hävingu eemal Issanda palgest“ (2Ts 3:6.8j).

Viimse kohtupäeva loos räägitakse sellest, kuidas otsus langetatakse tegusid mööda. Kuid probleem on selles, et hea tegemine peab olema nii loomuomane, et sellele ei mõelda. Kohtupäeval küsivad õiged, keda Jeesus kutsub: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale“ (Mt 25:34), imestunult: „Millal me Sind teenisime?“ Nad ei ole ise aru saanud, et nad käituvad kiiduväärselt. Nad on toiminud lihtsalt halastusest hädaliste vastu.

Mõnda asja on võimatu saavutada seda teadlikult taotelles. Ei ole võimalik võtta nõuks: ma hakkan ausalt alandlikuks. Tuhkagi sa hakkad, oma südames oled ikka veidi uhke selle üle: vaata, kui madal ja malbe mina olen! Ehtne alandlikkus ei ole püüdliku ponnistamise tulemus, vaid endastmõistetav. Selline nagu siis, kui mõistame, et seisame silmitsi endast mõõtmatult suuremaga.

Nii on ka hea tegemisega. Kohtuniku ette ei saa astuda, teatades: „Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed, kes on ükskõiksed ja hoolimatud. Mina andsin Sulle süüa, kui Sul oli nälg, ja juua, kui Sul oli janu. Mina võtsin Su vastu, kui Sa olid kodutu, panin Su riidesse, kui Sa olid alasti, käisin Sind vaatamas, kui Sa olid haige ja vangis.“ Sest isegi kui me oleme seda teinud püüdlikult, kõigile Ta vähematele vendadele, ei loe see, kui oleme teinud oma teod pelgalt põrgust pääsemiseks. Paulus hoiatab: „Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi“ (1Kr 13:3).

Põrguhirmust hea tegemine ei loe, kui puudub armastus. Kuid kust ma tean, et see mul on? Sest tegema peab head nii, et ise ei tea, muidu ei lähe arvesse. Kuidas pääseda silmusest, et kui korrakski endale õlale patsutad: oled tubli olnud!, pühid maha kõik ning oled silmakirjatseja?

Mis siis päästab kohtuhirmust ja karmist karistusest? Ainsaks abiks on armastus. Armastus Jumala vastu. „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval [---]. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus välistab kartuse, sest kartusel on ees karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Meie armastame, sest Tema on meid armastanud enne“ (1Jh 4:16–19). Ristiinimene ei ole saanud orjuse vaimu, et ta peaks kartma, vaid lapseõiguse Vaimu, mille tõttu me hüüame: „Abba! Isa!“ (Rm 8:15) – Isa, ole armuline!

Jumal on kõige headuse ja armastuse Allikas. Meil ei ole vaja voorusi iseenda seest otsida ega pettuda, kui ei leia. Me oleme armust päästetud usu kaudu – ja see ei ole meist enestest, vaid see on and Jumalalt –, ei mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, mis Jumal juba enne on valmistanud, et meie käiksime nendes (Ef 2:8–10).

Meil tuleb vaid avada ennast Temale, et Tema saaks meid täita oma väe ja Vaimuga, ning siis voolavad meist läbi elusa vee jõed (Jh 7:39).

Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel. Kui öeldakse: „Nüüd on rahu ja kindel olek“, siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku. Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained. (1Ts 5:2–6)

Läbi aegade on kristlased oma usutunnistuses kinnitanud: „Meie usume Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, meie Issandasse, kes on risti löödud, surnud ja maha maetud, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva ... ja tuleb sealt kohut mõistma elavate ja surnute üle. Meie usume ... ihu ülestõusmist ja igavest elu.“

See on sellise usu tunnistus, mille aluseks on usaldus Jumala vastu, lootus tema halastusele ja armule. See usk annab inimesele selle, mida ei saa talle anda keegi ega miski muu: annab lootuse tulevikule, sest Jumala Poeg Jeesus Kristus on tõestanud, et surm ei lõpeta kõike, kuna surma on võimalik võita. On võimalik võita ka inimesel, kui ta jääb Jumala armusse Jeesuse Kristuse kaudu. Seda, kes saab kuuluma võitjate ridadesse, kes saab nautida võitu viimse vaenlase, surma üle, otsustatakse viimsel kohtupäeval, mis toimub Kristuse taastulemisel maa peale. Küsimus, mis vaevab paljusid, on aga selline: millal Kristuse taastulek saab sündima? Jeesuse surma järgsetel aastatel usuti, et Kristuse taastulek tuleb väga ruttu. Aga – ootamine on kestnud juba peaaegu 2000 aastat ja lõppu ei paista.

Inimese jaoks on ootamise protsess tüütu ja piinav: kusjuures nii hea kui ka halva ootamine. Seetõttu on loomulik, et inimesed on Issanda taastulemise täpsest ajast nii huvitatud. Aga kui jätta kõrvale lihtsalt ootamisest tekkivad ebamugavused, siis – miks on ristiinimese jaoks oluline teada Issanda tulemise täpset aega? Kas selleks, et oleks võimalik minna talle lillede ja lauludega vastu? Võib-olla. Aga kas see on peamine põhjus? Kardan, et mitte. Kas ei ole inimeste uudishimu peamiseks põhjuseks pigem see, mida apostel Issanda tuleku viisi kohta kirjutab: „Issanda päev tuleb just nagu varas öösel.“

Kes on varguse üle elanud, teab, et varga külaskäigu suurimaks ebameeldivuseks peale asjadest ilmajäämise on teadmine, et kuna varas tuleb salaja ja ootamatult, siis võib ta näha meie elu selliseid detaile, mida me oodatud külaliste eest vastavaid ettevalmistusi tehes suudame varjata. Tuletagem meelde, et Issand tuleb meie juurde kohtumõistjana. Tuleb kaaluma meie elu ja tegusid. Kui Ta tuleb vargsi, siis võib ta näha nii mõndagi, mida me ise Talle näidata ei tahaks. Jah muidugi, pole midagi, mis saaks jääda Jumala ees saladuseks, kuid siiski ei tahaks me, et Ta meid otse teolt tabaks – nii on meil kergem Tema kohtujärje ees seistes püüda ennast õigustada. Kuid kas see, kui teaksime täpselt Tema tulemise aega, innustaks meid kuidagi oma elu muutma: püüdma olla paremad inimesed, tasuma oma võlad, tegema rohkem häid tegusid? Või on äkki vastupidi: teada saades, et Issanda taastulemiseni on veel aega, leiame, et enese, oma elu muutmisega on veel aega küll. Kas ei oleks inimesel aegade ennustamisega tegelemise asemel õigem mõelda hoopis sellele, et Issand võib tulla aasta või aastatuhande pärast, inimene aga ei saa olla kindel, et ta näeb veel homset päikesetõusu. Ja kui tema aeg on otsas, siis jäävad tegemata kõik head teod ja ütlemata kõik kaunid sõnad – kui hästi need ka valmis oleksid mõeldud.

Apostel kirjutab: „Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed.“ Tõelisel ristiinimesel, valguse lapsel, kes käib oma Issanda järel ja elab sellist elu, nagu tema Issand temalt ootab, pole vaja hirmuga oodata, millal Kristuse taastulemine teoks saab. Ta on igal ajal valmis oma Issanda ette astuma, tulgu too kasvõi varga kombel salaja südaööl. Jah, küllap on ka valguse laste eluhoones hämaramaid nurki, sest ka ristiinimene peab käima läbi maailma kiusatustest ja katsumustest, kuid kui me oma hämaraid nurki Issanda eest ei peida, siis kaovad nendest viimasedki varjud, kui ilmub Issand oma kirkuses. Püüdkem siis elada nagu valguse lapsed, kasutagem meile kingitud aega maailma valgemaks ja helgemaks muutmiseks ja oodakem rõõmuga oma Issanda Jeesuse Kristuse taastulemist, lootes armule, mida meile selles pakutakse. Aamen.

On november. On hingedekuu. Selle pühapäeva teemaks meie kirikukalendris oli „Surmast ellu“. Kolmapäevasel hardushetkel mõtiskles Jaani kirikus Ahvenamaa praost ja Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja MÅRTEN ANDERSSON. Õpetaja JAAN TAMMSALU toob oma kauaaegse sõbra mõtiskluse siin selle nädala „Nädala mõtteks“:

Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Issand, ja sinu ustavust pühade koguduses. Sest kes on pilvedes Issanda taoline? Kes on Issanda sarnane Jumala laste seas? (Ps 89:6–7)

„Tahaks mälestada.“ See on tavaline ütlemine pühapäeval kiriku käärkambris. Või surnuaial surutakse pihku paber, kuhu on professorliku käekirjaga kirjutatud hulk nimesid, mida õpetaja püüab õigesti välja lugeda.

 Tahaks mälestada, sest mälestustest koosneb suur osa elust. Mälestustes on elu, on ütlemisi, on silmade rõõmu või kurbust, isegi ehmatust. Kõigel on oma aeg. Sina lahkusid siit ja mina jäin alles – oma kortsus paberitükkidega, kus nimed vaevalt loetavad. Mina jäin siia oma kilekotiga, kus on mälestusküünlad sees. Kas ma saan need üldse põlema jäise põhjakaarest puhuva tuule käes? Üksildane mälestusleek keset pimedust ja seesmist tühjust.

Jumala kingitused on mitmesugused. Mälestamine on üks nendest paljudest. Saab hetkeks peatuda, viibida ja isegi vaikida. Saab rahu tunda, et siis jälle edasi minna. Mälestused on osa meist.

 Aga mis siis nüüd juhtub?! Paber paistab tühi, nimed pole enam loetavad! Hauakive katab sammal, maas on näha puuriste ja raudristide tükke. Kui pildialbum on täis võõraid nägusid, kellest ma mitte midagi ei tea, kui ükski mälestus ei kehti, kui keegi ei ütle: „Ah, kas mäletad seda kevadet, seda aastat, seda suve?“ ... Mis siis saab?

 Sest sina oled nende tugevus ja ilu ja su heameele pärast tõstetakse meie Issand kõrgele. (Ps 89:18)

Kui mind ei ole, siis Sina oled. Kui kõik on paljas ja tühi, siis Sina oled. Kui keegi ei seisa enam surnuaias küünlaid süütamas, siis Sina oled. Kui inimlik mälestamine saab otsa, siis Sina oled, Jumal. Sina oled ning Sinus olen ka mina. Rõõmustav Kristuse kirik on ja hingedepäeval kostab: „Ja vaata, mina olen koos sinuga maailma ajastu otsani.“

 Luuletaja, kirjanik Ellen Niit kirjutab:

EMA MATUS

Sügaval mullas

ajavad südamed juuri.

Lilleks, leheks, raoks.

Mu ema silmad

vaatavad vaikselt

murumätta rohelise pilguga.

Oh igavene uni,

sa ärkvelolek

läbi aegade.

Sügis kui õhtu.

Talv nagu öö.

Kevad kui hommik.

Suvi kui päev.

Sugupõlvede silmad

saatmas mu taldade teed.

Kõrte sosin

mu pihkude all.

Igavene elu.

Kuulen sind, ema,

kuulen.

Tunnen ära su sõnad

tuhandete hulgast. 

*

Hämarduv palu.

Haab kui habisev valu.

Üha ja ala,

lehtedes hala.

Üks elu,

üks säilinud viiv:

valutav, kisendav

Liiv.

Sumbunud karje,

suletud suu –

punerdub lehti

mutta.

Hetkeks käriseb pilv.

Päev kui viirastuv kuu.

Pimedus ruttab.

Raagus rootsud

tuhase taeva all –

musti pilvi küünistav käsi.

Üle pimeda palu

lohiseb hall.

Puu juured

on väsind.

 *

 Aeg ilma hakatuseta,

aeg ilma lõpetuseta,

vaid päev on üürikene.

Kuid mõnes hästi tehtud teos,

kuid mõnes töökas meistripeos

ka päev on igavene.

Kel jätkub noorusrahutust,

see leiab Ainest mahutust

ka enda õige Jääva.

Ja kui on eakas meeski veel

tund-tunnilt sündimas, ja teel,

siis näeb ta Homset Päeva.

Meie jääme palvesse: „Jumal, Taevane Isa, kaitse ja hoia meid iga päev ja anna meile häid mälestusi. Ja kui meie enam ei suuda, siis Sina, Jumal, mäletad.

Meie Isa, kes Sa oled taevas!

Pühitsetud olgu Sinu nimi!

Sinu riik tulgu,

Sinu tahtmine sündigu

nagu taevas, nõnda ka maa peal!

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!

Ja anna meile andeks meie võlad,

nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!

Ja ära saada meid kiusatusse,

vaid päästa meid ära kurjast!

Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

Õnnistagu meid Kolmainus Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim, nüüd ja ikka ja igavesti. Aamen“.“

Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen. (1 Tm 6:15–16)

Oma igapäevaelus vajame me kindlasti Jumala meenutamist. Ilmselt püüab see, kes teab, et ta on olemas, ka ilma üleskutseta uskuda ning Jumalaga arvestada. Kuid elukirevus veab meid mööda maiseid radu ja võib hägustada pilku taevale. Ilmaasjata ei kinnita juudid oma käele palverihmu ja laubale palvekapsleid, et need meenutaksid Jumalat. Asjatult ei harjuta õigeusu vagad nn Jeesus-palvet, korrates lakkamatult ühteainsat lauset, et tõusta vaimus Jumala poole. Seepärast külastame ka meie regulaarselt pühakoda – ja kui võimalik, siis aeg-ajalt ka Püha Maad Iisraeli, et pilku Jumalale tugevdada.

Seekord sattusime vanasse Samaariasse, mille kuningas Omri tegi kaheks jagunenud Taaveti ja Saalomoni riigi põhjapoolse osa Iisraeli pealinnaks (1 Kn 16:24). Linna vallutasid esmalt assüürlased, seejärel hävitati see Makkabite sõdades, kuid taastati roomlaste võimu ajal Sebaste nime all ja kannab praegu nime Sebastje (Sabastia). Seda külastajatele vähe avatud piirkonda on viimasel ajal hakatud rohkem väisama. Meiegi siirdusime linnavaremete vaatamise järel hauakoopasse, kuhu on pärimuse järgi maetud Ristija Johannese keha, nii nagu ka prohvetite Eliisa ja Obadja maised jäänused.

Naaberlinnas Nabluses (muistne Sekem, hiljem ka Sühhar ja Nikopolis) jõime vett samast kaevust, millel kohtus Jeesus Samaaria naisega (Jh 4). Ortodoksid on keskaegse katoliiklaste kiriku ilusasti korda teinud, u 25 m sügavune kaev asub väikeses krüptis altari all. Edasi sõites möödusime naabruses asuvast Joosepi hauast. Teatavasti oli Egiptuse peaministriks tõusnud Joosep vannutanud oma sugulasi, et tema luud maetaks Kaananimaale, siis kui Iisrael lahkub Egiptusest (1 Ms 50:24jj). Seda iisraellased tegidki pärast tõotatud maale sissetungi. Ja Joosepi luud, mis Iisraeli lapsed olid Egiptusest ära toonud, matsid nad Sekemisse selle väljaosa peale, mille Jaakob oli ostnud Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest ja mis oli saanud pärisosaks Joosepi lastele. (Jos 24:32)

Mida me võiksime sellest õppida? Seda, kuidas arvestada oma usklike esivanematega. Joosepi matused toimusid sajandeid hiljem. Tema vahetud esivanemad Aabraham, Iisak ja Jaakob on maetud Hebronisse, millist paika me oleme korduvalt väisanud. Jumala teekonda inimestega ei tohi ära unustada, vastasel korral ei märka me Teda ka tänapäeval. Ilmaasjata ei ütle Mooses, kelle läbi sõnastas Jumal inimkonnale oma Seaduse, oma lahkumislaulus: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle.“ (5 Ms 32:7)

Omapäraselt on selgitanud esivanemate traditsiooniga arvestamist ka inglise kirjanik Gilbert K. Chesterton. „Mind kasvatati liberaaliks ja ma olen alati uskunud demokraatiasse,“ ütleb ta. „Kuid üht asja ei mõistnud ma noorpõlves ega saa sellest praegugi aru. Ma ei mõista, kuidas tuldi mõttele, et demokraatia on mingil moel traditsiooniga vastuolus. On ju ilmselge, et traditsioon on ainult ajaproovi edukalt läbi teinud demokraatia. See usaldab pigem tavaliste inimeste häälte konsensust kui mingit suvalist või autokraatlikku arvamust,“ selgitab kirjanik. „Traditsiooni võib defineerida kui valimisõiguse laiendust. Traditsioon annab hääleõiguse kõige õigusetumale kõikidest klassidest – meie esivanematele. See on surnute demokraatia. Traditsioon keeldub allumast nende ülbele ülemvõimule, kes üksnes juhtumisi praegu maamunal elavad („Õigest usust“, lk 57–60).“ Mineviku inimesed, nagu teame, uskusid Jumalasse ja püüdsid oma usku järeltulijatele edasi pärandada.

Jumal seab meid ainult siis valiku ette, kui meil tuleb otsustada kahe vahel: üksainus tõeline Jumal Looja või paljud väljamõeldud jumalad. „Keegi ei saa teenida kahte isandat,“ ütleb ka Jeesus (Mt 6:24). Samas ütleb ta aga ka vastupidist: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.“ (Mk 12:17) Omal viisil tuleb teenida mõlemat isandat: maist ja taevast, riiklikku korda ja Jumala seadust.

Kuidas seda teha? Lahenduse võib pakkuda tänane kirjasõna – „Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus!“. On olemas maised kuningad ja isandad, kuid Jumal on nende kõigi üle. Teda, kes on igavene, ei tohi me unustada oma elusaginas. Temale tuleb alati ja ainsana omistada jumalikku au, sellal kui maistele autoriteetidele kuulub maine austus. Selleks ongi vaja, et me oma mõtteid ja palveid pööraksime lakkamatult Jumala poole, kellel ainsana on surematus. Sedasama surematust pakub ta Jeesuse Kristuse kaudu kõigile, kes usuvad.

Seekordsel Iisraeli külastusel jäi mulje, et kristlik sõnum hakkab tasapisi mõistmist leidma ka juutide juures. Ühe sünagoogi alumise korruse saalis olid Moosese ja Eelija piltide kõrval üles pandud ka Jeesuse kiusamist ja Samaaria naisega kohtumist kujutavad maalid, Jeruusalemma templi kõrval oli üleval aga Jeesuse tühja hauakabeli kujutis. Samas ruumis andis kontserdi ansambel Hortus Musicus, kes oli eelmisel päeval esinenud rahvahulgale väljas – kus ka meie reisirühma inimesed kaasa aplodeerisid. Eestlasest kaameramees ja ajakirjanik Ants Seiler (kellega tegime kunagi saatesarja „Püha Maa, juudid ja Jeesus“) aga väitis, et selle kaheksa aasta jooksul, mil tema on elanud Jeruusalemmas, on linna õhustik muutunud palju avatumaks ja sõbralikumaks, kui see oli varem.

Jeruusalemm tähendab tõlkes pääste- või rahulinna. Seda rahu ja päästet on seal kogetud läbi sajandite – hoolimata sagivast ja sõdivast maailmast. Seda päästet ja rahu pakub Jumal igaühele, kes õpib oma pilku pöörama taeva suunas ja meenutab lakkamatutes palvetes Teda, kes on loonud taeva ja maa ning kes ei jäta iial oma looduid. Tee taevasse on olemas igal pool, ka Eestimaal – sedagi tuleb meenutada meie rahvale.

Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda! (1Jh 4:20–21)

Hilisõhtul kõlab koputus uksele. Kui korteriperemees ukse avab, seisab ukse taga kolm ähvardava olekuga tursket relvastatud meest. Üks neist küsib: „Noh, kodus kulda on?“ Mees vastab: „On küll.“ „ Kui palju?“ „Umbes 100 kilo.“ „Too kähku siia!“ Mees pöördub näoga toa poole ja hõikab: „Saara, mu kullatükk, tule siia, need mehed on sinu juurde!“

Paljud inimesed nimetavad oma lähedasi kullakeseks, ütlevad: „Sa oled mu kullatükk, oled mulle kallis.“ Aga kas nad neid ka sellevääriliselt kohtlevad, kas nad näitavad välja, et nad teda, keda nimetavad oma kalliks, oma kullatükiks, ka tõepoolest hinnaliseks peavad, teda väärtustavad? Paraku on inimsuhetes liiga sageli palju selliseid ilusaid sõnu, mis sõnadeks jäävadki, ja tegusid, mis näitavad öeldud ilusate sõnade tühjust. Kõige ekstreemsemateks näideteks on viimasel ajal meedias sageli kõneldud lähisuhtevägivald, kus selleks, kellele haiget tehakse, on see, keda on kunagi nimetatud oma kullatükiks, oma kõige kallimaks, keda on tõotatud armastada nii headel kui ka halbadel aegadel, ja haiget tegijaks on see, kes on teda nõnda nimetanud. See on väga julm olukord, sest sellistel juhtudel on küsimus usalduse lõhkumises – haiget teeb see, keda sa oled usaldanud nii palju, et oled lasknud ta endale lähedale. See kehtib nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Kuid hoolimatust oma kõige kallimate vastu näitab seegi, kui nende jaoks ei leita aega, kui nad oma elust täiesti kõrvale jäetakse või kuskile elu äärealadele tolmu koguma paigutatakse.

Kui me ei suuda tõeliselt hoolida ega hoolitseda nende eest, keda me nimetame oma kalliteks, keda väidame end armastavat, siis on päris kindel, et meil ei tule midagi välja nendegi armastamisest, kes on meile võõrad, kuigi on meiega samast liigist – inimsoost –, nende armastamisest, kes on saanud ristimise kaudu meie õdedeks ja vendadeks Kristuses. Ja Johannes väidab, et kui me ei suuda armastada oma venda, keda me näeme, siis ei tule meil ka Jumala armastamisest midagi välja – Teda me pole näinudki.

Tõepoolest: me väidame sageli, et meie armastus kaob, suhted purunevad, me ei suuda armastada kaasinimest, sest tal on palju selliseid omadusi, mis meile ei meeldi, harjumusi, mis meile ei meeldi, tema välimus ei meeldi meile, tema teod ei meeldi meile, me ei suuda teda mõista, me ei suuda aru saada tema käitumise motiividest. Aga kas me Jumala tegutsemise motiividest tõepoolest saame alati aru? Kas meile alati tõepoolest meeldib see, kas me oleme tõepoolest alati suutnud rahul olla sellega, mida Tema meie eludega teeb, millistele teedele Ta vahel meid juhib? Kui vastame neile küsimustele ausalt – siis küllap mitte. Kui me oleme aga nii kannatlikud Jumala suhtes, kui me kõigest hoolimata väidame, et armastame Teda, siis peaksime ju suutma armastada ka neid, kes oma elurada meie kõrval käivad, neid, keda piisava tahtmise ja pühendumise puhul on võimalik mõistma ja hindama õppida. Küsimus on niisiis vaid meie valikus: kas me seda tahame, kas me tahame oma venda või õde armastada.

Palugem, et meil jätkuks tahtmist ja jõudu armastada ja hoolida oma kaasinimestest – nii nendest, keda nimetame oma kalliteks, kes on meile kõige lähedasemad, kui ka nendest, kellega elu meid mingil etapil paneb kõrvuti ühist rada käima.

Ja veel: palugem Jumalalt tarkust ja jõudu ennast muuta, jõudu jätta maha kõik see, mis on meis halba ja inetut, et me ei muudaks meist hoolimist, meie armastamist kaasinimeste jaoks liiga raskeks koormaks.

Sellel, lõikustänupühale järgneval nädalal kutsun sind, hea lugeja, mõtisklema mõnele lühikesele kirjakohale: Lk 11: 34–35, Kl 3:15, psalm 107:1, Koguja 11:1.

„Jeesus: Su silm on ihu lamp. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta on aga haige, siis on ka su ihus pimedus. Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!“
„Teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“
„Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!“
„Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!“

Heaoluriikide kümnete tuhandete psühhiaatrite ooteruumides istub iga päev sadu tuhandeid inimesi, kellest võiks arvata, et neil pole millestki puudust, aga nende hingeline olukord annab tunnistust, et paljud neist on kaotanud midagi väga olulist – nimelt elu õigesti mõistmise ja hindamise. Nende nägemine, kuulmine, mälu on muutunud moonutatuks ja valikuliseks. Nagu Ukuaru Minnal, kes pärast mehe surma heidab voodisse ega soovi sealt enam üles tõusta, vaatamata väiksele lapsele, kes nälja pärast muudkui karjub ja karjub. Siis põrutab eit kepiga vastu maad – jälle on ta selle nurgast üles otsinud –, põrutab ja lõikab sõnadega: „Tahad tast lahti saada, et sa teda näljutad? Häbi peaks sul olema.“ Minna liigub ringi nagu udus, leidmata elule pärast mehe surma mingitki mõtet. Ta ütleb, et tahaks ka surra, aga ema ei lase. „Vokinöör viskub rattalt maha, osav käsi lööb värtna seisku. „Surra,“ sisiseb eit. „Jah, hakka aga surema, mis sa veel ootad ... Ja lapsed võta ühes, tahad, ma kihutan nad teisest toast välja“.“ Kepiga põrutamine ja karmid sõnad aitavad. Udu kaob ja Minna hakkab taas elama, nähes kõike seda, mille nimel, mille pärast tuleb elada ka siis, kui on lõpmata raske. Peatüki lõpus on sõnad: „Minna silmad on selged. Ta näeb ...“

Kas meie silmad on selged? Kuidas näeme meie oma elu ja iseennast, oma lähedasi, oma maad ja rahvast, oma Jumalat? Mida näeme me enam, kas head või halba? Seda, mille eest on põhjust olla tänulikud, või seda, mille pärast on tõepoolest mõtet kurta?

Maakera elanikkond kasvab 1,5 miljonit inimest, st Eesti rahvaarvu võrra nädalas ja üle 80 miljoni aastas. Kui nii jätkub, siis Maa elanikkond neljakordistuks vaid saja aastaga. Vilja kandvat maad jääb aga järjest vähemaks. Kõrb tungib peale. Me ei tea, kui kauaks veel jätkub inimlastele selles tohutu kiirusega kasvavas maailmas igapäevast leiba. Aga täna on meil põhjust tänada Jumalat kõige selle hea eest, mis meile on kingitud. Muretsemiseks leiab ikka põhjust, aga on vaja, et me näeksime, taipaksime seda, et meil on tuhat põhjust olla tänulikud: selle eest, mis olnud ja mis on, ning lootuse eest, mida kingib Jumal oma lastele. Ta on lubanud, et ei jäta oma jüngreid iialgi vaeslasteks. Seega võiks meil olla vaid üks tõeline mure – et me ise ja meie armsad oleksime need, keda Jumala Poeg ei peaks jätma vaeslasteks. Et siis, kui Ta paljude leigeksjäänute peale vaadates küsib kord meilt, kas meiegi tahame minna Ta juurest, et me kogu südamest võiksime Talle vastata sarnaselt, nagu vastas talle Peetrus: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.“

Seda taibanu saab olla vaid tänulik teekäija. Ta leiab olnust ja olevast ja tulevast alati seda, mille eest olla tänulik.

Tänulike teekäijate kõrval on kergem ka paljudel teistel. Tänulikkus avab taevaluugid ja arvan, et tänulike kohta kehtib tõotus: kellel on, sellele antakse. Ja need, kes ei mõista olla tänulikud, nende kohta kehtib tõotus: kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis ta arvab enesel olevat.

Nii lõpmata palju on kõike seda, mille tõelist väärtust me taipame ehk alles siis, kui seda enam ei ole. Liiga palju on ilusat, mida me nagu laps liblikat taga ajades tallame maha ja hiljem nutame taga.

Lõikustänupühale järgneval nädalal tasub meil Jumalalt paluda, et ta meie silmad tervendaks, et hakkaksime õigesti nägema, et meist saaksid tänulikud ja abivalmis teekäijad.

Aga armsad, meie tänulikkus Jumala vastu peaks väljenduma praktilises abis neile, keda me suudame aidata. Tänupalvetele ja tänulauludele peavad järgnema heateod, sest vaid see, kes head vastu võttes oskab olla tänulik ja annab temale kingitut edasi, on tõeliselt rikas ja lootusrikas.

On lõikustänupühale järgnev nädal. On aeg möödunule tagasi vaadata ja olla tänulik kõige hea eest, mida meile on kingitud. Taibata sedagi, et kõik see raskegi, millest oleme läbi läinud, ja see hea, millest oleme ilma jäänud, võib meile midagi väga tähtsat õpetada.

„Tänu Sulle õiekestest, mida teelt ma kogunud,
tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud.“

Nii on kord laulusõnu tõlkinud läbi lõpmata ilusate vabaduse ja lõpmata raskete Siberi aastate rännanud vaimulik Harri Haamer.

Tark taipab tänada kõige eest. Tark taipab ka seda, et iga antud anne on ülesanne ja iga kogetud hea on selleks, et meil oleks, mida jagada.

Olla rõõmus, olla tänulik Loojale!
Eks ole see omane neile, kelle silmad on avanenud,
kes on taibanud elu imelist saladust – seda:
kes annab mullale väe;
kes laseb paista päikesel, sadada vihmal, puhuda tuulel;
kes seadnud on aastaajad, päeva ja öö;
kes hoiab inimlast oma peopesa kumeruses, nii et see sealt minnagi ei taha;
kes on inimese südamesse pannud igatsuse tõusta kõrgemale, ehitada taevastesse sirutuvate tornitippudega pühakodasid;
kes on vabastanud oma rahva orjusest;
kes on tulnud kõige kõrgemast kõrgusest alla inimese juurde, hoolinud, armastanud ja juhatanud teed Jumala enese juurde.
Jumal, kes on saanud inimeselapseks, et meie võiksime saada jumalalasteks;
Jumal, kes on saanud vaeseks, selleks, et meie võiksime saada rikkaks;
Jumal, kes on kannatanud ja surnud, selleks, et meie võiksime igavesti elada;
Jumal, kes on kõnelenud meile, et saame armastada Teda, hoolida Temast sellega, kui armastame oma ligimest, hoolime sellest, keda Tema me teele saadab.
Olla rõõmus ja tänulik oma Loojale. Jah, see on omane neile, kes on taibanud Jumalat; Jumalat, kes on ülim hea, kes on armastus.