Nädala mõte

Kristus on üles tõusnud! „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).

Lapsena mängisin koos teiste poiste ja tüdrukutega üht toredat mängu. Võtsime vana vatiteki ja panime selle kordamööda ühele lapsele üle pea. Siis talutasime teda läbi põõsaste ja majahoovide, läbi tänavate ja metsa. Tiirutasime teda, et ta ei saaks aru, kus me oleme. Nii rändasime läbi kõige kummalisemaid paiku. Ja kui viimaks tal arvata lasksime, kus ta on, siis ütles ta alati valesti. Naljakas oli, et ta ei teadnud meie asukohast midagi. Meie ju nägime ja teadsime kõike.

Ma mäletan selgelt seda tunnet, mis mul endal oli, kui teised lapsed mu teki alt vabastasid. Kõigepealt ei saanud ma üldse aru, kus me oleme. Siis hakkasin märkama tuttavaid värve ja esemeid. Seejärel tundsin ümbruse ära. Viimaks taipasin, et olime hoopis teisele poole läinud, kui mina arvasin. Jahmatus ja imestus oli alati suur. Me kõik tahtsime aina ise teki alla pugeda, et teised talutaksid. Vahel võtsime loosigi, kes on esimene. Praegugi mõtlen vahel, et võiks seda mängu uuesti mängida.

Mis ahvatles meid selles mängus? Eks ikka see, et meile kõigile tuntud maailm oli muutunud tundmatuks, kui tekk meie pealt langes. See oli nagu teine maailm, kus kõik on teisiti. Ja siis avastasime, et see oli ikka seesama maailm, kus kõik on endine.

Mõned inimesed rändavad läbi pool maailma, et leida midagi uut, kuid tulevad tagasi ja on pettunud. Ei olnudki nii huvitav reis, kui ma lootsin! Teised inimesed aga saavad aru: meie ise peame õppima maailma uutmoodi nägema.

Jeesus rändas oma sõpradega mitu aastat mööda koduseid paiku Juudamaal. Ta õpetas neid ja juhatas neid. Jeesus ütles, et Jumal on väga lähedal tema juures. Paljud inimesed aga pahandasid ja küsisid: Jumal on ju taevas, kuidas Ta nüüd sinu juurde sai? Need inimesed ei olnud valmis nägema uut. Nad ei taibanud, et Jumal võib ka meie juurde tulla. Nad said Jeesuse peale väga vihaseks, võtsid Ta kinni ja lõid Ta risti. Jeesus suri ja maeti maha. Jeesuse sõbrad olid aga väga kurvad.

Jeesuse sõbrad mõtlesid nüüd elu üle järele. Neile tundus, nagu oleks neile tekk üle pea pandud, kui nad koos Jeesusega ringi rändasid. Nad olid pimedas ega näinud midagi. Nad ei osanud arvatagi, et inimesed Jeesuse tapavad. Kuid Jumal ei jätnud ka surnud Jeesust maha. Ta oli ikka tema juures. Ja siis ilmus Jeesus oma sõpradele. Nad nägid, et Jeesus elab jälle. Jumal on tema üles äratanud. Jumal tahab, et ka meie seda usuksime. Jumal tahab ka meid üles äratada, kui meie ükskord sureme.

Nüüd langes Jeesuse sõpradel tekk silme eest ja nad nägid järsku kõike hoopis uutmoodi. Maailm nende ümber oli endine. Kõik vanad tuttavad kohad olid seal, kus ennegi. Kuid midagi oli muutunud. Nad olid näinud ülestõusnud Jeesust. Jumal oli oma armsa Jeesuse üles äratanud. Jeesuse sõbrad said aru, et Jumal armastab meidki ja saatis Jeesuse meid õpetama. Nad võisid nüüd elada oma elu, mis oli muutunud rõõmsaks ja huvitavaks. Nad oskasid alati kõikjal näha uut ja tundmatut.

Selle loo kirjutasin ma kunagi ajakirjale Laste Sõber (2001/4), kuid see sobib nädala mõtteks ka täna. Ülestõusmispüha sõnum, kui see inimestele kohale jõuab, on lihtne ja veenev sõnum Jeesuse ülestõusmisest, mis tekitab kirjeldamatut rõõmu. Temasse uskumine annab meile uue vaate elule maa peal ja lootuse igavikuks. Temas leidkem rahu tänagi.

Häid ülestõusmispühi kõigile!

Pärast seda ütles Jeesus jüngritele: „Läki jälle Juudamale.“ Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata ja sina lähed jälle sinna?“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et temaga koos surra.“ (Jh 11: 7, 8, 16)

Suurt Nädalat alustaval palmipuudepühal tuletame meelde Jeesuse saabumist Jeruusalemma, seda, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust nagu vägevat ja võidukat kuningat: laotades Tema teele oma riideid, lehvitades palmiokstega ja hõisates tervitusi. Pole kahtlust, et osa auavaldustest langes ka Jeesuse lähimatele jüngritele, kes Temaga koos olid ja küllap oli see Jeruusalemma sissesõit nende jaoks üheks väga ilusaks ja võimsaks elamuseks. Sellistel ilusatel ja võimsatel hetkedel on uhke olla kuninga kõrval. Tore on osa saada tema aupaiste särast ja hiilgusest, selle paistel mõnuleda. Kuid me teame, et kõigil valitsejatel, kõigil kuningatel, isegi kõige vägevamatel, tuleb läbi minna aegadest, mis ei ole nii hiilgavad, tuleb läbi minna kaotustest, raskustest, katsumustest, valudest, viletsusest, tuleb taluda pilget, mõnitusi, ka füüsilist tagakiusamist, hirmu surma ees. See aga tähendab, et sellestsamast tuleb läbi minna, osa saada neilgi, kes käivad tema kõrval. Selliseid aegu ilmselt ei igatse keegi, kuid just siis tuleb välja see, mis peitub inimese sisemuses: kes on tõeliselt ustav ja kes vaid kaasajooksik.

Jünger Toomas ei oota tulevikult ilmselt midagi head, ta annab endale aru, et jäädes Jeesusega, minnes Temaga kaasa, ootab tedagi ja tema kaaslasi surmaoht. Siiski – siiski on Jeesus, see mida Jeesus tema ellu on kinkinud, tema jaoks nii oluline, et ta on valmis jääma Tema kõrvale lõpuni, surmani. Vaevalt et Toomas või teised jüngrid mõistsid tookord seda, mida Jeesus oli neile rääkinud oma surmast ja ülestõusmisest. Nende ustavus ei põhinenud teoloogilistel teadmistel, vaid sellel, mida nad ise olid näinud ja kogenud, jagades Jeesusega oma maist eluaega, käies tema kõrval oma elurada. Nad olid kogenud midagi sellist, mis oli väärt rohkem kui elu.

Leeritõotuse andmisel küsitakse inimestelt muu hulgas ka seda, kas nad tõotavad alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia. See tähendab: kas nad on valmis selleks, et käia samasugust teed kui Jeesus Kristus, teed, millel käies saab osa paljust imelisest, ilusast ja rõõmsast, kuid millel käies tuleb läbi minna ka raskustest, kannatustest, katsumustest. Kas nad on valmis käima Jeesuse, Aukuninga teed, ristiinimese teed, millel käies nad kuulevad nii tänu ja ülistust kui ka mõnitusi ja sõimu, mõnikord kogevad ehk isegi vägivalda. Küsitakse, kas nad tõotavad jääda ustavaks.

Me teame, et Jeesuse jüngritel, kes alguses olid väga vaprad ja tõotasid, et nad Jeesust mingil juhul maha ei jäta, mingu tee kas või surma, tuli hetk, mil nad kohkusid, hetk, mil nad oma tõotuse unustasid, põgenesid ja Jeesuse maha jätsid. Pühakiri kõneleb põhjalikumalt Peetruse salgamisest, kuid tegelikult ju põgenesid Jeesuse kinnivõtmisel Tema juurest kõik tema jüngrid, mitte ainult Peetrus. Langemise hetki, reetmise hetki, hetki, mil tehakse nägu, et oma Issandat ei tuntagi, tuleb ette igal inimesel. Me hindame ennast, oma vaprust, oma jõudu, oma võimeid sageli üle. Reetmiseks ja salgamiseks pole vaja öelda, et me Jeesust ei tunne ja pole kunagi tundnudki. Jeesus on ütelnud, et Tema sõbrad on need, kes teevad seda, mida Tema on käskinud. Kui oleme enda vastu ausad, peame tunnistama, et me sageli mitte ainult et ei ole teinud seda, mida Tema on käskinud, vaid oleme teinud seda, mida Tema hukka mõistab. Oleme teinud seda, mis meid lahutab Jumalast, meie Taevasest Isast, seda, mis näitab, et tegelikult me oma Issandat ei tunne. Või kui siiski väidame, et tunneme, siis näitavad meie teod, et ütleme Temast lahti.

Palmipuudepühal, aegadel, mil Jeesust ülistatakse, kohtades, kus Teda ülistatakse, on uhke olla Tema kõrval, näidata, et oled Tema õpilane, kuulud Tema sõprade hulka. Kuid elus tulevad ette ka Suure Reede ajad. Palugem, et suudaksime ka sellistel aegadel jääda oma Issanda kõrvale, jääda Talle ustavaks – nõnda, nagu Tema on jäänud ja jääb alati ustavaks neile, jääb alati nende kõrvale, kes Teda armastavad.

Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid. (Lk 13:34)

Tulin äsja Jeruusalemmast, Iisraeli pealinnast, mis tähendab tõlkes „rahu linn“, „pääste linn“ või „õndsuse linn“ (jeru-šalajim). See linn väärib oma nime. Euroopasse tulevad migrandid ja toimuvad terroriaktid. Pühal maal Iisraelis aga on rahulik. Jeruusalemma pärast on ajaloos rohkesti sõditud, kuid praeguseks on õpitud rahu üle valvet pidama, ka karmilt, kui vaja. Selle tagajärjel valitsebki pühas linnas rahulik meeleolu.

Vaimulikult tundliku meelega inimesed on seda jumalikku rahu tundnud aga ka rahutumate aegade Iisraelis, sest Jumala kohalolu ilmneb kõigi juures, kes temasse usuvad – ja selliseid inimesi koguneb Jeruusalemma kogu maailmast. Jumal tahab tulla meie ellu, hoolimata millestki, välised olud ei tee talle takistusi.

Meenuvad Andres Mustoneni sõnad Jeruusalemmast kui maailma pealinnast (juunis 2015): „Ma olen siin sündinud, minu olek on sündinud Iisraelis. Ma tunnen, et kõik minu sügavamad tunded on selle maaga seotud, see on maailma tsentrum, siin linnas tuksub maailma süda.“ Sisemine valmisolek võimaldab seda kogeda.

Pilt, mida püütakse Iisraelist läänemaailmale luua, on äärmiselt kallutatud. „Seda on väga piinlik kuulata, kuidas seda tehakse,“ ütleb Mustonen. Jäetakse mulje, nagu oleks seal eriti ohtlik. Vastupidi: „See on kõige parem koht tulla.“ Iisraeli inimesed on sõbralikud ning nad on ajaloos andnud maailmale tsivilisatsiooni- ja vaimukultuuri. Vähe sellest: „Iisrael on kõige demokraatlikum maa maailmas, siin on absoluutne vabadus kõigil elada, see on hämmastav tunne.“ Erinevad rahvad ja usundid elavad siin üksteise kõrval. „Ei ole inimest maailmas, kes siit ei saaks mitte midagi.“ (Vt http://menu.err.ee/…/andres-mustonen-iisraelist-koik-minu-s….)

Tänases piiblisõnas öeldakse siiski vastupidi. Jeesus väidab, et Jeruusalemm tapab prohveteid. Muidugi mitte kõik märtrid ei surnud pühas linnas, kuid mitmed neist. Võib juhtuda, et isegi seal, kus Jumalaga on õpitud arvestama kui endastmõistetavaga, ei tunta ära tema saadikuid. Sest meile meeldib Jumalat kujutleda oma soovide kohaselt. Kui aga Jumal saab omalt poolt ilmsiks kusagil inimmaailmas ja tajutakse tema lähedaletulekut, siis hakatakse teda tõrjuma. Nii löödi ka Jeesus viimaks risti, kui ta sisenes Jeruusalemma, kritiseeris moonutatud õpetusi ja lükkas ümber rahavahetajate lauad.

Jeruusalemm on tõesti teataval moel funktsioneerinud maailma keskmena. Kuid inimestel on kalduvus Jumalat välja tõrjuda just oma elu keskmest – perifeerias võime teda sallida. Jumalat lausa eitavad vähesed. Elu sõlmpunktidest aga soovitakse teda kõrvaldada. Linnastumisega kerkisid otsekohe inimeste isekus ning pahed, mida märgati Piiblis, tehes muistse suurlinna Babüloni ehk Paabeli üldnimetuseks edaspidistegi patupesade kohta. Jumalat ajas inimeste naiivne suurustlemine muidugi naerma, ta laskis Paabeli tornil, mis pidi ulatuma taevasse, lihtsalt kukkuda.

Prohvetite hukkamine torkab kõige rohkem silma Jeruusalemmas, sest see pidi olema usulises mõttes keskuseks ja sellisena kõige avatum Jumala Sõnale. Kuid elus toimivad asjad teisiti – just siin visatakse Jeesus kui „Jumala püha“ välja (Jh 6:69). Praegugi püütakse usuküsimusi ja kirikut tõrjuda ühiskonna äärealadele, nii nagu Jumal lükatakse eemale isikliku elu keskmest. Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas hoidutakse – Jumal tänatud! – igasugustest tapmistest, ka prohveteid ei lööda enam maha. Kuid hukkamine toimub abstraktsemalt: püütakse lämmatada prohvetlust, kustutada Vaimu, vaigistada Sõna.

Igal inimesel on oma elu Jeruusalemm, püha linn või paik, mis peab olema meie elukeskmeks. Just siin ei tohi me tõrjuda Jumalat ega tappa prohvetlikku sõna, mis tahab meid arvustada ja aidata, et saada meie elu uuendajaks ja valgustajaks. Pühal maal Iisraelis käimine ning tema pealinna Jeruusalemma väisamine võib selleks hästi kaasa aidata, kuid eelkõige tuleb Jumala Sõna kuulamist alustada täna, ükskõik millises paigas. „Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi!“ ütleb apostel Paulus (1Ts 5:19j).

Õnnistatud uut nädalat kõigile!

Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud” (Jh 6:26–27).

Jeesuse kuulajaskonna moodustavad inimesed, kes on hiljuti saanud osa tema imeteost: viie leiva ja kahe kalakesega on ta toitnud ära 5000 meest ja toitu on isegi üle jäänud. Vägev. Kui vaid rahval oleks selline imeliste võimetega kuningas, siis tema alamatel langeks üle poolte muredest ära: poleks enam vaja ennast vaevata raske tööga, hankimaks endale igapäevast kõhutäidet. Ja Galilea rahvas, kelle juures Jeesus imeteo teeb, on valmis kuulutama teda kuningaks. Jeesus aga seda taibates lahkub nende juurest, võiks öelda, et lausa põgeneb kuningliku au eest. Nüüd on nad tulnud talle järele. Miks ei taha Jeesus vastu võtta nende inimeste poolt pakutavat kuninglikku au?

Jeesus ütleb talle järele tulnud rahvale, et nood otsivad teda ainult sellepärast, et nad sõid leiba ja nende kõhud said täis. Mis Jeesust õieti häirib? Kas söömine iseenesest on halb? Kuid paraku on inimene loodud sellisena, et tema ihu vajab sööki – ilma selleta ta eksisteerida ei saa. Juba loomislugudes näeme, et kui Jumal loob inimese, siis Ta määrab talle ka kohe ka söögi – inimene pole mõeldud elama ainult õhust. Tema ihu vajab kütust. Jeesus ise on õpetanud meid paluma: meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Mõiste „söömine“ all võime julgelt rääkida igapäevasest leivast selle laiemas mõttes, nagu seda on katekismuses Meie Isa palvet kommenteerides lahti seletanud Martin Luther. Igapäevase leiva hulka kuulub kõik see, mida inimene vajab oma ihu toiduseks ja vajadusteks: söök, jook, rõivad, eluase, abikaasa, lapsed, hea valitsus, rahu, tervis, kord, sõbrad jne. Tähendab – see kõik on loomulik ja vajalik. On loomulik, et me seda vajalikku oma Jumalalt palume ja selle palve pärast Jumal meid ei tauni. Pigem on küsimus selles, mida tähendab inimese jaoks söömine ehk teisiti sõnastades: mida ta siis peale hakkab, kui tema kõht on täis söödetud.

Vanasõna ütleb: „Kuidas hunti ka ei toida, ikka vaatab metsa poole.“ Kas ka inimene? Jumal toitis oma äravalitud rahvast imelisel viisil taevast tulnud mannaga, kui nood olid teel läbi kõrbe tõotatud maale. Nälga tema rahvas kannatama ei pidanud. Ka turvalisuse pärast ei pidanud nad muret tundma – Jumal ise oli rännakul nendega ja kaitses neid. Kuid: kas see rahvas oli rahul? Oh ei. Ikka ja jälle leidis ta põhjuse nurisemiseks, ikka ja jälle pöördusid tema pilgud oma Jumalalt kohalikele ebajumalatele, keda kohe kummardama asuti, kui arvati, et Jumal on selja pööranud. Kuigi Jumal hoolitses oma rahva eest isalikult, ei tekkinud inimese ja Jumala vahele isa ja lapse suhet. Pigem võiks seda iseloomustada isanda ja looma suhtena. Ka loom, ma mõtlen just inimese poolt kodustatud, temast sõltuvaid loomi, vajab hoolitsust: ta vajab toitmist, vajab eluaset, vajab mõnikord hellitamist. Side inimese ja looma vahel tekib kõige kergemini just toidu kaudu. Ja loom näitab selle eest peremehe suhtes üles mõningat poolehoidu, mida ta võõraste, nende suhtes, kes talle süüa ei anna, üles ei näita – võiksime seda ehk nimetada omamoodi tänulikkuseks. Kuid: loom jääb loomaks ja inimene inimeseks: nende vahel ei saa kunagi tekkida sellist sidet, mis võimaldaks loomal tõusta inimese tasemele, saada inimeseks. Nende eesmärgid, nende mõistmisvõime on ja jäävad erinevaks. Neid ühendab eelkõige toit. Täis kõht on looma ülim eesmärk ja nauding. Looma ja inimese vahel on ja jääb ületamatu barjäär. Nagu taeva ja maa vahel. Jumal ei mõelnud teha inimesest endale lemmiklooma. Tema tahtmine on pakkuda inimesele enamat kui täis kõht, enamat, kui elementaarset eluks vajalikku. Jumala soov on kaotada barjäär taeva ja maa vahel. Selleks saatiski Ta oma Poja, Jeesuse Kristuse inimeste juurde, et pakkuda neile taevast leiba, mis annab selle sööjale igavese elu, see tähendab võidu kaduvuse ja surma üle. See aga tähendab võimalust saada Jumala lapse seisust, pärida igavene elu, mis annab inimesele võimaluse kogeda midagi sellist, mille kohta ütleb pühakiri: „Mida silmad pole näinud ja kõrvad pole kuulnud, mis inimmeelde eales pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda kardavad.“ Kuid: kas inimesed seda kõike üldse igatsevad? Kas nad suudavad üldse mõista, kes nad on, milleks nad on ja mida nad tegelikult vajavad, et olla inimesed? Kas nad söövad selleks, et elada, või elavad selleks, et süüa? Kuidas meie nendele küsimustele vastaksime? Milline on meie vastus küsimusele „Milleks on sulle Jeesust vaja?“? Mida sina Temalt ootad? Mida sina tahad, et Ta sulle annaks? Olgu meil tarkust igatseda enamat, igatseda seda, mida Jumal on inimeste jaoks valmistanud.

Ilmutusraamat koosneb kahest täiesti erinevast osast. Enne nägemusi on otsekui proloog läkitused seitsmele Väike-Aasia kogudusele. Kui jätta kõrvale Filadelfia kogudusele öeldud tunnustus ja lohutus (Ilm 3:7–13), on need läkitused üsna karmid. Seda ka möödunud pühapäeva tekstiks olnud läkitus, Laodikeia koguduse inglile öeldu (Ilm 3:14–19).

Piibel sisaldab väga vähe sellist, mille adressaat on jumalatu maailm. Vanas Testamendis on harva prohvetisõnu, mis on määratud mõnele paganlikule naaberrahvale, – ja needki on ähvardussõnad. Kõik ülejäänu tegeleb Jumala valitud rahvaga, olgu siis selle paremate poegadega või sõnakuulmatutega, aga ikkagi nendega, kes teavad Jumala tahtmist ning keda hoiatatakse tõde ja õiglust eiramast. Ka Jeesuse sõnad on määratud Tema järelkäijatele ning apostlite kirjad on kirjutatud kogudustele. Mäletan, kuidas ma noore mehena, kui ma ei olnud vaimulikus ametis, aga tahtsin kangesti oma töökaaslasi ning sõpru Jumala juurde juhatada, olin nõutuses, sest Piibel oli nii konkreetselt ainult usklikele orienteeritud, et misjoniks tuli leida sõnu ja mõtteid mujalt.

Kui Laodikeia kogudusele öeldakse: „Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum,“ siis see on väga hirmutav diagnoos tegelikult. Et maailm on külm, ükskõikne ja vaenulik Jumala suhtes, on selge. Aga mida siis peab ristiinimene tegema, et mitte olla leige ja lahja? Kui külm olla oleks parem: „Oh oleksid sa ometi külm või keev!“ Kaugel Jumalast ja külm on etem kui kehv kogudus?

Karistus on uskumatult karm: „Nõnda aga, et sa oled leige ega ole külm ega keev, sülitan ma su välja oma suust.“ Piltlik väljend on jube ilmekas – lääged ja leiged lihtsalt sülitatakse suust välja. Ja me teame, kui vastik on kord välja sülitatut uuesti suhu panna.

Aga asjaosalised ise ei saa aru, kui tõsine on nende järg: „Sina ütled: ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.“ Nad ise arvavad, et on rikkad, aga Jumala silmis on nad viletsad ja armetud ennast petjad. Selles loetelus on ilmselt määrava tähendusega pimedad. Kui nad ei oleks pimedusega löödud, ei peaks nad ennast rumalutasa rikkaks ega tähtsaks.

Sellise koguduse pääsemiseks on vaja kolme asja; puhast kulda, valgeid riideid ja silmasalvi: „Ma annan sulle nõu osta minu käest tules hõõgunud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid kuubi, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.“

Paraku, seegi on piltlikult öeldud ja me ei tea, mis viimselt on see ehtne kuld ja puhas rüü ning silmasalv, mis teeb nägijaks. Küllap laokikeialased teadsid, mida need asjad reaalselt tähendavad. Meie peame oletama. Lootma viimselt Jumala armule, kelle armastus võib ka karmuses olla kasuks: „Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!“

Kas Laodikeia kogudus parandas meelt? Küllap too esimene põlvkond tegi seda. Aga praeguseks on kogu Väike-Aasia, kõik need seitse kogudust ja teised, Pauluse rajatud, hävitatud moslemite poolt. Kas seda tähendaski välja sülitamine? Sünge lugu.

Ja ikkagi ei jää meil üle muud kui loota Jumala halastusele. Ehk on ka meie aja leigetel kogudustel võimalik muutuda innukaks ning parandada meelt? Ehk.

Selle nädala teemaks on „Palve ja usk“. Kutsun Sind mõtisklema ühe Matteuse evangeeliumi kirjakoha üle.

Kui Jeesus siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda. (Mt 14:23)

Ta tõmbus üksildasse paika, et palvetada. Tema vajas seda. Ta tegi seda ikka ja jälle, kuigi Ta teadis, kui vähe on Tal veel jäänud aega, et olla inimesena koos inimestega, et neid õpetada, neid tervendada, aidata. Ta tegi seda ka siis, kui Ta oli toitnud mõne kala ja leivaga tuhandeid ja need, kelle kõhud said täis, tahtsid Temast endale kuninga teha. Tema ei lase endast midagi sellist teha, milleks Tema pole tulnud – mis pole kooskõlas Jumala tahtega. Ta lahkub, et palvetada – küsida Jumala tahte järele ja elada selles.

Aga meie? Kui paljude asjade üle oma päevades otsustame me veel ise või oleme nagu oravad rattas, kes lasevad endale teiste poolt ette kirjutada suurema osa sellest, millele kulutame oma aja?

„Mul on täna nii palju vaja teha. See tähendab, et mul tuleb esmalt pikalt palvetada.“ Umbes nii on kord väitnud Martin Luther. Vaadates paljude inimeste – ka ristiinimeste – eludele, tundub mulle, et nende suhtumine on vastupidine: „Mul on nii palju teha, et palveks aega ei jää.“ Pole siis ime, kui paljud nii suhtujatest võiksid oma meeletut tormamist õigustada väitega „Kuigi ma jooksen vist vales suunas, jooksen ma paljudest kiiremini“.

Kuid kuidas taibata seda, milline võiks olla meie rännaku õige suund, milline on Jumala tahe minu elus? Jeesus teadis vastust. Esimene vastus on pühakirja tundmine. Tema tundis, kasutas seda, juhindus sellest. Teine vastus on palves. Ta eraldus aeg-ajalt inimestest, et olla vaid koos Jumalaga ja küsida Temalt Tema tahtmise järgi. Tema jaoks ei olnud palve mahavisatud aeg, autosugestioon, reaalsusest põgenemine. See oli Jumala tahte otsimine, õige suuna ja jõu leidmine. Mis on palve meie jaoks? Anselm Grün kirjutab: „Tõeline palve on alati siiras kohtumine Jumalaga, ilma et oleksin eelnevalt otsuse juba langetanud. Ja Jumalaga kohtudes kuulan ma ka oma sisemist häält. Jumal räägib minuga mu südamehääle kaudu. Sealjuures on aga vaja osata teha vahet, kas minuga räägib Jumal või pelgalt minu ülimina, minu enese auahnus, minu lapsikud vajadused. Ma tunnen Jumala hääle ära selle järgi, millise tunde see minus tekitab. Sisemine impulss, mis tekitab minus rahu, vabadust, elujõudu ja armastust, on Jumala hääl. Sisemine impulss, mis mind hirmutab ja koormab, tuleneb pigem minu enda perfektsionismist ja pärineb üliminalt, kes tahab kõike alati täiuslikult lahendada.“ Ta lisab, et vahel, kui me küsime Jumalalt vastuseid mõnede valikute ees, võime arvata, et meil on valida ainult kahe võimaluse vahel. Jumal võib meile aga palvevastusena näidata kolmanda võimaluse ja kui me oleme Talle avatud, võime leida tee ka kõige pimedamast tupikust välja imelisse valgusesse.

Loetud kirjakoha eel on Jeesus imeliselt toitnud tuhandeid inimesi. Seejärel palub ta oma jüngritel asuda paadiga teele ja läheb ise üles mäele palvetama. Ja kui ta sealt lõpuks alla tuleb, liigub ta tormisel järvel oma jüngriteni. Ta lihtsalt läheb, päästab nad hukkumisest ja selle juures ei peata teda miski. Isegi vesi kannab teda.

Aga meie? Meil on vist vahel tunne, et isegi maapind ei kanna meid päris kindlalt. Ebakindlus. Julguse puudumine. Sihitu askeldamine. Päev veereb õhtusse, elu veereb õhtusse ja midagi olulist ei olegi jõudnud korda saata. Kuhu meie aeg kaob? Kas me oleme vahel mõelnud, millele me selle meile kingitud väärtusliku kingituse kulutame? Ma usun, et ausa vastuse puhul oleks paljudel häbi. Kui palju aega me kulutame sellistele asjadele, mida peame elus kõige olulisemaks? Paljudest uuringutest on selgunud, et valdav osa inimestest panustab sellistele asjadele, mida nad oma elus kõige tähtsamaks peavad, häbiväärselt vähe kvaliteetset aega. Olgu see siis tervis või abielu või muud lähisuhted. Nõnda võib olla ka usuga Jumalasse, armastusega Jumala vastu, Tema usaldamisega, palvetamisega.

Jeesus lahkus rahvahulkadest, kes pärast tema toitmisimet tahtsid temast teha maist kuningat. Ta lahkus sealt, kus inimesed hakkasid tema peale valesid lootusi panema. Ta lahkus ka sealt, kus Teda vastu ei võetud. Ta läks, et palvetada. Milleks kulutada aega suhtlemisele nendega, kes püüavad sinust teha seda, kes sa ei ole, panna sind tegema seda, mis ei ole sinu ülesanne? Milleks muutuda ekslike inimeste isekate soovide orjaks? Kui on võimalus valida, tasub endale valida tark ja hooliv isand – selline isand, kellel on sinu jaoks aega, kellelt saad head nõu, kellega suhtlemine muudab sind paremaks, annab sulle paremaid mõtteid ja jõudu. Jeesusel ei olnud sellega probleemi. Ta teadis, kes Ta on, mis on Tema maise elu mõte ja ka seda, kelle kätesse end usaldada nii elus kui surmas. Tema esimesed sõnad, mida evangelistid meile edasi annavad, on muretsevale Maarjale öeldu: „Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt.“ Luukas, kes on need kirja pannud, kirjutab ka sellest, millised olid Jumala Poja viimased sõnad: „Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!“ Suhtlemine Jumalaga, palves Tema ees seismine, Temale tänu ja palvete ütlemine ja Tema tahte otsimine, Tema vastuste ärakuulamine on olnud Jeesuse maise elu lahutamatu osa. See on kindlasti üks põhjus, miks Ta jõuab väga lühikese aja jooksul ääretult palju teha, ütelda, korda seada, tervendada. Pidev palveelu – pidev ühenduses olemine suurima tarkusega, võimsaima energiaallikaga.

Nobeli preemia laureaat, ameeriklane dr Alexis Carrel rõhutab: „Palve on suurim energiaavaldus, mida suudetakse tekitada. See on niisama reaalne nagu maakera külgetõmbejõud. Arstina olen ma näinud inimesi palve tagajärjel tõusvat tervena oma haigustest ja hingelistest häiretest pärast seda, kui kõik muu ravi ei aidanud.“ Palve on nagu raadium, mis tekitab ise oma energia. Palves otsib inimene võimalust, et täiendada oma piiratud energiat, selleks pöördudes piiramatu ja tühjendamatu energiaallika poole. Kui me palvetame, ühendame me ennast selle ammendamatu jõuallikaga, mis käivitab terve universumi. Me palume, et osa sellest jõust ja väest antakse meile meie vajaduste katteks. Kui me seda palume, saavad meie inimlikud puudujäägid kaetud ja me tõuseme oma põlvedelt tugevamate ja tervematena.“

Nähes jõuetut kristlust, jõuetuid kristlasi, kelles ei ole väge, armastust, lootust, küsin ma ikka ja jälle, äkki on põhjus selles, et palvetatakse väga vähe ja kui palvetatakse, siis vaid kõneldakse Jumalale oma probleemidest, muredest, aga ei tänata ega võeta aega, et kuulata palves vastuseid.

PALVE: Issand, õpeta meid palvetama Sinusse uskudes, Sind usaldades, Sind armastades!

******
(Foto: Sven Tupits)

Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod. (1Jh 3:8)

Kas kurat on olemas? Selline küsimus ajab tänapäeva inimest naerma. Kes siis usuks enam tonte, kodukäijaid, poltergeiste või luupainajaid? Võib-olla lastel on vahel põnev rääkida kummitustest ja kollidest.

Paraku vaimusid vist usutakse. Tegutsevad ju igasugused nõiad ja meediumid, kes üritavad vaimudega suhelda või neid välja ajada. Telesaadetes astuvad esile selgeltnägijad ning ufoklippe võib vaadata igaüks internetist sadade kaupa.

Miks ei võiks siis kurat ja kurjad vaimud olla olemas? Mis keelab neil olla? Mõni on arvanud, et Jumala kõrvale Tema suuruses ei mahu mingit saatanat, kuid see loogika on vale. Kurat ehk saatan kuulub loodu hulka – ja loodu ometi mahub Looja kõrvale!

Arusaadav, et kurjast rääkimine ei pruugi olla meeldiv. Ilmaasjata ei väldi me vanade halbade asjade meenutamist. Mõnikord aga tasub üritada midagi selgeks rääkida, nii nagu praegu, Kristuse kannatusaja alguses.

Selle nädala kohta öeldakse kirikukalendris, et Kristus, Jumala Poeg, on „saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod“. Kuidas mõista siis kuradit ja kurje vaime, kellest räägitakse kogu Piiblis kõige rohkem just seoses Jeesusega evangeeliumides?

Kuradi olemasolu sõltub kolmest tõigast. Esiteks, kas on olemas teispoolne vaimuvaldkond. Kui ei ole, siis pole ei kuradit ega Jumalat, vaid üksnes mateeria – nii arutletakse mõtlemata, et materialism on inimese projektsioon. Mis peaks „mateeria“ muud olema kui meie mõiste, mille paiskame lõpmatusse? See on maailmapilt ainult nähtava alusel, mis on üsna piiratud ja nuditud visand kogu kõiksusest.

Kui on olemas vaimuvaldkond, siis järgneb teiseks, et vaimudel kui isikutel peab olema vaba tahe. Kolmandaks me teame, et vaba tahet võidakse kasutada ka kurjasti – piibellik väide aga kõlab, et vaba tahte kurjasti kasutamine oli alanud juba ingellikus maailmas, taevalikes tsoonides. Saatana langusest räägitakse Piiblis piltlikult Paabeli ja Tüürose kuningate langemisena (Js 14 ja Hs 28). Sest nähtamatus maailmas toimuvat saab paremini kirjeldada selle esindajate kaudu nähtavas maailmas. Igatahes on ka Ilmutusraamatus kurjuse kehastajaks metsalise antikristlik riik, mis on seotud türannide ja impeeriumidega.

Nagu näeme, on üsna loogiline, et on olemas mitmesugune vaimumaailm, ning ega Piibel ilmaasjata ei keela sellega suhtlemast. Mine tea, kuhu satud! Samas ei kutsuta kuradiahvatlustega alati ka võitlema, kuna nendega kurat just tõmbab endale tähelepanu. Temast vabanetakse seesmiselt ka teda irooniliselt välja naerdes. Nii talitas Martin Luther hingevaenlasega, kes piiras ja jälitas teda sageli. Luther ütleb: „Voodisse minnes on kurat mind alati juba ees ootamas. Kui ta hakkab mind vaevama, vastan talle: „Kurat, ma pean magama, see on Jumala käsk: „Päeval tee tööd, öösel maga!“ Nii et mine minema.“ Kui see ei aita ja ta toob lagedale mu pattude nimekirja, ütlen talle: „Jah, vanapoiss, ma tean seda. Ja ma tean veel mõningaid, mis sulle märkamata on jäänud. Siin on sulle lisa. Pane aga kirja.“ Kui ta ikka ei lõpeta ja ahistab mind ja süüdistab mind kui patust, jätan ta põlgusega tähelepanuta.“

Võib-olla aimame ka meie alateadlikult, kui naerame kuradi üle, et nii saame temast kuidagi lahti. Teisalt aga on selge: kurat on kõige tugevam seal, kus tema olemasolu ei usuta. Kurjad vaimud on just siis pääsenud märatsema, kui nendega pole arvestatud. Sõjad sünnivad ikka ootamatult ja plahvatuslikult, tulles otsekui muust dimensioonist. Eks meiegi oma vaimse ja füüsilise struktuuriga oleme seotud mitte ainult inimkonna minevikuga, vaid ka käsutamatusse teispoolsusse suunduvate dimensioonidega.

See pole juhus, et kuradist ja deemonitest räägitakse Piiblis kõige rohkem evangeeliumides. Kurja komme on end varjata, kuid ta ei suuda seda enam teha, kui Jumal talle läheneb. Jumal tuleb aga lähedale Jeesuses – nii saavad paljastud ka kurjad vaimud, kes hakkavad nüüd häält tegema. Sedasi saabki Jeesus paljastatuid välja ajada. Oma ülestõusmises võitis Ta surma ja kurja väed ning ajab kuradit välja kõikjal, kus Temasse usutakse.

Mis mõtet on väita, et kuradit ei ole olemas, kui maailmas on piisavalt kurja, mis võib meidki haarata oma mõjuvälja? Kuri ei kao enne, kui see välja kihutatakse meie südamest. Seda on öelnud seesama Jeesus, kes kihutab seda välja ka praegu.

Olgem siis avatud kõigele heale, teades et kurja võim on murtud. Et see saaks murtud olla ka meie juures, uskugem Jeesusesse!

Mõeldes tuhkapäevale

Prohvet Joel 2:12: Aga veel nüüdki ütleb Issand: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes!“

Jumal soovitab meile täna kolme asja. Ta kõneleb paastumisest, nutmisest ja kurtmisest. Milline on meie vastus Talle?

Tuhkapäev on paastuaja algus. Kas ka meile? Kas ka luterlased siis paastuvad? Küsimus pole siin selles, kas me oleme luterlased või katoliiklased, baptistid või õigeusklikud. Küsimus on selles, kas me oleme kristlased – ristiinimesed. Piibli mõlemad osad – nii Vana kui ka Uus Testament – kõnelevad paastumisest kui millestki, mis kuulub enesestmõistetavalt uskliku inimese ellu. See on üheks võimaluseks, mida saab inimene enda poolt teha, et taastada oma patu poolt rikutud suhet Jumalaga. Luterlus kõneleb palju Jumala armust ja ütleb, et me ei saa oma heade tegudega sundida Jumalat meile andestama ja meid lunastama. Kuid piltlikult kõneldes me saame palve, paastumise ja meeleparanduse läbi omalt poolt seda tuhmunud klaasi puhastada, millest läbi me näeme Jumala tahet. Me saame paastudes teha eneses ruumi Jumalale.

Aga Jumal soovitab meil veel midagi teha. Ta soovitab nutta. Millal ja mille pärast me viimati nutsime? Keegi ütleb, et tema silmad on märja koha peal – pidevalt valguvad vett täis. Mõni kurb koht filmis või raamatus – palju polegi vaja, et pisarad voolama hakkaksid. Teine mõtleb, kuid ei tulegi meelde, millal tema silmad viimati märjaks läksid. Lapsena kindlasti, aga sellest on ju nii palju aega möödas. Meenub mitmelt poolt kuuldud väide, et mehed ei nuta või et nutmine on nõrkuse tundemärk. Hambad huulde, süda kõvaks ja edasi.

Äkki aga saame me hakkama selle viimase soovitusega – kurtmisega. Nii paljud kurdavad, soiuvad, hädaldavad, kritiseerivad, mõistavad hukka, kaeblevad. Kas peaksime selle suure hädaldajate ja kritiseerijate hulgaga liituma? Kuid Jumal vist ootab meilt midagi muud.

Mäletan oma esimest erapihil käimist. Olin jõudnud vaid mõne minuti rääkida, kui pihiisa mind katkestas ja küsis, mida ma teen. Vastasin, et pihin. Tema ütles, et alustasin pihtimisega, aga üsna kohe hakkasin ennast õigustama ja teisi süüdistama. Kurtsin teiste halbuse üle. Seda vist Jumal pihile tulijatelt ei oota. Aga Ta ise ju ütles: „Kurtke!“ Jah, aga kurta võib ka oma patu pärast, oma rikutuse, oma ülekohtu, oma kõverakskasvamise pärast. Kui taipame, kuidas oleme kogu oma elu omaenese soovide ja vajaduste ümber keerlema pannud ja kui vähe püüame teisi aidata, teisi lohutada, tunnustada. Vahel kuuldes, mille üle inimesed kurdavad, mida kiruvad, ei pea ma vastu ja küsin, kas vingujad midagi head siin ei näe, ja kui igal pool mujal on palju parem, miks nad siis sinna ei lähe. Kummalisel kombel kainestab selline sekkumine mõndagi kurtjat ja ta jõuab selleni, et leiab oma ümbrusest ka midagi ilusat ja head.

Mõtlen Dostojevski isa Karamazovile, kes arvab, et kui inimesed oleksid temasse kui inimesesse suhtunud, siis ta ehk olekski inimeseks saanud. Jah, nii lihtne on põhjendada oma nurjumisi sellega, mida teised on teinud ja tegemata jätnud. Tõeliselt suured suudavad ka teisiti. Isegi Napoleon oli jõudnud oma elu lõpus tõdemuseni, et kõik halva endale ja palju halba ka teistele on ta ise põhjustanud.

Kuid pöördume tagasi. Jumal ütleb oma kõveraks kasvanud, hukatuse poole tormavale rahvale: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes.“

Kõigest südamest saab Jumala poole pöörduda paastudes, nuttes ja kurtes. Vahel öeldakse, et välised märgid pole tähtsad – et tähtis on vaid see, mis on südames. Küllap oleme mõne inimese puhul püüdnud aru saada, kas temas on ikka armastust meie vastu. Kui me ei ole märganud ühtegi välist märki, siis on ehk olnud liiga vähe arvamusest, et äkki see armastus on ikka olemas, aga see on sügaval tema südames. Keegi väitis, et ta armastab väga lilli, aga tal pole aega neid kasta ...

Paastumine on millestki loobumine, et paastuja võiks hakata tundma nälga Jumala järele – Jumala lõputu armastuse ja halastuse järele. See on meelte erksamaks muutmine läbi enesepiirangu. Sellest ei piisa, kui loobume mõnest oma patukesest. Seda võib teha ka suure tahtejõuga. Paraku on selliste loobumiste tagajärg tavaliselt see, et ühest patukesest saad lahti ja teine ja veel suurem võtab ta koha sisse. Maailm on täis inimesi, kes kõikjal kiitlevad sellest, kuidas nemad suutsid mõnest oma pisipahest loobuda. Nad ei taipa, kuidas palju ohtlikum pahe on neid juba täitnud – uhkus ja enese kõrk võrdlemine teistega. Lahus Jumalast millestki loobumine on sageli ohtlik tegevus. Vaid seal, kus inimene on millestki loobunud Jumala poole pöördudes, täitub tühjaksjäänud koht millegi paremaga – armastusega, alandlikkusega.

Aga veel nüüdki ütleb Issand: „Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!“

Meil, meie väikesel rahval ja noorel riigil ja kogu maailmal on veel lootust vaid siis, kui on neid, kes pöörduvad paastudes, nuttes ja kurtes kogu südamest armulise ja halastava Jumala poole.

PALVE: Issand, andesta meile, kui oleme muutunud nii tuimaks, et me ei taipa enam, kui kaugele oleme Sinust läinud. Andesta, kui meis ei ole kurbust oma patu pärast, oma kõverakskasvamise pärast – kui oma patu kahetsemise asemel süüdistame teisi. Issand, kes Sa loobusid kõigest – oma aust ja elust meie pärast, andesta meile, kui hoiame kramplikult kinni kõigest ega suuda mitte millestki loobuda. Kingi meile kurbust ja pisaraid, anna tarkust paastuda, et saaksime nägijaiks – nendeks, kes näevad oma pattu ja Sinu imelist armu.

Jeesuse Kristuse, meie Lunastaja nimel, aamen.

(Foto: Sven Tupits)

Pühapäeva epistlitekst (1Kr 3:7–15) on väga intrigeeriv luterlase jaoks. Selles on juttu Apollose ja Pauluse kui valitud jumalasulaste palgast („istutaja ja kastja teevad sama tööd, kumbki saab oma eri palga oma vaevanägemise järgi“, „kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga, kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise pääseb kummatigi nagu tulest läbi“). Kas siis kõik ei saagi viimselpäeval ühesuguse otsuse osaliseks ega pääse „selgest armust“? Vist mitte. Igal juhul selles kirjas ütleb apostel, et see, mida keegi on ehitatud, katsutakse läbi tulega ja tuli võib kõik hävitada („kas keegi ehitab hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks, Issanda päev ju teeb selle teatavaks, sest ta ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on“). Ilmselt ei ole kõigi saatus nii ühene ja unifitseeritud, nagu vahel arvama kipume.

Aga selle teksti kandev mõte on vundament, alus: „Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse“. See alus on Issand Jeesus. „Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus“. See ei ole ainus kord, kui Paulus „alusest“ räägib. Nii kirjeldab ta suurejoonelises õndsusloo eskiisis: Jeesus „on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu ligilähedastele: sest Tema läbi on meil mõlemail ligipääs Isa juurde ühesainsas Vaimus. Tähendab siis, teie ei ole nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas, kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus“ (Ef 2:17–22).

Elutöö tõeline vundament, mis kannab ka surmas ja viimses kohtus, on üks ja ainus. Seepärast on igaühel oluline otsida ja püüda, et tema eluhoone ja tema tegude aluseks oleks kõikumatu kalju. Jeesus rääkis mõistu: „Aga mis te mind hüüate: „Issand, Issand!“ ega tee, mida ma ütlen? Igaüks, kes tuleb minu juurde ja kuuleb mu sõnu ning teeb nende järgi – ma näitan teile, kelle sarnane ta on. Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja süvendas ja rajas selle aluse kaljule. Kui siis tuli suurvesi, paiskus vool vastu seda maja, aga ei suutnud seda kõigutada, sest see oli ehitatud hästi. Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes ehitas maja maa peale ilma aluseta; vool paiskus selle vastu ja see varises kohemaid kokku, ja selle maja kukkumine oli kole” (Lk 6:46-49).

Preisi filosoof Immanuel Kant (1724–1804) kirjutas oma „Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena“ eessõnas: „Inimmõistus on nii meisterdamishimuline, et on juba ennegi korduvalt torni valmis ehitanud ja selle siis maha lõhkunud, vaatamaks, kas vundament ikka sai tugev. Mõistust pähe võtta pole kunagi hilja, kui aga asjast arusaamine liigselt viibib, on selle rakendamine alati raskem.“

Paastuaja 2. pühapäeva juhtsalm on: „Täna, kui te Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks“ (Hb 3:15). Veel on armuaeg, mil saab otsida elule jäädavat püsi ja tähendust – „Kummatigi seisab kindlalt Jumala aluskivi, millel on see pitser: Issand tunneb omi, ja ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime“ (2Tm 2:19).

Jeesus ütleb: „Igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu” (Mt 19:29).

Loobumist on alati peetud raskeks. Eriti raske on loobuda siis, kui ollakse selleks sunnitud. Mõni inimene peab tervise pärast loobuma toitudest, mis talle eriti maitsevad. Teisi sunnib rahapuudus loobuma ihaldatud reisidest või vajalikest esemeist. Loendamatu hulk on pidanud jätma oma kodu sõdade tõttu ja siirduma põgenikuna mujale. Vähe pole neid, kes kurdavad, kuidas nad teiste tõttu on pidanud loobuma karjäärist ning leppima mingi tagasihoidlikuma või vähem tulusa ametiga.

Kuid on ka neid, kes on paljustki loobunud vabatahtlikult. Nad on kiskunud ennast lahti oma perekonnast, loomata ka ise uut. Oma suguvõsast ja esivanematest nad vaevalt hoolivad. Neile pole tähtis oma kodumaa minevik ega õigupoolest ka tulevik, sest nad on loobunud mõtlemast vanamoeliselt. Neid ei huvita, mis saab neist pärast surma – kas neid maetakse, põletatakse või loovutavad nad ise oma ihu teadlastele uurimiseks. Neid ei huvita viimaks ka elu, mille nimel nad nii paljust on loobunud. Kõrgem sissetulek pole toonud unistuste täitumist. Rohked reisid ei ole tekitanud tunnet, mis rahuldaks. Teadmised ja oskused, mis on omandatud, on pigemini suurendanud üksilduse tunnet, sest need on võimaldanud ka teada saada, millest sellegipoolest on ilma jäädud. Jah, ka vabatahtlikud loobumused võivad lõppeda valuliselt, kui loobutakse indiviidi vabaduse nimel elamisest endast.

Paraku on nii, et elu on meile antud, me ei ole seda endale ise võtnud. Me saame küll endalt elu võtta, elust loobuda, kuid elama oleme me pandud teiste poolt. Selsamal põhjusel ei ole meil õigust endalt elu võtta ja elamisest loobuda – meie elu ei kuulu ainult meile, see on antud meile väljast. Me pole saanud valida seda, kas üldse tahame sündida. Pole saanud valida oma sündimise aega, paika, vanemaid, rassi, rahvust, sugu, andeid, välimust. Siinkohal peaksime aga tegema kindlasti ühe loobumuse: meil pole süüdistada kedagi, elu lihtsalt on selline! Nii on alati elatud ja eluga hakkama saadud. Kõigile pole võrdselt antud, aga võrdselt ka ei nõuta. Sellega, mis meile on antud, on võimalik kõigil elada ja leida ka elu mõte, õnn, rahu, rõõm – välja arvatud juhtumeil, kui tõesti mingid suured traagilised sündmused meist üle sõidavad. Ent isegi koonduslaagrite seintelt on leitud kraabitud sõnu, mis reedavad, et ka siis, kui hukk on otse silme ees, ei pruugi olla kadunud lootus Jumalale. Jah, lootuse Jumalale kaotab inimene kindla peale siis, kui ta sellest ise loobub.

On öeldud, et sünni poolest on iga inimene usklik – ateism ja materialism on külge õpetatud ja õpitud. Iga inimene tajub ja aimab midagi nähtamatust maailmast, ent siis hakkavad „teadjad“ õpetama, et Jumalat ei olevat olemas. Siis hakkab inimene jälgima oma ümber ainult maiseid tõiku, kuni kaotab teispoolsuse tunnetuse. Edasi käies võib ta mõnedest asjadest olla sunnitud loobuma, teistest vabatahtlikult loobuda, kuid ta kaotab elamise ilu ja võlu, sest on loobunud mõtte leidmisest. Meie elul on mõte siis, kui see ei piirdu maise vaatevinkliga, kopitamisega kitsastes raamides. Jumal tänatud, et on olemas sündmusi, mis murravad segavalt meie ellu ning võivad meile avada laiad raamid.

Jeesus ütleb oma jüngritele selgelt, mida on vaja, et saada sajakordselt ning leida õnnelik ja igavene elu. Ainult siis, kui loobute „minu nime pärast“, ütleb Ta, leiate seda, mida vajate. See ei tähenda sugugi, et me peaksime loobuma maistest varadest ja omastestki, nagu võib paista Jeesuse sõnadest. Teadaolevalt olid jüngritel edaspidigi perekonnad ning Galilea järve ääres asuvas Peetruse majas käis kogudus koos. Meil tuleb loobuda takistustest, mis püüavad meid eemal hoida Jumala riigi teelt, kõigist segajatest sellel rajal, mille annab meile Jeesus. Meil tuleb loobuda oma „minast“ – hoiakust, kus alati kõike „paremini teame“ ning ennast teistest kõrgemale seame. Kui oleme sellel teerajal õigesti loobunud, võime meie saada igavese elu kohaleviijaks oma armsate juurde.

Meenub naine, kelle eelmisel aastal 97-aastaselt matsime. Ta oli pidanud paljust loobuma: karjäärist kunstnikuna, lastest, keda Jumal talle ei kinkinud. Ta elas aastakümneid üksi, ratastoolis, kuid ütles, et ta pole iial üksi. Ta ei kartnud olla üksi. Tal olid Jumal ja olid inimesed, kelle eest ta palvetas. Ta kuulas kristlikku raadiot, luges raamatuid. Teda külastasid sõbrad, kellele ta häid sõnu ütles või midagi kinkis. Ta pidi loobuma ja oli loobunud, kuid leidis selle, mida vajas kõige rohkem. Temale mõeldes tajun endiselt, kuidas igavese elu reaalsus ja lootus kanduvad nähtamatu väega kõigi loobujate poole.

Õnnistatud loobumist ja leidmist kõikidele!