Nädala mõte

Esimese Moosese raamatu kuuendas ja Johannese evangeeliumi 14. peatükis on kirjutatud: „Aga Issand ütles: „Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!“ Jeesus ütleb oma jüngritele: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde“.“

Kõik muutub. Isegi inimesed. Kes leebemaks, mõistvamaks, tundlikumaks, kes karmimaks, kibedamaks, tundetumaks. Keegi, kes lubas kord kuu , päikese ja tähed taevast alla tuua, ei viitsi ehk aastate pärast enam prügiämbritki välja viia. Kõik muutub. Meid kõiki muudab aeg. On neid, keda muudab raha ja võim, muudab armastus või arvamus, et seda ei ole. Ka tugevamaid meie hulgast võivad muuta haigused, pidev ülepinge. Mõni Siberisse küüditatu, peaaegu kõik kaotanu, tuli aga vaeva, valu ja alanduste aastatepikkuselt teelt tagasi hämmastavalt hoolivana, teistega arvestavana. Teist muudab kibedaks kirujaks mõni väikene vintsutus. Üks arvab, et ta peab ise kõigega hakkama saama, et keegi ei hooli ega aita. Teine teab, et ta ei ole iialgi üksi, et kellegi kaitse ja arm on teda saatmas igal hetkel. Teab, et lahus Temast ei oleks ta midagi suutnud, et ilma Temata ei oleks teda olnudki. Teab ja on tänulik.

Kõik muutub. Kord, tuhandeid aastaid tagasi vaatas Jumal inimest ja otsustas, et Ta paneb tema olemisele piiri. Esmalt 120 aastat, seejärel 70 ja neile, kes tugevad, 80. Ta arvas, et rohkem ei ole inimlapsele vaja. Ühel päeval see muutus: Jumala Poeg palub oma Taevast Isa, et see kingiks inimesele igaviku. Ja Ta väidab, et Tõe ja Lohutuse Vaim jääb neisse, kes Teda armastavad ja Tema käskusid täidavad.

Tahaks kõndida tões, kõnelda seda, mis tõde. Mitte korrata etteütlejate hüütud valesid, mitte saada teiste arvamuste hädiseks selgrootuks orjaks. Ei tahaks omalt poolt valede lisamisega suurendada valu, põhjustada pisaraid. Ei tahaks korrata sama, mida ütlevad need, kelle hääl on teiste omast kõvem. Ei tahaks korrata vanu vigu. Ei tahaks olla kurjuse mängukann. Tahaks saada armastuse tööriistaks – ilmutada Jumala tahet.

Palun Vaimu, mis muudaks mindki lohutajaks, kildude kokkukogujaks, katkitehtute tervekstegijaks. Palun Vaimu, mis jääb, on minu juures ja minu sees, nii kaua, kui ma olen siin; Vaimu, mida minult ei võeta isegi siis, kui pean minema siit; Lohutajat, kes jääb igavesti nendega, kes jäävad kõndima Tõe teel. Sellel teel rändamine ei ole kerge, aga neil, kes püsivad sellel teel, muutuvad kergeteks hing ja süda. Nad taipavad peagi, et vaid nii on mõtet rännata – puhta südamega tõe lookleval rajal.

Ja nemad ei ole iialgi üksi. Teistele vahel tundub, et nad on üksi, aga kui nad vaid vaataksid nende silmadesse, siis nad taipaksid, et mahajäetu silmad ei saa nii särada, et orvud ei saa olla nii rõõmsad ja lootusrikkad.

PALVE: Issand, aita mul taibata, et Sa kõnelesid neid imelisi sõnu ka meile – et Sa ei jäta meid orbudeks, et Sa annad meile Lohutaja, kes jääb meiega igavesti. Sa ei võta meilt ära oma Vaimu. Sina oled täitnud oma tõotuse – oled tulnud meie juurde. Aita meil rännata meie osa sellest teest ja jõuda Sinu juurde. Vabasta meid hirmust, mis paneb meid aina küsima ekslike inimeste arvamuse järele ja salgama oma tõelist olemust. Juhi meid Tõe teele, armastuse rajale. Aita meil saada nendeks, kes julgevad armastada, lohutada, ütelda head. Aamen.

Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud. (Jh 7:37–39)

Seda nädalat alustava pühapäeva teema kannab nimetust „Püha Vaimu ootus“. Elame taevaminemispüha ja nelipüha vahelises ajas. Pühakirja järgi võttes niisiis ajas, mil Jeesus oli taevasse võetud, kuid Püha Vaimu, keda Ta oli tõotanud enda asemele läkitada, polnud veel saabunud.

Meie, kes me seda mõtisklust loeme, oleme suuremalt jaolt ilmselt ristitud inimesed ja meile on õpetatud, et ristimisel annab Jumal meile ka Püha Vaimu anni. Seega peaks see, mida kord Jeesus lehtmajade pühal rahvale pakkus, meil juba olemas olema. Aga kas tegelikult ka on? Mida saab anda, seda saab ju ka ära võtta, saab ära kaotada, saab ära kulutada. Niisiis: kas meis on ristimisel saadud Püha Vaimu and veel alles?

Jeesus kõneles elavast veest, Püha Vaimu annist, lehtmajade pühal – juutide suurel tänupühal. Miks just siis? Aga millest või kust tulevad sellised kaunid tunded nagu rõõm ja tänulikkus? Kes omistab kõik hea, oma saavutused ainult iseenda tublidusele, sel pole ju põhjustki tänulik olla. Iseendale tänulik olla, iseendale aitäh ütelda tundub kuidagi ebaloomulik, skisofreeniline.

Rõõm ja tänulikkus tulevad sellest, kui taipad, et sinu tõelised saavutused ja head tulemused tulevad vaid koostöös Jumalaga, Tema abil; kui oskad märgata heade ja ilusate andide taga Teda, kes need head annid annab. Tänulikkus ja rõõm tulevad sellest, kui taipad, et elus ei peagi lootma ainult endale, ainult oma jõule ja võimetele, vaid me saame loota Kõigeväelisele Jumalale, Loojale, kes on meile elu kinkinud, kes hoolib meist, kes aitab meid meie elus, meie töös ja õnnistab seda. Püha Vaim on otsesidemeks inimese ja Jumala vahel. Just Tema annab meile tarkust, aitab meil mõista meie osa ja kohta elus, aitab märgata Jumalat, suhelda Temaga, loota Temale, ka aegadel, kus meil elu igal päeval alati hästi ei lähe. Niisiis: tänulikkus on üks Püha Vaimu olemasolu tunnuseid või vähemalt üks peamisi eeldusi, mis võimaldab seda vastu võtta. Kas meis on tänulikkust? Kas täname Jumalat Tema andide eest? Kas me teeme söögipalvet? Kas täname inimesi, kes meile kingivad kõige kallimat, mis inimesel üldse on – aega oma elust? Inimesi, kes on meie vastu head, kes meid aitavad, meid oma annetega teenivad? On ju just sellised inimesed, kelle kaudu me tunneme Jumala hoolitsust ja abi, Jumala käteks meie juures.

Jeesus kõneleb sellest, et Ta pakub elavat vett. Elav on selline vesi, mis ei püsi paigal, vaid liigub – seda voolab ära, aga seda tuleb pidevalt ka juurde, see liigub, uueneb, muutub, haarab liikudes enesesse hapnikku, toitaineid. Aga see tähendab, et vesi samas kohas ei ole kunagi seesama: voolavas vees ei saa kunagi samasse kohta teist korda astuda. Surnud vett on looduses samuti olemas – näiteks sügavas varjulises lombis, tiigis. See ei liigu, värsket vett tuleb juurde vähe, vaid juhuslikest sademetest. Kui vesi ei uuene, ei liigu, siis see hakkab aegamööda haisema, kaotab oma kasulikud omadused, muutub kõlbmatuks. Seda ei saa millekski kasutada.

Ka vaim, mis peitub inimeses, mis vormib inimese isiksust, võib nagu vesigi olla nii elav kui ka surnud. Püha Vaim, Jumala Vaim, ei ole kunagi surnud Vaim, paigalseisev, liikumatu Vaim. Püha Vaim liigub, tegutseb, muutub ja paneb inimesegi liikuma, tegutsema, muutma ja muutuma. See aga annab see selle omajale lootuse, et kui kõik olukorrad muutuvad, siis ka kõige raskemad, valusamad ja keerulisemad ajad, mis elus ette tulevad, lähevad mööda. See annab jõudu vastu pidada ja edasi minna. Kas meis on tulevikulootust? Kas meis on sisemist jõudu eluraskustes vastu pidada ja edasi minna? Või laseme käed kohe rüppe, kui miski viltu läheb?

Jeesus ütles ka: „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Kes on Jumalalt saanud elavat vett, kelles on see olemas, see ei saa seda varjata, seda endale hoida, vaid ta jagab seda heldesti ka teistele. Kellel on elavat vett, st kelle sees on Jumala Püha Vaim, sellel on alati jagada rõõmu, usku, armastust ja lootust ka teistele. Ta võib seda heldelt jagada, sest kuni ta on usu sidemega ühendatud Jumala ja tema poja Jeesusega, ei saa see otsa. Mida rohkem ta ära kingib, seda rohkem talle juurde antakse, temasse valatakse. See, kas inimesel on jagada rõõmu, usku, lootust ja armastust, on taas üks tunnus, mis näitab, kas inimeses on Püha Vaimu.

Kas meis on veel Püha Vaimu? Kas meis on elavat vett, mis kustutab janu Jumala järele? Kas seda on piisavalt?

Jeesus ütles: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!“ Kui tunneme, et meiegi vajaksime juurde seda imelist vett, seda igavesse ellu voolavat vett, siis mingem Tema juurde, kes seda vett meile pakub, pakub pühakirja sõna kaudu, pakub palves, pakub armulauasakramendis. Ärgem kannatagem janu Jumala järele, ärgem laskem oma hingel kuivada – nii nagu ilma maise veeta ei ole võimalik ajalik elu, nõnda ei ole ilma elava veeta võimalik igavene elu.

Õnnistatud rännakut eluvee allika, Issanda juurde!

„Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!“ (Ps 18:2)

Selles psalmireas on kirjas jäägitu pühendumine. Jumala suurim käsk oma rahvale on viiendas Moosese raamatus: „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma hingest, kõigest oma südamest ja kõigest oma väest,“ ja lisas: „Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!“

Kuidas täitis inimene seda käsku Vana Testamendi ajal? Tolle aja inimene teadis, et Jumal ei lepi mingi väikese osaga inimesest. Teadis, et Jumalal on täiuslikum plaan. Miks muidu tõi Ta Iisraeli välja Egiptuse orjusest ja andis talle Kaananimaa? Miks muidu juhtis ta seda rahvast, päästis mitmel korral hädast ja näljast ning võttis endale lepingulise kohustuse? Rahva lepingupooleks jäi Jumala austus. Aga iisraellane teadis ka, et Jumal on kiivas: Ta on oma südame avanud Iisraelile ja tahab, et Iisrael samuti avaneks ja mitte kellelegi ega millelegi muule. Totaalne truudus ühele ainsale, see on Jumala käsk. Jumal on ainus, Teda tuleb armastada kõigest südamest, hingest ja väest. Jumala jagamatus tingib südame jagamatuse: üheleainsale peab kuuluma kõik. Seda ei tohi mõista nii, nagu nõuaks Jumal midagi võimatut. Jumal ei nõudnud askeetlust, ometi pidi inimese kogu süda kuuluma Jumalale.

Nagu evangelist Markus õpetab: väljastpoolt küürimisest pole kasu, mis inimest rüvetab, see tõuseb seestpoolt, südamest. Ja Jeesuse sõnul: „Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel“.“

Jumalat huvitab ainult, milline on kellegi süda, kõik muu on kõrvaline. Välise rõhutamine viib käsuvagadusse, sisemine on midagi muud. Esimestes Moosese raamatutes räägitakse jumalakartusest ning lepinguliste kohustuste täitmistest, truudusest ja kuulekusest. Viiendas Moosese raamatus selgub midagi uut: Jumal nõuab kogu südant – jagamatult.

Esimeses Moosese raamatus on juttu ka Jumala südamest: „Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad, siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas.“

Issanda süda valutas. Ta küll kahetses, kuid ta süda valutas. See kõlab veel kurvemalt kui inimese valutav süda.

Issandal ja Tema valitud rahval oli eriline suhe. Ja sugugi mitte ainult väljavalituse tõttu. Tundub ehk naeruväärsena väita, kuid Vana Testamendi inimene suhtles Jumala kui kõige lähema sõbraga, vaatamata Jumala vägevusele ja õiglasele vihale.

Psalmides ehk rohkem kui mujal Vana Testamendi raamatutes üritab inimene nii palve, hea teo, enesekiituse kui ka ülistuse kaudu tihtipeale Jumalat „suunata“. Paludes endale ja oma sõpradele tervist ja küllust ning vaenlastele õiglast karistust. Uue Testamendi kaudu vaadates paistab see kindlasti ketserlik. Kuid selline Jumalaga suhtlemine tundub vägagi inimlik ja nagu juba öeldud, ülimalt lähedane. Jumal on iisraellastele küll Suur ja Vägev, kuid ka armsamaist armsaim, kelle ette võib tuua oma häda, viletsuse, närususe jm, kes küll karistab (loodetavasti ka tüli teist osapoolt), kuid lõppkokkuvõttes on alati helduse Jumal, kelle arm on piiritu.

Jumal justkui ei tegele selliste „pisiasjadega“, nagu kas inimene on vahel õel, eksib millegi vastu. Inimene teeb seda niikuinii, temalt rohkem nõuda oleks liig. Olulisem on, millisel kohal on Jumal inimese elus üleüldse. Kas Tal on alati esimene koht? Kas palud eksides andeks kõigepealt Jumalalt ja siis inimeselt, kelle vastu oled eksinud? Kas terveks saades tänad kõigepealt Jumalat ja siis arsti? Me teame, kuidas Jeesus parandas veritõbise naise: teda nähes kutsus Jeesus ta enese juurde ja ütles talle: „Naine, sa oled lahti oma haigusest!” Naine ei pöördunud Jeesuse poole, Jeesus kutsus ise. Teadis, keda kutsuda, kuna naine kiitis pärast tervekssaamist kohe Jumalat. Inimesel, kel tohutus rõõmus tuleb kõigepealt Jumal meelde, on aeg terveks saada.

Keda sina tänad õnnetumise puhul kõigepealt? Keda tahab süda kõigepealt tänada?

Heebrealane mõtles südamega, oskas südamega suhelda, oskas pühenduda täielikult. Need oskused on tänapäeva inimesel kitsa südame tõttu justkui välja arenemata. Paulus juudina tundis Toorat hästi ja tundis ka südant, kui ta rääkis oma kirjas korintlastele: „Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma südames. Ma ütlen teile kui lastele: vastutasuks avarduge teiegi!“

Tallinna vikaarõpetaja Miina Piir

Ülestõusmisaja viienda pühapäeva ladinakeelseks nimeks on Cantate. See kutsub meid üles laulma Jumalale. Seekord langeb sellele pühapäevale ka emadepäev. Pühapäeva teemaks on „Taevariigi kodanikuna maailmas“. Kuidas seda kolme ühendada ja milliste mõtetega selle pühapäevaga alanud nädalas rännata? Nopin oma pühapäevasest jutlusest välja mõned mõtted ja loodan, et need aitavad meid meie mõtterännakul.

Mida vajab inimlaps selleks, et ta südames võiks olla rahu, et seal ei oleks halvavat hirmu? Mida vajab inimlaps selleks, et tema südames oleks ülevoolavat tänu, et ta aina ei hädaldaks, kritiseeriks neid, kes on temast erinevad, julgevad riskeerida, peites teiste mahategemise taha oma hirmu muutuste ees? Mida vajame me selleks, et mõista, et inimesed on erinevad, meil on erinevad vanemad, geenid, võimalused ja meie olulisimaks ülesandeks pole muuta teisi, vaid lasta Jumalal muuta meid? Jah, ka vanematena, sest kui jäik hakkab muutma veel voolitavat, hella ja habrast, võib tulemus olla kohutav. Maailm vajab vanemaid, kes on lasknud Jumalal ennast muuta, kes paluvad Jumalalt juhatust oma laste kasvatamiseks, suunamiseks ja kes Jumalat tundvatena juhatavad oma lapsi Tema juurde.

Tommy Hellsten kirjutab ühest suurest vajadusest, mis on inimese üks põhivajadustest tema maise elu algusest otsani. Imikuna otsib laps naeratavaid silmi. Ta võib nutta ja nutta, kuni märkab, et ema vaatab tema silmadesse ja tema ema silmades on armastus. Vaatamata kõigele, mida laps on teinud või tegemata jätnud, kohtab laps oma ema silmades armasust, mõistmist, hoolimist. Ja mida vähem on neid hetki, mil laps sellist pilku kohtab, seda enam on võimalik see, et ta lööb oma silmad maha ja tormab läbi elu teistele silma vaatamata, suhteid lõhkudes, julgemata erineda ja maha tehes neid, kes seda julgevad.

Jeesus, Jumala Poeg, on tulnud inimesena sellesse maailma, et õpetada Temasse uskujaid oma pilku pöörama Jumala Isa silmadesse. Ta ütleb, et meie Taevane Isa ootab seda ja meie võime nendesse silmadesse vaadates näha sealt seda, mida oleme nii kaua otsinud: aktsepteerimist, mõistmist, armastust, hoolimist. Ja kes selle on leidnud, kes on sellesse uskuma hakanud, suudab samasuguste silmadega vaadata oma vendade ja õdede peale, ka endast erinevate peale.

Ristimise läbi me saime või saame Jumala lasteks. Tema sõnadesse uskumise läbi me püsime Tema läheduses ja seal pole meil midagi karta. Sealt ei lükata meid välja ka siis, kui meist enam asja ei ole. See on kindlaim, kõige turvalisem paik maailmas. Kirik annab sellest aimduse. See rahu, mis hoovab meisse paljudes pühakodades, on märk rahust, milles me võime elada kogu oma elu, kui püsime Jumala armastuse hõlmas. See on piirideta hõlm. Seal tajub inimlaps igavikku. Seal julgeme olla ka nõrgad, sest me teame, et ka nõrkadena meist hoolitakse. See, kelle omad me oleme, hoolib. Tema jaksab, igavesti, sest Tema on armastus – igavesti.

Jeesus on tõotanud: „Minu isa majas on palju eluasemeid!“ Meil kõigil on seal paik. See on igavene eluase – taevase Isa süda. See on suurem, kui me arvata oskame. Selles säravas soojas südames on mure nii kaua, kui meie eemale hoiame, selle südame unustame, selles maailmas oma tähtsaid asju ajades, asju kogudes, muudkui muretsedes, paljudele meeldida püüdes end hingetuks jookseme. Jumala Poeg palub meie eest. Palub lakkamatult, igatseb lakkamata meie maise elu viimase hetkeni, et ükski meist ei kaoks, ei hukkuks nagu hukatuse poeg.

Me vajame Jumala Vaimu – Püha Vaimu, et püsida õigel teel, et sellele tagasi jõuda, kui oleme sellelt eksinud. Me vajame Jumala Püha Vaimu, kes siis, kui tunneme süütunnet, häbi oma eksimuste pärast, juhataks meid meie taevase Isa juurde, kes andestab, halastab, puhastab, vabastab meid meie süükoormast, hingeahastusest. Saame tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Saame paluda andestust, kuulda armukuulutust ja minna pühakojast muutunud inimestena, kes andekssaanutena suudavad andestada oma võlglastele, kes armastust kogenutena armastavad, kes vastuvõetuna võtavad vastu. Ja meie hing muutub kõrbest viljapuuaiaks, meil pole millestki puudust ja me võime olla helded kinkijad. Me muutume muutumisvõimelisteks.

Jah, kõik on võimalik sellele, kes usub Temasse, kellele pole miski võimatu – Temasse, kes on armastus –, Temasse, kes on tõotanud: „Vaata, mina teen kõik uueks!“

Kuid kuidas on see kõik seotud emadepäevaga? Mäletate Tommy Hellsteni mõtet, kuidas need, kes on väeti lapsena näinud oma kohale kummardanud armastava ja hooliva ema armastust, rõõmu ja mõistmist täis silmi, oskavad neid otsida kogu elu, ja paljud leiavad nii Jumala. Saame täna ehk olla tänulikud, kui meid on kord selliste silmadega vaadatud, kui meile on kingitud kogemus, et isegi siis, kui me oleme eksinud, kui oleme väetid, peab olema keegi, kes meist hoolib. Me võime olla ka nõrgad, väetid, ekslikud. On keegi, kes armastab meid ka sellisena. Algusest lõpuni. Alguses ka meie emas, küllap ka isas, ja kui lõpus oleme üsna üksi, ei ole me tegelikult üksi. Meil on meie Jumal.

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud (2Kr 5:17).

Vana möödumist ja uue sündimist vajame me kõik. Õigupoolest räägib sellest kogu Piibel, mis algab maailma loomisega ning lõpeb selle uueksloomisega. Ainult Jumalat võib nimetada „vanaks“ või „iidseks“ igavese tähenduses – ajalikus maailmas vajab vananenu ja iganenu aina uuendamist ja väljavahetamist. Sama kehtib ka meie kohta: ehkki meie kaasasündinud „riistvara“ ei ole vahetatav, tuleb üha uuendada „tarkvara“ – rohkemgi teha restart’i. Uuendamise viisi on pärandanud maailmale Jeesus Kristus.

Kas tõesti? Kas sellega nõustuvad ka mittekristlased? Vähemalt osalt tuleb neilgi nõustuda. Alates Jeesuse ülestõusmisest ja Püha Vaimu langemisest, mida algkristlased selgelt kogesid, on kõikjale levinud kristlik maailm, mis tänapäeval on omandanud globaalse tsivilisatsiooni iseloomu, produtseerinud loendamatuid muutusi. Me ei ole alati teadvustanud, et uuenduste tegijateks on olnud enamasti piiblirahvas – juudid ja kristlased. Teised rahvad ja kultuurid on edasi kasvatanud läänemaailma algatusi.

Tõelised uuendused ei kandu automaatselt edasi. Muudatustega ei oska inimesed, kes ei ole ise valmis muutuma, midagi peale hakata. Seepärast sihib Kristuse kaudu antud uuendamise impulss muutustele meie sisemuses – hinges, südames. Alles siis, kui oleme uuendanud oma senist, vana, iganenud identiteeti (ehk „uuesti sündinud“), leiame uue elu. Uus elu on uus suhe Jumalaga, mistõttu see on ühtlasi igavene elu, mis on meile kingitud Kristuse ülestõusmise ja Temasse uskumise kaudu. Seepärast Paulus ütlebki: „Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!“

Kuidas saame aga olla „Kristuses“, täpsemalt „Kristuse sees“? Paulusel esineb see väljend (en Christo) koguni 164 korral. Paistab, nagu oleks Kristus venitatud läbi kogu kõiksuse: „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu,“ kirjutab Paulus. „Kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos tema sees ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist” (Kl 1:15jj). Veidi harvem räägib apostel Paulus ka Vaimus või Jumalas olemisest.

Need väljendid näitavad, et ülestõusmise kaudu teise dimensiooni (taevasse) siirdumisega ei kehti enam piirangud, mille seab maine aegruum. Kaovad segavad tõkked Jumala ja inimese vahel ning inimene võib vaimsel tasandil olla kõikjal. Nii saadakse Jumala kohalolu kaudu kogeda Kristuse lähedalolu ehk Kristuses olemist igal pool, kus Jumala Vaim loob ühenduse siinpoolsuse ja teispoolsuse vahele.

Uskugem Kristuse ülestõusmisesse! Surm on ära võidetud! Seda tuleb uskuda, sest ainult usu ja usalduse kaudu luuakse vaimne osadus Jumalaga. Osadus Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu võimaldab aga kõigile elu uuenemist ja igavest elu. See toob inimesse kirjeldamatu rõõmu ja rahu isegi siis, kui maises elus esinevad raskused.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!

„Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“ Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!“ Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!“ Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?“ Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?“ Ja ta ütles temale:„Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid! Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.“ Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!“ (Jh 21:15–19)

Nagu kombeks, tuleb nüüd pidulikult küsida, mida ütleb see tekst meile tänapäeval.

Jeesus küsib lihtsa küsimuse: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Vaevalt et Jeesusele oli kangesti oluline, kes teda armastab ja kes mitte, kuid küsimus oli tõsine, koguni: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“, ja kui vastus käes, ütles Jeesus: „Sööda mu tallesid!“

Miks peaks seda oma jüngrilt üle küsima ja veel kolm korda? Miks peaks seda küsima Peetruselt – salgab teine ju Jeesust koguni kolm korda ja laseb kukel end hingetuks kireda?

Ütlesin kord mehele, kes oli oma eluga rappa läinud, et vahest need probleemid ei kao enne, kui ta hakkab oma sõnade ja tegude eest täielikult vastutama. Üle viiekümnene mees küsis seepeale täiesti siiralt, et mis asi see vastutus on. Ega mind eriti kerge üllatada pole, aga see üllatas tõsiselt. Aga olgu, kui küsida, mis asi on vastutus, kuidas me siis vastame? Kas mäletate veel hiljutist „Suud puhtaks“ saadet, kus ajakirjanik küsis teiselt ajakirjanikult, et mis on meedia vastutus? Ja siis ei osanud temagi vasta muud, kui et kõik liigub meedia poolt ikka paremas suunas. No hea seegi.

Kuid kui natuke terasema pilguga vaadata ümberringi, unustamata iseennast, siis – kes vastutab üldse millegi eest? Kui paljud ütlevad meist, et tegid vea, eksisid, läks valesti, ei mõelnud nii, või veel enam – parandavad ära, teevad korda, andestavad, võtavad süü enesele, on hoolikamad, mõtlevad enne, või, hoidku Jumal, „palun anna andeks“?

Jeesus vaatas terase silmaga enda ümber – enesesse tal polnud vaja vaadata, millegi eest polnud vastutada, Ta oli puhas. Sellegipoolest ei jäänud miski inimlik Tal märkamata, analüüsimata, andeks andmata. Oma jüngrid olid Tal peo peal, polnud midagi, mis oleks jäänud märkamata, teadmata. Teadmata polnud seegi, et keegi neist ei vastuta suurt millegi eest, kuigi sisemisest puhtusest on asi kaugel. Ükskõik, mida ta jüngritele õpetas, pärandas, pühendas, vastutus tuli võtta Tal enesel, täielikult ja kõigi eest.

See aeg sai varsti täis, tuli valida halvimaist parim. Ei saa ju anda võtmeid üle inimestele, kes muretsevad, kummal pool Jeesust nad istuda saavad, ja muud pidulikku. „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!“

Peetrus oli kahtlemata juht – ja üks lähematest. Pärast salgamist ei olnud enam midagi, mis oleks näidanud tema nõrkust veel enam. Peetrus võttis salgamise eest vastutuse ja ta armastas Jeesust siiralt. „Kas sa armastad mind? Hoia mu lambaid kui karjane“, pole midagi muud kui küsimus, kas sa vastutad enese ja teiste eest. Kas Sinu kätte saab võtmed usaldada või unustad sa ukse sulgemata ja su lambad on kõik pilla-palla?

Kes seda siis veel küsima pidi? Jeesus võttis vastutuse kogu inimkonna eest, täielikult. Mille eest vastutame meie? Mis me vastame, kui Ta küsib meie käest: kas sa armastad mind, Jüri, kuidas on sinuga, Mari? Kas me armastame Teda, kas me hoiame Tema lambaid, kas me söödame neid ja millega me neid söödame? Või küsime meiegi, kummal käel olla, ja Jeesus vastab ikkagi: „Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?“ Ehk teisisõnu – kas oled valmis vastutama? Võttes vastutuse enese sõnade ja tegude eest, anname iga kord oma määrdunud hingelt vähemalt osa sinna kogunenud andestamatust ja saame andestuse Temalt endalt.

Ta võttis meie eest vastutuse, et meie võtaksime eneste eest, ja andis andestuse – täieliku.

Karpathose Johannes on öelnud: „Jumal on andnud meile hinge puhta ja kaunina ning meil on kohustus anda see Talle samasugusena tagasi.“ Võiksime pigem mõelda, et see võib peale määrdumise siin maa peal ka ilusamaks muutuda.

Põhiküsimus ongi: mida Jumal tahab, et ma teeksin? Vastutus tuleb võtta, oma sõnad ja teod heastada – milleks meile muidu andestus, mida oskame me sellega peale hakata? Siiani pole ju osanud.

Kõik ei lähe alati nii, nagu oled lootnud. Kõigile pole antud lepast rege ega lakkamatu õnne sepistamise koda. Ja aeg-ajalt on meilgi vist valikuline kuulmine. Nii nagu Jeesuse lähimatel õpilastel. Ta oli neile üsna täpselt kõike seda kirjeldanud, mida Temaga tehakse, ja seletanud, miks Ta peab kannatama ja ristil surema, aga nemad ei tahtnud seda uskuda. See ei sobinud nende ilusatesse tulevikuplaanidesse. Ega nad selle pärast loobunud kord oma igapäevasest, harjumuspärasest elust, tööst, sõpradest, lähedastest, et kolm aastat olla Jeesuse kõrval ja siis kuulda Tema ristisurmast ja jääda nagu karjaseta lambad ilma Temata selle vaenuliku maailma keskele! Ma ei tea, kas mõni neist jõudis kahetseda, et ta kord Jeesusega koos oli teele läinud. Tundub, et ükski neist ei läinud pärast Tema ristisurma tagasi sinna, kust ta kord oli alustanud. Ega see polekski väga lihtne. Mõned meist teavad seda, kui raske on tagasi minna sinna, kust oled kord läinud. Pigem murduda mujal kui tunnistada oma kunagine äraminek valeks.

Jüngrite käitumises pärast Jeesuse ristisurma on midagi väga ilusat. Nad on hirmul, suures segaduses, aga nad hoiavad kokku. Hingevaenlasele on eraldihoidvad eriti kergeks saagiks. Head leeritatud! Mitmed teist – peamiselt mehed –, ütlesid mulle, et nad on otsustanud edaspidi oma elu nii seada, et vähemalt kord kuus pühapäeviti jumalateenistustele tulla. See on hea ja väga õige otsus. Selleks, et meie usk võiks säilida ja kasvada, vajame me teiste omasugustega kokkusaamist, ühiseid palveid, oma patu tunnistamist ja armukuulutuse kuulmist ning armulauaosadust. Oma usuga üksijäämisel võib peagi suur osa usust otsa lõppeda, hingetempel tühjaks jääda või täituda uinutava või hulluksajavaga.

Üks sel pühapäeval leeritatutest on kirjutanud oma leerikooli mõtiskluses „Eile nägin ma kirikut“ nii: „Iga inimene on aed ja iga inimene on tempel Jumalale. Mul on kohutavalt keeruline mõtelda ennast sellise inimese mõttemaailma, kellel puudub Jumal, sest kui pole Jumalat, kellele kuulub siis tempel või kas seda sootuks on?“ Seesama mees kordas oma uues, just leeripäevaks luuletatud laulusõnades:

„Ma pole siia kiirustades tulnud
ja tagasi mul minna puudub rutt.“

Ja ta tõdes ja küsis meilt:

„Mu ümber valgus, selle sisse läen.
Kas Sina sedasama valgust näed?“

Jüngrid näevad vahetult pärast Jeesuse ristisurma väga vähe valgust. Nad on kui hirmunud lambakari ühes lukustatud ruumis. Kuid neil on valgus, mis ei lase neil põgeneda üksildusse, teistest eemalehoidja hukatuslikku meeleheitesse. Nad hoiavad kokku. Naised olid tulnud Jeesuse haualt kummalise sõnumiga: haud on tühi, Jeesus on üles tõusnud. Imelik, et keegi sellist asja uskuda suudab! Need naised! Kuid siis oli see juhtunud ka nendega. Jeesus oli äkki seisnud nende keskel, neile soovinud rahu! Asjalik soov. Võib arvata, et sellistel hetkedel kaob viimnegi rahunatuke, kui see, kes oli surnud, mõned päevad hiljem tuleb tuppa, mille uksed on hoolikalt lukustatud. Toomast ei olnud sel korral seal ja kui ta teistelt Jeesuse ilmumisest kuulis, ei uskunud ta nende juttu. Nagu üks tõeline eesti mees. Ütles, et usub vaid siis, kui ta oma silmaga näeb ja oma käega katsuda saab. Siis tuli ülestõusnu taas ja ütles, et Toomas sirutaks käe ja katsuks. Ja uskmatu Toomas sai tagasi oma usu, usalduse, rahu ja rõõmu.

Seitse jüngrit, ka Toomas, lähevad sinna, kus ülestõusnu on lubanud nendega veel kohtuda, ja seal sünnivad imed. Armsad, paljud inimesed, kes soovivad lasta ristida oma lapsi või saada ristivanemateks, on küsinud, miks peaksid nemad selleks käima leerikoolis. Mõned neist väidavad, et Jumalaga kohtumiseks lähevad nemad hoopis metsa või mere äärde. Kui me ikka Jumalat Jumalaks peame, siis pole vist palju teha temaga kohtumiseks seda, mida Tema meilt ootab ja mitte määrata Temale meile meeldivaid kohtumispaiku. Ta ei pruugi tulla.

Jüngrid jõudsid üheskoos sinna, kuhu ülestõusnu oli nad juhatanud. Neid oli seal üheteistkümnest seitse. Jeesus oli neile öelnud, et nad läheksid selle järve äärde, ja lubas, et Ta ilmub neile seal taas. Ja äkki otsustab kärsitu Peetrus minna kalale ja õnneks ta ütleb seda ka teistele. Ta hoolib omadest! Ta ei pane lihtsalt minema ega jäta teisi muretsema. Ta ütleb neile: „Ma lähen kalale.“ See, mida need teised siis teevad, on imeline. Nad ütlevad talle: „Me tuleme sinuga kaasa.“

Peetrus oli kärsitu mees. Seal järve kaldal ei mallanud ta niisama olla ja oodata, kas ülestõusnu ilmub või mitte. Ta tahtis tegutseda. Aeg-ajalt ongi just töö tegemine parimaks teraapiaks ja mõnedki meist teavad, kuidas kalapüük rahustab.

„Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.“ Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.“ Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi.

Siis, kui päike hakkab tõusma, otsustavad nad lõpetada. Küllap loodavad, et kedagi pole veel kaldal küsimas mõnd piinlikkust tekitavat küsimust. Aeg-ajalt mõned inimesed kohe oskavad küsida kummalisi küsimusi. Mõnele meeldib küsida, kuidas on läinud, kuigi ta peaks isegi taipama, kui halvasti meil on läinud. Tahaks hüüda kui üks eesti laulja: „Vaiki, kui võid!“ Aga mõned ei või. Ja siis näevad tühja paadiga kalda poole sõudvad jüngrid, et keegi seisab kaldal.

Nii vara hommikul. Kes? Miks? See keegi küsib neilt küsimuse, aga teeb seda nii, et see ei pane piinlikkust tundma. See inimene seal kaldal otsekui muretseks nende murelike pärast. Ja siis soovitab ta neil visata võrk vette kohas, kus paadis olevad kalurid ehk kõige vähem loodaksid mõnd kalapoegagi kohata. Kummaline – nad ei vaidle Temaga, vaid teevad just nii, nagu Tema soovitab. Ja siis see sünnib. Kord, kolm aastat tagasi oli sündinud seesama. Jeesus oli siis jutlustanud rahvahulkadele Siimon-Peetruse paadist ja oli siis soovitanud kaluril sõuda kohta, kus sel ajal ei peaks ühtegi kala olema, ja Siimoni võrgud on äkki kaladest rebenemas. Nüüd sünnib see taas. Ja Peetrus hüppab paadist välja ja kahlab kaldale, sest pole kahtlustki, kes seal kaldal on neid läbikukkunuid oodanud. Kas te teate, kes on sõber? Sõber on see, kes tuleb ka siis, kui kõik teised on lahkunud.

Kaldale jõudnuid ootavad Jeesus ja soojendav lõke, kalad ja leib. „Tulge!“ ütlevad vaimulikud tihti altarist, kutsudes inimesi armulauale. „Tulge, sest kõik on valmis.“

Kaks väikest nüanssi. Piibliuurijad on palju pead murdnud, miks kirjutab Johannes, et Jeesuse soovitusel järve visatud võrgus oli 153 kala. Miks 153? Paljude keeruliste vastuste kõrval on see, et tol ajal oskasid kreeklased nimetada just sellise arvu erinevate kalade nimesid. Kui Jeesus saadab apostlid täitma ülesannet, siis ta ütleb neile: minge kogu maailma ja tehke minu jüngriteks kõik maailma rahvad, neid ristides ja neid õpetades. Sellel varajasel hommikutunnil võib kõnelda võrku jäänud kalade arv sellestsamast, kõikidest rahvastest – ka sinust ja minust. Ja nii nagu ühes teises väga olulises evangeeliumiloos, loetletakse siin paadis olevate jüngrite nimed, aga kahe nimed jäetakse ütlemata. Äkki selleks, et meiegi saaksime end mõtelda sellesse tühja paati nende keskele, keda kaldal ootab Jeesus?

Armsad, me tunnistasime ka täna, et usume kõigeväelisesse Jumalasse. Tema ei rahuldu vähemaga kui kõik. Ta igatseb, et kõik pääseksid ja jõuaksid tõe tundmisele. Palugem täna, et meiegi võiksime olla selle kõige hulgas – jääda Tema armastuse hõlma. Palugem, et Tema tahtmine sünniks meie eludes. Mitte meie tihti ekslik tahe. Üks leerilastest kirjutas: „Usk ei ole ju kaubamaja, kus valitakse, mis kõige kenam välja näeb või paremini selga passib. Nii ma olengi oodanud justkui mingit ilmutust, aga küllap on seegi üks mugav poos, millega otsustamine tulevikku lükata.“ Pole mõistlik oluliste otsuste tegemist võib-olla et olematusse homsesse lükata. On mõtet teha õigeid valikuid ja olla tänulik palverändur. Nii nagu üks tänastest leeritatutest, kes ütles: „Ma alustan oma hommikuid mõtisklusega, mis lõpeb sõnadega „Meie Looja külluse ees kummardan.“ Sest seda ma lihtsalt tean, et Looja on ja hoiab!“

Ilusat kaldalejõudmist ja taipamist, et Tema ootab ja hoiab nüüd, ikka ja igavesti! Hoidkem end Tema lähedusse, sest siis pole meil millestki puudust. Aamen.

Kristus on üles tõusnud! „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).

Lapsena mängisin koos teiste poiste ja tüdrukutega üht toredat mängu. Võtsime vana vatiteki ja panime selle kordamööda ühele lapsele üle pea. Siis talutasime teda läbi põõsaste ja majahoovide, läbi tänavate ja metsa. Tiirutasime teda, et ta ei saaks aru, kus me oleme. Nii rändasime läbi kõige kummalisemaid paiku. Ja kui viimaks tal arvata lasksime, kus ta on, siis ütles ta alati valesti. Naljakas oli, et ta ei teadnud meie asukohast midagi. Meie ju nägime ja teadsime kõike.

Ma mäletan selgelt seda tunnet, mis mul endal oli, kui teised lapsed mu teki alt vabastasid. Kõigepealt ei saanud ma üldse aru, kus me oleme. Siis hakkasin märkama tuttavaid värve ja esemeid. Seejärel tundsin ümbruse ära. Viimaks taipasin, et olime hoopis teisele poole läinud, kui mina arvasin. Jahmatus ja imestus oli alati suur. Me kõik tahtsime aina ise teki alla pugeda, et teised talutaksid. Vahel võtsime loosigi, kes on esimene. Praegugi mõtlen vahel, et võiks seda mängu uuesti mängida.

Mis ahvatles meid selles mängus? Eks ikka see, et meile kõigile tuntud maailm oli muutunud tundmatuks, kui tekk meie pealt langes. See oli nagu teine maailm, kus kõik on teisiti. Ja siis avastasime, et see oli ikka seesama maailm, kus kõik on endine.

Mõned inimesed rändavad läbi pool maailma, et leida midagi uut, kuid tulevad tagasi ja on pettunud. Ei olnudki nii huvitav reis, kui ma lootsin! Teised inimesed aga saavad aru: meie ise peame õppima maailma uutmoodi nägema.

Jeesus rändas oma sõpradega mitu aastat mööda koduseid paiku Juudamaal. Ta õpetas neid ja juhatas neid. Jeesus ütles, et Jumal on väga lähedal tema juures. Paljud inimesed aga pahandasid ja küsisid: Jumal on ju taevas, kuidas Ta nüüd sinu juurde sai? Need inimesed ei olnud valmis nägema uut. Nad ei taibanud, et Jumal võib ka meie juurde tulla. Nad said Jeesuse peale väga vihaseks, võtsid Ta kinni ja lõid Ta risti. Jeesus suri ja maeti maha. Jeesuse sõbrad olid aga väga kurvad.

Jeesuse sõbrad mõtlesid nüüd elu üle järele. Neile tundus, nagu oleks neile tekk üle pea pandud, kui nad koos Jeesusega ringi rändasid. Nad olid pimedas ega näinud midagi. Nad ei osanud arvatagi, et inimesed Jeesuse tapavad. Kuid Jumal ei jätnud ka surnud Jeesust maha. Ta oli ikka tema juures. Ja siis ilmus Jeesus oma sõpradele. Nad nägid, et Jeesus elab jälle. Jumal on tema üles äratanud. Jumal tahab, et ka meie seda usuksime. Jumal tahab ka meid üles äratada, kui meie ükskord sureme.

Nüüd langes Jeesuse sõpradel tekk silme eest ja nad nägid järsku kõike hoopis uutmoodi. Maailm nende ümber oli endine. Kõik vanad tuttavad kohad olid seal, kus ennegi. Kuid midagi oli muutunud. Nad olid näinud ülestõusnud Jeesust. Jumal oli oma armsa Jeesuse üles äratanud. Jeesuse sõbrad said aru, et Jumal armastab meidki ja saatis Jeesuse meid õpetama. Nad võisid nüüd elada oma elu, mis oli muutunud rõõmsaks ja huvitavaks. Nad oskasid alati kõikjal näha uut ja tundmatut.

Selle loo kirjutasin ma kunagi ajakirjale Laste Sõber (2001/4), kuid see sobib nädala mõtteks ka täna. Ülestõusmispüha sõnum, kui see inimestele kohale jõuab, on lihtne ja veenev sõnum Jeesuse ülestõusmisest, mis tekitab kirjeldamatut rõõmu. Temasse uskumine annab meile uue vaate elule maa peal ja lootuse igavikuks. Temas leidkem rahu tänagi.

Häid ülestõusmispühi kõigile!

Pärast seda ütles Jeesus jüngritele: „Läki jälle Juudamale.“ Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata ja sina lähed jälle sinna?“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et temaga koos surra.“ (Jh 11: 7, 8, 16)

Suurt Nädalat alustaval palmipuudepühal tuletame meelde Jeesuse saabumist Jeruusalemma, seda, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust nagu vägevat ja võidukat kuningat: laotades Tema teele oma riideid, lehvitades palmiokstega ja hõisates tervitusi. Pole kahtlust, et osa auavaldustest langes ka Jeesuse lähimatele jüngritele, kes Temaga koos olid ja küllap oli see Jeruusalemma sissesõit nende jaoks üheks väga ilusaks ja võimsaks elamuseks. Sellistel ilusatel ja võimsatel hetkedel on uhke olla kuninga kõrval. Tore on osa saada tema aupaiste särast ja hiilgusest, selle paistel mõnuleda. Kuid me teame, et kõigil valitsejatel, kõigil kuningatel, isegi kõige vägevamatel, tuleb läbi minna aegadest, mis ei ole nii hiilgavad, tuleb läbi minna kaotustest, raskustest, katsumustest, valudest, viletsusest, tuleb taluda pilget, mõnitusi, ka füüsilist tagakiusamist, hirmu surma ees. See aga tähendab, et sellestsamast tuleb läbi minna, osa saada neilgi, kes käivad tema kõrval. Selliseid aegu ilmselt ei igatse keegi, kuid just siis tuleb välja see, mis peitub inimese sisemuses: kes on tõeliselt ustav ja kes vaid kaasajooksik.

Jünger Toomas ei oota tulevikult ilmselt midagi head, ta annab endale aru, et jäädes Jeesusega, minnes Temaga kaasa, ootab tedagi ja tema kaaslasi surmaoht. Siiski – siiski on Jeesus, see mida Jeesus tema ellu on kinkinud, tema jaoks nii oluline, et ta on valmis jääma Tema kõrvale lõpuni, surmani. Vaevalt et Toomas või teised jüngrid mõistsid tookord seda, mida Jeesus oli neile rääkinud oma surmast ja ülestõusmisest. Nende ustavus ei põhinenud teoloogilistel teadmistel, vaid sellel, mida nad ise olid näinud ja kogenud, jagades Jeesusega oma maist eluaega, käies tema kõrval oma elurada. Nad olid kogenud midagi sellist, mis oli väärt rohkem kui elu.

Leeritõotuse andmisel küsitakse inimestelt muu hulgas ka seda, kas nad tõotavad alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käia. See tähendab: kas nad on valmis selleks, et käia samasugust teed kui Jeesus Kristus, teed, millel käies saab osa paljust imelisest, ilusast ja rõõmsast, kuid millel käies tuleb läbi minna ka raskustest, kannatustest, katsumustest. Kas nad on valmis käima Jeesuse, Aukuninga teed, ristiinimese teed, millel käies nad kuulevad nii tänu ja ülistust kui ka mõnitusi ja sõimu, mõnikord kogevad ehk isegi vägivalda. Küsitakse, kas nad tõotavad jääda ustavaks.

Me teame, et Jeesuse jüngritel, kes alguses olid väga vaprad ja tõotasid, et nad Jeesust mingil juhul maha ei jäta, mingu tee kas või surma, tuli hetk, mil nad kohkusid, hetk, mil nad oma tõotuse unustasid, põgenesid ja Jeesuse maha jätsid. Pühakiri kõneleb põhjalikumalt Peetruse salgamisest, kuid tegelikult ju põgenesid Jeesuse kinnivõtmisel Tema juurest kõik tema jüngrid, mitte ainult Peetrus. Langemise hetki, reetmise hetki, hetki, mil tehakse nägu, et oma Issandat ei tuntagi, tuleb ette igal inimesel. Me hindame ennast, oma vaprust, oma jõudu, oma võimeid sageli üle. Reetmiseks ja salgamiseks pole vaja öelda, et me Jeesust ei tunne ja pole kunagi tundnudki. Jeesus on ütelnud, et Tema sõbrad on need, kes teevad seda, mida Tema on käskinud. Kui oleme enda vastu ausad, peame tunnistama, et me sageli mitte ainult et ei ole teinud seda, mida Tema on käskinud, vaid oleme teinud seda, mida Tema hukka mõistab. Oleme teinud seda, mis meid lahutab Jumalast, meie Taevasest Isast, seda, mis näitab, et tegelikult me oma Issandat ei tunne. Või kui siiski väidame, et tunneme, siis näitavad meie teod, et ütleme Temast lahti.

Palmipuudepühal, aegadel, mil Jeesust ülistatakse, kohtades, kus Teda ülistatakse, on uhke olla Tema kõrval, näidata, et oled Tema õpilane, kuulud Tema sõprade hulka. Kuid elus tulevad ette ka Suure Reede ajad. Palugem, et suudaksime ka sellistel aegadel jääda oma Issanda kõrvale, jääda Talle ustavaks – nõnda, nagu Tema on jäänud ja jääb alati ustavaks neile, jääb alati nende kõrvale, kes Teda armastavad.

Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid. (Lk 13:34)

Tulin äsja Jeruusalemmast, Iisraeli pealinnast, mis tähendab tõlkes „rahu linn“, „pääste linn“ või „õndsuse linn“ (jeru-šalajim). See linn väärib oma nime. Euroopasse tulevad migrandid ja toimuvad terroriaktid. Pühal maal Iisraelis aga on rahulik. Jeruusalemma pärast on ajaloos rohkesti sõditud, kuid praeguseks on õpitud rahu üle valvet pidama, ka karmilt, kui vaja. Selle tagajärjel valitsebki pühas linnas rahulik meeleolu.

Vaimulikult tundliku meelega inimesed on seda jumalikku rahu tundnud aga ka rahutumate aegade Iisraelis, sest Jumala kohalolu ilmneb kõigi juures, kes temasse usuvad – ja selliseid inimesi koguneb Jeruusalemma kogu maailmast. Jumal tahab tulla meie ellu, hoolimata millestki, välised olud ei tee talle takistusi.

Meenuvad Andres Mustoneni sõnad Jeruusalemmast kui maailma pealinnast (juunis 2015): „Ma olen siin sündinud, minu olek on sündinud Iisraelis. Ma tunnen, et kõik minu sügavamad tunded on selle maaga seotud, see on maailma tsentrum, siin linnas tuksub maailma süda.“ Sisemine valmisolek võimaldab seda kogeda.

Pilt, mida püütakse Iisraelist läänemaailmale luua, on äärmiselt kallutatud. „Seda on väga piinlik kuulata, kuidas seda tehakse,“ ütleb Mustonen. Jäetakse mulje, nagu oleks seal eriti ohtlik. Vastupidi: „See on kõige parem koht tulla.“ Iisraeli inimesed on sõbralikud ning nad on ajaloos andnud maailmale tsivilisatsiooni- ja vaimukultuuri. Vähe sellest: „Iisrael on kõige demokraatlikum maa maailmas, siin on absoluutne vabadus kõigil elada, see on hämmastav tunne.“ Erinevad rahvad ja usundid elavad siin üksteise kõrval. „Ei ole inimest maailmas, kes siit ei saaks mitte midagi.“ (Vt http://menu.err.ee/…/andres-mustonen-iisraelist-koik-minu-s….)

Tänases piiblisõnas öeldakse siiski vastupidi. Jeesus väidab, et Jeruusalemm tapab prohveteid. Muidugi mitte kõik märtrid ei surnud pühas linnas, kuid mitmed neist. Võib juhtuda, et isegi seal, kus Jumalaga on õpitud arvestama kui endastmõistetavaga, ei tunta ära tema saadikuid. Sest meile meeldib Jumalat kujutleda oma soovide kohaselt. Kui aga Jumal saab omalt poolt ilmsiks kusagil inimmaailmas ja tajutakse tema lähedaletulekut, siis hakatakse teda tõrjuma. Nii löödi ka Jeesus viimaks risti, kui ta sisenes Jeruusalemma, kritiseeris moonutatud õpetusi ja lükkas ümber rahavahetajate lauad.

Jeruusalemm on tõesti teataval moel funktsioneerinud maailma keskmena. Kuid inimestel on kalduvus Jumalat välja tõrjuda just oma elu keskmest – perifeerias võime teda sallida. Jumalat lausa eitavad vähesed. Elu sõlmpunktidest aga soovitakse teda kõrvaldada. Linnastumisega kerkisid otsekohe inimeste isekus ning pahed, mida märgati Piiblis, tehes muistse suurlinna Babüloni ehk Paabeli üldnimetuseks edaspidistegi patupesade kohta. Jumalat ajas inimeste naiivne suurustlemine muidugi naerma, ta laskis Paabeli tornil, mis pidi ulatuma taevasse, lihtsalt kukkuda.

Prohvetite hukkamine torkab kõige rohkem silma Jeruusalemmas, sest see pidi olema usulises mõttes keskuseks ja sellisena kõige avatum Jumala Sõnale. Kuid elus toimivad asjad teisiti – just siin visatakse Jeesus kui „Jumala püha“ välja (Jh 6:69). Praegugi püütakse usuküsimusi ja kirikut tõrjuda ühiskonna äärealadele, nii nagu Jumal lükatakse eemale isikliku elu keskmest. Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas hoidutakse – Jumal tänatud! – igasugustest tapmistest, ka prohveteid ei lööda enam maha. Kuid hukkamine toimub abstraktsemalt: püütakse lämmatada prohvetlust, kustutada Vaimu, vaigistada Sõna.

Igal inimesel on oma elu Jeruusalemm, püha linn või paik, mis peab olema meie elukeskmeks. Just siin ei tohi me tõrjuda Jumalat ega tappa prohvetlikku sõna, mis tahab meid arvustada ja aidata, et saada meie elu uuendajaks ja valgustajaks. Pühal maal Iisraelis käimine ning tema pealinna Jeruusalemma väisamine võib selleks hästi kaasa aidata, kuid eelkõige tuleb Jumala Sõna kuulamist alustada täna, ükskõik millises paigas. „Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi!“ ütleb apostel Paulus (1Ts 5:19j).

Õnnistatud uut nädalat kõigile!