Nädala mõte

„Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse. Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ (Jh 1:11, 12, 14)

Eile tähistas kristlik maailm Kristuse ilmumise püha ehk kolmekuningapäeva. Tuletati meelde lugu sellest, kuidas tähetargad hommikumaalt käisid kummardamas väikest last, kelle kohta tähed olid neile öelnud, et Tema on juutide vastsündinud kuningas. Küllap oli noile tähetarkadele üllatuseks, et kui nad taevatähte järgides Jeruusalemma, juutide pealinna jõudsid ja tollaselt valitsejalt, kuningas Heroodeselt tulevase kuninga kohta küsisid, tuli küsimus vastsündinud uue kuninga kohta Heroodesele täieliku üllatusena. Nemad, võõramaalased, oskasid ja suutsid näha seda, mida omad ei näinud. Või äkki ei tahtnud näha? Sulgesid silmad, sest neil polnud teda vaja?

Matteuse evangeeliumist teame, et kui Heroodes sai teada tõotatud kuninga sünnist, aga tähetargad talle selle vastsündinud kuninga täpset asukohta kätte ei juhatanud, siis laskis ta tappa piirkonna kõik samaealised poisslapsed, et taeva poolt ennustatud kuningat, oma tulevast võimalikku konkurenti, hävitada.

Kuningas Heroodesele polnud Jeesust, toda taevast saadetud Kuningat, vaja – ta nägi Temas konkurenti oma positsioonile, ohtu oma võimule. Ei tõtanud Teda otsima ja hiljem tunnustama ka Tema kaasmaalased, Tema rahvas, eriti just rahva vaimulikud juhid, kes oleksid pidanud suutma Teda kui kuningat ära tunda. Polnud neilegi Teda vaja – nad olid harjunud ja mugandunud valitseja ootamise rutiinis. Aga meile, tänapäeva inimestele, kas meile on seda taeva poolt määratud Kuningat vaja? Kas ehk paljud ei suuda Teda näha, Teda vastu võtta, sellepärast, et ei oska Temaga oma elus midagi peale hakata, Teda kuhugi paigutada?

Paljud tänapäeva inimesed näevad kristluse põhiväärtust selle moraalis ja eetikaõpetustes. Paraku pole need midagi kristlusele eripärast. Enamik neist, näiteks kümme käsku, millest moodne inimene tunnustab küll vaid viimast seitset, neistki mõne kohta öeldes, et kaasajal tuleks neid tõlgendada hoopis teisiti ja avaramalt kui ajal, mil need anti, pärinevad Mooseselt, kes elas ammu enne Kristust. Jumal ei saatnud oma rahvale kuningat, Teda, keda meie tunneme Jeesuse Kristuse nime all, mitte selleks, et Ta tuletaks uuesti meelde, et varastada ei tohi, tappa ei tohi, valetunnistust anda ei tohi. Jumala poeg Jeesus Kristus ei tulnud maa peale täitma moraalipolitseiniku ülesandeid. Jumal sai oma Poja kaudu inimeseks, ilmus inimesena, kannatas, käis läbi surmast ja tõusis surnuist üles selleks, et inimene saaks taas Jumala lapseks ja saaks lapsena pärida võimaluse, mis muudab ta Jumala sarnaseks – surematuse. Evangelist Johannes kirjutab: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid tal oleks igavene elu.“(Jh 3:16)

Olla nagu Jumal tähendab, et sul on lõputult aega, sest elu kestab edasi ka teispool surma piiri, millest maised silmad kaugemale näha ei suuda. Tähendab, et ees ootab igavik Jumala riigi selles piirkonnas, kus sünnib täielikult Tema tahtmine, riik, kus sa saad olla see, kelleks Jumal on su loonud – loodu kaasvalitseja, kaaslooja. Kuid teadmine oma surematusest, oma jumalikkusest, annab inimesele küll avarama perspektiivi, avab tohutud võimalused, annab vabaduse ja julguse täiega elada ja tegutseda, paneb aga ühes sellega inimesele ka tohutu vastutuse. Vastutuse oma sõnade, tegude ja tegematajätmise eest. Jumal ei saa olla varas, valetaja, valetunnistaja, väiklane, argpüks, laimaja, julmur. Jumal ei tee kurja, ei virise, ei süüdista kedagi oma tegudes ja tegematajätmistes. Nii ei saa seda olla ja teha ka see, kes tahab olla Jumala laps. Seega on konkurendiks kuningas Kristusele inimeses pesitsev patt – see, mis sunnib inimest tegema halbu ja kaduvaid asju.

Johannes kirjutab: „Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema kirkust, nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“

Arm ja tõde kiirgasid Jumala Pojast Tema maise elurännaku ajal. Küllap olid just need see miski, mis pani inimesi Tema ligidusse hoidma, Tema sõnadesse uskuma, Temasse uskuma.

Kas meie tahame näha Jeesuses ilmunud Jumala kirkust, armu ja tõde? Või on meil mugavam panna oma silmad kinni, sest see kirkus teeb valu meie sees pesitsevatele uskmatusele? Kas me julgeme uskuda, et me võime saada enamaks, kui me oleme, suudame võita lootusetuse, minnalaskmise ja hirmudest tuleneva kõigi ja kõige vihkamise? Mis meis viimselt võidab? Kas meie isiklikud hirmud, isiklik pimedus või Jumala armu ja tõe valgus, mis on ilmunud kõigile inimestele ja mis saab kõigi omaks, kes Ta vastu võtavad? Kas me julgeme ja tahame välja tulla oma mugavustsoonist, asuda teele Jumala valguse poole, nagu seda tegid kord kolm idamaa tarka?

PALVE: Issand, ava meie südame silmad, et suudaksime näha meid ümbritsevas Sinu kirkust, mis on tulnud ka meie jaoks. Aita meil leida ja endas kanda seda miskit, seda armu ja tõde, mis muudab meid Jumala lasteks, nendeks, kes saavad kord pärida igavese elu.

Lk 2: 33–40: „Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.“

Seal oli ka prohvet Hanna, Penueli tütar, Aaseri suguharust, kes oli kõrgesse ikka jõudnud. Ta oli mehega elanud seitse aastat pärast oma neitsipõlve ja lesk olnud kuni kaheksakümne neljanda eluaastani. Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega. Tema tuli sel tunnil sinna ja ülistas Jumalat ning kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust.

Kui nad olid täitnud kõik, mis tuli teha Issanda Seaduse järgi, siis nad pöördusid tagasi Galileasse oma külla Naatsaretti. Laps aga kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema peal.“ Aamen.

Üks jõulude sõnumeist on see, et kõik need, kes on usus rännanud Petlemma või ka kusagil mujal oma usu- ja palverännakul jõudnud Jeesuse lähedusse, võivad minna rahu ja rõõmuga tagasi oma igapäevase elu, kohustuste ja ka vaevade keskele, nii nagu karjased, kes kohtasid Jeesuslast, või rahuga asuda koduteele, kartmata julmi valitsejaid ega muud hirmutavat oma teel, nii nagu tähetargad, kes olid Jeesusele toonud kuninglikke kingitusi ja kedagi häbenemata kummardunud selle väikese lapse ette. Kohtumine Jeesusega paneb paljusid vaga ja õiglase Siimeoni kombel Jumalat ülistama ja annab imelise kindluse rahuga oma maise elu lõpule vastu minna ja ütelda nii nagu tema: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud Sinu päästet.“ Miks peaks keegi, kes on hoidnud oma kätel surma võitjat, lunastajat, kartma surma? Miks peaks keegi, kes on ristimises saanud Jumala lapseks ja armulaual vastu võtnud Jumalapoja, Lunastaja ihu ja verd ja püüdnud elada Tema tahtes, kahetsenud ja andeks palunud oma eksimusi ja armastanud Jumalat ja oma ligimesi, kartma selle elu lõppemist? Jah, kordan taas: „Me ei peaks kartma surma, vaid seda, et jätame pidevalt hirmul olles või laiskusest oma elu elamata.“

„Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.“ Jah, just nii see ongi. On alati olnud ja jääb, nii kaua kuni kestab see maailm: See laps – Jumala Poeg – on seatud languseks ja tõusuks paljudele ja tähiseks, mille vastu räägitakse, ja seda mitte ainult Iisraelis. Hetk enne tema sündi teatatakse mitmes majas, et neil pole tema jaoks ruumi. Kohe pärast Tema sündimist püüab Heroodes Teda hävitada. Paljud Tema kaasaegsed, eriti saduserid, kes valitsevad tolleaegset templiteenistust, ründavad Teda, püüavad Teda ütlema panna asju, mille abil Teda hävitada. Isegi Tema lähedased püüavad teda ühel hetkel Tema valitud teelt kõrvale tõmmata, arvates, et Ta on arust ära. Maarja südant läbiv mõõk võib olla see valu, mida tunneb ema, kui ta näeb oma Poega ristil kannatamas ja suremas. Mis võib olla veel suurem valu emale, kui näha oma lapse ülekohtust ränka valu ja suremist! Kolm Jeesuse lähimat õpilast ei suuda Temaga mõndagi tundi palves valvata, ja jäävad Ketsemani aias korduvalt magama. Üks Tema jüngritest reedab Ta 30 hõbeseekli eest. Teine salgab Ta samal ööl enne koitu kolm korda ära. Teda pekstakse, tänitatakse, mõnitatakse, kuid Tema palub ristil, et Taevane Isa annaks sellistele inimestele andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.

Ja siis tuleb hetk, mil Jeruusalemmas ei jäeta kivi kivi peale, mil nii võimsana ja hävitamatuna tundunud tempelgi – Jumala asupaigaks usutu, hävitatakse. Euroopa seisab täna ristteel. Kristluse, oma juurte mahasalgamine suureneb paljudes heaoluriikides suure kiirusega. Olgu puu, tema tüvi ja võra, tema oksad nii suured kui tahes, juurtetu puu kukub varem või hiljem ja kukkumisel saavad paljud ta oksad viga ja puu kuivab. Kreeka mõttetark Seneca on kord tuhandete aastate taga väitnud, et kõige enam vajavad inimesed üht kätt, mis ülalt nende poole laskudes tõstaks nad üles. Kristus on Jumala taevast alla laskuv käsi, mis suudab meid tõsta üles. Pühakiri kõneleb sellest, et Jumal sai inimeseks ja seda usus vastu võttes on meilgi võimalik saada ja jääda inimeseks – jumalanäoliseks inimeseks – ja elada elusamat elu ja elada igavesti.

Kristusesse suhtumisest sõltub enam, kui me kujutadagi oskame. Ka meie elus. Kas salgame Tema tundmist, Temaga ühenduses olemist oma sõnade, tegude, vaikimise ja tegematajätmistega või tunnistame Teda? See ei ole vaid meie südameasi. Sellest sõltub iga inimese, iga rahva ja kogu maailma, ka meie järeltulijate tulevik. Iga lapsevanema südant läbistab kord ebaõnnestumise tunde mõõk, kes oma lapsi kasvatades on seadnud omaenese tahte, oma ego Jumala tahtest kõrgemale.

Kui Luukas kirjutab püha perekonna – Maarja, Joosepi ja Jeesuslapse – esimesest templiskäigust, räägib ta kahest inimesest, keda nad seal kohtavad. Vaga ja õiglane Siimeon ja väga vana prohvet Hanna, kes teenis Jumalat pühakojas paastumise ja palvetamisega ööd ja päevad. Nemad kaks taipasid, kes on see väikene laps, kellega Maarja ja Joosep templisse tulid. Õiglus ja vagadus, paast ja palved avavad meie meeled. Selleks, et pühakojad võiksid püsida, on vaja sinna selliseid ustavaid inimesi, kes on Jumalale avatud. Tänu Jumalale, et meie kirikutes on selliseid alati olnud. Paljudel nendest pole olnud lihtne elu, kuid nad on kõiges õppinud Jumalat usaldama. Nad ei ole pettunud, kibestunud. Nad pole kaotanud lootust. Nad on tänulikud, hoolivad ja armastavad. Nende tänupalved tõusevad kõrgele Jumala autrooni ette ja nad kõnelevad oma elu, tegude ja sõnadega Jumala Poja, meie Lunastaja ääretust armust. Iga siiras palve on oluline, õiglane meel, vagadus ja ustavus, tahe teha midagi head pühakojas ja ka väljaspool seda, toovad õnnistuse.

Peagi on aastavahetus. Aeg tagasi vaadata lõppevale aastale ja aeg anda ehk mõni lubadus, vaadates edasi uude aastasse. Ehk võiks üks nendest uusaastalubadustest olla seegi, et tahaksime elada sellist elu, et Jumala arm saaks olla meie ja meie lähedaste ja meie koguduse peal ja ehk isegi ka meie maa ja rahva peal. Kord oleks piisanud ühe linna hävingust pääsemiseks sellest, kui Jumal oleks sealt leidnud kümme õiget. Jeesus võib meid sellisteks muuta, kui hoiame Tema lähedusse. Meie elu on lõpetamata meistriteos seni, kuni usume, et meiegi oleme Siimeoni ja Hanna kombel näinud Jumala päästet ja oleme hea osa Tema päästeplaanist. Kui meie elu, meie soovid ja igatsused ei tiirle enam ümber meie ego, vaid meie elu keskpunktiks, selle alguseks ja otsaks saab Kristus.

Kui oleme ristitud ja enne uue aasta teele asumist vastu võtnud armulaua ja õnnistuse, siis võime meiegi siit pühakojast minna aastavahetusele ja uuele aastale vastu vaga ja õiglase Siimeoni sõnadega: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud Sinu päästet.“

Armsad, ärge iialgi unustage seda, et ristiusk on ainus maailma vanadest, suurtest usunditest, milles öeldakse, et Jumal armastab inimest ja inimene ei pea mingi ekslike inimeste poolt välja mõeldud ettearvamatu, despootliku jumala ees pidevalt hirmu tundma, vaid ekslik inimene võib armastada täiuslikku armastavat Jumalat. Jah, selle teadmisega on hea seda aastat lõpetada ja usaldada ennast ja oma armsaid selle armulise Jumala kätesse.

Jumal olgu su ees ja su taga, su all ja su kohal. Su ees, et sulle juhatada õiget teed, su taga, et sind kaitsta vaenlaste eest, su all, et sind üles aidata, kui kukud, ja su kohal, et sind igavesti õnnistada! Nunc dimittis! Aamen!

Matteuse ja Luuka rõõmusõnumis, Johannese esimeses kirjas ja Ilmutuse raamatus on sõnad:

„Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.“

Johannes kirjutab: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“

Issand ütleb: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“

Jeesus tõotab: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“

Aamen.

Me ootasime, et Armastus koputaks lõpuks ka meie uksele. Meile tundus, et paljude teiste ustele koputab Ta pidevalt, aga meie omast läheb alati mööda. Sellega oli raske leppida. Püüdsime ennast muuta selliseks nagu teised. Et äkki Ta siis tuleb. Kuid ikka me ei kuulnud Tema koputust. Ta vist ei tundnud meist möödudes meid ära, sest me oli muutunud teiste sarnaseks – meid ennast ei olnud enam eriti olemas.

Mõni meist muutus oodates kärsituks. Hakkas teistest halba rääkima, halba mõtlema, muutus kohtumõistjaks. Arvas, et teiste väärtust vähendades tema oma tõuseb. Kuid ikka tundus ka neile, et Armastus nende uksele ei koputa.

Tegelikult Ta koputas. On koputanud paljudel päevadel ja igal jõuluööl meie kõikide ustele. Äkki meid ei olnud kohal ... Olime pidevalt kusagil mujal, askeldamas asjadega, mis ei olnud üldse olulised, ja jõuluõhtul kohale jõudes olime juba kõigest välisest liiga väsinud. Me ei osanud enam oodata, et keegi võiks koputada ...

„Neil ei olnud ruumi majas.“ Mäletate, just nii kõneldi Jeesuse sünnist. Nendele seal ei avatud uksi.

Kuid äkki täna! Kas meie julgeme? Armastuse vastuvõtmine vajab palju julgust, sest Ta muudab nii palju ja paljud kardavad muutusi. Tundub turvalisem, kui kõik jääb nii, nagu oleme harjunud.

Tegelikult me ju olime seda korduvalt palunud, et kõik muutuks – et armastus tuleks ja muudaks kõik meie elus. Palusime seda iga kord, kui ütlesime: „Meie Isa, kes Sa oled taevas, … Sinu tahtmine sündigu …“ Kuid kui Tema tuli ja koputas meie uksele, meie hingekambri uksele, teesklesime me, nagu ei kuuleks, sest me tegelikult tahtsime, et MEIE väikesed tahtmised sünniksid – et oleks rohkem raha ja võimalusi, et oleksime nii nagu teised ...

Kui palju kordi Tema veel suudab seda meie suust kuulda – seda, et Jumal, Sinu tahtmine sündigu, ja siis, kui Ta natukenegi vastab, on meie silmad hirmu täis. Tema tahtmine, kes on armastus, hirmutab.

Aga, mõned ütlevad, et neil on halvad kogemused, et armastuse sisselaskmine võib lõpuks tuua valu ja kurbuse. Meil on kogemus nendega, kes tulid, täitsid mõned hetked või isegi aastad meie elust ilusa valgusega ja siis läksid. Me ei taha enam haiget saada. Me kaitseme ennast. Sellepärast ei kuulegi me koputust. Sellepärast me ei lase Teda sisse.

Kuid mõtle veidi, kas mõni lahkuja, kelle minek sind kurvaks muutis, pettuma pani, võttis lahkudes ka päikese kaasa? Parem on armastada ja kaotada, kui elada armastamata. Parem on kuulda koputust ja avada uks – olla kas või silmapilgu õnnelik kui terve igaviku õnnetu ja tuim.

See, kes avab armastusele – avab Jumala Pojale –, julgeb peagi ka ise minna koputama. Loomulikult ei avane iga uks tema ees. Kuid tema ei löö käega. Ta ei taha hiljaks jääda. Nii palju valu ja haigust on alguse saanud hirmust – kartusest väljendada armastust, ütelda ilusat. Maailm on kurbusest kõveras. Nii paljud nendestki, kes võiksid rahus siit minna, kui nende aeg on täis saanud ja nad on surmani väsinud, hoiavad kramplikult kinni oma siinsest vaevalisest elust, sest nad ei julge minna – nad ei ole harjunud ennast usaldama armastuse kätele – nad kardavad, et see armastus, keda nemad ei julgenud vastu võtta, kellele nemad ei julgenud avada ust ühelgi jõuluööl ega paljudel teistel silmapilkudel, ei võta neid vastu.

Ta koputab. Ta tahab tulla. Tegelikult on see ime, et Ta ikka veel tahab tulla – meisse. Talle avades pole meil midagi kaotada. See, mis kaob, pole me ise. Kui jätame avamata, võime aga kaotada kõik. TAEVANE ISA, SINU TAHTMINE SÜNDIGU! Kui Tema tahtmine sünnib, saab selle vastuvõtja olla õnnelik – olla see, kes tunneb igavesti armastust ja kes kartmata vaesemaks jääda seda jagab. Tema koputab ka meie südametunnistusele ja Tema tahtmine on ka see, et me andestaksime oma võlglastele, et me ei kannaks endas möödunu kibedust. See, kes avab end armastusele, suudab andestada ja andeks paluda. Ja hinge, mis selle läbi puhtaks muutub, saab tulla Tema, kes on Armastus.

Õnnistatud jõuluaega – julgust armastust vastu võtta ja jagada!

Vikaarõpetaja Miina Piir.

Mk 10:13–14: „Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!““ Aamen.

Mõni aeg tagasi näitas Kanal 11 Inglise dokfilmi, kus lastepsühholoogid teadustöö tarvis jälgisid gruppi üksteisele võõraid lapsi, alustades nelja-aastastest ja lõpetades seitsmeaastastega. Samavanused lapsed kutsuti lasteaeda, kus nendega tegeles kaks kasvatajat, mees ja naine. Psühholoogid jälgisid kuvari kaudu laste kohanemist, suhtlemist, virguvaid sõprussuhteid jms. Lastele esitati erinevaid väljakutseid, et jälgida, kuidas nad tulevad toime distsipliini, aususe, võidu, kaotuse, konfliktide, sõpruse purunemise ja muu sellisega.

Viimases ehk siis seitsmeaastaste saates jõuti ajaliselt jõuluaega ja kasvatajaid käisid välja mõtte lavastada näidend Jeesuse sünnist – alates sellest, kuidas peaingel Gabriel neitsi Maarjale kuulutas, et tal sünnib laps, kellele ta paneb nimeks Jeesus.

Näidendi idee meeldis lastele väga ja ärgitas üksteiselt küsima, kes usub Jeesusesse. „Mina! Mina!“ hüüdsid lapsed, kuni üks õrna näoga poisinöps ütles: „Mina küll ei usu, see on totter, välja mõeldud muinasjutt.“ Sõnastus ei kuulunud kindlasti lapsele, oli selge, et väljendid olid ikka täiskasvanu omad – lapsed ja vanemad on ju ühte nägu. Ega ta ainult selle lausega piirdunud ning sellise üleoleva sõnavõtu jätkudes ütles grupis olev ainus moslemipoiss: „Mina olen küll moslem, kuid isegi meie usume Jeesusesse.“ „Jeesus on reaalselt sündinud ja elas ammu aega tagasi,“ ütlesid lapsed. „Ei ole,“ vastas väike ateist, „ta pole reaalne.“ Mille peale teised hüüdsid: „On küll! He's real! He's real!“ Igal keelel oma võlu, sest kiiresti öelduna kostis „he is real“ kui Iisrael.

Hakati siis näidendit lavastama ja sai palju nalja, sest tekst oli vaja pähe õppida ja kostüümid proovida, mis lastega toimetades nii hõlpsalt ei sujunudki. Kõigepealt rääkis naiskasvataja lastele üldiselt näidendist ja küsis, missuguseid osi nad sooviksid mängida, kuid tema jutule segas pidevalt vahele meie väike Jeesuse-vastane, kes hakkas kasvataja jutu ajal suuga puristama, et too ei saaks jätkata. Kasvataja läks temaga rääkima, et „me võime välja minna, kui sa ei soovi kuulata, kuid kui segad vahele, siis läheb jutt mitu korda pikemaks“. Inglinäoga poisi käitumine oli lausa mõnitav. Talle oli nagu vähe sellest, et tema Jeesusesse ei usu, tal oli vaja kuidagi alandada neid, kes uskusid. Ühes proovis rebis väike ateist meeskasvatajalt pikale rull-lehele kirjutatud näidendi teksti, heitis selle maha ja ütles, et see on rämps.

Kuidagi jõuti rollide jagamise juurde ja üllatus-üllatus, näidendi idee vastane soovis näidendis kaasa teha. Oli jäänud vaid eesli roll, aga sellest polnud midagi. Näidendi ajal oli eesli osatäitjal kibekiire lavale, kuigi tema kord veel ei olnud, teda tuli vägisi kinni hoida, kuni tuli tema aeg.

Kogu lavastamisprotsessi ajal olid laste omavahelised vestlused väga huvitavad. Samuti anti huvitavaid vastuseid kasvatajate küsimustele. „Kus Jeesus sündis, lapsed?“ Truude isamaalastena pakkusid lapsed: „Londonis?“, „Ei – Manchesteris!“ Ja üks tüdruk arvas veidi kahtlevalt, et vist Jeesusmaal. „Miks kolm tarka järgnesid taevatähele?“ tahtis kasvataja teada. „Sest neil polnud kaarti,“ vastasid lapsed.

„Mida tundis Maarja, kui pidi koos mehe Joosepi ja poja Jeesusega võtma ette väga pika teekonna koju?“ küsis kasvataja. „Eks ta oli väsinud.“

Moslemipoiss ja rahulolematu poiss said sõpradeks, kuid kui uhke poiss keeldus plaksutamast vahepeal ühe lauluvõistluse ajal poisile, kes tema meelest laulis liiga tittede laulu, siis lõpetas moslemipoiss sõpruse. Ometi valis ta hiljem kuuse alt spontaanselt jõulukingi, mille oli teinud väike ateist – seal oli raamat „First Poems“ ehk „Esimesed luuletused“, mida nad siis hiljem koos lugesid.

Nägime veel üht sõbrapaari, sest grupiga ühinesid natuke nooremad poiss ja tüdruk, kes sõbrunesid kohe alguses, kui nad viieaastaste grupis olid. Tüdruk ei tahtnud osa näidendis, sest tal oli tugev rambipalavik, ta hakkas koguni nutma, kuna ei tahtnud, et teised teda vaatavad. Poiss suutis ta siiski ümber veenda ja väike prillidega tirts oli nõus lambatalle rolliga, kus tuli teha: „Mää! Mää!“, kuigi tüdruk polnud ise sugugi kindel, kas ta sedagi suudab. Kui ta siiski suutis, hõiskas sõbrapoiss näidendi keskel publikule ehk lapsevanematele ja tüdrukule: „Nägite, ta ei häbenenud! Nägite, ma ju ütlesin sulle, et pole midagi häbeneda!“

Poisil oli viieste gruppi tulles kauaaegne lein, sest ta oli vaid kahe ja poolene, kui ta ema oli vähki surnud. Peale sügava kurbuse leidis ta olevat ebaõiglane, et kuna tema õde oli viiene, siis oli ta saanud emaga kauem koos olla. Poissi ja tema õde kasvatas isa üksi, üritades toime tulla nii oma kui ka laste leinaga. Poiss oli teiste laste suhtes eriliselt toetav ja hooliv, kuid omaette hoidev ega jätnud kunagi kuhugi oma väikest jänkut, mis tal kogu aeg käes või kaenlas oli. Läbimurre saabus siis, kui ta äkitselt sõbrunes väikese, elava, hoopis vastupidise loomusega tüdrukuga. Varsti ununes ka jänku tooli peale ja poiss nautis mänge ja ettevõtmisi oma uue sõbraga.

Näidendki läks väga hästi, lapsevanemad plaksutasid ja olid väga uhked oma laste üle.
Tegelikust tekstist lapsed küll kohati kinni ei pidanud, sest kui Maarja läks majaisandalt küsima, kas nad tohiksid sündinud pojaga tuppa tulla, vastas isand: „Ei, minge minema!“ Ja väike näitlejatar lisas: „Muidu saate tappa.“

Kui enne jõulupuhkusele minekut lastega veel jõuluvanast räägiti, leidsid lapsed, et jõuluvanal ja Jeesusel on ühesugused silmad. „Mida te soovite jõuluvanalt?“ küsis kasvataja. Sooviti lemmikloomi, kelleks võiks ka näiteks kana olla. Aga üks tüdruk soovis jõuluvanalt vikerkaart. Aamen.

„Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb“ (Lk 21:28).

Jumal ei salli norutajaid, ütles keegi. Kuid Ta armastab õnnetuid ning pakub õnne ja õndsust.

Seepärast kutsub ka Jeesus mitte langetama oma pead, kui tulevad katsumused, vaid vaatama üles, sest teie „lunastus läheneb“. Ta ütles need sõnad Õlimäel, kui Ta kuulutas oma jüngritele ette ränki sündmusi maailma-ajastu lõpul. Tema sõnad jätkavad Vana Testamendi prohvetite ennustusi lõpuajastu kohta.

Kuidas tuleb maailmalõpp? Ühest küljest rõhutab Jeesus, et lõpu tuleku aega ei tea keegi, ka mitte Tema ise, vaid ainult Isa taevas (Mk 13:32). Teisalt aga esitab Ta siiski viiteid (vt Lk 21:24jj): „Päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast!“ See oleks nagu ökokatastroof, mille põhjustajaks võiks olla meteoriit: „Siis heideti merre otsekui suur mägi, mis tules põles, ja kolmas osa merd sai vereks,“ täpsustab Ilmutusraamat. „Siis kukkus taevast maha suur täht, mis põles otsekui tõrvalont ja langes kolmanda osa jõgede peale ja veeallikate peale.“ Kas see langev mürgitav keha võiks olla tuumapomm? Igatahes järgnevad otsekui tuumatalve kirjeldavad sõnad: „Siis löödi kolmas osa päikest ja kolmas osa kuud ja kolmas osa tähti, nii et kolmas osa neist pimeneks ja kolmas osa päeva ei paistaks, ja ööd niisamuti“ (Ilm 8:8jj). Kuidas iganes Jeesuse sõnu tõlgendada, on täiesti loomulik, et Ta lisab, et „inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse“. Ühtlasi teatab Ta, et kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks ükski liha, aga jumalariiki äravalitute pärast need päevad lühendatakse.

Edasi selgitab Jeesus, kuidas ajastulõpu tulekuaega ette aimata. „Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal!“ Patuviljade valmimise järgi tuntakse ka praeguse ajastu täissaamist. Vanas Testamendis on võrreldud viigipuu ja viigimarjadega Iisraeli (Ho 9:10). Mitmes kohas kuulutatakse, kuidas Iisrael koguneb lõpuaegadel taas oma ajaloolisele kodumaale – nii nagu seda 20. sajandil olemegi võinud kogeda. Taas sarnaselt Jeesusega paistab ka Ilmutusraamat viitavat Iisraelile lõpuaja sündmustes, kus „taevatähed kukkusid maha, otsekui viigipuu ajab maha oma toored marjad, kui suur tuul teda raputab“ (Ilm 6:13).

Viimaks teatab Jeesus ajastu lõpu tuleku kohta, osutades Jeruusalemma langemisele ja juutide laialipillutamisele 70. aastal suure juudi sõja tagajärjel: „Jeruusalemm jääb paganrahvastele tallata, kuni rahvaste ajad täis saavad.“ Ja kui rahvaste ajad on täis saanud, siis kõlavad Tema sõnad: „See sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud!“ Pole ime, et Jeesuse sõnu on mõistetud öelduna just meie põlvkonnale tänapäeval, mil Iisraeli riik on taastatud ning juudid on jällegi saanud tõotatud maa peremeesteks.

Siiski pole asi nii lihtne. Sest millal said paganate ajad täis? Kas Iisraeli riigi taasrajamisega 1948. aastal või Jeruusalemma vanalinna vallutamisega 1967. aastal? Või ei olegi need ajad veel täis saanud, kuna Templimägi on praegugi araablaste (paganate) valduses? Pole üldsegi selge, millisest aastast alustada selle sugupõlve arvestamist, kelle ajal peaksid toimuma need sündmused, mis lõpevad Jeesuse tagasitulekuga: „Siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.“

Olulisem on sõnum ja tundemärgid, mille Jeesus oma ilmutuskaemuses maailmaajaloo kohta visandab (rääkides ka sõdadest, kristlaste tagakiusamistest jms). Kaemused ja nägemused jäävad visionaarseks ja osalt ka sümboolseks, ehkki need sisaldavad reaalse elu elemente – nii nagu ka unenäod. Meil tuleb jälgida viljade valmimise märke maailmakäigus, kuid ka iseenese elus, et me ei elaks pimedalt. Puud tuntakse tema viljast – on see hea või halb! Tähtis on märgata olulisi elemente ja valida endale õige suund.

Kindlasti on sõdade, tagakiusamiste ja looduskatastroofide oht, nii nagu ka looduse saastatus, küsimused, millega tuleb meil tõsiselt tegelda tänapäeval. Tehniline tsivilisatsioon pakub meie ahnusele, kurjusele ja isekusele palju suuremaid ja riskantsemaid realiseerimisvõimalusi, kui oli muiste. Tänapäeval jälgivad teadlased päikese, kuu ja tähtedega seotud astronoomilisi märke, olles mures veevoogude ja kogu keskkonna pärast, mida reostatakse ning lagastatakse. Kui kaua saab jätkuda tarbimise pillerkaar?

Aga kuidas tuleb meil käituda isiklikus elus? Kas ainult norutades pea maha lüüa? Kindlasti mitte. „Hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt,“ ütleb Jeesus. Tuleb hoiduda ikka nendest samadest vanadest nõrkustest ja pahedest, mis teevad meid isekaks, mugavaks ja pimedaks. Kõhuorjuse ebajumalateenistus on küllap praegu rohkemgi vohamas kui varasematel aegadel – oleme ju jõukamad. Seepärast on ka oht suurem kui varasemas ajaloos, et Jumala unustame ja ainult maistele asjadele mõtleme.

Kuidas tahes lõpusündmused toimuvad ja kui palju on neis sümboolset või otseseid fakte – inimesed, kes pole Jumalat unustanud ja on Jeesuse vastu võtnud oma ellu, ei pea viimselt kartma ega olema õnnetud. „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!“ Kristlane ei ängistu maailmakäigust ega värise tuleviku ees, sest ta teab, et me ei ela tühjas ja kõledas universumis, vaid kogu meie maailm ja isiklik elu on Jumala käes. Lunastus läheneb meile kogu aeg, ka sellel advendiajal – ja saabub inimeste juurde, kes Kristuse vastu võtavad.

Õnnistatud advendiaega!

Prohvet Sakaria suu läbi on Jumal oma rahvale tõotanud: „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja“ (Sk 9:9).

Selle tõotuse andis Jumal prohveti suu läbi aastasadu enne Jeesuse sündi. Andis rahvale, kes ootas, igatses oma Jumala lähedalolu, Tema armu ja halastust.

Jumal tõotas saata oma rahvale kuninga, kes on õiglane ja aitaja – kaks tähtsaimat omadust, mida Jumal peab vajalikuks tõelisele valitsejale, tõelisele juhile.

Õiglus. On selge, et inimestena on meil igaühel oma sümpaatiad ja antipaatiad, on need, kes meile meeldivad, kellest me väga hoolime, kes on meile väga lähedased, ja need, kes meile eriti korda ei lähe või on lausa ebameeldivad. Vastavalt sellele siis ka erinev suhtumine nende nõrkustesse, nende eksimustesse, aga ka nende ilusatesse tegemistesse. Mõnikord suudame oma erinevat suhtumist, oma erapoolikust varjata, mõnikord mitte. Õnneks ei sõltu meie saatus igavikus ühe või teise kaasinimese suhtumisest meisse. Meie jaoks on oluline Tema suhtumine, kellel on voli otsustada meie tuleviku üle igavikus. Jumal on tõotanud oma rahvale saata valitseja, kes on õiglane: see tähendab valitseja, kelle ees on kõigil võrdsed võimalused. Ta saatis oma poja Jeesuse.

Evangeeliumidest loeme, kuidas Jeesus ütleb karme sõnu oma otsestele vastastele, variseridele ja kirjatundjatele, kuid – väga karme sõnu saavad nii mõnelgi korral kuulda ka tema oma kõige lähedasemad jüngrid, kui nad on taipamatud. Samas – Jeesus ei kõhkle ütlemast tunnustavaid sõnu ka variseridele, kui nood tema küsimustele vastates näitavad, et nad on taibanud seda, mis on Jumala jaoks oluline. Loos viimsest kohtupäevast ei jaga Jeesus kohut mõistes inimesi paremale ja vasakule mitte selle järgi, kas nad on tema tuttavad, vaid selle järgi, mida nad on teinud või tegemata jätnud. Õiglane kuningas, õiglane valitseja, annab kõigile võimaluse – Tema kiitus või hukkamõist sõltuvad ainult inimesest endast, tema tegudest, mitte kuulumisest mõnda parteisse või sõpruskonda.

Kindlasti on just õiglus see, mida inimesed igatsevad näha nendes, kes neid juhivad, kes neid valitsevad. Seda ka tänapäeval, kui me oma riikidele juhte valime. Kuid kui heale valitsejale piisaks vaid õiglusest, siis võinuks Jumal saata inimestele oma Poja asemel valitsejaks masina.

Õiglus üksi, õiglus, mis mõõdab ja hindab, olgugi täpselt, on väga külm ja julm – ja ei tee lõppkokkuvõttes kellelegi rõõmu. Me ju teame, et me oleme erinevad, meil on erinevad isikuomadused, erinev suutlikkus, erinev vastupidavusvõime. Ka meie elukäik on erinev: me satume erinevatesse olukordadesse, käime läbi erinevatest katsumustest. Aeg-ajalt – kes rohkem, kes vähem – me komistame ja kukume, teeme vigu. Kõik see mõjutab tulemusi, mille järgi meid objektiivselt, õiglaselt, hinnatakse. Just seetõttu tõotab Jumal meile valitsejat, kes on aitaja. Aitamine tähendab aktiivset tegevust. Kuningas, keda Jumal oma rahvale tõotab, ei jää osavõtmatult inimesi ega nende elu mõõtma ja kaaluma, ei jää osavõtmatult oma troonile istuma, kui Tema alam komistab ja kukub, kui ta elu keerulistel ja rasketel hetkedel väsib, vangub, jõuetusest ja ahastusest nutab. See kuningas tõuseb oma troonilt, tuleb inimese juurde ja aitab. Ta tõstab kukkunu oma julgustava sõnaga üles ja julgustab teda teekonda jätkama, see kuningas pühib nende pisarad, kes on saanud haiget. See kuningas hoolib, suudab näha numbritest kaugemale, suudab näha, mis peitub inimsüdames, suudab andestada eksimused ja halastada, kinkida sellele, kes oma pattu, oma eksimusi siiralt kahetsevad, uue võimaluse.

2000 aastat tagasi saatis Jumal maa peale oma rahva juurde tõelise Kuninga, oma poja Jeesuse Kristuse. Õiglase, aitava ja armulise Kuninga. Too Kuningas, kellest ammu elanud prohvet oli kõnelenud, on saanud meiegi, ristiinimeste valitsejaks, kuigi me Teda oma ihusilmaga näinud ei ole. Kuid Tema tegevuse ja õpetuse jäljed on meie elus saanud iseenesestmõistetavaks, on toonud lootuse meie julma ja halastamatusse, hindavasse ja võrdlevasse maailma. Lootuse halastusele, lootuse armastusele. Usu sellesse, et peamist elus ei mõõdeta mõõdulindi ja kaaludega, vaid et me kõik oleme olulised, oleme olulised oma Loojale, Jumalale, kes on meile meie elu kinkinud. Usu sellesse, et igaühel meist on väärtust. Igaühel meist on selles maailmas oma koht.

Meiegi elame ootuseajal nagu Jumala rahvas 2000 aastat tagasi enne Jeesuse sündi. Me ootame Jeesuse teist tulemist, oma Kuninga taastulekut. Õigluse, halastuse ja abi taastulemist, selle võidulepääsemist kõikjal. Meenutagem alanud advendiajal, tulemise ajal, kuningas Jeesuse Kristuse tegusid, aga mõelgem ka sellele, et meie, kes me oleme ristimises saanud selle tõelise kuninga lasteks, saame teha väga palju selleks, et õiglus, halastus ja abi teostuksid meie maailmas, meie elus, meie tegude kaudu juba nüüd. Me saame muuta elu õiglasemaks, olles ise õiglased, ja halastavamaks, olles ise halastajad ja abistades abivajajaid. Meie elu ja tegude kaudu saab austust meie Kuningas. Veidigi rohkem õiglust, halastust ja abi maailmas, veidigi rohkem Tema tahtmise sündimist oleks parim kink meie Kuningale, kelle sünnipäeva me jõulupühade ajal tähistame.

Kasutagem siis advendiaega, ootuseaega, hästi!

Õpetajate Jaan Tammsalu ja Mårten Anderssoni ühine mõtisklus.

Ilm 20:11–21.1: „Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Ja üks teine raamat avati, mis on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud, kes olid temas, ning surm ja surmavald andsid tagasi need surnud, kes olid neis, ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald visati tulejärve. Seesama on teine surm – tulejärv. Ja keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve! Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam.“ Aamen.

Ja äkki ma vaatasin hämmastusest suurte silmadega aujärge ja Teda, kes sellel istub. Õhk sai läbipaistvamaks kui tavaliselt. Nagu hilissügise päikesekiired keset seda, mis pime ja kole.

Ma nägin neid tuttavaid nägusid, kõiki neid, kelle nimesid olin kord surmakuulutustest läbi aastate näinud. Kõik need, kellele oli soovitud: „Puhka rahus.“ Neid oli kõikjal. Ja kõik oli teistsugune. Isegi meri ei olnud enam üleni hall ja mittemidagiütlev. Sealt tuli suurel hulgal inimesi. Neid tuli nii palju, tuli merest ja maast ja ma tundsin hirmu ja imestust. Ilmselt nad ei puhka enam rahus. Puhkamise aeg on möödas. Vaatame palgest palgesse. Püüdsin end nende tulijate eest varjata. Kõik oli kuidagi väga suur ja eriliselt teistsugune. Kartsin, kuna ma ei ole harjunud kosmiliste draamadega.

Ja kusagil oli näha uut taevast ja maad. Seegi hirmutas, sest mina olin harjunud kõige vanaga. Need uued taevad ja see uus maa olid nii säravad, kirkad ja puhtad.

Inimeste hulk muudkui kasvas. Valgus oli nii intensiivne, et silmadel hakkas valus. Peitsin oma nägu maast leitud roosikimbuga. Miks küll inimesed viskavad roosikimpe igale poole! Närtsinud, pudenevaid roose ... Aga ikka midagi, millega varjata oma nägu?

Ja valgus! See kummaline kirgas valgus. Siis selgus. Troonilistujal oli peas kroon. Ja kõik need kalliskivid tema kroonis: teemandid, rubiinid, safiirid, ametüstid, ka mõni karneool – need särasidki selles õhtuhämaruses.

Ja siis ta ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Ja selle uuega pean minagi ära harjuma, kui ma sellesse sobin. Tundsin äkki, et seda närtsinud roosikimpu ma enam ei vaja. Mu otsaesisel on troonilistuja märk – ristimärk. Ma ei pea seda Tema eest varjama. Ma pole seda ju ka inimeste eest varjata püüdnud.

Ta ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Ja siis juhtus midagi veel: roosikimp ärkas ellu! Ta tegi ka selle uueks! Ja siin ma seisan selle kimbuga ja vaatan uudishimuga, mis saab edasi. Ma ei karda enam isegi siis, kui tunnen, et troonilistuja vaatab mind ja tunneb mu ära. Loodan nii väga, et eluraamatusse vaadates Ta ütleb ka mulle, et mu nimi ja mu armsate nimed pole sealt kustunud.

Ma tunnen, kui väga ma igatsen seda uut – seda täiesti uut!

Vikaarõpetaja Miina Piir

Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi. (1Ts 5:11)

Nagu te seda teetegi. Teadis ju Paulus hästi, et inimesed ei tee suurt midagi üksteise julgustamiseks ja kosutamiseks, aga hea nõustajana oskas ta ühte lausesse panna nii nõuande kui ka julgustuse ja kosutuse. Nagu ka varem samas kirjas: „Viimaks nüüd veel, vennad, me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite“ (1Ts 4:1).

Teadis ta ju sedagi hästi, et kui inimesele öelda midagi head, siis isegi kui see ei vasta tõele, on inimene aldis nii tegutsema, kui hästi temast on arvatud, ja mis seal salata, tihtipeale ka vaid seepärast, et sirutada käsi uue kommi järele. Milles pole samuti midagi halba.

Kas Paulus annab oma nõuga meile vaid piima – nagu lastele? Armastab ta seda ju mujal oma kirjades isegi rõhutada: „Ma ütlen seda teile kui lastele, vastutasuks avarduge teiegi!“ (2Kr 6:13), mis on nädala mõtteks oleva kirjakohaga vägagi sünkroonis – sest kuidas saab kedagi julgustada, ammugi kosutada kitsa südamega?

Meiega tulebki rääkida nagu lastega, sest kui vaatame enesesse ja enese ümber, siis ega meid ei saa ikka päris täisverd, oma elu eest vastutavate inimestena võtta. Sellegipoolest arvan, et Paulus ei anna meile piima, vaid vägagi tahket rooga: Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist ... See on lihtne ja südamlik nõuanne, aga nii tahke toit, et vajab läbinärimiseks ilmselt raudhambaid. Sest miks muidu oleme nii kidakeelsed, kui on vaja öelda hea, julgustav ja kosutav sõna? Selliste sõnade osaliseks saavad tavaliselt oma lapsed ja sellega see piirdubki. Kuid kidakeelsus julgustamisel ja kosutamisel valitseb meid tihti kahjuks ka kodus, rääkimata kodust väljaspool, lasteaias, koolis, tööl, kuni teadusmaailmani välja, kus kadeduse tõttu ja oma küündimatuse vältimiseks ollakse valmis summutama nii mõnigi noor otsiv vaim.

Loeme veel ühe tänase nädala kirjakoha mõtte Tarkuseraamatust, mil palve peale ilmutas end Tarkuse Vaim: „Aga koos sellega tuli minule ka kõik hea, ja sellel oli käes mõõtmatu rikkus. Ma tundsin rõõmu kõigest, et tarkus juhatab neid, aga ma ei teadnud, et see on ka nende sünnitaja. Ausalt õppisin, kadeduseta annan edasi, selle rikkust ma ei salga. Sest see on inimestele ammendamatuks varanduseks, ja need, kes selle saavad, sõlmivad sõpruse Jumalaga andide soovitusel, mida õpetus annab.“

Pauluse julgustavad ja kosutavad sõnad meile on kui palsam, sest pole kahtlustki, kui hea inimestetundja ta oli. Pole ju võimalik õppida tundma inimesi, tundmata iseend. Ja Paulus tundis. „Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad“ (1Tm 4:16).

Saulusena tegutses ta sedavõrd pimedana, et Jumal ta Damaskuse teel ka füüsiliselt pimedaks lõi. Ole siis pimeduses, kui tahad, tunne, mis see on. Ja siis, kui silmad lõpuks harjusid, polnud need enam endised, rääkimata südamest. Sestpeale kõik, mida ta räägib, tuleb juba avardunud südamest. Selles südames oli ruumi vaid Jeesusele, ei millelegi muule.

Pimedikust ja kristlaste vaenajast sai mees, kes ütles: „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole“ (2Tm 3:16–17).

Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist.

Aga kui me igaüks tõepoolest järgiksime seda nõu iga päev, iga inimese puhul, kogu aeg, igavesti? Milline oleks siis maailm?

See oleks maailm, kuhu Jeesus tahaks naasta. Aamen.

„Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.“ (Lk 20:38)

Need Jeesuse sõnad on suunatud omaaegsetele materialistidele. Nii võib ehk mõneti liialdades väita. Ateism ei ole sugugi nii uusaegne nähtus, nagu vahel arvatakse. Ateismi leidus juba antiikajal ning isegi Piiblis kirjeldatakse igaveses elus kahtlejaid. „Ei ole rohtu inimese surma vastu ega ole teada, kes päästaks surmavallast,“ kurtsid tollased skeptikud sarnaselt oma tänapäevaste suguvendadega. „Meie ihu muutub tuhaks ja vaim haihtub otsekui hõre õhk,“ selgitasid nad otsekui praegusaja „moodsad“ liberaalid. „Meie elu on mööduv vari ega ole tagasitulekut surmast.“ (Trk 2:1–5)

Konkreetselt kõnetab Jeesus sadusere, mis oli üks usuparteidest tollases juutluses. Sellal kui variseridega oli Tal palju väitlemist, ei pidanud Ta saduseridega pikki diskussioone. Nood uskusid Jumalat sarnaselt nagu hiljem islamiusulised või valgustusaja deistid, et Ta on Looja ja Seaduseandja, sekkumata aga üldiselt enam maailmaprotsessi. Pühakirjana tunnustasid saduserid ainult Moosese raamatuid, kus valdavalt korraldatakse Iisraeli rahva maist usu- ja ühiskondlikku elu. Kõrvale jäeti aga Vana Testamendi prohvetid, kes kuulutasid ette Messia tulekut, kohut ja ülestõusmist ajastu lõpul.

Jeesus ründas templis laudu ümber lükates just sadusere, kes olid enamuspartei juudi omavalitsuses ehk suurkohtus. Et saduseride tegevuse ja olemasolu raskuspunkt lasus templielu korraldamises, siis olid ka nemad just need, kes organiseerisid Jeesuse ristilöömise, tehes sel eesmärgil koostööd isegi roomlastest paganatega. Johannese ilmutusraamatus nimetatakse selliseid juute, kes jätkasid saduseride kombel kristliku koguduse tagakiusamist, „saatana sünagoogiks“ (Ilm 2:9 ja 3:9).

Miks rääkida ajaloost? Sest nii jätkub tänapäevani. Variseridest pärineb nn ortodoksne juutlus, mis säilis pärast Jeruusalemma templi hävitamist (70. aastal pKr). Saduserid aga on uusaegse ateismi esiisad – kõige kuulsam viimastest on Karl Marx (algse perekonnanimega Mordechai). Nii nagu saduseridest eelkäijad, üritavad ka marksismist inspireeritud liikumised – pärast pikki kristlikke sajandeid Euroopas – taas kristlust ägedalt kaotada või kõrvale tõrjuda, muutudes ise omamoodi ilmalikuks religiooniks. Kommunistlikul terroril see juba ebaõnnestus, küllap ebaõnnestub ka praegustel „liberaalidel“.

Jeesus kinnitab seda tüüpi maistele inimestele põgusalt, et Jumal ja igavene elu on olemas. Saduserid eksivad, kui nad ei usu ülestõusmist, arvates seda mitte leidvat pühakirjas. Aga et surnud tõusevad üles, seda osutab ka Mooses kibuvitsapõõsa loos (2Ms 3:6), kui ta nimetab Issandat Aabrahami Jumalaks ja Iisakit Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal! Mujal kirjeldab Jeesus Aabrahami elavana taevariigis, Mooses aga ilmus Talle koos Eelijaga kirgastumismäel.

Jumal ei ole ka surnud, st paljas kontseptsioon, nagu kuulutavad uusmarksismist mõjutatud teoloogid. „Sest kõik elavad temale,“ kes ise on Elav, mistõttu ka surnud „ei saa enam surra!“ Sama väljendab Peetrus, öeldes et surnud elavad „vaimus nagu Jumal“ (1Pt 4:6). Ajastu lõpul teostuv üldine surnute ülestõusmine teeb lõplikult nähtavaks, kas me kuulume Jumalale või hukatusjõududele (Jh 5:28jj).

Samas kinnitab Jeesus, et maised suhted ei kehti enam jumalariigis. Saduserid väitsid vastu, osutades seitsmele vennale, kes abiellusid järjestikku eelmise venna lesega. „Kelle naiseks nende seast ta saab ülestõusmisel? Ta on olnud naiseks ju neile seitsmele!“ Jeesus aga väidab, et siis inimesed enam „ei võta naist ega lähe mehele“, nii nagu maises elus: „Nad on ju inglite sarnased“, st hoopis teises olukorras.

Kas pole lohutav kuulda neid sõnu tänapäeval? Kõik meie maised suhted koos oma piiratuse ja poolikusega saavad ükskord läbi. Meil ei ole küll tegemist Moosese seadusega, mille järgi vend pidi soetama järglasi venna lesega, et pärandus ei lahkuks suguvõsast (5Ms 25:5–10), aga meie ajal esineb sariabiellumisi muudel põhjustel – kus iga uus suhe on aina suhtelisem ja mida rohkem suhteid, seda suhtelisem kõik on. Absoluutne on üksnes Jumal, kes on olemas. Absoluutne on ka Jeesuse nõue taotleda kindlat abielu (Mt 19) ja Tema korduv tõotus pattude andeksandmise kohta kõigile kahetsejaile.

Käes on hingedeaeg, mil mõtleme oma lahkunutele. Kas pole ka sel puhul lohutav, et kogu meie maine suhtelisus, kõik meie vead ja eksimused lakkavad jumalariigis? Ülestõusmises meid muudetakse, kinnitab Paulus kogu meie psühhofüüsilist konstitutsiooni silmas pidades (1Kr 15:51j). Kuid enne vajab muutmist ja ülesäratamist meie süda ning elavakstegemist meie surnud hing. Jumal tahab olla elavate, mitte surnute Jumal juba maises elus, et sobiksime maa pealt lahkudes Tema taevariiki.

Olgu Jumala arm, pattude kahetsus ja igavene õnnistus meie kõikidega!

„Ükskord läksid puud võidma enestele kuningat. Nad ütlesid õlipuule: „Ole meile kuningaks!“ Aga õlipuu vastas neile: „Kas peaksin loobuma oma õlist, millega austatakse jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?“ Siis ütlesid puud viigipuule: „Tule sina meile kuningaks!“ Aga viigipuu vastas neile: „Kas peaksin loobuma oma magususest ja oma heast viljast ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?“ Siis ütlesid puud viinapuule: „Tule sina meile kuningaks!“ Aga viinapuu vastas neile: „Kas peaksin loobuma oma veinist, mis rõõmustab jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?“ Siis ütlesid kõik puud orjavitsale: „Tule sina meile kuningaks!“ Aga orjavits vastas puudele: „Kui te tõesti tahate mind võida enestele kuningaks, siis tulge otsige pelgupaika minu varju all! Aga kui mitte, siis orjavitsast puhkeb tuli ja põletab ära Liibanoni seedrid.“ (Km 9:8–15)

Tegemist on mõistujutuga, nagu neid pühakirjas on üsna palju. Jutustajaks on mees, kelle isa Giideon on olnud üks Iisraeli rahva kohtumõistjaid, nende juhte. Giideoni juhtimise all on rahvas minema kihutanud võõramaised okupandid ja Giideon on seetõttu rahva seas väga austatud, rahvas on teinud talle ettepaneku hakata nende kuningaks. Giideon aga on selle ettepaneku tagasi lükanud, öeldes et Iisraeli rahva üle valitseb Jehoova. Pärast Giideoni surma pöördus rahvas oma Jumalast ära ja hakkas kummardama ebajumalaid. Üks Giideoni liignaise poegadest, kartes, et äkki tahab keegi Giideoni tõelistest poegadest valitsejaks saada, läheb pealinna, kus on suure mõjuvõimu kogunud tema ema sugulased, ja rõhutades oma sugulust nendega, laseb end valida kuningaks. Kartes võimuvõitlust, laseb ta hukata oma 70 poolvenda. Eluga õnnestub pääseda vaid ühel, kes kuuldud mõistuloo räägibki.

Huvitav on see, kuidas rahvas endale juhte ja valitsejaid valib. Huvitav on see, millised on inimesed, kes juhtivatele kohtadele kandideerivad. Mõistujutust kuulsime, kuidas puude valitseja aust keeldusid nii õlipuu, viigipuu kui ka viinapuu. Kõik need on sellised puud, mis on väärtuslikud, mis kannavad vilja. Nad ise on oma väärtusest teadlikud, on selle üle uhked ja nad ei vaja kõrgeid ametiposte, et kellelegi oma väärtust tõestada. Neil pole vaja intriige, et näida sellena, kes nad tegelikult pole. Võib-olla on nende tagasihoidlikkus teinekord kahjukski, sest nõnda pääsevad juhi kohale orjavitsa sarnased tüübid. Orjavits tagasihoidlikkuse all ei kannata: ta pakub lahkesti pelgupaika oma varju all. Aga mis varju saab olla vitsal? Pole tal ju lehtigi. Soetada sõprust vitsaga selleks, et ta ei lööks sind ennast, on aga rumal: vits ju löömiseks ongi. Midagi peale valu tal pakkuda ei ole. Ja kuigi ta võib lüüa kibedalt vaenlase pihta, lööb ta ometi veel kibedamalt oma alamaid – kui need, olles tüdinenud tema viljatusest, tahaksid endale uut valitsejat otsida.

Öeldakse, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Küllap see tõesti ongi nõnda. Ka meie tänases mõistuloos ettekuulutatu sündis: needsamad, kes olid endale kuningaks valinud vennatapja, astuvad tema vastu üles, tahavad teda kukutada ja kuigi nad ta lõpuks hävitavad, hukkub enamik neist sõdade käigus ka ise.

Valimistevahelisel ajal oleme küll kuulnud kurtmist ja ehk isegi sellele kaasa torisenud: meie juhid, meie valitud, ei tee midagi meie heaks, ainult ajavad oma taskuid varasid täis ja kaklevad omavahel. Aga – meie ise oleme ju nemad valinud! Miks valib inimene ikka ja jälle valesti? Võib-olla on selle küsimuse vastuse võtmeks sõnad meie tänasest loost, kus öeldakse, et pärast Giideoni surma rahvas lahkus Jehoova teedelt ja hakkas kummardama ebajumalaid. Kui me aga kummardame ebajumalaid, kui me enam ei hinda seda, mida tahab meile pakkuda Jumal, vaid me valime ebajumalate väärtused, siis pole ime, et meie silmad pimenevad ja me ei suuda teha õigeid valikuid. Siis pole ime, kui valime viinamarjade asemel nahatäie. Omad vitsad peksavad. Aga kas me tõesti pole suutelised õppima ilma vitsata?

PALVE: Issand, luba meil jääda käima Sinu teedel. Anna meie silmadele selgust ja kingi südamesse tarkust, et me suudaksime näha seda, mis on tõeliselt väärtuslik, ja oskaksime siis, kui peame ja saame valida, valida õige ja hea, sellise hea, mis on ka Sinule meelepärast ja juhatab Sinu poole. Aamen.