„Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel“ (Js 7:14).
Jõuluaegu laulame taas kuulsat laulu „Püha öö“. Jõuluöö on püha öö, sest sellel öösel sündis maailma inimene, kes on niivõrd eriline ehk püha, et Tema järgi hakati arvestama ajaarvamist. Juba siis, kui Tema ema Maarja lapseootele jäi, selgitas ingel Gabriel, mis on Jeesuses erilist: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks“ (Lk 1:35). Jeesus on sündinud Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast – kes seda ei teaks?
Kas võib aga keegi sündida neitsist? Seda on praegu raske uskuda ja seda oli tookord raske uskuda. Joosep kavatses Maarja, oma kihlatu esialgu, kui teatavaks sai tema rasedus, hüljata (Mt 1:18j). Hiljem peeti Jeesust üldiselt Joosepi pojaks (Lk 3:23, 4:22; Jh 1:45, 6:42), koduküla rahvas aga teadis: „Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg“ (Mk 6:3). Halvamaiguline info ilmselt levis, kuni ükskord pahvatasid juudid Jeesusele otse näkku: „Meie ei ole sündinud liiderdamisest“ – tema järelikult on (Jh 8:41).
Vahel küsitakse, miks Jeesus ise ei rääkinud oma neitsistsünnist. Aga kes seda oleks uskunud? Ta siiski viitab vaikselt sellele: mitte kusagil Jeesuse kõnedes, kus on juttu Isast, ei ole õrnagi vihjet Joosepile, kes oli Tema kasuisa, vaid ainult taevasele Isale! Küsitakse ka, miks Paulus ei kõnelnud neitsistsünnist oma kirjades. Kuid temagi osutab sellele, kui ütleb, et Jumal saatis oma Poja, kes sündis Naisest (Gl 4:4) – vihjamata kusagil Joosepile. Pauluse sõnul on Jeesus ainulaadne taevalik olend: Jumal saatis Tema üksnes patuse liha „sarnasuses“ (Rm 8:3) ning ainult „välimuselt“ inimesena (Fl 2:7). Säilis ka erinevus Jeesuse ja Aadama-järglaste vahel: „Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevane“ (1Kr 15:47). Jeesus on „nähtamatu Jumala kuju” (Kl 1:15). „Temas elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:9). Selline taevane olevus ei sünni tavalisel viisil!
Alles siis, kui Jeesus oli surnuist üles tõusnud ja veenduti lõplikult Tema jumalikkuses, kerkis usutavasti esile pärimus Tema ainulaadsest sündimisest. Maarja võis alles Luukale, kes sellest oma evangeeliumis pikemalt teatab, jutustada üksikasju, kuidas ta jäi ingli teatel lapseootele Pühast Vaimust. Alles siis märgati, et paljudele seikadele Jeesuse elust olid otseselt või kaudselt osutanud juba Vana Testamendi prohvetid.
Jeesuse sündimine on ajastuid ületav sündmus. Juba prohvet Jesaja oli kuulutanud, et „neitsi („ʼalmá“) jääb lapseootele ja toob poja ilmale!“ Ehkki „ʼalmá“ tähendab heebrea keeles lihtsalt 'noort naist', tähendab see sisuliselt mehe poolt puutumata naisterahvast (1Ms 24:43; 2Ms 2:8; Ps 68:26; Õp 30:19; Ül 1:3 6:8). Vastupidiselt võib heebreakeelne sõna „betulá“, mis tähendab 'neitsit' (1Ms 24:16; 2Ms 22:15; 3Ms 21:14; Km 21:12), tähendada noort naist, kes võib juba abielluda (5Ms 22:23, 28; 2Sm 13:2; Ii 31:1; Js 62:5) või isegi kuuluda juba oma (tulevasele) abikaasale (Jl 1:8). Seepärast kasutati neid sõnu ka sünonüümselt (1Ms 24:16, 43). Vaevalt ka tasub kellegi noore naise tavalist sünnitust nimetada jumalikuks tunnustäheks, sest see pole midagi ebatavalist. Et Jumala käsul pidi neitsi pojale nime andma, mitte isa, nagu tavaliselt, siis osutab see maise isa puudumisele.
Jesaja ettekuulutuses on tegemist väga erilise lapsega. Temale tuleb nimeks panna Immanuel, 'Jumal meiega', ning Teda nimetatakse lausa Jumalaks: „Meile sünnib laps, meile antakse poeg,“ kelle nimeks on „Vägev Jumal, Igavene Isa“ (Js 9:5). See ei ole tavaline inimene ega ka tavaline sündimine. Seepärast mitte alles kristlased, vaid juba juudid enne Kristust tõlkisid sõna „'almá“ kreekakeelses Vanas Testamendis (Septuaginta) „neitsiks“ („parthenos“). See tõlge tundus neile kõige täpsem – mida ütles neile ilmselt ka keeletaju, ilma et nad midagi saanuksid teada Naatsareti Jeesusest. Matteuse evangeeliumis tunnistatakse selle ettekuulutuse täitumist Jeesuse Kristuse sündimisel (Mt 1:22j). Tollastele skeptikutele vastab Luukas: „Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu“ (Lk 1:37).
Neitsistsünni teema kerkib vahel ka tänapäeval. Kas Jeesus võis olla sündinud partenogeneesi (neitsistsünni) tagajärjel, mida harva esinevat ka looduses? Kas ta oli geneetiliselt inimene või Jumal? Neid küsimusi arutletakse isegi meedias. Miks pidi Jumal inimeseks saama? Selleks, et meie saaksime jumalikeks – nendeks, kes mitte ainult ei aima Kõigekõrgema olemasolu, vaid tunnetavad Teda. Jeesust on võrreldud evolutsiooni uue astmega, et tuua jumalatundmist ka meile. „Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada“ (Mt 11:27). Seni olid vanade rahvaste müüdid jumalinimese sünnist ainult unistanud – Jeesuse eostumise ja sünniga sai see ajalooks.
Skeptikuid mainib ka MARTIN LUTHER, kirjutades neitsistsünni kohta: „Seda usuartiklit usume ainult meie, kristlased, ja meid peetakse seetõttu toladeks ja narrideks maailmas. Kui türklased [st islamiusulised] ning juudid seda kuulevad, naeravad ja pilkavad nad meid, ning ka meie tarkpead naeravad meid.“ Renessansiajal hakati juba kahtlusi väljendama, mida valgustusajast peale on tehtud veel uljamalt. Luther aga kinnitab: „Kui ma tahan olla kristlane, siis pean ma uskuma ja tegema, mida teised inimesed ei usu ega tee.“ * Loomulikult on see üleskutse, mitte pealesunnitud usk, sest usku ei saa peale sundida. Ent teisalt: miks me peaksime Jeesust üldse kuulama, kui ta meist ei erineks?
Pühal jõuluööl me meenutame seda imelist sündmust, millele mõtles ka Vana-Liivimaa Saare-Lääne piiskop JOHAN III ORGAS, kui ta soovitas 1505. aastal talupoegadele õpetada palvet: „Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, kes sa oled sündinud Neitsi Maarjast, halasta minu peale!“ ** See on maksimaalselt lihtsaks ja lühidaks tehtud kristlik usutunnistus, mida võib korduvalt lugeda päevast päeva – nii nagu õigeusklikud loevad aina korrates nn Jeesuspalvet – ning tugevdada seeläbi oma usku. Ei tohi keskaegsetest eestlastest teha paganaid! Meie esivanemad – kes ei saanud küll pikki leeritunde, kuid olid suutelised kristliku usu põhiväiteid pähe õppima, seega ka mõistma põhisisusid – olid kristlased!
Kirikuaasta pühapäevadel me mõtleme sellele, kuidas meil endal tuleb õigesti elada. Pühade aegu vaatleme isikuid ja sündmusi, millega vastavad pühad on seotud. Jõulude eel meenutame FRANZ XAVER GRUBERI kuulsat jõululaulu „Püha öö“, mis kõlas esmakordselt 1818. aastal ühes Austria maakirikus. Jõulusõnum, et Jumal on ligidal ja et meiegi võime Teda leida, otsib meid sama värskena üles tänapäeval.
* Martin Luther, Erlangener Ausgabe 6,191j.
** Lauri Vahtre, Teekond läbi aja. Tartu 1992: 34.
