„Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.“ Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud“ (Lk 4:16–21).
Jeesus loeb raamatut, mis on kirjutatud umbes 700 aastat enne Tema sündi, ja väidab, et see, mis seal on kirja pandud, käib Tema kohta. Loomulikult enamik Tema kuulajatest ei usu Teda. Oma küla mees, kelle perekonda tunti, keda ennast lapsena tunti. Ilmselt on Ta vahepeal mõnda aega elanud Naatsaretist eemal, aga siiski – ei saa olla võimalik, et puusepa ja lihtsa naise Maarja poja kohta saab käia muistse prohveti ennustus. Ennustus, mis kuulutab Jeesuse Jumala saadikuks, Tema poolt määratud Iisraeli kuningaks, kes teeb suuri ja vägevaid tegusid.
Ja kui me vaataksime Jeesuse elu, tema kuulutustegevust, mis kestis umbes kolm aastat, tema kaasaegsete seisukohast või nende seisukohast, kes kristluse ajalugu ei tunne, siis võiksime öelda, et inimlikus mõttes, poliitilise liidrina Ta kukkus läbi, Tema missioon kukkus läbi. Tal ei õnnestunud koondada enda taha suuri toetajate masse, kes oleksid juba Tema eluajal kuulutanud Tema õpetust, mida Ta tuli edasi andma. Tal oli vaid 12 (või kui reetur Juudas välja arvata, siis 11) lähemat õpilast, lisaks ehk veel mõnisada inimest, kes Temasse uskusid, kuid aktiivse kuulutustööga ei tegelenud. Aga vaadates sellele loole tänapäeval – nüüd, kaks tuhat aastat hiljem – on inimesi, kes nimetavad end kristlasteks, kes püüavad käia Kristuse jälgedes, elada Tema õpetuste järgi, umbes kaks miljardit. Seemneiva, mille Jeesus, Jumala Poeg, oma tegevusega maailma külvas, on kandnud väga head vilja, andnud tohutu saagi. Tema töö, see väline, oli ususeemne külv. Ja see töö õnnestus, kuigi vilja võrsumist ja lõikust Ta ise oma elu jooksul ära oodata ei jõudnudki. Kuid see, mis oli Temast kirjutatud, Jumala tõotus, mille Ta andis edasi prohveti kaudu, läks täide.
Kui meid ristimises Jumala kätesse antakse, siis öeldakse, et meie nimed kantakse Jumala raamatusse, eluraamatusse. Aegade raamatusse. Raamatusse, kuhu on kirjutatud Jumala suured teod, mida Ta oma loodu, inimeste kaudu, nende elude ja tegude kaudu korda saadab. Ilmutuse raamatus on kirjeldatud, kuidas Jeesuse taastulekul see raamat avatakse: „Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi“ (Ilm 20).
Lugedes evangeeliume, lugedes Uude Testamenti kogutud apostlite kirju, me saame teada, mida Jeesus isiklikult ja mida oma õpilaste, oma töö jätkajate kaudu on õpetanud, millistena Ta oma õpilasi, järelkäijaid, soovib näha. Mida ootab inimestelt, oma loodult, Jumal. Mida Ta soovib, et Tema õpilased teeksid, kuidas suhtuksid kaasinimestesse, millest hoiduksid.
Kui õige prooviksime mõnd sellist kirjakohta lugeda, kas või mäejutlust või Pauluse esimese korintlastele saadetud kirja 13. peatükki? Kas julgeksime öelda neile, kellele seda valjusti ette loeme, nii nagu ütles kord Jeesus oma kuulajatele: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud. Mina elan nii.“?
Kui julgeme seda väita, siis võime kindlasti loota, et meie elu, püüdlused ja töö ei ole tühine ega lähe nurja. See kannab kindlasti vilja, kui ka meie enda silmad seda näha ei saa. Aga Jumala silmad näevad ja me saame sellest teada, kui kord Tema palge ette astume ja Ta avab ettelugemiseks oma eluraamatust selle lehekülje, mis käib meie kohta.
ANNA HAAVA on kord kirjutanud:
„Meie ei taha olla, ei ole
vaikiv, ununev lehekülg
aegade raamatus:
meie otsaette on kirjutatud
elusõna!
Meie silmades säravad sädemed,
meie põues lainetab julgus ja jõud,
hoovab elu!
Meie ulatame käed pilvede poole!
Meie sammume suure sihi poole:
meie tahame elada ja kirjutada
aegade raamatusse.“
Issand, aita meid selles. Aamen.
