„Temale on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut“ (Lk 7:47).
Nii ütleb Jeesus patusele naisele, kes astus ootamatult Tema juurde Siimoni-nimelise variseri kodus Galileas. Naisterahva nime ei öelda, kuid rõhutatakse, et ta oli „patune naine“, mis tähendas üldiselt – kergemeelsete elukommetega. See naine astus külalistelaua tagant Jeesuse jalgade juurde, kastis neid pisaratega, kuivatas juustega, suudles ja võidis mürriõliga, mida ammutas kaasa võetud alabasternõust.
Kiriku traditsioonis on peetud seda naist Maarja Magdaleenaks, aga sellele on ka vastu vaieldud. Kuid mulle tundub, et ta siiski võis tema olla.
Teised evangelistid – Matteus, Markus ja Johannes – sellest sündmusest ei kõnele, kuid nad räägivad Jeesuse võidmisest Betaanias enne viimset teekonda Jeruusalemma. Seal astus Tema juurde keegi naine, kellel oli alabasternõu ülikalli salviga, mille ta valas lauas istuva Jeesuse pea peale (Mt 26:6jj, Mk 14:3jj, Jh 12:1jj).
Pole võimatu, et Jeesust salvitigi kaks korda ning ühe ja sama naisterahva poolt. Esiteks ei ole selline talitusviis naiste seas ilmselt väga levinud – hiilida kellegi mehe juurde ja asuda teda ootamatult salvima. Teiseks võib kahele sündmusele osutuda ka Johannes, kes identifitseerib Betaanias salvinud naise Laatsaruse õe Maarjaga, kuid räägib Jeesuse jalgade salvimisest ja juustega kuivatamisest (Jh 11:2 12:3), nii nagu patuse naise loos. Johannes võis sündmusi segi ajada – ja just seeläbi reeta, et varem toimus Jeesuse võidmine ka Galileas: Maarja-nimelise naise poolt! Ta ju ütleb oma evangeeliumi lõpus, et pole olemas raamatuid, kuhu saaks kõike Jeesuse kohta kirja panna (Jh 21:25).
Luukas aga ütleb oma evangeeliumi alguses, et ta on külastanud Jeesuse kohta info hankimise eesmärgil Temaga seotud isikuid (Lk 1:1jj). Kirjelduse põhjal jääb mulje, et ta kohtus Jeesuse ema Maarjaga, sest ta edastab tema ning tema Poja sündimise kohta intiimseid detaile, mida ei tunta mujal. Ammu on märgatud, et Luukas pärandab ainsana Jeesuse tähendamissõnu, mis on kuidagi „naiselikud“, s.t arvatavasti naistele meelde jäänud: südamlikud lood kadunud pojast ja halastaja samaarlasest, vaesest lesknaisest ja ülekohtusest kohtunikust. Kohtumine naistega, kes Jeesust saatsid, andis asendamatut teavet.
Nii kohtus Luukas ilmselt ka Maarja Magdaleenaga, kes tõuseb kõigis evangeeliumides esile Jeesuse tühja haua esmaavastajana. Johannese teatel oli Laatsarusel, kelle Jeesus surnuist üles äratas, kaks õde: Maarja ja Marta (Jh 11:1, 20). Toimekast Martast ja andunult Jeesust kuulavast Maarjast teatab ka Luukas (Lk 10:38jj).
Kriitikud ütlevad, et selline „korralik inimene“ nagu Betaanias elanud Laatsaruse ja Marta õde Maarja ei saanud ometi olla patune naine, kellest kõneleb Luukas. Aga miks mitte? Kui tänapäeval „korralike naiste“ minevikus sobrada, võib sealtki üsna huvitavat leida (samuti meeste puhul). On kombeks vanadest asjadest mitte rääkida – miks me siis eeldame, et Maarja nime oleks pidanud uhkelt üles seadma tema vanade pattude kohale. Delikaatset anonüümsust tunti tollal, nii nagu seda tuntakse praegugi.
Maarja oli pärit Magdalast Galilea järve ääres, millele viitab ka lisanimi Magdaleena. Luukas jutustab kohe pärast patuse naise lugu, kuidas Jeesus tervendas ja ajas Maarja Magdaleenast välja seitse kurja vaimu (Lk 8:2). Nagu praegu, kehtis ka tollal haigustest imeline paranemine auasjana, minevikus elatud lõbuelu ja selle meenutamine aga häbiasjana. Pole üldse imestada, et alles Johannes kõige viimasena kirjutades ütles välja, et see naine, kes julges ebatavalisel viisil Jeesusele läheneda, oli Maarja Magdaleena.
Seevastu variser Siimon, kes võõrustas Jeesust Galileas ja halvustas oma mõtetes patust naist Tema jalge ees, ei ole arvatavasti pidalitõbine Siimon, kelle juures oldi Betaanias, kui Jeesust võiti enne viimset teekonda. Siimoneid oli palju. Kui ma näiteks ütlen „Andres“, siis võib mõeldud olla Andres Uibot, Andres Mustoneni või Andres Tarandit, ilma et peaks oletama, et tegemist on ühe ja sama isikuga. Lisanimetust „pidalitõbine“ Siimon (Mt 26:6, Mk 14:3) võidi vajada just selleks, et teda eristada variser Siimonist (Lk 7:36, 40), nii nagu Ristija Johannes ja apostel Johannes olid kaks ühenimelist isikut.
Mida ütleb see meile? Esiteks. Piiblis tõusevad usueeskujuna esile suured meeleparandajad ja Maarja Magdaleena on üks tuntumaid. Pole õige, et ta lähenes Jeesusele nagu prostituut oma kliendile (nii on arvatud): suudeldes, juustega silitades ja õlitades. Ta nuttis, s.t kahetses, mis väljendab meeleparandust! Kõik nn korralikud inimesed võivad oma „korralikkust“ rõhutades sattuda aga hoopis silmakirjalike hulka, milles Jeesus ei süüdista mitte ainult varisere, vaid ka variserlust läbi aegade. „Variser“ kui tüüp ei ole teadlik petis, vaid ta petab ennast, nägemata oma pahesid ja märgates neid üliväga teiste juures, millega ümberkäimisel ei ilmuta ta õigele usuinimesele kohast heatahtlikkust.
Edasi ütleb Jeesus, et armastus toob pattude andeksandmise: „Temale on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud!“ Kuid pole ükskõik, mida armastatakse: väära armastust mis tahes mõttes kuni ebajumalateenistuseni välja nimetab Piibel hooramiseks. Millesse sa usud, seda sa armastad! Õige armastus tärkab ainult usus Jumalasse – seepärast ütleb Jeesus lõpuks ka naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!“ (Lk 7:50). Usk tõi naise Jeesuse juurde ja keeras armastuse õigesse suunda, kus ilmub andeksandev Jumal. Variser Siimon ei uskunud Jeesusesse, seetõttu ei saanud ta andeks oma väiksemaid patte. „Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut,“ osutab sel puhul Jeesus. Seega oleks ikkagi olnud armastus Jumala vastu variserile täiesti võimalik.
Viimaks on olemas veel üks mõttetu vaidlus: kas armastus oli naisel olemas juba enne, tuues kaasa pattude andekssaamise – või tärkas armastus pärast seda, kui ta oli saanud andeks oma patud. Ühest küljest on selge, et algne initsiatiiv on alati Jumala käes – maailma ja inimese loomisel, Kristuse kaudu lunastamisel. Kuid konkreetne initsiatiiv peab olema igal inimesel, seda Jumal just ootab ja ilma selleta ei tee Ta midagi. „Tulge Jumala ligi, siis tuleb Tema teie ligi,“ kirjutab Jaakobus (Jk 4:8). Nii Paulusel kui ka Lutheril oli initsiatiiv otsida Jumalat – millele Jumal andeksandmisega vastas.
Kas meie oleme Maarja Magdaleena kombel uuendusmeelsed ja valmis meeleparanduseks või oleme tagurlased, kes midagi oma elus ei taha muuta? Sellest sõltub meiegi tulevik. Isiklikult ja rahvana. Head uut nädalat!
