„Kuulge nüüd, kes ütlete: „Täna või homme läheme sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!“ Teie, kes ei tea, missugune on homme teie elu! Te olete ju aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub. Selle asemel et öelda: „Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist“, te kiitlete oma kõrkuses. Iga selline kiitlemine on kurjast. Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt“ (Jk 4:13–17).
Laulik ütleb: „Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad“ (Ps 31:16)
Õnnistatud uut aastat – Issanda aastat a. D. 2023!
Jutustan täna mõne loo.
Mida meie teame või aimame täna, selle uue aasta esimesel nädalal homsest, ülehomsest, sellest, mis sünnib sel aastal siin Eestis, Euroopas, Ukrainas, Venemaal, maailmas? Ühte me teame. See aasta algas pühapäevaga – Issanda päevaga. Iga algus on oluline – seegi, kuidas alustame oma töid ja tegemisi, päevi, aastaid. Kas võtame aega palveks? Mida mahutame meile kingitud aasta esimesse päeva, iga nädala esimesse päeva – kas ka jumalateenistustele ja armulauale tuleku? Tõnis Mägi on kord laulnud ühes oma laulus: „Kui pühapäev on püha päev, on kõik okei või ei – kõik sõltub meist.“
Laulik on jõudnud tõdemuseni, et kõik tema ajad on Issanda käes. Pole mõistlik mõtelda, ütelda või laulda: „Meil on aega veel.“ Eriti siis, kui selle mõtte abil lükata olulist homsesse, tähtsat tulevikku, mida edasilükkaja jaoks ei pruugi tullagi. Jumalal on aega veel – lõputult aega –, meil tuleks aga käesolevat hetke, meile kingitud hetki täita õige sisuga.
Igale asjale on oma aeg ja aeg on igale tegevusele siin päikese all. Kuidas aga taibata, mis on millegi jaoks õige aeg?
Maailm, milles me elame, muutub päev-päevalt aina vähem etteaimatavaks. See oleks nagu hiigelsuur karussell, mille tiirlemise kiirus aina kasvab. Paljudel läheb sellest süda pahaks, kaob orienteerumisvõime. Samas tähelepanelikumalt vaadates märkad, et on ka neid, kes säilitavad rahu, selge meele, mõistliku mõtlemise. Ühel hetkel ma taipasin, et selle maailma tempo tõus on seotud sellega, kui kaugele me sätime end kõige keskmest. Mida kaugemale Jumalast, seda kiiremaks selle karusselli servadel muutub tempo. Aina ohtlikumaks. Lõpuks väljakannatamatuks.
Aastavahetustel püüavad paljud ennustada tulevikku või lugeda õhinal seda, mida ennustajad meile ennustavad. Aastavahetus on ka ilusate tõotuste, heade lubaduste lubamise aeg. Vähesed suudavad aga tõotatut, lubatut täita. Äkki oleks mõistlik lubada midagi sellist, mille kohta võid olla kindel, et Sind aidatakse selle lubaduse täitmisel ja see, kes Sind aitab, suudab oma tõotusi täita. Kuidas see Jumala Poja tõotus oli, mis kõlas siis, kui meid ristiti: „Vaata, mina olen iga päev teie juures kuni maailma ajastu otsani.“ Nii on tõotanud maa ja taevaste looja, kõigeväeline Jumal. Tema lähedusse hoides, Tema tahet taibata ja täita püüdes ei pea me tundma hirmu homse ees.
Selles kõiges, mis täna maailmas sünnib, pole midagi täiesti uut. Loomulikult võib meid teha murelikuks see, kui siin väikeses riigis hakatakse Jumalalt kingituseks saadud vabadust, pikka rahu- ja iseseisvusaega omaenese tubliduse arvele kirjutama. Nii suhtudes võib meist saada vaid ajutine aur.
Mida kaugemale keskmest – kõige algusest ja lõpust, ülimast heast ja täiuslikust armastusest – Jumalast –, seda kiiremaks meie enda ja meid ümbritsev elu meile tundub. „Ja sa läed, ja sa läed, kuni lõpuks näed, su ees on su omad jäljed iga päev.“ Kihutad hommikust õhtuni, arvad, et sul on pidevalt millestki puudu, ja maailm su ümber ja sa ise muutud aina nõudlikumaks enda vastu. Kärsitus aina kasvab. Liiga palju sellest, mis on tõeliselt oluline, lükkad aina homsesse, sest oled hakanud uskuma selle laulu sõnu, kus aina korratakse: „Meil on aega veel.“ Keerled aja karusselli serval, kuni lõpuks väsid ja kukud kokku. Sisutuna, tühja kulunud kestana.
Kes meist seda tahaks?
See aasta algas pühapäevaga. Aidaku see meil mõista, mis on oluline, ja mitte seda olulist unustada. Ernst Enno sõnadega:
Üle põldude ja aasade,
Üle metsade ja väljade
Liigub soojuse ja valguse tiivul
Pühapäevahommikune rahu,
Kumisev kellahelin huultel –
Ja manitseb palvele, –
Ning kaugel, tolmunud teedel,
Ruttavad inimesed – kirikusse.
*
Kõrgemal kui päev,
Kõrgemal kui öö, –
Hingede igatsuse mäetippude ümber
Elab Sinu armastuse kuma –
Kristus, meie vend ja me Jumal.
Oma igatsuse mäetippudelt
Seletame
Sinu õndsuse kodu,
Näeme
Läbi murede
Sinu hääduse ja puhtuse
Tähtede teed,
Kuuleme
Sinu riigi valguse laulu
Ja joome
Oma hinge kesköösse
Surematu elu
Kahvatunud kuma.
Oma igatsuse mäetippudele
Ehitame kõik
Sinist ilutemplit,
Kus süda palvetab
Ning armastuses tunneb,
Kuidas Sinu saladuste kauguses
Surematus
Nagu äraeksinud kaja
Kumiseb,
Ja otsime sõna,
Mis kesköölapsi
Igavese elu varjudeks muudaks
Elus.
Kõrgemal kui päev,
Kõrgemal kui öö –
Hingede igatsuse mäetippudelt
Tõuseb ohete ohvrisuits üles
Sinu armastuse puhtusesse
Ja tasa palvetab süda:
Valmista meile kodu
Kauge paradiisi hõlma,
Kus tähed laulavad,
Õndsuse mäed hõiskavad
Ja Sinu lapsed sätendavad
Surematuse valguses –
Oh Kristus,
meie vend ja me Jumal!
Oleks meil ometi tarkust oma selle aasta või ka tänase ja homse päeva plaanidest rääkides ütelda: „Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist.“
Soovin meile selleks pühapäevaga alanud aastaks tarkust püsida Jumala läheduses, võtta igas päevas aega palveks ja pühakirja lugemiseks. Seada korda ka mõranenud ja purunenud suhted, et võiksime öelda nii nagu Martin Luther: „Kui ma teaksin, et homme tuleb maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu!“ Õnnistatud uut aastat! Olge hoitud!
Igavene Jumal, halastaja Isa, jää uuel aastal oma andidega meie juurde ja aita meil selles kiirustavas maailmas Sinu ligiduses püsida, Sinu armust osa saada ja lase neil meie südames rohket vilja kanda, seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.
(Foto: Valdo Ots)
