„Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?“ (Jh 4:29).
Jõulueelset aega kirikuaastas me nimetame Kristuse tulemise ajaks ja jõulujärgset Kristuse ilmumise ajaks. Mis vahe on Tema tulemisel ja ilmumisel?
Kristuse tulemine teostub ka ilma selleta, et me seda tähele paneksime. Jeesus sündis maailma väikese inimlapsena, ilma et Teda märgata osati. „Maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu“ (Jh 1:10–11). Nii tuleb Jeesus ka tänapäeval ühtelugu oma sõna ja sakramendi kaudu meie juurde, aga kui palju ära tuntakse, kes Ta on? Kui paljud kuulevad Tema häält? Kristus tuleb lakkamatult paljudel viisidel inimeste juurde ning Teda kuuldakse. Samas jääb Ta paljudele tundmatuks, kuid ei jäta tulemata. Tema tulemine teostub, sõltumata meie tähelepanust ja nägemisest.
Kristuse ilmumisega aga on hoopis teine lugu. See, kellele Ta ilmub, ka näeb Teda – ja näeb Teda nimelt kui Jumalat, Messiat ja Õnnistegijat! Nii nägid Teda targad hommikumaalt, kes tähte järgides saabusid Tema hälli ette ja kummardasid Teda. Nii nägi Teda Ristija Johannes, kui Jeesus tema juurde tuli Jordani jõe äärde ristimisele ning Isa hääl kostis taevast: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel“ (Mt 3:17). Jeesus tuleb meie juurde sulase näol (Mt 12:17jj), kuid Ta ilmutab Jumala au. Ka apostel Johannes tunnistab: „Me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au“ (Jh 1:14).
Sarnase tunnistuse andis Samaaria naine, kellega Jeesus oli kohtunud kaevul. „Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?“ Jeesus oli tulnud selle naise ellu mitmeid piire ületades. Ta ei hoolinud sellest, et juudid pidasid halvaks niihästi suhtlemist samaarlaste kui võõra rahvaga kui ka suhtlemist võõra naisterahvaga. Ta pidas selle naisega maha pika kõneluse, selgitas oma suhet Jumala Isaga ja lubas anda talle igavesse ellu voolava allika vett. Kuid alles siis hakkas naine taipama, kui Jeesus ilmutas talle oma jumalikkust, nähes teda läbi ja teades ära tema mineviku. „Viis meest on sul olnud ja see, kes sul nüüd on, ei ole sinu mees“ (Jh 4:18).
Me võime teha sellest mitu järeldust. Jumal ei hooli piiridest võõraste suhtes, millest oli ajuti kasu jumalarahva ajaloos. Iisraeli rahvast tuli eraldada, et ilmutuse juur kasvaks piisavalt tugevaks, enne kui avada uks kõigile rahvastele Kristuse ilmutuse kaudu. Mehi ja naisi tuli pikki sajandeid lahus hoida, et nad kergekäeliselt kergemeelseks ei muutuks. Kuid müürid sugude vahel ei pea igavesti püsima.
Samaaria naine lööb üle meie moodsaid naisterahvaidki: tal on lausa viis ametlikku abikaasat olnud ja kuues on vabaabikaasa. Jumal ei hooli sellest ning tuleb Jeesuses ka selle „rikkalikult elukogenud“ naise juurde. „Tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki,“ ütles Jeesus ka juudi ülemustele (Mt 21:31). Kui inimene on oma elus natuke suli teinud nagu tölnerid või on tal armuasjades sujuvaid suhteid, siis võib ta enesehinnang olla adekvaatsem kui nendel, kes on enda arust parimatest parimad. Jumal kutsub kõiki inimesi, sõltumata minevikust, ning tähtis on ainult, et tuldaks ja taibataks.
Selge on see, et nii, nagu Jumalat leida, võivad ka Jumalat tõrjuda mitmesugused inimesed – olenemata vooruste hulgast või pattude koormaist. Samaaria naise puhul on kõige otsustavam, et ta näitas huvi Jeesuse sõnumi vastu elavast veest: „Isand, anna mulle seda vett!“ Ja ühtlasi tunnistas ta tõtt: „Mul ei ole meest!“ Huvi Jumala sõna vastu ja kriitiline tõetunnistus iseenda kohta on ka meile ukseks Jeesuse juurde. Kristus on tulnud, et meie jaoks taevast avada, kuid Ta tahab meile ka ilmuda ning elu kinkida. Ta näeb ka meie minevikku ja tahab öelda meile sõna, mis avaks meile jumalariigi tuleviku.
Kas Jeesus on meile ilmunud? Kas oleme näinud Tema au? Kas kohtumine Temaga on meid vapustanud ja meile tõde paljastanud, nii et saame aru, et Ta elab ja on meiegi Issand, Messias ehk Kristus ja Jumala Poeg? Harva on Jeesus päriselt ilmunud nägemustes, enamasti toimub Tema ilmumine Sõna kuulmise kaudu ja sakramentide vahendusel. Kuid Tema ilmumisel on mõju meie elule, mis avaldub käitumises.
Nagu ütleb kunagine Eesti kirikuõpetaja Harald Põld, on selle tagajärjeks misjonikutsumus. „Kristuse ilmumise tagajärg on, et meist saavad kuulutajad, tunnistajad, misjonitöö tegijad, kes ei saagi teisiti, kui et nad peavad seda tööd tegema ja ka teisi selleks õhutama. Me teame ka kuulsast India mungast Sadhu Sundar Singhist, et kui Kristus temale ilmus, sai temast misjonär. Ja kus Kristus on ilmunud kogudustesse oma äratusvaimu puhanguga, seal on tagajärjeks misjoniharrastus. Kas harrastad sina misjonit, vend ja õde? Kui sul misjoni vastu ei ole armastust, siis tea, et sinule Issand Jeesus ei ole veel ilmunud. Aga kui sa usus kinni haarad sellest tööst, ilmub Ta sulle ja sa näed Tema au.“ *
Ma tunnistan, et kuuldud sõnad tekitavad minus kõhedust. Üleskutse misjonitööks maalib mu silme ette ikka pildi, kuidas plakatitega välja minnakse ja kutsutakse inimesi oma elu andma Jeesusele. Selline misjoniviis võib tunduda inimestele, kellele Kristus on juba ilmunud, igati meeldivana, kuid nendele, kes Teda ei tunne või kellel on Temast koguni vildakad arusaamad, ühtaegu agressiivse ja lapsikuna, viies nad pigemini tõrjeseisundisse. Kristus saab ilmuda ainult nii, et märkame Temaga seoses mingit imet.
Misjoni eeskuju annab meile taas too Samaaria naine. „Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud!“ Nii teatas ta oma külakaaslastele. „Ja nad tulid külast välja Jeesuse juurde“ ja veendusid ise. Teisisõnu tähendab misjonikutsumus lihtsalt tungivat soovi tuua ka teisi inimesi kristliku sõnumi lähedusse, et Kristus saaks neile ilmuda. Lugu toimus Sühharis, praeguse nimega Nabluses – mõnikümmend kilomeetrit Jeruusalemmast põhja pool. Seesama kaev asub seal kauni kiriku altari all ja on endiselt märgiks selle kohta, et Jeesus jagab meile kõikjal maailmas elavat igavesse ellu voolavat vett.
Viimaks ilmub Kristus, kes on juba sündinud ja tulnud, ka kõigele lihale. Siis langevad Tema tulemine ja ilmumine ühte. Praegu peab meie elu olema ettevalmistus Tema vastuvõtuks, et me Tema riiki sobiksime ega välja jääks.
Head ilmumisaega kõigile!
* Harald Põld „Kristuse ilmumine“. Eesti Kirik, 4.01.1934.
