„Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.“ Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi. Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja“ (Jh 4:39–42).
Jeesus tuli Samaaria aladel kaevule ja kohtab seal üsna üksildases paigas palaval päeval üht Samaaria naist. Jeesus oli väsinud ja vajas vett. Ta oli üksinda kaevul, aga Tal polnud anumat, millega sellest sügavast kaevust vett kätte saada. Siis tuli see naine. Temal oli anum, aga üsna kindel on see, et sellisel palaval keskpäeval kaevule tulek kõneles selgelt sellest, et ta hoidis inimestest eemale. Ta elu oli kiskunud kiiva. Me teame, et osa inimesi, kelle elu on pealispinnalisel vaatamisel kena ja korralik, armastavad kiiva kiskunud eludega inimestele kohta kätte näidata.
Nähtavalt kiiva kiskunud eludega inimestel on peamiselt kaks võimalust: kas hoiduda korralikuna tunduvatest, hästi varjatud eksimustega inimestest eemale, elada aina süvenevas süütundes või kalgistuda ja hoiduda omasuguste ligi. Naine, kellega Jeesus kaevul kohtub, oli vist valinud esimese. Ta võis Jeesust kaevul kohates olla esmalt rõõmus, arvates et see võõras mees tema lugu ei tea. Kuid siis juhtus midagi kummalist. Selgus, et Jeesus teadis temast palju, kuid sellele vaatamata suhtus temasse ääretult lugupidavalt, hoolivalt. See juudi mees palus temalt, Samaaria naiselt, abi ja rääkis elavast veest, mida Tema võiks naisele anda. Luuletaja Lauri Räpp on öelnud: „Vahel lihtsalt on nii, et tuleb käia pikk tee vales suunas, et jõuda kohale sinna, kuhu sa tegelikult teel oled.“ See naine jõudis kaevule, kus ta kohtus Jeesusega ja ta elu muutus. Ta oli jõudnud oma eluga tupikusse, kuid just selles tupikus leiab ta elutee.
Naine jookseb külla tagasi ja ta inimpelgus on äkki kadunud. Ta räägib inimestele Jeesusest, keda ta on kohanud, ja sellestki, et see mees, see prohvet, päästja, teadis tema kohta kõike. Ja kummaline, paljud usuvad sellise naise sõnu – ja mitte vaid ei usu, vaid paljud lähevad, et ise oma silmaga näha, oma kõrvaga kuulda. Ja paljud, kes lähevad, hakkavad uskuma, et Jeesus on maailma päästja – Messias.
Kuidas on võimalik, et ühe halva kuulsusega, erinevates abieludes, kooseludes olnud naise jutt saab inimestele, sealhulgas isegi meestele, nii mõjuda, et nad kuulevad teda, usuvad teda ja osa neist lähevad, et kohtuda mehega, kellest naine neile kõneles? Võime vaid oletada. Küllap peamine põhjus oli selle naise muutumine. See, kes oli olnud inimestest eemalehoidja, mööda seinaääri arglik liikuja, ei karda enam inimesi. Talle ei loe enam see, mida ekslikud inimesed tema eksimustest arvavad. Ta on kogenud elumuutvat erilist ja tal on tohutu tung seda teistega jagada. Ta tuleb ja räägib julgelt, kaasakiskuvalt oma kohtumisest prohvetiga, päästjaga, kes ütles talle asju, mida ta võõrana ei saanud temast teada. Muutumine mõjub. Suur muutumine mõjub palju. Kohtumine ja ühendus Kristusega paneb inimesed muutuma.
Kristlust kiidetakse tihti seepärast, et kirik hindab ja hoiab traditsioone. Selles tihti sihitult sahmerdavas, hullunult muutuvas maailmas on vana kena kirik see, mis ei muutu. Tore ja turvaline.
Tegelikult on Kristus ja ristiusu algus olnud skandaalne oht muutumatust taotlejatele, traditsioonide hindajatele. Ega muidu Kristust risti löödud. Ega muu pärast esimesed kolm sajandit kristlasi taga kiusatud, piinatud, oma usust taganema ei sunnitud ega tapetud. Tõeline, elav kristlus pole suures lombis seisev vesi, vaid elav, pulbitsev allikas, mis põhjustab muutusi.
Jeesus toob rahu ja viib rahu. Ta viib vale rahu ja toob õige rahu. „Oma rahu ma annan teile. Ma ei anna teile nii, nagu annab maailm.“ Nii Ta ütles. Me võime suures rahus olla põrgu poole teel ja kui nii, siis on möödapääsmatu, et keegi meie rahu rikuks. Oh, oleks meil selliseid sõpru, kes meilt meie rahu aeg-ajalt viiksid, julgedes ütelda meile mingeid olulisi asju otse välja! Oleks meil vaimulikke, kes julgeksid meie rahu rikkuda, kui see rahu on rajatud valele, enesega rahulolule, uhkusele. Jeesus teab meist kõike. Teda pole võimalik vigurdamistega, välisega, võltsvagadusega petta. Tema näeb sisse, südamesse, teab meie motiive ja mõtteid.
Samaaria naine, ekslik inimene, langenud naine, tunnistas samaarlastele Jeesusest: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.“ Nii on. Tema teab ka meist kõike. Nii seda, mida oleme teinud, kui seda, mida oleme tegemata jätnud, teab meie ütlemisi ja ütlematajätmisi, meie mõtteid ja motiive. Tema teab kõike, aga selle juures on midagi lõpmata olulist – Temal on armastav süda. Tema on Armastus. See teadmine, et Tema teab, ei peaks meid surmani kohutama, vaid muutma siiraks, oma pattu kahetsevaks, Temalt muutuumisteks jõudu paluvaks.
Vaadake, mis sünnib samaarlastega, kes taipavad, et Jeesus teab kõike. Naine jookseb kaevult külla ja teatab inimestele, et kohtus kaevul Jeesusega, kes teadis temast kõike. Inimesed, kes seda kuulevad, ei hävita sellise sõnumi toojat, ei hakka teda tümitama, paika panema, hukka mõistma. Paljud usuvad selle naise sõnu. Paljud neist lähevad, et selle Jeesusega, kes kõike teab, kohtuda. Nad ei karda minna. Ja mis veel kummalisem. Johannes kirjutab: „Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi.“
Tänane ja selle nädala teema on „Jeesus äratab usule“. Tõeline usk äratab ja muudab. Kristlus on elumuutev usk. Kristus on surnud, et meie, Temasse uskujad, võiksime elada. Mitte fossiiliks muutuda, kivistuda, vaid muutuda ja elada muutumistes aina elusamat elu. See on võimalik – maise elu otsani. Meil tasub mõelda tänulikult kõigile sellistele inimestele, kes on meieni ja meie armsateni toonud elavat usku ja näidanud, et usk muudab inimesi. Muudab paremaks, täidab armastuse ja halastusega. Muudab muutjale sarnasemaks. Tema elab ja meiegi peame elama – nüüd, ikka ja igavesti.
Meie eksimused võivad meid hävitada. Kohtumõistjad, ka kivistunud kristlased, võivad meilt võtta eluisu. Kiiva kiskunud eluga Samaarja naine läks ühel palaval keskpäeval kaevule ja kohtus seal Jeesusega. See kohtumine muutis ta elu. Ta kohtus seal kaevul Temaga, kes on Tee, Tõde ja Elu, ja see naine leidis elutee. Iga kirikusse tulek, iga siiras palvetamine, Pühakirja lugemine, armulauale tulek, on tulek kaevule, kummardumine Eluvee allikale, imeline võimalus kohtuda Temaga, kes tahab meile anda Eluvett. Temaga kohtumine muudab, võtab hirmu, alaväärsuse, süütunde, annab jõu elada elusamat elu – oma elu koos eluandjaga.
Seda imelist lugu Jeesuse kohtumisest Samaaria naisega on kunstnik Dolores Hoffmann kujutanud ühes meie, evangelist Johannese kiriku vitraažaknas. Näeme seda, kui tuleme kiriku kooriruumi ja altari lähedale. See tuletab meile meelde, et Jumala Poeg tahab anda ekslikele Eluvee – surelikele igavese elu – ja juhib meid seda Temalt vastu võtma.
Jah, niimoodi nagu Jeesus, ei räägi meiega mitte keegi. Niimoodi, nagu Tema meisse suhtub, ei suhtu meisse mitte keegi teine. Tema armastuse sõnad äratavad usule ja usk kingib imelise lootuse, mis iial ei jäta häbisse ja äratab elusamale elule. Palugem Tema puudutust ja julgust seda kogeda nii, et meie usk Temasse ja usaldus Tema vastu võiksid kasvada nii, et mõnigi inimene meis toimuvaid muutusi nähes võiks jõuda Jumala juurde.
PALVE: Kõigeväeline Jumal, Sina oled armastus ja me oleme vastu võtnud Sinu elavakstegevat armu. Kasvata selle läbi meie usku ja luba meil alati Sind ülistada Sinu imeliste andide eest. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.
