Jeesus ütles Peetrusele: „Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!“ (Mt 16:23).
Seda tähelepanuväärset lauset alati ei mõisteta. Ometi on see palju väärt, et teda mõistetaks.
Jeesus oli alles äsja öelnud Peetrusele, kui too Teda tunnistas Jumala Pojaks: „Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid mu Isa, kes on taevas. /---/ Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse!“
Nüüd aga ütleb Ta, et Peetrus taganeks Temast otsekui saatan.
Jumalat, kes on Vaim, ja vaimolevusi, kelle hulka kuulub ka saatan, on võrreldud järgmiselt. Jumal on omnilokaalne, st ta on kõikjal nähtamatult kohal, vaimolendid aga – inglid, surnud, saatan jt – on multilokaalsed, st nad saavad olla korraga paljudes paikades, kuid mitte kõikjal. Igatahes võib inimene olla mitmesuguste vaimsete mõjude all, millest kõik ei ole sugugi head, nagu kaldutakse vahel unustama tänapäeval.
Teisisõnu, kui Peetrus tunnistas Jeesuse jumalikkust, siis oli tema mõjutajaks Jumal – Isa, kes on taevas. Kui ta aga oli soovitanud Jeesusele, kes kuulutas ette, et Tal tuleb Jeruusalemmas kannatada, surra ja surnuist üles tõusta, loobuda sellest teekonnast, siis kinnitas Ta Peetrusele, et Teda inspireerib kurat ehk saatan (Mt 16:16–23).
Tänapäeval on üritatud pehmemalt väljenduda. „Tagane, vastupanija!“, seisab „saatana“ asemel uuemas piiblitõlkes. Formaalselt on see õige, sest etümoloogiliselt tähendab „šatan“ heebrea keeles tõesti 'vastane, vastupanija' jms.
Kuid Jeesuse sõnad mujal reedavad, et Ta mõtles siiski Peetrust mõjutavale jõule, mitte ainult jüngrite vanema kangekaelsusele. „Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu!“ (Lk 22:31). Samuti, kui Jeesus andis viimsel õhtusöömaajal Juudale leivatüki, siis selgitatakse evangeeliumis: „Ja palakese järel läks saatan temasse“ (Jh 13:27). Sellega osutatakse ilmselt uue intensiivsustasandi saavutamisele: enne seda veel saatanat Juuda sees ei olnud, vaid ta ainult edukalt mõjutas teda.
Ei keegi muu kui hiljuti lahkunud paavst Benedictus XVI on Peetruse vastandlikku käitumist Jumalast ja saatanast inspireerituna võrrelnud Rooma paavsti rolliga ajaloos. Peetrus ju hukati Roomas, kus ta oli olnud autoriteetseim Jeesuse õpetuse esindaja, mistõttu paavstid on end lugenud tema järglasteks. Maine Jeesus oli öelnud, et Ta on lammaste karjane (Jh 10:1–16) ja ülestõusnuna ütles Ta Peetrusele kolm korda, et ta hoiaks Tema karja (Jh 21:15–17). Seega on Peetrus karjahoidjana Kristuse kui Karjase asemik. Nimetus Vicarius Christi ehk Kristuse asemik sai ka paavstide tiitliks (sajandeid kestnud meediamoonutus, et paavstid olevat endid nimetanud Jumala asemikeks, ei ole tõsi).
Katoliiklased on hinnanud kõrgelt Rooma piiskopi ehk paavsti ühendavat rolli kirikus, kuid on tänapäeval koos teistega nõustunud ka kitsaskohtadega. Nii nagu Peetrust, on ka paavstlust mõjutanud – eelkõige keskajal – saatan ning ikka samal viisil nagu kõiki võimusnikke, kes tahavad ennast kehtestada nõrgemate üle.
Jeesus ütleb Peetrusele, et ta on Talle „pahanduseks“ – pahandus on kreeka keeles „skandalon“. Kes poleks kuulnud mitmesugustest „skandaalidest“, mis kirikutes on juhtunud – mitte ainult katoliikluses, vaid erinevates konfessioonides? Kogu inimkonnas on toimunud skandaalseid pahandusi, mis ei meeldi Jumalale ega inimestelegi. Alati on olnud ka väikeseid paharette, kelle hulgast ei tule meil ennastki alati välja jätta. Kõigi nende kohta kehtivad Jeesuse sõnad: „Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks!“
Jeesus ütleb ka selgituse, mis on saatanliku mõttelaadi tunnuseks: „Sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!“ Uuemas tõlkes kõlab see: „Sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!“ Teisisõnu öeldakse meile, et kus on paljas inimlikkus, seal on suur oht langeda saagiks kurjale. Me ei näe ju inimestena kuigi kaugele ja meie arusaamu mõjutab juba individuaalse vaatekohaga paratamatult seostuv teatav egoism. Ka nähtamatut vaimumaailma kalduvad eitama just igasugused „inimlikud“ või humanistlikud ideoloogiad. Eitada millegi olemasoleva reaalsust teeb veel pimedamaks.
Peetrus kahetses hiljem ja nuttis. Ta ei taibanudki enne oma tegu, kui oli kinni võetud Jeesuse kolm korda maha salanud, tundes hirmu vaenuliku riigivõimu ja ühiskondliku arvamuse ees. Nutmine puhastab südame ja toob uuenemise. Ka paavstid on avalikult kahetsenud asju, mida on valesti tehtud – Johannes Paulus II on ses suhtes silmapaistev. Ja kahetsus on kaasa toonud võimsaid uuendusimpulsse kirikurahva seas.
Ma ei ole paavstluse fänn ega soovi katoliiklust ülistada, kuid ma ei salli ebaõiglust, kui ausa kriitika asemel jätkatakse hoolimatut valetamist paavstide kohta, et nad olevat ennast pidanud Jumala asemikeks. Ei ole, vaid Kristuse karjahoidjaiks! Loomulikult saavad erinevad kirikud sellisest tõlgendusest erinevalt aru ega nõustu kõiges. Kuid nagu luterlasedki on tunnustanud, hoidis paavstlus keskajal koos kristlikku läänemaailma. Muidu oleksid keisrid ja kuningad Euroopa veelgi rohkem poolpaganlikuks deformeerinud. Mitte ainult paavstide, vaid mis tahes kurja tuleb kahetseda – ja meil kõigil.
Vabariigi aastapäeva järel meenutagem, et kõige ohtlikum ja kahjulikum oleks ka Eestile olla puhtalt ilmalik riik: ilmalikkus ja inimlikkus ilma Jumalata teeb pimedaks! Jumala aga leiame Jeesuses, kui tunnistame Teda Jumala Pojaks ja õpime Temalt jumalariigi teed. Kui me seda ei tee, öeldakse meilegi: „Tagane minust!“ – sina, kes lähed valeteed ning lased ennast kurjast mõjutada, ilma et sa taipaksidki seda.
Aga teisalt ütleb Jeesus väga selgesõnaliselt: „Kes minu juurde tuleb, seda ma ei lükka välja“ (Jh 6:37). Ta ei nimeta ühtegi eeltingimust, mis peaks meil olema Temale lähenedes ja Temalt õppimiseks. Seepärast kõndigem ikka koos Temaga, et meil oleks Jumala poolt soovitud head tulevikku – isiklikus elus ja koos ühiskonnaga.
Head vabariigi aastapäeva järgset nädalat!
