Jeesus rääkis oma jüngritele tähendamissõna: „Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!“? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!“ Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.““ (Lk 17: 7–10).
Tänulikkus. Mis see õieti on? Võiks öelda, et see on meeldiv tunne, mille inimeses kutsub esile kellegi heategu või kelleltki millegi meeldiva või vajaliku saamine. See tähendab, et tänutunde tekkimiseks on vajalikud kaks poolt: andja ja saaja. Hea lastetuba õpetab (või vähemalt kunagi õpetas) inimesele selgeks selle, et tänutunnet tuleb ka välja näidata. Üks esimesi sõnu, mis lapsele selgeks õpetatakse, on „aitäh“. Seega kuulub elementaarsete inimestevahelise viisaka suhtlemise reeglite hulka ka tänamine. Ilus komme, mis ei nõua isegi erilisi jõupingutusi või materiaalseid ressursse. Enamasti piisab vaid ühest südamest tulnud lihtsast sõnast: aitäh, tänan. Tänulikkus ei tähenda saadud teene hüvitamist, mingi võla tasumist, vaid teise inimese teo, tema märkamise, tema hoolimise, headuse, suuremeelsuse väärtustamist ja selle väärtustamise väljanäitamist. Siiralt tänulik inimene otsib võimalusi seda väärtustamist väljendada, võimalusi vastata sellele hoolivuse väljendusele. Kas siis lihtsalt tänusõnaga või ka mõne omapoolse ilusa teoga. Ja siiralt tänulik inimene tunneb tänamisest, omapoolsest andmisest, kinkimisest, ka ise rõõmu.
Tänulikkus on kahtlemata üks ilusamaid inimese omadusi, kuigi kõik seda kahjuks ei oma. „Tänulik inimene“ – see kõlab ilusasti ja loomulikult. Aga kuidas kõlab väljend „tänulik Jumal“? Ilmselt väga võõrana. Pühakirjas pole ma kohanud Jumalat iseloomustavate väljendite hulgas omadussõna „tänulik“. Kirjutatakse küll sellest, kuidas inimesed on tänulikud, tänavad Jumalat, seal kutsutakse üles Jumalat tänama, aga kusagil ei ole ma märganud, et Jumal ise kedagi tänaks, oleks kellelegi millegi eest tänulik. Kas võime siis väita, et Jumal on tänamatu? Et on vähemalt üks ilus omadus, üks ilus tunne, mis inimesel on, aga Jumalal ei ole? Aga kui küsiks teisiti: kas on inimesi, kellel on Jumala ees mingeid erilisi teeneid, inimesi, kes on Jumala jaoks teinud midagi nii väärtuslikku, andnud talle midagi nii väärtuslikku, et Jumalal oleks põhjust neid tänada, inimesi, kes suudaks muuta Jumala oma tänuvõlglaseks? Eespool kõnelesime, et tänulikkus tekib andmise ja vastuvõtmise protsessis. Mida saab aga kaduv inimene, kellel endal on vaid see, mida ta ise on eelnevalt Jumalalt saanud, anda oma Loojale sellist, mida temal ei ole? Apostel Paulus kõneles kord Ateenas Areopaagil Ateena meestele Jumalat tutvustades nõnda: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik“ (Ap 17:24–25).
Jeesuse tähendamissõna on lugu tolleaegsest argipäevast, isanda ja tema sulaste vahelistest suhetest. Jeesus ei mõista hukka toda isandat, ei ütle, et too kohtleb oma sulast ebaõiglaselt või julmalt. Ta eeldab, et jüngridki toimiksid oma sulasega samamoodi nagu too isand. Kuid miks pidas ta vajalikuks seda lugu üldse rääkida? Ilmselt oli tolle tähendamissõna rääkimise eesmärgiks tuletada jüngritele meelde nende positsiooni: nad on vaid sulased, kes teevad, mida neil on kästud teha, ega peaks ootama Jumalalt mingeid erilisi tähelepanuavaldusi või tänu. Küllap oli selline jüngrite n-ö paikapanek, neile nende koha kättenäitamine, vajalik.
Evangeeliumilugudest teame, et jüngrite vahel oli hõõrumisi sellel teemal, kes neist on teistest tähtsam. Tegeleti kohtade jagamisega Jeesuse tulevases valitsuses. Küllap oli neil tekkinud vaimulik uhkus: olid ju nimelt nemad Jeesuse poolt paljude soovijate hulgast välja valitud, lubatud tema lähedusse, aga seega ka Jumalale lähemale. Seega eeldasid nad, et nad on tublimatest tublimad, Jumal on neile tänulik nende panuse eest ja nende positsioon Jumala ees tulevikus on parem kui nendel, kes väljavalitute hulka ei sattunud. On ju ka tänapäeval neid, kes teevad oma igapäevast tööd, tapavad end tööga selle nimel, et näidata, et nad on teistest paremad ja tublimad, vaikses lootuses, et Jumal neid märkab ja nende vaevanägemise eest neile parema koha taevariigis reserveerib.
Küsimus on aga selles, kas Jumal peaks olema inimesele tänulik, kas Ta peaks tundma ennast inimese ees kuidagi võlglasena, kuidagi kohustatuna selle eest, mida too teeb.
Tähendamissõnas öeldakse sulase kohta: see tegi, mida tal kästi. Ka jüngritele öeldakse: „Kui te olete teinud, mida teil on kästud, siis öelge: oleme teinud, mis meie kohus oli teha.“
Tänane kirjakoht ütleb meile eelkõige seda, et üksnes käsu täitmisega, selle tegemisega, mis ongi meie ülesanne, ei ole meil võimalik Jumalat enda tänuvõlglaseks muuta ja kohta Taevariigis välja teenida. Kui me sinna siiski kord pääseme, siis on see vaid Jumala arm. See on seesama Jumala arm, mis ümbritseb meid igal meie elupäeval. See on seesama Jumala arm, mis on kinkinud meile elu, on andnud elamiseks viljakandva planeedi, seesama Jumala arm, mis kingib meile kõik meie eluks vajaliku ja lisaks veel palju-palju enamat. Tänu, tasu Jumalalt võiksime oodata ehk siis, kui me teeksime rohkem, kui on meie kohus. Suudaksime anda endast rohkem, kui maksab Tema arm. Me teame, mis maksab eluase, toidukorv, kuupmeeter puhast vett, riided jms. Kuid mis maksab Jumala arm? Kuidas hinnata elu, tervist, rõõmu, rahu, lohutust, armastust, hoolimist, turvatunnet? Kuidas hinnata Jumalapoja kannatusi ja surma, mille kaudu meil üldse on võimalik võita surm ja pärida igavene elu? Neid väärtusi ei suuda keegi kinni maksta ja nii me oleme Jumala ees alati võlglased ja seda võlga ei suuda me oma tegudega kunagi kustutada.
Tänases mõistuloos küsib Jeesus jüngritelt: „Kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda.“?“ Jüngrite jaoks ja küllap meiegi jaoks, on iseenesestmõistetav, et ükski isand nõnda ei tee. Sulane saab oma palga ja saab sööma minna, kui ta on oma töö lõpetanud, kui isandal pole temalt enam midagi vaja. Ja olgu sellega rahul. Aga meie Jumal, meie n-ö tänamatu Jumal, toimib teisiti! Ta ei oota, kuni inimene lõpetab oma teenimise (mis ju õigupoolest hõlmab inimese elu sünnist surmani), et talle siis palk kätte anda ja ta kusagile kööginurka toidujäänuseid näkitsema läkitada.
Tema kutsub oma sulased endaga koos lauda, ja mitte selleks, et nood teda ümmardaksid, vaid et ise neid teenida. Armulauas teenib Issand ise oma sulaseid, teenib inimesi, kes Teda teenivad, teenib neid, kes on tulnud pühakotta oma igapäevaste toimetuste, igapäevase teenimise juurest, inimesi, kes on väsinud, inimesi, kes vajavad julgustust ja lohutust, inimesi, kes on sattunud segadusse ja vajavad oma isanda nõuannet. Ta ei küsi sulastelt, kui palju tööd nad on jõudnud ära teha, ega heida neile ette, miks nad pole teinud rohkem ja paremini. Tema hoolitseb nende eest, toidab neid, ja mitte ükskõik millega, vaid oma ihu ja vere sakramendiga. Sellesse lauda, armu lauda, on iga ristiinimene, oleme meiegi, kutsutud. Iga kord, kui armulaud on kaetud, võime koos selles lauas olla ja oma Jumala teenimist, Tema armu, vastu võtta.
Eilse pühapäeva pealkirjaks või teemaks oli „Teenimatu arm“. Jätkugu meil tarkust, et me ei püüaks hakata oma tegudega välja teenima Jumala tänulikkust, ei ootaks Jumalalt tänulikkust, vaid et meie elu ja teod oleksid meie tänu ja armastuse väljenduseks meie helde Issanda vastu. Võtkem tänuga vastu Tema arm, elagem selle keskel ja lootkem sellele armule ka siis, kui meie maine teekond ükskord otsa lõpeb.
