Nädala mõte

„Aga üks variseridest palus Jeesuse enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga. Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.“ Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!“ Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!“

Jeesus ütles Peetrusele: „Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!“ (Mt 16:23).

Nädala mõte on „Jumala armastuse ohvritee“.

„Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!“ (Hb 3:15).

Jeesus rääkis oma jüngritele tähendamissõna: „Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!“? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!“ Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.““ (Lk 17: 7–10).

„Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama“ (Mt 14:26).

„Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.“ Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi. Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja“ (Jh 4:39–42).

„Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?“ (Jh 4:29).

„Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse. Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema kirkust, nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde“ (Jh 1:11, 12, 14).

„Kuulge nüüd, kes ütlete: „Täna või homme läheme sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!“ Teie, kes ei tea, missugune on homme teie elu! Te olete ju aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub. Selle asemel et öelda: „Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist“, te kiitlete oma kõrkuses. Iga selline kiitlemine on kurjast. Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt“ (Jk 4:13–17).