„Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja. Tema isa Sakarias sai täis Püha Vaimu ja rääkis prohvetina: „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi – päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut, vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad. Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele“ (Lk 1:57, 67–79).
Advendiaja kolmandal pühapäeval mõtlesime Ristija Johannesele, mehele, kellele oli määratud olla Jeesusele tee ettevalmistajaks inimeste südametes. Evangelist Luukas toob oma evangeeliumis meieni tema isa, preester Sakariase prohveteeringu poja ümberlõikamise ja talle nime panemise talitusel. Küllap oli Sakarias nõnda kõneldes õnne tipul: või veel – vanas eas, mil lootus laste saamiseks juba kadunud, sünnib poeg, suguvõsa edasikandja, tugi vanaduspäevadeks. Ja veelgi enam: viimaks ometi tuleb see kauaoodatud Messias, kelle tulemisest prohvetid juba nõnda kaua on rääkinud, kuid kelle tulemine on viibinud, nõnda et lootus on juba peaaegu kadunud. Ja Sakariase oma poeg saab talle tee valmistajaks – see tähendab, et on olemas lootus seda Issand Messiat isegi oma silmaga näha.
Jõulude-eelne aeg on enamikule inimestest rõõmsa ootuse aeg. Lapsed ootavad muidugi kingitusi, aga mida ootavad täiskasvanud? Küllap pole nende ootusrõõm seotud mitte ainult kinkidega, sest kingitusi saab ka muul ajal. Inimene ootab ja loodab jõulupühadelt millegi parema, ilusama ja helgema saabumist, millegi, mis ulatub üle igapäevasuse. Millegi, mis jääks püsima ja annaks igapäevaelus tuge ka siis, kui jõulud taas möödas.
Juudid ootasid Messiat, ootasid kuningat, kes ajaks minema võõramaised vallutajad, vabastaks rahva okupatsioonist ja rajaks võimsa rahvusriigi. Nad nägid selles, iseseisvuse saavutamises, lahendust kõigile oma probleemidele. Nad arvasid, nagu me Sakariase prohveteeringust kuulsime, et nad saavad, kui neid on vaenlase käest päästetud, kartmatult teenida Teda, st oma Issandat, Iisraeli Jumalat, vagaduses ja õiguses kõik nende elupäevad.
Vabadus ja iseseisvus on tõesti väärt nende poole püüdlemist, kuid ometigi ei puugi nende saavutamine tähendada seda, et rahvas hakkab seejärel üksmeelselt Jumalat teenima. Vabadus ja iseseisvus ei juhi inimest tagasi Jumala juurde, kui ta kord on juba Temast eemaldunud. Iseseisvus iseenesest ei täida südant Jumalaga – pigem vastupidi. Orjus ja rõhumine, oma võimetuse tunnistamine, sunnivad palju enam pöörama pilku taeva poole, võimaliku abi poole. Vabanemine võõraste orjusest, välisest sundusest ei tähenda pääsemist iseenda käest, oma himude ja hirmude orjusest, mis enamasti on palju rängemad kui välispidine ja võõras surve. Tõelise vabaduse saab anda vaid enda täielik ja tingimusteta Jumala kätesse, Tema valitsuse alla andmine. Kuid kas Jumal enam tahab oma patuse rahvaga tegemist teha?
Ristija Johannes tuli tooma oma rahvale pääste tunnetust nende pattude andeksandmises Jumala südamliku halastuse läbi. Ristimise, rituaalse pattudest puhtaks pesemisega andis Ristija Johannes inimestele, kes oma pattu kahetsesid, märgi, et Jumal on nende patud, eksimise oma Jumala vastu, neile andeks andnud. Kuid – nad pidid olema valvsad, et nad uuesti ei eksiks. Kuulutas ju Ristija ka Jumala kohtu peatset saabumist, mil patused saavad rängalt karistada:
„Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle. Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega“ (Mt 3:10–12).
Kas meis on olemas see pääste tunnetus, millest kõneles Sakarias? Me ootame ja loodame jõulupühadelt millegi parema, ilusama ja helgema saabumist, millegi kõrgema, mis ulatub üle igapäevasuse. Millegi erilise saabumist, mis jääks püsima. Aga kas oleme valmis seda miskit vastu võtma, vastu võtma oma ellu Jumalat ennast, kes ainsana saab seda meile kinkida? Kas aga oleme valmistunud jõuludeks nii, nagu inimesed valmistusid kord kaks tuhat aastat tagasi, Ristija Johannese päevil Jumala tulekuks oma rahva juurde? Kas oleme oma uskmatuse, oma eksimused ja patud pihitalituses Jumala ette pannud, et võtta vastu armu ja andeksandmise kuulutus? Meil pole küll tänapäeval Ristija Johannest, kuid meil on kristlik kirik, millele on Jumala Poja poolt antud meelevald pattude andeksandmiseks. Ehk oleks hea käia enne jõulukirikut ära advendikirikus.
PALVE: Kõigeväeline halastaja Jumal, too valgust meie südame pimedusse, et me näeksime takistusi, mis tuleb kõrvaldada Sinu Poja tulemise teelt. Kasvata meie usku ja aita meil alanduda meeleparanduseks, et võiksime end hästi ette valmistuda Sinu Poja sündimise pühadeks.
