„Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad! Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!” (Lk 21:34–36).
Meile on antud tee. Meile on antud südametunnistuse kasvamise aeg, kuid inimesel näib aega jaguvat. Südametunnistus on see, mis räägib Jumalast kõige selgemat keelt. Aga ta räägib ka meie süüst ja suutmatusest. Seepärast jätkab inimene pigem oma peitusemänge, põgenik, nagu ta Kaini aegadest saadik on olnud. Meie lootus ei tohi rajaneda osaval peitusemängul, vaid sellel, et Jumal meie tegelikku olukorda mõistab ja on valmis meid inimestena vastu võtma. Kristlik usk on Jumala läheduse ja armastuse sammhaaval kogemise teekond. Koos sellega põhimõtteline ei ütlemine kurjale.
Aga inimene on ekslik. Tõepoolest, see ta on. Igakord ei pane Jumal kätt ette. On nii, et Jumal laseb meil nii mõnegi rumaluse teha ega tõtta meid kohe hädast välja tõmbama. Me peame ise õppima hakkama saama ja samas lootma, et see, kes teab kõikide aegade sisu ja tähendust, ei lähe kunagi päriselt meie juurest. Omast jõust üksi me palju aga ei suuda. Tonne rauda ikka kukil ei kanna ja pole vajagi, kuid seda on piisavalt palju, kus Jumal meid usaldab ja laseb meil tegutseda. Kõige selle juures tohime uskuda, et oleme vastu võetud Jumala rahva hulka ja et Ta kord võtab meid vastu oma riiki.
Aeg on Jumala oma. Ja selle aja sees me võime ikka ja jälle uuesti alustada, kui miski on viltu läinud või oleme arutult oma aega raisanud. Teinud kurja ja jätnud tegemata head. Kes usub seda, sellel on võimalik alata uut elu. See suudab ka valvata ja kord jääda „seisma Jumala Poja ees“.
Inimese jaoks on ülima tähtsusega mäletamine. Suutmatus mäletada on see, mis ei lase meil meenutada avatud taevast meie kohal ega seda, et see on avatud meile, kes me oleme Kristuse omad. Siis – mõnel hetkel –, kui on „käidud ära“, kui on antud oma minale voli laiutada ja oma himusid orjata, tuletab mälu meelde: „Kuidas ma sain selle unustada? Kuidas võisin vahetada ajutise igavese vastu? Uskuda surma rohkem kui elu? Ometi ei ole olnud hetke mu elus, kus mind ei oleks toetanud Tema arm ja kannatlikkus.“
Kirikurütm aitab meil mälu korras hoida. Sõna ja sakrament toetab meid, et me vastu peaksime maailmas, kus hääli on palju ja kus kurjal on oma viisid meid võrku püüda.
PALVE: Laulik ütleb: „Issand, vägede jumal, uuenda meie olukord“.(Ps80:19). Isa taevas, aita meil käia uues elus. Hoia meid kindlalt oma Sõna juures, et me ei väsiks palvetamast ega valvamast ja Sinu Poja tulles pääseksime Sinu igavesse rõõmuriiki. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.
