„Me mõtiskleme Su helduses, oh Jumal, keset Sinu templit“ (Ps 48:10).
Millised mõtted valdavad meid enamasti? On meil ka aega ja tahtmist igapäevaeluringist väljuda? Julgeda tunnistada, et hinges toimuv ei ole vähem tähtis kui hool ja vaev igapäevase leiva ja arvete maksmise pärast? Eile oli küünlapäev. Jeesuslast esitleti templis ja vana Siimeon rõõmustas, et tema ootus ja lootus on täide läinud. Kõik on olnud hästi. Elul on olnud mõte ja tähendus.
Siimeon tunneb Jeesuses ära meie tõelise võidu valmistaja. Tema, kes on valguseks ka siis, kui päev on pikk ja pime või süda suure musta haardes. Vanavanemad mõistavad tihti oma lapselapsi paremini kui vanemad. See ei ole eeskätt sellepärast, et neil on nende jaoks rohkem aega. Tihti on selle mõistmise taga palvevalgus. Jumal näitab ju kõige ja kõigi kaudu midagi. Loomulikult teeb ta seda laste, nende eluõite kaudu.
Enne teispoolsusesse jõudmist peab oskama jälle usaldada oma Loojat ilma kahtlemata. Nii ei vaja me lapsi ainult selleks, et neis edasi elada, vaid ka eeskujudena, et vahepealsetel aastatel hästi ära unustatut taas meelde tuletada. Just seepärast ei peaks olema kurb, märgates enda ja oma kallite inimeste vananemist, sest vananemine ei ole hääbumine, vaid areng. Nagu Paulusele ilmutati: „Sulle piisab minu armust, sest just nõtruses saab vägi täielikuks“ (2Kr 12:9). Ja Paulus tunnistas: „Sellepärast olen ma pigem rõõmus oma nõtrusest, et Kristuse vägi saaks minu avalikuks“ (2Kr 12:10).
Vana Siimeon on siin heaks näiteks. Kõige suurema armu ja kõige olulisema teadmise saab ta enne siitilmast lahkumist. Ta on nüüd rahul. Ta on valmis surema. Maine rännak võib lõppeda, sest ta on näinud Püha Lapsukest. Last, kes valgustab kogu maailma ja räägib Isa sõnu, mis annavad elu ja lootuse pagendatud Eeva lastele. Siimeon on oma ülesande täitnud.
Aga prohvetlikuks kujunevad Siimeoni lausutud sõnad: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse ja sinu endagi hinge läbistab mõõk – et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted“ (Lk 2:34–35). Siimeon tunnistab sedagi, et Jeesuse ilmaletulek ei too „head elu“ iseenesest. Inimene kohtab oma eluteel jätkuvasti raskusi ja rünnakuid kurja poolt. Nii mõnigi kord annab ta oma panuse kurjuse kasvamisele. Sageli on see valus ja põhjustab hingehaavu. Kuidas on meiega? Kas lubame üldse oma „südame mõtetel“ ilmsiks tulla, et saada uut indu ja tarkust? Kas on see imeline laps meile tõusuks või languseks ...?
Üks võimalus on ikka ja jälle seada sammud templi, kodukiriku poole. Selleks, et võtta aega pühadeks mõtisklusteks. Selleks, et ära tunda, mida ma tegelikult ootan ja igatsen.
PALVE: Issand, tee nii, et ma leiaksin võimalikult tihti aega kuulata, mida Sul on minule öelda. Hoia minu süda avatuna Sinu tarkusele ja olgu mul palvemeelt, et täituks Sinu tahtmine minu juures ja kogu maailmas. Jeesuse Kristuse läbi. Aamen.
