„Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest“ (Ps 13:6).
Elame ajas, kus inimest hinnatakse eeskätt tema saavutuste eest. Ma ei kasuta nimme sõna „töö“, sest on küllalt neid ameteid ja tegemisi, mille tähendust on raske mõista ja mille viljad on arusaamatud isegi tegijaile endile. Saavutuste põhjal hinnatakse inimest nii elus kui ka surres. Matustelgi räägitakse ikka ja jälle sellest, mida kõike lahkunu tegi ja suutis. Seepärast pole ka mingi ime, kui elusügisesse jõudnud inimene ja teinekord ka mõni noores eas rööprähkleja, kui tal pole mingil põhjusel erilisi võite ette näidata, ei tunnegi ennast täisväärtusliku ühiskonnaliikmena. Inimeseks olemise teisi külgi nagu poleks olemaski.
Isegi Jumala ees seistes püüab inimene teinekord püstitada saavutuste ja teenete redelit ... ja peab nukralt tõdema, et see on viimselt alati liiga lühikeseks jäänud. Samas on Jumal jätkuvasti helde ja ka see, keda Ta viimasel tunnil on palganud, saab oma osa kätte, nagu evangelist Matteus oma rõõmusõnumis räägib ja nagu oli möödunud pühapäeva nimetus meie kirikukalendris – „teenimatu arm“. Näib, et meil, inimestel, ei ole kerge leppida armust saadud palgaga. Et sellega siiski kuidagi nõusse jääda, rahuneda ja tänulikult seda vastu võtta, peab Jumal meie südames palju vaeva nägema. Oh kui suur on Jumala võitlus, et inimene taipaks võtta elu kui kingitust! Selle kõrval pole ka maratonijooksu võit mitte mingi eriline saavutus.
Jumalast võõrandumine töö kaudu ei tulene mitte tööst enesest. Inimese võõrandumine töös on Jumalast, oma elu allikast ja keskmest võõrandumise tagajärg. Eemal Jumalast saab iga töö inimesele raskeks ja mõttetuks. Ühenduses Temaga, „minu olemasolu“ mõtte ja tähendusega, võib ka kurnav töö olla mõttekas ja tänuväärt.
Jüngriks olemine tähendab Õpetaja kuulamist, ent veelgi enam Tema juurde jäämist, Tema jälgedes käimist. Kristlastena tuleb meil mõnikord endale meenutada meie eksistentsi palverännu mõõdet: meie kodumaa pole mitte sellest ilmast. Me ei jookse selle maailma „staadioniringe“. Meil tuleks olla selle maailma hingedeks. Juba ristiusu algaegadel leiame selle tähelepaneku „Kirjas Diognetosele“: „Kristlased on maailma hing; nad viibivad maa peal, kuid elavad taevas.“
PALVE: Issand, Sina oled helde ja aitaja neile, kes Sind armastavad, neile, kes Sind paluvad. Aita meil õigesti kasutada aega ja ande, mille oled meile kinkinud, et me pärast elujooksu jõuaksime kord Sinu riiki. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.
