„Ja variserid ja saduserid astusid Jeesuse juurde ning kiusates nõudsid, et ta näitaks neile tunnustähte taevast. Tema aga kostis: „Õhtu jõudes te ütlete: „Ilus ilm tuleb, sest taevas punetab.“ Ja varahommikul te ütlete: „Täna tuleb rajuilm, sest taevas punetab ja on sompus.“ Taeva palge üle otsustada te oskate, aegade tunnustähtede üle aga ei suuda“ (Mt 16:1–3).
Alanud nädalal ootab meid taas ees aastavahetus. Uus aasta küll, kuid elu läheb endiselt edasi. Peale ühe numbri ei muutu eriti midagi: peame vaid kalendrid uute vastu välja vahetama ja hakkama ametlikele dokumentidele aasta viimase arvu „4“ asemel kirjutama „5“. Selles muutuses peitub inimese jaoks eriline maagia. Mingis mõttes saame öelda, et oleme tänapäeva inimestena numbrite usku. Oleme ju harjunud just numbritega tähistama inimese jaoks olulisi väärtusi. Näiteks numbrite arv ja suurus meie pangaarvel on meie jaoks reeglina ikka väga oluline. Numbritega mõõdame möödunud aega, meile kingitud eluaastaid. Peamiselt just numbritega mõõdame ka oma saavutusi elus. Me aina mõõdame, kaalume, hindame, võrdleme. Numbrid tunduvad olevat midagi väga konkreetset, objektiivset ja kindlat, millele toetuda, ja kui siis mingi number muutub, tunneme end häirituna: peame hakkama end ja oma elu kohandama uute numbritega.
Kui aastanumber muutub, tahaksime loomulikult teada, mis sellega kaasneb, mis meid ees ootab. Läbi aegade on inimesed püüdnud aastavahetusel tulevikku ennustada: on valanud tina, on põletanud pabereid ja vaadelnud põlemisel tekkivaid varje, on teinud muidki taolisi toimetusi – ühest küljest on see küll nagu lõbus seltskondlik mäng, teisalt aga püüab inimene selle mänguga sageli varjata hirmu tuleviku ees, seda kuidagi mõjutada, paremaks muuta.
Paljud tõstavad aastavahetustel aga pilgu taeva poole. Kas Jumala poole? Ei – tähtede poole. Aastavahetusel on väga levinud kõiksuguste astroloogial põhinevate horoskoopide ja ennustuste koostamine – ja need on saanud vägagi populaarseks lugemismaterjaliks. Põhinevad ju astroloogilised horoskoobid ja ennustused samuti numbritel – st kindlatel alustel, mida inimene on harjunud uskuma. Nii võib öelda, et astroloogia on täppisteadus. Näiteks inimesele astroloogilise horoskoobi koostamisel on peale aasta, kuu ja päeva, millal ta sündis, oluline ka täpne sünnikellaaeg. Sekund siia-sinna ja horoskoop võib muutuda tundmatuseni. Täppisteadus, arvud, mõõdetavus – kõik see on soliidne ja äratab usaldust. Me teame, et läbi aastatuhandete, enne kui leiutati kompass, on just taevas säravad tähed aidanud inimestel orienteeruda, leida maa peal õiget suunda, õiget teed. Miks siis nende peale mitte loota? Ehk aitavad need siis näha ka tulevikku ja leida õiget teed elus? Tuletagem meelde pühakirjagi jõudnud lugu kolmest hommikumaa tähetargast, kes just taevakaardi järgi avastasid juutide kuninga Jeesuse sünni ja läksid Teda kummardama – nende kohta kirjutatakse, et just täht juhtis nad õigesse kohta.
Jeesus ei eita seda, et taevamärkide järgi on oskajal võimalik üht-teist ennustada – näiteks ilma. Ta ütleb teda kiusavatele variseridele ja saduseridele: „Taeva palge üle otsustada te oskate.“ Inimene oskab otsustada palge üle, st selle üle, mis on väline, mida ta silmadega suudab näha. Seda ei ole aga universumi mastaabis kuigi palju. Jäämäest, mis ookeanis hulbib, on veepinnal näha vaid kümnendik. Suurem osa jäämäest on vee all, silmale nähtamatu. Nii on ka igavikulises mõttes tõeliselt väärtuslik, tõeline sisu sageli varjatud ja inimsilmale nähtamatu.
Kiriku laulu-ja palveraamatus on kaunis laul, mis algab sõnadega: „Tähtede taga kord koidab sul taevas. Ootus ja lootus seal täide sul läeb.“ Jah, tähed, planeedid, pilved, need moodustavad vaid vahevaiba, mis eraldab maad taevast. Vaiba, mida me suudame näha. Meie tulevik igavikus on aga teisel pool seda vaipa, teisel pool tähti. Meie tulevik on Tema käes, kes on tähed loonud – meie Jumala, meie Looja käes.
Jeesus ütles variseridele, et nood ei suuda otsustada aegade tunnustähtede järgi. Nad ei suutnud neid tunnustähti lihtsalt näha, ära tunda. Aga kuidas on meiega kaks tuhat aastat hiljem – kas meie oleme suutnud näha aja tunnustähti? Kas meie oleme taibanud ja uskunud, et Jeesuse tegevus oli täis tõeliselt uue aja tunnuseid ja märke, mis olid tema ajal ja on ka tänapäeval nähtavad ja arusaadavad paljudele neile, kes tõeliselt otsivad tõde, kuid mis on tänapäevani varjatud ja jäävadki varjatuks neile, kes on täis omaenda tõde ega ole valmis taevast tõde vastu võtma? Neile, kes ei ole valmis vaatama peale silmade ka südamega? Kas meie usume, et Jeesuse kaudu on alanud uus aeg, aeg, mil taevas on avatud kõigi jaoks, aeg, mil kõik, kes Jeesuse nimesse usuvad ja on ristitud, on saanud Jumala lasteks, Tema tõotuste pärijaks ja võivad jõuda tähtede taha, sinna, kus, nagu ütleb laulusalm „vajub kõik vale, kus kurbuse järel naeratab pale ja rõõmus särab silm“? Kas usume taevast, tähtede tagant kingitud Tõotust, Jumala armu ligioleku tõotust, mis lubab meid lootuse, rahu ja rõõmuga tuleviku poole vaadata, sõltumata sellest, kuidas mingid meie elu märgistavad arvud muutuvad?
Sel nädalal saabub öö, mil taas muutub üks number – muutub meie kõigi jaoks. Küllap vaatavad paljud – paljud meiegi hulgast – sellel ööl taeva poole. Mida me seal näeme? Kindlasti palju ilutulestikku. Mõnel pool ehk õnnestub pilvede vahelt mõnd tähtegi silmata. Uusaastaööl on kombeks ka midagi soovida, midagi head ja ilusat. Soovin meile kõigile, et võiksime taevasse vaadates näha oma vaimusilmas ka tähtede taha, näha seal Jumala armu ja armastuse märke ja et laseksime ennast neist märkidest hoida ja juhtida.
Õnnistatud Issanda aastat 2025 meile kõigile!
(Foto: Raul Bachmann)
