Vana aasta lõpus jagavad paljud lubadusi. Kes oma armsatele, kes iseendale. Osad asetavad oma lubaduste lati nii kõrgele, et lati alt läbijooksmine on juba ette kindlustatud. Teised pingutavad pisut ja loobuvad vaikselt. Kolmandad otsivad vabandusi, miks mitte pisutki pingutada – ja kes otsib, see leiab. Mõned lubavad, pingutavad ja jõuavad sihile.
Tähetargad nägid üht erilist tähte või harukordset tähtede kombinatsiooni ja läksid üheskoos teele. Nende tee oli pikem kui Petlemma karjastel, aga nemadki jõudsid pärale. Hämmastav – nad ei leidnud ju midagi väga erilist, kuid uskusid kindlalt, et see laps, kelle ette nad kummardasid, on just see, kelle juurde oli tähistaevas neid juhatanud.
Kuhu rändame selle aasta teedel meie? Kas jõuame pärale? Kas leiame Tema, kelle ette rõõmuga kummardada? Kas kingime Talle kõige kallimat, paremat sellest, mida Tema meile on kinkinud, või näitame oma kingitustega Talle seda, kui vähe me Temast hoolime?
Tähetargad ei olnud täiuslikud. Ei ole seda ka meie. Ikka ekslikud, aeg-ajalt komistavad, oma ekslikes arvamustes kramplikult kinni.
Millal tähetargad oma teelt eksisid? Üsna oma eesmärgi lähedal. Mõned kilomeetrid enne Petlemma. Pealinna lähistel. Võime vaid aimata, et nähes seda linna, langesid nende pilgud taevast allapoole. Võimas tempel, kuningapalee, kaunid majad, rahvahulgad. Kus veel saaks sündida kuningas kui mitte kuningakojas? Pealinnas on kerge eksida. Meiegi oleme pealinnas. Meilgi on siin lihtne eksida. Liiga palju võimalusi, ahvatlusi, kunstlikke tulesid, reklaame. Linnade kohal on vaid harva võimalik näha tähistaevast. Kuid ka siin saab näha märke, mis juhivad rändureid, otsijaid õiges suunas, õigele teele.
Tähetargad pidid olema mõjukad mehed, kui nende jutt vastsündinud juutide Kuningast pani paljud pealinna elanikud kohkuma ja kuningas Heroodes lasi nad salaja enda juurde kutsuda. Või oli Messia ootus – rahva igatsus Päästja järele – nii suur, et võõramaalaste jutt uue Kuninga sünnist mõjus kui kui vesi kuumale kerisele? See oli aeg, kui sellised jutud veel mõjusid. Nüüd on teistsugune aeg. Mõni asi hetkeks ehk ehmatab. Näiteks teade mõne üsna noore inimese ootamatust surmast või ränkraskest haigusest. Samuti riigitelevisiooni hümnita uusaasta algus. Taipad, et elu on ääretult habras ja oluliste asjade edasilükkamine, kellegi mahategemine võivad olla parandamatud vead või et me võime oma uskmatusega ja isamaalisuse üle vilistades oma iseseisvuse ja rahva edasikeskmise maha mängida ... kuid siis saab jälle tähtsaks see, et Lätis on alkohol veidi odavam ja muu niisama ääretult vähetähtis ... ja olulisima vanker võib veereda rahulikult kraavi poole.
Tähetargad kaotasid silmist tähe ja jõudsid kuningakotta. Õnneks ei kaotanud nad seal huvi olulisima vastu ja küsisid oma küsimust nii kaua, kuni leidus neid, kes oskasid nad sealt juhatada õigele teele. Pühakiri ütleb, et see oli Heroodes, kes küsis nõu oma tarkadelt pühakirjatundjatelt, kutsus tähetargad salaja enda juurde ja saatis nad Petlemma. Jumal võib meid juhatada ka selliste inimeste ja isegi jumalatute süsteemide läbi, kannatuste ja valu, läbikukkumiste ja pettumuste läbi oma Poja juurde – oma armastuse ja halastuse hõlma. Oleks meilgi uue aasta teedel tähetarkade tarkust! Nad usaldasid pühakirja selget sõnumit.
„Tähetargad /…/ asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga.“ Nii võib sündida ka meie eluteel, kui meie jaoks on oluline see, mida me taas ja taas meie Isa palves ju palume: „Jumal, meie Taevane Isa, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.“ Kuidas Martin Luther seda seletades kord, kirjutas: „Jumala hea ja armuline tahe sünnib küll ka ilma meie palveta, aga me palume selles palves, et see sünniks ka meie juures.“ Oleme vist palju seda palvet palunud. Ehk oleks mõistlik sel alanud aastal seda palvet senisest palju tõsisemalt võtta ja kogu südamest igatseda, et me märkaksime tähetarkade kombel Jumala juhtimist ja jõuaksime taas ja taas Kristuseni ka armulaua sakramendis. Kummardaksime tänulike tähetarkade kombel Tema ette ega kulutaks oma kiirelt mööduvat lühikest maist aega mõttetule, tühisele, hävitavale, meid Jumalast kaugemale kiskuvale. Jah, tähetarkade kombel tasub ka meil oma pilgud üles tõsta, oma elule õige siht seada ja minna teele ja käia nii kaua, kuni saame kummardada Kristust – elu, rõõmu ja lootuse, armastuse ja halastuse lõputut allikat. Ja sellel teel ei saa meie hing enne rahu, kui ka need, kes on meile armsad, on leidnud tee, mis jõuab Temani – on ristitud ja eluraamatus kirjas. Uskuge, kui nad taipavad, kuidas Jumala tahtes rändamine, Tema andestuse vastuvõtmine, südamepuhtus, Tema armastust kogedes hirmude kadumine meid muudavad, hakkavad nad ise igatsema seda ääretut aaret, mille leidmine paistab selgelt välja meie eludest.
Sinagi võid minna tähetarkade kombel rõõmsana teele, sellele teele, millel juhatab sind Jumal ja millel rännates pole sul vaja karta. Soovin sulle õnnistatud uut aastat! Ilusat rännakut valguses valgusesse!
*****
(Foto: Tarmo Tilsen)
