Nädala mõte

„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu“ (Lk 12:35).

Advendiajal vaatame taas tuleviku poole, jõulude ja uue aasta suunas ning mõtleme tulevaste asjade peale. Mida me ootame või loodame? Elukvaliteedi paranemist, paremaid inimsuhteid, uut töökohta, uusi väljakutseid? Vahel kerkivad ka küsimused: mis on elamise ja ootamise mõte? Mida on meil üldse loota? Kuipalju keegi veel tõe järele küsib, pole kindel, sest nn tänapäeva inimesele (nagu öeldakse) ei olevat tõeküsimus enam tähtis. Oluline olevat üksnes „oma tõe“ leidmine ja hea äraelamise kättesaamine.

Mille põhjal ära tunda „tänapäeva inimesi“? Kes nad on? Vaevalt sobivad selleks määratluseks „rullnokad“, st ümara nokaga spordimütse kandvad noored, kes on juba keskikka jõudnud. Pigem tuleks rääkida praegusest „lödipükste“ põlvkonnast, kelle põlvini ulatuv jalgevahe reedab kandjate vaimulodevust. Või mõelda „kaltsakpükste“ kandjaile, kelle katkist hinge paljastavad lõhki kistud teksad? Sellised ilmekad persoonid pole aga ainsad, kes iseloomustavad praegust aega. Riietuse poolest jäävad enamiku inimeste hoiakud varjatuks.

Sageli öeldakse, et tänapäeva inimene – või „moodne inimene“, nagu väljendavad sakslased (der moderne Mensch) – on relativist. Relatiivne tähendab suhtelist. Tänapäeva inimesele on kõik suhteline, sest meie „moodne aeg“ nõuab kõiksuguste erinevuste sallimist. Võiks öelda, et iga suhe on suhteline ja mida rohkem suhteid, seda suhtelisem kõik on (see kehtib muuseas ka abielusuhete kohta!). Tagajärjeks on, et kahaneb üldkehtivate tõdede hulk, mida järgivad ja tunnustavad endastmõistetavalt kõik. Pigem muutuvad koormavaks rohked seosed ja asjaolud, mis ümbritsevad ja tõmbavad meid.

Kuidas leida lahendeid elukeerukustes? Mis annaks elule mõtte ja näitaks teed tulevikku? Kas võime saavutada kindlapiirilisema tõe?

Mõnikord väidetakse, et objektiivset tõde ei olevat olemas. Seda vaadet esindab uususundina tuntuks saanud New Age, kelle usu kokkuvõtet tsiteerib Ameerika Ühendriikide astrofüüsik ja teaduskirjanik CARL SAGAN oma teoses „Deemonitest vaevatud maailm“ (2006): „Sellist asja nagu objektiivne tõde pole olemas. Me kujundame oma tõe ise. Pole olemas objektiivset reaalsust. Me teeme ise oma reaalsuse. On olemas spirituaalseid, müstilisi või sisemise teadmise viise, mis on kõrgemad meie tavalistest teadmisviisidest. Kui kogemus tundub reaalsena, siis see ongi reaalne. Kui idee näib õigena, siis see ongi õige. Reaalsuse tõelist loomust me ei saa tundma õppida. Teadus ise on irratsionaalne või müstiline. See on lihtsalt üks usk, uskumuste süsteem või müüt teiste kõrval. Pole tähtis, kas uskumused on tõesed või mitte, niikaua kuni need sinu jaoks midagi tähendavad“ (lk 185).

Paraku on sellistes väidetes üks tõde ikkagi seatud teistest kõrgemale – see, et polevat olemas objektiivset tõde, on tõstetud ise üldkehtivaks ehk objektiivseks tõeks. Mis eesuksest välja visatakse, poeb tagauksest tagasi sisse! Üldiselt peetakse objektiivseks tõeks seda, mis sobib kokku objektiivse tegelikkusega, ehkki meie oma inimlikus piiratuses saame tõe tundjad olla ainult suhteliselt, relatiivselt.

Vahel öeldakse, et tõde olevat südame, mitte mõistuse asi. Oma südame ehk sisetunde kaudu me tajume erineval viisil ilmnevat, kuid ikkagi ühte kehtivat tõde. Selle põhjenduseks, et tõde ei ole leitav mõistusega, on kulutatud suures koguses mõistust. Seepärast sobib siia taas Carl Sagani poolt toodud tsitaat ühelt varasemalt ameeriklaselt USA vabadusvõitluse päevilt: „Kes mõistuse kehtetuks tunnistavad, peaksid tõsiselt järele mõtlema, kas nad argumenteerivad mõistuse vastu mõistusega või ilma mõistuseta; kui mõistusega, siis sellega nad kehtestavad printsiibi, mida nad ise üritavad ümber lükata; kui aga ilma mõistuseta (mida nad enesega kooskõlas olles peaksid tegema), on nad mõistuspärasuse veenmise alast väljaspool ega vääri seda, et nendega mõistuspäraselt vaielda“ (lk 192).

Teisisõnu ei tohi ka mõistust kõrvale heita, et siduda tõde ainult südamega. Süda ei ole paljalt verepump meie rinnus, vaid tähendab algselt pigem keskpunkti (vrd pliiatsi- või õunasüda). Süda on inimese keskmes asuv tundlik organ, mis reageerib põksumisega, kui miski meid sügavasti puudutab. Meie südames ehk hinge keskpunktis kohtuvad tunded ja mõtted, seal asub usk ja armastus, vaist ja õiglustunne. Seepärast kinnitab ka Jeesus, kui temalt küsitakse, milline käsk on kõige tähtsam: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!“ (Mk 12:30). Südames ühinevad tunded, mõistus ja kogu meie jõud!

See, et me advendiajal tulevikku vaatame, pärineb kristlikust tõeilmutusest. Tollel jõulueelsel ajal me mõtleme Kristuse tulemisele (ladina „adventus“ = 'tulemine, saabumine'). Ükskord on Ta juba tulnud minevikus, ükskord tuleb Ta tulevikus. Olevikus on meil võimalus Vaimu kaudu usu läbi osa saada sellest tõest, mille avaldab Jumal rõõmusõnumina – kurja võitmisest ja elu ülestõusmisest Jeesuses Kristuses, nii et meiegi elu saab täidetud lootusega. Kui palju keegi suudab ära tunda kristliku ilmutuse tõepära, on ilmselt erinev, kuid iga inimest on kutsutud tõe poole suunduvaks teekäijaks. Tõega, mis vastab viimselt Jumalaga, on võimalik kokku sobida tõemeelse teekäija ulatuses.

„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!“ Jeesus hoiatab selle lausega, et me ei muutuks liiga hooletuks. Idamaalasel olid maalilised pikad rõivad, kuid tööd tehes ja teele minnes oli kasulik lendlevad hõlmad ülespoole kinni siduda. Samamoodi tuleb meilgi kinni köita ehk kontrolli alla võtta kõik nõrkused ja lendlevad pahed, mis segavad teekonda tõe poole. Et me minna näeksime, tuleb meil hoida lambid põlemas, sest pimeduses pimedusejüngreid järgides kukume me paratamatult auku.

Kui keegi pole veel teelkäijaks asunud, siis on käes aeg seda teha. Tõde selgub praktika, mitte teooria kaudu. Mitte ainult usuinimesed, vaid ka teaduserahvas tunneb katse ehk eksperimendi asendamatut tähtsust mis tahes uurimistöös. Vöötagem meiegi niuded ning kõndigem lampide valguses mööda tõe poole suunduvat teed!

Lootusrikast advendiaega!

„Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas“ (Sk 9:9). Aamen.

On advendiaja, nn tulemisaja esimene pühapäev. Advendiaja ladinakeelne nimetus „Adventus Domini“ tähendab tõlkes 'Issanda tulek'. Advendiaja esimese pühapäeva evangeeliumitekstiks on keskajast pärit traditsiooni kohaselt lugu Jeesuse saabumisest Jeruusalemma, kui Ta ratsutas sinna alandlikult eesli seljas. Nõnda sai elavaks 6. sajandil enne Kristust elanud prohvet Sakarja ennustus rahukuninga tulekust. Sellest mõttest lähtub ka pühapäeva vana ladinakeelne nimi „adventus humiliationis“, 'alandumise advent'.

Sakarja oma prohveteeringus ei ütle oodatava kuninga nime. Uuest Testamendist, mis kirjeldab sündmusi, mis toimusid umbes kaks tuhat aastat tagasi, saame teada, et tema nimi oli Jeesus. Tutvume Tema imelise sünnilooga jõulude ajal, mis ongi meie jaoks Tema sünni meenutamise pühad. Paljude tänapäeva inimeste jaoks on need ainsad kiriklikud pühad, mida nad teavad ja mis neile mingil määral korda lähevad. Jõulusõimest edasi ei ole nad valmis minema, sest teavad, et see võib olla ohtlik. Lugu Jeesusest võib nakatada, muutuda väga isiklikuks, puudutada väga isiklikult. Muuta inimese olemust, pöörata pea peale senised arusaamad ja veendumused. Muuta kogu elu. Suunata see rajale, mis võib vahel olla hirmutav ja raske, kuid on samas vägev ja kaunis.

Astugem aga mõtetes täna siiski jõulusõimest edasi, nagu paar kuud tagasi tegid need inimesed, kes pühapäeval siin pühakojas altari ees leeriõnnistuse vastu võtsid ja seega Jeesuse ka oma kuningaks, oma Issandaks tunnistasid.

Nimi Jeesus, mis jõululapsele anti, oli tavaline juudi mehenimi. „Kristus“ kreeka keeles või „Messias“ heebrea keeles, nagu Jeesust hiljem kutsuma hakati, olid aga tiitlid, mis tähistasid valitsejat, kuningat. Pühapäeva evangeeliumitekstist, mida loeti altarist, kuulsime, et Jeesus sõitis Jeruusalemma eesli seljas – täpselt nii, nagu prohvet Sakarja oli sajandeid varem Messia tulekut ennustanud. Oli üldiselt teada, et Jeesus oli inimestesse suhtumises äärmiselt õiglane: kiitis ka oma vaenlasi, kui nood seda väärisid, ja noomis oma õpilasi, kui need olid pikaldased õppima. Jeesus aitas oma imelise väega paljusid, sõltumata nende positsioonist või varalisest seisust – seda kõike saame lugeda evangeeliumitest. Samuti klapib – prohvet Sakarja on tulevast kuningat, Messiat, õiglase ja aitajana kirjeldanud. Jeesus oli teinud palju imelisi ja vägevaid tegusid, oli sõnaosav õpetaja, kes tundis hästi pühakirja ja kõneles sellest nii, nagu oleks Tema selle autor. Ta oli saavutanud rahva hulgas suure tuntuse ja populaarsuse. Kõik tunnused klappisid.

Kuid oli miski, oli üks asjaolu, mis segas tollal elanud inimesi ja segab ka tänapäeva inimesi nägemast ja tunnustamast Jeesust kui kuningat, kui Jumala poolt maailma saadetud valitsejat. Prohvet Sakarja tunnistas kuningas Messia kohta, et Tema on alandlik. Evangeeliumid, mis Jeesuse elust kirjutavad, kõnelevad sellest, et kogu Tema elu, sünnist ristisurmani, täitis alandlikkus. Apostel Paulus kirjutas filiplastele Jeesusest: „Sest Tema, kes olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:6–8).

Ka Jeesus ise õpetas alandlikkust. Ta ütles oma õpilastele: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele (Mt 11:29). Lausa mitu korda Ta hoiatab, et igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse (Mt 23:12; Lk 14:11).

Alandlikkus ei ole tänapäeval, välisele hiilgusele ja edule orienteeritud ühiskonnas, just hinnatud omadus. „Alandlik valitseja“ kõlab näiteks meie Eesti tänapäeva kontekstis, kus kõik kisuvad kõikidega, suisa võimatuna – ta pandaks ju elusalt nahka. Valitseja alandlikkus ei ärata usaldust. Eestlased ei ole alandlikkuses juba kaua aega midagi positiivset näinud, eriti ajast, mil pühakiri ja kirik kaotasid sellel maal võõra, Jumalat eitava võimu poolt teostatud ajuloputuse tulemusel inimeste elus oma senise tähenduse. Kadus ju koos sellega ka arusaam, mida tähendab mõiste „alandlikkus“ – pühakirjas ja kristlikus mõttes. See pühakirja mõiste sisustati uuesti ilmalikult ja negatiivselt. Keeleteadlane Andrus Saareste on oma ,,Eesti keele mõistelises sõnaraamatus’’ leidnud, et mõiste „alandlikkus“ on eesti keeles seotud allaandmise, taltsas olemise, lömitamise, alistumise, allumise, truualamlikkuse ja selgrootusega. Mõistega „alandlik inimene“ on tähistatud ka pugejaid, tallalakkujaid, kintsukaapijaid, tuhkatriinusid, orje ja vagasid. Parimal juhul tagasihoidlikke. Tänapäevases variandis võiks alandlikkusele vastata ehk mõiste „pehmo“. Sellistes tähendusvarjundites alandlik valitseja ei sobi tõesti kellelegi.

Aga- mitte keegi, kes vähegi pühakirja tunneb, ei saa Jeesuse kohta öelda pehmo, süüdistada Teda orjameelsuses, võimukandjate ees lipitsemises, arguses, kellelegi meeldida püüdmises. Ta kuulutas julgelt tõde ning temas polnud kübetki kartust oma positsiooni, oma autoriteedi pärast. Teda kardeti, sest Tema ise ei kartnud. Tema kuulutatud tõde ei meeldinud inimestele, eriti võimumeestele, ja seetõttu Ta tapetigi – Ta oli tülikas, alistamatu, ei läinud kompromissidele. Samas polnud Jeesus ülbe ega üleolev. Ta võitis inimeste sügava poolehoiu sõbralikkuse, lahkuse ja armastusega. Sellega, et inimesed tundsid, et Jeesus on alandlik Jumala ees.

Jah, just seda sisaldab mõiste „alandlikkus“ piibellikus tähenduses. Alandlik ollakse ennekõike Jumala, oma Looja ees, mõistes oma madalust, oma ebatäiuslikkust Temaga võrreldes. Alandlik inimene püüab suhtuda endasse ausalt ja objektiivselt ning ta teab oma positsiooni Jumala ees, Jumalast madalamal. Ta ei püüa trügida Jumala troonile. Lisaks tunnustab alandlik inimene seda, et paljudel tema kaasinimestel on temast paremaid omadusi, nad on temast tublimad, ning see teadmine ei tekita temas kibestumist, vaid toob talle isegi rõõmu. Seega alandlikku inimest ei kibesta kadedus ega mata enda alla kiivus. Tõeline alandlikkus aitab hoida kaasinimestega häid suhteid ning tunda end emotsionaalselt kindlalt ja stabiilselt. Alandlikkus tähendab tunnistamist: „Ma ei saa oma eluga üksi hakkama. Ma sõltun Jumalast.“ Tõeline alandlikkus on siiras, see ei ole teesklemine, poosetamine. Alandlikkus ei ole passiivne olek, vaid aktiivne ja julge tegevus.

Alandlikkus tähendab valmidust teenida. Teenida Jumalat oma kaasinimese teenimise kaudu, ilma neid kuningaseisusesse upitamata. Oleme kindlasti kõik kuulnud ütlust „Klient on kuningas“. Alandliku inimese jaoks ei saa klient, kes maksab, kunagi kuningaks, ükskõik kui suuri summasid ta ka välja ei laoks. Alandliku inimese jaoks ei ole teist kuningat, teist valitsejat kui Jumal. Alandlikkus ei ole mingil juhul nõrkade voorus. Nõuab tohutut tahtejõudu, et võita endas oma isekus, suruda maha oma suur ego. Alandlikkus on iseloomulik just väga julgetele ning mõjuvõimsatele juhtidele. Võiks lausa öelda, et alandlikkus on valitseja võimekuse garantiiks. On ju alandlik valitseja avatud Jumalale, et võtta Temalt, Kõigevägevamalt, vastu tarkust ja jõudu, mis on rahva juhtimiseks, tema teenimiseks, hädavajalikud.

Eelmisel pühapäeval kõneldi jutluses põgusalt sellest, et meie maailma ja terve inimkonna võivad hävitada kolm üksteisega lahutamatult seotud A-d: argus, ahnus ja alatus. Argus surma looriga varjatud tuleviku ees, mis sunnib alatuse abil kokku ahnitsema maiseid varasid, lootuses nende abil endale kuidagi tulevikku, eluaega juurde hankida.

Võti maailma päästmiseks peitub samuti kolmes A-s: alandlikkuses, arukuses ja armastuses. Alandlikkus oma Looja, Jumala ees tunnistamine, et vajame Teda oma ellu, vajame Tema abi, laseb meil ennast Jumalale avada ja võtta Temalt vastu taevast tarkust, mis teeb arukaks, aitab võitu saada argusest, vabaneda ahnusest ja valida alatuse tee asemel teeniva armastuse tee. Tee, mille näitas meile kaks tuhat aastat tagasi ette kuningas Kristus, tee, mida Ta ise meile ette elas, tee, mis viib surmast läbi igavesse ellu.

Kirikuisa Augustinus olevat kord öelnud: „Kui te küsite minult, mis on kõige olulisem element Jeesus Kristuse õpetuses, vastaksin ma teile: esimene on alandlikkus, teine on alandlikkus ja kolmas on alandlikkus.“ Alandlikkus on üks eheda kristliku elu alustalasid, sest see on armastuse eluase.

Jumal ise, see kõigeväeline ja kõigevägevam, on meid nõnda armastanud, et Ta valis alandlikkuse tee. Igaviku ja kõiksuse isand sai oma poja kaudu inimeste teenijaks – nende valitsejaks. Ta on tulnud oma poja, Jeesuse Kristuse kaudu meie juurde, meie madalusse, et meid sellest vabastada ja enda juurde kõrgustesse tõsta. Evangelist Johannes on kirjutanud: „Jumal on armastus.“ Apostel Paulus aga kirjutab: ,,Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi“ (1Kr 13).

Soovin meile kõigile advendiaja ja uue kirikuaasta alguses, et me saavutaksime tõelise alandlikkuse. Sellise alandlikkuse, nagu oli meie Issandal Kristlusel, meie kuningal. Alandlikkuse, mis viib armastuse teed mööda meie Taevase Isa Jumala juurde, ellu, mis kunagi otsa ei lõpe. Aamen.

Jeesus ütles: „Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“

Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“

Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.“

Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?“ Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.“ Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.““ (Mt 25:31–33).

Sellel pühapäeval on mitu nime. Kuningas Kristuse püha ja igavikupühapäev ja surnutemälestuspüha. Seepärast asetan siia kolm mõtisklust, pilti. Esimeses neist kasutan ka hea sõbra Mårten Anderssoni mõtteid:

KUNINGAS KRISTUS

Kummaline, kõik algas öösel, kui oli külma, kodutust ja pimedust. Keegi ei tahtnud avada ust, midagi anda. Igal olid oma probleemid, omal muresid küll, omalgi vähe asju ja aega. Nii perel, Pontius Pilatusel kui ka Augustinusel. Ja kõigest hoolimata sündis laps. Täht süttis – taevas ei olnud enam must. Kas midagi paremat oli tulemas? Oli mingi lootus? Ööst sai päev ja päev päevade reaks. Laps kasvas, nii nagu lapsed peavad kasvama.

Aastad möödusid. Päevi tuli juurde. Tuli ka süüdistusi: Tema on ohtlik! Tervendab haigeid, äratab ellu surnuid, teeb hämmastavaid imetegusid. Rahvas imestab, aeg-ajalt koguneb Tema ümber tuhandeid ja nemad tahavad Temast endale kuningat teha. Juhid on segaduses. Ega niimoodi ei tohi! Sellist segadust küll vaja ei ole. Kui kuuldus sellest Rooma ulatub, võetakse siinsetelt võimukandjatelt võim. Parem olgu haiged endistviisi haiged ja surnud surnud. Vesi olgu vesi ja vein olgu vein. Kõik kindlana tundunu paiskub muidu segamini.

Ja siis tuli see õnnetu reede. Tuli pimedus ja surm. Taevas oli must ja maa värises. Kõik oli segasem kui iial varem.

Pontius Pilatus pesi oma käed puhtaks. Tehke temaga, mida te tahate. Ei ole see minu mure. Võtke oma kuningas – lööge ta risti. Ja nemad teatasid, et neil ei ole kuningat, on vaid keiser. Kas meil on kuningas – kes võib päästa surmast, kinkida igavese elu Tema imelises kuningriigis – või vaid keisrid – ajutised ja ekslikud?

Aga seal kahe tuhande aasta kaugusel Kristuse okaskroon ei sära. Teravad astlad teevad halba veel halvemaks. Elu on päris keeruline.

Aastatuhanded mööduvad nagu mõni päev. Ükskord saab kõik otsa. Rahvas on jälle pimeduses ja segaduses. Jälle on öö ja külm ja kodutus. Tähte pole näha ja kui olekski, kes seda vaataks. Inimestel on piisavalt muret. Nad ei oska enam oma silmi ülespoole tõsta. Rahvad voolavad maailma äärest ääreni. Murelikke, haigeid, vaevatuid, nälga ja üksildust kannatavaid on siinsamas meie lähedal, aga kui muudkui askeldad, vaatad ekraane, kaod töösse või irratsionaalsesse ilma, siis seda ei näe. Ei näe isegi lähedalolevate häda, kõrvalolijate kurbust, ligimese leina, valutundvate vaeva.

Vähesed hoolivad. Paljud pesevad oma käed puhtaks. Pole minu asi. Pole kellegi asi. Võõras mure. Kogu maailm saab täis võõrast muret. Taas tuleb pimedus. Saabuvad lõpp ja algus – korraga.

Pimeduses on midagi näha. Särav kroon! Maiste kuningate aeg on möödas. Maiste valitsuste ja ülemuste aeg on läbi. Särav kroon. Sõbralik pilk.

„Ära karda! Ma olen siin – Meie oleme koos.“

*

SURNUTEMÄLESTUSPÜHA on üha, sest need, kes mu juurest läksid, kes mu südamesse end elama sättisid, kellele ukse avasin oma südame päiksepoolsesse tuppa, nad läksid ja jäid. Nemad ei kao. Nad on ja nad jäävad nii kaua, kui olen ise – nii kaua, kui antakse aega ja mälu siin. Kunagi lähen ka mina sinna, kus äraläinud on eel, sest surm pole lõpp, vaid edasitee.

Kas need, kes läksid mu eel, ootavad mind? Ma ei tea. Küllap ootavad, sest siingi nad ootasid mind, hoolisid minust. Armastus pidi jääma. See ei kao kuhugi. Kui palju minus seda on ja on olnud – seda, mis ainsana jääb? Kes seda teab. Nemad ehk teavad, kes läksid. Tunnevad seal just selle armastuse järgi ehk minugi ära. Näojoonte ja kõnnaku järgi ei saa nad mind tunda. Sellest ei jää ju tuhkagi järele. Kõik selline kaob. Jääb armastus ja Kuningas teab sellest kõike – minugi armastusest ja ükskõiksusest, soojusest ja külmusest, kohtumõistmistest ja andeksandmistest. Teab nendestki kõike, kes on juba läinud ja kes ikka elavad mu südame päiksepoolses toas. Kuningas Kristus – ole Sina neile armuline. Sina saad neile ja meile anda päiksepoolse toa oma igavikus. Ma palun nende pärast – palun juba ka enda pärast – ole meile armuline ja aita meil kord kokku saada Sinu igaveses valguses.

*

IGAVIK

Ernst Enno on kord arvanud:

„Meil igavikud ees ja igavikud taga
Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel.
Sa vaata, kõik, mis ümber, neist ei ükski maga,
Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel ...“

Jah, tal on õigus. Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel. Elu on igavene ja me kõik oleme omal astmel, omal teel, aga kus ja kuhu see meie oma tee meid viib? Kas igavikku, milles on lõputut valgust ja armastust – Jumala armastuse hõlma? Küllap see sõltub sellest, millisel teel me oleme. Kas oma või Tema teel. Kuidas see laulik kord palus:

„Uuri mind, oh Vägev, tunne minu südant, proovi mind ja tunne ära mu mõtted! Kae, ons vaevatee mu sees, ja juhata mind igavikuteele.“

Kuid miks on need kaks sõna nii sarnased, miks on neil nii palju ühiseid tähti: igavik ja igav? Ega igavikus pole siis igav. Sikud-sokud sinna ei pääse. Nende rongisõit lõpeb Kristus Kuninga palge ees – vasakpoolses kraavis. Nemad peavad leppima igavese hirmsaga. Lõputu õudusega. Igaveses tules. Igav seal kindlasti ei ole. Pidevalt midagi toimub. Tahaks, et lõppeks, aga seda ei sünni. Issand, aita, et meie ei hakkaks siin, selles Sinu antud maises ajas igavlema, sest paljud, kellel on igav, hakkavad tegelema rumaluse ja lollusega – kõige sellega, mis juhib neid lõputusse õudusesse. Päästa meid igavlemisest ja ükskõiksusest. Juhi meid armastusse, mis jääb.

Aamen.

*

(Foto: Sven Arbet)

Pühapäeval kõneldi vajadusest valvata. Annaksin sulle, hea lugeja, sellesse nädalasse kaasa mõtiskluse, mille kirjutasime kord koos Ahvenamaa praosti Mårten Anderssoniga.

Matteuse evangeeliumis (7:7–8) tõotab Jeesus: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“

Johannese Ilmutuse raamatus (3:20) ütleb Jeesus: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ Aamen.

Päevast sai jälle õhtu. Taevalael on veel näha pilvi, mis ruttavad oma rahutuses edasi, et pärale jõuda. Kus see pilvede „päralejõudmine“ võiks olla? Pimedus kasvab üha rohkem. Vaevalt veel midagi näha. Silme ees avaneb hirmuäratav tühjus.

Ja siis minu ees – kuigi ma ei näe eriti midagi, sest on pime – ta ikkagi on. Üks uks.

Vinguv tuul ja läbi riiete ja keha pugev külm ning mina siin selle ukse taga oma abituses kõhklemas. Kas ma julgen? Ei julge vist ... õhtusel tunnil keset pimedust. Aga siiski. Tahaks nii väga! Esimesed koputamised on häbelikud ja kartlikud. Pimedas kajavad aga needki nagu rusikahoobid. Millepärast siin ei ole valgust ega korralikku uksekella, et saaks anda märku. Ja ma muudkui koputan, kasvava julgusega. Paks tammepuust uks kõlab kui tühi pada. Paistab, et kogu maja kajab. Vist ei juhtu midagi. Pean vist edasi sammuma, just nagu pilved liiguvad rahutult edasi.

Ja siis juhtub ikkagi ime: keegi teeb ukse lahti. Lukk krigiseb, keegi keerab võtit. Veidi valgust paistab välja. Püüan oma hääle selgeks köhida, et seletada, kes ma olen, et mul on külm, et ma ei näe midagi, ja et äkki võiks ainult hetkekski sisse tulla, sest ma pole ju mingi halb inimene, kes lihtsalt heast peast ja põhjuseta trügib teiste inimeste juurde pererahvast häirima ja hirmutama. Ma olen hädas ja vajan hetkeks valgust ja soojust ning kedagi, kes oleks minuga. Kas või vaid üheks silmapilguks, et koguda teekonna jätkamiseks julgust.

Ta vaatab mind. Ma ei näe otseselt, et ta vaatab, aga ma tunnetan selgelt, et keegi vaatab, ja valguse kumas on näha ta silmad, mis on julgust – ja tundub, et isegi hellust! – täis. Siis kuulen ma tema sõnu: „Tule sisse, laud on kaetud, sööme koos!“

„Oi ei, mis te nüüd, ega ma nii mõelnud, tahtsin ainult hetkeks ukse juures peatuda. Oi ei, ärge hakake minu pärast vaeva nägema, mulle piisaks klaasitäiest veest.“

Kuid tema ei anna alla. Mul on kummaline tunne, et ta ootas just mind ja et laud ongi kaetud kahele. Kuna kedagi teist pole kusagil näha, tekib aimdus, et see kõik ongi minu jaoks valmistatud. Kuid kuidas sai tema mu tulekust teada, kui ma isegi ei teadnud seda?

Ja siis ma ikkagi istun laua taga, linane tärgeldatud salvrätik põlvede peal, ja tema loeb palve: „Meie täname sind, hea Taevane Isa, sest Sa oled hea ja Su heldus kestab igavesti.“

Me hakkame sööma. Sest ma olin oodatud, Tema ootas mind ja mina jõudsin pärale. Kaob kõhklemine ja kokutamine. Oleme koos, sööme. Ei, me ei söö vaikuses – sõna järgneb sõnale, valmistab järgmistele teed ja lõpuks need muudkui voolavad – ilusad sõnad, mis räägivad headest asjadest.

Teate, ma olen vist õnnelik! Imelikul kombel õnnelik. Keegi ootas mind ja ma jõudsin pärale ja sain nautida silmade sära ja kõike muud, mis siin õhtuselt hämaras toas oli. Isegi sööki.

Kui sa aimad, et Ta ootab ka sind, siis koputa julgesti, ära karda! Ära anna alla! Tema teeb küll lahti. Kõik, mida saab veel lahti teha. Ja siis tuleb selgus, et uks avaneb ka sulle ja kõik vajalik on ette valmistatud. Sindki on oodatud. Mäletad, Tema tõotas just seda ja Tema ei ole unustanud, ei ole käega löönud. Tema, kes lubas: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“

Ja siis ühel päeval vahetuvad kohad. Sina oled sees ja Tema koputab sinu uksele. Ja Sina saad avada, nii nagu Tema kord avas Sulle, siis kui sina seda nii väga vajasid. Ta koputab ja seisab erinevate nägude, riietega, vana või noorena, lapse või vanurina sinu ukse taga ja sina pead otsustama, kas lased Tema sisse, leiad Tema jaoks aega, loed Tema silmist Tema soove ja püüad Temale kinkida parimat, mis sul on. Ja äkki sa taipad, et kõik see parim, mis sul on, on Tema kingitus ja sa saadki Talle anda vaid seda, mida Tema on sinule kinkinud.

Ta ütles: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“

Miks õhtust? Püha õhtusöömaaeg. Sellestki Tema vist kõneleb. Uks on meile avatud, Tema häält on võimalik kuulda. Tema Sõnad ei ole peidus. Tuleb lihtsalt vaikseks jääda, kuulata, leida aega Tema jaoks, kes on kinkinud meile kogu meie aja ja tahab kinkida igaviku.

PALVE: Issand, anna mulle julgust koputada ja loota, et Sa avad ka mulle, ja aita mul kuulda Sinu koputusi ja Sinu Sõnu. Ilma Sinuta ei ole meil igavikku, tulevikku ega olevikku. Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb. Aamen.

„Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid“ (Jh 4:48).

Need sõnad ütles Jeesus, tulles tagasi Kaanasse, kus Ta oli vee veiniks muutnud ehk teinud oma esimese tunnustähe. Seejärel siirdus Jeesus Jeruusalemma, tegi seal suuri tegusid, kohtus Nikodeemusega, vestles tagasiteel ka Samaaria naisega – ja saabus uuesti Kaanasse, kus tegi oma teise tunnustähe.

Kaks esimest tunnustähte toimusid seega Kaanas. Mõlema puhul öeldakse, et jäädi uskuma Jeesusesse. Mõlemad imeteod on ka Tema jumalikkuse tunnuseks: veiniime kaudu näitab Ta, et materiaalsed elemendid on muudetavad. Armulaualeivas ja -veinis jagab Jeesus jätkuvalt oma jumalikku loomust, et meie maise elu sees rajada taevast elu. „Tema jumalik vägi“ teeb ka meid „jumaliku loomuse osalisteks“, selgitab Peetrus (2Pt 1:3j). Kaana veiniimega algab protsess, kus meid tõstetakse taevani.

Tänane tervendamisime on vastupidise suunaga: see lähtub taevast ja toob jumaliku elu meile lähedale. Kuidas suutis Jeesus tervendada kauge vahemaa tagant? Seda ütleb Ta Naatanaelile pärast seda, kui Ristija Johannes oli Tema ristinud: „Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde“ (Jh 1:51). Muide, Naatanael (ehk Bartolomeus) oli pärit Kaanast ning vanasti näidati seal ka tema maja, kus Jeesus olevat pulmakülaline olnud (Jh 2:1; vrd 21:2). Seega võiks küsida: kas vee veiniks muutmise ime toimus samuti inglite vahendusel, kes vahendavad jumalikku väge? Igatahes mainitakse taevaseid saadikuid tihti Uues Testamendis ning küllap tegutsevad inglid kõikjal seal, kus liiguvad vaimsed väed ning toimuvad tunnustähed ja imeteod.

Miks tegi Jeesus imesid? Need olid hädavajalikud, sest kui Ta ei oleks neid teinud, siis poleks üldse põhjust temasse uskuda. „Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind! Kui ma aga teen, siis uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas,“ kinnitab Ta oma jüngritele (Jh 10:37j; vrd 14:11). „Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu, aga nüüd nad on küll näinud, ent ometi vihanud nii mind kui ka minu Isa“ (Jh 15:24). Siin ütleb Jeesus, et imesid nähes tuleks uskuda – uskuda Tema tervendamisi, kirgastumist kõrgel mäel, kõndimist veepeal, ülestõusmist hauast.

Sama tunnistab Jeesus vastuseks Ristija Johannese küsimusele, kas Ta on Messias ja Jumala Poeg või mitte: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!“ (Mt 11:4j). Jeesus tõendas oma ainulaadset missiooni lausa ennekuulmatute tegudega: „Sellist asja ei ole Iisraelis iialgi nähtud,“ tunnistasid rahvahulgad, nähes deemonite väljaajamist. Kuid variserid ei uskunud Tema võimsaid imetegusid, vaid pahandasid: „Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema abil“ (Mt 9:33j). Nii on imedel vägagi oluline koht, andes võimaluse positiivseks või negatiivseks reaktsiooniks.

Miks on Jeesus rahulolematu – „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid!“? Tunnustähed on üleloomulikud teod, millel on kõrgem ja sügavam tähendus. Imeteod aga on üleloomulikud teod, mis tekitavad imestust oma erakordsusega. Jeesus on rahulolematu, sest Temasse tuleb uskuda KOGU Tema tegevust ja õpetussõnu arvestades, mitte üha uusi imetegusid nõudes. On olukordi, kus tuleb uskuda ka imesid nägemata: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad,“ kinnitab Ta Toomale (Jh 20:29). Neile, kes ei uskunud, ei andnud Jeesus tunnustähte taevast (Jh 2:18, 6:30, Mt 12:38j, 16:1j jne) – nad oleksid sellegi tõlgendanud kurjade vaimude tööks vms. Neile aga, kes uskusid, tegi Jeesus imesid palumise peale, st inimeste aitamiseks, sest Tal oli hale meel, nähes neis lambaid, kellel pole karjast (Mt 9:36; vrd Jh 11:35). Sellised imeteod tugevdavad uskujate usku.

Nii juhtus ka kuninga ametnikuga tänases tervendamisloos: tema poeg sai terveks oma isa usu pärast. Kuidas teadis too ametimees tulla Jeesuse juurde? Ilmselt oli ta juba enne kuulnud või näinud Jeesuse imesid – ja nüüd väljendab oma usku Jeesusesse: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!“ Hiljem selgus, et tema poeg sai terveks selsamal hetkel. „Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.” Too usklik isa on kõikide isade eeskujuks, kel tuleb palve ja Jumala abi kaudu hoolitseda oma armsate eest.

Mida ütleb see meile tänapäeval? Ka meil tuleb uskuda Jeesuse tunnustähti ja imetegusid, ise neid nägemata ja uusi aina juurde nõudmata. Siiski erineb meie aeg mõneti Jeesuse ajast. „Kui Vana ja Uus Testament räägivad usust, siis on selles harva tegemist mingi Jumala eksistentsi tõekspidamisega,“ nagu kõneldakse usust praegu. Kõik juudid Jeesuse ajal uskusid Jumalasse. „Ometi ei takistanud see kõik Jeesust oma rahvale uskmatust ette heitmast,“ kirjutab IGNACE LEPP. Usk ei seisne üksnes minevikus toimunud faktide tunnustamises, vaid Jumala ilmutuse ja maailma sissehaaramise võimaluse jaatamist olevikus. Seepärast küsis Jeesus sageli: kas sa usud? Ta ei tee midagi, kui ei usuta.

Mida aitab usk vahekorras Jumalaga? Usk tähendabki reaalset, „ontoloogilist seost Jumala ja inimese vahel“, usalduslikku pärissuhet „sealpoolse, absoluutse“ valdkonnaga, ütleb Lepp („Moodsa ateismi psühhoanalüüs“, lk 159, 24). Seetõttu saabki Jumal aidata just usu kui vaimse dimensiooni kaudu, mis loob sideme mõlema poole vahel. Tõeline usk haarab usaldades kinni Jumalast, kelle vägevusel pole piire – selle tegi Jeesus selgeks juba Kaanas, st oma tegevuse alguses. Selline usk usub, et Jeesus saab oma jumaliku väe ja inglite abil meidki aidata imede ja tunnustähtedega ükskõik kui kaugelt.

Õnnistatud isadepäeva nädalat!

„Kui armsad on mägede peal

sõnumitooja sammud.

Ta kuulutab rahu,

toob häid sõnumeid,

kuulutab päästet

ja ütleb Siionile:

„Sinu Jumal on kuningas!““

(Js 52:7)

„Ärge tapke sõnumitoojat!“ See kuulus fraas, mida on kasutatud läbi aegade, kuulub vanakreeka tragöödiate autorile Sophoklesele, kes elas 5. sajandil enne Kristust. Selle mõte seisneb selles, et ebameeldivate uudiste tooja on vaid sõnumi edasiandja, mitte ebameeldivuste autor, ning seepärast ei ole õige sõnumitooja peale välja valada halvast sõnumist tekkivat viha.

Eilse pühapäeva teema nimetus meie kirikukalendris on „Jeesuse saadikud“. Pühapäeva evangeeliumiks oli Jeesuse kõneldud tähendamissõna sellest, kuidas üks kuningas saadab oma sulased viima head sõnumit, kutsuma oma poja pulma, kuid need, keda kutsuti, ei soovinud kutset vastu võtta ja tapsid sõnumitoojad. Tähendamissõna kirjeldas, kuidas Jumal on läbi aegade oma sulaseid saatnud inimestele tooma head sõnumit halastavast ja armastavast Jumalast, kes kutsub oma looduid, inimesi, tagasi nende tõelisesse kodusse, kutsub oma riiki, kuid inimesed pole tahtnud seda kutset vastu võtta ja on Jumala saadikuid, Tema sõnumitoojaid, tagasi tõrjunud, neid teotanud või koguni hukanud.

Tänapäeva maailmas, Jumalat tõrjuvas, Tema vastu vaenulikus, kuid ometi viimselt salamisi Teda jälgivas, Tema peale lootvas maailmas on igast ristiinimesest saanud Jeesuse saadik, Jumala sõnumitooja. Kusjuures selline sõnumitooja, kes annab oma läkitaja sõnumi edasi mitte ainult sõnade, vaid ka tegude, suhtumiste ja kogu oma elu kaudu. Annab edasi igal hetkel, ka sellistel, mil ta oma saadikuülesande peale ei mõtlegi.

Tänapäeva Jumalast kaugenenud maailmas pole kerge elada ristiinimesena, tunnistada oma usku Jumalasse ja Tema Pojasse Jeesusesse. See nõuab vaprust ja hingejõudu. Kas meil on seda? Mõelgem oma sõnadele, oma tegudele, oma elule. Milline on see sõnum, mida me oleme edasi andnud neile, kes veel Jumalat ei tunne, neile, kes ei julge või ei taha Temasse uskuda, neile, kes Teda vihkavad ja põlgavad? Kas me oleme julgenud lisaks sõnumi meeldivale osale edasi anda ka Jumala sõnumi ebameeldivat, maailma ja inimesi ärritavat osa, seda osa, mis seab sõnumitooja elu ohtu? Kas oleme julgenud välja öelda, et see, mis meeldib küll maailmale, kuid mis ei vasta Jumala tahtele, on sellega vastuolus, et see on vale ja viib hukatusse? Või oleme vaikinud, teinud näo, et see meid ei puuduta, jäänud neutraalseks. Kuid ka vaikimine kõneleb, mõnikord rohkemgi kui karjumine. Kõneleb meist, meie usust, meie meelsusest. Kas oleme oma sõpradele ja teistelegi inimestele jätnud välja ütlemata selle, et neil pole õigus, et nad toimivad valesti ainult sellepärast, et tahaksime inimestele meeldida, soovides säilitada nende poolehoidu? Või oleme ennast tundnud ise liiga patustena, et julgeda kellelegi midagi ette heita? Kuid mis kõige olulisem: kas oleme julgenud tunnistada ka oma vigu ja eksimusi, kas oleme julgenud paluda andestust: andestust nii kaasinimestelt kui ka Jumalalt? Pattude ja eksimuste tunnistamine ja andestuse palumine on meie usu ja usujulguse kõige ilmsemad tunnused. Meie saadikustaatuse kõige ilmsemad tunnused. Keegi meist pole eksimatu, kõik me oleme pattu teinud ja teeme ka edaspidi. Ei jätku ju kellelgi, mitte ühelgi inimlapsel, alati jõudu ja tarkust halva ja kurja äratundmiseks ja sellele vastu seismiseks. Julgus tunnistada, et oleme eksinud, andestuse palumine nendelt, kelle vastu oleme eksinud, on märgiks neile, kes meid kõrvalt jälgivad. On märgiks, et me tõesti usume, et Jumal on armuline, et neil, kes kahetsevad on võimalus  oma eksimused andeks saada, need kustutada, on võimalus uuesti alustada, edasi minna, on võimalus taastada side Jumalaga, jõuda Tema armastuse hõlma. See aga ongi rõõmusõnum, evangeelium, mida meid on saadetud kuulutama. Jumal ei saatnud oma Poega ja Jeesus ei saada oma saadikuid mitte niivõrd osundama pattudele ja eksimustele – tegelikult teavad inimesed enamasti vägagi hästi, mida nad on valesti ja Jumala tahte vastaselt teinud. Saadiku peamiseks ülesandeks on kuulutada just lootuse sõnumit, rõõmusõnumit – hoolimata eksimustest, hoolimata pattudest, on inimesel võimalik leida armu ja halastust Jumala silmis ja oma side Temaga taastada, on võimalus alustada uuesti. Selline sõnum aga kõlab patustelt hoopis usaldusväärsemalt kui pühakutelt. Just sellepärast kasutabki Issand meid, nõrku ja ekslikke inimesi, oma riigi töös. Just sellepärast saame olla Tema saadikuteks.

Palugem siis, et Issand kasvataks meie usku ja et me ei tüdiks oma elu ja tegevusega kuulutamast sõnumit, mida meid on kuulutama läkitatud: rõõmusõnumit hoolivast, andestavast ja armastavast Jumalast, Taevasest Isast, kes kannatlikult ootab kõiki oma lapsi tagasi nende taevasesse isakodusse. Ootab meidki. Kui me rändame oma elurännakut koos oma Jumalaga, kui me oma ülesanded ustavalt täidame – küllap jõuame pärale ja kindlasti on taevases isakodus meiegi jaoks koht ootamas.

Õnnistatud rännakut!

Mk 2:1–12: „Kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,“ – ta ütles halvatule – „sinule ma ütlen: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“ Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!“.“ Aamen

Üks kodu on rahvast pilgeni täis. Jeesus on alustanud oma avalikku tegevust ja neid, kes tahavad Teda näha ja kuulata, on palju. Nii palju, et isegi ukse ees pole ruumi. Siis jõuab kohale neli meest, kes kannavad ühte halvatut. Nad on tulnud sooviga oma abitu sõber tuua Jeesuse lähedusse, aga nad ei saa. Rahvas on ees. Need neli ei löö aga käega. Nad leiavad võimaluse oma kandam katusele kanda. Nad teevad katusesse augu ja lasevad oma abitu haige sõbra Jeesuse ette. Ja nende nelja mehe usku nähes – nähes seda auku katuses –, nähes seda, milleks on need mehed olnud võimelised, et oma sõpra aidata, parandab Jeesus selle halvatu.

Kui me vaatame täna oma elule ja mõtleme kuuldud loole, siis kust me ennast selles loos leiame? Me võime end leida selles kuuldud loos Jeesuse juurde tulnud rahva hulgast. Kas oleme üks nendest kandjatest või üks nendest, kes seisab hädasolija või kellelegi abi igatseva tee peal ees? Et leida vastust, võiksime mõelda oma palvetele. Kui me palvetame, kas kanname nendes palvetes teisi Jumala ette või kurdame Jumalale peamiselt vaid oma muret ja häda? Mõtleme oma lähedastele. Kas nad on täna meie kõrval siin või mõne muu kiriku pingis, või seisame sellega, kuidas elame, kuidas inimestesse suhtume, ees sellel teel, mida mööda nad võiksid jõuda Jumala juurde?

Jeesus, nähes halvatut Tema juurde kandnute usku, tervendab selle, keda nad on Tema ette kandnud. Need neli hoolivad oma halvatud vennast nii väga, et mitte miski ei peata neid. Nad leiavad võimaluse ka siis, kui nende teel on esmapilgul ületamatud takistused. Kui Piibel ütleb, et Jeesus nägi nende usku, siis Ta nägi seda, mida neid nende usk tegema pani.

Kord küsis mees suuremalt poisilt, kes kandis välja väänatud jalaga väikemeest, kas pole see koorem poisi jaoks liiga raske. „See pole koorem, ta on mu vend!“ vastas kandja. Kas ka meie mõtleme inimestest nii või sobib meile paremini Friedrich Suure poolt kord öelnud mõte: „Mida enam ma õpin tundma inimesi, seda enam hakkan ma armastama oma koera.“

Neli meest, kellel on ühine mure ja kes üheskoos kannavad oma haiget venda Jeesuse ette. Kas on see pilt meie perekonnast või koguni meie kogudusest või lausa meie ühiskonnast? Oh, oleks see ometi nii! Need neli inimest, kes kannavad üheskoos Jeesuse juurde oma halvatud sõpra, võiksid meile olla heaks eeskujuks.

Nad hoolivad. Hoolivad inimesest enam kui asjadest. Nad otsivad abi õigest kohast.

Nad ei peatu enne, kui on pärale jõudnud. Nad ei loobu, ei otsi vabandusi.

See, et nende sõber ei suuda ise käia, ei peata neid – nad kannavad teda. See, et rahvahulk on nende teel Jeesuse juurde ees, ei peata neid. Kui uksest ei saa, ronivad nad oma kandamiga katusele. See, et abivajava sõbra ja Jeesuse vahele jääb nüüd katus, ei peata neid ka. Nad teevad katusesse augu ja lasevad sealtkaudu oma sõbra Jeesuse ette.

Mida teeb nüüd Jeesus?

Üks vaimulik ehitas uut aeda. Äkki ta nägi, et ta väike naabripoiss vaatas väga hoolega tema töötegemist ja ta küsis, kas poiss tahaks ka haamriga naelu läbi aialippide lüüa. „Ei,“ vastas poiss. „Ma tahan kuulda, mida vaimulik ütleb siis, kui ta naelast mööda lööb ja oma näppu tabab.“

Jeesus on kõnelemas inimestele sellest, et Ta on hea karjane, kes on tulnud otsima kadunuid ja kes rõõmustab nende leidmisest. Ta on öelnud: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja ma annan teile hingamise.“ Ilusad sõnad. Aga mida Ta nüüd teeb, kui mingid vennad on teinud augu selle maja katusesse, kus Ta peatub?

Jeesus ei räägi sõnagi katki tehtud katusest. Ta räägib augu teinud ja selle augu kaudu halvatu alla lasknud meeste suurest usust ja ütleb halvatule, et ta patud on talle andeks antud.

Kas taipame, kui oluline on see, mis seal sünnib ja mis sünnib ikka ja jälle? Veidi enne oma surma ütles televisioonis üks Ameerika mandril väga tuntud uskmatu humanist ja novellist järgmised sõnad: „See, mida ma teie juures, kristlased, kõige enam kadestan, on andeksandmine. Minul pole kedagi, kes mulle andestaks.“

Kui palju on selles maailmas inimesi, kes on kui halvatud! Nad ei suuda hoolida, armastada, teha head, ütelda head, sest nad ei tunne andeksandvat Jumalat ja neil pole neid, kes neid kannaksid selle Jumala ette.

Paulus ütleb meile, kristlastele: „Rõõmustage rõõmsatega ja kurvastage kurbadega.“ Teiste sõnadega: hoolige inimestest! Kas me hoolime või oleme halvatud?

„Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal.“ Inimese Pojal on meelevald halvatuid tervendada, muuta neid, keda on kantud, nendeks, kes kannavad. Muuta neid, kes on vajanud abi, nendeks, kes aitavad. Muuta neid, kelle pärast on palvetatud, palvetajateks.

„Kõik on võimalik neile, kes usuvad!“ Paulus kirjutab sellest Filipi kogudusele nii: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks. Mitte alati ei tee jumalariigi suuri asju andekad või väga haritud inimesed või väga tugevad inimesed. Seda teevad alati inimesed, kes usuvad Jumala väesse, teevad omalt poolt kõik, mida nemad suudavad, ja jätavad ülejäänu Jumala hooleks. Kas sellised oleme ka meie? Sellised, kellest kirjutab Paulus: „Nad on kui kurvastatud, kuid ikka rõõmsad, kui vaesed, kes teevad paljusid rikkaks, kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on ometi kõik.“

Jeesus nägi nelja inimese usku. Ta nägi seda nende tegudes ja ta täitis nende suurima soovi.

Imed on võimalikud. Ka täna võivad halvatud saada käijaiks, pimedad nägijaiks ja kurdid saavad kuulma Jumala Sõnu. Sellest kõigest suuremgi ime on võimalik – et patune saab andeks oma patu. Sest Tema, kes andis andeks halvatule ja tegi ta terveks, suri ristipuul meie kõigi pattude eest. Ta elab ja teotseb ka täna ja läbi tema andeksanni, halastuse ja armastuse võime meiegi leida andestuse, halastuse ja armu; võime tõusta ja minna. Saame Temalt nägija silmad, kuulja kõrvad ja tundliku avatud südame ja jõu ja usu teha head – kanda ühes teistega halvatuid, abituid Jumala ette. Sest andestust ja armastust kogenul on lihtsam kui teistel teha head. Päikese käes lebavale kivile pole vaja öelda: ole soe.

Jh.21:16: „Jeesus ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!“

„Ärge eksige: Jumal ei anna ennast pilgata, sest mida inimene külvab, seda ta ka lõikab. Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu“ (Gl 6:7-8).

On jälle lõikustänupüha. Taas tuletatakse meelde, et kristlik usk ei ole ainult meie sisemusega seotud, vaid puudutab ka ihulikku elu. Kui Jeesus ütles, et me ei muretseks, sest Jumal ise kannab hoolt mitte ainult meie hingeasjade, vaid ka ihulike vajaduste eest (Mt 6:25–34), siis kuulub meie tänu Temale, kes on taganud meile igapäevase leiva. Tõsi, meie, linnainimesed, ilmselt ei taju külvi ja lõikust nii vahetult kui meie talurahvast esivanemad, kuid me teame, kust tuleb elatis ja pärineb toidulaud.

Teisalt on külvi ja lõikuse seadus inimese siseelus maksev seadus. Mida külvad, seda lõikad! Lõikus sõltub küll ka põllust, kas see on kivine, kõvakstambitud, ohakarohke või hea mullaga, nagu selgitab Jeesus tähendamissõnas külvajast (Mt 13). Ent saak sõltub ka seemnest, mida külvatakse, või kuidas põllutöö eest hoolitsetakse. See osutab, et Jumala sõna külvamise läbi meis tärganud usk on oma tuumalt eelkõige sisemine protsess. See on usk, mis juurdub meie südames, tahab aga kasvades hõlmata ka kogu ihuliku elu. Niisugustele asjadele me mõtleme just iga-aastasel lõikustänupühal.

„Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab!“ See tundub nii lihtne ja enesestmõistetav tõde, et paistab selge olevat igaühele. „Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt“ (Mt 7:16). Imelikul kombel aga sageli ei arvestata selle seadusega oma elus. Toimitakse, nagu ei olekski kindlal tegutsemisel kindlad tagajärjed. Või siis loodetakse, et Jumal teeb erandi, mistõttu lõikus kujuneb teistsuguseks, kui oli külv. Imelik küll, kuid inimesed käituvad nii, nagu loodaksid nad, et Jumal annaks ennast pilgata. Võib-olla armuline Jumal teebki erandeid – kuid Ta ei lase ennast pilgata. Kui meie elu eesmärgid on valed, käitumine paheline või loobume vajalikust tegutsemisest, siis on sellel jumaliku seaduse põhjal kindlad tagajärjed. Külv ja lõikus on omavahel seotud!

Õpetaja THEODOR TALLMEISTER jutustas kord järgmise loo: „Ühes maakoguduses ma lehitsesin kord vanu kirikuraamatuid. Seal oli õpetajatel kombeks, et nad hingekirjas olid lisanud koguduse liikmete juurde iseloomustavaid märkmeid. Umbes sada aastat tagasi [st 19. sajandi keskpaiku] oli kirjutatud ühe taluperemehe nime juurde: „Jõukas ja töökas mees, aga rikub noorsugu ja külvab jumalakartmatust.“ Tema poja nime juures seisis: „Kihelkonna nuhtlus, abielurikkuja, petis ja kelm.“ Ja pojapoja nime juures võis juba lugeda: „Prassis talu maha ja suri vaestemajas““ („Nõudke jäädavat rooga“, lk 254).

On olemas ka pisemaid jumalapilkeid. Tema vähene tõsiseltvõtmine toimub näiteks siis, kui me Peetruse lauset „Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest“ (1Pt 5:7) tõlgendame nii, et meil ei tulegi enam midagi teha. On küll tõsi, et Jumal laseb viljal kasvada magadeski, „nõnda et inimene ei tea, kuidas“ (Mk 4:27). Kuid meid pole kutsutud ainult pinnaseks, vaid ka külvajaks.

Mida külvad, seda lõikad! Tegelikult on apostlile oluline siin hoopis maise ja taevase, kaduva ja igavese, liha ja Vaimu vastandamine. Paulus oli öelnud veidi varem: „Käige Vaimus, siis te ei täida liha himusid. Sest liha himustab Vaimu vastu ja Vaim liha vastu“ (Gl 5:16-17). Nüüd ta jätkab: „Kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu, aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu!“ Kõige olulisem on seega: kas külvame kaduvikku või igavikku, kas on meile olulisem maine või taevane elu?

Liha, maine tegelikkus, pole muidugi iseenesest patune: ka see on Jumala loodud. Siiski esineb „liha“ tihedas seoses patuga, sest ta vangistab inimese vaimu ning äratab ja tugevdab meie isekaid kalduvusi. Lihalikud vajadused on ikka esmased, mis meid mõjutavad – kõik need „kõhutarbed“. Liha ahvatleb meid madalamate, algelisemate, rohkem loomariigiga seotud asjade, tungide, soovide suunas – neile külvama. See pole aga Jumala tahe, sest Jumal tahab, et me suunduksime vaimus Tema poole, kes on ise Vaim. Kui me aga peamiselt oma lihale külvame, siis seob see meid liigselt maisesse maailma, ühendab kosmilise kaduvikuga – ja nii nagu külv, nõnda lõikus. Igaviku asemel kaduvik.

Kristlase ülesanne on külvata Vaimule, siis saab ta osa ülestõusmisest. Sest „kui Tema Vaim, kes Jeesuse on surnuist üles äratanud, elab teie sees, siis Tema, kes Kristuse Jeesuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes elab teie sees“, kirjutab taas Paulus (Rm 8:11). Maine elu, külv ja lõikus peavad olema igavese elu, külvi ja lõikuse teenistuses – siis on asjad korras.

Lõikustänupühal mõtleme muidugi ka maisele külvile ja lõikusele ning täname Jumalat selle eest, et Ta meie elatise eest heldelt hoolt kannab. Jumal aga tahab meid endale kaastöölisteks – olgu jumalasõna külvajaks, põlluharijaks või tootvaks töötajaks, laste kasvatajaks või muuks hea tegijaks. Võtkem siis Jumalalt tänuga vastu, mida Ta meile oma armust annab, lakkamata ise head tegemast ja Vaimule külvamast. Muus osas on lubanud Jumal meie eest hoolitseda ja kanda ise ära meie mured.

„Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles.“ Marta ütles talle: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.“ Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?““ (Jh 11:23–26).

See, mida ütles Jeesus Martale, võtab kokku ristiusu rõõmusõnumi, on vastuseks kristlaste usule ja lootusele – aga mitte ainult nende omale. See annab vastuse ja juhatab teed üldinimliku igatsuse täitumise poole – igatsuse poole elada igavesti. Jeesus esitas pärast oma sõnu Martale küsimuse: „Kas sa usud seda?“ Mina küsin täna: „Kas sina usud Jeesuse tõotust surnuist ülestõusmisest ja igavesest elust?“ See on küsimus, mille Jeesus esitab igaühele, kes tahab saada Tema õpilaseks ja pärida igavest elu.

Jeesus kingib meile oma ristisurma kaudu võimaluse võita surm, pärida igavene elu, elada igavesti. Kuid kas me oleme valmis selle anni vastu võtma? Kas me usume? Sest Jeesuse sõnadest tuleb välja, et selle igavese elu anni saavad üksnes need, kes Temasse usuvad. Ta ütleb: „Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“ Seega üksnes usk, üksnes jaatav vastus sellele Jeesuse küsimusele annab kõigele sellele, mida me kristlastena teeme, meie elule ristiinimesena, sisu, mõtte ja eesmärgi. Paneb sellele pitseri. Just võimalus võita surm, pärida igavene elu, on parim ja tähtsaim, mida usk saab anda. Ristiusu mõtteks ja sihiks maa peal ei ole kõrgete moraalinormide kehtestamine kümne käsu täitmise kaudu. Ei too ristiusk ebaõiglusest, kannatustest, valust, muredest ja ebameeldivatest kohustustest pääsemist selles elus, nagu paljud seda loodavad. Isegi surevad kristlased nii nagu teisedki inimesed ja nende ihud pannakse hauda nii nagu uskmatutelgi. Kuid see, mida tähendab surm ja mis sünnib edasi, on usklike ja uskmatute puhul erinev.

Seda, et surm ei ole inimese eksistentsi lõpp, et elu jätkub ka pärast surma, seda on uskunud inimesed läbi aastatuhandete, juba ammu enne Kristuse sündi. Usust elusse pärast surma kõnelevad meieni jõudnud pärimused erinevatest kultuuridest. Arheoloogilistel väljakaevamistel on avastatud, et ammustel aegadel on pandud surnutele hauda kaasa mitmesuguseid tarbeesemeid, mõnel pool teisi inimesigi, teenijaid, et teispoolsuses oleks võimalik uus majapidamine rajada ja elu võiks edasi minna nii nagu varemgi. Juudidki uskusid, et Jumalal on meelevald nii elu kui ka surma üle, uskusid, et suhe Jumalaga ei saa niisama lihtsalt katkeda. Vana Testamendi tekstides on mitmeid kohti, mis kõnelevad surnuist ülesäratamisest.

Martagi ütleb Jeesusele: „Ma tean, et mu vend tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.“ Mida siis annab usk Jeesusesse, kui ülestõusmine toimub kunagi kõigi jaoks niikuinii?

Võtmesõnaks on siin mõiste „kunagi“. See väljend on äärmiselt ebamäärane. Meid ei lohuta ega julgusta mingi ebamäärasus kusagil määramata tulevikus. Kardame, et me ei jõua selle kunagi kättejõudmist ära oodata. Et elada, tõeliselt ja julgelt elada, et teha oma elus otsuseid, vajame me kindlust ja lootust vähemasti kõige olulisemates küsimustes, juba nüüd ja praegu.

Jeesus ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ Jeesus oma eluga, oma sidemega oma Taevase Isa, Jumalaga, tõi surnust ülestõusmise, elu võidu surma üle, ebamäärasest ja ebakindlast „kunagist“ kaasaega, olevikku, tõi selle päeva, mil Marta ja teised Laatsaruse lähedased olid leinas. Jeesus toob ülestõusmise ja igavese elu ka meie olevikku, meie tänasesse päeva. Toob ka minu ja sinu jaoks. Toob igaühe jaoks, kes Temasse usub.

Ristimisel öeldakse meie üle Jeesuse tõotus, mille ta kord oma õpilastele, neile, kes Temasse uskusid ja Tema järel käisid, andis: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“(Mt 28:20). Seega on igal meie päeval ja igal meie hetkel meie juures ülestõusmine ja elu, on Jeesus, kes on kandnud ristisurmas meie patud ja kellel seetõttu on pattude andeksandmise õiguse kaudu surmastki väljapääs. See tähendab piiri kaotamist elu ja surma vahel. See tähendab mõistete „elu“ ja „surm“ senise tähenduse, senise sisu kaotamist. Surmast saab vaid lävepakk üleminekul elu uude etappi – igavesse ellu Jumala läheduses, kus sünnib täielikult Tema hea ja armuline tahtmine.

Jumala Poeg on meie juures juba nüüd ja praegu, kõneleb meiega palve, pühakirjasõna ja sakramentide kaudu. Juba praegu, juba täna on meil Tema kaudu igavene elu. See teadmine ja usk annab meile võimaluse elada n-ö täiega, elada julgelt, elada vabana hirmust tuleviku ees, surma ees.

Eesti 2013. aasta eurolaulus on sõnad, mida olen kasutanud mõnikord matusetalitust alustades: „Iga uks, mis kord sulgub, see avaneb taas. Veel sulab jää ja õide puhkeb raagus puu. Iga lõpp ei ole muud kui algus uus. On vaja ööd, et päev tooks valguse, et uus saaks alguse. Mis möödund, jäägu kaugele, et uus saaks taas alguse.“

Kaunid sõnad. Aga – kas sa usud seda?