Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)
Kes meist ei sooviks saada võimsate kogemuste osaliseks? Miks me käime kinos, vaatame filme, läheme teatrisse või kontserdile? Ikka selleks, et miski meid kõrgemale tõstaks igapäevaelust – et saaksime rikkamaks, leiaksime mõtet ja rahu.
Mitmed inimesed ütlesid, et nad liitusid meie seekordse reisirühmaga, mis suundus Patmose saarele Egeuse meres, leidmaks võimsaid kogemusi seoses Jumalaga. Oli ju sealses Ilmutuskoopas ilmutatud apostel Johannesele terve „Johannese ilmutusraamat“! On hiljemgi saadud sealsamas suurte ilmutuskogemuste osaliseks.
Reis õnnestus väga hästi. Ilmad olid ainult soojad. Vihma ei näinud üldse. Üks paljurännanud reisikaaslane väitis, et Patmos on ilusam kui Madeira, Mallorca või Sardiinia. Teine kaaslane mäletas kellegi paljunäinud giidi kinnitust, et see kõigest kahe Kihnu või Naissaare suurune saareke olevat üks kenamaid paiku ka Kreekas. Kolmas rääkis oma sõbrannast, kes ei teadnud Patmost oma suvituspaigaks valides midagi Johannesest ega ilmutusest, vaid avastas ainuüksi turismindust uurides selle saarekese, kus on head hotellid ja imekaunis miljöö, aga mitte liiga palju inimhulki, nagu on suurematel saartel.
Loodusliku võlu kõrval võivad otsija hingega vaimud avastada muudki huvitavat. Kindlusena saare kohal kõrguvas Johannese kloostris, mis asutati 1088. aastal, asub apostel Toomase pealuu – fakt, mis pani skeptiliselt kukalt kratsima isegi mu konservatiivsest kristlasest reisikaaslase. Kas ikka saab olla nii tähtis reliikvia lihtsalt vitriinis klaasi all? Kui mõne pühaku säilmed tuuakse austamiseks Eesti või Venemaa kirikuisse, siis on kohal inimhulgad! Kuid reliikviaid on tõesti väga palju ja paljudes kohtades – enamasti mõni osa luudest. Põhimõtteliselt võib ühte inimkeha jagada sadadesse paikadesse. Kõikjal ei saa olla ülisuurt tähelepanu.
Mäetipus asuva kloostri ümber paiknevas taevalikult valges linnakeses, kus vaevalt võib elada mõnisada inimest, olevat 37 tähtsamat kirikut. Nii seisis märgituna linnakaardil – ent kus nad on, kui pole näha kõrgumas kirikutorne? Läbi tänavate kõndides taipasin, milles asi. Kreeka kirikud on väikesed, mõnikord tibatillukesed. On osalt õige, et ortodoksi kirik on algkristluse otseseks järglaseks. Igatahes kirikuhooned ei ole kaasa teinud arengut, mis algas riigikiriku tekkega IV sajandil, mil hakati rajama suuri basiilikaid. Kreeka kirikutüüp pärineb esimestest sajanditest, mil kirikud kasvasid välja kodustest pühamutest.
Hoolimata oma väiksusest ei ole Patmose saar välja jäänud üldkultuurilistest arengutest. Siia tuli Bütsantsi põgenikke, kui Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Kaubandussuhted sidusid saart isegi USA-ni – see peegeldus kaupmehe majamuuseumist, mida külastasime. Aja jooksul on kreeklaste hulka segunenud ka itaalia ja teiste meresõitjate verd. Kreeklasest giid, kes tutvustas meile senitundmatut saare põhjaosa, oli millalgi käinud Tallinnas laulupeo aegu. Meie külastasime Patmosel muusikafestivali, kus esinesid kreeka rahvatantsijad – oli ülimalt tore märgata, et paljud traditsioonielemendid, mis on pärit Türgist, Palestiinast või Jordaaniast, kajastuvad kreeka rahvarõivais.
Saime ka ühe võimsa kogemuse osaliseks, kuid see oli võimas pigem sel moel, nagu ilmutati kunagi Eelijale. Oodatud tormituule ja maavärisemise asemel, mis lõhestas maad ja purustas kaljusid, ilmus Issand prohvetile vaikses, tasases sahinas (1Kn 19:11–12). Ka kedagi meist ei tabanud selline suur ilmutus nagu möödunud sajandil püha Porfiriost, kes elas nägemuses läbi seda, kuidas Johannesele kunagi oli ilmutatud. Kuid meiegi kohta kehtis Porfiriose sõna, mis osutab Jeesusele: „Kui tahad Jumalaga ühineda ja ootad seda, kui sa Jumalat sunnid, siis Ta ei tule. Ta tuleb pigem päeval, mil sa Teda ei oota, ja tunnil, mida sa ei tea“ (vrd Mt 24:50). Ta tuleb ka viisil, nagu sa ei oska arvata.
Meilgi juhtus väike sündmus, mille puhul võisime tajuda Issanda märguannet. Keegi meist kaotas oma ilusa õlarätiku või -salli – see jäi istumispaika kloostri kõrval, kus piiblitundi pidasime. Järgmisel päeval ta seda paika enam ei leidnud. Kuid kolmandal päeval sattusime juhuslikult ühte teise kohta, kuhu polnud plaaniski minna, ent kust selle rätiku leidsime. Sain aru, et seda ei saa kellelegi tõestada, kuid nõnda just antakse meile märku: on Keegi, kes teab igat su sammu ja on sulle märkamatult ligi, enne kui sa üldse taipad. Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!
Sama võisime kogeda seoses kadunud dokumentidega. Need ei olnud jäänud Vene kirikusse Ateenas, kuhu Patmoselt siirdusime, keegi oli need tee peal varastanud. Huvitaval kombel on Vene kirik vanimaks tegutsevaks pühamuks Kreeka pealinnas. Jumala kohalolu õhkus selle müüridest ja katakombidest, mida meile näidati. Olgu Kreeka või Vene – ortodoksi kirikutes muutub vaim mateeriaks! Kuid Jumala abi võisime taas ära tunda endagi saatjana, sest juhtus see, mida ainult vaikselt julgesime loota: reisidokumentideta inimene lasti siiski lennukisse – loeti piisavaks pensionitunnistust.
Jumala nähtamatule kohalolekule viitab ka Pauluse sõna, mida luges Piiblist ette peapiiskop Andres Põder (kes oli kaasas koos oma abikaasaga) – seistes Ateenas Areopaagi kaljul, nagu kunagi apostel: „Jumal ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ (Ap 17:27–28) Seegi lause ütleb, et me pole iial üksi – ja see on parim kogemus, mida vajame. Kõike muud võtame tänuga lisaks.
Õnnistatud uut nädalat kõigile!
(Fotol: Peapiiskop Andres Põder loeb Piiblit Areopaagil.)
