Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud! (2Kr 13:5)
Taas hakkab kätte jõudma sügis. Ilmad halvenevad, sajab, on jahedamaks muutunud. Koos sellega hakkab meie ümber laienema aevastavate ja köhivate inimeste hulk. Me näeme, et nad on haiged. On haigusi, mis on kõrvalseisjatele ja ka inimesele endale hästi märgavatavad ja tuntavad. Seetõttu on need reeglina ka kergesti ravitavad, kuna kohe, esimeste tundemärkide avastamisel saab raviga pihta hakata, takistada haiguse levikut. Kuid on haigusi, mis tekivad organismi varjatult, need närivad ja tegutsevad meie organismis, nii et me ise ei tunnegi ja kui ükskord nende olemasolu märkame, võib olla juba liiga hilja, et midagi ette võtta. Üks selliseid haigusi on vähkkasvajad, mille tõttu üha rohkem inimesi tänapäeval juba noorena sureb. Üheks noorte naiste surma sagedaseks põhjuseks on rinnavähk. See on ravitav, kui õigel ajal jaole saada, kuid probleem ongi selles, et see ei anna endast reeglina märku, inimene tunneb ennast hästi, kuni tekivad esimesed sümptomid, siis aga on juba liiga hilja, et ravi annaks tulemusi. Selleks, et õigel ajal seda ränka haigust märgata, soovitavad arstid naistel aeg-ajalt oma rindu kontrollida, neid kombata, et avastada kahtlaste kühmukeste või sõlmede teke. Piltlikult öeldes soovitatakse ennast läbi katsuda.
Lisaks ihulikele haigustele on inimestel aga ka hingelised haigused, mis on sama varjatud kui vähk, aga mis tapavad sama efektiivselt või efektiivsemaltki. On ju paljude ihulike haiguste alged just inimese hinges. Hinges, mis ei leia rahu, hinges, mis piinleb pattude käes, oma eksimuste tagajärgede, mineviku halastamatus haardes. Ja kui hing on haige, siis ei pea inimese ihugi kõiksugustele välistele mõjudele kaua vastu. Augustinus on kord kirjutanud Jumalale mõeldes: „Rahutu on meie hing, kuni ta ei leia rahu sinus.“ Rahutu on meie hing, kuni ta ei leia rahu Jumalas. Meie selle nädala juhtmõtteks kirikukalendris on „Enese läbikatsumine“.
Kas meie suhted Jumalaga on korras? Kas meis elab Tema rahu? Ristiinimestena me usume, et Jumala Poeg Jeesus Kristus on ristil surres kandnud ära ka meie patud. Kas oleme mõelnud, et meie, igaüks meist, elame Tema elu, elame Tema asemel? Tema suri, võttis meie asemel vastu karistuse pattude eest, surma, et meie võiksime julgesti elada, tundmata hirmu surma ees. Me elame tegelikult laenatud elu. Aga kas me elame nõnda, et võime viimsel kohtupäeval Jeesusele otsa vaadates öelda: „Issand, ma olen Sinu elu, mis Sa mulle kasutamiseks andsid, elanud hästi, nii nagu Sa ise oleksid elanud. Olen teinud seda, mida Sinagi oleksid teinud.“?
Jumal näeb ja teab varjatut, näeb ja teab, mis toimub meie hinges. Aga kas meie ise teame? Kahjuks on paljudel inimestel nii palju tegemist teiste inimeste läbikatsumise, nende varjatud ja ka ilmsete haigusnähtude otsimise ja osundamisega, et enda läbikatsumiseni ja oma varjatud probleemideni, oma olukorra teadvustamiseni ei jõutagi. Pühapäevaks antud evangeeliumitekst (Mt 21:28–32), Jeesuse poolt räägitud lugu kahest pojast, just sellest kõnelebki.
Ristiinimestena on meil suur oht muutuda sellisteks nagu need, kellele Jeesus oma tähendamissõna kõneles. Meil on suur oht muutuda tolle poja sarnaseks, kes küll teab, mida tema isa tahab, on vastanud isa käsule lubadusega tema soov täita, kuid ei ole seda teinud. Lootes ainult oma ristimise peale, oma äravalituse peale, on ristiinimestel suur oht muutuda upsakaks, kritiseerida teisi, neid, kes pole meiega ühinenud ristiinimese teel, nende eksimusi ja patte, ja samal ajal ise väliseid usukombeid täites elada sisimas ikkagi ka ise lahus Jumalast, täites omaenese või siis täpsemalt öeldes meid kiusatusse viia püüdva hingevaenlase soove. Kui keegi on valinud ristiinimese tee, valguse, õigluse, headuse ja lootuse tee, peab ta muutuma, tema elu peab muutuma, et ta suudaks Jumala poolele püsima jääda. Elada Jumala poolel, elada ristiinimesena, see tähendab seda, nagu me juba eespool rääkisime, et me elame Jeesuse asemel, elame nii nagu Tema, et Tema elab meis ja me teeme Tema tegusid. Kas me teeme Jeesuse tegusid? Ütleme oma kaasinimestele sõnu, mida Temagi oleks öelnud?
Võimalik, et me ise ei märkagi, et meie ristiinimese elu on korrast ära, et meid närib seestpoolt varjatud patu vähk, tirides meid Jumalast eemale igavese surma poole. Seepärast katsugem ennast sagedamini läbi. Pole aega? Maailm hindab kiirust ja tormamist. Ärgem olgem nende sarnased, kes koos maailmaga hukatusse tormavad. Võtkem endale aega. Ja aega meil ju tegelikult on, sest kui me jääme ustavaks oma Loojale, jääme tema omadeks, siis ei ole surmal meie üle võimust ja meie päralt on ees ootamas mitte loetud aastad, vaid terve igavik. Mõelgem siis sagedamini oma elule, oma mõtetele, sõnadele, tegudele ja tegematajätmistele. Mõelgem sellele, lugedes pühakirja, kõneledes Jumalaga oma palvetes. Ja kui me märkame patumügarikku oma hinges, siis toogem see võimalikult kiiresti, enne kui see jõuab kasvada ja selle mürk meie hinge lõplikult mürgitada ja Jumalast eemale tõugata, pihis Jumala ette, et Tema oma andeksandmise kuulutusega vabastaks meid sellest. Ärgem unustagem ka armulauda, kus võttes vastu Jumala poja ihu ja verd, pestakse meid puhtaks kõigist meie pattudest ja liidetakse meid taas Jumala rahvaga, kes rändab läbi maise elu, läbi rõõmude ja raskuste, läbi meeleheite ja lootuse, sinna, kus ootab ees taevane isakodu.
Tarkust ja julgust enese läbikatsumiseks!
