Nädala mõte

„Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks.“ (1Ms 11:4)

Need sõnad on kuulsast Paabeli torni ehitamise loost. Torn jäi lõpetamata, sest Issand segas ära ehitajate keele ning „pillutas nad sealt üle kogu maailma“. Pole tõsi, et see on ainult muinaslugu – vastupidi, see on ajalooline rohkemgi, kui vaevume mõtlema. Nimelt oli muistses linnas Paabelis ehk Babülonis palju torne, mis jäeti küll maha, kuid selle linna ajalugu ja tornide ehitamist me jätkame kuni tänapäevani.

Ajalooliselt väljendab see piiblilugu seda, kuidas inimesed koonduvad ning hakkavad rajama tsivilisatsiooni. Alles paikseks jäädes tõuseb inimkond eelajaloolise eksistentsi varjust ajaloo valgusesse. Nomaadlik eluviis vahetatakse kultuuriliselt komplitseeritud suhete vastu, kus segunevad paljud keeled. Sõna „Paabel“ kõlas heebrealaste kõrvadele, kes kirjutasid Vana Testamendi, tõepoolest „segamisena“ („balal“).

Inimhulki ühendades kujunes Paabel ka muistse maailma südameks: selle saavutustest räägiti muinaslugusid – nagu ka tehnikaimedest Niiluse kaldal (Egiptuse püramiidid). Iisraeli rahvas tajus aga suurlinnades patu kontsentratsiooni ja kehastust. Seda, mis viis inimkonna vastuollu Jumalaga, on väljendatud lühikese lausega „Tehkem enestele nimi, et me ei hajuks!“. Jumalaga vastuollu sattumise lähteks ja aluseks on inimlik suurelisus ning hirm – suurelisuse sümboliks on torn, hirmu peab turvama linn.

Inimene on uhke oma saavutustele, mis kaasnevad tsivilisatsiooni arenguga – ja see teeb ta suureliseks. Samas kardab ta oma elu ja varanduse pärast, mis koondub linnadesse, meelitades väljastpoolt tulnuid seda endale haarama. Esimene asi, mis linna- ja torniehituse juures käiku lastakse, on leiutuskunst ja tehnika: ebapüsivad materjalid liiv ja savi muudetakse telliste ning maapigi kujul püsikindlaks müüriks. „Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli saviks.“ See on ka praegu nii: meie leidlikkus on rakendatud teaduse ja tehnika teenistusse, et tagada turvalisus ning ühtlasi prestiiž.

Torni ehitamist taevani ei tule võtta sõna-sõnalt, vaid väljendina hoiaku kohta. Inimene püüab ületada piiri taeva ja maa vahel, et tungida Jumala valdkonda. Alati on kõige tähtsamatele hoonetele ehitatud kõige kõrgemad tornid: vanasti kirikutele, praegu finantskatedraalidele. Inimkond on ikka uskunud progressi ka mao tõotuse põhjal Eedeni aias: „Te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ (1Ms 3:5)

Eneseupitamises näeb aga Paabeli torni lugu vastuhakku Jumalale. Oht seisneb selles, et seal, kus inimene astub üle endale seatud piiridest, sööb keelatud vilja või püstitab hullumeelselt kõrgeid hooneid, muutub tema tegevus ka parimate kavatsuste juures destruktiivseks, tuues tahtmatultki kaasa traagikat ja vägivalda.

Jumal peab piiri panema inimese mõõdutundetusele. Inimlikult vaadates on torn ülisuur, Jumalale aga nii väike, et Ta peab alla tulema seda lähedalt vaatama. Siit on kosta piltlikku irooniat, sarnaselt nagu psalmides: „Kes taevas istub, naerab. Issand irvitab neid!” (Ps 2:4) „Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel,“ sest muidu „ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha,“ ütleb Issand.

Jumala sekkumine on pigem ennetav kui karistav. Keelte segamine ja rahvaste hajutamine hoiab ära veelgi kurvemad tagajärjed, mille tooks kaasa teaduslik areng või tehniline progress, mis ainult välispidiselt oleks ühtne. Seesmiselt kerkib meie kartlikest ja uhkeist südameist ju endiselt kurjust ja lahkmeelt: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale,“ ohakas Jumal juba pärast veeuputust (1Ms 8:21).

Ikka ja jälle on astutud inimliku ühtekuuluvuse nimel mööda Jumalast. Tagajärg on olnud vastupidine kavatsetule: needsamad, kes on igatsenud inimlikku ühtsust ja propageerinud koostööd, ei ole leidnud üksteisemõistmist isegi eneste keskel. Impeeriumid on lagunenud, globaliseerumine ähvardab hajuda tänapäeval.

Alles nelipüha sõnumiks on, et kivinenud südamed tehakse taas pehmeks Püha Vaimu läbi. „Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,“ kuulutas Jumal seda prohvet Hesekieli kaudu (Hs 11:19). Alles südamest lähtuv ühtsus annab ühise keele ja meele, mida mõistavad kõik – nii nagu nelipühapäeval hakkasid jüngrid Püha Vaimu tuulekohina ja tulekeelte mõjul rääkima uusi keeli, mida mõistsid kõik (Ap 2:1–11).

Nelipüha sõnum on mõeldud meile kõigile. Mitte linnad, kus me elame, ega kivihooned, mida rajame, pole süüdi inimkonna hädades, vaid meie enda kõrk ja ahne süda. Me ise oleme need, kes vajame uuendamist Jumala Vaimu läbi.

Õnnistatud nelipüha kõigile!

„Aga Issand ütles: „Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!““ (1Ms 6:3)

„Jeesus ütleb oma jüngritele: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.““ (Jh 14:15–18)

Kõik muutub. Isegi inimesed. Kes leebemaks, mõistvamaks, tundlikumaks, kes karmimaks, kibedamaks, tundetumaks. Keegi, kes lubas kord kuu, päikese ja tähed taevast alla tuua, ei viitsi ehk aastate pärast enam prügiämbritki välja viia. Kõik muutub. Meid kõiki muudab aeg. On neid, keda muudab raha ja võim. Muudab armastus või arvamus, et seda ei ole. Ka tugevamaid meie hulgast võivad muuta haigused, pidev ülepinge. Mõni Siberisse küüditatu, peaaegu kõik kaotanu, tuli vaeva, valu ja alanduste aastatepikkuselt teelt tagasi hämmastavalt hoolivana, teistega arvestavana. Teist muudab kibedaks kirujaks mõni väikene eluvintsutus. Üks arvab, et ta peab ise kõigega hakkama saama, et keegi ei hooli ega aita. Teine teab, et ta ei ole iialgi üksi, et kellegi kaitse ja arm on teda saatmas igal hetkel. Teab, et lahus Temast ei oleks ta midagi suutnud, et ilma Temata ei oleks teda olnudki.

Kõik muutub. Kord, tuhandeid aastaid tagasi vaatas Jumal inimest ja otsustas, et Ta paneb tema olemisele piiri. Esmalt 120 aastat, seejärel 70 ja neile, kes tugevad, 80. Ta arvas, et rohkem ei ole inimlapsele vaja. Ühel päeval see muutus: Jumala Poeg palub oma Taevast Isa, et See kingiks inimesele igaviku. Ja Ta väidab, et Tõe ja Lohutuse Vaim jääb neisse, kes Teda armastavad ja Tema käskusid täidavad.

Tahaks kõndida Tões, kõnelda seda, mis Tõde. Mitte korrata etteütlejate poolt hüütud valesid, mitte saada teiste arvamuste hädiseks selgrootuks orjaks. Ei tahaks omalt poolt valede lisamisega suurendada valu, põhjustada pisaraid. Ei tahaks korrata sama, mida ütlevad need, kelle hääl on teiste omast kõvem. Ei tahaks olla kurjuse mängukann. Tahaks saada armastuse tööriistaks – ilmutada Jumala tahet.

Palun Vaimu, mis muudaks mindki lohutajaks, kildude kokkukogujaks, katkitehtute tervekstegijaks. Palun Vaimu, mis jääb – on minu juures ja minu sees nii kaua, kui ma olen siin. Vaimu, mida minult ei võeta isegi siis, kui pean minema siit. Lohutajat, kes jääb igavesti nendega, kes jäävad kõndima Tõe teel. Sellel rändamine ei ole kerge, aga neil, kes püsivad sellel teel, muutuvad hing ja süda kergeks. Rändajad taipavad peagi, et vaid nii on mõtet edasi liikuda – puhta südamega tõe lookleval rajal.

Ja nemad ei ole iialgi üksi. Teistele vahel tundub, et nad on üksi, aga kui nad vaid vaataksid nende silmadesse, siis nad taipaksid, et mahajäetu silmad ei saa nii särada, et orvud ei saa olla nii rõõmsad ja lootusrikkad.

PALVE: Issand, aita mul taibata, et Sa kõnelesid neid imelisi sõnu ka meile – et Sa ei jäta meid orbudeks, et Sa annad meile Lohutaja, kes jääb meiega igavesti. Sa ei võta meilt ära oma Vaimu. Sina oled täitnud oma tõotuse – oled tulnud meie juurde. Aita meil rännata meie osa sellest teest ja jõuda Sinu juurde. Vabasta meid hirmust, mis paneb meid aina küsima ekslike inimeste arvamuse järele ja salgama oma tõelist olemust. Juhi meid Tõe teele, armastuse rajale. Aita meil saada nendeks, kes julgevad armastada, lohutada, ütelda head.

„Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest. Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand.“ (Jr 29:12–14)

Seda nädalat alustava pühapäeva teemaks on „Südame kõne Jumalaga“. Pühapäeva ennast nimetatakse palvepühapäevaks.

Palvetamisest on palju kõneldud ja kirjutatud. Kui küsida esimest sõna, mis tuleb pähe seoses mõistetega „kirik“ ja „usklik“, siis küllap see on „palvetamine“. Ja tõesti: iga jumalateenistuse ja muu kirikliku talituse lahutamatuks osaks on palvetamine. Küllap palvetavad paljud ristiinimesed ka väljaspool kirikumüüre, kodudeski. Peaksid palvetama, sest palve peaks olema tõelise ristiinimese elu loomulik osa. Kahjuks on mitmeidki ristiinimesi, kes on palvetamise unustanud. Ehk sellepärast, et nad ei ole tundnud, et nende palveid oleks kuulda võetud. Kuid kas me üldse oskame palvetada, tõeliselt palvetada? Kas palves kõnelevad meie südamed või huuled? Mitte ilmaasjata ei ütle Jumal: „Te leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ Kui palve ei tule südamest, on see ju lihtsalt tellimuste nimekirja edastamine teenindajale. Jumal ei ole teenindaja. Kas oleme mõelnud, kust tulevad meie palved?

Kui me tahame öelda, et inimene kõneleb siiralt, ütleb, mida mõtleb, on oma sõnade taga, siis ütleme, et ta kõneleb südamest, tema sõnad tulevad südamest. Kui sõnad öeldakse vastu tahtmist, moepärast, siis öeldakse, et need tulevad moka otsast. Südamest tulnut me tunnetame hoopis teisiti kui moka otsast heidetut – seda me kuuleme, seda me võtame tõsiselt. Ainult inimestega, keda tõeliselt usaldame, keda julgeme lubada omale väga lähedale, keda armastame, saame kõnelda täiesti avameelselt kõigest, saame kõnelda südamest südamesse. Just sellist kõnelust tahab Jumal pidada ka inimesega. Sellises kõnes, kõnes südamest südamesse, sünnibki tõeline palve. Alati see ei õnnestu, nagu ei õnnestu kõik kõnelused iga kord ka lähedase inimesega, aga see on miski, mille poole püüelda. Kui oleme suutnud Jumalaga kõnelda südamest, siis oleme oma palvele tegelikult osa vastusest juba saanud: oleme saanud rahu ja kindluse, et Jumal kuulis meid, võttis meie palve vastu, võttis selle töösse. Ta töötab koos meiega meie palvetega edasi, et need täituksid.

Aga kas me suudame, kas me oskame kõneleda südamest südamesse? Kas me üldse oleme kunagi kellegagi nii kõnelenud? Tänapäeval inimestevaheline vahetu suhtlemine, elav kõne aina väheneb. Kasutuses olev sõnavara aina kahaneb. Me saadame meile, blogime, säutsume, helistame. Aga kui me ei oska ega suuda vahetult kõneleda kaasinimestega, minna talle väga lähedale, sellisele distantsile, millest tekib usaldus, osadus, kuidas saaksime siis kõneleda Jumalaga? Me ei oska, ei julge, ei leia sõnu. Ehk seetõttu ongi nii levinud eestpalvete palumine? Eestpalved, teiste eest palumine on mõnikord väga hea ja õige, sest inimene ise võib olla omadega nii läbi, et tal lihtsalt ei jätku jõudu ise paluda. Eestpalve kellegi eest näitab hoolimist. Aga – kas need, kelle murede või ka rõõmude eest me palume, ise ka Jumalaga kõnelevad? Kas pole paljud eestpalved just selle tulemus, et asjaosalised ise on jätnud Jumalaga kõnelemata? Miks? Kas nad tunnevad end liiga patustena ja kardavad Jumala ette astuda? Või nad tunnevad, et ei oska õigesti paluda ja loodavadki ainult eestpalvetajate oskuste peale? Aga kas nemad oskavad? Kas meie oskame?

Kas siis on sõnu, mis oleksid võtmeks, mis avavad Jumala südame meie palvetele? Johannese evangeeliumis on ära toodud Jeesuse sõnad jüngritele: „Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik.“ Tee Jumala südamesse avab niisiis Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimi. Tee Jumala juurde läheb Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu, Tema ristisurma ja ülestõusmise kaudu, mis avas inimestele tee igavesse ellu. Need, kes sellest hoolivad, kes on selle eest tänulikud, kes on ristimisel võtnud Jeesuse vastu oma Issandaks, usuvad Tema tõotusi, püüavad käia oma elu tema õpetuse kohaselt, Teda järgida, need on armsad ja olulised ka Jumalale. Ja me ju teame, et nende palvete ees, kes on armsad ja olulised, kõrvu ei suleta. Jeesus ütles selles evangeeliumitekstis veel: „Ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.“ See tähendab, et paludes Jeesuse nimel, me võime kindlad olla, et Jumal kuuleb meid, et tee Tema ja meie südamete vahel on avatud. Avatud on kanal kõnelemiseks südamest südamesse. Nii sünnib tõeline palve – südame kõne Jumalaga. Palve, mis kannab, palve, milles on sisu. Palve, mis saab kindlasti vastuse.

Kas meie oleme kunagi tõeliselt palvetanud, kõnelenud oma Jumalaga südamest südamesse? Kõnelenud sellest, mis on meie jaoks tõeliselt oluline? Usaldanud, ennast avanud, saanud palve kaudu oma Jumalaga tõeliselt tuttavaks, tõeliselt lähedaseks? Palugem, et meiegi võiksime kogeda tõelist palvesidet, mis ehitab, kannab ja toob ellu rahu ja rõõmu.

Oleme kirikuaastas ajas, mis algas „cantate“- ja lõpeb „rogate“-nimelise pühapäevaga. Nädal varem oli „jubilate“-pühapäev. Meid kutsutakse juubeldama, kiitma, laulma ja palvetama. Mõtleme ühele põnevale kirjakohale. Apostlite tegude raamatus on sõnad: „Niisuguse kange käsu saanud, heitis ta Pauluse ja Siilase kõige kindlamasse vangihoonesse ja pani nende jalad pakku. Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid. Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsesid valla! Kui nüüd vangihoidja unest ärkas ja nägi vangitorni uksed avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis enesele otsa teha, sest ta mõtles, et vangid on ära karanud. Aga Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: „Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!“ Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad ka välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?“ Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!““

Kord lauldi: „Meil laulud aitavad elada, võita.“ Selgus, et see oligi nii. Vähemalt rahvana oleme seda kogenud – laulude võimsat, rahvast ühendavat jõudu. Lauldes sündis see, millest Jakob Hurt oli kord rääkinud: me saime väikese rahvana vaimult suureks ja hakkasime uskuma, et meil on ees paremad ajad. Julgesime unistada koidust, vabadusest. Me hakkasime uskuma, et „on jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü“. Mäletan vana ja tarka ning samas nii lapselikku vaimulikku Evald Saagi kord väitmas: „Tõnis Mägi karjus meie rahva vabaks.“ Usun, et nii võibki olla, et keegi, kelles on väge ja selgust, võib läbi võimsa laulu tuhandeid oma unistusega kaasa tõmmata. Isamaalised laulud. Alo Mattiiseni laulud. Laulupeo vägevad laulud.

Palvelaulud. Martin Luther olevat väitnud, et palve muutub poole võimsamaks, kui seda lauldakse. Kui vägevaks muutub palve aga siis, kui tuhanded seda koos ja meeletu igatsusega laulavad!

Paulus ja Siilas laulsid pimedas öös, laulsid aheldatuina, ülekohtu käes kannatavatena – laulsid mitte nutulaulu, vaid kiituslaulu oma Jumalale. Ja pühakiri ütleb, et sellel laulul oli imeline tagajärg – KÕIKIDE vangide köidikud pääsesid valla. Aga äkki on see muinasjutt? Aga siis on muinasjutt ka Eestimaa vabanemine nõukogude võimu köidikutest. Kus on meie sajad tuhanded mehed, kes 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses, püssid käes, meid suure vaenlase vastu vabaks võitlesid? Meile kingiti vabadus ja me laulsime end vabaks.

Ja laulud, mida ka kõige pimedamatel aegadel lauldi Eestimaa kirikutes. Peamiselt olid need naised, kes julgesid siis kokku tulla ja laulda kiituslaule oma Jumalale. Jah – enam kui 200 Eestimaa pühakojas lauldi Jumalale ka kõige pimedamatel aegadel.

Aga meie? Täna ja praegu? Milline on meie ja meie rahva tänulaul Jumalale? Kas oleme mõistnud, et meil on üliväga suur põhjus laulda Jumalale kiituslaule? Meile kingitud vabadust võetakse sageli kui enesestmõistetavust, nagu midagi, mis iseenda sihikindla ja raske tööga on saavutatud. See on sama rumal, kui arvata, et meie rahva sihikindla ja ränga tööga on talve järel lõpuks saabunud kevad.

Kuidas on lugu kiituse ja laulude ja palvetega? Kui meie elujõud vahel kesiseks kuivab, siis võib selle põhjuseks olla just see, et neid kolme on jäänud meis väheseks: Kiituse- ja tänulaule ja palveid. Õnneks oleme elus ja saame veel midagi muuta.

PALVE: Issand, meie Isand, me täname Sind, kes oled meile kinkinud ilusaid ande. Andesta, kui oleme neil lasknud eneses hääbuda. Kui mõtleme täna tänule ja palvele, siis jääb meil vaid paluda: Issand, halasta meie peale! Andesta, et oleme oma elu nii vaeseks muutnud! Muuda meid, kingi tahet muutuda, nii et meie elul võiks olla enam värve ja maitset, nii et vanglamüürid võiksid variseda. Me palume Sind ka nende oma armsate pärast ja oma maa ja rahva pärast, kes ei oska paluda ega mõista Sind tänada. Kingi neile valgust! Jeesuse, meie lunastaja nimel, aamen.

„Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.“ (Hb 11:1)

Usku peab olema! Seda lauset teavad arvatavasti kõik. Usk vaatab kaugemale olemasolevast, näeb seda, mida veel ei nähta, ja arvestab sellega, mida täielikult ei mõisteta. Usus hüppab inimene iseendast kaugemale, seepärast ainult uskudes saab ta midagi korda saata, ületades ennast. Kellel ei ole usku, see ei suuda hüpata ja tal ei lähe midagi korda. Kõik inimesed, kes on midagi saavutanud, on teatavas mõttes usklikud. Iga inimene usub millessegi, ka siis, kui ta seda eitab või on vähe jõudnud teha – kuid kõik ei ole religioosses mõttes usklikud. Seda loetelu usu iseloomustamiseks võiks jätkata.

Tõelises mõttes usuisana tõstetakse juutluses, kristluses ja islamis esile Aabrahami. „Ta uskus Issandat ja see arvati temale õiguseks.“ (1Ms 15:6; vrd Rm 4:3) Aabrahami usk ei piirdunud ainult maise tegelikkusega, vaid tõusis taevasesse nähtamatusse. Jumala kutsel lahkus ta oma maalt, sumerlaste Uri linnast Mesopotaamias – ja siirdus tõotatud maale, mida talle näidati. See oli Iisraelimaa või teise terminoloogia järgi Palestiina, kus ta liikus ja kus elasid ka tema järglased. „Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi“ – nii arutletakse Aabrahami ja teiste usuisade üle Heebrea kirjas. Kuid nende meeles oli taevane tegelikkus, mida ei antud neile kätte isegi veel maisele tõotatud maale jõudes. Nad ihkasid „paremat, see tähendab taevast kodumaad“, sest Jumal on „valmistanud neile linna“ taevas (Hb 11:15j). Piiblis räägitakse ka taevasest Jeruusalemmast, mis eksisteerib juba praegu Jumala juures. Taevase linna maiseks eksponendiks on peetud aga maist Jeruusalemma (Hb 12:22jj).

Seepärast pole sugugi ime, kui meie äsjasel Jordaania reisil ütles meile kohalik giid Osama, kes nimetas ennast moslemi päritolu inimeseks, vähemalt kaks korda, et tema arvates peaks Jeruusalemma linn funktsioneerima rahvusvaheliselt mõneti nagu Vatikan – kolme suure maailmareligiooni pealinnana maailma vaimses keskpunktis. Sarnaseid avatud mõtteid on esitatud ka kristluses ja juutluses.

Leidsime Jordaanias korduvaid kinnitusi, kui turvaline ja rahulik see maa vähemalt praegu on. Aqaba linna araabia rahvusest ortodoksi kiriku preester juhatas meid äärmiselt sõbralikult oma kirikusse, rääkis oma elust, kuidas ta endisest pangatöötajast oli jõudnud vaimulikuks jms. Ta pani mulle ümber mingisuguse rüü (vist kaasula) ja lubas mul eesti keeles jutlust ütelda. Ta andis mulle kätte pintsli ja nõnda me võidsime õliga kohalolijaid. Kas ta ortodoksi kiriku korda rikkus, seda ma ei tea, ent küllap ta oskas täpselt eristada ja püsida õigel liinil. Pole ju ükskõik, mida me usume ja kuidas me usume. Kui muutub meie usk, siis muutub ka usund või religioon, mis mõjutab kogu meie elu. Kui religioosne usk üldse kaob, siis säilib mingi ilmaliku usu vorm, mis toob omad tagajärjed.

Kristlik usk eristub kõigist teistest ja ületab kõiki teisi veendumusega Kristuse ülestõusmisse. Taas Heebrea kirja sõnul on Aabraham ka ses suhtes usuisaks: „Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki“, oma ainsa tõotatud poja, ja oli nõnda „valmis ohverdama oma ainusündinu“. Sellega osutatakse tuntud loole, kuidas Aabraham siirdus Jumala käsul Iisakit ohverdama Moorija mäele, mis jällegi olevat olnud Jeruusalemma templimägi. Jumal muidugi pani ainult proovile tema usku ega lasknud Iisakil surra. Ent kuidas suutis Aabraham kuuletuda? „Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.“ (Hb 11:17jj) Nimelt ettetähenduseks Kristuse ülestõusmisele, kelle kohta kasutatakse samuti nimetust „ainusündinu“ („monogenes“).

Nii tõstab usk meid kõrgemale maisest tegelikkusest ja ühendab taevase linnaga. Ja kui meile vahel tundub, et juba liiga kauaks jääb viibima jumalariigi tulek maailmaajastu lõpul, mida kirjeldab Johannese ilmutusraamat taevase Jeruusalemma laskumisena (Ilm 21), siis võime teada, et ka meie usuisad „surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt“. Kõik meie esiisad on elanud maa peal ainult usus, aga kui palju on korda saatnud nende usk! Nii nagu aeg-ajalt meie, on ka meie usuesiisad tunnistanud „end olevat võõrad ja majalised maa peal“ (Hb 11:13), kuid tundnud ühtlasi täit rahu, et nende kodumaa on taevas ja neid ootamas, kui maised ülesanded täidetud.

Rõõmsat Kristuse ülestõusmise aega! Nii nimetatakse praegust perioodi kirikuaastas. Ühtlasi viibime Tema ülestõusmise ajastus, oodates pööret maailmas, mis saab ükskord avalikuks! Me ei tea täpselt, milline saab olema elu jumalariigis, kuid meil tuleb jääda ustavaks usule. Olgu meil usku ülestõusmisse!

„Jeesus ütles: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.“ (Jh 10:11–16)

Kummalisel kombel nimetab Kõigeväelise Jumala Poeg Jeesus ennast karjaseks – mitte rabiks või õpetajaks, kuigi teised tema poole nende auväärsete tiitlitega pöörduvad. Miks?

Jakob Hurt on kirjutanud luuletuse, milles on sõnad: „Karjapoiss on kuningas, suure valla valitseja, peremehest palju ülem, kuldse krooni kandija. Alamaid tal lugemata ...“ Karjapoiss on kuningas ... Erinevate rahvaste muinasjuttudes on sageli sees karjasest kuningaks saamise motiiv. Piibelgi kõneleb meile karjapoisist kuningaks saamise loo. Kuulsaim ja võimsaim Iisraeli kuningatest, Taavet, alustas oma karjääri karjapoisina. Olles vaid karja tagant sõjameestest vendadele süüa viima saadetud nooruk, peaaegu poisike veel, jätkus tal vaprust, et võtta vastu kutse kahevõitlusele tema rahva vastu sõtta tulnud kogenud vilisti sõjamehelt Koljatilt, kellega keegi teine võidelda ei julgenud.(1Sm 17). Kuningale, kes tema noorust nähes teda tagasi hoida püüab, vastab Taavet: „Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta. Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.“ Siis ütles kuningas Taavetile: „Mine.“ Ja karjane Taavet tapab kahevõitluses mitte jõudu, vaid eelkõige nutikust ja osavust kasutades sõjamees Koljati.

Ei, mitte juhuslikult ei lase Jumal Iisraeli rahvale raskel ajal kuningaks võida just karjase minevikuga, karjase kogemustega Taavetit. Ja mitte juhuslikult ei kirjuta too karjapoisist võimsaks kuningaks saanud Taavet kauni laulu, mida meiegi hästi tunneme, 23. psalmi, mis algab sõnadega „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust“. Vägev kuningas võrdleb Kõigeväelist Loojat, Jumalat, karjasega. Ta teab, millest ta räägib, olles ise olnud karjane.

Kes ei suuda või ei taha olla karjane, ei saa kunagi heaks juhiks, tõeliseks liidriks, vägevaks valitsejaks. Tema alamad ei kuula teda, ei järgne talle. Ta jääb neist ilma, nad jooksevad laiali. Tema riik, tema firma, on nõrk ja lagunev. Küllap tuleks paljudele tänapäeva riigimeestele kasuks mõni aasta karjasena töötada, et mõista, mida valitsemine tegelikult tähendab. Kuid kus saaksid nad seda teha? Küllap on karjaseamet olnud üks iidsemaid ameteid üldse, kuid tänapäeval vähemalt oma endises tähenduses on see enamikus paikades maailmas juba peaaegu kadunud. Elavat karjast asendavad okastraat ja elektrikarjus. Lähed liiga lähedale, saad kõvasti kriimustada või elektrilöögi. Tundub, et paljud meie tänapäeva juhid on just elektrikarjustelt ametit õppimas käinud. Suudavad nad ju sama edukalt inimesi endast eemale peletada. Elektrikarjus või okastraataed hoiab lambaid mingil alal koos, ei lase neil laiali joosta. Inimesigi on võimalik mingil alal, näiteks mingis hoones, mingis riigis vägisi kinni hoida. Aga edasi? Kellegi mingil alal kinnihoidmine pole ju karjase põhiülesanne. Tõeliseks karjase ülesandeks on hoolitseda selle eest, et iga hoolealune saaks kõhu täis ja oleks kaitstud iga kurja rünnaku eest, kellelt tahes see ka tulla võiks.

Heale karjasele on olulised lambad. Lambad ei ole lemmikloomad, neid peetakse liha ja villa saamiseks. Inimene ei ole Jumala lemmikloom: talle elu kinkides on Jumal talle andnud ka ülesanded, mida selles elus tuleb täita. Hea karjase jaoks ei ole aga lambad ainult lihakehad ja villapallid, aineline väärtus, vaid midagi hoopis enamat. Tema jaoks on nad ka elavad ja tundvad hinged, mitte asjad.

Jeesus ütleb, et Ta tunneb omi ja Tema omad tunnevad Teda. Sama tõugu lambad on enamasti kõik väliselt sarnased-võõrad, need, kes neist ei hooli, kellele nad huvi ei paku, kelle jaoks on nad vaid tootmisühikud, neil vahet ei tee. Hea karjane aga tunneb kõiki oma hoolealuseid nägu- ja nimepidi, märkab igaüht. Märkab, kui keegi on puudu, märkab, kui hoolealusega on midagi korrast ära. Hea karjane ei juhi oma karja kusagilt kaugelt, distantsilt. Ta on oma hoolealuste keskel, nende läheduses.

Hea karjane ei vali välja üksikuid lambaid, keda aidata, kelle eest hoolitseda, ei mõtle lamba heale või halvale iseloomule. Tema hoolitseb kõigi, igaühe, ka kõige põikpäisema ja armetuma eest. Jeesus hea karjasena läheb ja otsib üles inimese, kes on õigelt eluteelt kõrvale eksinud, tõmbab ta meeleheitekuristikust välja, annab talle patud andeks, ravib ta hingehaavad ja juhatab oma sõnaga teele, mille lõpul on Jumala riik, kus elurännakust väsinud inimhing leiab rahu ja puhkust.

Hea karjane ei sõima, ei ähvarda, ei löö oma hoolealuseid. On loomulik, et kogetud headus tõmbab ligi, ja nii tunnevad ka lambad oma head karjast, tunnevad hääle järgi, usaldavad Teda ja järgnevad Talle, püüavad hoiduda Talle võimalikult lähedale. Ja nii kaob ära ka vajadus aedade ja tarade järele.

Jeesusele, heale karjasele, on hakanud 2000 aasta jooksul järgnema miljoneid inimesi. Hakanud järgnema tema abiliste, tema õpilaste kaudu, kellele Ta on usaldanud oma töö jätkamise. Mitmetes kristlikes kirikutes kutsutakse vaimulikke pastoriteks-karjasteks, hingekarjasteks. Siiski on nad vaid tõelise Karjase abilised. Tõeliseks Karjaseks, Ülemkarjaseks, jääb ikka Jumala Poeg Jeesus Kristus, kes meid oma sõna ja sakramendi kaudu kutsub, hoiab ja juhib.

„Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ Palugem, et see kuningas Taaveti tunnistus võiks olla meiegi oma. Palugem ka, et meil meie maises elus oleksid head karjased, kelles oleks Ülemkarjase meelsus, ja et kui meil endil oma elus tuleb mõnikord täita karjase ülesandeid, suudaksime olla head karjased oma karjale.

„Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!“ Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!“ Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?“ Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all. Siis ütles Jeesus neile: „Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.“ Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!““ (Luuka 24:36–49)

Nii palju erinevaid tundeid põhjustas Jeesuse jüngrites kohtumine ülestõusnud Issandaga: kohkumine, kartus ja kahtlemine, imestus ja rõõm. Seda kõike on nende jaoks olnud liiga palju! Kes suudaks kõike sellist taluda, ilma et emotsioonide kiik ühest äärest teise lendama ei hakkaks! Kuidas on meiega? Kas oleme tajunud midagi sarnast, kuuldes, lugedes taas suure nädala ja ülestõusmispüha sündmustest ja siis, kui taipame, et meilgi on võimalus kohtuda ülestõusnuga?

Meid kutsuti peole. Kohale jõudes ei tundnud me ennast hästi. Me lihtsalt ei teadnud, kuidas olla. Meile oli öeldud, et see on eriline pidu, kuid see koht oli meie meelest peopidamiseks sobimatu – väga erinev nendest kohtadest, milles meie olime harjunud oma pidusid pidama. Sees olles meie kohmetus aina kasvas. Suur ruum, kõrged laed, vaikus vaheldumas võimsa muusikaga. Nii palju peokülalisi.

Ja kõigele lisaks veel see kummaline lugu selle peo kangelasega. Kuidas saab olla nii, et ainult kaks päeva tagasi räägiti Temast kui kurjategijast, Teda alandati ja peksti, Tema üle irvitati ja siis löödi Ta risti? Ega keegi Teda siis väga tunda ei tahtnud. Kes tahab olla selle sõber, kelle üle nii paljud irvitavad! Kes tahab tunda neid, kelle poole lendavad kivid? See võib ohtlik olla. Võid ka ise pihta saada. Parem eemale hoida ja teha nägu, nagu ei tunneks. Ja siis Ta suri. Vaid kaks päeva tagasi oli lein.

Ja nüüd siis see jutt tema ülestõusmisest. Meie ei suuda nii kiiresti kõikuda kurbuse ja rõõmu vahel. Meie oleme normaalsed inimesed. Meil võtab see kõik ikka aega. Ega me mõned sellised ole, kes nutavad ja naeravad vaheldumisi.

Millegipärast on raske tõsta silmi ülespoole. Kardame, et äkki meie silmad kohtuvad kutsuja silmadega. Kardame, et näeme seal etteheidet. Kardame kuulda sõnu, mis tuletavad meile meelde hetki, kui salgasime, olime arad või tõstsime haamri, et lüüa mõni löök otse naelapea pihta. Kardame, et Ta tuletab meile meelde, et kõik, mida me tegime Tema vähimatele vendadele, õdedele – seda tegime Talle.

Kuid siis see juhtus. Me kuulsime Tema sõnu ja taipasime, et Tema on rõõmus, et me tulime. Tema on meid oodanud siia, elu ja valguse võidu rõõmupeole. Mitte selleks, et manitseda, hukka mõista, vaid selleks, et koos meiega rõõmustada. Ja me taipame, et meil on põhjust seda teha, sest Tema, kes teab meist kõike, ei mõista meid hukka, ei näita meile ust, vaid jagab meiega oma lõputut rõõmu. Me oleme need, kellele antakse andeks! Me oleme need, keda armastatakse. Me oleme need, kelle eest Tema on surnud. Me oleme need, kes koos Temaga võivad minna eluteed, millel ei olegi otsa. Selline on Tema, kes meid on kutsunud sellele peole!

Meid on välja valitud ja see on ime. Kutsuja ei siruta korraks kätt. Ta tuleb meile vastu ja embab meid. Ta on tõotanud olla iga päev meie juures, kuni maailma ajastu otsani.

Uku Masing on kord kirjutanud:

Rõõmu pole suuremat kui kuulatada,
kuidas lauldes kõnnid läbi leige õhu,
põlvitada, kui näen kuskil Sinu rada
yle õitsma löönud surnuluude põhu,
armastada Sind just nagu puid ja tähti,
nagu sõudmist poole pilvi seatud ranna.
Ytle, kas siis, kui Sind yles tõusnud nähti,
maa veel oli tumm all Maarja pruuni kanna?

Rõõmu pole suuremat kui kuulatada,
kuidas lauldes kõnnid läbi leige õhu.

Kas suudame kuulatada ja kuulda, kuidas Ülestõusnu lauldes kõnnib läbi leige õhu? Kas suudame tunda rõõmu Ta tulekust? Kas märkame paluda Emmause teel rändajate moodi: „Jää, Issand, meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!“

Veel kord Uku Masing:

Jeesus, kordan nagu silitust Su nime
pimedusse, lambile ja tähtedele.
Kas Sa tead, et Sinu sammudki vaid ime,
mäletad, et veri oli tulihele?
Kõrverändur, naerdes kummardun Su ette,
panen kokku oma tolmust määrdund pihud …

Uku Masing:

Jumal, SINA jääd, ei SIND vist praegu keegi
keela olemast mu pimeduse ligi ...
Issand, kas Sa jääd, kui yksi olen ikka?
Issand Jumal.
Nyyd mu ligi oled, kinni Sinust hakkan
nagu kressi väädid õitsvast niinepuust,
ja kui lasen lahti, haljamast siis lakkan
ning mu syda langeb mulda veres suust,
Issand Jumal.

Palugem täna, et Tema avaks ka meie meelemõistuse pühakirja mõistma. Mõistma nii, nagu see on, ja mitte nii, nagu meie tahaksime, et see oleks. Palugem, et me tunneksime Ta ära nii leivamurdmises kui ka pühakirjas, nii oma kirikus kui ka oma kodus. Ja et võiksime mõtelda neil Tema äratundmise imelistel silmapilkudel nii nagu Uku Masing:

Issand Jumal.
Nyyd mu ligi oled, kinni Sinust hakkan
nagu kressi väädid õitsvast niinepuust,
ja kui lasen lahti, haljamast siis lakkan
ning mu syda langeb mulda veres suust,
Issand Jumal.

Õnnistatud Issanda ligiolu!

*****

(Foto: Sven Arbet)

Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani (Fl 2:8).

Palmipuudepühal avaneb Õlimäelt avar vaade Jeruusalemmale: Jeesus suundub eesli seljas läbi Kidroni oru pühasse linna – järgnevad kannatusnädala dramaatilised sündmused. Suurel Neljapäeval seatakse püha õhtusöömaaja sakrament, Suurel Reedel lüüakse Lunastaja risti, Ülestõusmispüha valgust veel ei paista.

Mis oli Kristuse ristilöömise eesmärk? Saada lahti sellest tülikast inimesest, kes väitis enese olevat Jumala või Jumala Poja, kelle pühadusega kokkupuude paljastas inimeste patu ja kes tõendas taevaste jõudude kohalolekut oma võimsate tegudega. Käi välja! Kas sina pead end paremaks? Lööge ta risti! Pole vaja Jumala kohalolekut, mis meile koha kätte näitab, parem mõelgem ise välja Jumal, niisugusena nagu Ta meile meeldib. Meile meeldib loomulikult Jumal, kes ainult armastab ja armastab.

See ei ole Piibli Jumal, see ei ole elav Jumal, see on välja mõeldud Jumal. Tõeline Jumal on küll armastus, kuid Ta on ka pühadus. Veel rohkem kui Jumala armastusest räägib Piibel meile sellest, et Jumala armastusest võime ka ilma jääda – kui Temaga elavat suhet ei rajata maises elus. Kui me maa peal ei taha Jumalaga suhelda, siis veel vähem saame seda teha taevas, kus patused ei kannataks arvatavasti sekundikski välja Jumala kohalolu ja karjuksid samuti: „Löö ta risti!“ – kui see oleks võimalik. Kuna see ei ole võimalik, siis suunduvad jumalapõlgajad Jumalast eemale, armastuseta eksistentsi. Sellist paika, kus kurjad ja isekad isekeskis koos on, nimetatakse põrguks, kuid pole teada, kas seda saab päriselt „paigaks“ nimetada, sest eeldatud on olukorda väljaspool aega ja ruumi.

Mis on Kristuse ristisurma mõte? Miks on see Jumala maailmaprogrammi sisse kirjutatud? Eks ikka selleks, et lunastus, st vabastamine maiselt kaduvate ja destruktiivselt deemonlike jõudude võimusest, lõpuni viia. Jumal oli ammu saatnud prohveteid, et meid vaimselt ette valmistada. Ta saatis ka oma unikaalse neitsistsündinud Poja, et meiega lausa ihulikult kokku puutuda – võiks öelda, et Jeesuses Kristuses ühinesid taevas ja maa. Kuid sellestki on vähe, et Jumal nõnda inimese eluga maksimaalselt kokku puutub – lunastamiseks ehk vabastamiseks oli vaja Tema kokkupuudet ka inimese surmaga. Selle kokkupuute rajas Jumal, sisenedes Kristuse surma kaudu surmavalda. Ka surmas kuuluvad nüüd Jumalale need, kes on leidnud Temaga osaduse maises elus, saades osa ka ülestõusmise lootusest. Siiski suudavad inimsõnad vaevalt selgitada Suure Reede sündmusi …

Miks nimetatakse kristlust ristiusuks? Eks ikka risti pärast, mille külge Jeesus löödi. Eks ikka sellepärast, et kristluse keskmes seisab tema rist ja ülestõusmine. Teisalt aga tõuseb ristimärk kristluses tugevasti esile alles pärast riigiusuks saamist. Rooma katakombides eelistati kuni IV sajandini kujutada „Jeesuse monogrammina palmiokse, tuvisid, paabu- ja paradiisilinde“ ehk vee ja loodusega seotud objekte, kirjutab juudi autor Gil Yaron. „Ristimisvesi uuestisünni sümbolina võlus varajasi kristlasi rohkem kui surnurist, mis pidi alles hiljem saama kristlaste võrdkujuks.“ Alguses „seisis usu keskpunktis Kristuse haud ja ülestõusmine“ – muutus tuli siis, kui keiser Constantinus tegi (313.a) kristlusest riigiusu: „Mitte enam ülestõusmise vesi, vaid kannatuse rist sai keskseks sümboliks Jeesuse-kultuses.“ Algas sundristimine paganaile ja jälitusajalugu juutidele (Jerusalem. Ein historisch-politischer Stadtführer. München: C. H. Beck, 2009: 74, 85).

Üks paistab olevat selge: nii nagu rist tõusis kristluse võrdkujuks Constantinusega, nõnda on langemas selle rõhutatud keskne osa seoses Constantinuse- ehk riigikiriku ajastu lõpuga, mis toimub tänapäeval. Ma ei usu, et oleks olnud massikristlust ilma riigikirikuta. Ma ei usu ka, et ilma kristliku lääneta oleksime rikkamad. Vahest tõesti edastab Kristuse rist ka halva sõnumi vaatajaile: mis te vingute, vaadake, kuidas Tema kannatas! Ristiga võib tõesti saada õigustada riigikiriklikku sundi. Kuid esiteks ei ole ükski riik saanud ilma sunnivahenditeta ja teiseks on Kristuse risti tegelik sõnum ikkagi muu.

Võib-olla aitab riigikirikliku ajastu läbisaamine taas ehtsamal kujul esile tõusta Kristuse risti tõelisel tähendusel? „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani,” kirjutab Paulus ja jätkab: „Sellepärast ongi Jumal ta tõstnud kõrgemaks kõigest.“ Teisisõnu on Jeesuse põhihoiakuks alandlikkus, mida Jumal meile tema kaudu ilmutab. Alandlikkus ei tähenda võltsi alandamist, nagu arvavad kurjad inimesed, kel pakub lõbu teiste alandamine, vaid enesestloobumist kuulekuses Jumalale. Jeesuse ülesandeks oli loobuda oma elustki, et avada surma võitmise kaudu uks igavesse ellu.

Igaühel meist tuleb loobuda alandlikult kõigest sellest, mis takistab meie suhet Eluandjaga. Kui kanname „oma risti“ ja täidame oma eluülesannet, siis hoiab see meid osaduses Jumalaga. Sellisel alandlikkusel on kosmilised tagajärjed, sest osaduse kaudu Kristusega, kelles surm on võidetud, pakub Jumal meilegi igavest elu. Seda õpetab meile Kristuse rist, mis on kristluse jäävaks võrdkujuks. Seepärast kannavad kristlased riste kaelas ja panevad neid avalikult üles. Rist ei meenuta ainult Jeesuse ristisurma, vaid ka Tema ülestõusmist ja kõike seda Elu, mida Jumal tahab pakkuda kõigile uskujaile.

Õnnistatud kannatusnädalat kõigile!

Oleme paastuajas ja möödunud pühapäevaga, kannatusaja pühapäevaga algas kannatusaeg. See on aeg, mil kirikutes mõeldakse Kristuse kannatustele ja sellele, et ta kannatas ja suri selleks, et meie võiksime elada, et meie elu võiks olla igavene. Kutsun sind mõtisklema psalmisti palve üle. „Ma ekslen nagu kaotsiläinud lammas! Issand, otsi oma sulast!“ (Ps 119:176)

Milline on meie elu? Kuhu oleme teel? Kas teame seda või veeretame oma päevi õhtusse, ekseldes ilma suunata, eesmärgita? Aeg-ajalt ehk kurdame, et tuul pole elumerel seilamiseks meile soodne. Kas teadsid, et rooma mõttetark Seneca on kord öelnud: „Kui sa ei tea, kuhu sa sõita soovid, pole sulle ükski tuul soodne.“

Eluõhtu. Päike on loojumas, varjud pikenevad, õhtu on saabumas ja öögi tuleb kindlasti. Kas meie jaoks on hommikut, lõputut päeva imelises? Kas keegi tuleb meile vastu ja juhib meid valgusesse? Kas Tema, kes seda teha saab, tunneb meid? Kas meie tunneme Teda, tunneme paljude eksitavate, meelitavate häälte hulgast ära Tema hääle?

Igale asjale siin päikese all on antud aeg. Küllap ka ekslemiseks. Aeg-ajalt on ehk isegi hea, kui satume kangekaelselt oma tarkuses rännates, Jumala juhatust ignoreerides oma eluga rappa või padrikusse või kuristiku servale. Ja küllap on ka kannatust kõigile vaja. Kuidas me muidu targemaks saame? Kuid ühel hetkel tuleb teha valik. Millal?

Oleme elujõel oma paadis. Kas meil on aerud, kas juhime oma laevukest või laseme meile kingitud kallist aega mõttetustele kulutades voolul oma paati ei tea kuhu kanda?

Mõtlen ikka ühe lihtsa kaluri palvele, kes iga kord merele minnes oli palvetanud: „Oh Jumal, ole mu vastu armuline, sest mu lootsik on nii väike ja meri nii ääretult suur.“

Mõtlen ka ühele meie koguduse liikmele, kes oma kalurikogemusele toetudes hoiatas aeg-ajalt inimesi ühe võrdlusega – kui sa elumerel olles arvad, et kui mere pealispind on vaikne, elumeri rahulik, seisab ka sinu paat paigal, siis sa eksid. On allhoovused, mis võivad su paadi kaldast väga kaugele kanda, nii et kui sa seda õhtu tulles taipad, ei jõua sa enne pimedat enam kaldale.

Jah, küllap rahulik aeg ja üsna muretu elu võibki kõige ohtlikum olla. Me võime sellistes aegades väga kergelt unustada Jumala. Me võime kaduma minna.

Laulik taipab, et ta on eksinud. „Ma ekslen nagu kaotsiläinud lammas! Issand, otsi oma sulast!“ Usun, et Jumalal on meid lihtne üles leida ja aidata, kui me taipame, et vajame abi. Meid on lihtne juhatada, kui me vajame juhatust. Laulik tõotab Jumalale, kelle abi ta eksinuna anub, et ei unusta Jumala käske. Palugem meiegi endale head mälu, et me olulisimat ei unustaks, et me kaduma ei läheks, et me pärale jõuaksime. Tema, kes oli valmis meie päästmise pärast andma end kannatustesse ja surma, suudab meid päästa. Teda tasub usaldada. Tema teab teed, sest Ta ise on Tee, Tõde ja Elu.

PALVE: Issand, Hea Karjane, andesta meile, et me Sinu seatud radadelt eksime. Juhata meid oma Sõna läbi, valgusta meile teed, mis viib ellu! Otsi meid, ekslejaid, üles ja juhi meid eluteele!

*****

(Foto: Sven Tupits)