Nädala mõte

Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani (Fl 2:8).

Palmipuudepühal avaneb Õlimäelt avar vaade Jeruusalemmale: Jeesus suundub eesli seljas läbi Kidroni oru pühasse linna – järgnevad kannatusnädala dramaatilised sündmused. Suurel Neljapäeval seatakse püha õhtusöömaaja sakrament, Suurel Reedel lüüakse Lunastaja risti, Ülestõusmispüha valgust veel ei paista.

Mis oli Kristuse ristilöömise eesmärk? Saada lahti sellest tülikast inimesest, kes väitis enese olevat Jumala või Jumala Poja, kelle pühadusega kokkupuude paljastas inimeste patu ja kes tõendas taevaste jõudude kohalolekut oma võimsate tegudega. Käi välja! Kas sina pead end paremaks? Lööge ta risti! Pole vaja Jumala kohalolekut, mis meile koha kätte näitab, parem mõelgem ise välja Jumal, niisugusena nagu Ta meile meeldib. Meile meeldib loomulikult Jumal, kes ainult armastab ja armastab.

See ei ole Piibli Jumal, see ei ole elav Jumal, see on välja mõeldud Jumal. Tõeline Jumal on küll armastus, kuid Ta on ka pühadus. Veel rohkem kui Jumala armastusest räägib Piibel meile sellest, et Jumala armastusest võime ka ilma jääda – kui Temaga elavat suhet ei rajata maises elus. Kui me maa peal ei taha Jumalaga suhelda, siis veel vähem saame seda teha taevas, kus patused ei kannataks arvatavasti sekundikski välja Jumala kohalolu ja karjuksid samuti: „Löö ta risti!“ – kui see oleks võimalik. Kuna see ei ole võimalik, siis suunduvad jumalapõlgajad Jumalast eemale, armastuseta eksistentsi. Sellist paika, kus kurjad ja isekad isekeskis koos on, nimetatakse põrguks, kuid pole teada, kas seda saab päriselt „paigaks“ nimetada, sest eeldatud on olukorda väljaspool aega ja ruumi.

Mis on Kristuse ristisurma mõte? Miks on see Jumala maailmaprogrammi sisse kirjutatud? Eks ikka selleks, et lunastus, st vabastamine maiselt kaduvate ja destruktiivselt deemonlike jõudude võimusest, lõpuni viia. Jumal oli ammu saatnud prohveteid, et meid vaimselt ette valmistada. Ta saatis ka oma unikaalse neitsistsündinud Poja, et meiega lausa ihulikult kokku puutuda – võiks öelda, et Jeesuses Kristuses ühinesid taevas ja maa. Kuid sellestki on vähe, et Jumal nõnda inimese eluga maksimaalselt kokku puutub – lunastamiseks ehk vabastamiseks oli vaja Tema kokkupuudet ka inimese surmaga. Selle kokkupuute rajas Jumal, sisenedes Kristuse surma kaudu surmavalda. Ka surmas kuuluvad nüüd Jumalale need, kes on leidnud Temaga osaduse maises elus, saades osa ka ülestõusmise lootusest. Siiski suudavad inimsõnad vaevalt selgitada Suure Reede sündmusi …

Miks nimetatakse kristlust ristiusuks? Eks ikka risti pärast, mille külge Jeesus löödi. Eks ikka sellepärast, et kristluse keskmes seisab tema rist ja ülestõusmine. Teisalt aga tõuseb ristimärk kristluses tugevasti esile alles pärast riigiusuks saamist. Rooma katakombides eelistati kuni IV sajandini kujutada „Jeesuse monogrammina palmiokse, tuvisid, paabu- ja paradiisilinde“ ehk vee ja loodusega seotud objekte, kirjutab juudi autor Gil Yaron. „Ristimisvesi uuestisünni sümbolina võlus varajasi kristlasi rohkem kui surnurist, mis pidi alles hiljem saama kristlaste võrdkujuks.“ Alguses „seisis usu keskpunktis Kristuse haud ja ülestõusmine“ – muutus tuli siis, kui keiser Constantinus tegi (313.a) kristlusest riigiusu: „Mitte enam ülestõusmise vesi, vaid kannatuse rist sai keskseks sümboliks Jeesuse-kultuses.“ Algas sundristimine paganaile ja jälitusajalugu juutidele (Jerusalem. Ein historisch-politischer Stadtführer. München: C. H. Beck, 2009: 74, 85).

Üks paistab olevat selge: nii nagu rist tõusis kristluse võrdkujuks Constantinusega, nõnda on langemas selle rõhutatud keskne osa seoses Constantinuse- ehk riigikiriku ajastu lõpuga, mis toimub tänapäeval. Ma ei usu, et oleks olnud massikristlust ilma riigikirikuta. Ma ei usu ka, et ilma kristliku lääneta oleksime rikkamad. Vahest tõesti edastab Kristuse rist ka halva sõnumi vaatajaile: mis te vingute, vaadake, kuidas Tema kannatas! Ristiga võib tõesti saada õigustada riigikiriklikku sundi. Kuid esiteks ei ole ükski riik saanud ilma sunnivahenditeta ja teiseks on Kristuse risti tegelik sõnum ikkagi muu.

Võib-olla aitab riigikirikliku ajastu läbisaamine taas ehtsamal kujul esile tõusta Kristuse risti tõelisel tähendusel? „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani,” kirjutab Paulus ja jätkab: „Sellepärast ongi Jumal ta tõstnud kõrgemaks kõigest.“ Teisisõnu on Jeesuse põhihoiakuks alandlikkus, mida Jumal meile tema kaudu ilmutab. Alandlikkus ei tähenda võltsi alandamist, nagu arvavad kurjad inimesed, kel pakub lõbu teiste alandamine, vaid enesestloobumist kuulekuses Jumalale. Jeesuse ülesandeks oli loobuda oma elustki, et avada surma võitmise kaudu uks igavesse ellu.

Igaühel meist tuleb loobuda alandlikult kõigest sellest, mis takistab meie suhet Eluandjaga. Kui kanname „oma risti“ ja täidame oma eluülesannet, siis hoiab see meid osaduses Jumalaga. Sellisel alandlikkusel on kosmilised tagajärjed, sest osaduse kaudu Kristusega, kelles surm on võidetud, pakub Jumal meilegi igavest elu. Seda õpetab meile Kristuse rist, mis on kristluse jäävaks võrdkujuks. Seepärast kannavad kristlased riste kaelas ja panevad neid avalikult üles. Rist ei meenuta ainult Jeesuse ristisurma, vaid ka Tema ülestõusmist ja kõike seda Elu, mida Jumal tahab pakkuda kõigile uskujaile.

Õnnistatud kannatusnädalat kõigile!

Oleme paastuajas ja möödunud pühapäevaga, kannatusaja pühapäevaga algas kannatusaeg. See on aeg, mil kirikutes mõeldakse Kristuse kannatustele ja sellele, et ta kannatas ja suri selleks, et meie võiksime elada, et meie elu võiks olla igavene. Kutsun sind mõtisklema psalmisti palve üle. „Ma ekslen nagu kaotsiläinud lammas! Issand, otsi oma sulast!“ (Ps 119:176)

Milline on meie elu? Kuhu oleme teel? Kas teame seda või veeretame oma päevi õhtusse, ekseldes ilma suunata, eesmärgita? Aeg-ajalt ehk kurdame, et tuul pole elumerel seilamiseks meile soodne. Kas teadsid, et rooma mõttetark Seneca on kord öelnud: „Kui sa ei tea, kuhu sa sõita soovid, pole sulle ükski tuul soodne.“

Eluõhtu. Päike on loojumas, varjud pikenevad, õhtu on saabumas ja öögi tuleb kindlasti. Kas meie jaoks on hommikut, lõputut päeva imelises? Kas keegi tuleb meile vastu ja juhib meid valgusesse? Kas Tema, kes seda teha saab, tunneb meid? Kas meie tunneme Teda, tunneme paljude eksitavate, meelitavate häälte hulgast ära Tema hääle?

Igale asjale siin päikese all on antud aeg. Küllap ka ekslemiseks. Aeg-ajalt on ehk isegi hea, kui satume kangekaelselt oma tarkuses rännates, Jumala juhatust ignoreerides oma eluga rappa või padrikusse või kuristiku servale. Ja küllap on ka kannatust kõigile vaja. Kuidas me muidu targemaks saame? Kuid ühel hetkel tuleb teha valik. Millal?

Oleme elujõel oma paadis. Kas meil on aerud, kas juhime oma laevukest või laseme meile kingitud kallist aega mõttetustele kulutades voolul oma paati ei tea kuhu kanda?

Mõtlen ikka ühe lihtsa kaluri palvele, kes iga kord merele minnes oli palvetanud: „Oh Jumal, ole mu vastu armuline, sest mu lootsik on nii väike ja meri nii ääretult suur.“

Mõtlen ka ühele meie koguduse liikmele, kes oma kalurikogemusele toetudes hoiatas aeg-ajalt inimesi ühe võrdlusega – kui sa elumerel olles arvad, et kui mere pealispind on vaikne, elumeri rahulik, seisab ka sinu paat paigal, siis sa eksid. On allhoovused, mis võivad su paadi kaldast väga kaugele kanda, nii et kui sa seda õhtu tulles taipad, ei jõua sa enne pimedat enam kaldale.

Jah, küllap rahulik aeg ja üsna muretu elu võibki kõige ohtlikum olla. Me võime sellistes aegades väga kergelt unustada Jumala. Me võime kaduma minna.

Laulik taipab, et ta on eksinud. „Ma ekslen nagu kaotsiläinud lammas! Issand, otsi oma sulast!“ Usun, et Jumalal on meid lihtne üles leida ja aidata, kui me taipame, et vajame abi. Meid on lihtne juhatada, kui me vajame juhatust. Laulik tõotab Jumalale, kelle abi ta eksinuna anub, et ei unusta Jumala käske. Palugem meiegi endale head mälu, et me olulisimat ei unustaks, et me kaduma ei läheks, et me pärale jõuaksime. Tema, kes oli valmis meie päästmise pärast andma end kannatustesse ja surma, suudab meid päästa. Teda tasub usaldada. Tema teab teed, sest Ta ise on Tee, Tõde ja Elu.

PALVE: Issand, Hea Karjane, andesta meile, et me Sinu seatud radadelt eksime. Juhata meid oma Sõna läbi, valgusta meile teed, mis viib ellu! Otsi meid, ekslejaid, üles ja juhi meid eluteele!

*****

(Foto: Sven Tupits)

Jeesus ütles Peetrusele: „Mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks.“ (Lk 22:32)

Selle palve, mille sõnu mõtiskluse alguseks kuulsime, oli Jeesus Peetruse eest palunud veidi enne seda, kui Ta talle ütles, et Peetrus õige pea salgab Ta kolmel korral ära.

Jeesus teab, mida Peetrusele palub. Oht kaotada usk pole kõige suurem sugugi mitte sellistes olukordades, kui meid tabavad õnnetused ja hädad, mis tulevad väljastpoolt, on kolmandate isikute põhjustatud. Suurim usu kaotamise oht varitseb inimesi, kes teavad ja suudavad endale tunnistada, et on ise põhjustanud olukorra, mis muudab õnnetuks ja rahulolematuks. Suurim oht kaotada usk on inimestel, kes, olles elus sattunud raskesse või keerulisse olukorda, murduvad, löövad araks, käituvad nii, nagu nad ei pidanud kunagi võimalikuks käituda, reedavad oma põhimõtted, selle, millesse nad on uskunud. Nad on segaduses, tunnevad häbi, valu, pettumust – ja viha. Viha enese ja Jumala vastu. Enese vastu, sest nad ei ole suutnud olla sellised, nagu nad arvasid endid olevat, nii tugevad, nagu nad uskusid olevat. Ja Jumala vastu, et too pole hoidnud neid eemale sellisest katsumusest, mis käib neile üle jõu. Lisandub häbi ja hirm Jumala ees, hirm, et Jumal hülgab, tõukab eemale. Ja selleks, et vältida valu ja alandust, mis tekib eemaletõrjumisel, teeb inimene ise esimese sammu – lükkab ise endast eemale Jumala, hülgab usu.

Tõrjudes Jumala oma elust välja, kaotades usu Temasse, kaotab inimene selle, mis teeb temast inimese, kaotab õige mõtte oma elule ja tegevusele, kaotab lootuse – aga see tähendab ka, et kaotab tuleviku. Mõnes mõttes on lihtsam neil, kes pole kunagi tundnud Jumalat, tundnud Tema puudutust. See, kes pole kunagi näinud valgust, saanud võimalust võrrelda seda pimedusega, ei saa ju seda ka taga igatseda. Kes aga on näinud valgust, jääb seda alati taga igatsema. Nõnda ka see, kes on korragi näinud Jumala valgust, tundnud hetkegi tema ligiolekut, ei saa enam ilma selleta, vaid jääb seda alati taga igatsema ja selle poole püüdlema – isegi kui ta ise on Jumala ja usu kõrvale heitnud, enda ja Jumala vahele seina ehitanud.

Kui lõpeb usk, jääb inimene suurde maailma üksi, ümbritsetuna vaid sellest, mis pidevalt muutub, hävib ja kaob. Ilma millegi kindlata, millele saaks toetuda. Temast saab põgenik, nagu kord sai vennatapja Kainist. Põgenik, kelle elu täiteks on hirm surma ees, sest pärast elurännaku lõppemist ei ole tal kuhugi minna, ta ei leia teed igavesse ellu. Kohutav saatus!

Jumal ei tõrju inimest, kes siiralt oma eksimusi, oma patte kahetseb, kunagi eemale – liiga kallist hinda, Poja vere hinda, on ta maksnud selleks, et inimene võiks leida tagasitee Tema juurde, võiks saada taas Jumala lapse staatuse. Jumal on valmis halastama ja andestama peaaegu kõike, isegi enda reetmist, kui see tuleb inimlikust nõrkusest ja puudulikkusest. Kuid kui kaob usk, ei suuda inimene Jumala ette astuda, Talle oma patte üles tunnistada ega Jumala andestust vastu võtta. Usu üheks komponendiks on kindel lootus, et Jumal on halastav ja armuline. Kui inimene Jumala eest põgeneb, siis ei ole tal võimalik vastu võtta seda tuge, seda abi, mida Jumal on valmis kinkima: tarkust, julgust, rahu, rõõmu, lootust. Kui inimene põgeneb, ise ei lase Jumalal ennast aidata, ei ole tal lootust ka tehtud vigu parandada ega oma probleemide puntrast välja rabeleda.

Kuni inimesel säilib usk, pole tema olukord kunagi lootusetu. Jumal andestab ja kingib uue alguse, uue võimaluse. Selleks aga, et usk säiliks, säiliks ka kannatustes ja katsumustes, on vaja seda toita. Usku toidab tihe side Jumalaga, oma Taevase Isaga, palve, pühakirja lugemise ja sakramentide kaudu. Paastuajal, mil me püüame oma isusid taltsutada, on õige aeg mõelda just oma usu toitmisele.

PALVE: Taevane Isa, palun kingi meile usku ja kinnita seda, et see kunagi ei lõpeks. Ära lase meil enda juurest põgeneda, aita loota Sinu halastusele ja armule ka siis, kui oleme eksinud ja Sinu teedelt kõrvale kaldunud. Halasta meie peale oma Poja, Jeesuse Kristuse, meie õnnistegija ja päästja ristil toodud ohvri pärast.

Sellele naisele on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. (Lk 7:47)

See naine, kellest on juttu, astus Jeesuse ette, salvis tema jalgu õliga, kastis neid pisaratega, suudles neid ja kuivatas oma juustega. Ta oli elus kogenud palju pettumusi.

Me kõik teame, mis on pettumus. Ühele on löödud kergemaid, teisele raskemaid haavu. Mõni on saanud rohkem, teine vähem viga. Siiski pole õige nõustuda pessimistlike hinnangutega, et elu polevatki muud kui üks pettumuste jada. Kui me milleski pettume, siis on see kontrastiks millelegi heale ja ilusale – mis on ju ka siis meil olemas! Kuid nagu pole roosi ilma okasteta, nii pole ilmselt ka elu ilma torkavate pettumusteta.

Miks pettutakse? Vägagi mitmesugustel põhjustel.

Tihtipeale lihtsalt ei vasta meie kare elu lootustele, millega noor inimene oli alustanud oma teekonda – ja nii tuleb tal hiljem pettuda. Pettumus pole tavaliselt eriti suur, siis kui pettume mõnes nurjunud ettevõttes: oleme valinud vale töökoha, ülesande, hinnanud midagi valesti – ja näe, läks teisiti! Seda saab parandada. Pettumus pole märkimisväärnegi, kui oleme pettunud mõnes raamatus, filmis vms. Ränki haavu kogeme aga siis, kui oleme pidanud pettuma kelleski inimeses: sellised haavad on sügavad ja vahel vaevu paranevad. Esmalt oleme teda usaldanud, talle lootnud, teda armastanud – meie usku, lootust ja armastust on aga petetud! Sõber vedas alt, töökaaslane tõukas eest, konkurent andis löögi selja tagant, ametnik pettis kavalalt, mees ja naine kaotasid omavahel usalduse.

Kui paljud vanemad pettuvad oma lastes! Nad on teinud nende heaks kõik, mida oskasid, kuid lapsed on läinud oma teed. Lapsed aga pettuvad oma vanemais, kes unustavad oma kohuseid. Keda võidakse siis usaldada, mille peale loota?

Mõelgem igaüks iseendale – kindlasti on mõni pettunud ka meis! Meist loodeti rohkemat, kuid asjatult – me ei saanud oma vanadest vigadest ja eluviisidest lahti, ei suutnud muutuda. Ja ilmselt oleme mõnes mõttes pettunud ka iseendas: paljud asjad meie elus oleksid pidanud – ja ka võinud – olla teisiti. Olime aga laisad, kes ei võtnud midagi ette – või hoopis töönarkomaanid, kes kurnasid end poolsurnuks, kahjustades oma lähedasi. Olime hoolimatud, mõeldes rohkem oma raskustele, või siis hoopis liiga palju ennast teiste asjadesse segajad. Olime liiga kergemeelsed – või hoopis liiga raskemeelsed: meie enesesüüdistused võivad olla lausa vastupidised. Oleme pettunud.

Olles iseenda juurde jõudnud, tuleb aga küsida: mis on eneses pettumise vastand – kas mitte enesega rahulolu? Sel juhul hoidku küll meid Jumal selle eest. Enesega rahulolu – see on eriti ränk enesepettus. Nii kõrge enesehinnang, kus endaga igati rahul ollakse, annab kindlasti võltspildi, mis hiljem tõenäoselt kätte maksab. Kui ükskord taibatakse, võib ärkamine – ja seega ka pettumine – olla eriti hirmus.

Mida võiksime õppida pettumustest? Seda, mida pettumus tähendab ja mida see paljastab. See tabab meid siis, kui on paljastunud mingi vale – ja see tähendab pettekujutlustest vabastamist. Seni olime midagi tõeks pidanud, kuid see jäi ettekujutluseks ega saanud reaalsuseks. Mitte ainult iseendas ja teistes, vaid ka Jumalas võime oma väärkujutluste tõttu olla pettunud. Nüüd vabaneme nendest illusioonidest, enesepettustest. Pettumus tahab meid õpetada, et endiselt ei saa enam jätkata, et midagi tuleb muuta.

Selles naises, kes astus Jeesuse ette, olid inimesed pettunud. Tal oli halb kuulsus. Jeesus aga ütles temale: „Sinu patud on sulle andeks antud!“ Ning lisas: „Sellele naisele on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud!“

Jumala armastuse kohta on levinud pettekujutlus, nagu saaks Ta andeks anda ainult õigetele. Kuidas me saaksime olla õiged, olles lahus Jumala armastusest? Pole võimalik teha ennast ise õigeks lahus Jumalast, et alles siis vastu võtta Tema andestust ja armastust – sest armastusest lahus ei saa me iial olla õiged. Pigem tuleb meil kaugemale hüpata oma elu mis tahes pattudest ja pettumustest ning haarata kinni Jumala armastusest – sellega saame andeksandmise ja aluse uueks eluks Jumala juhtimise all.

Kuidas on meie pettumustega? Kas meie armastame Jumalat? See on lihtsalt kontrollitav. Armastuse tunnuseks on see, et tuntakse tõmbejõudu armastatu poole, soovitakse olla tema lähedal. Armastus Jumala vastu on samasugune: see lausa tõmbab Jumala poole – palvele, jumalateenistusele, pühakirja uurimisele, et olla aina Jumala lähedal –, sest ollakse mõistnud ja kogenud, et Tema on armuline. Nii juhtus selle patuse naisega ja nii peab juhtuma meiega, et saada üle oma elu pettumustest. Seda on paljud kogenud, et kõige suuremadki vead ja patud võidavad need, kes on valmis muutuma.

Õnnistatud Jumala armastuse leidmist, oma pettumuste võitmist ning Kristuse kannatamisaja teist nädalat kõigile!

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!“.“ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. (1Ms 3:1–6)

Elu igas päevas kerkivad meie ette valikud: kas toimida nii või teisiti. Kusjuures reeglina on meile ka teada, et üks valik on soovitatav, teine mitte. Sageli on teine valik, kusjuures meie silmis just ahvatlevam valik, ka mingi autoriteedi poolt keelatud. Ühte valikut loetakse üldiselt õigeks, teist mitte. On hea, kui meie endi soov, tõekspidamised ja soovitatav valik kokku langevad. Aga kui ei lange? Ja seda, et need kokku ei lange, juhtub paraku sageli. Kuidas siis talitada? Kuidas toimida, kui mingi keelu põhjus jääb meile arusaamatuks? Kui keeld tundub meile tobeda, mõttetu ja isegi ülekohtusena? Kuidas toimida, kui sellisest keelust on võimalik üle astuda nõnda, et keegi seda ei takista, mõnikord ehk ei märkagi? Tahaks ja oleks ka võimalus – kas kasutada võimalust või mitte? Kui oleme jõudnud selle küsimuseni, kui me juba kaalume võimalusi keelust või käsust üleastumise poolt ja vastu ning astuda on jäänud veel vaid üksainus, viimane samm – tähendab oleme juba sattunud kiusatusse. Üks sellise kiusatuse tee kirjeldus, vast kõige tuntum kogu maailmas ja päris kindlasti üks kahest kõige rohkem inimkonna ajalugu muutnud kiusatuse loost on ära toodud Piiblis 1. Moosese raamatu 3. peatükis. Selle loo kiusatuse tee lõppes kiusatusele järeleandmisega – pattulangemisega, Jumala, Looja ja inimese, loodu võõrdumisega, nendevahelise barjääri tekkimisega.

Öeldakse, et põrgutee olevat sillutatud heade kavatsustega. Võib-olla oleks aga õigem öelda, et see on sillutatud kiusatustega. Pole ju kiusatuse puhul kiusatuses olijal tavaliselt kavatsust kellelegi halba teha. See halb kukub välja kuidagi iseenesest – tegude, üleastumiste tagajärgedest, mida ei osata ega suudeta ette näha.

Millest aga kiusatus tekib? Inimestena püüame ikka ajada oma süü, oma üleastumised kellegi teise kaela: kas siis naise, mehe, sõbra või äärmisel juhul isegi mao kraesse. Nemad on süüdi, nemad ütlesid, nemad ahvatlesid. Kuid see on vaid osa, kusjuures väga väike osa tõest. Ja ei olnud ju pattulangemisloos tegelikult viimselt mao sõnad need, mis ajasid inimese kiusatusse ja sellele alistuma. Kiusatuse allikas peitub iga inimese enda sisemuses.

Näib nõnda, et kiusatus tekib usaldamatusest – usaldamatusest selle vastu, kes mingi käsu või keelu on kehtestanud. Kui me astume Jumala antud käsu või keelu vastu, siis tähendab see, et me ei suuda küllalt usaldada Jumalat, Tema otsuste õigsust. Kuigi me vahel endale sellest aru ei anna, tahaksime ise kõike tunda ja teada, ise anda keelde ja käske, ise otsustada, mis on õige ja vale, ise olla kui Jumal. Täpselt nii nagu pattulangemisloos Eeva. Ja mis on selles soovis halba? Meid ju õhutatakse pürgima Jumala poole, isegi olema nagu Jumal. Meid lausa nimetatakse Jumala lasteks. Selles aga asja võti ongi. Me pole jumalad, ehkki püüame oma otsuste tegemisega Teda matkida. Me oleme alles Tema lapse seisuses. Ei lasta ju lapsi, kuni nad veel väiksed on, teha kõike, mis neile hea ja meelitav tundub. Nad lihtsalt ei tea veel, mis on õige ja mis vale, mis hea ja mis halb. Kui laps kasvab, kasvab ka tema arusaamisvõime – siis saab ta juurde õigusi ja väheneb keeldude arv. Ta saab juurde vabadusi vastavalt vastutusvõime kasvule, sest vabadus toob kaasa ka vastutuse. Nõnda on see ka Jumala perekonnas.

Kiusatused, millele inimesed pole suutnud vastu seista ja mis on kasvanud üle pattudeks, on inimkonna tema Loojast lahutanud. Need on müürina inimese ja Jumala vahel ja hoiavad neid lahus. Kuid igal päeval meile ette tulevaid kiusatusi ära võites, astudes ja jäädes kuulekaks Jumala tahtele, on võimalik jõuda tagasi teele, mis viib inimese taas kokku oma Jumalaga. Seda kuulekuse teed näitas meile Jeesus, sellele teele on Ta meidki kutsunud ja juhatanud. Ja sellel teel on Tema, Jumala Poeg Jeesus Kristus, kes ainsana on suutnud ära võita kõik kiusatused ja jääda Jumalale kuulekaks ning ustavaks, oma sõna ja sakramendi kaudu ise meie kõrval. Üksi, ilma Tema toe ja abita ei suudaks me kindlaks jääda ja oma maise rännaku lõpul jõuda pärale Jumala, meie Looja juurde, sinna, kus on meie tõeline kodu, kuhu Looja on meid loomisel määranud elama.

Palugem siis, et Tema ise oma sõna ja sakramendi kaudu kasvataks meie usaldust, kingiks tarkust ja hoiaks meid eemale kiusatuste rajalt, hoiaks teel, mis viib tagasi Isakoju, kust inimkonna esivanemad sõnakuulmatuse pärast kord ära saadeti.

Johannes kirjutab oma esimese kirja neljanda peatüki seitsmenda salmi alguses: „Armsad, armastage üksteist!“ Aamen.

Kes ta on, et jagab selliseid käske? Olen kuulnud, et nooruses oli ta kiiresti süttiv karm mees. Kord oli tulnud ta oma õpetaja juurde ja teatanud, et ühes külas ei taheta teda öömajale võtta. Johannes oli olnud siis valmis paluma, et taevane tuli selle küla maatasa põletaks. Kas sellisel on õigust jagada mingeid käske ja mitte lihtsalt mingeid, vaid et meie üksteist armastaksime?

Tegelikult kirjutab ta selle käsu ka endale, öeldes: „Armsad, armastagem üksteist!“ Ja veel on midagi väga olulist. Selle kirja kirjutaja muutus. Vanemaks saades muutus see kõuepoeg armastuse apostliks. Tema nime kannab ka see kirik. Armastuse apostli nime. Äkki seepärast värvisidki selle kiriku ehitajad selle kiriku kord nendesse heledatesse helgetesse toonidesse, mille asjatundjad ligi 14 eri värvikihi alt üles leidsid ja mille järgi viimase remondi käigus oma kiriku uuesti üle värvida lasime.

Kuid kas selline inimese põhjalik muutumine on võimalik? Paljud on proovinud ja vanasse tagasi vajunud. Selline totaalne muutumine pole lihtne. Selleks on vaja tohutut tahtejõudu, kuid kust seda võtta? Lihtsam on süüdistada teisi ja jääda endiseks.

Muutumine vajab soojust, valgust, armastust – vajab teadmist, et vaatamata kõigele keegi hoolib, armastab, pole kaotanud lootust. Vajab usku, et muutumisel on mõtet. Külmast kange taim ja inimene on jäigad. Paindlikkus tuleb siis, kui nad saavad soojust, valgust ja armastust. Ilma selleta võib muuta püüdmine tekitada tõsiseid vigastusi. See võib ka surmaga lõppeda.

Taim sirutub hämaras toas sinnapoole, kust tuleb rohkem valgust. Inimesega võib olla teisiti. Kui teda on palju painutatud, alla surutud või on silmad häbi täis, võib süütunde alla looka vajunu hakata sirutuma allapoole – otsida hämarust, isegi pimedust. Ta ei usu, et tal on ülespoole asja. Ei usu, et seal teda keegi ootab.

Vibuna pingul olnud noor ja äkiline kõuepoeg Johannes oli kiirelt valmis lennutama nooli nende suunas, kes keeldusid täitmast tema soove. Jeesuse läheduses sirutus ta tasapisi ülespoole. Pinge jäi, energia ei kadunud kusagile, aga hukkamõistja muutus mõistjaks, kättemaksja andestajaks. Armastuse ja mõistmise soojuses paindus see taim alt ülesse, hakkas õitsema ja kandis ning kannab tänini imeilusaid vilju. Kannab ka siin, temanimelises pühakojas. Kui see oli võimalik temaga, äkki on see võimalik ka meiega? Kuid kuidas? Ühel vanal ja targal inimesel oli kõigile, kes tema juurde tarkust otsima tulid, vaid üks lühike soovitus: „Hoia ennast Jeesuse lähedusse!“

Armastuse apostel andis käsu, kuid lisas sellele midagi ääretult olulist: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.“ Armastus on märk Jumala tundmisest, Tema mõistmisest, ülaltsündimisest – inimese püsiühendusest Jumalaga, kes on armastus. Me võime olla kui tahes head piiblitundjad, kuid vähene armastus kaasinimeste vastu on selgeim märk sellest, et inimese ühendus Jumalaga on peaaegu olematu.

Meie kiriku altarimaalil on Johannes ainsa apostlina Jeesuse risti all. Just nii kõneleb temast ka pühakiri. Jumal on armastus. Altarimaal kõneleb armastuse suurimast väljendusest: „Pole suurimat armastust kui see, et keegi annab oma elu oma sõprade eest.“ Jumala Poeg, Johannese õpetaja, andis oma elu nii oma sõprade kui ka vaenlaste eest – minu ja sinu – meie kõikide eest! Tema ootab, et meiegi suudaksime armastada, andestada. Tema lähedus, Tema armastuse ja andestuse kogemine muudab meid muutumisvõimelisteks. Aga see ei ole lihtne ning armastuse ja andestuse puudumine ja vähesus vähendavad päevast päeva ristikiriku mõju ja viivad maailma järjest lähemale kuristiku servale.

Miljonid inimesed on vaadanud videot, milles üks naine võtab kerge kepi, asetab selle peale risti järgmise ja selle otsa üle kepi linnusule. Seejärel lisab ta ettevaatlikult uusi ja uusi keppe ja see kõik seisab ta käes tasakaalus. Iga element on pandud täpselt õigele kohale, nii et püsib tasakaalus ja lisamine ei riku kogu ehituse tasakaalu. Lõpuks võetakse ära alguses pandud linnusulg ja kogu suur ehitis kukub korraga kokku. Tegelikult on see ime, et inimene pole veel seda maailma kokku kukkuma pannud. Looja tasakaalustab seda, mille meie tasakaalust välja viime. Õhkõrn, peaaegu kaalutu armastus on nagu kaunis linnusulg, mille äravõtmine laseb laguneda ka lõpmata suurtel konstruktsioonidel.

Aeg-ajalt on aga ränkraske armastada, kaunis keeruline endast erinevat mõista. Aeg-ajalt oleme ehk ülaltpoolt vaatajale nagu inimesed, kes istuvad teine teisel pool lauda. Nende vahel on paber, millele on kirjutatud üks number. Nad vaidlevad, hääled tõusevad, vandesõnadki lendavad. Üks karjub, et see number on 6. Teine teatab, et pole see mingi kuus – see on 9. Kui nad ometi mõistaksid tõusta ja minna sinnapoole, kus istub teine. Nad taipaksid, et sealtpoolt vaadates võibki näha kuut üheksana ja teiselt poolt vaadates üheksat kuuena.

„Armasta oma ligimest, sest tema on nagu sina.“ Nii soovitab üks tark inimene – Martin Buber. „Armasta oma ligimest, sest tema on nagu sina.“ See ei tähenda, et ta teeb kõike täpselt niisama kui sina, et talle meeldivad samad asjad mis sulle. See tähendab, et temagi on sama Jumala looming kui sina. Temagi tunneb kurbust ja rõõmu, valu ja armastust. Temagi vajab mõistmist, armastust, andeksandmist, lohutust ja tähelepanelikkust. Temagi eksib. Temagi pole täiuslik. Ja see Jumal, kes on sinuga olnud lõpmata kannatlik, ootab, et sina oleksid kannatlik sinust erinevaga.

„Armasta oma ligimest, sest tema on nagu sina.“ Armasta, sest armastades ekslikku inimest, armastad sa tema loojat. Armasta, sest see on ainus, mis jääb – igavesti ja mis võib viia ajutise igavesse.

PALVE: Jumal, kes Sa oled armastus, aita meid, et meis oleks veidigi enam seda, mis lõpuks jääb, ka siis, kui kaovad usk ja lootus – armastus. Aita meid algaval paastuajal loobuda sellest, mis takistab meid vastu võtmast Sinu armastust ja armastada.

******

(Foto: Sven Tupits)

Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel. (Mt 13:31–32)

Kas pole kummaline – võrrelda taevariiki millegagi, mida vaevalt on näha, mis tähelepanelikul vaatlemiselgi on vaid üks lihtne ja tilluke seeme? Miks Jeesus ei võrdle taevariiki millegi atraktiivsemaga, millegi suure ja vägevaga – kõuemürina või pikselöögiga, särava päikese või lõputu taevaga?

Taevariik ei olegi alati selline, nagu inimesed seda endale ette kujutavad. See võib olla meie läheduses, meie käeulatuses, aga me ei pruugi seda ära tunda, kuna see ei vasta meie ettekujutusele. See, mida temast näeme, tunneme, võib meile tunduda liiga väike, liiga tähtsusetu, liiga armetu. Meil tasub paluda, ikka ja jälle paluda, et meiegi sama viga ei teeks, mida tegid Jeesuse kaasaegsed, kes oodates Päästjat, lasid Ta risti lüüa, sest Ta ei vastanud nende ettekujutusele. Meil tasub paluda: „Jumal, ava mu silmad ja tee, et ma jälle näeksin – näeksin ka imetillukeses ja pealtnäha armetus Sind ja Sinu riiki!“

Kui Jeesus võrdleb jumalariiki sinepiivakesega, siis pole Ta jutus aga tähtis vaid selle sinepiseemne väiksus, vaid ka selles väikeses, pea märkamatus seemnes peidus olev vägev kasvujõud. Kui Jeesus oleks tahtnud vaid öelda, et taevariik on väike, oleks ta võinud seda võrrelda liivatera või tolmukübemega. Ei. Ta kõneleb väikesest, milles on väga suur vägi – potentsiaal – ja mis seetõttu kasvab väga suureks. Jumala riigil, taevariigil, on ebatavaline kasvujõud ja oma kasvuseadused, mis ületavad inimeste arvamused, lootused. Nii on see ka Jumala riigiga igas inimeses – ka sinus ja minus. Selles on tohutu potentsiaal, aga see tuleb vastu võtta ja selle arenguks tuleb luua soodsad tingimused. Usku ei tohi peale suruda – seda ei tohi suurendada vägivaldselt. Alati, kui seda on püütud teha, on see osutunud kohutavaks veaks. Tõeline usk ja religioon peavad kasvama, levima oma seesmise kasvujõu abil.

Taevariik sarnaneb sinepiseemnega. Galilea aladel oli sinepiseeme väikseim seal mulda pandavatest seemnetest. See maailm hindab suurust, vägevust ja seda, mis on suureks ja vägevaks räägitud. Need, kes lasevad end selle maailma voolul, kiirustamisel, tühisusel kaasa kiskuda, ei tunne tõeliselt suurt ära ka siis, kui see on nende nina all, käeulatuses. Seepärast soovitab Jeesus meil eralduda selle maailma mürast, mürinal allavoolu langemisest, et me hakkaksime tegema vahet olulise ja ebaolulise vahel. Nüüd aga ütleb Ta, et olulisim võib olla vahel oma väljanägemiselt selline, et selle märkamiseks ja olulisuse taipamiseks tuleb veidi vaeva näha. Suur baptisti vaimulik Osvald Tärk on väitnud: „Jumal viib oma töö väikese alguse suurele võidule nende jõudude kaudu, mis ei allu inimeste kontrollile.“

Jeesus ütles pidevalt oma järgijatele, oma kaastöölistele: „Ärge kartke!“ Ta nägi kaugemale. See võrdlus, millega Jeesus kord võrdles taevariigi kasvu, on osutunud tõeks. Kristlus on saanud religiooniks, mis on maailmas suurim, puuks, mille oksad on laotunud üle maailma. Miljonid pühakojad on nagu taevalindude pesad üle maailma – paigad, kust võib leida rahu, jõudu, selgust. 12 lihtsast mehest, kelle Jeesus saatis külvama Jumala Sõna seemet, on saanud kirik, millel on ligi miljard liiget ja mis on seda maailma muutnud enam kui miski muu. Sama võib olla ka usuga igas inimeses. Üks vaevumärgatav seeme võib saada kogu inimese elu haaravaks puuks. Samas ei ole ristiusk midagi sellist, mis kasvades hävitaks oma ümbert kõik ülejäänu. „Ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.“

Laps Petlemma sõimes, kurjategijana hukatud põlatu, kes suri, langes otsekui seeme mulda ja tõusis surmast ja kasvas suurimaks puuks – elupuuks. Elu andvaks ja hoidvaks puuks. Seda elupuud kujutatakse ka meie kiriku uutel altari- ja kantslikatetel.

„Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule.�See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.“

Sinep kasvab tavaliselt umbes 1,2 meetri kõrguseks põõsakujuliseks taimeks, kuid mõned taimed sirutavad end kuni 4,6 meetri kõrguseks. Kindlasti ei ole sinep aga ka siis mitte puu. Ta on ja jääb taimeks. Miks aga Jeesus ütles, et sinepiseemnest võib saada selline puu, mille okstel saavad pesitseda taevalinnud? Jeesus kasutab vahel näiteid, võrdpilte, mis panevad kuulajad vaidlema – Ta vist tahabki seda –, neid ja meid üles ärkama. Ta on öelnud, et kergem on kaamelil minna või jämedat köit saada läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala riiki. Selliseid võrdlusi ei pea hakkama kuidagi üks ühele võtma. Need ongi küllap mõeldud vaid selleks, et öelda, kui raske miski on või vastupidi, et Jumala jaoks pole midagi võimatut. Me ütleme ju, et usume kõigeväelisesse Jumalasse, taeva ja maa Loojasse … Inimene lahus sellest kõigeväelisest Jumalast, kõige loojast, on tühisus ja seesama inimene võib koos Jumalaga saada enamaks, kui keegi iial oskaks loota, arvata. Inimene koos Jumalaga, Jumalas võib ületada kõik inimlikud piirid. Mitte miski pole võimatu sellele, kes on Temas, kellele mitte miski pole võimatu. Armastus andvat tiivad. Usk kõigeväelisse Jumalasse annab jõu neid tiibu kasutada, nii et lend pole vaid hetkeline üles sööstmine ja seejärel allaprantsatamine. Me ei tohiks kunagi unustada Tema tõotust neile, kes on Tema õpilased, jüngrid, kes püüavad elada Tema Sõnas.

Kuid veel sinepist: sinepist tehakse õli ja maitseainet, mis toidule lisamisel muudab tuntavalt toidu maitset. Taevariik meis muudab meid ja maailma. Keskpärasest saab eriline. Igaühest meist võib saada keegi, kes suudab seda, mida me ise ega keegi teine peale Jumala meist iialgi uskunud ei oleks. Meie küsimus on täna vaid selles, kas laseme sellel pealtnäha tillukesel ja ehk mitte väga atraktiivselgi seemnel endas juurduda ja kas anname sellele kasvuruumi, loome head kasvutingimused ja kas siis, kui see seeme on meis juba kasvama hakanud, oleme need, kelle kätte saab Jumal usaldada oma imepisikeste usu- ja sõnaseemnete külvamise.

PALVE: Tänu Sulle, Issand, et Sinu riik võib olla kui vaevumärgatav sinepiiva. Siis mahub see ju ka meisse ja võib meis kasvada suureks – täita meid rahu ja armastusega. Muuda Sina meid nägijaiks ja kasvata meie usku ja igatsust Sinu taevase riigi järele.

Ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab. Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab!“ Kes saab vastu panna tema tahtmisele? Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? (Rm 9:18–20).

Jumal halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab! Sellised väited või tähelepanekud on tõstnud ikka küsimusi Jumala õigluse kohta. Miks Jumal lubab kurja? Miks Ta soosib või näib soosivat ühtesid, ilma et hooliks teistest? Kus oli Jumal siis, kui küüditati süütuid inimesi? Kus Ta redutas, kui töötasid gaasikambrid? Kus on Jumal praegu, kui kuuleme terroriaktidest kogu maailmas? Ta näis ja näib olevat kadunud.

Teisalt ei ole Jumalast lahti saanud isegi need, kes sooviksid teda kas või vägisi hävitada. Ikka ja jälle kerkib Jumala nimi suhu ateistidele – või ka näiteks loodusteadlastele, kes sooviksid universumi tekkimisest rääkida Loojat välja jättes. Ilma Jumalata lihtsalt ei saa! Ta poeb ikka kusagilt sisse. Keegi ei ole iial tõestanud, et Teda ei ole olemas. Vastupidi, teatud Keegi, kes on väljaspool, annab endast märku loendamatul viisil. Mõnikord meie mõistusele, teinekord südamele või mõnel muul moel.

Ent miks Ta lubab kurja? Miks Jumal eelistab ühtesid teistele? Üldine vastus on – etteteadmise alusel! Piibellikes kirjeldustes on Jumal algusest peale ette näinud, et täit ilmutust, mille Ta on andnud Jeesuses Kristuses, ei võeta kõigi poolt vastu, vaid see on saanud „komistuskiviks ja pahanduskaljuks“ (Rm 9:33; vrd Js 8:14) – õigupoolest kuni tänapäevani. Samal moel näeb ta ette, kuidas reageeritakse, määrates inimeste hoiaku põhjal nende enda valitud saatuse: kes on soovinud Jumalast eemalduda, see võib oma hukatusteekonda jätkata, kes aga võtab Jumala vastu, selle osaks saab õndsus.

Jumal käitub otsekui suurettevõtte peadirektor, kes näeb suurt pilti või suurt plaani, mida üksikinimesed ei näe, süüdistades Loojat ekslikult ebaõigluses. Jumal lubab kurja, sest seda kaotades Ta hävitaks ka inimesed kui isikud ja rikuks maailmaplaani kui terviku. Ta näeb aga ette või teab ette (muidugi tuleb arvestada, et inimlikke väljendeid saame me kasutada ainult sümboolselt), kes osutub tema maailmaplaanile vastavaks ja kes astub selle vastu – vastavalt sellele langetab Ta ka inimese kohta otsuse. Lühidalt öeldes: inimene ise mõistab otsustes enda üle kohut, Jumal ainult n-ö kinnitab selle.

Nii juhtus näiteks Egiptuse vaaraoga, kes takistas Iisraeli rahval Moosese juhtimisel maalt lahkuda. Vanas Testamendis jutustatakse, kuidas Jumal korduvalt kalgistab vaaraod, olles ta välja valinud negatiivseks ülesandeks, et ta takistaks Moosest, kelle positiivne ettevõte seeläbi eriliselt särama hakkab. Ent kõige ees seisab jumalik ettenägemine, mida väljendatakse lausa sõna-sõnalt: „Ma tean, et Egiptuse kuningas ei lase teid minna!“ Jumal ütles seda Moosesele ette juba tema kutsumisel Siinail (2Ms 3:19).

Lisandub veel üks element. Kui täpselt jälgida sõnade kasutamist Piiblis, siis selgub, et Jumal määrab „ette“ ainult õndsuseks ja teeb seda – oma etteteadmise põhjal – juba enne maailma loomist: „Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist“ (Ef 1:4). „Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud“ (Rm 8:29). Kui aga räägitakse hukatusse määramisest, siis ei kasutata sõna „ette“. Nii on Pauluse sõnul ühed „juba enne valmistatud kirkuseks“, teiste kohta ta ütleb aga ainult, et nad on „valmistatud hukkumiseks“ (Rm 9:22j), mis ei toimunud „ette“, vaid pigem „järel“.

Mida on siis Jumalal meile ette heita? Seda, et me Teda ega Tema sõnumit vastu ei võta. Kõigest etteteadmisest hoolimata pöördub Jumal endiselt kõigi poole, sest Ta „tahab, et kõik inimesed pääseksid“ (1Tm 2:4). See tähendab, et see, kuhu me kuulume, ilmneb alles meie käitumisest – enne teab seda Jumal, mitte meie. Seega sõltub meie õndsakssaamine või hukkaminek meist endist, kuidas otsustame! Tahtevabaduse filosoofiline probleem, et kuipalju on meil seejuures vabadust, on siiamaani ilma lahenduseta. Ka Paulus, kes rõhutab usaldust Jumala vastu, ütleb: „Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda?“ Me ei tunneta ju tema tarkuse ja ettenägelikkuse lõputuid sügavikke.

Lõppjäreldus on lihtne: kuulgem siis Jumala kutset ja järgnegem sellele. Kui seda teeme, siis ei saa me enam kahelda, kas oleme õndsuseks „ette määratud“, sest juhul, kui me seda ei oleks, siis me Jumalale usalduslikult ka ei reageeriks. Tema teedel käies aga leiame selle elu ja rahu, mida oleme igatsenud ning mis ei lõpe iialgi.

Õnnistatud uut nädalat kõigile!