Nädala mõte
- Üksikasjad
- Arne Hiob
„Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing.“ (Lk 12:20)
Lõikustänupüha kaob meil täiesti ära suuremate pühade varju. Vanasti, kui veel maarahvas olime, nägime palju rohkem oma elu seost viljasaagiga kui praegu, mil elatis saabub vahendajate kaudu. Ameeriklased paistavad lõikuse tähendust paremini mõistvat, sest nende tänupüha („Thanksgiving“), mida peetakse novembri neljandal neljapäeval, on ka tänapäeval tähtsaimaks perekonnapühaks aastas.
Lõikus on palju laiem nähtus kui viljakorjamine põllult. Piiblis räägitakse lõikustunnist kogu ilmamaale. Nii ei peaks ka meie lõikustänupühal mõtlema mitte ainult toidule laual, vaid viljale kogu meie elus. Mida oleme saavutanud? Millised on tulemused meie töös? Kui palju üldse sõltub meist endist? Jeesuse sõnad „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing” on öeldud nn tähendamissõnas rumalast rikkast mehest. Too oli saanud hea viljasaagi ja esitas endale küsimuse: „Mis ma pean tegema?“
Enesekõnetlused on tüüpilised Jeesuse tähendamissõnadele: nii talitavad kadunud poeg, kaval majapidaja, variser ja tölner. Kui aga esimesed otsisid abi Jumalalt, jäi variser oma palvega iseenesesse kinni: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed“ (Lk 18:11). See pole palve, vaid enesemeelitus!
Sarnaselt juhtub ka rikka mehega, kes oli saanud hea viljasaagi. Ta lõhkus maha oma aidad, ehitas suuremad ja ütles oma hingele: „Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Seda, kui väga ta jäi kinni iseendasse, näitab tõsiasi, et ta üle kümne korra nimetab oma mina või osutab enda omale. Kogu elu keerles tal oma MINA ümber, nägemata maisest kaugemale!
Mida on aga loota inimesel, kes iseendast ega maisest maailmast kaugemale ei näe? Ega olegi muud kui seda, et hing võiks süüa, juua ja olla rõõmus! Materialistlik eluhoiak pole uus, vaid sama läbi sajandite. „Söögem ja joogem, sest homme me sureme!“ Selliseid inimesi tundsid juba prohvet Jesaja ja apostel Paulus, kes teda tsiteerib (Js 22:13; vrd 1Kr 15:32). Seda lauset tundis kogu antiikmaailm (Trk 2:1–11).
Miks nimetab Jeesus rikast meest arutuks? Sest igale mõtlevale inimesele peaks ju olema ilmselge, et millalgi nõutakse surmas meilt meie hing! Arutu on mõelda ainult maises liinis – selliseid lühinägelikke on elanud alates Noa aegadest. Just nagu sündis Noa või Loti päevil, et söödi, joodi, võeti naisi ja mindi mehele, kuni tuli veeuputus või sadas taevast hävitavat tuld, niisamuti toimub Jeesuse sõnul „sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub“, et koguda lõikussaaki praeguse maailmaajastu lõpul (Lk 17:26–30).
Meie lühinägelikkus pärineb oma mina ümber tiirlemisest. Juba tunnetuslikult oleme me maailma keskpunktiks ja kui me ei õpi nägema endast kaugemale, siis me ei õpigi tunnetama taevaseid dimensioone. Viimselt tuleb meil kõik maine maha jätta ning me saame kaasa võtta ainult vaimset. „Rikas Jumalas“ on Jeesuse sõnul see inimene, kes on kogunud oma vaimus endale kadumatut varandust taevastesse aitadesse (Mt 6:19jj). Surma järel otsustab ainult suhe Jumalaga, kas seda on või seda ei ole.
Ühelt poolt on õige, et tähendamissõnas rumalast rikkast mehest esitab Jeesus hoiatuse just jõukatele inimestele. Rikkuse hulk on kindlasti peibutav – isegi ausalt hangitud rikkuse hulk! Teisalt aga, kui hakatakse arvestama Jumalaga, tuleb ka kaugemale nägemine. Ja vastavalt sellele, nagu on pandud tähendamissõnale pealkirjaks „rumalast rikkast mehest“, on olemas ka tarku rikkaid inimesi, kes tunnevad Jumalat.
Meil jääb veel küsida, et kas maise vara kogumine on patt. Jah, kui süda on varanduses kinni ja silm Jumala suhtes olematu! Kõik, mis ignoreerib Jumalat ja Temast eraldab, on patt. Rikkaks Jumalas saab see, kes jagab oma varandusest teistele. „Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda“ (Lk 12:32j). Ent tähelepanu: seda öeldes ei käskinud Jeesus KOGU vara ära jagada – näiteks jäi Peetrusele alles maja Kapernaumas.
Küsimuseks on: kuhu kuulub meie süda? Kas oleme vabad jumalariigi tarvis? Maise elatise kogumisest enamik inimesi ei pääse, sest me elame maistes tingimustes, kuid meie süda peaks olema vaimse vara kogumise juures. Nii nagu rikkal mehel Aabrahamil, kes uskus Jumalat ja asus teele kaugele tundmatusse tõotatud maa suunas. Või nagu tölnerist rikkuril Sakkeusel, kes loobus ligimestelt välja petetud varast.
Lõikustänupüha sõnumiks on, et me märkaksime Teda, kes on meile kingitud lõikuseandide taga, mitte ainult omaenese mina saavutusi. „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on,“ hoiatab Jeesus seoses rikka mehega. Ei aita tänapäevalgi, kui me ainult uusi ja suuremaid „aitasid“ ehitame, vaid muutuma peab meie suhtumine, et õpiksime tänama Jumalat ja toetama oma ligimest. Olgu meil ikka südant ning silma kadumatu taevase varanduse tarvis.
Õnnistatud nädalat kõikidele!
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Jeesus ütles neile: „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.“ (Jh 4:48)
„Ateist jalutas kord järsaku serval, libises ja kukkus sügavikku. Kukkudes jõudis ta kinni haarata kaljupraos kasvava väikese puu oksast. Oksa küljes rippudes ja külma tuule käes lõdisedes tajus ta oma olukorra lootusetust: all mustendas kuristik, ülespoole liikuda polnud võimalik. Tema oksast hoidvad värisevad käed väsisid ja muutusid järjest nõrgemaks.
„Ainult Jumal võib mind päästa! Ma ei uskunud kunagi Jumalat, aga võib-olla ma eksisin? Minu olukorras pole midagi kaotada,“ mõtles ta ja hüüdis: „Jumal, kui sa olemas oled, päästa mind ja ma usun sinusse!“ Vastust ei tulnud. Mees hüüdis uuesti: „Palun sind, Jumal! Ma pole kunagi sinusse uskunud, aga kui sa mu nüüd päästad, siis hakkan ma sinusse sellest hetkest peale uskuma.“
Äkki kostis kõrgelt pilvedest: „Oh ei, sa ei hakka! Ma tunnen sinusuguseid!“
Mees oli nii jahmunud, et pidi oksast peaaegu lahti laskma, siis anus edasi: „Palun, mu Jumal, sa eksid! Ma mõtlen tõepoolest nii! Ma hakkan uskuma!“ – „Oh ei, sa ei hakka! Kõik te räägite nii,“ vastas Jumal.
Mees anus üha härdamalt. Siis ütles Jumal: „Hüva, ma päästan su. Lase oksast lahti!“
„Lasta oksast lahti,“ hüüdis mees, „kas sa pead mind hullumeelseks!“ („Kuldsed lood“, lk 241)
*****
Jeesus ütles inimestele, et nood usuvad vaid siis, kui näevad tunnustähti ja imetegusid. Jumal teeb imetegusid iga päev, teeb kõigi nähes, teeb meiegi nähes, on valmis tegema meiegi elus. Aga kas me suudame neid märgata? Kas suudame märgata imet selles maailmas, milles me elame, kas suudame märgata imet selles, kuidas Jumal suudab inimese elu muuta tema mõtlemise, tema hinge muutmise kaudu? Ja kas me oleme valmis Jumala poolt meile pakutavaid, meid ja meie elu muutvaid imetegusid vastu võtma? Või oleme nagu see mees kuuldud loost, kes küll anus imet, kuid ei olnud valmis seda vastu võtma, kui seda lubati? Mees, kellel ei jätkunud usku, ilma milleta ei saa me ka Jumala imesid vastu võtta.
Kui me oleme oma eluga sattunud ummikusse, kui meil on probleeme, kui me tunneme, et me enam ei taha ega saa elada nii nagu varem, siis on Jumal valmis ulatama meile käe ja meid meie elu kuristikust välja aitama. Küsimus on selles, kas meie oleme valmis ulatama käe Jumalale, oleme valmis kinni haarama Tema sõnast, Tema sakramentidest. Kas oleme valmis uskuma seda, mida Tema on läbi aegade ise ja oma poja Jeesuse Kristuse kaudu inimestele tõotanud? Kas oleme valmis usaldama Tema vägevust, kõikvõimsust ja ennekõike Tema halastuse suurust ja armastust, armastust ka ekslike ja patuste inimeste vastu? Või jääme lootma selle peale, mida suudavad meile pakkuda riik ja kaasinimesed? Selle peale, mida saame suhu panna ja käega katsuda? Kelle või mille peale meie oma lootuse paneme, kas meie julgeme uskuda, usaldada oma Issandat – see on ristiinimese usu ja usuvõitluse sisu kokkuvõte. Usuvõitlus, võitlus nähtava ja nähtamatu, usu ja uskmatuse vahel, toimub iga inimese hinges – mõnel ilmsemalt, teisel varjatumalt. Toimub ka meis. Palugem, et meis toimuv võitlus usu ja uskmatuse vahel võiks lõppeda usu võiduga.
*****
(Fotol: Me liigume loogeldes ... lõikustänupüha poole. Tuleval pühapäeval on see käes.)
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
„Armastus ei hääbu kunagi.“ (1 Kr 13:8)
Kust ma tulin? Miks ma siin olen? Kuhu ma lähen? Otsida vastust neile küsimustele kuulub inimeseks olemise ja jäämise juurde. Kas teame vastust?
Piibel kõneleb maailma tekkimisest seda, et Jumal on selle loonud. Inimlastest kõneleb pühakiri seda, et Jumal on meid meie ema ihus valmistanud. Isegi siis, kui mõni meist aimab, et olime oma vanemate jaoks n-ö tööõnnetused, on meie sellesse maailma tuleku taga Jumala tahe. Tema on meid loonud – emaihus valmistanud. Tema on meile kinkinud elu ja Tema on armastus. Seega on igaüks meist sündinud armastusest. See annab meie elule imelise väärtuse.
Mis on meie elu mõte? Milleks see meile on kingitud? Kui oleme sündinud armastusest, siis äkki on armastus ka meie elu mõte?
Paulus loetleb armastuse ülemlaulus kõik kõrgekskiidetud teod ja väärtused: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada.“ Ta ei ütle, et need on väärtusetud, aga ta ütleb, et kui kõige selle juures ei ole armastust, siis ei saavuta me midagi.
Kord, kaugete aegade taga on väidetud: „Mõtlen, järelikult olen olemas.“ Kathleen Raine on ühe oma luuletuse pealkirjastanud sarnaselt, kuid on muutnud selles vaid üht sõna: „Amo ergo sum“ – „Armastan, järelikult olen olemas.“
Tõesti, vaid armastav inimene on olemas ja elab. Taevariik algab siin, aga ka põrgu algab siin. Põrgu algab, kui ma oma enesekesksuses ennast teistest ära lõikan.
Uku Masing on kord kirjutanud:
„KES iseendast tydinend,
ei hooli see ka muust,
tal ammu surnud viimne vend
ja uut ei sünni puust,
ei pilvist, langend tähtedest.“
Mujal ta lisab, et „igaüks saab Jumalalt seda, mis ta on tahtnud ja andnud teistele inimestele“.
See, kes ei suuda armastada ega armastust vastu võtta, ei ole taibanud elu mõtet. Ta jätab oma elu elamata. Sest ainult armastaval inimesel on olevik. See, kes ei armasta, pole kohal olevikus. Tema olevik on koormatud möödunuga ja varjatud hirmuga tuleviku pärast. Selline inimene ei suuda ka oma ligimese ega Jumala läheduseski olles olla nende juures. Ta on aheldatud mineviku ja tulevikuga.
Armastusetu inimene on nagu auto, millest on lõppenud kütus. Ta võib veel veidi inertsist edasi liikuda. Ta võib allamäge üsna kiiresti edasi minna, aga paraku ainult allamäge ja mitte enam ülesmäge.
Kas me kasvame armastuses? Kas me vananedes muutume hoolivamaks ja leplikumaks või mitte? Kas muutume taas lapseks – mitte selle sõna parimas, vaid halvimas mõttes? Jonnivad, nõudlikud, vaid enda vajadustele mõtlevad, vaid oma tahtmist taga ajavad, oma mänguasju kramplikult vaid endale hoidvad egoistlikud lapsed. Paulus ütleb: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.“
Armastus on kinkinud meile elu. Me oleme loodud armastuse läbi ja armastuseks on meile see elu kingitud. Me oleme loodud armastama. Armastajad lähevad armastusse. Armastus ei hääbu kunagi. Sellel, kes jagab teistele seda, mida Armastuse Jumal on jaganud talle, pole iial armastusest puudust.
Uku Masing on kord kirjutanud:
„Issand Jumal.
Nüüd mu ligi oled, kinni Sinust hakkan
nagu kressi väädid õitsvast niinepuust
ja kui lahti lasen, haljamast siis lakkan
ning mu süda langeb mulda veres suust,
Issand Jumal ...“
PALVE: Issand, andesta meile, kui me pole taibanud seda, milleks Sina oled meile kinkinud elu. Juhi meid armastuses armastusse.
*****
(Foto: Sven Arbet)
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! (Gal 5:1)
Selle pühapäeva teemaks on Kristlase vabadus. Paulus kutsub meid olema vabad ja ütleb, et Kristus ise on meid vabastanud. Millest vabastanud? Orjaikkest. Voldemar Panso on meenutanud üht kohtumist kummalise mehega. Ta istunud mererannas, kui üks tuikuv tuiam ta juures peatanud ja küsinud, mida ta seal mere ja taeva poole passib. Panso seletanud kõikuvale kujule, mida ta vaatab. Siis kukkunud mehe käest suits ja ta käratanud Pansole: „Võta see üles ja anna mu kätte!“ Panso täitnud mehe käsu, kuid julgenud siis kamandaja käest ettevaatlikult küsida, miks tema selle suitsu pidi üles võtma. Mees vastanud: „Kas sa siis ei näe, et mul on lahtine viinapudel rinnataskus! Sellega ei saa ju kummardada.“ Loogiline, kas pole.
Orjuseid on mitmesuguseid: viina ja suitsu, töö ja inimeste arvamuse, rumalate piirangute, mure ja mammona orjus. Patu orjus. Patt, see on Jumalast lahus olek, ja see, kes ei ole nõus teenima Jumalat, saab patu orjaks. Ja ori püüab orjastada teisi. Paljunev patt.
Paulus ütleb, et Kristuse ristisurm on meid vabastanud. Me ei pea olema orjad ega orjapidajad. Me saame olla vabad. Neuroloog ja psühhiaater, logoteraapia rajaja Viktor Frankl on väitnud, et inimene on olend, kes otsustab, ja kui see olend otsustab otsustamisest loobuda, kui ta annab otsustamise – ka enda üle otsustamise – teiste inimeste kätte, siis kaotab ta inimese näo ja muutub tuimaks kariloomaks. Ta ütleb, et vabadust on kahesugust: vabadus millestki ja vabadus millekski. Nii võivad mõned inimesed koonduslaagris olla enam vabad kui paljud vabas Eestis. Viktor Frankl, kes on elanud läbi koonduslaagri koledused, kõneleb sellest, kuidas näiteks nälg langetab inimeste tõeliste nägude eest maskid. Ta ütleb, et lõppkokkuvõttes ei olene inimese käitumine mitte tingimustest, millesse ta satub ja mida ta sageli ise valida pole saanud, vaid otsusest, mida ta teeb. Kas teadlikult või mitte, aga tema otsustab, kas ta trotsib tingimusi või annab neile järele, teiste sõnadega – kas ta laseb ja mil määral laseb oma käitumist mõjutada. Kõik meie otsused on millestki põhjustatud, kuid neid põhjustab see, kes nad vastu võtab.
Küsigem täna, mida oleme teinud oma vabadusega ja kui palju me igatseme olla vabad patu ahelatest ja enam ühendatud Kristusega – meie vabastajaga.“
- Üksikasjad
- Arne Hiob
Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu. (Fl 1:21)
Kas suremine võib olla kasulik? Kas tasub igatseda surma? Meile tunduvad sellised mõtted võõraste ja vastuvõetamatutena. Oleme sisse mässitud maistesse sündmustesse ning hoiame ihulikust elust kinni. Paulus aga jätkab: „Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.“ Kui paljud meie seast sooviksid juba lahkuda ja elada taevases jumalariigis, pidades ihusse jäämist vajalikuks ainult ligimestele mõeldes? (Ma ei mõtle enesetapjaid, kes teevad pattu, sest nad teevad haiget nii Jumalale kui ka oma kõige lähedasematele.)
Sellised küsimused kerkivad paljude piiblikohtade puhul, kus eeldatakse, et maapealne elu ei ole kõik ja surmaga pole mingil juhul lõpp. Pauluse sõnadest nähtub, et ta elab oma maist elu otsekui eksiilis, eemal tõelisest, pagulasena. Juba Vana Testamendi prohvetid tundsid end olevat „võõrad ja majalised“ maa peal (Hb 11:13). „Meie kodupaik asub taevas,“ ütleb ka Paulus (Fl 3:20). Kristuse taastulemine, kus antakse uus ihulikkus, on maailma-ajastu lõpus alles ees (1Kr 15:47–52). Otsekohe aga igatseb apostel olla surma järel koos Kristusega, olles riietatud taevastesse rõivastesse (2Kr 5:1–10).
Kas meie ka loodame midagi niisugust? Kas meie mõtted üldse tõusevad tõsiselt maa pealt taevasse? Kas surmajärgne elu on olemas või on see ainult hüpotees? XX sajandil oli vahel kombeks rääkida nn anonüümsetest kristlastest – inimestest, kes ei ole küll kristlased, kuid järgivat oma südames kristlikke põhitõdesid. XXI sajandil võiks küsida, kas meie seas ei ole mitte „anonüümseid materialiste“, st neid, kes formaalselt küll ei eita igavest lootust, kuid praktiliselt arvestavad ainult maise eluga.
Ajaloos on surmajärgsesse suhtutud mitmel viisil, mitte ainult usundites, vaid ka filosoofide seas. Et hiljuti nimetas üks tõsiusklik kristlane mind filosoofiks – mille üle päris filosoofid muidugi naeraksid –, siis olgu esitatud väike mõtisklus surmajärgse kohta filosoof Hegeli kuulsa skeemi „tees + antitees = süntees“ alusel.
Tees: hallidest aegadest peale on inimkonnas valdavaks uskumuseks olnud hinge surematus. Seda uskusid juutidest esseenid ja kreeklastest platoonikud. Indias ja mujalgi usuti reinkarnatsiooni ehk hingede rändamist või metempsühhoosi. Tänapäeval on paljud inimesed teatanud oma nn surmalähedastest kogemustest, kus nad kliinilise surma olekus on tõusnud vaimus taevasse ja veendunud surmajärgse elu olemasolus.
Antitees: vanast ajast peale on eksisteerinud ka surematusse mitteuskumine. Sellel seisukohal olid juudi saduserid ja kreeka-rooma stoikud. Ateismitaolisi õpetusi tunti Indias ja ka Vanas Testamendis nimetatakse inimesi, kes eitasid Jumala olemasolu. Saalomoni tarkuseraamatus on kirjeldatud pikemaltki antiikset skepsist elu mõtte ja kõige surmajärgse suhtes, mida veelgi enam tundsid kreeklased ja roomlased.
Süntees: vastandite ühinemine kõrgemal tasandil toimub ülestõusmisusus. Seda on õpetanud juudi variserid ning kristlased. Maine ihu koos psüühilise hingega on surelik, kuid vaim ehk kõrgem hing on surematu – teda muudetakse ja antakse uus ihu kõrgemal tasemel. Pauluse väitel toimub „taevase ihuga“ riietumine kohe pärast surma, kuid „vaimne ihu“ antakse alles surnute ülestõusmises maailma-ajastu lõpul.
Kas see jutt on meie jaoks liiga raskepärane? Kas suudame üldse tõsiselt mõtelda olukorrale pärast surma? Paulus räägib erinevatest ihudest: maised, taevased ja vaimsed (1Kr 15:40–44) – igatahes meenutab see mõneti tänapäeva teadust. On teadlasi, kes ütlevad, et mateeriat ei ole õigupoolest olemas: mateeriana näiv on üksnes n-ö Vaimu koorikuks. Pole võimatu praegugi kujutleda erinevaid mateeriaid või ihusid. Seda aga, et Jumal on Vaim, ütleb Jeesus ning seda võime samahästi öelda ka meie tänapäeval.
Millist lootust võiksime siis väljendada kristliku ülestõusmispärimuse põhjal? Paulus ütleb seetõttu nii veendunult, et „mulle on elamine Kristus ja suremine kasu“, et ta on veendunud Kristuse ülestõusmises. See annab talle aga rõõmu ka maiseks eluks ligimeste heaks. Ühes teises kirjas ütleb ta nendele, kes uskusid Jeesuse ülestõusmist ning Tema kaudu ilmutatud igavest elu: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.“ (Ef 2:19) Kui meiegi oleme Jumala kodakondsed, siis saame samuti osa Kristuse kaudu antud igavesest elust.
Ärgem seega unustagem mõelda ka taevastele asjadele. Maine elu on meile elamiseks antud nagunii, siin tuleb meil palju rassida ja samuti tuleb meil mõelda oma ligimestele. Aga alles siis, kui meie mõtted tõusevad kõrgemale maisest maailmast, leiame elamiseks tõelise mõtte, õppides tajuma, et ajalikku kannab igavene.
Õnnistatud nädalat kõigile!
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu. Ilmaaegu te tõusete vara üles, istute hilja ülal ning sööte leiba raske vaevaga. Nii see on: Issand annab oma armsatele unes! (Ps 127:1–2)
Küllap on mitmetel teist kogemus oma maja ehitamisest. Või kui see puudub, siis suuremat remonti on kindlasti igaüks teinud. Teame, et see on üsna aega, närve ja jõudu neelav ettevõtmine ning murerohke periood. Kust leida head töömehed, kvaliteetsed materjalid, kas jätkub vahendeid, kas piisab oskusi, kas jõuab valmis, enne kui ...? Eluline teema, mis puudutab varem või hiljem peaaegu igaüht.
Kodu on väga oluline osa inimese elust. Seepärast panevad inimesed oma kodu rajamisel sellesse palju oma hingest ja energiast. Maja, kodu ehitamist, selle rajamist ja siis kasutamist võib mõnes mõttes võrrelda oma elu rajamise ja kasutamisega. Seepärast on selline tegevus, see töö, tihedalt seotud ka inimese Jumala-suhtega.
Maja ehitades tundub, et ehitaja usk ei puutu kuidagi asjasse. Edu sõltub ennekõike töökusest. Seega pikendavad paljud ehitajad oma tööpäevi magamise ja söögi arvelt: tõusevad vara, istuvad õhtul hilja üleval, söövad käigupealt, kui üldse selleks mõne hetke raatsivad võtta. Loomulikult ei jätku siis aega Jumala ega lähedaste jaoks, hingamispäeva pidamiseks. Maja saab valmis. Ehitaja vaatab oma hoone peale ja tema süda täitub rõõmust, et ta on ise ja oma tublidusest võimsa hoone püsti ajanud. Aga tulemuse kõrvalnähud? Maja on valmis, kuid tervis rikutud, suhted pere ja lähedastega külmaks jäänud. Jumal on jäänud kaugeks ja võõraks.
Teine inimene, kes ka ehitab, ei looda ainult enda tublidusele, vaid Jumala armu ja hoolitsuse peale. Ta võtab ka kõige kiiremal ajal aega palveks, Jumalaga kõnelemiseks, Temalt jõu ja tarkuse palumiseks. Ta tänab Jumalat, kes annab tervise ja mõistuse töö tegemiseks. Ta usub, et inimesele on seatud töö kõrvale ka aeg puhkamiseks ja ta peab hingamispäeva, kasutades seda lähedaste ja sõpradega koosviibimiseks. Ta võtab aja enda tervise eest hoolitsemiseks, söömiseks, uneks. Kui maja valmis, saab ta tunda rõõmu nii majast, tervisest kui ka korras inimsuhetest.
Mõlemad ehitajad said oma majad valmis. Kuid meie psalm kõneleb sellestki, et kõik muretsetud mured võivad minna tühja ja kodu ehitamine võib kujuneda ilmaaegseks vaevanägemiseks. Laulik ütleb: „Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.“
Inimene võib ehitada valmis suure ja uhke maja, vaadates tulevikku lootuses, et edaspidi elavad seal tema lapsed ja nende pered, aga – lapsed lähevad suurtena mujale, nad ei taha seal elada. On küll maja, aga kodu ega elu ei ole selles olnud. Ei ole olnud soojust, hoolimist, armastust, seda, mis muudab kodu koduks, elu elusaks. Ei ole olnud Jumalat, Tema elu, rahu ega rõõmu kinkivat armastuse vaimu. Minnakse otsima seda vaimu, ehitama uut maja, lootuses et ehk saab sellest kodu, ja uhke valmisehitatud maja, millest kodu ei saanudki, jääb tühjaks.
Sama kehtib ka pühakoja kohta. Sellest on vähe, kui ehitada valmis hoone, kirik. Kui inimestel puudub suhe Jumalaga, kui nad ei taipa, et nende elu sõltub Jumalast, ja kui nad ei leia seda suhet kirikust, ei tunne kirikus Jumala ligiolekut, jääb uhkeimgi kirik tühjalt seisma – isegi kui see ehitatakse keset tihedaimat elurajooni, et inimestel oleks mugav sinna minna. Linna valvamine on omaette probleem. Valvur võib ju kõndida müüril, aga kui keegi laseb vaenuväed linna salakäigu kaudu, valvab valvur ilmaasjata. Me võime linnale ehitada ümber müürid, et kaitsta seda välisvaenlaste vastu, aga kui sellel puudub Jumala kaitse ja õnnistus, valitsevad selles salaja sisse imbuvad sisevaenlased: kuritegevus, korruptsioon, korralagedus. See muutub kohaks, kus ei ole hea elada, kust esimesel võimalusel minema pagetakse. Kus pole Jumalat, kus inimesed ei suuda tunda Jumala ligiolekut, Tema tegutsemist, sealt pagetakse mujale.
Kuid laulik ütleb selles kirjakohas veel midagi: „Issand annab oma armsatele unes.“ See pole üleskutse ega õigustus laiskusele. Jumal ei tee inimese eest tema tööd ära. Küll aga õpetab Ta inimest oma aega õigesti ja õigetele asjadele kasutama ja mõttetutest muredest vabanema. Jumal annab oma osa meie ellu märkamatult. Piltlikult öeldes – une ajal. Saab ju rahus magada ja tõelist unest kosutust vaid see, kelle süda ei muretse. Ei pea aga muretsema see, kes on oma elu andnud Jumala kätte, kes usaldab Jumala armastust, usub, et Jumal hoolitseb tema eest. Jeesus suutis magada tormisel järvelgi, sest Tal oli selline usaldus oma Isa vastu. Kuidas meil unega lood on? Unerohtude ja rahustite müük apteekides suureneb iga aastaga. Kas meie suudame magada oma koduses pehmes voodis, mis ei kõigu? Kas meil on sellist usaldust oma Looja vastu?
Eilse pühapäeva teemaks oli Jumala hoolitsus. Meie elu oleks palju rõõmsam ja meie tegevus annaks palju paremaid tulemusi, kui vabaneksime tarbetust muretsemisest. Kui me suudaksime elada iga oma päeva koos Jumalaga. Kui suudaksime usaldada Jumalat, kes ju ometi igal meie elupäeval on meile oma hoolimist ja hoolitsust tõestanud. Kui elaksime Tema sõna, Tema õpetuste järgi, mille tõhusus on järele proovitud aastatuhandete kogemuste jooksul. Miks me seda siis ei tee? Me ütleme, et me usume Jumalasse. Miks me siis usklike inimestena ikka eelistame jätkata muretsemist?
Dale Carnegie on kirjutanud suurepärase raamatu, mille pealkiri sobib selle mõtiskluse lõpusõnaks: „Ärge muretsege, hakake elama!“ Seda tahab küllap meile öelda ka meie Taevane Isa.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Selle nädala teemaks on tänulikkus. Seepärast asetan siia ühe osa oma pühapäevasest jutlusest.
„Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses! /…/ Katsuge läbi kõik, pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest!“ (1Ts 5:16–22)
Kes küll seda suudab? Alati rõõmustada, lakkamatult palvetada, kõige eest tänada? Tundub, et seda kirjutab lillelaps lillelastele. Meil on muudki teha. Kui tema vaid teaks, kui palju on vaja teha tööd, näha vaeva, muudkui muretseda – jah, asjugi muretseda, sest ilma asjadeta ei saa. Nooremad muretsevad ka lapsi, sest maa tuleb täita lastega. Kui meie ei täida, täidavad teised ja varsti pole see maa enam meie maa. Kuid siis ma kuulsin, et Paulus ei olnudki mingi roosade prillidega lillelaps. Rügas tööd teha, oli telgivalmistaja. Rajas kogudusi, sai oma innuka kuulutamise pärast põhjalikult peksa, karmilt karistada, istus vangiski ja lõpuks tapeti. Ja Thessaloníkis elavad kristlased, kellele ta need sõnad algselt kirjutas, ei olnud ka mingid õielt õiele lendavad eluvõõrad inimlapsed. Kaugel sellest. Kuid miks Paulus siis midagi sellist kirjutab? Kes suudab selliste sõnade järgi elada? Kes suudab alati rõõmustada, lakkamatult palvetada, kõige eest tänada?
Mõtleme hetkeks veidi teistmoodi. Kas ükski vanem, kes oma lapsest hoolib, teda armastab, protestiks, kui talle öeldakse: armastage oma lapsi alati, lakkamatult. Keegi meist ei mõtle, et see tähendaks laste pidevat süleshoidmist, lakkamatut kussutamist, nunnutamist, hellitamist. Me ei arva, et lakkamatu armastamine välistaks töölkäimise, vaevanägemise. Jah, armastaja suudab lakkamatult armastada ka ilma selleta. Olen abiellujatele laulatuskõnes tihti öelnud, et nad igal päeval ütleksid vastastikku, et nad armastavad teineteist, ja lisanud: „Kui te mõnikord muudmoodi seda teha ei oska, siis tehke seda sõnadega.“
Palvetada ja tänulik olla saab ka ilma sõnadeta. Palvetamine ei ole vaid sõnadega palumine. See on ka tänamine ja palvevastuste kuulamine, Jumala ees avatud olemine. Palveelu on Jumala armastamine ja harjumus olla kõiges ja alati koos Temaga. See on praktiline teadmine, et kõik, mida ma teen, ütlen ja mõtlen, tegemata ja ütlemata ja isegi mõtlemata jätan, seda ma teen Jumala palge ees. Nii nagu laulik, kes küsib, kuhu ta võiks minna Jumala palge eest, ja tõdeb, et sellist paika pole elus ega surmas, ja palub, et Jumal juhataks ta igavesele teele – eluteele. Paulus lisab, et me peaksime kõike, mida me teeme, tegema nii, nagu teeksime seda Jumalale. Küsigem endalt, kas meie elame nii. Jumalale, Loojale, Lunastajale, Pühitsejale tahaks ju alati anda parimat, teha, ütelda südamega. Kuidagiviisi ja ülekäe pole mõtet midagi teha. Tema ei oota meilt vaid palveid, Ta ootab tänu, tegusid ja ande – parimat, mida me saame Talle anda sellest paljust, mida Tema on andnud meile. Me saame seda teha, kuni elame – olla aina rõõmsad ja tänulikud ja elada palvemeeles. Meile öeldi, et seda tahab meilt Jumal. See on see, mida me saame Temale anda.
Paulus ei väida, et me ei peaks sõnadega palvetama. Oma elulaevas elumerel seilates on mõistlik ikka ja jälle korrigeerida oma sõidusuunda. Vaadata kompassi ja kaarti. Palvetada ja lugeda pühakirja. Ilma selleta pole ka kõige kiiremal laevasõidul mõtet – vastupidi, kiire sõiduga karile sõites võime meile antud laeva hävitada. Ka siis, kui me enda arvates ei sõidagi, vaid seisame paigal, on see ekslik, sest elumerel on erinevad allhoovused ja need viivad ka suurimaid laevu üsna märkamatult edasi ja mitte alati õiges suunas. Palved on kompass. Kompassi vaatamata, oma sõidusuunda pidevalt korrigeerimata suudavad vähesed oma elulaeva õigel kursil hoida. Tavaliselt suudavad seda vähemalt mõnda aega need, kelle esivanemad on palju kompassi ja kaarti jälginud. Seda on ehk kergem teha ka sellistel aegadel ja sellistes ühiskondades, kus enamik inimestest on palvetajad, head kristlased. Nende keskel suudavad ka teised õigel kursil püsida. Mida edasi, seda keerulisemaks see tänases maailmas läheb.
Mida edasi, seda enam on kristlastel vaja püsida palves, korrigeerida oma elulaeva sõidusuunda. Kuid olla alati rõõmus ja tänulik? Ja seda maailmas, kus rõõmsate ja tänulike hulk muudkui väheneb? Maailmas, kus liiga paljud liiga paljusid häid asju liiga enesestmõistetavatena võtavad. Vaatan mõne teenindaja juures olevat kolme nuppu. „Kas jäid teenindusega rahule?“ Ma vajutan, kui näen. Kuid kui vähegi võimalik, ütlen mõne hea sõna, kui kohtan inimesi, kes teevad head tööd, naeratavad, on lahked, abivalmid. Ja selliseid inimesi on palju. Pauluse meelest on tänulikkus ja selle pidev väljendamine midagi, mis peaks olema iga kristlase elus pidevalt enesestmõistetav. Ka rõõm. Kui pole, on meiega midagi lahti. Kui üks kolmest – palvetamine, tänulikkus ja rõõm – meie elust kaob, kaovad ka ülejäänud kaks. Need on omavahel seotud.
Paulus kirjutab kogudusele: „Katsuge läbi kõik.“ Meil ei kästa kõike ilma kriitikata alla neelata. Kristlaseks saades pole vaja mõistust välja lülitada. Kristluse nime all liigub ka sellist, mis on kristlusest kaugem kui ateism või satanism. See on riietatud nagu hunt vaga lamba nahka. Kõige läbikatsumine tähendab kristlase jaoks nii autoriteedi kui ka oma või ka paljude teiste kogemuste usaldamist. Pühakiri, kiriku õpetus, traditsioon – need kolm on olulised, kuid nendest ei piisa. Usku tuleb ka eluks elada. Muidu on see vaid teadmine või arvamus, mis meie elus midagi ei muuda. Usk ilma usalduseta ei ole usk. Ilma katsetamata, ilma kogemusteta, ilma usus elamata me kustutame Vaimu, lämmatame tunnetuse, põlgame prohvetianni. Kuid ilma testimata võib hingevaenlane meid juhatada valele teele. Kui keegi arvab, et piisab vaid ristimisest ja leeriskäimisest, et olla hea ristiinimene, siis on ta kui pidevalt diivanil lösutav abielumees, kes arvab, et ta on hea abikaasa, sest on kord andnud abielutõotuse ja lugenud läbi raamatu „Avameelselt abielust“. Ei, sellest ei piisa! Tuleb oma tõotust ka täita ja omandatud teooriat katsetada, ellu viia. Aeg-ajalt tuleb ka prügiämber välja viia, poest süüa tuua, nõusid pesta, lastega tegeleda, lilli tuua, armastada ja elada.
Kuid seejärel tuleb midagi väga lihtsat ja loogilist. Paulus ütleb: „Pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest!“ Kas märkate, et prohvet ei ütle, et me hoiaksime end hea lähedusse ja võitleksime igasuguse kurjaga. Ei. Ta ütleb, et me peaksime heast kinni, tegeleksime sellega, aga kurjast hoiaksime end eemale. On inimesi, ka kristlasi, kes on nii kõvasti kurjaga võitlemas, et neil pole aega head teha. Tasapisi muutuvad kurjaga võitlejad ka ise kurjaks. Paulus ei palu kristlasi kurjaga võidelda, vaid soovitab neil kurja eest hoiduda, kurjaga võideldes mitte kurjaks muutuda ja sellega kurjuse tööriistadeks saada.
Paulus lõpetab selle lõigu sõnadega, mida tuhandete kirikute kantslitest igal pühapäeval alla tulema hakkavad õpetajad kogudustele soovivad: „Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!“
Meil tuleb teha oma osa ja kui me seda teeme, kui vähemalt püüame teha, siis võime olla kindel, et rahu Jumal ise pühitseb meid läbinisti ning meie vaim ja hing ja ihu on tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!
Jah ja ustav on see, kes meid kutsub; küll Tema teebki seda.
- Üksikasjad
- Arne Hiob
Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)
Kristliku usu üheks universaalsemaks tunnusjooneks on armastus. Pauluse sõnul on armastuse „laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus“ (Ef 3:18) lausa lõputud. Seetõttu saab armastuse puhul ikka uusi ja uusi aspekte avada.
Kristliku armastuse üheks ilmekamaks tunnuseks on kahtlemata vaenlase armastamine. „Kui te ainult sõpru või vendi armastate, milles te erinete siis teistest?“ selgitab seda Jeesus (Mt 5:44jj). Vaenlase all ei ole mõeldud sõjalisi, vaid just rahuaegseid vastaseid, keda tuleb taluda, sallida ja kelle elust tuleb hoolida.
Kui aga armastamise nõue kehtib nii omade kui ka vastaste kohta, siis näitab see, et armastust ei kanna mitte tunne, vaid mõistus. Jumal on andnud meile „väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu“ (2Tm 1:7), et me korraldaksime heasoovlikult oma elu. Armastus on seotud sotsiaalse korraga. Egoistliku meelevalla takistamiseks on Jumala poolt seatud riik, mis võib kurja vastu ka mõõka kasutada (Rm 13:1–7). Armastus tähendab Jumala seaduse täitmist: „Kes armastab teist, on Seaduse täitnud,“ kirjutab apostel. „Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.“ (Rm 13:8,10)
Armastusega on seotud ka Jeesuse käsk, et hoolitaks „mu kõige pisematest vendadest“. Jeesus kutsus mujalgi inimesi alandlikkusele, kiitis vaese lesknaise armuandi, tõi jumalariiki „vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid“ (Lk 14:21). „Kes teist tahab olla kõige suurem, see olgu teiste teenija,“ ütles Ta oma jüngritele.
Ka „kõige pisemate vendade“ all mõtles Jeesus oma jüngreid. Nii ütleb Ta tähendamissõnas kadunud lambast, kus karjane (st Tema ise) jättis 99 lammast, et leida 1 eksinu (oma karjast ehk kogudusest): „Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks.“ (Mt 18:12jj) Samuti hoiatab Ta inimesi oma jüngritele pahanduste tekitamise eest: „Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks! /.../ Kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.“ (Mt 18:6,10)
Miks on jüngrite põlgamisel nii rängad tagajärjed? Ka seda selgitab Jeesus: „Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu.“ (Mt 10:40) Seega kehtib ka vastupidi: kes Jeesuse jüngreid (ehk kristlasi) tagasi lükkab, see lükkab tagasi Jumala enda. Sest Jumal ei tule meile kusagil nii lähedale kui Jeesuses ja Tema omade kaudu.
Ma tunnistan, et mõneti kõhe on selliseid mõttekäike järgida. Kas ei või kristlased Jeesuse lausetele toetudes ennast liiga tähtsaks teha? Ülbus on mõrva järel vist kõige suurem patt, olles oma ligimese vaimne tapmine. Ajada nina püsti ja teha endale tähtis nägu – see on üldinimlik kiusatus, mis ründab ka Jeesuse jüngreid. Seepärast Ta hoiataski, et ei otsitaks endale pidulauas tähtsaid istekohti jms.
Teisalt aga on see, kas inimesed Jumala leiavad, seotud tõesti sellega, kuidas nad suhtuvad nendesse, kes Jeesuse kaudu on Jumala leidnud. Kui me tõukame tagasi inimesi, kelle kaudu Jumal tahab meile läheneda, siis tõukame kõrvale ka Jumala. Jumal tegutseb siin maailmas inimeste kaudu ja ka jumalaarmastus on seotud ligimesearmastusega – kui puudub üks, siis puudub viimselt teinegi. Kui me ei näe oma ligimest n-ö Jumala pilguga, siis näeme teda enesekeskselt isegi siis, kui talle head soovime. Sellist armastust ei pruugita kogeda tõelise hoolimisena, vaid egoistliku pealesundimisena.
Tänase sõna puhul tuleb kokkuvõttes öelda, et kui kristlased soovivad kuuluda Jeesuse „kõige pisemate vendade“ hulka, siis peavad nad ka vastavalt käituma – ilmutama alandlikkust ning eelistama pigem madalat kui kõrget profiili. Mittekristlaste puhul hindab Jeesus juba sedagi, kui suhtutakse sümpaatiaga kristlikku usku ning toetatakse kristlasi. „Kes iganes ühele neist pisikestest annab juua kas või ainult karikatäie külma vett jüngri nime tõttu [!], tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma.“ (Mt 10:42)
Kelleltki ei nõuta rohkem, kui ta suudab! Mõnedele on esimene samm usu suunas teha mingi heategu, mis tõesti tuleb südamest. Seegi on samm suurema jumalatundmise suunas, mis võib meid taevasse viia, kui armastame Tema omasid maa peal. Jeesuse „kõige pisemad vennad“ aga ei tohi unustada, et nad täidavad oma Jumalalt saadud ülesannet ainult siis, kui nad koos usuga kannavad edasi jumalikku armastust.
Õnnistatud uut nädalat kõigile!
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Kummaline, kuidas meid juhitakse, meiega nii selgete sõnadega kõneldakse. Päev enne iseseisvuse taastamise meenutamise tänupäeva oli pühapäeva teemaks „Jeesus, meie aitaja“ ja päeva salmiks kirjakoht Jesaja raamatust, mis ütleb: „Rudjutud pilliroogu ei murra meie Jumal katki ja veel hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.“ Kõik kolm päeva kirjakohta (2Kn 5:1–15; Jh 9:1–7, 39–41; Ap 3:1–10) kõnelevad sellest, kuidas Jumal parandab selliseid haigeid, kellel inimeste silmis ei ole enam mingit tervenemislootust. Aidata võib vaid ime – Kõigeväelise Jumala arm ja Jumal aitabki. Sünnist saati pimeda, sünnist saati halvatu ja läbi kohutavate kannatuste, teistest isoleerituse surma poole liikuva pidalitõbise tervendamise imed.
Praegu võib paljudele tunduda Eesti iseseisvus juba enesestmõistetavana – normaalsena. Need, kes 1980. ja 1990. aastaid siin maal mäletavad, kes on näinud nendest murrangulistest aegadest tehtud häid filme, lugenud ausaid meenutusi, teavad, et iseseisvuse taastumine oli ime. See oli Jumala ime. Tõsi, Kõigeväeline kasutas selle ime sündimiseks ka inimesi, kuid ükski inimene ei kinkinud meile vabadust. Eesti rahvas oli pärast küüditamisi, hukkamisi, sõda ja poolt sajandit okupatsiooni kui rudjutud pilliroog ja hõõguv taht, kui täismees, kes oli nii mõneski mõttes muudetud jalutuks kerjuseks. Siis juhtus aga ime. Jumala nimel ta tõusis ja hakkas kõndima. Ta kõndis oma imeliselt terveks saanud jalgadel pühakotta. Tuli, et tänada.
Kuid siis, kui tervekssaanu, orjastavast haigusest vabanenu ees avanesid paljud uued võimalused, ununes paljudel vabastaja, tervekstegija tänamine. Oli vaja teha väga palju tööd, hankida uusi asju. Nii palju oli sellist, mis tegi silmadele himu – langenud vanglamüüride taga paistis nii palju uusi võimalusi ja paljudel polnudki enam muuks aega, kui nende asjade ja võimaluste poole sirutuda. Me sattusime vanglast kaubamajja. Jah, ja selle kaubamaja riiulid olid head-paremat täis. Väga väikese valikuga harjunul võttis kõik see silme eest kirjuks. Meile kingiti iseseisvus, vabadus ja me pidime valima, kuidas seda kingitust kasutada.
Matsin hiljuti meest, kes oli tulnud Austraaliast Eestisse, taastanud oma vanaisa talu, pidas hiigelsuurt lambakarja ja samas kirjutas Reutersi uudisteagentuurile artikleid. Juba aastaid tagasi ütles David Mardiste: „Mul ei olnud siia tulles muid ootusi kui vaadata, kuidas elu läheb. Elu on kulgenud paremini, kui ma olen oodanud. Nii Eesti ühiskonna kui ka majanduse areng on muljetavaldav.“ Paraku paljud eestlased seda muljet ei jaga. Ikka leitakse põhjust kirumiseks, virisemiseks. Omaenese vajaduste, soovunelmate ümber tiirutavad inimesed, kes esitavad teistele kõrgendatud nõudmisi ja kritiseerivad omaenese vigu nägemata teisi, on kui haua poole kõikuvad pimedad pidalitõbised, nagu halvatud, kes ei suuda jalgu alla võtta selleks, et minna teiste juurde, teha neile head, ütelda head, tänulikke, tunnustavaid sõnu.
Pühakirjas on üks kummaline loogika. Üks selle näidetest on Pauluse väide abielumeestele: „Kes armastab oma naist, armastab iseennast.“ Sama kehtib ka oma riigi ja rahva, metsa ja maa suhtes.
Lugesin reedel Rakveres Eesti esimesel üldluulepeol mõned luuletused. Sealhulgas ka Mart Raua luuletuse „Minu maa ja mu rahva õnn“. Kuulake selle sõnu ja sõnumit:
Minu maa ja mu rahva õnn, minu maa ja mu rahva mured
suuremad on minu enese elamisrõõmust või -tusast,
nagu meri on suurem ühe laine vahusest viirust,
põldude ääretus suutäiest leivast,
tuuliste metsade kohin üksiku lehe libinast
ja nagu maa ise on suurem sellest piskust, mida ma näen,
ning kogu rahvas nendest, keda ma kättpidi teretan.
Kõik jalad kord väsivad ära mullaseid radasid tallates.
Aga rahvas ei sure. Maad maha matta ei saa.
Jah, kui oleme rängalt tööd tegevad ja õhtuti teleka ees tukkuvad inimesed, kelle peamine mure on see, et meil endal oleks enam asju, võimalusi, naudinguid ja meid ei huvita see, kuidas läheb meie lähedastel ja kuidas saame meie nende elu kergemaks, ilusamaks muuta, ja kui me unustame ühenduse hoidmise elu allikaga, kaotame tänulikkuse, siis oleme pimedad, haiged ja halvatud. Siis me vajame abi, Elavakstegija abi! Me kõik võime terveks saada Jeesuse Kristuse nimel. Tervekssaanud halvatu tõusis jalgele, tuli hüpeldes, Jumalat kiites pühakotta. See on tervekssaanu tunnus – tänulikkus ja pühakotta tulek.
Täna tähistame oma väikese riigi iseseisvuse taastamise imet. Eile tulime pühakotta ja küllap mõnedki meist läksid ka lauluväljakule laulma isamaalisi laule. Ja mõnedki tulevad täna, et olla siin kirikus üheskoos palvusel. Meil on põhjust olla tänulikud, tulla pühakotta, sest meie väikese riigi ja rahvaga on toimunud hämmastav ime. Vangistatu sai vabaks, pime nägijaks, pidalitõbisest sai terve, halvatu sai käijaks ja jooksjaks. Eesti areng on olnud selle lühikese aja jooksul muljetavaldav. Kui meil vaid oleks tarkust teha ka muljetavaldav vaimne areng, saada tänulikuks, teistest hoolivaks jumalarahvaks! Siis oleks meil lootust, et meie iseseisvus kestab kaua.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Selle pühapäeva teemaks meie kirikutes on „Enese läbikatsumine“. Mõtisklen ühe pühakirjalõigu üle Pauluse kirjast roomlastele (7:14–25): „Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla. Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea. Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja. Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes. Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust.“
Mis selle jumalamehega küll lahti on? Pole ime, et mitmed ta vastu välja astusid ja teda kritiseerisid. Ta kirjeldab inimese olemust sellisel viisil, et hirm tuleb peale. Selliseid inimesi, kellest tema kirjutab, ei ole ju ometi väljaspool psühhoneuroloogiahaigla lukustatud osakondi? Loeme veel kord, mida ta inimesest kirjutab: „Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head /.../. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“
Tegelikult kirjeldab Paulus väga täpselt tavalise, n-ö normaalseks peetava inimese olemust. Kes meist ei oleks vähemalt iseendale tõotanud näiteks vana-aastaõhtul, kuidas uuel aastal on temaga kõik täiesti teistmoodi? Kes meist poleks otsustanud mõnes väikseski asjas muutuda ja hiljem avastanud, et eluvanker on taas vanasse rööpasse tagasi vajunud? Kuidas on meiega? Kui me täna endalt küsiksime, kuidas on meie tahte ja tegude vahekord, ja püüaksime ausalt sellele küsimusele vastata, siis äkki peaksime punastama – kui me veel punastame ... Paljud ei taha sellisesse peeglisse vaadata. Nad sirutavad ühe oma näpu teiste poole ja loetlevad mõtetes või hukkamõistetust kaugel olles teiste kuuldes nende vead, patud. Hukkamõistjad ei märkagi, kuidas näppude vahekord kolm ühele nende enda kahjuks on.
Paulus kirjeldab patuse inimese kahestumist. Nii kaua, kui inimene ei ole veel kalestunud, võib tema tahe olla tugev, kuid tema patune loomus kisub teda allapoole, ja kui see ei juhtu teiste inimeste silme ees, siis juhtub see varjatult. Anonüümseid mürgiseid kommentaare teiste kohta kirjutades, keelt pekstes, lähedaste elu raskeks muutes, ennast hävitades. Paulus ei ütle, et meie olukord on lootusetu, aga ta kirjeldab seda väga realistlikult ja ütleb, et sellest on väljapääs. Kuid esmalt peab inimene oma olukorda mõistma.
Iga inimene, kes püüab omal jõul oma loomust muuta, jõuab varem või hiljem tupikteele. Ma ei räägi välisest ideaalpildist. Ma ei räägi teiste ega isegi iseenese ärapetmisest. Ma räägin sellest, millest kirjutab ka Paulus. Inimese sisemisest lõhestatusest – konfliktist meie hinges. Me ei suuda üksi ega ka mitte tarkade spetsialistide abiga jagu saada sellest, mida Piibli keeles nimetatakse patuks. Me vajame Päästjat, Lunastajat, ja usku sellesse, et Tema on meid lunastanud.
„Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“ Nii väidab Paulus patu mõju kohta. Mõtleme hetkeks veel selle peale, mis on hea ja mis on halb. Palju sellest, mida kord tauniti – halvaks, lubamatuks peeti –, on täna täiesti aktsepteeritav. Muutuvad ajad ja kombed ja suhtumine. Elame maailmas, kus tasapisi peaaegu kõike suhteliseks nimetatakse, ja teisalt nuusutavad paljud pidevalt, kustpoolt tuul täna puhub, ja püüavad olla enamuse poolel. Vähesed julgevad vastuvoolu ujuda, isegi kui nad südames tunnevad, et enamus ujub mõnes asjas valele poole. Tuletan meelde seda, mis on meie maal tehtud kahe tuntud inimesega. Ernst Enno matusele ei jõudnud ükski eesti kirjanik. Tema loomingut tegid ta eluajal maha paljud kirjanikud ja kriitikud. Teiste seas ka Friedebert Tuglas ja Juhan Liiv. Ikka ja jälle teatasid targad, et Ernst Enno laseb avaldada luuletusi, mis on ajast ja arust. Pole ime, et selliselt tümitatud luuletajal ei olnud jaksu oma haigusega võidelda ja ta tahtis siit kurjast ilmast ära. Kui Sulev Nõmmik sai valmis filmi „Siin me oleme“, tabas teda kriitikute lausrünnak. Teda süüdistati labasuses, maitsetuses, rahva rikkumises, diletantlikkuses. Ta põgenes inimeste keskelt metsa ja uputas oma alanduse alkoholi. Tänaseks on see film, mille eest autorit nii palju peksti, üks vaadatumaid Eesti filme, aga usun, et see, kuidas filmi autorit kritiseeriti, lühendas selle mehe elupäevi.
Armsad, negatiivsete hinnangute andmine võib olla ohtlik ja hävitav tegevus. Mõtleme, kuidas me käitume, kui kedagi meie kuuldes hukka mõistetakse – kellegi käitumist kritiseeritakse.
Ühes kloostris rikkus noor munk seal kehtivat reeglit. Vanemad vennad kutsusid kokku vanemate kogu, kes pidi selle eksinu eksimust arutama ja talle karistuse määrama. Üks vanadest vagadest munkadest aga ei ilmunud kohale. Teda käidi korduvalt kutsumas, aga tema ei tulnud. Lõpuks ta tuli, vedades enda järel suurt rasket maas lohisevat kotti, mis oli auke täis ja nendest aukudest voolas välja liiva. Vanad vennad imestasid, miks ta sellise kotiga tuleb. Tema aga ütles: „Te kutsute mind ühe meie venna väikese eksimuse üle kohut mõistma, aga mu enda patud lohisevad mu järel, nii et ma vaevu suudan liikuda.“ Teised mõistsid, andsid eksinule andeks ja kahetsesid Jumala ees oma eksimusi. Kui sageli juhtub aga nii, et ükski teiste hukkamõistjatest ei märka omaenese vigu ja kivid lendavad ligimese poole!
Lihtsam on ehk seista kohtusaalis, kus süüdistaja järel antakse sõna ka sinu kaitsjale ja kus kaalutakse iga detaili. Seista patuste inimeste vihaste rünnakute all, kes üksteist üles küttes, teiste arvamusele, kuulujuttudele, kontrollimatutele faktidele toetudes su poole kive loobivad, on vahel palju raskem. Ja see on sageli üks patu kibedamatest viljadest – teistele negatiivsete hinnangute andmine.
Paulus oli kord kandnud nime Saulus ja ta oli absoluutselt kindel, et teeb kristlasi hävitades, neid taga kiusates, hukka mõistes head – teeb midagi Jumalale meelepärast. Ja siis äkki ta taipas, et tema hinnang heale ja halvale võib olla kohutavalt vale. See, tundmatu, keda ta kohtas, ütles talle, et Ta on Kristus, keda Saulus taga kiusab.
Me võime elada näiliselt väga ilusat elu, olla enda meelest vagad ja head, kuid olla hinnangute andmises ja suhtumistes oma kaasinimestesse Kristuse vaenajad.
Vaid Jumal võib valgustada meie mõistust ja parandada meie hinge oma halastuse ja andeksandmise läbi nii, et me taipame tõde ega karda asuda ka nende kaitseks välja, keda enamik enese arvates asja eest materdab. Tänu Jumalale, me võime pääseda patust, mis mürgitab meie hinge, muudab meie mõistuse hämaraks, meie südame kiviseks. Tänu Kristusele, kes on meie patud viinud ristipuule, ja Tema lunastusse uskudes, Tema andestust vastu võttes on meil lihtne andestada ja hoolida. Me pääseme tupikteelt avarasse ellu – elusamasse ellu. Meil kõigil on lootust. Aamen.