Nädala mõte

"Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: "Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!" Sõnad "veel kord" näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud. Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli! (Hbr 12:25-29)

Meie Jumal on neelav tuli. Ta on tuli, mille käest pole millelgi ega kellelgi pääsu.

Kuid, kujutage maailma, milles ei ole tuld. See on pime, kõlekülm, elutu maailm. "Tuld olen ma tulnud tooma maailma," ütles kord Jeesus ja miljonid on seda kogenud. Tuld, mis puhastab, soojendab, valgustab, muudab inimesi, rahvaid, riike, maailma. Meilegi annab Jumala Poeg nõu, et me ei oleks leiged, vaid kuumad, tulised usus ja armastuses, et laseksime end Temast süüdata ja endast välja põletada kõik vale, patu, külmkõrgi egoismi, enesekesksuse, et Tema täidaks meid Vaimu tulega. Ilma selleta läheb meie elu rappa. Ilma tuleta tekib jää, Tema tuleta tardume, muutume jäigaks, muutumisvõimetuiks. Ei suuda sirutada oma käsi oma ligimeste poole, kes vajavad meie abi, armastust. Ei suuda paluda andeks ega andestada.

Meie Jumal on neelav tuli ja selleks, et elada - elada igavesti -, me vajame seda neelavat tuld.

Jumala hääl pani kord kõikuma maa. Kunagi oli see sündinud Siinai mäe juures. Hakkas müristama, välku lööma, mäe kohal oli ränk pilv ja kostis väga vali sarvehääl, nõnda et kogu rahvas, kes oli leeris, värises. Teise Moosese raamatu 19. peatükis kirjeldatakse seda, kuidas Jumal laskus tule sees Siinai mäele. Mägi suitses, suits tõusis üles nagu sulatusahju suits ja kogu mägi vabises vägevasti. Vaid Mooses sai Jumala kutsel tõusta mäe tippu. Jumal laseb Moosesel rahvast hoiatada, et nemad ei püüaks Talle läheneda, et paljud neist ei langeks. Lõpuks annab tules mäele laskunud Jumal Moosesele käsu, et ta läheks alla, hoiataks rahvast. Mooses laskub mäelt ja annab rahvale edasi Jumalalt kümme käsku. Pühakiri ütleb: "Kui kogu rahvas kuulis ja nägi müristamist, tuleleeke, sarvehäält ja mäe suitsemist, jäid nad värisedes eemale seisma, palusid, et Mooses nendega räägiks, lubasid teda kuulata ja palusid, et Jumal seda otse ei teeks, sest nad kartsid, et siis nad surevad."

Jumala kümme käsku saab jumalarahvale seadusteks, mille täitmine tagab inimestele eluteel rändamise , Jumala kaitse ja õnnistuse ja nende käskude eiramisega valivad inimesed tee hukatusse. Nii oli see siis, kui rahvas Egiptuse orjusest tõotatud maa poole rändas, ja nii on see olnud ka edaspidi. Käskudest kõneldes ütleb Jumal: "Ma panen su ette elu ja surma tee ja soovitab: vali elutee!"

Seda käskude andmist ja küllap muidki sarnaseid hetki jumalarahva loost meelde tuletades, hoiatab Heebrea kirja autor jumalarahvast: "Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: "Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!" Sõnad "veel kord" näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud.

On aegu, mil Jumal pani värisema maa. Prohvet Haggai raamatus on ennustus "Sest nõnda ütleb vägede Issand: "Veel pisut aega, ja ma panen värisema taeva ja maa, mere ja kuiva maa. Mina panen värisema taeva ja maa! Ja ma paiskan ümber kuningriikide aujärjed, kaotan paganate kuningriikide võimu; ma paiskan ümber sõjavankrid ja nendel sõitjad, hobused ja ratsanikud langevad maha."" Kord oli Jumal tõotanud, et ei lase enam sellel maailmal hukkuda vee läbi, aga Ilmutuse raamatus näeb nägija Johannes, et see maailm hukkub tule läbi. Maa ja taevas kõiguvad, kõik, mis kõigutatav, kaob. Selge on see, maailma hävimise võimalus tules ei ole enam ammu midagi, mida oskaksid ette kujutada vaid ulmekirjanikud. See on vaid mõne hullumeelse valitseja näpuulatuses. Neid hetki, mil maailm sellise katastroofi alguses on olnud, kirjeldavad meile Ameerika ja Venemaa presidentide lähedal olnud isikud. Seni on läinud õnneks. Teame vaid seda, mis toimus Hiroshimas ja Tšernobõlis ja oskame ehk aimata seda, millest kõnelevad pühakirja prohvetid – kui algainetki kõikehävitavas hukatuse kuumuses sulavad, kui mitte ainult maa mõnes maailma paigas, vaid kogu maa ja taevadki kõikuma hakkavad.

Mis on aga see, mis püsib siis, kui maa ja taevad kõiguvad? Kas oleme elus valikuid tehes valinud kõikumatut, haaranud muutumatust, kas püsime selles, mis püsib? Mis on need püsivad, muutumatud, kindlad, millest on mõistlik haarata, hoida, millel on võimalik püsida?
Esmalt Jumala Sõna. Teiseks Tema armuvahendid, sakramendid: ristimine ja armulaud – kristlaseks saamise ja jäämise armuvahendid. Kuidas on nendega meie ja meie armsate elus?

Kolmandaks kirik, kogudus. Jeesus on kord tõotanud, et Tema kogus on see, mida ei suuda hävitada ka põrguväravad. Neljandaks palvetamine – Jumalaga ühenduses olemine, tema tänamine, Tema palumine – Temaga suhtlemine. Viiendaks on pühadus ja selle taotlemine, igatsemine.

Ja lõpuks need kolm: usk, lootus ja armastus ja teadmine, et suurim neist kolmest ja ainus jääv on ARMASTUS. Armastus igavesti jääva, kõigeväelise Jumala ja Tema loomingu, eelkõige temanäoliste inimeste vastu. Heebrea kirja eelviimane peatükk, mille lõpust on võetud selle jutluse aluseks antud kirjakoht, lõpeb sõnadega "Teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli! Järgmise ja viimase peatüki esimesed sõnad koputavad koguduse südamele, et inimeste omavaheline armastus jääks püsima ja et me ei unustaks külalislahkust, sest selle läbi on mõningad ilma teadmata vastu võtnud ingleid." Äkki on need kõigutamatud, millest kinni hoida, milles püsida, et võiksime olla need, kes jäävad püsima siis, kui kord tuleb neelav tuli? Jeesus soovitab meil neil hetkedel, mis võivad tunduda maailma lõpuna, kus me kogeme vaenu, ülekohut, alatust, halvasti ütlemisi, lööke jääda nendeks, kes ei kaota enesevalitsust, kes ei vasta kurjale, halvale kurja ja halvaga, kes peatavad armastusega kurjuse. See on võimalik, kui sa tead, et juhtugu mis tahes, tehku ekslikud inimesed meile, ekslikele, mida tahes, see pole maailma lõpp, kui me teame, et on keegi, kes meid ei jäta, kui püsime armastuses. Me ei pea suhete purunemise hinnaga olema oma õiguse eest võitlejad. Me ei pea Jumala lastena muutuma kriitilistes situatsioonides põrgulisteks, sest me teame, et Jumal, kes on armastus, ei jäta neid, kes armastavad, andestavad, halastavad.

Siinai mäel kõneles tules ilmuv Jumal Moosese kaudu oma valitud rahvale, andes neile käsud ja teatades neile, et käskudest kinnipidajate tee on elutee ja nende käskude eirajad valivad surma tee. Jumal, kes ilmub maailmale oma Pojas Jeesuses Kristuses annab maailmale armastuse käsu ja annab oma Poja elu, sõnade, surma ja ülestõusmise läbi hämmastava sõnumi võimalusest elada igavesti. Kümne käsu täitmine aitab inimkonnal püsida, seda maailma hoida. Kristuse kuulutuse vastuvõtmine ja Temasse uskumine annab sellele elule ilusamaid värve ja maitset ning muudab inimese igavesti elavaks. Armastaja saab igavesti elada Jumala armastuse hõlmas. Ta ei pea kartma oma elu ja selle maailma lõppu. Ta teab, et see on vaid teekäänak, mille taga on midagi imelist, sõnulkirjeldamatut.

Elame kummalises ajas. Ühelt poolt on õigus nendel, kes väidavad, et mitte kunagi varem pole siin maal suurem osa inimestest elanud paremini kui praegu. Väga paljudel on tööd, piisavalt süüa ja kehakatet, piirid on lahti. Viimasest sõjast, küüditamistest on möödas ligi 60 aastat. Pikka aega pole juhtunud midagi sellist, mis aitaks inimestel aru saada, kui ebakindel on kõik see, millele me loodame. Ma tean, et teie hulgas on neid, kes on elanud üle oma kohutavad isikliku elu tragöödiad, ja tean, et teie teate, kuidas nii kindlana tundunud maailm võib ühel hetkel kui kaardimajake kokku kukkuda. Kuid suurem osa inimestest pole selliseid hetki läbi elanud ja nende jaoks võib see maailm tunduda väga kindla ja turvalise paigana. Tegelikult pole see maailm iialgi olnud nii ohtlik, ettearvamatu kui praegu. Muutused, mille jõuga sisseviimine võttis varem nädalaid, kuid, aastaid, saab täna teha mõne tunniga. See, mille eest paljud jõudsid 60 aastat tagasi põgeneda, võib täna meid tabada nii ootamatult ja kiiresti, et meil pole nende eest kusagile võimalik minna. Ja teisalt, heaoluriikides elavate kaugenemine Jumalast, kirikust liigub enneolematu kiirusega. Turvaline elu uinutab, tuimestab. Kõik tundub nii kindel, kõigutamatu. Paraku vaid tundub. Pühakiri hoiatab meid.

Kirjanik Albert Payson Terhuni surma järgi leiti tema viimase raamatu lõpetamata käsikiri. Autor oli selle viimaseks reaks kirjutanud: "Viimase lause kirjutab Jumal."

Meie ja see maailm oleme teel oma lõpu poole. Iga päev kirjutatakse veel üks lehekülg meie ja meie maailma eluloos, kuid kõigele siin ja ka meie elus siin saabub lõpp. Meie ei saa seda muuta. Kuid kas õnneks või kahjuks, see oleneb sellest, kas oleme olnud ühenduses jäävaga või temast eemaldunud. Viimase rea kirjutab Jumal - see Jumal, kes on armastus, kuid ka neelav tuli. On mõistlik seda Jumalat teenida talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega ja olla Talle tänulik, sest Tema ja vaid Tema võib meile kinkida kõikumatu kuningriigi. On asju, mida meie muuta ei suuda ega saa, kuid me saame mis tahes olukorras valida oma suhtumise, valida oma tee, valida selle vahel, mis kaob ja selle vahel , mis igavesti jääb.

Ükski teekäänak ei ole tee lõpp, kui me just ei unusta pöörata. Viimase teekäänaku taga on selle ajutise maailma lõpp ja uue ja igavese algus - Jumala igavene kuningriik ja seepärast saame alandlikult ja tänulikult ilma hirmuta koos oma Jumalaga, Tema juhtimisel, sõnakuulelikult käia oma eluteed ja meie lootus ei pea iialgi kaduma. Lõpust saab algus, kui rändame oma teed Temaga, kes on algus ja ots.

„Ja Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde. Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama.“ (Mk 3:13–14)

Eilne pühapäev kirikuaastas kannab nimetust „Apostlite pühapäev“ ja selle juhtmõtteks on lause „Issanda teenistuses“. Hiljuti lugesin üht lugu, mis selle pühapäeva mõtte minu arvates hästi kokku võtab.

„Kõrge vaimulik oli külas tuttaval lossihärral. Jalutades pärast rikkalikku lõunasööki kaunis lossiaias, õhkas vaimulik: „Imeline on sinu kätetöö, Issand! Millise ilu oled sa meile hingekosutuseks ja imetlemiseks andnud!“Aednik, kes seda kuulma juhtus, tähendas muiates: „Oleksite te, püha isa, seda kätetööd möödunud aastal näinud, kui aednikku polnud ja selle aia eest hoolitses Issand üksi!“ („Õpetajat otsimas“ lk 242.)

Eilseks pühapäevaks antud evangeeliumitekst kõneles sellest, kuidas Jeesus valib endale 12 apostlit selleks, et saata nad kuulutama – kuulutama jumalasõna, evangeeliumi. Too meie loo usin aednik ütles välja selle, millest tahab meile kõnelda apostlite pühapäev. Jumal ei tegutse maa peal üksi, vaid vajab kaastöölisi inimeste hulgast. Vajab neid, kes kuulutaksid sõnadega Tema rõõmusõnumit ja vägevust, headust, armu ja halastust. Kuid Ta vajab ka neid ja ehk isegi palju rohkem neid, kes kuulutavad Tema armu ja imesid oma tegudega, oma eluga.

Liiga palju on maailmas tühje sõnu ja tühiseid lubadusi, nõnda et paljud inimesed on lakanud sõnadesse uskumast. Sageli on selleks, et sõna jõuaks südameni, vaja seda südant esmalt puudutada teoga. Tegu, mis aitab nähtavaks muuta Jumala ligiolu, Tema väge ja armu, võib eemaldada katte silmadelt ja panna mõtlema ning Jumalat otsima. Tegu võib eemaldada kalkusekihi südamelt ja muuta selle vastuvõtlikuks evangeeliumisõnale. Küllap suutis Jumal tolle meie loo aedniku kätetöö abil panna ennast ülistama mitte ainult tolle vaimuliku, vaid veel paljud, kes selles aias jalutasid. Ülistama ilu kaudu, mille Jumal oli kinkinud ja mille aedniku usin töö oli nähtavale toonud. Ehk juhtis tolle aedniku töö viljade nägemine nii mitmedki tollesse pühakotta, kus see vaimulik pühapäevahommikul rõõmusõnumit kuulutas.

Jeesus valis kord endale abiliseks 12 meest, keda ta nimetas apostliteks. Kuid Jumal vajab oma riigi ehitamise töös rohkem abilisi, ta vajab appi igaüht, kes on Teda tundma õppinud ja Tema oma Jumalaks tunnistanud. Ta vajab igaüht meie hulgast – meie võimeid, talente, pühendumust. Me kõik oleme kutsutud selle riigi tööle, kutsutud alates sellest hetkest, kui oleme ristimises vastu võetud Jumala rahva hulka. Öeldes leeripäeval oma jah-sõna, kinnitame, et oleme selle kutse ka vastu võtnud.

Mõelgem siis sellele, kuidas oleme oma sõnade ja tegudega, terve oma eluga kuulutanud rõõmusõnumit Jumalast, Tema vägevusest, Tema armust ja halastusest. Mõelgem, kuidas saaksime seda veelgi teha, muuta oma elu aiaks, mis ei paku rõõmu ja hingekosutust mitte ainult meile endile, vaid teistelgi.

Kõige otsesemas mõttes oli Jeesuse eelkäija Ristija Johannes. Jaanipäev on tegelikult kristlikus kalendris tema sünnipäev, kuigi paljudel ei tule see meelde. Kui jõulupühi, Kristuse sünnipäeva peetakse talvise pööripäeva paiku, siis pool aastat varem sündinud Johannes on tulnud kõige valgemal ajal. Päikesevalgus kajastab seda, mida Ristija on öelnud enda ja Jeesuse kohta: „Tema peab kasvama, mina pean kahanema.“

„Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“ (Lk 19:10)

See, et Jeesus on meile lähedale toonud Jumala riigi, on kogu Uue Testamendi sõnumiks.

Aga kas Jumal tõesti eelistab „kadunuid“ teistele inimestele? Kas ta peab patuseid paremaks kui korralikke kodanikke? Sugugi mitte. Algselt pöördub Jeesus oma sõnumiga kõikide poole: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ (Mt 3:2) Nii hüüdis ta oma kuulutustegevuse alguses. Kuid ta pidi kogema, et pigem kuulsid tema sõnumit halva kuulsusega ja „kadunuks“ peetud tolliametnikud ehk tölnerid kui endast heal arvamisel olevad kuulekad seadusejüngrid variserid, kes leidsid ikka vastuväiteid. Alles seda kogedes ütles Jeesus variseridele: „Tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!“ (Mt 21:31)

Tölneritest ja variseridest on saanud ka inimtüüpide nimetused: esimesed esindavad kahtlase eetikaga inimesi, teised aga tüüpe, kes paistavad silmakirjalikuna, sest nad ei näe, et nende välisest korrektsusest hoolimata vajab puhastamist nende süda. Miks keelduvad kõikide aegade variserid kuulamast Jeesust? Sest nad tunnevad, et neil pole põhiliselt midagi häda, nad teavad ise, mida vaja. Miks on tölnerid ehk patused vastuvõtlikumad Jeesuse sõnumile? Sest nemad tunnevad oma elu puudusi ja hädasid ning on hõlpsamini valmis vastu võtma Jumala armu. Siiski on Jeesuse hinnang ainult konstateerimine, mitte eelistamine – kui tahes variserlik inimene on siis, kui ta hakkab nägema oma sisemist puudust ja asub meeleparandusele, tingimatult oodatud Jumala riiki.

Samamoodi üldisena kõlab Jeesuse lause „Ei vaja arsti terved, vaid haiged“. (Mt 9:12) Pole öeldud, kes on need haiged – olgu nad korralikud kodanikud või eetiliselt kahtlased tüübid. Arst saab aidata ainult neid, kes tunnistavad oma haigust ja lähevad arsti juurde. Jumal saab tugevaks teha ainult neid inimesi, kes julgevad näha oma nõrkust. Tegelikult vajavad Jumala armu ja andestust nii eetilised kui ka ebaeetilised tüübid – viimased vaid märkavad seda kergemini. Jeesus aga nõuab ka eetikat, millisele teele peavad asuma need, kes on Tema poolt toodud tõde ära tundnud ja asunud teda järgima.

Kuidas on meiega? Kas oleme valmis ära tundma ja omaks võtma oma sisemisi puudusi ja nõrkusi, et leida paranemist?

Ilusasti on öelnud sellega seoses Rein Taagepera: „Eesti mehe suurimaks nõrkuseks on, et ta ei julge olla nõrk. Ta on valmis viljatuks jonniks ka seal, kus ta teab, et teisel on rohkem õigus. Oh, ta on valmis viljatuks jonniks just eriti siis, kui teab, et teisel on rohkem õigus. Sest muidu paistaks ta enda arvates nõrk, ja seda ta pelgab nagu vanapagan välku. Keskmine eesti mees ei julge rääkida oma muredest, sest siis ta paistaks enda arvates nõrk. Ta on pigem valmis lõõpima, et varjata nututunnet. Ta on pigem valmis muret uputama viina sisse, kuni sinna ise upub, ent seda ta ei pea nõrkuseks ... Miks ta nii teeb? Keskmine eesti mees arvab, et mees peab ise endaga hakkama saama.“

Mida siis teha? Taagepera jätkab: „Iga probleemi eeltingimuseks on probleemi olemasolu tunnistamine. Ristiusus algab tee lunastuse juurde väga isikliku möönmisega, et „mina olen patune inimene“. Eesti tee tervenemise poole algab peeglisse vaatamisest.“ Nii kirjutas Rein Taagepera juba aastate eest (Akadeemia 1/2005: lk 6, 11).

Kas oleme valmis muutuma ja tunnistama oma nõrkust? Pole õige vabandust paluda, et tänapäeva elu muutuvat juba liiga kiiresti – see kehtib ainult välispidiselt aktiivse elu kohta. Sisemiselt oleme sageli jäänud muutumatuks ja passiivseks ning ringitormamisega tekitame üksnes silmakirjaliku olukorra, nagu midagi muutuks. Kui tahame leida tõelist elu, siis peame sisemiselt muutuma – ja et selline muutus saaks toimuda, tuleb meil julgeda omaks võtta, et oleme mõneti ka haiged, patused ja nõrgad.

Jumal saab nõrku tugevaks teha, haigeile tervist anda ja oma armust andeks anda meie patud. Kuulugem meiegi nende „kadunute“ hulka, kes leiavad uue elu.

Õnnistatud suvenädalat kõigile!

„Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast! Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde. Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!“ (Nl 3:39–41)

Miks inimesed nurisevad? Põhjuseid rahulolematuseks ja nurinaks võib alati leida, sest paraku pole maailm, milles me elame, täiuslik. Selles on raskusi, muresid, kannatusi. Kahjuks mõtleme harva sellele, et need on enamasti seotud just inimeste tegemiste ja tegematajätmistega. Kõikvõimalikud loodusõnnetused põhjustavad vaid murdosa kõigi kannatuste kogusummast. Aga nii kummaline, kui see ka pole – me näime seda ebatäiuslikkust lausa nautivat. Seda, mis halvasti, märgatakse hoopis kiiremini, ja sellest räägitakse hoopis suurema mõnuga kui heast ja ilusast. Heast ja ilusast sageli üldse ei räägitagi, sellele ei pöörata sageli isegi tähelepanu, otsekui oleks see iseenesestmõistetav, et elus on kõik hästi. Uudised algavad ja ajalehtede esiküljed täidetakse tavaliselt ikka mingi halva sõnumiga, mille pealkiri on suurelt ja rasvaselt trükitud. Ka omavahelistes vestlustes on esiteemadeks ikka mingi katastroof, õnnetus või sigadus, millega keegi on kusagil hakkama saanud. Alles seejärel, kui aega on, tulevad ka teised teemad. Hea ja ilus ei ole atraktiivne, see n-ö ei lähe peale, ei müü nii hästi kui halb. Nurisemise puhul esineb alati kindel standard: nuriseja väidab, et temale või siis kellelegi veel on tehtud liiga, tehtud ülekohut. Keegi on midagi teinud valesti või halvasti. Ikka on paha allikaks need teised. Need seal väljaspool nurisejat. Need, kes on püüdnud midagi ära teha, midagi teinud, kuid eksinud. See, kes midagi ei tee, ei saagi eksida. Samas – see nuriseja ise ei tee kunagi mingit konkreetset ettepanekut, kuidas reaalselt olukorda muuta, pole valmis ise midagi ette võtma, midagi tegema selleks, et olukord muutuks paremaks. Ta vaid nuriseb: ja mitte enda, vaid just teiste üle. Nurisemisest on aga vaid üks lühike samm virisemiseni – täiskasvanute variandini jonnimisest. Jonniv laps pole just meeldiv vaatepilt ja ega jonniv täiskasvanugi parem pole.

Vana-Kreeka filosoofidelt pärineb ütlus „Tunne iseennast!“. Nad uskusid, et kõik maailma probleemid saavad alguse sellest, et inimesed ei ole iseennast piisavalt tundma õppinud, mistõttu ajavad nad segi päris maailma ning nn välja mõeldud maailma. Ma arvan, et selles väites on palju tõde. Kas meie tunneme iseennast? Kas me teame, mida teeb Jumal, kui ta meie peale vaatab? Kas naeratab või kortsutab kulmu? Kas meie, nurisejad kristlased, oleme ka tegelikult sellised, millised me enamasti arvame endid olevat: tihedas palvesuhtes Jumalaga, vagad, õiged, tublid ja toredad, head eeskujud teistele, jäljendamist väärt? Kui jah, siis pole meil mingit põhjust nuriseda – meie suhted Jumalaga, meie Loojaga, on korras. Ja see ongi ristiinimese elus kõige olulisem – usk, et viibitakse armuseisundis, kõigeväelise Jumala armu all. See usk on meile lõputu rõõmu ja tänu põhjuseks.

Kuid ei, kui me tunneme, et me ei ole sellised, nagu olema peaksime ja olla tahaksime, kui meie side meie Jumalaga on katkenud või kaklemas, ka siis pole meil tegelikult mingit põhjust nuriseda. Passiivne nurisemine on äärmiselt mõttetu ja viljatu tegevus, mis ei muuda midagi. See pole isegi tegevus, vaid hingeseisund, mis pärsib igasugust tegutsemist. Meie, kes me nuriseme teiste tegemiste ja tegematajätmiste üle, tahaksime muuta teisi, peaksime alustama muutmist sellest, keda me ainsana muuta saame – iseenesest. Uurigem siis ja proovigem oma teid. Kas need viivad meid lähemale meie Jumalale? Kui see nõnda pole, kui näeme, et oleme Tema silmist kaotanud, teelt kõrvale eksinud, siis ärgem kaotagem väärtuslikku aega nurisemise ja virisemise peale, vaid pöördugem tagasi. Tagasi Tema juurde, kes parandab meie eksimused, peseb meid puhtaks meie süüst ja näitab meie elus taas kätte õige suuna. Ja lõpetades nurisemise ja virisemise, muutume hoopis meeldivamateks inimesteks ka oma kaasteeliste silmis. Muutume nendeks, kellega on hea ja meeldiv kõrvuti oma elurännakut rännata. Muutume nendeks, kes tekitavad tahtmist teistelgi Jumalat tundma õppida ja Tema juurde jõuda.

„Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks.“ (1Ms 11:4)

Need sõnad on kuulsast Paabeli torni ehitamise loost. Torn jäi lõpetamata, sest Issand segas ära ehitajate keele ning „pillutas nad sealt üle kogu maailma“. Pole tõsi, et see on ainult muinaslugu – vastupidi, see on ajalooline rohkemgi, kui vaevume mõtlema. Nimelt oli muistses linnas Paabelis ehk Babülonis palju torne, mis jäeti küll maha, kuid selle linna ajalugu ja tornide ehitamist me jätkame kuni tänapäevani.

Ajalooliselt väljendab see piiblilugu seda, kuidas inimesed koonduvad ning hakkavad rajama tsivilisatsiooni. Alles paikseks jäädes tõuseb inimkond eelajaloolise eksistentsi varjust ajaloo valgusesse. Nomaadlik eluviis vahetatakse kultuuriliselt komplitseeritud suhete vastu, kus segunevad paljud keeled. Sõna „Paabel“ kõlas heebrealaste kõrvadele, kes kirjutasid Vana Testamendi, tõepoolest „segamisena“ („balal“).

Inimhulki ühendades kujunes Paabel ka muistse maailma südameks: selle saavutustest räägiti muinaslugusid – nagu ka tehnikaimedest Niiluse kaldal (Egiptuse püramiidid). Iisraeli rahvas tajus aga suurlinnades patu kontsentratsiooni ja kehastust. Seda, mis viis inimkonna vastuollu Jumalaga, on väljendatud lühikese lausega „Tehkem enestele nimi, et me ei hajuks!“. Jumalaga vastuollu sattumise lähteks ja aluseks on inimlik suurelisus ning hirm – suurelisuse sümboliks on torn, hirmu peab turvama linn.

Inimene on uhke oma saavutustele, mis kaasnevad tsivilisatsiooni arenguga – ja see teeb ta suureliseks. Samas kardab ta oma elu ja varanduse pärast, mis koondub linnadesse, meelitades väljastpoolt tulnuid seda endale haarama. Esimene asi, mis linna- ja torniehituse juures käiku lastakse, on leiutuskunst ja tehnika: ebapüsivad materjalid liiv ja savi muudetakse telliste ning maapigi kujul püsikindlaks müüriks. „Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli saviks.“ See on ka praegu nii: meie leidlikkus on rakendatud teaduse ja tehnika teenistusse, et tagada turvalisus ning ühtlasi prestiiž.

Torni ehitamist taevani ei tule võtta sõna-sõnalt, vaid väljendina hoiaku kohta. Inimene püüab ületada piiri taeva ja maa vahel, et tungida Jumala valdkonda. Alati on kõige tähtsamatele hoonetele ehitatud kõige kõrgemad tornid: vanasti kirikutele, praegu finantskatedraalidele. Inimkond on ikka uskunud progressi ka mao tõotuse põhjal Eedeni aias: „Te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ (1Ms 3:5)

Eneseupitamises näeb aga Paabeli torni lugu vastuhakku Jumalale. Oht seisneb selles, et seal, kus inimene astub üle endale seatud piiridest, sööb keelatud vilja või püstitab hullumeelselt kõrgeid hooneid, muutub tema tegevus ka parimate kavatsuste juures destruktiivseks, tuues tahtmatultki kaasa traagikat ja vägivalda.

Jumal peab piiri panema inimese mõõdutundetusele. Inimlikult vaadates on torn ülisuur, Jumalale aga nii väike, et Ta peab alla tulema seda lähedalt vaatama. Siit on kosta piltlikku irooniat, sarnaselt nagu psalmides: „Kes taevas istub, naerab. Issand irvitab neid!” (Ps 2:4) „Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel,“ sest muidu „ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha,“ ütleb Issand.

Jumala sekkumine on pigem ennetav kui karistav. Keelte segamine ja rahvaste hajutamine hoiab ära veelgi kurvemad tagajärjed, mille tooks kaasa teaduslik areng või tehniline progress, mis ainult välispidiselt oleks ühtne. Seesmiselt kerkib meie kartlikest ja uhkeist südameist ju endiselt kurjust ja lahkmeelt: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale,“ ohakas Jumal juba pärast veeuputust (1Ms 8:21).

Ikka ja jälle on astutud inimliku ühtekuuluvuse nimel mööda Jumalast. Tagajärg on olnud vastupidine kavatsetule: needsamad, kes on igatsenud inimlikku ühtsust ja propageerinud koostööd, ei ole leidnud üksteisemõistmist isegi eneste keskel. Impeeriumid on lagunenud, globaliseerumine ähvardab hajuda tänapäeval.

Alles nelipüha sõnumiks on, et kivinenud südamed tehakse taas pehmeks Püha Vaimu läbi. „Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,“ kuulutas Jumal seda prohvet Hesekieli kaudu (Hs 11:19). Alles südamest lähtuv ühtsus annab ühise keele ja meele, mida mõistavad kõik – nii nagu nelipühapäeval hakkasid jüngrid Püha Vaimu tuulekohina ja tulekeelte mõjul rääkima uusi keeli, mida mõistsid kõik (Ap 2:1–11).

Nelipüha sõnum on mõeldud meile kõigile. Mitte linnad, kus me elame, ega kivihooned, mida rajame, pole süüdi inimkonna hädades, vaid meie enda kõrk ja ahne süda. Me ise oleme need, kes vajame uuendamist Jumala Vaimu läbi.

Õnnistatud nelipüha kõigile!

„Aga Issand ütles: „Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse, sest ta on ikkagi ainult liha. Olgu ta elupäevi sada kakskümmend aastat!““ (1Ms 6:3)

„Jeesus ütleb oma jüngritele: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.““ (Jh 14:15–18)

Kõik muutub. Isegi inimesed. Kes leebemaks, mõistvamaks, tundlikumaks, kes karmimaks, kibedamaks, tundetumaks. Keegi, kes lubas kord kuu, päikese ja tähed taevast alla tuua, ei viitsi ehk aastate pärast enam prügiämbritki välja viia. Kõik muutub. Meid kõiki muudab aeg. On neid, keda muudab raha ja võim. Muudab armastus või arvamus, et seda ei ole. Ka tugevamaid meie hulgast võivad muuta haigused, pidev ülepinge. Mõni Siberisse küüditatu, peaaegu kõik kaotanu, tuli vaeva, valu ja alanduste aastatepikkuselt teelt tagasi hämmastavalt hoolivana, teistega arvestavana. Teist muudab kibedaks kirujaks mõni väikene eluvintsutus. Üks arvab, et ta peab ise kõigega hakkama saama, et keegi ei hooli ega aita. Teine teab, et ta ei ole iialgi üksi, et kellegi kaitse ja arm on teda saatmas igal hetkel. Teab, et lahus Temast ei oleks ta midagi suutnud, et ilma Temata ei oleks teda olnudki.

Kõik muutub. Kord, tuhandeid aastaid tagasi vaatas Jumal inimest ja otsustas, et Ta paneb tema olemisele piiri. Esmalt 120 aastat, seejärel 70 ja neile, kes tugevad, 80. Ta arvas, et rohkem ei ole inimlapsele vaja. Ühel päeval see muutus: Jumala Poeg palub oma Taevast Isa, et See kingiks inimesele igaviku. Ja Ta väidab, et Tõe ja Lohutuse Vaim jääb neisse, kes Teda armastavad ja Tema käskusid täidavad.

Tahaks kõndida Tões, kõnelda seda, mis Tõde. Mitte korrata etteütlejate poolt hüütud valesid, mitte saada teiste arvamuste hädiseks selgrootuks orjaks. Ei tahaks omalt poolt valede lisamisega suurendada valu, põhjustada pisaraid. Ei tahaks korrata sama, mida ütlevad need, kelle hääl on teiste omast kõvem. Ei tahaks olla kurjuse mängukann. Tahaks saada armastuse tööriistaks – ilmutada Jumala tahet.

Palun Vaimu, mis muudaks mindki lohutajaks, kildude kokkukogujaks, katkitehtute tervekstegijaks. Palun Vaimu, mis jääb – on minu juures ja minu sees nii kaua, kui ma olen siin. Vaimu, mida minult ei võeta isegi siis, kui pean minema siit. Lohutajat, kes jääb igavesti nendega, kes jäävad kõndima Tõe teel. Sellel rändamine ei ole kerge, aga neil, kes püsivad sellel teel, muutuvad hing ja süda kergeks. Rändajad taipavad peagi, et vaid nii on mõtet edasi liikuda – puhta südamega tõe lookleval rajal.

Ja nemad ei ole iialgi üksi. Teistele vahel tundub, et nad on üksi, aga kui nad vaid vaataksid nende silmadesse, siis nad taipaksid, et mahajäetu silmad ei saa nii särada, et orvud ei saa olla nii rõõmsad ja lootusrikkad.

PALVE: Issand, aita mul taibata, et Sa kõnelesid neid imelisi sõnu ka meile – et Sa ei jäta meid orbudeks, et Sa annad meile Lohutaja, kes jääb meiega igavesti. Sa ei võta meilt ära oma Vaimu. Sina oled täitnud oma tõotuse – oled tulnud meie juurde. Aita meil rännata meie osa sellest teest ja jõuda Sinu juurde. Vabasta meid hirmust, mis paneb meid aina küsima ekslike inimeste arvamuse järele ja salgama oma tõelist olemust. Juhi meid Tõe teele, armastuse rajale. Aita meil saada nendeks, kes julgevad armastada, lohutada, ütelda head.

„Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest. Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand.“ (Jr 29:12–14)

Seda nädalat alustava pühapäeva teemaks on „Südame kõne Jumalaga“. Pühapäeva ennast nimetatakse palvepühapäevaks.

Palvetamisest on palju kõneldud ja kirjutatud. Kui küsida esimest sõna, mis tuleb pähe seoses mõistetega „kirik“ ja „usklik“, siis küllap see on „palvetamine“. Ja tõesti: iga jumalateenistuse ja muu kirikliku talituse lahutamatuks osaks on palvetamine. Küllap palvetavad paljud ristiinimesed ka väljaspool kirikumüüre, kodudeski. Peaksid palvetama, sest palve peaks olema tõelise ristiinimese elu loomulik osa. Kahjuks on mitmeidki ristiinimesi, kes on palvetamise unustanud. Ehk sellepärast, et nad ei ole tundnud, et nende palveid oleks kuulda võetud. Kuid kas me üldse oskame palvetada, tõeliselt palvetada? Kas palves kõnelevad meie südamed või huuled? Mitte ilmaasjata ei ütle Jumal: „Te leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ Kui palve ei tule südamest, on see ju lihtsalt tellimuste nimekirja edastamine teenindajale. Jumal ei ole teenindaja. Kas oleme mõelnud, kust tulevad meie palved?

Kui me tahame öelda, et inimene kõneleb siiralt, ütleb, mida mõtleb, on oma sõnade taga, siis ütleme, et ta kõneleb südamest, tema sõnad tulevad südamest. Kui sõnad öeldakse vastu tahtmist, moepärast, siis öeldakse, et need tulevad moka otsast. Südamest tulnut me tunnetame hoopis teisiti kui moka otsast heidetut – seda me kuuleme, seda me võtame tõsiselt. Ainult inimestega, keda tõeliselt usaldame, keda julgeme lubada omale väga lähedale, keda armastame, saame kõnelda täiesti avameelselt kõigest, saame kõnelda südamest südamesse. Just sellist kõnelust tahab Jumal pidada ka inimesega. Sellises kõnes, kõnes südamest südamesse, sünnibki tõeline palve. Alati see ei õnnestu, nagu ei õnnestu kõik kõnelused iga kord ka lähedase inimesega, aga see on miski, mille poole püüelda. Kui oleme suutnud Jumalaga kõnelda südamest, siis oleme oma palvele tegelikult osa vastusest juba saanud: oleme saanud rahu ja kindluse, et Jumal kuulis meid, võttis meie palve vastu, võttis selle töösse. Ta töötab koos meiega meie palvetega edasi, et need täituksid.

Aga kas me suudame, kas me oskame kõneleda südamest südamesse? Kas me üldse oleme kunagi kellegagi nii kõnelenud? Tänapäeval inimestevaheline vahetu suhtlemine, elav kõne aina väheneb. Kasutuses olev sõnavara aina kahaneb. Me saadame meile, blogime, säutsume, helistame. Aga kui me ei oska ega suuda vahetult kõneleda kaasinimestega, minna talle väga lähedale, sellisele distantsile, millest tekib usaldus, osadus, kuidas saaksime siis kõneleda Jumalaga? Me ei oska, ei julge, ei leia sõnu. Ehk seetõttu ongi nii levinud eestpalvete palumine? Eestpalved, teiste eest palumine on mõnikord väga hea ja õige, sest inimene ise võib olla omadega nii läbi, et tal lihtsalt ei jätku jõudu ise paluda. Eestpalve kellegi eest näitab hoolimist. Aga – kas need, kelle murede või ka rõõmude eest me palume, ise ka Jumalaga kõnelevad? Kas pole paljud eestpalved just selle tulemus, et asjaosalised ise on jätnud Jumalaga kõnelemata? Miks? Kas nad tunnevad end liiga patustena ja kardavad Jumala ette astuda? Või nad tunnevad, et ei oska õigesti paluda ja loodavadki ainult eestpalvetajate oskuste peale? Aga kas nemad oskavad? Kas meie oskame?

Kas siis on sõnu, mis oleksid võtmeks, mis avavad Jumala südame meie palvetele? Johannese evangeeliumis on ära toodud Jeesuse sõnad jüngritele: „Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik.“ Tee Jumala südamesse avab niisiis Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimi. Tee Jumala juurde läheb Tema Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu, Tema ristisurma ja ülestõusmise kaudu, mis avas inimestele tee igavesse ellu. Need, kes sellest hoolivad, kes on selle eest tänulikud, kes on ristimisel võtnud Jeesuse vastu oma Issandaks, usuvad Tema tõotusi, püüavad käia oma elu tema õpetuse kohaselt, Teda järgida, need on armsad ja olulised ka Jumalale. Ja me ju teame, et nende palvete ees, kes on armsad ja olulised, kõrvu ei suleta. Jeesus ütles selles evangeeliumitekstis veel: „Ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.“ See tähendab, et paludes Jeesuse nimel, me võime kindlad olla, et Jumal kuuleb meid, et tee Tema ja meie südamete vahel on avatud. Avatud on kanal kõnelemiseks südamest südamesse. Nii sünnib tõeline palve – südame kõne Jumalaga. Palve, mis kannab, palve, milles on sisu. Palve, mis saab kindlasti vastuse.

Kas meie oleme kunagi tõeliselt palvetanud, kõnelenud oma Jumalaga südamest südamesse? Kõnelenud sellest, mis on meie jaoks tõeliselt oluline? Usaldanud, ennast avanud, saanud palve kaudu oma Jumalaga tõeliselt tuttavaks, tõeliselt lähedaseks? Palugem, et meiegi võiksime kogeda tõelist palvesidet, mis ehitab, kannab ja toob ellu rahu ja rõõmu.