Nädala mõte

Kummaline, kuidas meid juhitakse, meiega nii selgete sõnadega kõneldakse. Päev enne iseseisvuse taastamise meenutamise tänupäeva oli pühapäeva teemaks „Jeesus, meie aitaja“ ja päeva salmiks kirjakoht Jesaja raamatust, mis ütleb: „Rudjutud pilliroogu ei murra meie Jumal katki ja veel hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.“ Kõik kolm päeva kirjakohta (2Kn 5:1–15; Jh 9:1–7, 39–41; Ap 3:1–10) kõnelevad sellest, kuidas Jumal parandab selliseid haigeid, kellel inimeste silmis ei ole enam mingit tervenemislootust. Aidata võib vaid ime – Kõigeväelise Jumala arm ja Jumal aitabki. Sünnist saati pimeda, sünnist saati halvatu ja läbi kohutavate kannatuste, teistest isoleerituse surma poole liikuva pidalitõbise tervendamise imed.

Praegu võib paljudele tunduda Eesti iseseisvus juba enesestmõistetavana – normaalsena. Need, kes 1980. ja 1990. aastaid siin maal mäletavad, kes on näinud nendest murrangulistest aegadest tehtud häid filme, lugenud ausaid meenutusi, teavad, et iseseisvuse taastumine oli ime. See oli Jumala ime. Tõsi, Kõigeväeline kasutas selle ime sündimiseks ka inimesi, kuid ükski inimene ei kinkinud meile vabadust. Eesti rahvas oli pärast küüditamisi, hukkamisi, sõda ja poolt sajandit okupatsiooni kui rudjutud pilliroog ja hõõguv taht, kui täismees, kes oli nii mõneski mõttes muudetud jalutuks kerjuseks. Siis juhtus aga ime. Jumala nimel ta tõusis ja hakkas kõndima. Ta kõndis oma imeliselt terveks saanud jalgadel pühakotta. Tuli, et tänada.

Kuid siis, kui tervekssaanu, orjastavast haigusest vabanenu ees avanesid paljud uued võimalused, ununes paljudel vabastaja, tervekstegija tänamine. Oli vaja teha väga palju tööd, hankida uusi asju. Nii palju oli sellist, mis tegi silmadele himu – langenud vanglamüüride taga paistis nii palju uusi võimalusi ja paljudel polnudki enam muuks aega, kui nende asjade ja võimaluste poole sirutuda. Me sattusime vanglast kaubamajja. Jah, ja selle kaubamaja riiulid olid head-paremat täis. Väga väikese valikuga harjunul võttis kõik see silme eest kirjuks. Meile kingiti iseseisvus, vabadus ja me pidime valima, kuidas seda kingitust kasutada.

Matsin hiljuti meest, kes oli tulnud Austraaliast Eestisse, taastanud oma vanaisa talu, pidas hiigelsuurt lambakarja ja samas kirjutas Reutersi uudisteagentuurile artikleid. Juba aastaid tagasi ütles David Mardiste: „Mul ei olnud siia tulles muid ootusi kui vaadata, kuidas elu läheb. Elu on kulgenud paremini, kui ma olen oodanud. Nii Eesti ühiskonna kui ka majanduse areng on muljetavaldav.“ Paraku paljud eestlased seda muljet ei jaga. Ikka leitakse põhjust kirumiseks, virisemiseks. Omaenese vajaduste, soovunelmate ümber tiirutavad inimesed, kes esitavad teistele kõrgendatud nõudmisi ja kritiseerivad omaenese vigu nägemata teisi, on kui haua poole kõikuvad pimedad pidalitõbised, nagu halvatud, kes ei suuda jalgu alla võtta selleks, et minna teiste juurde, teha neile head, ütelda head, tänulikke, tunnustavaid sõnu.

Pühakirjas on üks kummaline loogika. Üks selle näidetest on Pauluse väide abielumeestele: „Kes armastab oma naist, armastab iseennast.“ Sama kehtib ka oma riigi ja rahva, metsa ja maa suhtes.

Lugesin reedel Rakveres Eesti esimesel üldluulepeol mõned luuletused. Sealhulgas ka Mart Raua luuletuse „Minu maa ja mu rahva õnn“. Kuulake selle sõnu ja sõnumit:

Minu maa ja mu rahva õnn, minu maa ja mu rahva mured
suuremad on minu enese elamisrõõmust või -tusast,
nagu meri on suurem ühe laine vahusest viirust,
põldude ääretus suutäiest leivast,
tuuliste metsade kohin üksiku lehe libinast
ja nagu maa ise on suurem sellest piskust, mida ma näen,
ning kogu rahvas nendest, keda ma kättpidi teretan.
Kõik jalad kord väsivad ära mullaseid radasid tallates.
Aga rahvas ei sure. Maad maha matta ei saa.

Jah, kui oleme rängalt tööd tegevad ja õhtuti teleka ees tukkuvad inimesed, kelle peamine mure on see, et meil endal oleks enam asju, võimalusi, naudinguid ja meid ei huvita see, kuidas läheb meie lähedastel ja kuidas saame meie nende elu kergemaks, ilusamaks muuta, ja kui me unustame ühenduse hoidmise elu allikaga, kaotame tänulikkuse, siis oleme pimedad, haiged ja halvatud. Siis me vajame abi, Elavakstegija abi! Me kõik võime terveks saada Jeesuse Kristuse nimel. Tervekssaanud halvatu tõusis jalgele, tuli hüpeldes, Jumalat kiites pühakotta. See on tervekssaanu tunnus – tänulikkus ja pühakotta tulek.

Täna tähistame oma väikese riigi iseseisvuse taastamise imet. Eile tulime pühakotta ja küllap mõnedki meist läksid ka lauluväljakule laulma isamaalisi laule. Ja mõnedki tulevad täna, et olla siin kirikus üheskoos palvusel. Meil on põhjust olla tänulikud, tulla pühakotta, sest meie väikese riigi ja rahvaga on toimunud hämmastav ime. Vangistatu sai vabaks, pime nägijaks, pidalitõbisest sai terve, halvatu sai käijaks ja jooksjaks. Eesti areng on olnud selle lühikese aja jooksul muljetavaldav. Kui meil vaid oleks tarkust teha ka muljetavaldav vaimne areng, saada tänulikuks, teistest hoolivaks jumalarahvaks! Siis oleks meil lootust, et meie iseseisvus kestab kaua.

Selle pühapäeva teemaks meie kirikutes on „Enese läbikatsumine“. Mõtisklen ühe pühakirjalõigu üle Pauluse kirjast roomlastele (7:14–25): „Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla. Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea. Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja. Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes. Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust.“

Mis selle jumalamehega küll lahti on? Pole ime, et mitmed ta vastu välja astusid ja teda kritiseerisid. Ta kirjeldab inimese olemust sellisel viisil, et hirm tuleb peale. Selliseid inimesi, kellest tema kirjutab, ei ole ju ometi väljaspool psühhoneuroloogiahaigla lukustatud osakondi? Loeme veel kord, mida ta inimesest kirjutab: „Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head /.../. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“

Tegelikult kirjeldab Paulus väga täpselt tavalise, n-ö normaalseks peetava inimese olemust. Kes meist ei oleks vähemalt iseendale tõotanud näiteks vana-aastaõhtul, kuidas uuel aastal on temaga kõik täiesti teistmoodi? Kes meist poleks otsustanud mõnes väikseski asjas muutuda ja hiljem avastanud, et eluvanker on taas vanasse rööpasse tagasi vajunud? Kuidas on meiega? Kui me täna endalt küsiksime, kuidas on meie tahte ja tegude vahekord, ja püüaksime ausalt sellele küsimusele vastata, siis äkki peaksime punastama – kui me veel punastame ... Paljud ei taha sellisesse peeglisse vaadata. Nad sirutavad ühe oma näpu teiste poole ja loetlevad mõtetes või hukkamõistetust kaugel olles teiste kuuldes nende vead, patud. Hukkamõistjad ei märkagi, kuidas näppude vahekord kolm ühele nende enda kahjuks on.

Paulus kirjeldab patuse inimese kahestumist. Nii kaua, kui inimene ei ole veel kalestunud, võib tema tahe olla tugev, kuid tema patune loomus kisub teda allapoole, ja kui see ei juhtu teiste inimeste silme ees, siis juhtub see varjatult. Anonüümseid mürgiseid kommentaare teiste kohta kirjutades, keelt pekstes, lähedaste elu raskeks muutes, ennast hävitades. Paulus ei ütle, et meie olukord on lootusetu, aga ta kirjeldab seda väga realistlikult ja ütleb, et sellest on väljapääs. Kuid esmalt peab inimene oma olukorda mõistma.

Iga inimene, kes püüab omal jõul oma loomust muuta, jõuab varem või hiljem tupikteele. Ma ei räägi välisest ideaalpildist. Ma ei räägi teiste ega isegi iseenese ärapetmisest. Ma räägin sellest, millest kirjutab ka Paulus. Inimese sisemisest lõhestatusest – konfliktist meie hinges. Me ei suuda üksi ega ka mitte tarkade spetsialistide abiga jagu saada sellest, mida Piibli keeles nimetatakse patuks. Me vajame Päästjat, Lunastajat, ja usku sellesse, et Tema on meid lunastanud.

„Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“ Nii väidab Paulus patu mõju kohta. Mõtleme hetkeks veel selle peale, mis on hea ja mis on halb. Palju sellest, mida kord tauniti – halvaks, lubamatuks peeti –, on täna täiesti aktsepteeritav. Muutuvad ajad ja kombed ja suhtumine. Elame maailmas, kus tasapisi peaaegu kõike suhteliseks nimetatakse, ja teisalt nuusutavad paljud pidevalt, kustpoolt tuul täna puhub, ja püüavad olla enamuse poolel. Vähesed julgevad vastuvoolu ujuda, isegi kui nad südames tunnevad, et enamus ujub mõnes asjas valele poole. Tuletan meelde seda, mis on meie maal tehtud kahe tuntud inimesega. Ernst Enno matusele ei jõudnud ükski eesti kirjanik. Tema loomingut tegid ta eluajal maha paljud kirjanikud ja kriitikud. Teiste seas ka Friedebert Tuglas ja Juhan Liiv. Ikka ja jälle teatasid targad, et Ernst Enno laseb avaldada luuletusi, mis on ajast ja arust. Pole ime, et selliselt tümitatud luuletajal ei olnud jaksu oma haigusega võidelda ja ta tahtis siit kurjast ilmast ära. Kui Sulev Nõmmik sai valmis filmi „Siin me oleme“, tabas teda kriitikute lausrünnak. Teda süüdistati labasuses, maitsetuses, rahva rikkumises, diletantlikkuses. Ta põgenes inimeste keskelt metsa ja uputas oma alanduse alkoholi. Tänaseks on see film, mille eest autorit nii palju peksti, üks vaadatumaid Eesti filme, aga usun, et see, kuidas filmi autorit kritiseeriti, lühendas selle mehe elupäevi.

Armsad, negatiivsete hinnangute andmine võib olla ohtlik ja hävitav tegevus. Mõtleme, kuidas me käitume, kui kedagi meie kuuldes hukka mõistetakse – kellegi käitumist kritiseeritakse.

Ühes kloostris rikkus noor munk seal kehtivat reeglit. Vanemad vennad kutsusid kokku vanemate kogu, kes pidi selle eksinu eksimust arutama ja talle karistuse määrama. Üks vanadest vagadest munkadest aga ei ilmunud kohale. Teda käidi korduvalt kutsumas, aga tema ei tulnud. Lõpuks ta tuli, vedades enda järel suurt rasket maas lohisevat kotti, mis oli auke täis ja nendest aukudest voolas välja liiva. Vanad vennad imestasid, miks ta sellise kotiga tuleb. Tema aga ütles: „Te kutsute mind ühe meie venna väikese eksimuse üle kohut mõistma, aga mu enda patud lohisevad mu järel, nii et ma vaevu suudan liikuda.“ Teised mõistsid, andsid eksinule andeks ja kahetsesid Jumala ees oma eksimusi. Kui sageli juhtub aga nii, et ükski teiste hukkamõistjatest ei märka omaenese vigu ja kivid lendavad ligimese poole!

Lihtsam on ehk seista kohtusaalis, kus süüdistaja järel antakse sõna ka sinu kaitsjale ja kus kaalutakse iga detaili. Seista patuste inimeste vihaste rünnakute all, kes üksteist üles küttes, teiste arvamusele, kuulujuttudele, kontrollimatutele faktidele toetudes su poole kive loobivad, on vahel palju raskem. Ja see on sageli üks patu kibedamatest viljadest – teistele negatiivsete hinnangute andmine.

Paulus oli kord kandnud nime Saulus ja ta oli absoluutselt kindel, et teeb kristlasi hävitades, neid taga kiusates, hukka mõistes head – teeb midagi Jumalale meelepärast. Ja siis äkki ta taipas, et tema hinnang heale ja halvale võib olla kohutavalt vale. See, tundmatu, keda ta kohtas, ütles talle, et Ta on Kristus, keda Saulus taga kiusab.

Me võime elada näiliselt väga ilusat elu, olla enda meelest vagad ja head, kuid olla hinnangute andmises ja suhtumistes oma kaasinimestesse Kristuse vaenajad.

Vaid Jumal võib valgustada meie mõistust ja parandada meie hinge oma halastuse ja andeksandmise läbi nii, et me taipame tõde ega karda asuda ka nende kaitseks välja, keda enamik enese arvates asja eest materdab. Tänu Jumalale, me võime pääseda patust, mis mürgitab meie hinge, muudab meie mõistuse hämaraks, meie südame kiviseks. Tänu Kristusele, kes on meie patud viinud ristipuule, ja Tema lunastusse uskudes, Tema andestust vastu võttes on meil lihtne andestada ja hoolida. Me pääseme tupikteelt avarasse ellu – elusamasse ellu. Meil kõigil on lootust. Aamen.

„Ja kui Jeesus Jeruusalemma lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.““ (Lk 19:41–44)

Jeesus on minemas paasapühade ajaks Jeruusalemma, kohta, mis tähistas rahva ühtsust, kuna seal asus piltlikult öeldes rahva hing, see, mis neid ühendas – tempel nende Jumalale. Kõik usklikud juudid püüdsid pühade ajaks Jeruusalemma minna, et tuua templis oma tänuohvreid Jumalale. Veidi enne linna jõudmist, et sünniks nõnda, nagu pühad kirjad ette kuulutasid, on Ta palunud oma jüngritel tuua eesel, istunud eesli selga ja sõitnud Jeruusalemma poole. Seda pidulikku sissesõitu on jälgimas hulgaliselt inimesi. Need inimesed on kuulnud, mõned ka näinud Jeesuse imetegusid. Nad on Temast vaimustunud, peavad Teda Jumala poolt oma rahvale tõotatud Messiaks või siis vähemasti suureks prohvetiks. Nad ootavad eel seisvat suuri sündmusi, ehk isegi seda, et Jeesus ilmutab end lõplikult tõotatud Messiana, kogub oma rahva hulgast suure sõjaväe, kihutab selle eesotsas olles minema Rooma okupandid ja taastab Iisraeli riigi kunagise väe ja hiilguse. Rahvas on laotanud Jeesuse teele oma riideid, tervitanud Teda palmioksi lehvitades. Jeesuse jüngrid on valju häälega Jumalat kiitnud ja hüüdnud: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!“

On väga ülev ja pidulik hetk. Kuid Jeesus – Jeesus ei rõõmusta, ei naerata, ei lehvita enda ümber hõiskajatele. Tema nutab. Kas on need liigutuspisarad üleva hetke pärast, et ometi on Tema tööd tunnustatud? Või mõtleb Ta ristisurmale, mis Teda vaid mõne päeva pärast ees ootab, valu ja kannatuste peale, mis Temal endal tuleb peatselt üle elada? Oh ei. Jeesus ei mõtle enda peale. Ta mõtleb nende peale, kes Tema ümber hõiskavad ja rõõmustavad. Nende tuleviku peale. Tema teab seda, mida nood inimesed veel ei aimagi, seda, mis neile sel kaunil ja üleval hetkel pähegi ei tule. Jeruusalemm hävitatakse, tempel, rahva süda, lõhutakse maatasa.

Vaid mõned päevad hiljem, taas teel, aga seekord teel, mis viib hukkamispaigale Kolgata mäel, ütleb Jeesus Teda saatvatele naistele: „Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast, sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: „Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud! Siis hakatakse ütlema mägedele: „Langege meie peale!“ Ja küngastele: „Katke meid!“.“

Jeesus nutab. Jumala poeg nutab, valab pisaraid oma rahva pärast, keda ootavad ees suured kannatused. Jumala Poeg nutab, sest ei suuda seda ära hoida.

Jumal on Ta läkitanud maailma, inimeste keskele, kus valitsejaks on kasuahnus, julmus, halastamatus, omakasupüüdlikkus, tugevamate terror nõrgemate üle, et juhtida inimesed taevariiki, kus valitsevad rahu, rõõm, headus ja halastus. Inimeste olukorda saab aga muuta vaid inimeste eneste muutmise kaudu. Vaid siis, kui inimene saavutab pattulangemises kaduma läinud lapsesideme oma Loojaga, Jumalaga, vaid siis suudab Ta muutuda, vabaneda kurjusest, mis Tema sees tegutseb ja Tema üle valitseb ja vaid siis võib maapealne põrgu muutuda paradiisiks, vaid siis võib inimene jõuda sinna, kus ei ole enam kaduvust, valu, pisaraid ega surma. Vaid siis, koos Jumalaga, võib ta võita kaduvuse ja surma needuse. Aga – kõik see saab toimuda vaid inimeste vaba tahte tulemusel. See tähendab, et ka Jumala Poeg ei saa midagi eriti teha, kui Tal on soov jätta inimesed inimesteks – st jätta inimestele vaba tahe. Vaba tahe tähendab valikuvabadust, ka hea ja kurja vahel, vabadust olla vägivaldne, sõdida. Kui Jumal tahaks, et maailmas valitseks ainult headus, siis peaks Ta inimestelt võtma valikuvabaduse, nii et nad saavad valida ainult head, kurjus eemaldatakse. See tähendab, et Jumal peaks nad programmeerima ümber oma tahtele vastavalt headeks robotiteks – aga see tähendab, et inimesed ei ole enam inimesed. Inimesed teeb inimesteks vaba tahte võimalus. Jeesus ei saa käskida, ei saa sundida – Ta saab vaid veenda, sõnadega, tegudega, oma sõnade ja õpetuste etteelamisega, eeskujuga. Otsustama peab inimene ise.

Jeesuse kõnesid, Tema mõistujutte ja õpetusi on kuulnud paljud, Tema imelisi tegusid on näinud ja kogenud paljud, Tema tulekust on rahvale pühade kirjade kaudu juba ammu ette teatatud. Ja siiski – inimesed ei taha muutuda. Nad kujutavad ette, et neid päästab väljastpoolt tulev võimas valitseja, nad ei suuda mõista ega uskuda, et nad peavad eelkõige ise muutuma, et miski muutuks ka maailmas.

Eilse pühapäeva nimetuseks oli „Soosinguajad“. Ükski aeg ega ükski võimalus ei kesta igavesti. Jeesus, sõites Jeruusalemma poole, vastu oma surmale, nutab, mõeldes sellele, et Tema rahvale, Jumala rahvale, kingitud soosinguajad, võimaluste ajad, hakkavad läbi saama. Too erakordne aeg, mil Jumala enda Poeg viibis maa peal, mil inimesed võisid Teda näha ja katsuda, on lõppemas. Vaid üksikud on midagi taipama, uskuma ja muutuma hakanud. Kuid neid on vähe, väga vähe, liiga vähe, et muutuks rahva üldine mentaliteet. Nad jälgivad tuimalt käske, kuid ei tee seda armastusega, mis on käskude mõtteks ja sisuks. Nad toovad templis kohusetundlikult ja täpselt ohvreid Jumalale ja arvavad, et nende ja Jumala vahelises suhtes on kõik korras, kuid ei taipa, et on juba ammu oma Jumalast võõrdunud, Tema tagasi lükanud. Nad ei taipa, et nad peaksid muutuma, kahetsema, Jumala armu paluma.

Me teame, et Jeesuse sõnad, tema ennustus läheb täide. Aastatel 66–70 toimuvad üle kogu maa juutide ülestõusud Rooma okupantide vastu – need surutakse julmalt maha. Aastatel 69–70 toimub Jeruusalemma piiramine. Roomlaste vägesid juhtinud Titus hävitas Jeruusalemma täiesti. Nelja kuu jooksul lõhuti linnas maatasa kõik, välja arvatud üksikud müüritükid ja kaitsetornid. Jeruusalemma piiramine ja vallutamine oli erakordselt julm ning halastamatu, tuhanded tapeti ja löödi risti, kes surmast pääses, müüdi orjusesse.

Jumala Poeg nuttis kord, vaadates Jeruusalemma poole. Aga mida Ta siis teeb, kui vaatab meie poole: kas ka nutab või naeratab? Kas meie oleme taibanud, mida on meile vaja, et leida rahu, leida rahu oma taevase Isa ja Looja, kõigeväelise Jumalaga? Meilgi kestavad praegu soosinguajad: meie maal valitseb rahu, meil on lahti pühakojad, meil on võimalik saada ja lugeda kristlikku kirjandust. Meil on võimalus saada osa sakramentidest, meil on võimalus seada korda suhted Jumalaga. Palugem, et meie oskaksime oma soosinguaega hästi ära kasutada.

10. pühapäeval pärast nelipüha kõneldakse ustavusest Jumala andide kasutamisel. Päeva juhtsalmis Luuka 12:48 ütleb Jeesus: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.“

Seekord ei räägita vist minust. Räägitakse ju nendest, kellele on palju antud, kelle hoolde on palju jäetud. Või äkki siiski? Võrreldes suurema osa maailmas elavate inimestega oleme ehk kõik pururikkad, väga palju saanud. Maailmarändur Jaan Tätte teatas kord, pärast seda, kui oli näinud, kui vaeselt paljudes maailma paikades elatakse: „Sündimine Eestisse on lotovõit.“

Kas taipame seda, kui palju meil on, või saame sellest aru alles siis, kui meilt midagi või keegi ära võetakse?

Mäletan, kuidas sõitsin ühe noore naise matusele. Millegipärast tuli ta abikaasa mulle järele. Teel nende koju ütles äkki see mees, kes oli mõni päev tagasi rääkinud mulle õnnelikust abielust, kahest imelisest lapsest, 15 ilusast kooseluaastast: „Kus see sinu Jumal siis nüüd oli, kui mu abikaasa suri?“ Mõistsin teda. Ta kaotus oli väga suur ja tulevikki hirmutav. Vastuse asemel esitasin ma talle oma küsimuse. Küsisin, mida ta teeks, kui see minu Jumal viiks ta tagasi aega, mil ta kohtus oma tulevase abikaasaga, ja küsiks tema käest, kas ta soovib elada selle naisega vaid 15 õnnelikku aastat, saada need kaks toredat last, või tahaks ta kedagi teist, kellega saaks elada palju kauem koos. Mees ei mõelnud hetkegi. Ta vastas: „Ma valiksin just selle naise.“

Igale meist on palju antud ja meie hooldegi nii mõndagi usaldatud. Kui täna selle kõige kinkija meile silma ja südamesse vaatab, kas võime siis julgelt öelda, et oleme hästi hakkama saanud, hoolinud, armastanud neid, kes meie hoolde kord anti, ja kinkinud sellest, mida oleme saanud?

Hulga hullem sellest, et meie elu ja kõik võimalused siin otsa saavad, on see, kui jätame oma elu elamata. Mulle tundub, et järjest enam on neid, kes elavad koos nagu võõrad, ja neid, kes saavad kohvikutes kokku ja silma vaatamise asemel vaatavad oma nutiseadmeid, elava, juuresoleva inimesega suhtlemise asemel libistavad oma näppe ekraanil. Seda, mille eest me pole olnud tänulikud, meil ei olegi olnud. Kui palju meil nii mõeldes siis üldse on?

Mõtlen, kui palju olen osanud kasutada kõiki neid imelisi ande, mida Jumal mulle ja mu lähedusse on saatnud. Vahel kurdan, et töö kirikus väsitab, taipamata, et võiksin palju sellest, mida ise ära teen, paluda teha teistel. Kui palju andekaid, töökaid, abivalmis inimesi on Jumal saatnud nendesse kogudustesse, mida Ta on mind vaimulikuna teenima saatnud! Kui vähe ma nendest inimestest ja nende andidest tean ja kui vähestele olen andnud mingeid ülesandeid! Paljud teeksid oma koguduses midagi hea meelega ja minu ülesanne vaimulikuna on need paljud üles leida ja neile ülesandeid pakkuda, neid julgustada ja tehtu eest tänada.

Jumal on helde kinkija ning Ta on loonud inimese omaenese näo järgi. Heldelt andja ootab meiltki heldet andmist. Kuninglik kinkija loodab, et meiegi kingiksime kuninglikult.

Kord küsitakse meilt, mida oleme teinud meile kingituga, meie hoolde antuga. Loodan väga, et see küsija annab mulle veel aega, et jõuaksin teha sellist, mille pärast pole vaja kord häbeneda.

Jeesus ütles: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.“ (Mt 7:24–27)

Jeesus räägib tegemisest ja mittetegemisest, kuid ometi ei ole see Jeesuse jutustus lugu tegijatest ega nendest, kes midagi ei teinud. Jeesuse loos on nii rumal kui ka tark, nii kaljule kui ka liivale ehitaja tõsised tegijad. Ja nad on mõlemad olnud ka kuulajad. Vähemalt kunagi on nad midagi kuulnud Jeesuse sõnadest.

On üks detail selles Jeesuse mõistuloos, mis annab alust arvata, et see, kes rajas oma maja liivale või lihtsalt ebakindlale pinnasele, vaevumata hoone aluspinda uurima, sügavale kaevama, kaljuni jõudmata, näeb oma hoone ehitamisega päris palju vaeva. Tulvavetes ja tormides on tema maja kokkuvarisemine ränk. On kaks võimalust: kas maja oli suur ja võimas või saavad selle kokkukukkumisel väga paljud hukka. Võivad olla ka mõlemad.

Vahel arvatakse, et neil, kellel läheb selles elus näiliselt hästi, lihtsalt veab. Mõnel veabki, kuid paljud teevad ränka tööd, näevad palju vaeva, et haljale oksale tõusta ja sellele püsima jääda. Selleks, et midagi väliselt atraktiivset saavutada, tuleb sageli paljust loobuda. Usun, et kui me teaksime, millest kõigest tuleb edukaks peetutel edukaks saamise ja jäämise nimel loobuda, ei igatseks me edukust. Suur ja võimas eluhoone vajab püstitamiseks ja korrashoidmiseks väga palju aega ja energiat.

Paljud kulutavad suurema osa oma ajast ja energiast nähtavale. Suured ja uhked kodud, suvilad, võimsad autod, kõige uuem tehnika, firmarõivad, jõusaalid, ilulõikused. Vähesed suudavad aga seda saavutatut nautida, sest nad on pidevalt hirmul nagu võõrasema Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi muinasjutus. Ikka ja jälle peeglikeselt seina pealt küsimas, seltskonnaajakirjadest, rikkaimate edetabelitest uurimas, äkki on keegi ilusam, edukam, kuulsam, rikkam kui nemad. Ja peeglike seina peal kuulutab neile pidevalt halastamatut tõde ja taas tuleb hakata oma eluhoonet ilustama, võimsamaks ehitama. Pole ehk aega ühtegi tõsisemat raamatut lugeda, jumalateenistusele tulla – oma ja lähedaste hingede eest hoolt kanda. Tuleb minna sinna, kus pildi peale jääd, kuulata, vaadata seda, mis ei meeldi, aga kus lihtsalt pead kohal olema, sest kui sind ei ole seal, siis sind ju polegi – pole pildil, pole liivale ehitajate ridades. Ja tuleb olla kursis kõige erutavaga, kuulujuttudega, teiste eludega, teada, mida linna või küla peal räägitakse. Pole aega millestki olulisest mõeldagi. Pole oma mõtteid, oma juttu. Kõik on kusagilt kokkulaenatu. Ja kõige hullem on see, et aeg-ajalt taipame me kõik, et see siin saab otsa – et tulevad vetevood ja sööstavad meie eluhoone poole ja kõik, mis on rajatud liivale, ehitatud maale, kaob. Jääb vaid see, mis on ühendatud igavesega.

Indias Delhis on võimas ja väga vana raudsammas, mille kohta oli hindudel veendumus, et selle alumine ots ulatub maakera keskpunkti. Siis tulid eurooplased, vaatasid oma tarkade aparaatidega maa sügavusse ja avastasid, et maa sees on sellest sambast vaid umbes 10 meetrit. Nii võib olla ka meie usuga. Arvame, et oleme piisavalt sügavale kaevanud, kuid tegelikult ei pruugi me ulatuda Jumalani, ei pruugi olla ühendatud selle kaljuga, mis tagaks meie eluhoone püsimise, mis laseks meil ammutada Temast jõudu, rahu, rõõmu, lootust.

Paljude religioosne elu on nagu pinnal ulpimine. Olemas on teadmised, aga mitte pidevat ühendust. Jumalat tuleb kummardada tões ja vaimus. Ainult kirikuskäimisestki ei piisa – nii, nagu ei piisa ka kooliskäimisest. Tuleb ka eksameid teha, õpitut ellu rakendada. Tuleb kaugemale sõuda, sügavusse kaevata ja seal sügavuses minna ka läbi valu ja kannatuste, loobumiste, sest läbi kurbuse jõutakse rõõmuni, läbi vaesuse tõelise rikkuseni, läbi alanduse jõutakse ausse.

Keegi on väitnud, et vähesed igatsevad põrgusse, kuid vähe on ka neid, kes teevad midagi selleks, et jõuda taevasse. Aeg kulub kõige muu peale lihtsalt ära. Pole aega sügavusse kaevata, et jõuda Jumalaga sügavama suhteni, ja tasapisi jäävad ka suhted ligimestega aina pinnapealsemaks. Isegi kõige lähedasematega sügavamate suhete hoidmiseks pole jaksu ega aega. Meil on mõtet kaevata kaljuni, investeerida igavikku – sellesse, mis jääb.

Tõelist vilja – vilja, mis jääb – kannab vaid see, kes on ühendatud Elu Andjaga. Jeesus ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad ja kannate head ja jäädavat vilja vaid siis, kui püsite viinapuu küljes. Lahus minust ei või te midagi teha.“ Paljud on märganud, et mitte millegi tegemine võtab võhmale ja tulvavetes varisevate losside ehitamine on tapvalt väsitav. Jumala tahte tegemine toob rõõmu ja rahu, mis jäävad. Läbi palvete, pühakirja süvenemise, meditatsiooni saame me kõik kaevata sügavamale ja jõuda kaljuni, millele rajada kõik oluline. Võtkem rohkem aega olulise jaoks ja loobugem tühisest, pinnapealsest, hukatuslikust.

Kaeva sügavamale! Nii soovitatakse täna ka meile. Mine sügavamale, ära jää pinna peale, pühendu – suhtes Jumalaga ja ka suhetes oma ligimestega. Sealt sügavalt leiame hämmastavad rikkused ja sellega ühendusse jäämine paneb meid elama elusamat elu – elu, mis jääb – igavesti.“

„Issand õnnistab oma rahvast rahuga.“ (Ps 29:11)

Igasuguse inimtegevuse eesmärgiks peaks olema see, et leiaksime seesmiselt ja välimiselt rahu. Seal, kus on tõeline rahu, on meile lähedaseks saanud Jumal, maailma Looja – ja kus rahu ei ole, seal ollakse Temast võõrdunud.

Kuid maailmas on küllalt rahutusi – isegi sõdadest pole lahti saadud, ehkki vägivalla suhtes on inimkond muutunud varasemast palju leppimatumaks. Pole võimalik muuta maailma, kui ei muutu meie ise. Välise rahu leidmine eeldab, et oleme leidnud seesmise rahu.

Ka meie sisemised tungid ja impulsid peaksid seega rahunema. Jah, kahtlemata tähendaks see suurt muutust, sest sageli inimene hoopis kasvatab oma himusid ja tahtmisi, mida soodustab meie lääne tarbijalik nüüdiskultuur.

Kas on aga inimene üldse muudetav? Selle kohta on erinevaid arvamusi, mida võib reastada teesi, antiteesi ja sünteesi klassikalise skeemi järgi.

Tees seostub Karl Suure kroonimisega Rooma keisriks 800. aastal, millega pandi alus kogu praegusele läänemaailmale. Keskaegses ühiskonnas arvestati võimalusega, et osa inimestest on suutelised ennast askeesi läbi ja religioonile pühendumise kaudu avama muutustele, mida inimene saavutab koostöös Jumala, oma Loojaga. Toetuda tuleb Jeesuse Kristuse ilmutusele, mis ületab kõiki teisi mõeldavaid ilmutusi: et Temas on Jumal ja inimene lõplikult kohtunud, siis on käidud lõpuni kogu religiooni tee.

Antitees sai alguse 1517. aasta reformatsiooniga, mille 500. aastapäeva äsja tähistasime. Protestantism kuulutas keskaegse katoliikluse vastu, et inimene on nii totaalselt patune, et meie päritud patu (= pärispatu) kaudu moonutatud psühhofüüsiline konstitutsioon on praktiliselt muudetamatu (mõningad võimalused selleks jäeti siiski Jumalale). Inimene saab õndsaks „ainult usu läbi“ – kirgi ja tunge on võimalik ainult talitseda.

Sünteesi üritati luua alates nn valgustusajast, mil pöörati protestantlik seisukoht vastupidiseks: pole olemas pärilikku pattu – kõik on meil külge õpitud. Selle vaatega ühendati keskaegne kasvamispõhimõte, mis nüüd aga ei kehtinud ainuüksi valituile, vaid kõigile: kogu inimkond tuleb kasvatuse teel viia muistsest lapseeast täiskasvanu seisundisse – kuni viimaks kogu meie olemus on lõplikult ümber muudetud.

Selgus aga, et osa inimkonnast ei ole sobilik täiusliku inimese loomiseks. Seepärast püüdsid XX sajandi riigipöörded ja revolutsioonid kõrvaldada radikaalsel teel inimkonna sobimatut elementi: internatsionaalsotsialistid hukkasid kapitalistidest ahnepäitse, natsionaalsotsialistid nn rassiliselt sobimatuid. Mõlemal juhul põhjustati oma välja mõeldud illusioonidele toetudes hävingut kümnetele miljonitele inimestele.

XXI sajandil on tõusnud taas katsed inimest (tema sugu, rasse, rahvusi jt) ümber defineerida, selle põhjal ümber kujundada, ja kõigil neil on ikka sama puudus: nad lähtuvad inimmõistuse abstraktsetest väljamõeldistest, osutuvad teoreetilisteks konstruktsioonideks, mis kannavad meie piiratud teadmiste pitserit ja ähvardavad seetõttu taas nurjuda.

Mida siis teha? Kas pidada inimest muutumatuks ja lüüa lõplikult käega? Ei, tuleb hoiduda äärmustest: kõik ei ole muudetav ega kõik ka muutumatu. Sündimisel ei saa meilt küsida, kas soovime ilmale tulla: me ei saa valida aega, kohta, vanemaid, rassi, rahvust, sugu, andeid vms. Nende raames saame aga loota suuri muutusi oma elus, olles osaduses Issandaga. Nii nagu Looja on osanud luua loendamatuid elusolendite liike, oskab Ta (meile märkamatult) küllalt muutusi läbi viia ka inimese elus.

Teisisõnu, tõelisi muutusi põhjustab ainult suhte tugevdamine Jumalaga, mitte meie oma isepäine rassimine. Esimesel juhul tõuseme kõrgemale iseendast, teisel juhul tähendab uus ainult unustatud vana kordust. Tulemused kaugemas vaates võivad jääda Looja kätte, kes paigutab nuppe ümber meie elus – saades aga lahti iseendast ja oma koormaist kui viimsest instantsist, leiame rahu Jumalas.

„Issand õnnistab oma rahvast rahuga,“ ütleb tänane sõna. Vaimulike loosungite raamatus on lisatud: „Issand on sõna läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand.“ (Ap 10:36)
Uskugem meiegi kõikide Issandasse ja leidkem see rahu. Õnnistust kogu nädalale!

"Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: "Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!" Sõnad "veel kord" näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud. Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli! (Hbr 12:25-29)

Meie Jumal on neelav tuli. Ta on tuli, mille käest pole millelgi ega kellelgi pääsu.

Kuid, kujutage maailma, milles ei ole tuld. See on pime, kõlekülm, elutu maailm. "Tuld olen ma tulnud tooma maailma," ütles kord Jeesus ja miljonid on seda kogenud. Tuld, mis puhastab, soojendab, valgustab, muudab inimesi, rahvaid, riike, maailma. Meilegi annab Jumala Poeg nõu, et me ei oleks leiged, vaid kuumad, tulised usus ja armastuses, et laseksime end Temast süüdata ja endast välja põletada kõik vale, patu, külmkõrgi egoismi, enesekesksuse, et Tema täidaks meid Vaimu tulega. Ilma selleta läheb meie elu rappa. Ilma tuleta tekib jää, Tema tuleta tardume, muutume jäigaks, muutumisvõimetuiks. Ei suuda sirutada oma käsi oma ligimeste poole, kes vajavad meie abi, armastust. Ei suuda paluda andeks ega andestada.

Meie Jumal on neelav tuli ja selleks, et elada - elada igavesti -, me vajame seda neelavat tuld.

Jumala hääl pani kord kõikuma maa. Kunagi oli see sündinud Siinai mäe juures. Hakkas müristama, välku lööma, mäe kohal oli ränk pilv ja kostis väga vali sarvehääl, nõnda et kogu rahvas, kes oli leeris, värises. Teise Moosese raamatu 19. peatükis kirjeldatakse seda, kuidas Jumal laskus tule sees Siinai mäele. Mägi suitses, suits tõusis üles nagu sulatusahju suits ja kogu mägi vabises vägevasti. Vaid Mooses sai Jumala kutsel tõusta mäe tippu. Jumal laseb Moosesel rahvast hoiatada, et nemad ei püüaks Talle läheneda, et paljud neist ei langeks. Lõpuks annab tules mäele laskunud Jumal Moosesele käsu, et ta läheks alla, hoiataks rahvast. Mooses laskub mäelt ja annab rahvale edasi Jumalalt kümme käsku. Pühakiri ütleb: "Kui kogu rahvas kuulis ja nägi müristamist, tuleleeke, sarvehäält ja mäe suitsemist, jäid nad värisedes eemale seisma, palusid, et Mooses nendega räägiks, lubasid teda kuulata ja palusid, et Jumal seda otse ei teeks, sest nad kartsid, et siis nad surevad."

Jumala kümme käsku saab jumalarahvale seadusteks, mille täitmine tagab inimestele eluteel rändamise , Jumala kaitse ja õnnistuse ja nende käskude eiramisega valivad inimesed tee hukatusse. Nii oli see siis, kui rahvas Egiptuse orjusest tõotatud maa poole rändas, ja nii on see olnud ka edaspidi. Käskudest kõneldes ütleb Jumal: "Ma panen su ette elu ja surma tee ja soovitab: vali elutee!"

Seda käskude andmist ja küllap muidki sarnaseid hetki jumalarahva loost meelde tuletades, hoiatab Heebrea kirja autor jumalarahvast: "Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: "Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!" Sõnad "veel kord" näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud.

On aegu, mil Jumal pani värisema maa. Prohvet Haggai raamatus on ennustus "Sest nõnda ütleb vägede Issand: "Veel pisut aega, ja ma panen värisema taeva ja maa, mere ja kuiva maa. Mina panen värisema taeva ja maa! Ja ma paiskan ümber kuningriikide aujärjed, kaotan paganate kuningriikide võimu; ma paiskan ümber sõjavankrid ja nendel sõitjad, hobused ja ratsanikud langevad maha."" Kord oli Jumal tõotanud, et ei lase enam sellel maailmal hukkuda vee läbi, aga Ilmutuse raamatus näeb nägija Johannes, et see maailm hukkub tule läbi. Maa ja taevas kõiguvad, kõik, mis kõigutatav, kaob. Selge on see, maailma hävimise võimalus tules ei ole enam ammu midagi, mida oskaksid ette kujutada vaid ulmekirjanikud. See on vaid mõne hullumeelse valitseja näpuulatuses. Neid hetki, mil maailm sellise katastroofi alguses on olnud, kirjeldavad meile Ameerika ja Venemaa presidentide lähedal olnud isikud. Seni on läinud õnneks. Teame vaid seda, mis toimus Hiroshimas ja Tšernobõlis ja oskame ehk aimata seda, millest kõnelevad pühakirja prohvetid – kui algainetki kõikehävitavas hukatuse kuumuses sulavad, kui mitte ainult maa mõnes maailma paigas, vaid kogu maa ja taevadki kõikuma hakkavad.

Mis on aga see, mis püsib siis, kui maa ja taevad kõiguvad? Kas oleme elus valikuid tehes valinud kõikumatut, haaranud muutumatust, kas püsime selles, mis püsib? Mis on need püsivad, muutumatud, kindlad, millest on mõistlik haarata, hoida, millel on võimalik püsida?
Esmalt Jumala Sõna. Teiseks Tema armuvahendid, sakramendid: ristimine ja armulaud – kristlaseks saamise ja jäämise armuvahendid. Kuidas on nendega meie ja meie armsate elus?

Kolmandaks kirik, kogudus. Jeesus on kord tõotanud, et Tema kogus on see, mida ei suuda hävitada ka põrguväravad. Neljandaks palvetamine – Jumalaga ühenduses olemine, tema tänamine, Tema palumine – Temaga suhtlemine. Viiendaks on pühadus ja selle taotlemine, igatsemine.

Ja lõpuks need kolm: usk, lootus ja armastus ja teadmine, et suurim neist kolmest ja ainus jääv on ARMASTUS. Armastus igavesti jääva, kõigeväelise Jumala ja Tema loomingu, eelkõige temanäoliste inimeste vastu. Heebrea kirja eelviimane peatükk, mille lõpust on võetud selle jutluse aluseks antud kirjakoht, lõpeb sõnadega "Teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli! Järgmise ja viimase peatüki esimesed sõnad koputavad koguduse südamele, et inimeste omavaheline armastus jääks püsima ja et me ei unustaks külalislahkust, sest selle läbi on mõningad ilma teadmata vastu võtnud ingleid." Äkki on need kõigutamatud, millest kinni hoida, milles püsida, et võiksime olla need, kes jäävad püsima siis, kui kord tuleb neelav tuli? Jeesus soovitab meil neil hetkedel, mis võivad tunduda maailma lõpuna, kus me kogeme vaenu, ülekohut, alatust, halvasti ütlemisi, lööke jääda nendeks, kes ei kaota enesevalitsust, kes ei vasta kurjale, halvale kurja ja halvaga, kes peatavad armastusega kurjuse. See on võimalik, kui sa tead, et juhtugu mis tahes, tehku ekslikud inimesed meile, ekslikele, mida tahes, see pole maailma lõpp, kui me teame, et on keegi, kes meid ei jäta, kui püsime armastuses. Me ei pea suhete purunemise hinnaga olema oma õiguse eest võitlejad. Me ei pea Jumala lastena muutuma kriitilistes situatsioonides põrgulisteks, sest me teame, et Jumal, kes on armastus, ei jäta neid, kes armastavad, andestavad, halastavad.

Siinai mäel kõneles tules ilmuv Jumal Moosese kaudu oma valitud rahvale, andes neile käsud ja teatades neile, et käskudest kinnipidajate tee on elutee ja nende käskude eirajad valivad surma tee. Jumal, kes ilmub maailmale oma Pojas Jeesuses Kristuses annab maailmale armastuse käsu ja annab oma Poja elu, sõnade, surma ja ülestõusmise läbi hämmastava sõnumi võimalusest elada igavesti. Kümne käsu täitmine aitab inimkonnal püsida, seda maailma hoida. Kristuse kuulutuse vastuvõtmine ja Temasse uskumine annab sellele elule ilusamaid värve ja maitset ning muudab inimese igavesti elavaks. Armastaja saab igavesti elada Jumala armastuse hõlmas. Ta ei pea kartma oma elu ja selle maailma lõppu. Ta teab, et see on vaid teekäänak, mille taga on midagi imelist, sõnulkirjeldamatut.

Elame kummalises ajas. Ühelt poolt on õigus nendel, kes väidavad, et mitte kunagi varem pole siin maal suurem osa inimestest elanud paremini kui praegu. Väga paljudel on tööd, piisavalt süüa ja kehakatet, piirid on lahti. Viimasest sõjast, küüditamistest on möödas ligi 60 aastat. Pikka aega pole juhtunud midagi sellist, mis aitaks inimestel aru saada, kui ebakindel on kõik see, millele me loodame. Ma tean, et teie hulgas on neid, kes on elanud üle oma kohutavad isikliku elu tragöödiad, ja tean, et teie teate, kuidas nii kindlana tundunud maailm võib ühel hetkel kui kaardimajake kokku kukkuda. Kuid suurem osa inimestest pole selliseid hetki läbi elanud ja nende jaoks võib see maailm tunduda väga kindla ja turvalise paigana. Tegelikult pole see maailm iialgi olnud nii ohtlik, ettearvamatu kui praegu. Muutused, mille jõuga sisseviimine võttis varem nädalaid, kuid, aastaid, saab täna teha mõne tunniga. See, mille eest paljud jõudsid 60 aastat tagasi põgeneda, võib täna meid tabada nii ootamatult ja kiiresti, et meil pole nende eest kusagile võimalik minna. Ja teisalt, heaoluriikides elavate kaugenemine Jumalast, kirikust liigub enneolematu kiirusega. Turvaline elu uinutab, tuimestab. Kõik tundub nii kindel, kõigutamatu. Paraku vaid tundub. Pühakiri hoiatab meid.

Kirjanik Albert Payson Terhuni surma järgi leiti tema viimase raamatu lõpetamata käsikiri. Autor oli selle viimaseks reaks kirjutanud: "Viimase lause kirjutab Jumal."

Meie ja see maailm oleme teel oma lõpu poole. Iga päev kirjutatakse veel üks lehekülg meie ja meie maailma eluloos, kuid kõigele siin ja ka meie elus siin saabub lõpp. Meie ei saa seda muuta. Kuid kas õnneks või kahjuks, see oleneb sellest, kas oleme olnud ühenduses jäävaga või temast eemaldunud. Viimase rea kirjutab Jumal - see Jumal, kes on armastus, kuid ka neelav tuli. On mõistlik seda Jumalat teenida talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega ja olla Talle tänulik, sest Tema ja vaid Tema võib meile kinkida kõikumatu kuningriigi. On asju, mida meie muuta ei suuda ega saa, kuid me saame mis tahes olukorras valida oma suhtumise, valida oma tee, valida selle vahel, mis kaob ja selle vahel , mis igavesti jääb.

Ükski teekäänak ei ole tee lõpp, kui me just ei unusta pöörata. Viimase teekäänaku taga on selle ajutise maailma lõpp ja uue ja igavese algus - Jumala igavene kuningriik ja seepärast saame alandlikult ja tänulikult ilma hirmuta koos oma Jumalaga, Tema juhtimisel, sõnakuulelikult käia oma eluteed ja meie lootus ei pea iialgi kaduma. Lõpust saab algus, kui rändame oma teed Temaga, kes on algus ja ots.

„Ja Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde. Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama.“ (Mk 3:13–14)

Eilne pühapäev kirikuaastas kannab nimetust „Apostlite pühapäev“ ja selle juhtmõtteks on lause „Issanda teenistuses“. Hiljuti lugesin üht lugu, mis selle pühapäeva mõtte minu arvates hästi kokku võtab.

„Kõrge vaimulik oli külas tuttaval lossihärral. Jalutades pärast rikkalikku lõunasööki kaunis lossiaias, õhkas vaimulik: „Imeline on sinu kätetöö, Issand! Millise ilu oled sa meile hingekosutuseks ja imetlemiseks andnud!“Aednik, kes seda kuulma juhtus, tähendas muiates: „Oleksite te, püha isa, seda kätetööd möödunud aastal näinud, kui aednikku polnud ja selle aia eest hoolitses Issand üksi!“ („Õpetajat otsimas“ lk 242.)

Eilseks pühapäevaks antud evangeeliumitekst kõneles sellest, kuidas Jeesus valib endale 12 apostlit selleks, et saata nad kuulutama – kuulutama jumalasõna, evangeeliumi. Too meie loo usin aednik ütles välja selle, millest tahab meile kõnelda apostlite pühapäev. Jumal ei tegutse maa peal üksi, vaid vajab kaastöölisi inimeste hulgast. Vajab neid, kes kuulutaksid sõnadega Tema rõõmusõnumit ja vägevust, headust, armu ja halastust. Kuid Ta vajab ka neid ja ehk isegi palju rohkem neid, kes kuulutavad Tema armu ja imesid oma tegudega, oma eluga.

Liiga palju on maailmas tühje sõnu ja tühiseid lubadusi, nõnda et paljud inimesed on lakanud sõnadesse uskumast. Sageli on selleks, et sõna jõuaks südameni, vaja seda südant esmalt puudutada teoga. Tegu, mis aitab nähtavaks muuta Jumala ligiolu, Tema väge ja armu, võib eemaldada katte silmadelt ja panna mõtlema ning Jumalat otsima. Tegu võib eemaldada kalkusekihi südamelt ja muuta selle vastuvõtlikuks evangeeliumisõnale. Küllap suutis Jumal tolle meie loo aedniku kätetöö abil panna ennast ülistama mitte ainult tolle vaimuliku, vaid veel paljud, kes selles aias jalutasid. Ülistama ilu kaudu, mille Jumal oli kinkinud ja mille aedniku usin töö oli nähtavale toonud. Ehk juhtis tolle aedniku töö viljade nägemine nii mitmedki tollesse pühakotta, kus see vaimulik pühapäevahommikul rõõmusõnumit kuulutas.

Jeesus valis kord endale abiliseks 12 meest, keda ta nimetas apostliteks. Kuid Jumal vajab oma riigi ehitamise töös rohkem abilisi, ta vajab appi igaüht, kes on Teda tundma õppinud ja Tema oma Jumalaks tunnistanud. Ta vajab igaüht meie hulgast – meie võimeid, talente, pühendumust. Me kõik oleme kutsutud selle riigi tööle, kutsutud alates sellest hetkest, kui oleme ristimises vastu võetud Jumala rahva hulka. Öeldes leeripäeval oma jah-sõna, kinnitame, et oleme selle kutse ka vastu võtnud.

Mõelgem siis sellele, kuidas oleme oma sõnade ja tegudega, terve oma eluga kuulutanud rõõmusõnumit Jumalast, Tema vägevusest, Tema armust ja halastusest. Mõelgem, kuidas saaksime seda veelgi teha, muuta oma elu aiaks, mis ei paku rõõmu ja hingekosutust mitte ainult meile endile, vaid teistelgi.

Kõige otsesemas mõttes oli Jeesuse eelkäija Ristija Johannes. Jaanipäev on tegelikult kristlikus kalendris tema sünnipäev, kuigi paljudel ei tule see meelde. Kui jõulupühi, Kristuse sünnipäeva peetakse talvise pööripäeva paiku, siis pool aastat varem sündinud Johannes on tulnud kõige valgemal ajal. Päikesevalgus kajastab seda, mida Ristija on öelnud enda ja Jeesuse kohta: „Tema peab kasvama, mina pean kahanema.“

„Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“ (Lk 19:10)

See, et Jeesus on meile lähedale toonud Jumala riigi, on kogu Uue Testamendi sõnumiks.

Aga kas Jumal tõesti eelistab „kadunuid“ teistele inimestele? Kas ta peab patuseid paremaks kui korralikke kodanikke? Sugugi mitte. Algselt pöördub Jeesus oma sõnumiga kõikide poole: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ (Mt 3:2) Nii hüüdis ta oma kuulutustegevuse alguses. Kuid ta pidi kogema, et pigem kuulsid tema sõnumit halva kuulsusega ja „kadunuks“ peetud tolliametnikud ehk tölnerid kui endast heal arvamisel olevad kuulekad seadusejüngrid variserid, kes leidsid ikka vastuväiteid. Alles seda kogedes ütles Jeesus variseridele: „Tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!“ (Mt 21:31)

Tölneritest ja variseridest on saanud ka inimtüüpide nimetused: esimesed esindavad kahtlase eetikaga inimesi, teised aga tüüpe, kes paistavad silmakirjalikuna, sest nad ei näe, et nende välisest korrektsusest hoolimata vajab puhastamist nende süda. Miks keelduvad kõikide aegade variserid kuulamast Jeesust? Sest nad tunnevad, et neil pole põhiliselt midagi häda, nad teavad ise, mida vaja. Miks on tölnerid ehk patused vastuvõtlikumad Jeesuse sõnumile? Sest nemad tunnevad oma elu puudusi ja hädasid ning on hõlpsamini valmis vastu võtma Jumala armu. Siiski on Jeesuse hinnang ainult konstateerimine, mitte eelistamine – kui tahes variserlik inimene on siis, kui ta hakkab nägema oma sisemist puudust ja asub meeleparandusele, tingimatult oodatud Jumala riiki.

Samamoodi üldisena kõlab Jeesuse lause „Ei vaja arsti terved, vaid haiged“. (Mt 9:12) Pole öeldud, kes on need haiged – olgu nad korralikud kodanikud või eetiliselt kahtlased tüübid. Arst saab aidata ainult neid, kes tunnistavad oma haigust ja lähevad arsti juurde. Jumal saab tugevaks teha ainult neid inimesi, kes julgevad näha oma nõrkust. Tegelikult vajavad Jumala armu ja andestust nii eetilised kui ka ebaeetilised tüübid – viimased vaid märkavad seda kergemini. Jeesus aga nõuab ka eetikat, millisele teele peavad asuma need, kes on Tema poolt toodud tõde ära tundnud ja asunud teda järgima.

Kuidas on meiega? Kas oleme valmis ära tundma ja omaks võtma oma sisemisi puudusi ja nõrkusi, et leida paranemist?

Ilusasti on öelnud sellega seoses Rein Taagepera: „Eesti mehe suurimaks nõrkuseks on, et ta ei julge olla nõrk. Ta on valmis viljatuks jonniks ka seal, kus ta teab, et teisel on rohkem õigus. Oh, ta on valmis viljatuks jonniks just eriti siis, kui teab, et teisel on rohkem õigus. Sest muidu paistaks ta enda arvates nõrk, ja seda ta pelgab nagu vanapagan välku. Keskmine eesti mees ei julge rääkida oma muredest, sest siis ta paistaks enda arvates nõrk. Ta on pigem valmis lõõpima, et varjata nututunnet. Ta on pigem valmis muret uputama viina sisse, kuni sinna ise upub, ent seda ta ei pea nõrkuseks ... Miks ta nii teeb? Keskmine eesti mees arvab, et mees peab ise endaga hakkama saama.“

Mida siis teha? Taagepera jätkab: „Iga probleemi eeltingimuseks on probleemi olemasolu tunnistamine. Ristiusus algab tee lunastuse juurde väga isikliku möönmisega, et „mina olen patune inimene“. Eesti tee tervenemise poole algab peeglisse vaatamisest.“ Nii kirjutas Rein Taagepera juba aastate eest (Akadeemia 1/2005: lk 6, 11).

Kas oleme valmis muutuma ja tunnistama oma nõrkust? Pole õige vabandust paluda, et tänapäeva elu muutuvat juba liiga kiiresti – see kehtib ainult välispidiselt aktiivse elu kohta. Sisemiselt oleme sageli jäänud muutumatuks ja passiivseks ning ringitormamisega tekitame üksnes silmakirjaliku olukorra, nagu midagi muutuks. Kui tahame leida tõelist elu, siis peame sisemiselt muutuma – ja et selline muutus saaks toimuda, tuleb meil julgeda omaks võtta, et oleme mõneti ka haiged, patused ja nõrgad.

Jumal saab nõrku tugevaks teha, haigeile tervist anda ja oma armust andeks anda meie patud. Kuulugem meiegi nende „kadunute“ hulka, kes leiavad uue elu.

Õnnistatud suvenädalat kõigile!