„Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikaliolemise ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel, ja juhata mind igavesele teele“ (Ps 139:1–6, 23, 24).
Leidsin kirja. Olen saanud jõulu- ja sünnipäevakaarte, millele saatja on unustanud kirjutada oma nime. Võin vaid aimata, kes mulle midagi head soovis. Seekord sain nimetu kirja. Kummaline oli ka see, et sellel ei olnud minu nime. Seega ma ei tea täpselt, kes selle kirjutas, ega sedagi, kas see kiri ikka oli mulle. Võib-olla oli see kogemata minu postkasti sattunud ja samahästi oleksid selle võinud leida ka sina. Loen sellest vaid esimese osa.
„Olen mures meie suhte pärast. Kunagi me suhtlesime. Päris alguses olid sa arglik. Sa ei olnud kindel, mida mina sinu kõnelemisest arvan. Püüdsid teha ilusaid lauseid. Sa vist arvasid, et olen eesti keele õpetaja, kes paneb sulle halva hinde, kui su laused pole täiuslikud. Ma ei ole.
Olid ajad, mil sa kõnelesid minuga iga päev ja mõnikord mitu korda päevas. See oli siis, kui sa taipasid, et sulle vastatakse. Sa mõtlesid siis välja uusi ja uusi asju, mida minult paluda. Mulle tundus, et sa tegid minuga mingisuguseid katseid, sest mõnedki palved olid sellised, et kui ma oleksin neid täitnud, oleks see sulle ja teistele palju probleeme tekitanud. Ükskord olid sa kuri. Keegi oli su tuju ära rikkunud. Sa pöördusid siis minu poole ja palusid, et ma kõik halvad maamunalt minema pühiksin. Sa vist ei taibanud, et kui ma oleksin selle palve täitnud, ei oleks mul olnud enam kedagi, kellega suhelda. Ka siis, kui sul olid suured mured, kõnelesid sa minuga tihti. Ega sa minu vastuseid eriti ei kuulanud. Rääkisid oma jutu ära ja ruttasid oma teiste tegemiste juurde, aga sa vähemalt rääkisid ja aeg-ajalt tegid seda kogu südamest.
Viimasel ajal me suhtleme väga harva. Õigem oleks öelda, et sina kõneled minuga harva ega tunne huvi, mida mina sinule ütlen. Sa loed mulle mõnel õhtul ühe vana luuletuse. Ära solvu. Ma tean, et algselt oli see sinu õhtupalve ja nii ma seda ka kuulsin – siis, kui sa oma sõnu üteldes olid ka ise nende taga, mõtlesid, mida ütlesid, jäid mõne sõna järel vaikseks ja mõtlesid oma päeva peale. Viimasel ajal ma kuulen ainult sõnu. Ma ei tunne, et sa mõtled, mida sa ütled. Ma kuulen vaid sõnu. Aeg-ajalt kuulen mõnda sõna ja seejärel ühtlast nohinat. Sa jäid magama, suutmata oma luuletust lõpetada. Mul on hea seda nohinat kuulata. See on siiras. See oled sina oma väsimuse ja rahuga. Mulle meeldib, et sa magada saad. Aga ma tahaksin sinuga ka suhelda. Tahaksin, et sa ütleksid mulle igal päeval kas või mõne sõna ja kuuleksid, loeksid minu sõnu. Ma kõnelen sinuga. Minu sõnad ei ole sinust kaugel. Ma püüan sind juhatada teele, millel rändamisel on mõte. Sellel teel sa jõuaksid pärale – ellu, millel ei ole lõppu.
Ja veel. Olen öelnud, et on midagi, mis sõltub sinust, kuid sa püüad seda unustada. Andestamine. Ma ei saa sulle andestada sinu eksimusi, kui sina ei andesta neile, kes on sinu vastu eksinud. Ma ei saa selles midagi muuta. Ainult seda, et aeg-ajalt olen ma sulle andeks andnud, kui Sina oled seda minult palunud. Mõnikord ka kirikus, isegi siis, kui sa koos teistega patutunnistuse sõnu lugedes ei mõelnud oma eksimuste peale. Ka siis ma andestasin, aga ma lootsin seda tehes, et seejärel teed seda ka sina – annad andeks neile, kes on sinu arvates sinu vastu eksinud. Kuid siis ma mõistsin, et sa ei kavatsegi seda teha. Ma jäin kurvaks. Mis sinust nii saab? Ma tean, kuhu kangus viib. Mul on mure sinu pärast.“
Selles kirjas olid veel mõned read. Sellised, mis panid mind mõtlema, et see kiri võis olla ainult mulle. Ta teadis minust asju, mida olin kiivalt kõigi eest varjata püüdnud. Hakkasin taipama, kes oli see kirjutaja, ja imestasin, et Ta minuga veel suhtleb.
(Foto: Sven Arbet)
