Lk 24:28–31 „Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Jeesus, nagu läheks ta edasi. Aga jüngrid käisid talle peale, öeldes: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!“ Ja tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära.“ Aamen.
Kaks kurba kõndisid oma teed. Õnneks kahekesi. Paljud kurvad kõnnivad üksi. Paljud väldivad kõndimist, kui kurbus peale tuleb ja jääb. Istuvad oma kodus diivaninurgas või heidavad voodisse pikali ega taha sealt tõusta, ei taha suhelda. Mõned kurvad tahaksid, aga nendest tõmbutakse eemale. Kurbust kardetakse. Kurbade läheduses ei oska paljud olla.
Kaks kurba olid kord üheskoos rändamas Emmause teel. Keegi kolmas tuli nende kurbade juurde. Kummaline, need kaks kõnelevad sellele kolmandale väga usalduslikult iseenda ja teistegi kurbuse ja segaduse põhjusest – Jeesusest, kes neilt võeti. Nad usaldavad talle oma loo, räägivad oma kurbuse, kahtluste ja segaduse põhjusest. Hiljem nad taipavad, et nad kõnelesid sellest Jeesusele. Nad ei oleks taibanud, kui nad ei oleks Teda palunud õhtu saabudes jääda nende juurde. Kas meie palume Teda oma õnnetuse õhtutesse, armetuse aegadesse? Kas kutsume Teda oma igapäevaellu? Või püüame oma argipäevades ja isegi oma murdumise viimase piirini ilma Temata hakkama saada?
See, mis sündis kord Emmause teel, sünnib taas ja taas. Murelikud lähevad oma teed, taipamata, kes on nende kõrval. Nad kõnelevad kurvalt sellest, mis on sündinud, kuidas nad on üksi jäänud, märkamata, et nad pole üksi, et see, keda nad on pidanud surnuks, on elav ja et see elav tahab neile kinkida lootust ja rõõmu.
Ja kordub ka see, et mõned teekäijad õhtu saabudes – oma eluõhtul – taipavad, et nad ei tahaks enam sammugi ilma selle salapärase teekäijata jätkata. Nad käivad talle peale, nagu need jüngrid kord Emmause teel: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!“
Ja taas ja taas kordub ka see: Tema kuuleb selliseid palveid. Ta ei loe sellistele palujatele moraali, ei küsi, kus te varem olite, miks te varem pole palunud, miks alles nüüd. Ei, Ta tuleb, et palujate juurde jääda, nendega ühes lauas istuda, leiba murda ja jagada neile – eluleiba.
See, mis sündis kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi, võib sündida ka täna. Ta tuleb ja õnnistab leiba ja karikat ja ulatab need meile. Meiegi võime selles Ta juuresolekut taibata. Meiegi silmad võivad avaneda ja meiegi võime Ta ära tunda. Ja kui see nii sünnib, siis pole millelgi muul tähtsust. See, kes kutsub Elu Isanda enda päevadesse ja õhtutesse, ei pea kartma ka pilkaspimedat ööd. See, kes tunneb Hea Karjase ära leivamurdmisest, jõuab kord kuninglikku lauda, millest Elu Leib iial otsa ei lõpe.
Tema murdis ja andis neile. Tema murrab ja annab ka meile ja meiegi silmad võivad avaneda ja meiegi võime taibata Tema armastuse ja halastuse suurust. Tegelikult ületab see meie ettekujutusvõime. See on hämmastav arm ja meie võime sellest saada osa – iga kord, kui me vastu võtame armu lauda – Eluleiba ja Õnnistuse karikat. Ja Tema on tõotanud jääda Temasse uskujatega iga päev, iga õhtu ja öö kuni hetkeni, mil pole enam õhtut ega ööd. On igavene valgus.
PALVE: Issand, anna meile tarkust püsida Sinu läheduses nii säravatel päevadel kui ka kurbadel õhtutel, nii heas kui ka halvas. Kingi meile armastust, nii et me ei tõukaks Sind eemale nendest, kelles me Sind saame teenida. Palun jää meie juurde ka siis, kui jõuab õhtu ja päev on veeremas, sest lahus Sinust ei või me midagi teha. Aamen.
