Jh 20:11–14a: „Maarja seisis väljas haua juures ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valgeis riideis inglit istumas, ühe peatsis ja teise jalutsis seal, kus Jeesuse ihu oli olnud. Ja need ütlevad temale: „Naine, miks sa nutad?“ Ta ütleb neile: „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud!“ Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust.“
Maarja Magdaleena nutab!
Ühed pisarad pole veel jõudnud kuivada, kui ta põskedele voolavad uued.
Üks julm löök järgneb teisele.
Kas sellest polnud veel küll, et inimesed – need mõistusetud ja julmad – tapsid Tema, kelles oli põhjatut armastust, imelist mõistmist ja halastust? Nad olid lasknud naeltega puu külge lüüa need käed ja jalad, mida Maarja Magdaleena oli pesnud oma pisaratega ja kuivatanud oma juustega.
Naine mäletas hästi seda hetke. See oli ju vaid kuus päeva enne Jeesuse ristisurma.
Tema – põhjavajunu – oli läinud mingi kummalise selgusega majja, kus Jeesus oli külaliseks. Naine oli möödunud kõikidest teistest ja langenud Jeesuse jalgade ette, võtnud kalli nardisalvi ja võidnud sellega Tema jalgu. Ja siis kuivatas ta need jalad oma juustega. Keegi oli sosistanud Jeesusele: „Kas sa ei näe, et see naine on hoor – lükka ta eemale!“ Keegi oli nurisenud, et targem olnuks see Maarja kallis salv maha müüa ja selle eest vaeseid toita. Aga Jeesus ei lükanud teda eemale. Ta kaitses teda. Tema – Jeesus – hoolis kõlvatust. Ja ihaldatud ja põlatud Maarja Magdaleena elu muutus. Jeesus tõstis ta porist ja põlgusest. Tõstis varjust valgusesse. Surmast ellu, niisamuti nagu samas majas olnud Laatsaruse. Nagu armastav isa oma kadunud poja.
Maailm ei muutunud, aga Maarja Magdaleena sai uued silmad selle nägemiseks – armastuse ja lootuse silmad, mille Jumal kingib kõigile neile, kes vastu võtavad Tema andeksanni, halastuse ja armastuse.
Viis imelist päeva.
Ja siis nad tapavad Jeesuse – Tema, kelles oli imeline armastus põlatute, vaevatute, mahavajutatute, mõranenud hingedega inimeste vastu. Nad löövad Ta risti.
Pühapäeva varahommikul – on veel pime – ruttab Maarja Magdaleena esimesel võimalusel hauale. Inimesed on tapnud Jeesuse, aga nad ei saa tappa Magdala Maarja armastust.
Aga haud on tühi! Jeesust ei ole hauas! Ja Maarja silmad vajuvad pisaraid täis.
Ja siis küsib keegi temalt: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Ja Maarja vastab: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud!“ Maarja teab oma pisarate põhjust: „Nad on minult võtnud mu Jumala!“
Maailmas on lõpmata palju pisaraid – liiga palju. Nutvad lapsed, mehed ja naised: haiget saanud, eemale tõugatud, sõdades, avariides, haigustes, õnnetustes sandistunud, kodutud, lootuse kaotanud, valust vaevatud inimlapsed.
Kui palju on aga neid, kes teavad oma pisarate tegelikku põhjust, seda, et neilt on võetud see, kes võiks neid ka nende ränkrasketes hetkedes armastada, kinkida neile lootuse, kuivatada nende pisarad?
Jeesus – lootusetute lootus, haigete arst, pimeduses ekslejate valgus, armastus ja lootus.
Esimene, kes ülestõusnut näeb, on Magdala Maarja.
Esimene, kes leiab uue elu, uue lootuse, uue rõõmu, on naine, kelle elu oli veerenud allamäge seni, kuni Jeesus ta langemise oma halastuse ja armastusega peatas.
Ja selline on Jeesuse vastus selle naise muutusele, piiritule armastusele ja ohvrimeelsusele – temale, kelle silmad on pisaraid täis, kui ta ütleb: „Nemad on mu Issanda ära viinud!“
Millepärast ja millal nutame meie? Kas ka siis, kui meile tundub, et oleme kaotanud ühenduse oma Jumalaga? Kas oma patu pärast? Kas ka siis, kui taipame, et haavates oma ligimest, eemale tõugates seda, kes meist hoolib, mööda minnes neist, keda võiksime aidata, oleme oma elust välja lükanud Jumala – tapnud armastuse, halastuse? Kas nutame, seda mõistes? Või siis, kui meile armsad inimesed lahkuvad ja me taipame, et me hoolisime nendest liiga vähe? Ja siis, kui meil surma ees seistes pole lootust ... sest nemad on meie Issanda ära viinud ... või me ise oleme Ta eemale tõuganud ...
Magdala Maarja elu sai uueks.
Jeesus – surmast üles tõusnud Jumala Poeg – on uude ellu toonud miljoneid, kinkides uue ja ilusa lootuse, pannes õitsema armastuse ja halastuse paljude südametes.
Maailmas on ülekohut, valu, pimedust ja pisaraid. Aga see maailm pole enam endine pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Mitte keegi, kes on kogenud ülestõusnud Jumala Poja armastust ja väge, ei ole enam endine.
Kristus on üles tõusnud ja Temas on uus elu kõigil, kes Temasse usuvad. Imeline elu ja imeline lootus, uuestisünd, uus elu, mida meilt keegi ei saa võtta.
„Vaigista mind, rahusta mind,
tee mind tüüneks kui sügisjärv
mahedal pilvitul päeval.
Puhasta mind, tuuluta mind
nagu tormi-iil, mis laiali puhub
varahommikuse udu.
Sütita mind, uuenda mind
Sinu vaimu loitva leegiga.
Hoia mind, puuduta mind
nagu ema last oma rinnal.
Emba mind, toeta mind
Oma igikestva armastusega.“
