Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop URMAS VIILMA
Selle nädala teema „Ülestõusnu tunnistajad“ on seotud ka pühapäevale ladinakeelse nime andnud sõnaga quasimodogeniti – 'nagu äsjasündinud lapsed'. See mõte pärineb apostel Peetruselt: „Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole“ (1Pt 2:2).
Meie mõistmine Jumalast, kristlikust usust ja ka Jeesuse ülestõusmisest on pidevas täiustumises. Kord olime ka meie oma usuteel äsjasündinud lapsed, kes vajavad kasvamiseks emapiima. Koos õppimisega, koos Jumala Sõna lugemise ja kuulamisega, koos palvega saabub ka üha suurem mõistmine taevasist asjust. Kes jõuab usu juurde usu- ja kirikuvõõrast keskkonnast, peab alustama teadmistest, ja teadmiste peale ehitub ka usk ja veendumus. Vahel tähendab see ka tunnistamist, et me ei tea midagi või et teadmistest uskumiseks ei piisa. Me arvame, et teame, mida elult tahame, mida Jumalalt ootame. Jumala tahtmine on aga ikka suurem kui inimese oma ning Jumal teab paremini, mida me tegelikult enim vajame või kuidas Ta meid kõige paremini aidata otsustab. Enamasti on ikka nii, et kui inimene arvab, et kõik on lõpetatud, siis Jumal astub järgmise sammu.
Jeesuse ülesäratamine oli üks sellistest sammudest. Jeesuse ristilööjad ei leppinud sellega. Nad keeldusid seda uskumast ja see uskmatu sugupõlv elab tänaseni. Millegipärast on selle uskmatu sugupõlve eriti tihe kontsentratsioon just siin Eestimaa pinnal. Kuid selle üle ei maksa ka liiga palju juurelda, sest see on kõiki asjaolusid arvesse võttes päris loomulik.
Ühiskond, mis järjepidevalt ehitab oma tulevikku ainult teadmistepõhisele vundamendile, ei oska surnuist ülestõusmise küsimusele mõistuspäraselt läheneda. Sõnum armastusest, mis suudab murda füüsikaseaduste reeglipära, ei tundu mõõta, kaaluda ja välja arvutada harjunud inimestele tõsiseltvõetavana. Kõige lihtsam on sellist sõnumit eirata, jätta sellest uutele sugupõlvedele kõnelemata, neile need teadmised koolis edastamata. Tulemuseks on teadmised, mida ei ole, kuna neist ei räägita.
Kristlaseks ei tee meid mitte see, kas usume Jeesuse sündimist, Tema ristilöömist või isegi surnuist ülestõusmist. Seda peab uskuma ka kurat! Kristlaseks teeb meid usk sellesse, et Jeesus taevase valitsejana – tõelise Jumalana – valitseb ka praegu maailma üle, ka elu ja surma üle – ka meie elu ja surma üle. Ta ei ole lihtsalt keegi tegelane ajaloost.
Jeesus on meie Isand ka täna – Issand, kes meid meie mõtteis ja palveis kuuleb ning ka kuulda võtab. Ja mitte ainult siis, kui me Tema poole pöördume. Jumal on kohalolev ja tegutsev nii meie maa ja rahva juures kui ka meie isiklikes eludes, kas me seda tahame või mitte. Mõistlik on seda tunnistada ehk teisisõnu uskuda ja sellest oma elus juhinduda.
Tark inimene joondub Jumala antud juhtnööride järgi, sest isegi Jumala kõige suuremad vastased, Tema eitajadki ei saa kuidagi väita, et usklikud inimesed oleksid ühiskonnale kahjulikud, et nad teevad halba või elavad kuritegelikku elu. Vastupidi! Ühiskondades, kus kristlikud väärtused on hinnas ja neid rakendatakse ka ilmalikus õiguses, on inimesed õnnelikumad ning elu turvalisem. Sellistes ühiskondades pole inimestelt võetud ära lootust õnnelikumale elule nii ajalikus kui ka eriti just ajatus maailmas.
Kristuse ülestõusmine oli kahe tuhande aasta eest ja on ka praegu sündmus, mis laseb vastanduda ajalikul ja ajatul, surelikul ja igavesel. Usk Jeesusesse on pääsetee, sild kahe maailma vahel. Tema on uks ja tee, ülestõusmine ja elu! Kõik, kes otsustavalt julgevad uskuda ülestõusmissündmust ja Jumala vahetut tegutsemist ka tänases maailmas kogu oma südamest, võivad olla kindlad, et ka nemad ise võivad Kristusele toetudes ületada ühel päeval aja ja igaviku kuristiku, millest esimesena astus üle ristilöödud ja surnuist üles tõusnud Jeesus. Jeesus on ise öelnud: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).
*
(Foto: Urmas Roos)
