NÄDALA MÕTE
Õpetaja JAAN TAMMSALU
17.–23.08.2020
1Ms 18:20–32: „Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked! Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!“
Kas elu on õiglane? Meie vastus sõltub sellest, milliste mõõdupuudega me mõõdame. Kui teeme seda iseenda veidi vildakate mõõdupuudega, siis tundub elu kindlasti ebaõiglane ja siis tundub ka Jumal ebaõiglane. Kas keegi meist suudaks aga luua sellist skaalat, millele midagi asetades võiksime väita, mis on õiglane ja mis mitte? Kannatuste, õnnetuste, raskete haigustega silmitsi seistes küsivad paljud: „Mille eest?“, „Miks nemad?“, „Miks mina?“ Usun, et sellistele küsimustele polegi maailmas ühtegi õiget vastust. Ka Vana Testament ei suuda selget vastust anda. Ikka ja jälle seisavad Vana Testamendi inimesed jahmunult Jumala ees, nähes kuidas pealtnäha kurjad ja ülbed kaua elavad ja õilmitsevad ning kuidas headele ja ustavatele liiga tehakse. Vaid seal, kus inimene hakkab uskuma Jumala tõotusi – ka seda, et inimese maine elu võib muutuda igaveseks eluks, võib ebaõiglasena tundunu muutuda igavikus imeliseks õigluseks. Kristuse ülimalt ebaõiglane kannatus ja ristisurm toovad pärast Tema ülestõusmist ilusa aimduse võimsatest vastustest paljudele selle ajani vastamata küsimustele.
Kuid küsime täna ka nii: kui maailma Looja ühel hetkel otsustab, et Tema looming on raisus, kas pole siis Temal õigust oma raisku läinud loodule kriipsu peale tõmmata? Kas me ise ei tee seda? Mõned teevad seda lemmikloomadega. Teised inimestega. Enamik teeb asjadega. Järjest enam visatakse ära asju, mis on täiesti kasutamiskõlblikud. Kõik kohad on täis töökorras tehnikat, mis on välja vahetatud uuemate mudelite vastu. Kas see on õiglane – muuta maailma sel viisil prügimäeks, raisata taastumatut ressurssi? Inimene lihtsalt otsustab, mis kõlbab, mis mitte, mis sobib, mis mitte, ja samas selline inimene arvustab oma Loojat ...
Kas Jumal on õiglane, kui Ta hävitab linna, milles on alles jäänud alla kümne õige? Mida peaks tegema suurfirma omanik, kes saab teada, et tema firma tuhandest töötajast vaid mõned ei varasta firmat, vaid mõni täidab kehtestatud reegleid, vaid mõni tuleb õigel ajal tööle ja teeb seda, mida temalt oodatakse? Kas pole omanikul õigus teha siis sellega, mis tema oma, mida ise tahab? Teisalt me võime täna rääkida nördinult sellest, kuidas Eesti vabariigi kohtud ja uurimisorganid töötavad nagu aegluubis. Aina kogutakse tõendeid, kuulatakse ära tunnistajaid, vaetakse poolt- ja vastuargumente. Ajakirjandus teeb uuritavast mõne artikliga süüdlase. Kohus ei saa ega saa hakkama! Mis toimub? Kas tahaksime tagasi aegu, mil troika mõistis süütud mõne minutiga süüdi, või pani piinamiste abil süütuid ennast süüdi tunnistama – mil arreteerimisest mahalaskmiseni oli keskmiselt päev?
Kas me suudame uskuda, et Jumal teab enam kui meie? Tema näeb suurt pilti ja selle suure pildi iga tillukestki detaili. Kas suudame uskuda, et Tema otsused on alati õiged? Kui Ta kõneleb Aabrahamile sellest, mida Ta on mõelnud teha kahe hukkaläinud linnaga, siis usaldab Ta ühele inimesele midagi sellest, mis on Tema südamel. Usun, et Jumalal pole kerge selliseid otsuseid teha. Kuid Ta võib näha, kuhu see maailm välja jõuab, kui Ta laseb oma põhjalikult raisku läinud loomingul edasi eksisteerida. Kui me näeme kartulite hulgas mõnda, mis on mädanenud, siis viskame need tervete hulgast välja. Mida me teeme aga siis, kui meie kartulisalvest paiskub ninna kohutav hais? Me viskame kõik minema ega hakkagi vaatama, et äkki selle sees veel imekombel oleks mõni veel terve. Aga Jumal vaatab ja otsib. Otsib ka igaüht, kes on kadunud, kes on inimeste poolt kõlbmatuks tunnistanud. Annab uue võimaluse neile, kes kahetsevad ja meelt parandavad.
Sel nädalal mõtleme aegadele, mille kohta võib kasutada sõna „soosinguajad“. Nendest armu aegadest räägivad ka selle nädala pühakirja tekstid. Peamiselt küll hoiatavad, et me neid erilisi aegu maha ei magaks – soosinguaegu, mil veel on võimalik midagi muuta, oma elulaeva suunda õigeks seada ja surnumerre voolavas jões vastuvoolu ülespoole sõudma hakata.
Kord kõneles Jumal Aabrahamiga. Rääkis talle hävingust, mille Soodomas ja Gomorras elavad rahvad on oma eluga enda peale tõmmanud. Aabraham püüdis neid linnu päästa. Ta lootis, et nendes linnades võib olla inimesi, kes pole üldise allakäiguga kaasa läinud. Talle tundus, et see on nii. Jumal aga näeb, et õigeid ei ole. Rahvas on raisus. Lootusetult langenud. Erinevad nägemised.
„Ma olen uurinud maailma rahvaste ajalugu ega ole leidnud rahvaid, kes oleksid püüdnud elada ilma Jumalata. Ja kui neid ehk on ka olnud, pole neist tänaseks enam lõhnagi järele jäänud.“ Nii on kord väitnud üks eelmise sajandi targemaid mehi. Me teame, mis juhtus hiljuti ühe suure impeeriumiga, kus paari inimpõlve jooksul selline katse tehti. See langes nagu kaardimajake. Kas katsetame seda nüüd ka väikeses Eestis? Ma ei tea, kas kusagil keegi on juba Jumalaga kaubelnud selle maa ja rahvakillu allesjäämise pärast, nii nagu kord Aabraham kauples Soodoma ja Gommorra pärast. Ma ei tea, milline on Jumala otsus. Ühte me võime aga küllap loota. Seda, et veel on võimalik meelt parandada. Veel on armuaeg ja need, kes püüavad selles hullunud maailmas elada Jumala seaduste järgi, ei peaks käega lööma, sest igast jumalakartlikust võib sõltuda iga riigi, linna, küla, suguvõsa, perekonna edasikestmine. Me peaksime püüdlema selle poole, et me võiksime olla need, kelle pärast ütleb Jumal: „Ma säästan, ma jätan alles, ma õnnistan!“
Väga tundlik eesti luuletaja DORIS KAREVA on kirjutanud:
Tuhat korda reetnud, raiund läbi
endas kõige elusama koe;
rebind välja read, mis kisendasid: loe!
Tuhat korda taganenud, saland
oma saatust, eitand iseend,
kuid, oh hing, su põhjast põlisjõul
ikka tõuseb põletavalt puhas laul.
Kas see põletavalt puhas laul, mis paneb meid muutuma, tõuseb ka meie hingedest? Kiituslaul Temale, kes ainsana võib meid päästa. Me ei pea enam hirmu tundma, kas meie keskel ikka on piisavalt õigeid, kelle pärast Jumal ka meid säästab. See üks õige on olemas, kelle läbi võivad pääseda kõik, kes Temasse usuvad.
Usun, et me elame praegu soosinguajas. Ja mulle tundub, et paljud on seda ka taibanud.
Me ei tea, millise linnana paistab Jumalale täna Tallinn, millise maana Eesti. TÕNIS MÄGI küsib ühes laulus: „Kas jõuan veel Soodomast välja, enne kui lahvatab leek?“ Meil pole vaja põgeneda oma maalt, sest mujal võib asi olla veel hullem. Me peaksime ennast hoidma siin Jumala lähedusse. Kui oleme ühendatud Kristusega – selle ainsa õigega –, siis oleme me ka maa peal ja isegi Soodomas elades taevase igavese kuningriigi kodanikud. See kuningriik ei hävi ka siis, kui kogu maine maailm hävib. Selle kuningriigi Kuningas ei jäta ühtegi oma lastest ka siis, kui kõik ülejäänu Tema loomingust on raisus.
Pole lihtne tänases maailmas elada Taevase Kuningriigi seaduste järgi. See vajab püsivust ja kannatlikkust, tõsist palveelu ja patukahetsust, Sõna kuulelikkust ja alandlikku meelt, kuid see on ainus elu, mis on elamist väärt, ja ainus tee, mis viib elust ellu.
Pühakiri ütleb: „Aga Aabraham jäi seisma Jumala ette. Jäi seisma selleks, et paluda teiste pärast, et paluda Jumalalt neile armu ja halastust. Armsad, aidaku meid Jumal, et meiegi kohta võiks kord öelda: „Aga tema jäi seisma Jumala ette.“
