Nädala mõte
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Ja vaata, ma tulen peagi! (Ilm 22:7)
Advendiaja pühapäevade nimetused meie kirikukalendris on väga kõnekad: „Sinu Kuningas tuleb sulle alandlikkuses“,“ Sinu Kuningas tuleb kirkuses“, „Valmistage Issandale teed“, „Issand on lähedal“. Kõik nimetused räägivad Kuninga, valitseja ootamisest. Ja siis – pärast pikka ootust, jõululaupäeva õhtusel jumalateenistusel, toob pühakirjatekst kauaoodatud Kuningana meie ette hoopis vastsündinud lapse, kes täiesti ebakuninglikult on pandud lauta, loomade toidukünasse magama, kuna Tema jaoks pole mujal lihtsalt ruumi. Kas pettumus? Sugugi mitte. Lapse sünd, uue elu algus, on alati rõõmus sündmus. On ju igas uues inimelus peidus imelised võimalused. Anded ja võimed, mis võivad teha õnnelikuks, valmistada rõõmu miljonitele, kui neid vaid hästi kasutada. Lapse sünd tähendab seda, et elu jätkub, elu läheb edasi, et on lootust, on tulevikku. Ja see on ju suurepärane. Lapse sünd on sündmus, mida tuleb rõõmuga tähistada, olgu ta siis, kes tahes, sündigu ta kuninga või kerjuse perre. Sünd on uue elu, uue võimaluse algus.
Advendiajast on kujunenud Jeesuse, väga erilise lapse ja erilise kuninga sünnipäevapeo, jõulupühade ettevalmistamise aeg. Sagimist on palju, aga ootust ennast selle piibellikus tähenduses on sellesse ootusaega ilmselt õige vähe järele jäänud. Kui inimestelt küsida, millega seostuvad nende jaoks jõulupühad, siis kõneldakse esmalt ikka pidulikust tundest, rõõmust perekonna ja lähedastega kokkusaamise üle, vabadest päevadest. Loomulikult teatakse, et jõulude ajal tähistame Jeesuse sünnipäeva, aga esimese ja kõige olulisemana mainivad seda väga vähesed. Enamiku jaoks jääb sünnipäevalaps ise kaugele tagaplaanile – hea, kui üldse meelde tuleb. Ja kui järele mõelda – mida me peaksimegi jõuludelt peale piduliku tunde, rõõmu lähedastega kokkusaamise üle, vabade päevade üle, tänapäeval veel ootama? Me ju teame, et Jumal on juba oma loodu peale halastanud, oma tõotuse täitnud ja Jeesuse kaudu juba 2000 aastat tagasi maa peale tulnud. Jumal on juba saanud inimeseks, et inimene võiks leida tagasitee oma Jumala juurde, sideme temaga. Võiks leida – aga kas on leidnud? Kas meie, kes me praegu seda mõtisklust loeme, oleme leidnud? Kas Jumala Poeg on meie jaoks, meie südames, sündinud? Kas Tema juhib meid? Kas me tunneme oma elus Jumala ligiolekut?
Millele me mõtleme, kui meil selleks jõulude ja aastavahetuse eelses saginas üldse aega jääb? Kas meie südames on rõõm ja tänulikkus selle hea ja ilusa eest, mis on meie elus? Või mõtleme sellest, et peame võtma elult kiiresti, mida võtta annab, sest see on meil ainus ja üürike? Mõtleme eesootavast vanadusest, haigustest, hääbumisest. Mõtleme sellest, et me peame olema tugevad ja vastupidavad, sest saame loota vaid iseendale ja oma tublidusele. Mõtleme kõigile neile, kes on meile armsad, ja muretseme, et ei suuda neid hoida ega kaitsta hädade ja õnnetuste eest. Mõtleme oma raskele elule ning haletseme ennast, kui midagi viltu läheb või kui oleme üksi jäänud. Olen kindel, et nii mõnegi jaoks pole advendiaeg ega jõuluaegki rõõmsa ootuse, vaid pigem kannatuse aeg, sest kontrast rõõmu ja mure vahel on eriti tuntav just pühade ajal.
Jumala inimeseks saamisega, Jeesuse tulekuga maa peale, pole ebavõrdsus, ebaõiglus ega ülekohus kuhugi kadunud. Ikka tuleb meil kõigil elus läbi minna raskustest, kanda mõnikord valu, tunda leina. Ikka muretseme enda ja oma lähedaste pärast, tunneme ennast mõnikord üksiku ja liigsena. Kannatame haiguste käes. Lõpuks ka sureme.
Kuid need, kelle jaoks Jumala Poeg tõesti on sündinud, kes on ristimise teel saanud Tema rahva liikmeks, kes elavad oma elu Jumala Poja juhtimise järgi, hoiavad Temast kinni palvesidemega, suudavad oma elu rasketest aegadest teistest kergemini läbi minna, neist üle olla, olla üle ka inimese suurimast hirmust – surmahirmust –, sest nende jaoks on teispool surma piiri olemas lootus. Lootus tulevikule, lootus lunastusele, lootus igavesele elule. See lootus annab jõudu kanda maiseid kannatusi, sest igavesti kestva elu kõrval on need väga üürikesed. See lootus avab silmad nägemaks head ja ilusat, mis on meile Jumala poolt juba siinses elus kingitud. See avab südamed, tundmaks Jumala ligiolekut, Tema armu juuresolekut ka raskustes. See annab elujulguse ja -rõõmu.
2000 aastat tagasi Petlemmas sündis üks tõeliselt kuninglik laps. Jumal tuli inimesena inimeste keskele. Ta tuli, et igaüks, kes vaid seda igatseb, saaks Temaga kokku, saaks ise, isiklikult, oma Loojaga suhelda, saaks Kõigeväeliselt oma ellu abi ja toetust paluda. Kas meie oleme juba Temaga kokku saanud või alles otsime teda?
PALVE: Jumal, meie taevane Isa, kes Sa näed meie südametesse, kes Sa näed nii meie rõõmu kui ka muresid. Luba, et advendiaeg ei oleks meile kiirustamise, närvitsemise ega askelduste ajaks, vaid oleks aeg, mis on täis tänulikkust ning ilusat ootust ja lootust.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
RÕÕMUSTA – SINU KUNINGAS TULEB!
Tema tuleb! Nii kõneldakse. See teade läbib kummalise sosinana nagu suurim saladus rahvahulga. Ta tuleb! Ma kuulen seda ega tea, kas olla rõõmus või sulgeda kõrvad, pöörata ringi ja põgeneda. Nii paljusid tulijaid olen oodanud põksuva südamega. Olen lootnud ja tihti taibanud, et hallile ja argisele pole toonud need tulekud sooje ja säravaid värve. Vaid viisakad sõnad – sõnad, mida ikka öeldakse. Äkki olin rumal, kui ootasin midagi enamat – nendelt, kes tulid? Ja siis – ettesirutatud kätega mööda üksteisest ...
Ja kõik jäi nii nagu enne.
Nüüd tuleb Tema! Selles tulemises võiks ometi olla midagi erilist – kuldseid, säravaid värve. Elu ei saa ju olla hall argipäev, elutu ja tuim hääbumine.
Tahaks näha Ta tulemist, vaadata kullatud kaarikut, uhkelt galopeerivaid hobuseid. Aga rahvas on ees! Nii raske on läbi tungida. See on nagu müür.
Keegi hüüdis: „Vaadake! Kuningas tuleb!“ Aga ma ei näe midagi – mitte midagi peale inimeste. Ei! Ma ei taha näha inimesi! Olen liikunud läbi inimmüüri selleks, et näha kuninga tulemist. Kas jälle on pettumine ja kurbus? Kas jälle on lubatud seda, mida iial ei tule? Vōi äkki siiski? Äkki on see Tema, kes istub eeslil? Kuningas?
Kuidas ma saaksin Teda näha – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin tunda Ta lähedust – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin nagu päikest, kuud ja tähti vaadates kogeda hetke?
Ainult hetke siin koos ja kõik muu kaoks ära.
See – ja mina.
See?
Mitte see, vaid Tema! Tema, kes tuleb alandlikult ja võtab ära kõik, mis hall, kõik, mis kibe, kõik, mis kildudeks löödud.
Mina olen – Tema on – siin!
Hoosianna!
*****
Üheskoos kirjutanud õpetajad Jaan Tammsalu ja Mårten Andersson.
(Foto: Sven Arbet)
- Üksikasjad
- Arne Hiob
„Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära” (Ml 3:19).
Piibel ütleb, et praegune maailma-ajastu lõpeb tulemöllus. Tänapäeval meenutavad sellised kirjeldused kahtlemata tuumasõda. „Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav” (Jl 3:3j). Suitsusambad meenutavad tuumaplahvatusi, millele järgneb tuumatalv ja üldine hukatus. „Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam“ (2Pt 3:10). Algainete lagunemine meenutab aatomilõhustamist, mis peaks viimaks tabama kogu universumit.
Vanasti kujutleti lõpuaegseid katastroofe nii, et Jumal ise tegutseb tollel „Issanda päeval“ – praeguseks aga on märgatud hävingujuõudude vallapuhkemise puhul, et see ei pruugi alati toimuda Jumala otsese tegevuse kaudu. „Issanda päev“ on hetk, mil Jumal lubab vallanduda kõikidel inimeste tegudel, mis toovad oma kurjuse tõttu hirmsaid tagajärgi, kuid loovad ka vana kaotades eeldused suurteks muutusteks. „Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses?“ küsib apostel. „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad“ (2Pt 3:11,13).
Kui ähvardavad võiksid sündmused ka olla, kõlab jumalarahvale rõõmus kuulutus: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike“ (Ml 3:20). „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb“ (Jl 3:5). Jeesus kinnitab ainult, et lõpusündmuste tulekuaeg pole teada: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud“ (Ap 1:7). Meil tuleb aga valvel olla nagu sulastel, kes ei tea, millal majaisand tuleb, „kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamast“ (Mk 13:35). Inimene peab lahkumiseks valmis olema.
Kirikuaasta lõpul ja surnute mälestuspüha aegu on meil põhjust Issanda kohtupäeva üle taas järele mõelda. Inimkond on tõesti võimeline korraldama apokalüptilise lõpu elule planeedil Maa. Jeesus ütleb veel, et on võimatu, et ahvatlusi kurjale ei tule, kuid häda neile, kelle kaudu need tulevad (Mt 18:7 Lk 17:1). Seepärast peab iga inimene lahti ütlema sellest, mis viib enda või teiste elu hävingu suunas, ning hoidma usus kinni Issandast, kelle kaudu on antud pääste – ehkki loomulikku surma tuleb surra kõigil.
Kas sõnum surmast on hirmutav? Selle kohta on öelnud iguumen Nikon: „Surm on inimese jaoks ebaloomulik, seepärast kardavadki kõik seda. Aga usk Issandasse ja lootus Jumala armulikkusele, lootus jõuda raskest maisest elust sõnulseletamatusse, lõputusse õndsusse võib mitte üksnes hirmu leevendada, vaid ka inimest rõõmustada kui miski, mis vabastab ta ohtlikust ja meie ajal tõeliselt hirmsast elust. Kõikidel on tarvis surmaks valmistuda ja iga päev kas või pisutki sellele mõelda.“
Oma lõplikkust tajudes hakkame aimama lõpmatust, mis avaneb meie kaemuses Jumala igaviku poole. Mida tugevamaks muutub jumalakogemus, seda väiksemaks taandub hirm surma ees. Ja mida rohkem tajume Jumala sisenemist meie ellu, seda rõõmsamaks muutume isegi siis, kui esmalt peame oma patu ja puudujääkide pärast kurvastama. „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse,“ ütleb Jeesus (Mt 5:4).
Me võime lootusrikkalt mõelda ka oma armsatele lahkunutele, sest nendelegi tahab Jumal olla armuline. Ühtekokku võib see hoida meid mis tahes ängistavast ja mahasuruvast hirmust. Sest „patukahetsejale annab Issand kõik andeks ning siis pole tarvis ka surma karta“, selgitab iguumen Nikon („Tõeline kristlus“, lk 95j). On inimesi, kes on leidnud Jumala alles surivoodil. Seda teades aga võime meie elada täis rõõmsat lootust, et surm ei ole hukatuseks neile, kes on mis tahes moel leidnud oma ellu Igavese Jumala.
Õnnistatud surnute mälestuspüha ja kirikuaasta lõppu kõigile!
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamast. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: „Valvake!“ (Mk 13: 35-37).
Eilne pühapäev, kirikuaasta eelviimane pühapäev, kannab nimetust „Valvake!“ Seda kirjakohta, mis oli ka pühapäeva evangeeliumitekstiks, loetakse sageli matustel. Puusärgi ääres seistes kõlavad need Jeesuse sõnad üsna süngelt ja ehk ähvardavaltki. Jah – kuigi me kõik teame, et oleme surelikud, ei meeldi täies elujõus tervele inimesele mõelda sellest, et temalegi jääb mingi päev viimaseks. Kui inimene oleks vaid teatud sorti bioloogiline masin, kompleks, mille kõik funktsioonid surmas lakkavad, nii et pärast põrmu lagunemist hauas jääb temast järele vaid eimiski, tooraine looduse ringkäigu järgmisele ringile, polekski surm ehk võõrastav ja kohutav. Surm oleks siis vaid teretulnud puhkus tegusa inimese eluväsimusele, orjale vabastus orjusest, kurvale pääsemine masendusest. Oleks tore ja rahustav mõelda, et surm tähendab lahkunule vaid eimiskit. Paraku ristiinimese jaoks pole asi nii lihtne. Meie ju teame ja usume sellesse, et inimene on enam kui bioloogiline masin, tal on lisaks kaduvale ihule kadumatu hing. Ja surmas, nagu ütleb pühakiri: „Põrm saab jälle mulda, nagu ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on annud“ (Kg 12:7).
Meie, ristiinimesed, peaksime oma surmale mõeldes olema julged. Jumal on maailma nõnda armastanud, et Ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid Tal oleks igavene elu (Jh 3:16). Seega peaks meid automaatselt ees ootama igavene elu. Meie usutunnistuses, apostlikus usutunnistuses, on meie Issanda Kristuse kohta öeldud ka seda, et Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Tundub taas, et võime olla julged ja muretud: on ju Kristus oma surmaga meie patud kustutanud, surres ristil just meie eest. Meie eest, kes me oleme Tema nimesse ristitud, Tema oma Issandaks tunnistanud ja igal pühapäeval usutunnistuse sõnadega üheskoos oma usku kinnitame. Me oleme ju omad, mida meil karta! Kuid kas kohtumõistmine tabab siis ainult neid, kes on ristimisest ja kirikus käimisest kõrvale viilinud? Ons ristiinimene automaatselt viimses kohtus õigeks mõistetud? Oma mõistujutus viimsest kohtupäevast ei kõnele Jeesus aga kummalisel kombel midagi usust ega ristimisest. Kaalukeeleks inimese mõistmisel igavesse ellu või igavesse hukatusse saavad hoopis tema teod ja tegematajätmised, see, kuidas ta on suhtunud nendesse, kes on käinud oma elurada Tema kõrval. Inimeselt, kes on taibanud Jumala armu, kogenud Tema armastust, kes on seda teadlikult vastu võtnud, oodatakse palju enamat kui sellelt, kes Jumalast midagi ei tea või Temasse ja Tema armastusse uskuda ei suuda. Temalt oodatakse Jumala tegusid. Kui Jumala arm inimest ei muuda paremaks, siis on see tühja läinud. Armuandide vastuvõtja on selle lihtsalt raisanud. Usk väljendub eelkõige tegudes, inimese elus.
Kas meie, kes me oleme kogenud Jumala armu ja Kristuse armastust, oleme muutunud paremaks? Kas me oleme Tema ande hästi kasutanud? Mida öeldakse meile viimsel kohtupäeval? Jeesus ütles jüngritele: „Valvake, sest te ei tea, millal majaisand tuleb!“ Me keegi ei tea, millal meie aeg lõpeb ja võimalus midagi muuta, teha kellelegi head, halvasti tehtut heastada, andestust paluda lõpeb. Kuid täna, mil me seda mõtisklust loeme, on meil veel meie elu, on meil veel aeg. Veel pole me saanud kutset minna. Meil on veel võimalus midagi muuta. Kasutagem siis seda võimalust, et me ei peaks ootama oma elu lõpuaegu hirmu, vaid rõõmsa lootusega.
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
NÄDALA MÕTE
Õpetaja JAAN TAMMSALU
13.–19. november 2017
(Matteuse 6:9,12,14,15)
Jeesus ütleb oma jüngritele: „Teie palvetage siis nõnda: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! /.../ .anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.
Andestada või mitte? Kas see on küsimus, mida ka meie peaksime küsima? Küllap on, kui Jeesus andestamise mõtte Meie Isa palvesse pani ja ainult seda palveosa pärast selle palve õpetamist veel selgitab. Kohati tundub, et see ei ole lihtsalt selgitus, vaid lausa tõsine hoiatus. Kui meie pole valmis oma võlglastele andestama, siis tuleb meil arvestada sellega, et Jumal – meie Taevane Isa – ei andesta ka meile meie võlgasid. Valik on meie. Need, kes arvavad, et see elu siin on ainus ja viimset kohtupäeva ei tule, võivad ehk endale andestamatuse luksust lubada. Teised taipavad, et see on tõesti luksus, mis läheb väga palju maksma. Lõpmata palju.
Andestamisest on lauldud ilusaid laule. Ansambel Jäääär laulab lihtsa ja ilusa viisiga selliseid sõnu:
Mis sest, et mõrkjas maik – on siin su õige paik.
Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.
Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.
Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.
Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.
Eda-Ines kordab ühes laulus veel ja veel selget sõnumit: „Kõik mis sa teed, teed kõik endale. Sinuta pooleldi on hea.“ Jah, paraku on see nii, oma õigust taga ajades, andestamatusega, andeks palumiseta suhteid lõhkudes on meil vaid pooleldi hea – kui sedagi. Andestamisest loobumine ja tahtmatus, võimetus paluda andeks on mäng tulega ja mitte näpuotstele väikeseid ville tekitava tulega, vaid igavese tulega.
Kuulen inimesi ütlemas, et nad ehk suudavad andestada, kuid nad ei suuda unustada. Sageli kurdavad needsamad inimesed, kui paljusid olulisi asju nad unustavad, aga mõni solvumine seisab aastakümneid meeles ja seda lihtsalt ei ole võimalik andestada. Valikuline mälu. Kibedusega treenitud mälu. Küll oleks hea, kui heateod nii hästi meede jääksid!
Mida teha, kui inimesed on meie meelest midagi sellist teinud või tegemata jätnud, mida me ei suuda unustada? Siis, kui kord kogetud halb ja selle tegijad tulevad meelde, oleks ehk mõistlik palvetada – paluda nende eest, kes kord tegid halba või jätsid tegemata head. Ja püüaks hukkamõistmise asemel mõista. Me oleme seda vist mõnikord teinud – omaenese ja paljud ka oma laste eksimusi välja vabandades, õigustades.
Kõik me oleme haavatud inimesed. Kes on meid haavanud? Sageli need, keda armastame ja kes armastavad meid – meie lähedased. „Ma poleks iialgi uskunud, et tema võiks mulle midagi sellist teha, öelda! Kuidas ta küll võis? Seda pole võimalik andestada.“
Kui palju on siin Eestimaal inimesi, kes on kord hoolinud üksteisest enam kui kellestki teisest ja kes täna räägivad ja mõtlevad teineteisest vihkamisega ... Kui palju on õdesid vendasid, lapsi ja vanemaid, kes pole aastaid üksteisega rääkinud ... Nii suur on solvumine, nii piiritu põlgus. Midagi halba on kaalunud üles kõik hea, mis kord on olnud. Kummaline! Mis juhtuks siis, kui Jumal meissegi samuti suhtuks? Tema, kes on meile kinkinud elu ja kõik hea. Tema, kes on meid armastanud nii lõpmata palju, et on andnud meie eest surma oma ainusündinud Poja. Kui mõtleme Tema armastuse suurusele ja sellele, kuidas oleme elanud, ei saa keegi meist öelda: „Mina olen armastanud Jumalat niisama palju kui Tema mind. Mina pole Teda iialgi alt vedanud. Olen teinud kõik just nii, nagu Tema on minult oodanud. Tema täiuslik tahe on minu elus alati sündinud.“ Kui kogemata arvamegi nii, siis tasub meil mõelda Jeesuse sõnadele andestusest. Kui mitu korda peaksime me andestama neile, kes on meie vastu eksinud? Jeesus on vastanud sellele küsimusele arvuga, mis on suurem kui meie suutmine.
Miks me ei suuda vahel andestada? Kas pole siis põhjuseks see, et me oleme ette kujutanud, et mõni inimene on palju parem sellest , mis ta tegelikult on? Me oleme oma armastusega, kiindumusega mõne inimese oma kujutlustes palju ilusamaks maalinud sellest, milline ta tegelikult on. Ja kui ta siis ühel hetkel ei vasta meie kujutlustele, me pettume ega suuda andestada. Äkki peaksime pettuma iseendas ja oma värvides? Äkki peaksime olema hoopis üllatunud ja tänulikud, et mõni inimene meie läheduses on suutnud nii kaua olla tubli ja armastusväärne, hooliv ja armastav? Äkki ta pingutas end väga, et selline olla, nagu meie soovisime? Ma ei tea. Tean vaid seda, et me oleme üpris nõrgad ja me kõik komistame ja kukume oma teel. Tean ka seda, et kui Jumal meile ei andesta meie eksimusi, on meie lugu väga kurb. Kuulake veel kord, mida Jeesus ütleb pärast seda, kui ta on lõpetanud Meie Isa palve õpetamise oma õpilastele: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“
Andestamiseks on kaks suurt põhjust: Esiteks see, mida just lugesime. Teiseks mürgitab andestamatuse mürk meid nii, et see halb, mida me andestamatuse ja vihaga endale teeme, on sageli kordades suurem sellest halvast, mida keegi kord meile põhjustas.
Andestamatus ajab umbe – takistab elu, rõõmu, rahu voolamist läbi meie hinge ja südame. Kogunev kibedus mürgitab, hävitab tervist. Ei suuda täiel rinnal hingata, paljudest asjadest, imelistest kingitustest rõõmu tunda. Oled umbes. Võiksid seda muuta, aga millegipärast ei suuda. Tegelikult me suudaksime, kui taipame, mida andestamatus meiega teeb ja kuhu see meid lõpuks välja viib – sinna, kus me ise mitte kunagi ei leia andestust.
Ühes vanas palves on sõnad: Kõigeväeline Jumal, anna meile tarkust otsustada õiglaselt ja tahet olla armuline. Vabasta meid eelarvamustest, ägedusest ja uhkusest. Ära Sina mõista meie üle kohut nii, nagu meie oleme aeg-ajalt rutakalt ja kalgilt mõistnud kohut teiste üle. Halasta meie peale ja kingi meile kaastunnet ja halastust.
*****
(Foto: Sven Arbet)
- Üksikasjad
- Arne Hiob
„Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks“ (Ps 46:12).
Kas eestlased üldse teavad, mida mõeldakse Jumala all? Kas saabub ükskord päev, mil keegi enam ei arva, et Jumala all kummardatakse mingit „mehekuju“ taevas? Juba vana- ja keskaja mõtlejatele oli selge, et Jumala kujutamist inimesetaolisena tuleb võtta piltlikult. „Jumalat kujutatakse pühakirjas, nagu oleksid Tal silmad, kõrvad, suu, nina, käed ja jalad. Sellistes kohtades ei räägi pühakiri Jumalast teisiti kui mõnest inimesest,“ kirjutab ka Martin Luther ning lisab: „Mulle tundub õige arvamus, et siin on tegemist antropomorfismidega, nagu neid soovitakse anda lihtsamas vormis õpetuses lihtsameelsetele. Sest Jumal on oma substantsis ja olemuses täiesti tunnetamatu ja haaramatu.“
Äsja toimunud usupuhastuspühaga tahetakse esile tõsta, et inimestel tasub taas leida elav suhe Jumalaga, keda Piibel kirjeldab Vaimuna, kes „täidab maailma“ (Trk 1:7). Iisraeli rahva esiisa Jaakobi poolt ära tuntud Jumal ning vägede Issand võib olla meilegi kindlaks varjupaigaks. Muidugi öeldakse vahel, et igal rahval on olnud omad kujutlused jumalikest jõududest – miks peaksime juutide ja kristlaste usku omaks võtma?
Aga kellel on midagi arvestamisväärset vastu seada Piiblile? Juutide ja kristlaste pühakirjas võib küll sisalduda mütoloogilisi rudimente, kuid teiste rahvaste usundid olid sageli läbinisti mütoloogia. Piibel jutustab ajalooliste isikute kohtumisest Jumalaga – rahvaste religioonides figureerivad väljamõeldud jumalakujud. Kristliku kuulutuse tulles langesid Zeus ja Jupiter, Thor ja Taara – kusagil ei leidu väljatöötatud pärimusi, kuidas nendest saaks kogemuse põhjal rääkida kui „Vaimust, kes täidab maailma“. Enamasti põhinesid jutud sellistest jumalustest inimeste fantaasial – samuti ei olnud midagi vastu panna Piiblile. Kus oleksid usulised tekstid, mis suudaksid konkurentsi pakkuda Raamatute Raamatule? Piibli ees pidid taanduma rahvaste konkurentsivõimetud pärimusriismed.
Tänapäeval loomulikult on olemas usuvabadus ja igaüks võib luua oma religiooni, pakkudes seda ühtlasi ka teistele. Nii ongi tehtud, ent paraku peaaegu tagajärjetult. Pole lihtne hakata prohvetiks, keda tõepoolest võetakse kuulda. Kabinetilaua taga religioonide väljamõtlemine jääb aga akadeemiliseks konstruktsiooniks, millel on veel vähem veenmisjõudu. Lasta ennast risti lüüa ja surnuist üles tõusta nagu Jeesus – palun, meil on usuvabadus, laske käia! Aga kes sellega tõepoolest hakkama saaks?
Kuid inimesed Jumalast ikkagi ei pääse. Usklikud loodusteadlased on osutanud, et Jumalast rääkimata pole saanud jätta isegi ateistlikud loodusteadlased. Küllap Ta siis pressib ennast ise peale, osutades et ilma Loojata on maailmast kõnelemine üha mõttetum. Teadusliku uurimuse tulemusel on tegelikkus meie ümber muutunud aina mõistatuslikumaks.
Kuidas siis leida Jumalat? Pole mõtet jalgratast uuesti leiutada – pöördugem Piibli poole, kust vaatab meile võimsalt vastu elavana ära tuntud tõelise Jumala kuju. Seesama vägede Issand ja Jumal on meilegi kindlaks varjupaigaks.
Õnnistatud uut nädalat kõigile!
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Selle pühapäeva ja nädala nimeks on „Jumala saadikud“.
Kes need on? Meie. Sina ja mina. Iga ristiinimene. Aga millised me peaksime olema? Äkki leiame vastuse ühe prohveti sõnadest (Miika 6:8). Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?
Nii vastab prohvet küsimusele, kuidas peaks inimene tulema Jumala ette ja mida peaks ta ohverdama Jumalale oma süütegude eest. Jumal vastab, et Ta ei oota meilt ohverdamist. Talle pole vaja tundetut kombetäitmist.
Matsin üht rahvatantsujuhti. Tema nõudmised tantsijatele saab kokku võtta ühte lausesse: „Tehke asju rõõmuga ja ärge lohistage oma susse!“ Ma usun, et sedasama ootab meilt ka Jumal. Ärge lohistage oma susse – ärge tehke asju tüdimusega, vastumeelselt, rõõmutult. Kristlik religioon, usk Kolmainu Jumalasse peaks meid muutma elusamateks, lihast ja luust inimesteks, kelles on tundeid – ka ilusat armastust ja rõõmu. Jumala armastuse kogemine peaks meid muutma tundlikeks, hoolivateks ja see peaks andma meie tegutsemistele ka igavikulise mõõtme. See, kes käib oma elu koos Jumalaga, teab, et oluline pole niivõrd kiirus, millega me oma elus liigume, vaid suund, kuhu poole me liigume, ning see, et me ei kaotaks tundlikkust – et märkaksime neid, kes vajavad meie abi, ja kummarduksime nende kohale, kes elu kuristikust on sirutanud meie poole oma käe.
Jumal ootab, et teeksime seda, mis on õige. Aga kuidas teada, mis on õige? Tänapäeval pidi peaaegu kõik olema suhteline. Kui loeme pühakirja, kuulame jutlust, mis seda seletab, loeme head vaimulikku kirjandust ja oleme palvetavad kristlased, siis saame me teada, mis on see õige, mida Jumal meilt ootab. Me ei kuluta aega targutamisele. Me taipame ja julgeme vastu võtta ka selliseid otsuseid, mis ei pruugi paljudele meeldida. Me tahame olla Sõna kuulelikud ja seepärast uurime seda Sõna, loeme seda, mõtiskleme selle üle ja küsime palves Jumalalt juhatust.
Jumal ootab meilt, et armastaksime headust. Miks on midagi sellist vaja üldse öelda? See peaks ju olema enesestmõistetav, kui inimene on normaalne. Paraku mitte. Vahel võivad leebemadki meie hulgast nautida kurjust, kättemaksu. Vaadake kui populaarsed on ärapanemise saated ja klatšivad ajakirjad! Vaadake, millise mõnuga tormatakse meie maal ka eilsete rahvuskangelaste kallale! Ja küllap paljud meie hulgast teavad, kuidas vahel meil enda üle kontroll otsekui kaob ja Jeesuse palve ristilt käib ka meie kohta: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Isegi Paulus räägib, kuidas inimene teeb vahel halba, mida ta ei taha, ja jätab tegemata hea, mida ta tahaks. Armastada headust! Kas me oleme seda teinud?
Meilt oodatakse, et käiksime alandlikult koos oma Jumalaga. Me ütleme oma usku tunnistades, et me usume Kõigeväelisesse Jumalasse. Kas ei ole aga nii, et vahel me unustame selle? Unustame, et igas oma elu hetkes oleme selle Kõigeväelise Jumala ees. Tahame vist ikka ka ise olla keegi – keegi, kellest hoolitakse, keda hinnatakse. Ootame teistelt ehk tänulikkustki. Kuid me ise? Kas me oleme andnud oma Loojale igas päevas tänu? Kas oleme taibanud, kui suur on tema halastus ja andestus meie vastu? Kas kogu oma eluga Kristuse risti all seistes oleme muutunud alandlikeks Jumala lasteks, kes igatsevad vaid üht – elada oma elu Tema tahtes? Prohvet ütleb: „Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!“ Võta tema suust õpetust ja pane tema sõnad oma südamesse! Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde, sind ehitatakse üles, ja kui sa saadad ülekohtu oma telgist kaugele, siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palge Jumala poole. Kui sa Ta poole palvetad, siis Ta kuuleb sind.
Usun, et meilgi on aeg palvetada. Paluda Jumalalt andestust ja seda, et Tema meil aitaks muutuda.
Ilusat muutumist!
*****
(Foto: Sven Tupits)
- Üksikasjad
- Eve Kruus
Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.“ Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ (Jh 20:24–29)
Mitmed väljendid, mida me oma argielus kasutame, on pärit Piiblist. Täna kuuldud loost on tulnud argiellu väljend „uskmatu Toomas“. See käib inimeste kohta, kes on oma mõtlemises aeglased, põhjalikud, ei jookse niisama lihtsalt teistega kaasa, ei usalda neid palja sõna peale, tahavad kõiges ise veenduda,. Sellistel inimestel on sageli keeruline tulla kirikusse, liituda kogudusega. Neile tundub, et kirikus käib kõik kiiresti ja pealiskaudselt. Mõningaid asju lihtsalt eeldatakse, ei seletata mõistuspäraselt ära.
Sõna „usk“ on samast tüvest sõnaga „usaldus“. Usuliste asjadega on nii, et väga palju selles põhineb usaldusel. Usaldusel selle vastu, mida ei saa otseselt katsuda või teaduslikult seletada. Usuasjades on väga vähe võimalik teaduslikult ja materiaalselt tõestada. Väga paljus tuleb lihtsalt loota sellele, mida teised, kes elasid Jeesuse eluajal ja vahetult pärast seda, kunagi on isiklikult näinud, kogenud ja meile jutustanud.
Jeesus ütleb oma jüngritele: „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse.“ Korduvalt loeme evangeeliumidest, et Ta teeb oma jüngritele etteheiteid nende nõrga usu pärast. Kas siis uskmatu Tooma moodi kahtlejal on üldse mõtet kirikusse tulla, on ta sinna üldse oodatud?
Pangem tähele meie tänast kirjakohta: kui Jeesus ilmus oma jüngrite keskele, siis kõigepealt soovis Ta neile rahu, aga seejärel – seejärel ei läinud ta mitte Peetruse või Johannese juurde, oma kõige lähedasemate ja ustavamate jüngrite juurde, vaid suundus esmalt Tooma poole ja hakkas kõnelema temaga. Ta näitas Toomale, et teab tema kahtlusi, ja lubas tal end puudutada, et neid kahtlusi kõrvaldada. Me ei tea, kas Toomas seda võimalust ka tõesti kasutas, kuid ta hakkas uskuma.
Lugu uskmatust Toomast annab lootuse ka meile. Aus kahtlemine ei tõrju Jumalat inimesest eemale, pigem vastupidi – aus kahtlus, siiraste küsimuste esitamine tõmbab Jumalat ligi, sest see näitab, et inimene võtab usku tõsiselt, süvitsi, et see on talle tõepoolest oluline, et ta tõesti tahab uskuda.
Küllap on meidki mõnikord Tooma kombel vaevanud kahtlused, eriti kui läheme läbi rasketest aegadest, oleme üle elanud mingi õnnetuse – ja see on täiesti normaalne. Me ei suuda alati mõista ja enesele ära seletada, miks mingi halb asi, mingi õnnetus juhtub – keegi ei suuda. Ja on normaalne, kui me sellistel hetkedel usus kahtlema lööme ja seda Jumalale palves ausalt tunnistame. Jumal ei jäta meid maha sellepärast, et me kahtleme, väsime, murdume. Isegi Jeesus väsis ristiteel ja vajus oma risti all kokku – Tema risti pandi tassima Siimon Küreenest. Jeesus väsis ja nõrkes nagu inimene, nagu meie. Ja Jumal ei hüljanud Teda Tema nõrkuses, vaid saatis abi. Inimene abistas ristiteel Jumala poega. Meilegi saadetakse Jumala poolt abilisi meie eluteele. Ja meiegi võime mõnikord olla Jumala poolt saadetud abiks teistele Jumala lastele, aitamaks rasketel hetkedel oma sõnade ja tegudega neid nende risti kandmisel. Meiegi võime mõnikord saada nende usu kinnitajateks ja taastajateks.
Usk pole mitte inimese peas, vaid peitub tema südames. Inimese süda on aga varjatud ja keegi kõrvaline ega ka mitte inimene ise ei tea alati, mis seal peitub, kas seal on usku või mitte. Veel vähem suudab keegi usu suurust ja sügavust mõõta. Seetõttu ei saa inimene kunagi iseenda või kellegi teise kohta väita, et ta on lootusetult uskmatu ja Jumalale lõplikult kadunud. Vaid Jumal näeb südametesse ja vaid Jumal saab südameid muuta, neid kahtlusest puhastada. Ja kui me Temale oma südame avame, kui me julgeme seda Talle avada, siis kastab Ta meie pisukest ususeemet, nii et sellest võib kasvada võimas puu, mis pakub varju ja kinnitust teistelegi.
PALUGEM: Kõigeväeline Jumal, meie Taevane Isa. Sina näed meie usku ja sedagi, kuidas see vahel kõikuma lööb. Me palume sind – ole meie kõrval kahtluste tunnil ja aita meid nendest läbi. Julgusta ja kosuta meid oma sõnaga, tule meie juurde oma Püha Vaimu läbi ja kasvata meie südames peituvat ususeemet. Sina, Jumal, oled ustav – jää meie juurde, aita meid ka meie uskmatuses! Aamen.
- Üksikasjad
- Arne Hiob
See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)
Armastusest on räägitud väga palju ja räägitakse edasi, sest ilmselt pole seda kunagi liiga palju ega iialgi piisavalt. Inimene räägib ikka sellest, mis on talle kõige tähtsam ja millest ta kõige enam puudust tunneb. Ilmselt on siis armastusel nii kõikehõlmav koht meie elus, et sellest ei saada mööda isegi siis, kui seda soovitakse.
Seepärast on armastus oluline kõigis kultuurides ja usundites, kuid eriti keskseks ja mõjukaks tõuseb see Jeesuse kuulutuses. Kord küsis keegi tõeotsija Jeesuselt: „Milline on kõige esimene käsk?“ Jeesus vastas: „Esimene on: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest ja kogu oma väest!“ Teine on see: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“ (Mk 12:28jj).
Jeesuse väljendatud ligimesearmastuse käsku tuntakse nn kuldse reegli kujul peaaegu kõikjal maailmas. „Seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära tee ka teistele!“ Jeesus sõnastas mäejutluses selle lause järgmiselt: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele“ (Mt 7:12). Kuid erinevalt varasematest sidus Jeesus jumala- ja ligimesearmastuse käsud ÜKSTEISE KÜLGE EHK KOKKU. „See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda,“ meenutab Johannes. See nn armastuse topeltkäsk on iseloomulik kogu Jeesuse sõnumile. Keegi ei suuda armastada tõsiselt Jumalat, kui ta ei armasta endale lähimat ehk ligimest, kuid ka keegi ei suuda tõsiselt armastada ligimest, kui ta ei armasta kõigile ühist Loojat ehk Jumalat.
Jeesuse kuulutuses tõuseb armastuse topeltkäsk ka tõeliselt keskseks, mis aga – erinevalt väärarvamustest – ei tähenda reduktsiooni. Tänapäeval on armastuskäsust vahel nii aru saadud, nagu võiks selle nimel kummutada kõik muud käsud. „Eetilistes küsimustes mängitakse seetõttu sageli ligimesearmastuse käsk välja teiste käskude vastu. Teisisõnu: kõik, mida tehakse armastusest, on lubatud. Sest armastus on ju ülim käsk. Ja vastupidi: kõik, mis näib mulle armastuseta, ei ole kindlasti Jumala tahe,“ selgitab Guido Baltes. „Kes küsimust ülima käsu kohta nii tõlgendab, see on Jeesust ja juudi õpetajaid põhjalikult valesti mõistnud.“ Ülim ehk suurim käsk on Jumala seaduse kokkuvõte (mis sisaldab kõik muud käsud), mitte reduktsioon miinimumile (mis välistab teised Jumala käsud).
Siinkohal tõuseb Jeesuse kuulutuses esile veel üks element, mis eristab teda eelkäijaist. Vanas Testamendis on öeldud: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (5Ms 6:5). Jeesus täiendab seda lauset: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja KOGU OMA MÕISTUSEST ja kogu oma väest!“ Armastus ei ole ainult tunde asi (kogu südamest ja hingest) ega tahte asi (kogu oma väest), vaid ka mõistuse asi! Seda on põhjust esile tõsta, sest tundub, et inimesed just mõistust on valmis armastuse puhul kõige rohkem kaotama – ja seda veel ülistavad, et see olevatki õige armastus, kui kaob mõistus.
Ei, armastus on elu lõputu hoidmine, mis oma kõikehõlmavuses ei välista midagi, vaid pigem sisaldab kõike. Ka mõistust! Sellest, mis mulle tundub armas, ei tohi teha armastuse kui sellise mõõdupuud. Inimene võib „armastust“ järgides komistada iseendasse – samamoodi kui võib juhtuda üksnes mõistust järgides. Nii nagu meie mõistus on inimlikult piiratud, on ka meie armastus inimlikult piiratud. Oma piiratust suurendame seeläbi, kui ühte või teist komponenti hoopis kõrvale jätame. Jumala- ja ligimesearmastus kuuluvad Jeesuse kuulutuses pühakirja tuumana kõige laiemas tähenduses kokku.
Seega kui tahame, et meil armastuses õnnestuks, säilitagem mõistus! Mõistuse kasutamine juba ainuüksi õpetab vaatama peale iseenda ka ligimese peale. See on ju elementaarne, et me ei ela üksi maailmas, mistõttu peame arvestama teistega. Ligimeses hinge ja südamega venna nägemine suunab aga pilku Jumala poole, keda tõelise armastuse Issandana on meile avanud, õpetanud ja ilmutanud Jeesus Kristus.
Head tõelise armastuse leidmist uuel nädalal!
- Üksikasjad
- Jaan Tammsalu
Luuka 12:25–32. „Jeesus ütleb: „Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elueale küünra lisada? Kui te nüüd kõige vähematki ei suuda, mis te siis muu pärast muretsete? Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised! Ja teiegi ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitud, sest kõike seda taotlevad maailma rahvad. Teie Isa ju teab, et te seda vajate. Pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi! Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!“ Aamen.
Vaadake ja otsige! Seda soovitab Jeesus meile. Vaadake loodust oma ümber ja taibake, et meie Taevane Isa kannab hoolt kõige eest. Otsige esmalt Jumala kuningriiki ja kui te seda teete, ei jäta teie Taevane Isa teie eest hoolitsemata. Ärge muretsege homsete materiaalsete vajaduste pärast.
Meie Looja tunneb meid. Tema teab, et me kipume muretsema. Me kogume kõiksuguseid asju, arvates sageli ekslikult, et me vajame neid, või kartes, et äkki tulevad raskemad ajad. Kummaline, et raha koguvad ka need, kes kaotasid kord ühel rahavahetusajal peaaegu kõik oma kogutud säästud, saades vastu vaid 200 krooni, ja said järgmisel rahavahetusel 200 krooni vastu 13 eurot.
Mäletan, kuidas mu kodus muretseti kord ühe hamstri pärast, kes oli puurist plehku pannud. Olime näinud, kuidas ta jooksis trepi all oleva puuriida alla. Muretsesime, et äkki ta sureb seal nälga ja janusse. Panime puuriida ette sööki ja kõik, mis panime, oli igal hommikul kadunud. Lõpuks lappisin puud ümber. Leidsin põgenenud looma. Ta oli endale kena pesa teinud ja sinna tassinud hiigelsuure hunniku toitu. Küllap kogus talvevaru, lootes puuriita elama jääda. Meie muretsesime tema pärast. Tema aga muudkui toimetas ja kogus endale mõne ööga varu, millest oleks jätkunud talle ja ta peagi sündivatele hamstripoegadele mitmeks kuuks.
Miks aga meie, Jumala lapsed, muretseme asju ja asjade pärast?
Imestasin kord Sitsiilias selle üle, kuidas tuhanded sitsiillased nädalalõpu õhtutel vanalinna tänavatel jalutavad. Seal kohtutakse tuttavate ja sõpradega, aetakse juttu, astutakse sisse vanadesse kirikutesse ja istutakse hetke kirikupingis. Neil inimestel oleks nagu palju enam aega kui eestlastel. Nad võtavad aja, et tulla oma kodudest välja, lülitada kinni televiisor ja arvuti ja lihtsalt jalutada, suhelda. Sürakuusa vanalinna tänavatel jalutasid tuhanded inimesed. Siis, ühel päeval sõitsin järgmise linna juures kõrguvatele Etna mägedele. Teel sinna nägime seda hävitustööd, mida 2001. aastal Etna vulkaanist alla voolanud laava oli teinud. Mõnest majast paistis vaid katus. Selle taustal hakkasin nädalalõpu õhtutel Sürakuusa vanalinnas jalutavatel tuhandetele inimestele vaatama uue pilguga. Need inimesed on ehk mõistnud, mis on selles üürikeses maises elus kõige olulisem. Head inimsuhted ja hea suhe Taevase Isaga.
Jeesus soovitab Jumala lastel mitte muretseda oma homse söögi ja rõivaste pärast. Ta rääkis kord loo mehest, kelle põllumaa andis hea saagi ja kes kavatses selle kõik tallele panna – ehitades oma suure varanduse tarvis uued, suuremad aidad. Ta ütleb, et see inimene on arutu ja meeletu, sest ta elule tuleb peagi ots ja ta ei saa kogutust midagi kasutada. Nii Ta siis soovitab mõtelda sellele, mis on olulisim. Soovitab asjad õigesse järjekorda panna. Ega Ta ütle, et me ei peaks tegema tööd, külvama ja lõikama. Ei – Ta vaid ütleb, et on kõige olulisemad asjad ja vähemolulised, ja ütleb, et me alustaksime kõige olulisematest. Ja kui me sellega toime tuleme, siis lähevad paljud muud asjad iseenesest paika. Sellega on nii nagu töö ja unega. Kui keegi hakkab tööd une arvelt tegema, annab peagi midagi järele. Autojuht, kes roolis magama jäänult vaid oma plekist auto lömmi sõidab, on veel kergelt pääsenud.
Jeesus ütleb: „Pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi!“
„Sina inimeseloom! Sina pead oma hinge eest hoolt kandma!“ Nii käratab „Kevades“ köster Tootsile. Seda tulebki igal inimlapsel teha – esmalt kanda hoolt oma hinge eest. Rahvas ja üksikinimene, kes esmalt kannab hoolt selle eest, et tal oleks palju materiaalset vara, ja hinge eest hoolitsemise sootuks unustab, läheb raisku ja kaob.
Martin Luther on öelnud: „Tee tööd, nii nagu ükski palve ei aitaks, ja palveta, nõnda nagu ükski töö ei aitaks.“ Igale asjale on oma aeg. Oleme tulnud pühakotta, et siin kõnelda Jumalaga, paluda Temalt juhatust ja rahu. Oleme tulnud, et seada oma päevas ja nädalas asjad õigesse järjekorda. Võime uskuda, et kui me oleme otsimas Jumala kuningriiki, siis kõik muu laheneb. Me ei pea ennast haigeks muretsema. Saame teha seda, mis meie kohus, ja meie tegemistel on Jumala õnnistus.
PALVE: Issand, siin me oleme. Sina tead, kuidas paljud meist aina muretsevad. Sina näed ka neid, kes on end haigeks muretsenud ja rabanud, tehes üle jõu käivat tööd ja täites ülesandeid, mida nad endale on haaranud enam, kui suudavad täita. Issand, anna meile andeks, sest tihti me ei tea, mida me teeme. Kingi tarkust seisatuda ja mõtelda oma elu paika – panna asjad õigesse järjekorda. Kingi meile rahu, mis on üle inimliku mõtlemise – rahu, milles mõistame, mis on elus oluline ja mis selline, mida me ei pea tegema. Aita meid, et meie ei muutuks meeletuiks, klammerdudes selle maailma külge nii, et homse pärast muretsedes unustame oma ligimese ja Sinu! Sina soovitad meil vaadata Sinu loodut ja näha, kui väga Sa hoolt kannad ka kõige pisemate eest. Sa kannad hoolt ka meie eest. Õpeta meid Sind usaldama. Võta meie mured, meid alla suruvad, tusaseks ja närviliseks muutvad koormad. Täida meid usu, usalduse, tänulikkuse ja armastusega, nii et võiksime saada nendeks, kellest on hea meel meie ligimestel ja Sinul!
******
(Foto: Sven Tupits)